3-2-1-123-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-123-12

Määruse kuupäev

Tartu, 21. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

AS-i SEB Pank hagi Tõnu Voika vastu 43 815 euro 1 sendi

ja lisanduva viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-58300

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i SEB Pank määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

vandeadvokaat Marko Kaevando

Kostja Tõnu Voika (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-58300 ja

Viru Maakohtu 1. detsembri 2011. a määrus samas tsiviilasjas. Saata asi samale maakohtule

uueks lahendamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile SEB Pank (konto nr 10000000012017, AS SEB Pank) määruskaebuselt

30. märtsil 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 29. novembril 2011 Viru Maakohtule Tõnu Voika (kostja) vastu hagi,

milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 31 291 eurot 80 senti, intressi 1560 eurot

93 senti, viivise 9427 eurot 86 senti, leppetrahvi 1534 eurot 42 senti ja alates 25. novembrist 2011

viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt olid pooled

sõlminud laenulepingu. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ning hageja

ütles seetõttu lepingu üles.

2. Viru Maakohus keeldus 1. detsembri 2011. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja tagastas selle.

Maakohus leidis, et hagi ei allu Eesti kohtule. Euroopa Liidu Nõukogu 22. detsembri 2000. a määruse

nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli

I määrus) art 15 p 1 b ja art 16 p 2 järgi võib küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk

tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, kui tegemist on

osamaksetena tasutava laenu või kaupade müügi rahastamiseks antava muud liiki krediidi lepinguga,

algatada teine lepinguosaline menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on tarbija

alaline elukoht.

Hagiavalduses on märgitud kostja elukohaks Kurtna küla 12-6, Illuka vald, Ida-Virumaa, kuid

rahvastikuregistri andmete kohaselt on kostja elukohaks alates 29. septembrist 2011

Hämeentie 124 D 113, Helsinki, Soome Vabariik. Hageja nõue kostja vastu tuleneb laenulepingust.

Seega rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allu hagi Eesti kohtule. Brüsseli I määruse art 16

p 2 kohaselt tuleb hagi kostja vastu esitada kostja alalise elukoha järgi Soome Vabariigi kohtule.

Kuna asjas ei esine Brüsseli I määruse art-s 17 märgitud asjaolusid, mis võimaldaksid kõrvale

kalduda art-te 15 ja 16 regulatsioonist, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2

alusel hagi menetlusse võtmisest keelduda.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ning saata asi

maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 14. märtsi 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kostja on Brüsseli I määruse art 15 lg 1 tähenduses tarbija ning art 16 lg 2

järgi võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on

tarbija alaline elukoht. Kostja rahvastikuregistrijärgne elukoht on alates 29. septembrist 2011

Hämeentie 124 D 113, Helsinki, Soome Vabariik. Maksu- ja Tolliameti andmetel ei ole kostja alates

1. oktoobrist 2011 Eesti Vabariigis maksustatavat tulu saanud. Tsiviilasjas nr 2-11-37095, kus

menetlusosalisteks olid samuti AS SEB Pank ja Tõnu Voika, selgitati välja, et kostja elab välismaal.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või

peamiselt elab. Kostja alaline elukoht ei ole Eestis.

Hageja väide, et pooled on laenulepingu p-s 27.2 kokku leppinud kohtualluvuses, milleks on panga

kontori asukohajärgne kohus, ei ole põhjendatud. Laenulepingu p-s 27.2 kokkulepitu ei ole

kohtualluvuse kokkulepe Brüsseli I määruse art 17 tähenduses, mis võimaldab kõrvale kalduda

art-tes 15 ja 16 sätestatust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada nii

ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus ja saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 14. Brüsseli I määruse art 59 lg 1 järgi tuleb

küsimus, kas kostja elukoht on Eestis, lahendada Eesti õiguse järgi. Ringkonnakohus on jätnud aga

TsÜS § 14 tähelepanuta ning lähtunud üksnes rahvastikuregistri andmetest, millel on

rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul vaid informatiivne ja statistiline

tähendus. Tulenevalt TsÜS § 14 lg-st 2 ja RRS § 40 lg-st 4 ei ole välistatud, et isikul on lisaks

rahvastikuregistrisse kantud elukohale ka teine elukoht. Kuivõrd kostja oli pooltevahelises lepingus

määranud oma elukohana Kurtna küla, Illuka vald, Ida-Virumaa, saaks TsÜS § 14 lg 3 järgi lugeda

tema elukoha muutunuks üksnes juhul, kui oleks tuvastatud kostja mujale elama asumine viisil,

millest nähtub kostja tahe oma elukohta muuta. Ringkonnakohus on lähtunud kostja elukoha

tuvastamisel valesti asjaolust, et kostja pole Eestis alates 1. oktoobrist 2011 maksustatavat tulu

saanud. Samuti on vale ringkonnakohtu seisukoht, et tsiviilasjas nr 2-11-37095 tuvastati, et kostja ei

ela Eestis.

Ringkonnakohus rikkus Brüsseli I määruse art 59 lg-t 2, kui jättis, kontrollides, kas kostja elukoht on

Soomes, kohaldamata Soome õiguse. Euroopa Kohus on otsuses C-327/10 selgitanud, et esmalt peab

kohus kontrollima Brüsseli I määruse art 59 lg 2 järgi riigisisest õigust kohaldades, kas kostja alaline

elukoht on selle liikmesriigi territooriumil. Kui kohus jõuab järeldusele, et kostja alaline elukoht ei

asu liikmesriigi territooriumil, siis peab ta kontrollima, kas viimase alaline elukoht asub mõnes teises

liikmesriigis, milleks kohus kohaldab Brüsseli I määruse art 59 lg 2 kohaselt selle teise liikmesriigi

seadusi. Euroopa kohus leidis ülalviidatud kohtuasjas samuti, et olukorras, kus tarbija, kes on

pikaajalise kinnisvara tagatisega laenulepingu pooleks, mis kohustab teda teavitama teist

lepinguosalist igast aadressimuutusest, loobub oma elukohast enne lepinguliste kohustuste rikkumise

tõttu tema vastu hagi esitamist, allub selline hagi Brüsseli I määruse art 16 lg 2 alusel selle

liikmesriigi kohtutele, kus asub tarbija viimane teadaolev alaline elukoht, kui need kohtud ei suuda

sama määruse art 59 kohaselt teha kindlaks kostja tegelikku elukohta ning neil puuduvad tõendid, mis

võimaldaksid järeldada, et kostja tegelik alaline elukoht asub väljaspool liidu territooriumi. See

seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas.

Kohtud on jätnud põhjendamatult kohaldamata ka Brüsseli I määruse art 17 lg 3. Pooled on

laenulepingu p-s 27.2 sõlminud kohtualluvuse kokkuleppe, mis vastab Brüsseli I määruse art 17 lg 3

tingimustele. See kokkulepe on kehtiv ka TsMS § 104 lg 3 p 2 ning § 106 lg 1 kohaselt.

Ringkonnakohus ei ole oma vastupidist seisukohta põhjendanud.

Kohtud on jätnud tähelepanuta ka Brüsseli I määruse art-d 25 ja 26. Art 25 kohaselt võib kohus hagi

menetlusse võtmisest keelduda üksnes juhul, kui hagi allub mõne teise liikmesriigi kohtule art 22

järgi. Praeguses asjas see nii ei ole. Seega kohaldub art 26 lg 1, mille kohaselt saab Eesti kohus asja

menetlemisest keelduda üksnes juhul, kui kostja asja menetluses ei osale. Seega pidanuks maakohus

hagi menetlusse võtma ning alles juhul, kui selgunuks, et kostja ei soovi menetluses osaleda, saanuks

maakohus jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. Sellist lähenemist kinnitab ka

TsMS § 105. Ringkonnakohus hageja eeltoodud seisukohtadega mittenõustumist ei põhjendanud.

6. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese

lause alusel tühistada. Asi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule.

8. Asjas tuleb lahendada küsimus, kas esitatud hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule ning

kui ei allu, siis kas maakohus võis sellest tulenevalt keelduda hagi menetlusse võtmast.

9. Brüsseli I määruse art 2 lg 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle

liikmesriigi kohtusse ning art 3 lg 1 järgi saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise

liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Ka Brüsseli

I määruse art 16 lg 2 kohaselt võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle

liikmesriigi kohtus, kus on tarbija alaline elukoht. Kohtud on leidnud, et kostja elukoht ei ole Eestis.

Seda seisukohta on kohtud põhjendanud rahvastikuregistri kandega, millest nähtub, et alates

29. septembrist 2011 on kostja elukoht Soomes, ning asjaoluga, et kostja ei ole Maksu- ja Tolliameti

andmetel alates 1. oktoobrist 2011 Eesti Vabariigis maksustatavat tulu saanud. Kolleegium nõustub

kohtutega, et neist asjaoludest saab järeldada, et kostja elukoht ei ole Eestis. Isiku elukohta

muudetakse rahvastikuregistris RRS § 40 lg 1 järgi isiku enda elukohateate alusel. Seega asjaolust, et

kostja elukoha aadress on rahvastikuregistris hiljuti muudetud Soomes asuvaks aadressiks, saab

järeldada tema tahet TsÜS § 14 lg 3 kohaselt viia oma elukoht Soome.

10. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et kuigi kostja elukoht ei ole Eestis, saaks Brüsseli

I määruse art 17 lg 3 järgi kohtualluvus tuleneda laenulepingu p-s 27.2 sisalduvast kohtualluvuse

kokkuleppest. Selle sätte kohaselt on lubatud kohtualluvuse kokkulepe, mis on sõlmitud tarbija ja

teise lepinguosalise vahel, kui mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal

ühes liikmesriigis, ning millega on määratud pädevus selle liikmesriigi kohtutele, tingimusel, et

selline kokkulepe ei ole vastuolus asjaomase liikmesriigi seadustega. Kolleegium leiab, et

laenulepingu p-s 27.2 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei ole kooskõlas Eesti seadustega ning on

TsMS § 106 lg 1 p 1 alusel tühine. Nimelt võib TsMS § 104 lg 1 kohaselt kohtualluvuse kokkuleppe

sõlmida üksnes vaidluseks, mis on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui

leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku

omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-

õiguslik juriidiline isik. Praegune vaidlus ei ole seotud kostja majandus- või kutsetegevusega.

Kohtualluvuse kokkuleppe tühisust ei välista praeguses asjas ka TsMS § 104 lg 3 p 2, mille kohaselt

on lubatud erandina sama paragrahvi lõikest 1 kohtualluvuse kokkulepe, kui kohtualluvus lepiti

kokku juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist elama välisriiki või kui viib sinna üle oma

tegevuskoha või asukoha või kui tema tegevus-, elu- või asukoht ei ole hagi esitamise ajal teada.

Selle sätte kohaselt peab kohtualluvuse kokkulepe selle kehtimiseks olema sõlmitud just sättes

nimetatud juhuks. Laenulepingu p 27.2 teise lause kohaselt lahendatakse kokkuleppe

mittesaavutamisel vaidlus lepingus nimetatud hageja kontori asukohajärgses kohtus. Seega ei ole see

sõlmitud spetsiaalselt TsMS § 104 lg 3 p-s 2 nimetatud juhuks. Kuivõrd tegemist on tüüptingimusega,

ei ole võlaõigusseaduse § 39 lg 2 järgi ka võimalik anda sellele tõlgendamisega sisu, mille kohaselt

tingimus kehtib.

11. Kolleegium leiab, et hoolimata eeltoodust on kohtud siiski ennatlikult keeldunud hagi menetlusse

võtmast. TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi

menetlusse võtmise kohta. Kolleegium leiab, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi

allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja

seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse

kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Seda

seisukohta toetab ka Brüsseli I määruse art 26 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel,

et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise

liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse

sätetest. Seega on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse

mitteilmumine.

Kolleegium märgib, et igal juhul tulnuks kostjale kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus

maakohtu määruse peale, kuivõrd määruskaebuse lahendamine puudutas otseselt kostja huve ning

kostjale tulnuks tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht (vt Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33).

12. Euroopa Kohus on 20. mai 2010. a otsuse C-111/09 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik)

eelotsusetaotlus) - Česká podnikatelská pojišťovna as, Vienna Insurance Group versus Michal Bilas

p-des 21-24 leidnud, et Brüsseli I määruse art 24 esimene lause kehtestab kohtualluvuse eeskirja, mis

rajaneb kostja kohtusse ilmumisel kõigis kohtuasjades, mille puhul asja allumine menetlevale kohtule

ei tulene selle määruse teistest sätetest. Sealhulgas kohaldatakse seda eeskirja juhtudel, kui kohtule on

esitatud hagi selle määruse sätteid eirates. Kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks

nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks

kohtualluvuse kohta. Art 24 teine lause näeb ette erandid sellest üldeeskirjast. Nimetatud sätte

kohaselt ei peeta vaikivaks kohtualluvuse kokkuleppeks seda, kui kostja vaidlustab kohtualluvuse,

väljendades nii oma tahet mitte nõustuda asja allumisega sellele kohtule, või kui on tegemist

juhtudega, mille puhul nimetatud määruse art 22 näeb ette erandliku kohtualluvuse eeskirjad.

Tegemist on erandiga, ning seda tuleb tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et art 24 teist lauset ei tohi

mõista nii, et see võimaldab jätta kohaldamata sama artikli esimeses lauses väljendatud üldeeskirja

muude kohtuvaidluste puhul kui need, millele see sõnaselgelt viitab.

Seega saab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning

ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja

kohtualluvusele vastu ei vaidle allub hagi Brüsseli I määruse art 24 järgi Eesti kohtule ning hagi

menetlemata jätmiseks ei ole alust.

13. Juhul kui peaks selguma, et kostja elukoht ei ole siiski Soomes, võib kohtualluvus tuleneda ka

Brüsseli I määruse art 16 lg-st 2. Nimelt on Euroopa Kohus 17. novembri 2011. aasta otsuse C-

327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční banka a.s. versus Udo

Mike Lindner p-s 47 leidnud, et olukorras, kus tarbija, kes on pikaajalise kinnisvara tagatisega

laenulepingu pooleks, mis kohustab teda teist lepinguosalist teavitama igast aadressimuutusest,

loobub oma elukohast enne lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu tema vastu hagi esitamist, allub

nimetatud hagi Brüsseli I määruse art 16 lg 2 alusel selle liikmesriigi kohtutele, kus asub tarbija

viimane teadaolev alaline elukoht, kui need kohtud ei suuda määruse art 59 kohaselt kindlaks teha

kostja tegelikku elukohta ning neil puuduvad tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et kostja tegelik

alaline elukoht asub väljaspool liidu territooriumi.

14. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et Brüsseli I määruse art 59 lg 2 kohaselt tuleb selle

hindamisel, kas kostja elukoht on Soomes, lähtuda Soome õigusest (vt Euroopa Kohtu 17. novembri

2011. aasta otsus C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) - Hypoteční

banka a.s. versus Udo Mike Lindner, p 41).

15. Menetluskulude jaotus tuleb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt lahendada alama astme kohtus.

16. Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks