3-2-1-132-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-132-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Helve Laksbergi hagi Merily Allaku vastu ostuhinna,

viivise ja leppetrahvi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-67349

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Helve Laksbergi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

38 346 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Helve Laksberg (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Juho Aule

Kostja Merily Allak (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Janno Kuusk

Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-67349 osas,

millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 30. septembri 2011. a otsuse samas

tsiviilasjas ja tegi uue otsuse, millega jättis rahuldamata Helve Laksbergi hagi Merily Allaku

vastu leppetrahvi saamiseks, jaotas menetluskulud ning mõistis pooltelt välja riigilõivu. Saata

asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-6734 muutmata

osas, millega ringkonnakohus konstateeris, et Harju Maakohtu 30. septembri 2011. a otsus on

jõustunud osas, millega Merily Allakult mõisteti välja põhivõlg 61 355 eurot 18 senti, viivis

19 493 eurot 76 senti ja viivis alates 31. detsembrist 2010 põhinõudelt (61 355 eurot 18 senti)

määraga 0,026% päevas kuni põhinõude täitmiseni.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Helve Laksbergile kassatsioonkaebuselt 23. mail 2012 tasutud kautsjon 2600 (kaks

tuhat kuussada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Helve Laksberg (hageja) esitas 31. detsembril 2010 Harju Maakohtule hagi Merily Allaku (kostja)

vastu põhivõla, viivise ja leppetrahvi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29. mail 2007 notariaalselt tõestatud võlaõigusliku

müügilepingu, millega hageja müüs kostjale 302/682 suuruse mõttelise osa kinnisasjast hinnaga

3 000 000 krooni. Müügilepingu p-s 5 leppisid pooled kokku, et nad sõlmivad kahe kuu jooksul

arvates müügilepingu sõlmimisest asjaõiguslepingu omandi üleandmiseks kostjale. Müügihinnast

140 000 krooni kohustus kostja tasuma hagejale enne lepingu sõlmimist, 160 000 krooni kohustus

kostja tasuma hagejale ühe pangapäeva jooksul müügilepingu sõlmimisest ja 2 700 000 krooni notari

deposiiti hiljemalt asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks, s.o 29. juuliks 2007. Kostja on maksnud

hagejale kokku 2 100 000 krooni, tasumata on 960 000 krooni.

Lisaks tasumata ostuhinnale peab kostja maksma hagejale viivist ja leppetrahvi. Müügilepingu p 3

alusel peab kostja maksma hagejale viivist 0,026% põhivõlast päevas ajavahemiku eest 30. juulist

2007 kuni 3. detsembrini 2010, s.o kokku 305 011 krooni. Müügilepingu p 7.4 teise lause alusel on

kostja kohustatud maksma hagejale leppetrahvi 600 krooni iga päeva eest alates ajast, mil pooled

pidid sõlmima asjaõiguslepingu. Mõistlik leppetrahv on 600 000 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja täidab müügilepingut vajaliku hoolsusega, kuid hageja on jätnud täitmata oma kohustuse

kustutada kinnisasjale panga kasuks seatud hüpoteek. Asjaõiguslepingut ei ole sõlmitud, sest hageja

ei ole täitnud pangale oma kohustusi. Seetõttu tagab panga nõuet endiselt vaidlusalusele kinnisasjale

seatud hüpoteek. Kostjal on hagejale tasumata 300 000 krooni. Müügiese ei vasta

lepingutingimustele, sest kinnisasja kaasomanikud vaidlevad kinnisasjal asuvate hoonete üle. Hageja

ei ole müügilepingust taganenud ega kostjaga kompromissi sõlminud.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. septembri 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 61 355 eurot 18 senti, viivise 19 493 eurot 76 senti, viivise alates 31. detsembrist 2010

määras 0,026% põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni ja leppetrahvi 38 346 eurot 99 senti.

Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu

4798 eurot.

Maakohtu otsuse kohaselt nähtub müügilepingu p-dest 1.2.2 ja 1.2.3, et vaidlusalune kinnisasi on

koormatud hüpoteekidega. Pooled ei ole müügilepingus kokku leppinud, et hagejal on kohustus

korraldada hüpoteekide kustutamine enne asjaõiguslepingu sõlmimist. Müügilepingu p 6 kohaselt

kanti poolte kokkuleppel kinnistusraamatusse hageja kaasomandiosale omandiõiguse ülekandmise

nõuet tagav eelmärge kostja kasuks.

Müügilepingu p-s 1.2.1 on kirjas, et kaasomanikud on sõlminud kokkuleppe kinnistu kasutamiseks ja

valdamiseks. Kaasomanike kokkulepe on märkusena kantud kinnistusraamatusse ning müügilepingu

p 1.6 järgi on kostja sellega tutvunud. Seega ei ole põhjendatud kostja väited kaasomanike vaidluse

kohta kaasomandi kasutamise üle. Kostja ei ole tõendanud, et müügiese ei vasta lepingutingimustele.

Kostja on alusetult keeldunud täitmast oma kohustust tasuda müügihind ja võtta asi vastu.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 alusel võib hageja nõuda kohustuse täitmist ja viivist.

Müügilepingus kokkulepitud 3 000 000 krooni suurusest müügihinnast on kostjal tasumata

960 000 krooni (s.o 61 355 eurot 18 senti).

Müügilepingu p-s 3.4 leppisid pooled kokku viivisemääras 0,026% tähtpäevaks tasumata ostuhinnast.

Kostja ei esitanud vastuväiteid ajavahemikus 30. juulist 2007 kuni 3. detsembrini 2010 ostuhinnast

960 000 krooni tasumisega viivitamise eest viivise 305 011 krooni (s.o 19 493 eurot 76 senti)

väljamõistmise kohta. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista alates hagiavalduse esitamisest

kuni põhivõla tasumiseni viivis müügilepingus kokkulepitud määras.

Müügilepingu p-s 7.4 on pooled kokku leppinud, et kui asjaõigusleping sõlmitakse kostjast tingitud

asjaolude tõttu pärast ühe kuu möödumist müügilepingu sõlmimisest, kohustub kostja tasuma

hagejale täiendavalt kuussada krooni iga päeva eest, mis ületab ühte kuud. Müügilepingu p-s 5.1

leppisid pooled kokku, et sõlmivad asjaõiguslepingu ja esitavad kinnistamisavalduse müügieseme

omandi ülekandmiseks hagejalt kostjale hiljemalt kahe kuu jooksul arvates müügilepingu

sõlmimisest. Tõendatud on, et kostja rikkus kohustust asi vastu võtta ja sõlmida kokkulepitud ajal

asjaõigusleping. Seetõttu on hageja 600 000 krooni (s.o 38 346 euro 99 sendi) suurune

leppetrahvinõue põhjendatud. Kostja ei ole leppetrahvi arvutusele vastuväiteid esitanud.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale osas, millega maakohus mõistis temalt

välja leppetrahvi. Kostja majanduslik olukord on raske, mistõttu on leppetrahvi väljamõistmine

põhjendamatu, ebaõige ja kostja isikut ja kõiki asjaolusid hinnates ülekohtune. Hagejale ei ole

maksmisega viivitamisest kahju tekkinud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. aprilli 2012. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hageja leppetrahvinõude rahuldamata. Ringkonnakohus jättis

maakohtus kantud menetluskuludest 15% hageja ja 85% kostja kanda ning apellatsioonimenetluse

kulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on leppetrahvi väljamõistmine vaidluse asjaolusid arvestades

vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõtte ülesandeks on piirata mh lepingust või seadusest

tulenevate õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamine on õiguse

kuritarvitamine juhul, kui õigusi kasutatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamine ei

ole mh lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Õiguste

teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise korral seadusest või

lepingust tulenevat õigust. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda kehtiva müügilepingu alusel

leppetrahvi, kuigi leping seob leppetrahvinõude lepingust taganemisega.

Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-s 1 ja § 438 lg-s 1 sätestatut, sest

ei hinnanud hageja nõude kooskõla hea usu põhimõttega. Asjaolu, et kostja ei ole enne

apellatsioonimenetlust pidanud hageja leppetrahvinõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, ei

ole oluline, sest kostja tugines maakohtu menetluses selle väite aluseks olevatele asjaoludele. Pooled

ei vaidle selle üle, et müügileping kehtib. Hageja ei ole müügilepingut tühistanud, lepingust

taganenud ega esitanud nõuet kohustada asjaõiguslepingut sõlmima. Maakohus ei ole kostja seda

väidet hinnanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttest

tulenevalt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Hea usu põhimõtte

vastane on nõuda leppetrahvi, tuginedes müügilepingu p-le 7.4. Õigusi võidakse kuritarvitada

erinevalt, sh vastuolulise käitumisega, milleks on praegu see, et hageja nõuab leppetrahvi, kuigi ei ole

müügilepingust taganenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

jõusse maakohtu otsus.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja sellest ei selgu, millised asjaolud jättis maakohus hindamata

ja milliseid tõendeid hindas valesti. Kostja ei esitanud maakohtus asjaolusid, mis oleks andnud aluse

leppetrahvi vähendada või jätta välja mõistmata. Kostja ei väitnud, et hagejale ei ole leppetrahvi

ulatuses kahju tekkinud ja leppetrahvi väljamõistmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et müügilepingu p 7.4 alusel on leppetrahvi nõuda hea usu

põhimõtte vastane. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et müügilepingu p-s 7.4 on pooled

kokku leppinud, et kui asjaõigusleping sõlmitakse kostja tõttu pärast ühe kuu möödumist

müügilepingu sõlmimisest, kohustub kostja tasuma hagejale kuussada krooni iga päeva eest, mis

