3-2-1-140-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-140-12 Määruse kuupäev Tartu, 21. november 2012. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Lembit Lambingu taotlus riigilõivu tagastamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Lembit Lambing (isikukood 34708140236), esindaja vandeadvokaat Priit Lätt Asja läbivaatamise kuupäev 19. november 2012. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Lembit Lambing (hageja) esitas 8. aprillil 2009 Harju Maakohtule hagiavalduse Swedbank Liising Aktsiaseltsi (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja 2 500 000 krooni ja intressi 557 491 krooni 90 senti. 2. Harju Maakohus jättis 22. detsembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja 21. jaanuaril 2010 esitatud apellatsioonkaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 28. mai 2010. a otsusega samuti rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus jättis 1. detsembri 2010. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-109-10) ringkonnakohtu otsuse muutmata ja hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kõigi kohtuastmete menetluskulud jäeti otsuste järgi hageja kanda. 3. 26. jaanuari 2010. a määrusega on Tallinna Ringkonnakohus kohustanud hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 145 000 krooni (II kd, tl 15-16). 26. jaanuaril 2010 tasus Luule Lambing hageja eest riigilõivu 115 000 krooni (II kd, tl 24) ja 28. jaanuaril 2010 Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ (varasem ärinimi Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid OÜ) 30 000 krooni (II kd, tl 25). 4. 28. jaanuaril 2010 esitas hageja ringkonnakohtule vastuväite nõutava riigilõivu suuruse kohta, leides, et õige riigilõiv on 115 000 krooni, ja taotles 30 000 krooni tagastamist (II kd, tl 20-22). 29. jaanuaril 2010 jättis ringkonnakohus lõivu tagastamise taotluse rahuldamata (II kd, tl 28). Ka Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses leidis hageja, et on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu ettenähtust 30 000 krooni rohkem (II kd, tl 74-75). Riigikohtu 1. detsembri 2010. a otsuse p 12 järgi võib hageja taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist ringkonnakohtult.

26. mail 2011 esitas Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ (oma nimel) Tallinna Ringkonnakohtule taotluse tagastada apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõiv 30 000 krooni (II kd, tl 114-115). 6. juuni 2011. a määrusega tagastas Tallinna Ringkonnakohus hagejale tagastatava riigilõivuna Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le 30 000 krooni (1917 eurot 35 senti), kuna lõivu oli tasutud ettenähtust rohkem (II kd, tl 120-121). 5. 12. juulil 2012 esitas hageja Riigikohtule taotluse tagastada apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivust 3259 eurot 49 senti ja kanda see Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ arvelduskontole. Riigilõivu tagastamise õigusliku alusena tugines hageja riigilõivuseaduse (RLS) §-dele 12 ja 15 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 150. Avaldaja taotles tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata RLS § 56 lg-d 1 ja 19 ning lisa 1 viimane lause (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes osas, milles need sätted nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 2 000 000 krooni kuni 2 500 000 krooni tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 115 000 krooni. Hageja väitel oli riigilõivumäär, mille järgi ta apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasus, põhiseadusega vastuolus. Selline riigilõiv riivab PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust ning PS § 24 lg-st 5 tulenevat õigust kohtu otsuse peale edasi kaevata. Samuti on kohustus tasuda nii suurt riigilõivu vastuolus PS §-ga 32. Põhiseaduspärase riigilõivu suuruse määramisel tuleb hageja arvates lähtuda enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivumääradest. 31. detsembril 2008 kehtinud riigilõivumäär apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas hinnaga 2 500 000 krooni oli 64 000 krooni. Kuna avaldaja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 115 000 krooni, kuid oleks pidanud tasuma 64 000 krooni, tuleb avaldajale tagastada 51 000 krooni ehk 3259 eurot 49 senti. 6. 4. oktoobri 2012. a määrusega andis taotlust läbi vaadanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis asja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p-de 2 ja 3 ning § 690 lg 1 esimese lause ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumi arvates on asja lahendamine üldkogus vajalik esmajoones seaduse ühetaolise kohaldamise tagamise huvides. Riigikohtu üldkogu on andnud üldised juhised riigilõivu põhiseaduspärasuse hindamiseks ning sarnaseid taotlusi võidakse esitada ka edaspidi nii tsiviilkohtukui ka halduskohtumenetluses. Lisaks võib kerkida vajadus anda hinnang asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasusele, mida tsiviilkolleegium saab ise teha üksnes piiratult (lugedes sätte põhiseaduspäraseks). 8. Kolleegium käsitleb esmalt taotluse lahendamisega seonduvaid üldisi küsimusi (I) ja seejärel võimalikke küsimusi seoses sätete põhiseaduspärasuse hindamisega (II). I

9. Riigilõivu maksnud isikul on õigus nõuda ettenähtust rohkem tasutud riigilõivu tagastamist nii TsMS § 150 lg 1 p 1 kui ka RLS § 12 lg 1 esimese lause ja § 15 lg 1 p 1 alusel. Seega on hagejal põhimõtteliselt õigus nõuda apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu tagastamist, kui ta tasus seda ettenähtust rohkem. Tulenevalt TsMS § 150 lg-st 4 võib hageja taotleda riigilõivu tagastamist sõltumata sellest, et tema eest maksid selle kolmandad isikud. 10. Kuigi RLS § 13 lg 1 järgi lahendab riigilõivu tagastamise riigilõivu võtja, on TsMS § 150 lg 4 esimeses lauses eriregulatsioonina ette nähtud, et riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli. Tulenevalt kohtuvõimu astmelisest ülesehitusest võimaldab see säte esitada riigilõivu tagastamise taotluse kohtule, kes asja menetleb või kes asja viimati menetles. Kolleegium on leidnud, et kui Riigikohus ei võtnud asjas esitatud kassatsioonkaebust menetlusse, otsustab apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu tagastamise küsimuse asja viimati menetlenud kohtuna ringkonnakohus (vt Riigikohtu 12. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 13). Praegust asja menetles viimati Riigikohus, kes tegi asjas otsuse 1. detsembril 2010 (tsiviilasi nr 3-2- 1-109-10). Seega on Riigikohus kolleegiumi arvates ka pädev lahendama riigilõivu tagastamise taotlust. Seda ei muuda asjaolu, et ringkonnakohus on juba lahendanud osa tasutud riigilõivu hagejale tagastamise. 11. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb nii TsMS § 150 lg 6 kui ka RLS § 12 lg 1 teise lause järgi kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Lisaks sätestab TsMS § 150 lg 6, et riigilõivu tagastamise nõue ei lõpe siiski enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Hageja eest tasuti riigilõiv apellatsioonimenetluses 26. ja 28. jaanuaril 2010 (vt määruse p 3). Riigilõivu tagastamise taotluse esitas hageja Riigikohtule 12. juulil 2012, seega tähtaegselt. 12. Apellatsioonimenetluses on hageja eest tasutud riigilõivu kokku 145 000 krooni, millest 30 000 krooni on juba tagastatud, st praeguseks ajaks on jäänud tasutud apellatsioonilõivuks 115 000 krooni. Hageja palus 8. aprillil 2009 maakohtule esitatud hagis mõista kostjalt välja põhinõue 2 500 000 krooni ja intress 557 491 krooni 90 senti. Sellise hagi hind oli TsMS § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 (enne 1. juulit 2012 kehtinud redaktsioonis) järgi 2 500 000 krooni. Enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 1 ja seaduse lisa 1 järgi tuli selliselt hagilt tasuda riigilõivu 115 000 krooni. 21. jaanuaril 2010 esitatud apellatsioonkaebuselt tuli enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 19 järgi tasuda riigilõivu sama palju, kui tuli tasuda hagi esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, st samuti 115 000 krooni. 13. Eelnevast nähtub, et hageja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu seaduses ette nähtud ulatuses. Seega on tal õigus saada tasutud lõiv tagasi üksnes juhul, kui lõivumäär tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks. II 14. Kolleegiumi liikmetel on erimeelsused küsimuses, kas hageja saab tugineda lõivu põhiseadusvastasusele pärast asjas tehtud kohtulahend jõustumist. Hageja ei ole menetluse kestel

taotlenud tasutud riigilõivu määra põhiseaduse vastaseks tunnistamist ega keeldunud sel põhjusel lõivu maksmisest. Samuti ei ole ta varasemalt sel alusel nõudnud lõivu tagastamist. 15. Kolleegiumi arvates peab üldkogu vastama küsimusele, kas ja kui kaua on pärast riigilõivu tasumist ja menetluse lõppemist võimalik tugineda tasutud riigilõivu põhiseadusevastasusele. Riigikohtu üldkogu on oma otsuses märkinud, et korralises kaebemenetluses saab lõivu põhiseaduspärasust kontrollida kaebuse tagastamise või enamtasutud riigilõivu tagastamisest keeldumise peale kaevates (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, pd 28 ja 31). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pidanud pärast menetluse lõppemist põhimõtteliselt lubatavaks esitada enamtasutud riigilõivu tagastamise avalduses väide, et apellatsiooniastmes maksti rohkem riigilõivu kui põhiseaduspärane määr oleks ette näinud (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 10). 16. Kui üldkogu leiab, et hageja tasutud riigilõivu põhiseaduspärasuse hindamine on võimalik, tuleb anda ka hinnang, kas hageja tasutud riigilõivu määr oli põhiseadusega kooskõlas. Sel juhul tuleb kontrollida enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg-te 1 ja 19 ning lisa 1 põhiseaduspärasust osas, milles viidatud sätete kohaselt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas hinnaga üle 2 000 000 krooni kuni 2 500 000 kroonini tasuda riigilõivu 115 000 krooni. 17. Tasutud lõivu põhiseaduspärasus tekitab kolleegiumis kahtlusi mh põhjusel, et Riigikohtu üldkogu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on viimastel aastatel teinud mitmeid lahendeid, milles on põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS redaktsiooni mitmed sätted, mis nägid ette hagilt või apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse. Nii nt on Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsusega asjas nr 3-2-1-67-11 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olnuks RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles need sätted nägid ette, et tsiviilasjas hinnaga 5 000 000 kuni 6 000 000 krooni tuli tasuda riigilõivu 220 000 krooni. Samuti on Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. a otsusega asjas nr 3-3-1-22-11 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olnuks RLS § 56 lg 11 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) osas, milles need sätted nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu 130 000 krooni. Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks 1. jaanuarist 2011 jõustunud riigilõivuseaduse sarnaseid sätteid. Nt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. a otsusega asjas nr 3-4-1-7-12 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks RLS § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 5432 eurot 49 senti, ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 191 734 eurot 94 senti kuni 223 690 eurot 76 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 9267 eurot 18 senti. 18. Kolleegium on ühte meelt, et kohustus tasuda ebaproportsionaalselt kõrget riigilõivu võib riivata PS §-s 32 ette nähtud omandipõhiõigust, arvestades seda, kui suurest osast oma varast pidi avaldaja loobuma, et riigilõivu tasuda. Lisaks lõivu esmasele tasujale võib see riivata ka teiste

menetlusosaliste omandiõigust, kelle kanda võidakse lõiv menetluskuluna kohtulahendi alusel jätta. Samas ei ole kolleegium ühte meelt küsimuses, kas riivega võis kaasneda ka rikkumine. 19. Kolleegiumi liikmed on eri meelt aga küsimuses, kas ebaproportsionaalselt suure riigilõivu tasumine apellatsioonkaebuselt saab riivata PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust kohtu otsuse peale edasi kaevata. Iseenesest on hageja saanud kaebeõigust realiseerida. Samas on vaieldav, kas see välistab riive, kui ta on pidanud selleks olulisest osast oma varast loobuma või nt laenu võtma. Samuti on küsitav, kas pool peab nõutud lõivu tasumata jätmisega võtma riski, et tema apellatsioonkaebus jäetakse TsMS § 637 lg 1 p 3 alusel menetlusse võtmata. Kuigi ringkonnakohtu määruse peale saab esitada TsMS § 638 lg 9 järgi määruskaebuse Riigikohtule, võtab menetlusosaline riigilõivu tasumata jätmise korral endale sisuliselt riski kaotada põhiseadusega tagatud edasikaebeõigus, kui Riigikohus jätab tema määruskaebuse rahuldamata. Ka selles küsimuses peaks üldkogu võtma seisukoha, kuna omandipõhiõiguse riive tohib lõivu tasumisel olla ilmselgelt intensiivsem kui kaebeõiguse või kohtusse pöördumise õiguse piiramisel. Seega on keskseks küsimuseks just võimalik edasikaebeõiguse riive. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu