3-3-1-52-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-52-12

Otsuse kuupäev

21. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ott Järvesaar ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Andrus Eriku kaebus Tallinna Vangla 6. detsembri 2011. a

toimingu (kaebaja 16. novembri 2011. a taotluse tagastamine)

õigusvastaseks tunnistamiseks ja Tallinna Vangla

kohustamiseks vaadata 16. novembri 2011. a taotlus uuesti

läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2012. a otsus haldusasjas nr

3-11-2160

Menetluse alus Riigikohtus

Andrus Eriku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andrus Eriku kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. mai 2012. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-11-2160

muutmata. Asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendused halduskohtu pädevust puudutavas

osas käesoleva otsuse põhjendustega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maakohtu 16. detsembri 1996. a otsusega mõisteti Andrus Erik (kaebaja) süüdi

kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p 7, § 139 ja § 195 järgi ning talle mõisteti karistuseks 15 aastat

vangistust. Kohtla-Järve Linnakohtu 20. detsembri 1996. a. otsusega mõisteti ta süüdi KrK § 197 lg 2

p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti vangistus 1 aasta ja 6 kuud. Ida-Viru Maakohtu 7. veebruari 2003.

a määruse kohaselt jäi karistuste liitmisel lõplikuks karistuseks vangistus 14 aastat ja 14 päeva.

Kaebaja vabanes vangistusest tingimisi enne tähtaega 11. veebruaril 2008 katseajaga 2 aastat, 10

kuud ja 19 päeva. Pärnu Maakohtu 10. novembri 2010. a otsusega tunnistati kaebaja süüdi kuriteos

karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati 3 aasta ja 6 kuu pikkuse

vangistusega. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati karistust Ida-Viru Maakohtu poolt 16. detsembril

1996 mõistetud vangistuse kandmata osa (2 aastat 10 kuud ja 19 päeva) võrra ja mõisteti

liitkaristuseks vangistus 6 aastat, 4 kuud ja 19 päeva. Karistuse algust arvestati kahtlustatavana

kinnipidamise päevast (12. november 2009).

2. Kaebaja esitas 20. mail 2011 Tallinna Vanglale avalduse, milles soovis teavet tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamise (elektroonilise valve kohaldamisega) kuupäeva arvutamise kohta.

16. juuni 2011. a kirjaga nr 1-13/22528-1 vastas vangla kaebajale, et kohtul tekib õigus otsustada

kaebaja suhtes tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine elektroonilise valve

kohaldamisega 22. jaanuaril 2013. Vangla selgitas, et Ida-Viru Maakohtu otsusega mõisteti

kinnipeetav süüdi esimese astme kuriteos ning katseajaga ennetähtaegse vabastamise aja arvutamisel

tuleb lähtuda KarS § 76 lg-st 2. Kaebaja järgmise pöördumise peale selgitas vangla 18. juuli 2011. a

vastuses nr 1-13/22528-3, kuidas nimetatud kuupäev on arvutatud. Vastuse kohaselt nähtub

karistusseadustiku kommenteeritud väljaandest, et kui süüdlasele on mõistetud liitkaristus teise astme

kuriteo ja tahtliku esimese astme kuriteo toimepanemise eest, lähtutakse ennetähtaegseks

vabastamiseks vajaliku karistusaja arvestamisel KarS § 76 lõike 2 sätetest. 29. juulil 2011 esitas

kaebaja vangla 18. juuli 2011. a vastuse peale vaide, mis jäeti 31. augusti 2011. a vaideotsusega nr 1-

13/32263-1 rahuldamata.

3. 16. novembril 2011 esitas kaebaja Tallinna Vanglale taotluse tingimisi ennetähtaegseks

vabastamiseks KarS § 76 lg 1 alusel ning andis samas nõusoleku elektroonilise järelevalve

kohaldamiseks.

4. Tallinna Vangla tagastas 6. detsembri 2011. a kirjaga nr 6-3/48894-1 kaebaja taotluse. Vangla

selgitas, et tulenevalt justiitsministri 18. augusti 2010. a määrusega nr 28 kehtestatud "Kinnipeetava

tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise korra" (Kord) § 14 lg-st 2 võib

kinnipeetav esitada nõusoleku tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise

valve kohaldamisega mitte varem kui kolm kuud enne kuupäeva, mil kohtul tekib õigus seda

küsimust otsustada. Kirjas märgiti, et 18. mail 2011 tegi Tallinna Vangla kaebajale allkirja vastu

teatavaks talle 10. novembri 2010. a Pärnu Maakohtu otsusega mõistetud karistuse täieliku ära-

kandmise korral vanglast vabanemise kuupäeva ja kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ning tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega. Tallinna Vangla arvestuse kohaselt avaneb kaebajal

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise võimalus elektroonilise valve kohaldamisega 22.

jaanuaril 2013. Korra § 14 lg-st 2 tulenevalt võib ta taotluse ja nõusoleku esitada 21. oktoobril 2012.

Tallinna Vangla 23. detsembri 2011. a vaideotsusega nr 1-13/52549-1 jäeti kaebaja vaie nimetatud

kirja peale rahuldamata.

5. Esmalt esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks arvutada

tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise (koos elektroonilise valve kohaldamisega)

kuupäeva KarS § 76 lg 1 alusel. Pärast kaebuse muutmist taotles kaebaja halduskohtult Tallinna

Vangla toimingu (16. novembri 2011. a taotluse tagastamine) õigusvastasuse tuvastamist ja vastustaja

kohustamist vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.

Kaebuse põhjenduste kohaselt ei saa vangla kaebaja ennetähtaegse vabastamise kuupäeva arvutada

KarS § 76 lg 2 alusel, kuna ta ei kanna karistust esimese astme, vaid teise astme kuriteo eest. Seega

tuleks vanglal kohaldada KarS § 76 lg-t 1. Seaduse kommentaaril puudub õigusjõud ning sellele ei

saanuks taotlust tagastades tugineda. KarS § 65 lg 2 on vastuolus põhiseadusega, kuna sätte sõnastus

ei ole üheselt mõistetav. Viidatud säte ei võimalda liitkaristuseks mõista samaliigilisi põhikaristusi.

Tuginedes KarS § 64 lg-le 2, 4 ja 5, ei saa kohus samaliigilisi põhikaristusi (vangistusi, v.a eluaegne

vangistus) ühe liitkaristusena mõista. Samaliigilisi põhikaristusi võimaldab üheks liitkaristuseks

mõista hoopis KarS § 64 lg 1, mida kohus ei saa järgida vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS

§ 65 lg 2 alusel suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi

mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Kuna Pärnu Maakohus mõistis kaebajale karistuse teise

astme kuriteo eest, siis vastavalt KarS § 4 lg-le 4 ei muuda eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ära-

kandmata karistuse osa kuriteo astet, vaid pikeneb üksnes vangistuse aeg. Karistuse mõistnud kohus

aga leiab, et kaebaja kannab karistust nii esimese kui ka teise astme kuriteo eest. Vangla raskendab

kaebaja karistust, muutes uue (teise astme) kuriteo eest mõistetud karistuse esimese astme kuriteo

eest kantavaks karistuseks. Vangla toiming on kaebaja arvates vastuolus KarS § 5 lg-ga 3, kuna see

keelab karistust tagasiulatuvalt raskendada.

6. Tallinna Halduskohus jättis 29. veebruari 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2160 kaebuse

rahuldamata. Kohus leidis järgmist:

1) vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 alusel edastab vangla kinnipeetava tingimisi enne tähtaega

vabastamiseks pärast kinnipeetava poolt KarS §-s 76 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule

kinnipeetava isikliku toimiku, iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toime-

panemise võimalikkusele, kinnipeetava ohtlikkusele ja tema ennetähtaegsele vabastamisele,

kriminaalhooldaja arvamus katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende

kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusolek elektroonilise valve kohaldamiseks, kui

kinnipeetav taotleb enda vabastamist KarS § 76 lg 1 p 1 või lg 2 p 1 alusel. Korra § 14 lg 2 alusel

võib kinnipeetav esitada arvestusosakonnale nõusoleku tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega mitte varem kui kolm kuud enne Korra § 5 lg 1 p-s

3 nimetatud õiguse tekkimist;

2) karistuste liitmine ei mõjuta seda, millise astme kuriteo eest karistus on määratud. Kaebaja kannab

liitkaristust kahe kohtuotsuse alusel, s.o nii esimese kui teise astme kuriteo eest. KarS § 76 lg 2 p 1

kohaselt võib kohus vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastada esimese astme kuriteo tahtlikus

toimepanemises süüdimõistetud isiku, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole

mõistetud karistusajast ja isik nõustub KarS § 75 lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve

kohaldamisega või vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Kuna kaebuse esitaja on

süüdi mõistetud esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises, kuulub tingimisi enne tähtaega

vabastamise tähtaegade arvestamisel kohaldamisele KarS § 76 lg 2 p 1. Kaebaja tingimisi ennetäht-

aegse vabanemise võimalus elektroonilise valve kohaldamisega tekib 22. jaanuaril 2013;

3) kui seadusandja reguleeriks vaidlusaluse olukorra nii, nagu kaebaja seda tõlgendada soovib,

võiksid esimese astme kuriteo toimepanemise eest vanglakaristust kandvad süüdimõistetud hakata

vanglas toime panema teise astme kuritegusid, et saavutada kiiremini ennetähtaegselt vabanemise

võimalus. Kaebaja seisukoht on ilmselt ekslik;

4) kaebaja suhtes tehtud kohtuotsused kriminaalasjades on jõustunud ning neis sisalduvaid järeldusi

ei saa halduskohtus vaidlustada;

5) kohaldamisele kuuluvad õigusnormid ei ole vastuolus põhiseadusega. KarS § 65 lg 2 esimene

lause pole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuv.

7. Apellatsioonkaebuses palus kaebaja halduskohtu otsuse tühistada ja asjas tehtava uue otsusega

tema kaebus rahuldada. Apellant rõhutas, et tema taotluse lahendamisel tulnuks lähtuda KarS § 76 lg-

st 1, mitte aga lg-st 2. KarS § 76 ei sätesta, kuidas tuleb ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamise

aja arvutamisel toimida juhul, kui liitkaristus on mõistetud erineva raskusastmega kuritegude eest.

Apellandil on esimese astme kuriteo eest mõistetud ärakandmata karistusaeg lühem teise astme

kuriteo eest mõistetud karistuse ajast. Halduskohus pole selgitanud, miks apellandi olukorda

halvendatakse.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. mai 2012. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahulda-

mata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus esitas järgmised põhjendused:

1) menetlusosalised ei vaidlusta halduskohtu pädevust asja lahendada ning ka halduskohus pidas

ennast asja lahendamisel pädevaks kohtuks. Halduskohus viitas õigesti VangS § 76 lõikele 1, millest

tuleneb vangla kohustus esitada kohtule dokumendid kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise

otsustamiseks, kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist KarS § 76 lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti

1 alusel. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 432 lg 1 kohaselt lahendab kohtulahendi

täitmisega seonduvad küsimused täitmiskohtunik määrusega kirjalikus menetluses kohtumenetluse

pooli kohtusse kutsumata, kui sama paragrahvi lõikest 3 ei tulene teisiti. Täitmiskohtunik saab

tuvastada, kas vangla on kinnipeetava enne tähtaega vabastamise tähtaega arvutanud õigesti, st

tõlgendanud KarS § 76 lõikeid 1 ja 2 õigesti, ning juhul, kui kohtu arvates on seda tehtud ekslikult,

siis jätta taotluse läbi vaatamata. Juhul, kui vangla ei nõustu taotlust kohtule edastama, ei näe

kriminaalmenetluse seadustik täitmiskohtunikule ette võimalust kohustada vanglat sellist toimingut

sooritama. Seega ei ole seadusandja soovinud allutada taoliste vaidluste lahendamist maakohtutele;

2) halduskohus leidis õigesti, et KarS § 65 lg 2 ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv.

Liitkaristus on mõistetud jõustunud kohtuotsusega ning halduskohus ei saa asuda maakohtu otsust

ümber hindama ega tuvastama selle õigusvastasust. Siiski tuleb märkida, et KarS § 65 lg 2 ei keela

samaliigiliste karistuste liitmist ega piira liitkaristuste mõistmist nende juhtumitega, mida on

reguleeritud KarS § 64 lõigetes 2, 4 ja 5;

3) apellant kannab vanglas karistust nii esimese kui ka teise astme kuriteo eest. Liitkaristuse

mõistmise regulatsioon ei anna võimalust eristada karistuse kandmise ajal perioodi, mil apellant

kannab karistust esimese astme kuriteo eest, mille kandmisest ta oli enne tähtaega tingimisi

vabastatud, kuid mis pöörati Pärnu Maakohtu otsusega täitmisele, kui selle võrra suurendati teise

astme kuriteo eest mõistetud karistust, ja perioodi, mil apellant kannab karistust teise astme kuriteo

eest. Ekslik on apellandi arusaam, et liitkaristuse mõistmisel kannab ta karistust vaid teise astme

kuriteo eest, sest selle eest mõisteti ta süüdi hiljem. Liitkaristuse mõistmine ja esimese astme kuriteo

eest mõistetud karistuse ära kandmata osa võrra teise astme kuriteo eest mõistetud karistuse

suurendamine KarS § 65 lg 2 alusel ei ole karistuse raskendamine KarS § 4 lg 4 tähenduses;

4) kuna apellant kannab karistust jätkuvalt ka esimese astme kuriteo eest, ei ole lubatud tema

vabastamine varem kui KarS § 76 lõikes 2 nimetatud ajal. Selle sätte kohaselt võib kohus esimese

astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdi mõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud

karistusajast ning isik nõustub KarS § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud elektroonilise valve

kohaldamisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning

kohustada Tallinna Vanglat arvutama kuupäeva tema ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks KarS

§ 76 lg 1 alusel. Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et tema ennetähtaegse vabastamise kuupäeva

arvutamisel tuleb lähtuda KarS § 76 lg 1 p-st 1. Kohtud ei ole kassaatori arvates põhjendanud, miks

nad peavad õigeks KarS § 76 lg 2 kohaldamist. Liitkaristuse mõistmisel KarS § 65 lg 2 järgi ei saa

KarS § 4 lg-st 4 tulenevalt liitkaristuse mõistmisel muutuda kuriteo raskusaste, st teise astme kuriteo

eest mõistetud karistus ei saa muutuda karistuseks esimese astme kuriteo eest. Seejuures ei ole

võimalik arvesse võtta, et ärakandmata karistuse osa esimese astme kuriteo eest oli lühem kui teise

astme kuriteo eest mõistetud karistuse osa.

10. Tallinna Vangla kirjalikus vastuses jääb vastustaja oma varasemate seisukohtade juurde ning

rõhutab, et olukorras, kus isikule on osaliselt kandmata karistusele esimese astme kuriteo toime-

panemise eest liidetud teise astme kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistus ning mõistetud liit-

karistus nii esimese kui ka teise astme kuriteo toimepanemise eest, tuleb ennetähtaegse vabastamise

taotluse esitamise aega arvutada lähtuvalt KarS § 76 lg-st 2. Liitkaristuse regulatsioon ei võimalda

eristada, millal isik kannab karistust esimese ja millal teise astme kuriteo eest. Kuna tingimused

kaebaja tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega ei olnud

täidetud, tagastas Tallinna Vangla kaebaja taotluse õiguspäraselt. Kuna vaidluse all ei ole karistuse

määramise õiguspärasus, ei ole KarS § 65 lg 2 asjakohane säte. Karistuse suurendamine KarS § 65 lg

2 alusel ei ole karistuse raskendamine KarS § 4 lg 4 tähenduses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas ennetähtaegse vabastamise kuupäeva arvutamisel tuleb

kaebaja puhul lähtuda KarS § 76 lg 1 p-st 1 või lg 2 p-st 1. Kolleegium lahendab esmalt kohtu-

menetluse käigus kerkinud küsimuse käesoleva vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu osas (I) ning

võtab seejärel seisukoha kassatsioonkaebuse sisuliste väidete kohta (II).

I

12. VangS § 76 lg 1 sätestab: "Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks edastab vangla

pärast kinnipeetava poolt karistusseadustiku §-s 76 või 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule

kinnipeetava isikliku toimiku, iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo

toimepanemise võimalikkusele, kinnipeetava ohtlikkusele ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta,

kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende

kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks, kui

kinnipeetav taotleb enda vabastamist karistusseadustiku § 76 lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti 1

alusel."

VangS § 76 lg 4 alusel justiitsministri 18. augusti 2010. a määrusega nr 28 kehtestatud "Kinnipeetava

tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise korra" § 5 lg 1 p-dest 1-3 tuleneb,

et kui kinnipeetav võetakse vanglasse vastu, arvutab vangla arvestusosakond välja ja teeb

kinnipeetavale viie tööpäeva jooksul allkirja vastu teatavaks karistuse täieliku ärakandmise korral

vanglast vabastamise kuupäeva; kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamine; kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega.

Korra § 14 lg 2 näeb ette, et kinnipeetav võib esitada arvestusosakonnale nõusoleku tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega mitte varem kui kolm kuud

enne vastava õiguse tekkimist.

13. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule 6. septembril 2011 ning kaebuse täiendused

16. novembril, 22. novembril 2011 ja 16. jaanuaril 2012. Vastavalt 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS

§ 283 lg-le 1 tehakse kaebuse lubatavus kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes.

HKMS v.r § 11 lg 1 p 2 kohaselt tuli halduskohtul asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel ka

välja selgitada, kas kaebus kuulub halduskohtu pädevusse.

14. Halduskohtusse kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS v.r § 3 lg 1 kohaselt kuulus haldus-

kohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine ning seadusega sätestatud juhtudel haldus-

toiminguks loa andmine ja seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine.

HKMS v.r § 3 lg 2 sätestas, et halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste

lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.

Ringkonnakohus on praeguse asja lahendamisel leidnud, et asi kuulub halduskohtu pädevusse, kuna

kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene täitmiskohtunikule pädevust kohustamisnõude lahenda-

miseks olukorras, kus vangla ei nõustu ennetähtaegse vabastamise taotlust kohtule edastama.

15. Halduskolleegium on 9. mai 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-6-06 (p 24) märkinud, et

vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalust ei saa käsitada kinnipeetava

subjektiivse õigusena. Küll on aga kinnipeetaval vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus

taotleda tingimisi enne tähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt. VangS § 76

lg 1 kohaselt pole vanglal kohustust edastada taotlusi, mis on esitatud enne KarS §-des 76 ja 77

nimetatud tähtaega.

Praegusel juhul pole tegemist avalduse menetlemata jätmisega, vaid vangla otsustusega, mis välistab

kinnipeetava juurdepääsu ennetähtaegse vabastamise otsustamisele maakohtus.

16. Poolte vahel on sisuline vaidlus kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise tähtaegade

arvutamise üle. KrMS § 431 näeb ette, et seadustiku §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused

ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus

või kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS §-s 426 on

sätestatud menetluskord tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks.

17. VangS § 76 lg 4 alusel kehtestatud Korra § 5 lg 1 kohaselt määrab kinnipeetava vanglast

vabanemise kuupäeva ning kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamine, samuti kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine elektroonilise valve kohaldamisega, kindlaks

vangla ja teeb selle kinnipeetavale teatavaks. Samuti otsustab vangla VangS § 76 lg-st 1 tulenevalt

selle üle, kas saabunud on KarS §-des 76 ja 77 sätestatud tähtaeg ja sellest sõltuvalt edastab või jätab

edastamata kinnipeetava taotluse ja muud asjakohased dokumendid.

Olemuslikult on tegemist kohtuotsuse täitmise küsimustega. Kehtivas õigusest ei tulene selge-

sõnaliselt, kas nimetatud toimingute või otsustustega mittenõustumisel tuleks lähtuda vaidlustamis-

võimalustest vastavalt VangS § 11 lg-le 5 koostoimes halduskohtumenetluse seadustikuga või

kriminaalmenetluse seadustiku kohtuotsuse täitmise küsimuste lahendamiseks ette nähtud normidest.

18. Kriminaalmenetlusõigus ei näe ette menetlusreegleid kaebuse lahendamiseks, mis on esitatud

vangla tegevuse peale, mis seisnes maakohtule kinnipeetava taotluse ja nõusoleku edastamisest

keeldumises. Siiski on tegemist pigem karistusõigusliku küsimuse lahendamisega, mis eeldab

karistusseadustiku normide, eelkõige KarS § 76 tõlgendamist, vajadusel ka kriminaalasjades tehtud

jõustunud kohtulahendite selgitamist.

KrMS § 431 sätestab ulatuslikult („kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused“)

täitmiskohtuniku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Selline

üldklausel on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud seetõttu, et seadusandjal pole võimalik ette

näha kõiki kohtulahendi täitmisega seonduvaid vaidlust tekitavaid olukordi. Kui vaidlus selle üle,

kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega, on

kohtulahendi täitmisel tõusetunud küsimus KrMS § 431 mõttes, ei kuulu see vaidlus seaduses

sätestatud teistsuguse menetluskorra olemasolu tõttu halduskohtu pädevusse.

19. Riigikohtu erikogu 3. oktoobri 2012. a määruses pädeva kohtu määramise asjas nr 3-3-4-2-12

lahendati küsimust, milline kohus on pädev lahendama avaldust karistusaja kulgemahakkamise

väljaselgitamiseks. Erikogu leidis määruse p-s 6, et poleks menetlusseadustikega kooskõlas ega

otstarbekaks, kui halduskohus peaks asja lahendades andma hinnangu ka maakohtu otsusele ja selles

märgitut vajadusel tõlgendama. Kuna vastav erikord puudub, tuleneb maakohtu pädevus kohtulahendi

täitmisega seonduva küsimuse lahendamiseks KrMS §-st 431. Kohtule esitatud avaldus tuleb KrMS

§ 432 lg 1 kohaselt lahendada määrusega.

20. Kolleegium on seisukohal, et ka praegune vaidlus kuulub kriminaalasju lahendava kohtu

pädevusse ja maakohtu pädevus selliste vaidluste lahendamiseks tuleneb KrMS §-st 431. Haldus- ja

ringkonnakohus on ekslikult pidanud halduskohut asja lahendamisel pädevaks kohtuks.

II

21. Kuigi kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et tegemist ei ole halduskohtu pädevusse kuuluva

vaidlusega, tuleb silmas pidada ka Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu 10. aprilli

2002. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10) väljendatud seisukohta, et kui isik on pöördunud

halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja

halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning menetlusosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse

tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada

vaidlus mõistliku aja jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei

kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus.

Kolleegium ei pea ka praegusel juhul põhjendatuks kohtuotsuseid halduskohtu pädevuse puudumise

motiivil tühistada ning seega tuleb jätkata käesoleva asja sisulist läbivaatamist halduskohtu-

menetluses.

22. Pooled on erineval seisukohal selles, kas kaebaja katseajaga tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamise otsustamisel tuleb lähtuda KarS § 76 lg 1 p-st 1 või lg 2 p-st 2 ja kas teda

saab pidada karistust kandvaks isikuks KarS § 76 lg 1 või lg 2 tähenduses.

23. KarS § 76 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo ette-

vaatamatus toimepanemises süüdi mõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt ühe kolmandiku mõistetud

karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud ning isik nõustub KarS § 75 lõike 2 punktis 9

sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

KarS § 76 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdi

mõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on

tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast ning isik nõustub KarS § 75 lõike 2

punktis 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega.

24. Kaebaja kannab tema katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamise tõttu osaliselt kandmata

karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest põhjusel, et katseajal pani ta toime uue

(teise astme) kuriteo, mille eest talle on samuti mõistetud karistus. Kaebaja kannab karistust nii

esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise kui ka teise astme kuriteo eest.

25. KarS § 76 lg-d 1 ja 2 käsitlevad juhtumeid, kus kinnipeetav kannab karistust vastavalt lg-s 1

või lg-s 2 nimetatud teo eest. Kolleegium nõustub vastustaja ja kohtute seisukohaga, et juhul, kui isik

kannab liitkaristust, mis on moodustatud nii esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise kui ka

teise astme kuriteo eest mõistetud üksikkaristustest, lähtutakse süüdimõistetu ennetähtaegseks

vabastamiseks vajaliku karistusaja arvestamisel KarS § 76 lg-st 2. Seda põhjusel, et KarS § 76 lg 2

kohaselt tuleb selles sättes toodud tähtaegadest lähtuda juhul, kui karistust kandev isik on süüdi

mõistetud esimese astme tahtlikus kuriteos. Seejuures ei oma tähtsust, kui suure osa mõistetud

karistusest moodustab just esimese astme tahtliku kuriteo eest mõistetud karistus. Oluline on üksnes

see, et mingi osa kandmisele kuuluvast karistusest on isikule mõistetud esimese astme tahtliku

kuriteo eest. Selline seisukoht on põhjendatud ka seetõttu, et isik, kes on tahtlikult toime pannud

esimese astme kuriteo, ei saa loota, et enne selle kuriteo eest mõistetud karistuse täielikku ära-

kandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel kergendada.

Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et ka olukorras, kus süüdlane on tahtlikult toime

pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastatud tingimisi enne

tähtaega, kuid paneb talle määratud katseajal toime uue kuriteo, mille eest mõistetud karistusele

liidetakse ka esimese astme tahtlikult toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmata osa,

tuleb teda lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja

tema suhtes kohaldatakse KarS § 76 lg 2 sätteid.

26. Eeltoodule tuginedes tuleb kaebaja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu

otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendused asendatakse

halduskohtu pädevust puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega.

Tõnu Anton, Ott Järvesaar, Ivo Pilving