ületab ühte kuud. Seega on leppetrahv seotud asjaõiguslepingu hilisema sõlmimisega.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus on vaidluse asjaolusid arvestades õigesti leidnud, et kostjalt leppetrahvi

väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja majanduslik olukord on ebastabiilne ja

raske, mistõttu pidi kohus hindama kostja kohustuste täitmise ulatust ja hageja õigustatud huvi

sellises ulatuses leppetrahvi väljamõistmiseks. Kostja on ostuhinnast tasunud ca 70%, hagejale ei ole

kostja viivitusest kahju tekkinud ning hagejale on välja mõistetud viivis.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja käitumine on olnud vastuoluline. Müügilepingu p 7.4 järgi

on hagejal õigus nõuda leppetrahvi müügilepingust taganemise korral. Kuna hageja ei ole

müügilepingust taganenud, on leppetrahvinõue hea usu vastane.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi

tühistatud osas uue otsuse, millega jättis rahuldamata hageja leppetrahvinõude, jaotas menetluskulud

ja mõistis pooltelt välja riigilõivu. Asi tuleb tühistatud osas saata uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Hageja ja kostja ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid kinnisasja mõttelise osa müügilepingu, milles

lepiti mh kokku, et asjaõigusleping sõlmitakse hiljemalt kahe kuu jooksul arvates müügilepingu

sõlmimisest. Pooled ei sõlminud asjaõiguslepingut müügilepingus kokkulepitud ajaks ega taganenud

lepingust. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes ka ostuhinna ja viivise üle, mis on maakohtu otsusega

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud. Maakohtu otsus on selles osas TsMS § 456 lg 4 alusel

jõustunud.

11. Pooled vaidlevad Riigikohtus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi.

Ringkonnakohus leidis, et hagejal ei ole õigust leppetrahvi nõuda, sest müügilepingu p 7.4 annab

selleks õiguse üksnes juhul, kui hageja on müügilepingust taganenud. Kolleegium selle järeldusega ei

nõustu.

Ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ning § 654 lg-tega 4 ja 5 põhjendanud oma

järeldust. Toimikus oleva müügilepingu (vt I kd, tl-d 14-22) p 7.4 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepingust taganemisel müüjast tingitud asjaolude tõttu on müüja kohustatud ostjale tagastama ostja

poolt käesoleva lepingu alusel tasutud summad ning tasuma ostjale leppetrahvina kuussada tuhat

(600 000) krooni ning lepingust taganemisel ostjast tingitud asjaolude tõttu on ostja kohustatud

müüjale tasuma leppetrahvina kuussada tuhat (600 000) krooni, millest arvestatakse maha ostja poolt

müüjale käesoleva lepingu alusel juba tasutud summad. Osalejad on kokku leppinud, et kui lepingu

p-s 5 nimetatud asjaõigusleping sõlmitakse ostjast tingitud asjaolude tõttu peale ühe kuu möödumist

käesoleva lepingu sõlmimise päevast arvates, kohustub ostja tasuma müüjale iga päeva eest, mis

ületab 1 kuud, täiendavalt kuussada (600) krooni."

Eeltoodu viitab sellele, et hagejal on müügilepingu p 7.4 alusel õigus nõuda leppetrahvi kahel juhul:

kui hageja taganeb lepingust kostjast tingitud asjaolude tõttu või kui asjaõigusleping sõlmitakse

kostjast tingitud asjaolude tõttu hiljem, kui pooled kokku leppisid. Viimasel juhul ei sõltu leppetrahvi

nõudmise õigus sellest, kas hageja on lepingust taganenud. Ringkonnakohtu tõlgendus, et lepingu

p 7.4 annab leppetrahvi nõudeõiguse üksnes lepingust taganemise korral, muudaks sisutuks nimetatud

lepingupunkti viimase lause, sest müügilepingust taganemisel kaoks kohustus asjaõiguslepingut üldse

sõlmida. Maakohus tuvastas, et asjaõiguslepingut ei sõlmitud kostja tõttu. Ringkonnakohus ei ole

vastupidist leidnud.

12. Kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada

leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Selle sätte kohaselt saab kohus sekkuda leppetrahvi suuruse muutmisesse üksnes võlgniku

taotlusel.

Kolleegium märgib, et maakohtu istungil on kostja esindaja viidanud, et leppetrahv ja viivis on

põhjendamatult suured (vt I kd, tl 126). Leppetrahvi vähendamisele on kostja tuginenud ka

apellatsioonkaebuses (vt II kd, tl 3). Kolleegiumi arvates on maakohtu istungil avaldatu kohtu jaoks

piisav, et kaaluda leppetrahvi vähendamist.

Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes.

Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud

huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et

kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine

kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16, 17 ja 24).

Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võtma põhjendatud seisukoha,

kas ja kui suurt leppetrahvi on hagejal õigus kostjalt nõuda.

13. Lisaks juhib kolleegium ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et TsMS § 654 lg 22 järgi, kui

ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, peab ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist

nähtuma kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. See kehtib ka juhul, kui ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse osaliselt.

14. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb leppetrahvinõude osas tühistada, tühistab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ning hagilt ja apellatsioonkaebuselt tasutava

riigilõivu väljamõistmise osas. Need kulud jaotab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 173 lg 3 teise

lausega asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt vaidluse lahendamise tulemusest.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel hagejale tagastada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks