3-4-1-4-12 · Riigikohus

Riigikohtunike Jaak Luige ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu 20. novembri

2012. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-4-1-4-12. Eriarvamuse esimese punktiga on ühinenud

riigikohtunik Jüri Ilvest, teise punktiga on ühinenud riigikohtunikud Jüri Ilvest ja Indrek

Koolmeister ning kolmanda punktiga riigikohtunikud Jüri Ilvest, Henn Jõks ja Eerik

Kergandberg

1. Me ei nõustu üldkogu otsuse resolutsiooniga ning osaga kaebuste rahuldamata jätmise

põhjendustest.

Kaebajad vaidlustasid Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse "Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega

tagatud nõuete hüvitamine" (Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus) mõlemad punktid. Üldkogu

enamus leidis, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus ei riku kaebajate õigusi, sest see otsus ei

välista kaebuse esitajate võimalikke kahju hüvitamise jm nõudeid riigi ja teiste isikute vastu (vt

üldkogu otsuse p 50). Selle järeldusega saab nõustuda vaid osaliselt. Me ei ole veendunud, et

Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse teine punkt, millega tunnistati kehtetuks Riigikogu

20. jaanuari 1993. a otsus "NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod"

(Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus) ei riku kaebajate õigusi. Üldkogu ei ole pööranud sellele

küsimusele tähelepanu ega ole selles osas seisukohta võtnud. Seetõttu ei saa me nõustuda üldkogu

otsuse resolutsiooniga.

Haldusakti üle peetavas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuvaidluses ei ole kohus uurimispõhi-

mõttest tulenevalt seotud kaebuse põhjendustega (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järele-

valve kolleegiumi 26. novembri 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-09, p 10). Riigikogu

20. jaanuari 1993. a otsuse kehtetuks tunnistamine Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse teise

punktiga tähendab ilmselt ka VEB Fondi sertifikaatide kehtetuks tunnistamist, ilma et sertifikaatide

kõik omanikud oleksid saanud neid realiseerida. Sellist tagajärge Riigikogu 15. veebruari 2012. a

otsuse esimene punkt iseseisvalt võttes kaasa ei too. Oleme seisukohal, et üldkogu oleks uurimis-

põhimõttest tulenevalt pidanud selgitama, miks kaebajad leiavad, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a

otsuse teine punkt rikub nende õigusi. Pärast selle asjaolu väljaselgitamist oleks üldkogu saanud

hinnata, kas kaebajate väited õiguste rikkumise kohta on põhjendatud ning kas kaebused tuleks Riigi-

kogu 15. veebruari 2012. a otsuse teise punkti osas rahuldada.

2. Samuti ei ole me nõus üldkogu kategoorilise seisukohaga (vt üldkogu otsuse p-d 30-33), et Riigi-

kogu 20. jaanuari 1993. a otsuse teine ja neljas punkt tõid kaasa selle, et VEB Fondi koondatud

nõuete omanikud kaotasid nõuded PEAP ja UBB vastu, st lõppesid nende pankade kohustused, mis

olid koondatud VEB Fondi.

Üldkogu otsuse p-st 33 nähtuvalt on Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus ilmselt õigusvastane, kuid

see kehtib sõltumata õiguspärasusest kuni kehtetuks tunnistamiseni. Üldkogu leiab, et Riigikogu

oleks pidanud seadusega kehtestama eriregulatsiooni makseraskustesse sattunud ettevõtete kohustuste

ülekandmiseks kolmandale isikule. Järeldame sellest, et üldkogu peab Riigikogu 20. jaanuari 1993. a

otsust halduse üksikaktiks. Oleme samuti seisukohal, et tegemist on halduse üksikaktiga, kuid me ei

nõustu seisukohaga, et see haldusakt on kehtiv kuni kehtetuks tunnistamiseni.

Leiame, et üldkogu otsuse p-s 33 toodud põhjenduste alusel on ilmselge, et Riigikogu ületas

20. jaanuari 1993. a otsust vastu võttes oma pädevust osas, millega Riigikogu soovis sama otsuse

teise ja neljanda punktiga lõpetada PEAP ja UBB kohustused VEB Fondi koondatavate nõuete

omanike vastu. Riik sekkus, omamata selleks seadusest tulenevat alust, isikutevahelistesse tsiviil-

õiguslikesse suhetesse eesmärgiga vabastada PEAP ja UBB osast kohustustest oma klientide vastu.

Alates 1. jaanuarist 2002 kehtiva haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 1 järgi loob õiguslikke

tagajärgi ning on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on haldusakt

tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. HMS § 63 lg 1 järgi on tühine haldusakt kehtetu

algusest peale. Pole kahtlust, et HMS-i eelnimetatud sätetes sisalduvad põhimõtted kehtisid seaduses

sätestamata reeglitena ka enne 1. jaanuari 2002. Riigikohus on hinnanud HMS § 63 lg 2 p 3

kohaldamist ka enne 1. jaanuari 2002 vastu võetud haldusaktide suhtes (vt nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 30. novembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-04, p-d 15 ja 16).

Eeltoodust tulenevalt oleme seisukohal, et Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse teine ja neljas punkt

ei toonud kaasa VEB Fondi koondatud nõuete omanike õigusi riivavat õiguslikku tagajärge - PEAP ja

UBB kohustuste lõppemist nende isikute vastu. See asjaolu ei välista meie arvates VEB Fondi

koondatud nõuete omanike ja nende õigusjärglaste võimalikke kahju hüvitamise ja muid nõudeid riigi

ja teiste isikute vastu. Samuti ei välista see asjaolu riigi kohustust kaaluda VEB Fondi sertifikaatidega

tagatud nõuete täiendava hüvitamise reguleerimist.

3. Me ei nõustu ka üldkogu seisukohaga (vt üldkogu otsuse p 76), et VEB Fondi koondatud nõuete

omanikel ei saa olla riigi vastu hüvitisnõudeid põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 teise lause alusel.

Üldkogu möönab, et Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus võis kaasa tuua sundvõõrandamise PS § 32

lg 1 teise lause mõttes. Üldkogu otsuse p 76 teine lause kõlab järgmiselt: "Kui Riigikogu otsusega

ette nähtud sundvõõrandamine ei toimu seaduse alusel ja seaduses sätestatud korras või kui sellega ei

kaasne PS § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sund-

võõrandamine õigusvastane ja sellega kaasnev kahju hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna."

Sellest lausest saab järeldada, et VEB Fondi koondatud nõuete omanikel ja nende õigusjärglastel

saavad võimaliku sundvõõrandamise tõttu olla riigi vastu üksnes õigusvastaselt tekitatud kahju

hüvitamise nõuded, mitte aga õiglase hüvitise saamise nõuded PS § 32 lg 1 teise lause alusel.

Üldkogu viidatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuded on eelduslikult suure tõe-

näosusega aegunud. Seevastu pole aga meie arvates välistatud, et VEB Fondi koondatud nõuete

omanikud ja nende õigusjärglased ei soovigi praeguseks kehtetuks tunnistatud Riigikogu 20. jaanuari

1993. a otsuse õigusvastasuse tuvastamist tagasiulatuvalt ning õigusvastase haldusaktiga tekitatud

kahju hüvitamist, vaid soovivad ainult õiglast hüvitist kehtiva ja eelduslikult õiguspärase

sundvõõrandamise eest. Väidetava sundvõõrandamise eest hüvitise saamise nõuete aegumisele ei ole

aga alust kohaldada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumist reguleerivaid sätteid.

Seetõttu leiame, et üldkogu välistas põhjendamatult PS § 32 lg 1 teise lause kui hüvitise saamise

iseseisva aluse kohaldamise. Üldkogu oleks võinud muu hulgas käsitleda nii selle nõude kui ka

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumist.

4. Üldkogu otsuse p-dest 40–43 jääb mulje, et üldkogu arvates on Riigikogu täitnud 15. veebruari

2012. a otsusega nõuetekohaselt Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsuse haldusasjas

nr 3-04-469 (Tallinna Ringkonnakohtu ostus). Oleme seisukohal, et riik ei ole seda kohtuotsust

sisuliselt täitnud.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtub meie arvates ringkonnakohtu selge seisukoht,

et riik on kohustatud PS §-st 14 tulenevalt sätestama kaebajatele (lisaks Riigikogu 20. jaanuari

1993. a otsuse neljandale punktile) täiendava kompensatsiooni saamise võimaluse. Riigikogu ei

näinud 15. veebruari 2012. a otsusega ette täiendava kompensatsiooni saamise võimalust. Vastupidi –

selle otsuse teise punktiga vähendati veelgi PEAP ja UBB vastu olnud nõuete kompenseerimise

võimalusi, sest kehtetuks tunnistati kogu Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus, sh selle otsuse neljas

punkt. Pealegi pidas Tallinna Ringkonnakohus riigil lasuva tegutsemise kohustuse all silmas

õigusliku regulatsiooni kehtestamist, mitte halduse üksikakti vastuvõtmist. Tallinna Ringkonnakohus

viitas muu hulgas Riigikohtu üldkogu 28. oktoobril 2002 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-

1-5-02 tehtud otsusele, milles Riigikohtu üldkogu leidis, et riik on seadusandliku tegevusetuse korral

kohustatud vahetult PS §-st 14 tulenevalt sätestama uue regulatsiooni (vt Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse p 19).

Riigikohtu üldkogu ei tühistanud käesoleva otsusega Tallinna Ringkonnakohtu otsust. Üldkogu heitis

küll oma otsuse p-s 63 ringkonnakohtule ette põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatamata jätmist, kuid leidis samas, et see asjaolu ei mõjuta ringkonnakohtu jõustunud otsuse

kohustuslikkust. Riik vaidlustas Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, kuid Riigikohus otsustas

2. veebruari 2011. a määrusega riigi kassatsioonkaebust mitte menetleda. Seega on formaalselt jõus

ka Tallinna Ringkonnakohtu otsuse seisukoht, et riigi tegevusetus on vastuolus PS §-ga 14.

Üldkogu järeldus, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus on Tallinna Ringkonnakohtu otsusega

kooskõlas (vt üldkogu otsuse p 40), jätab iseenesest lahtiseks küsimuse, kas riik on täitnud Tallinna

Ringkonnakohtu otsusega talle pandud kohustuse kogu ulatuses. Üldkogu ei ole selgitanud, kas ja

missuguses menetluses saaksid kaebajad pärast üldkogu otsuse avaldamist vaidlustada Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse täitmata jätmist. Vastusteta jääb näiteks ka küsimus, kas Tallinna

Ringkonnakohtul on pärast üldkogu otsust õigus riiki veel kord trahvida Tallinna Ringkonnakohtu

otsuse täitmata jätmise eest.

Samas oleme seisukohal, et ei esine otsest vastuolu Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja Riigikogu

15. veebruari 2012. a otsuse esimese punkti vahel. Leiame nimelt, et vaatamata Riigikogu

15. veebruari 2012. a otsuse esimesele punktile on riigil jätkuvalt kohustus täita Tallinna Ringkonna-

kohtu otsust. Seetõttu peame Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse esimest punkti iseenesest

õiguspäraseks ja põhiseadusega kooskõlas olevaks. Põhjendame oma seisukohta muu hulgas sellega,

et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse esimene punkt ei toonud kaasa mingit muudatust kaebajate

õiguste osas, sest sihtasutuse VEB likvideerimist oli juba varem seaduses sätestatud korras alustatud

(vt üldkogu otsuse p 25), Riigikogul polnudki ilmselt seadusest tulenevat pädevust sihtasutuse VEB

likvideerimise osas enam midagi otsustada ning sihtasutuse VEB (likvideerimisel) vara oleks seaduse

kohaselt nagunii jagatud.

5. Kaebajad on Riigikohtult taotlenud muu hulgas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse (PSJKS) § 23 alusel menetluse uuendamist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamist (vt üldkogu otsuse p 3). Kuigi üldkogu ei ole võtnud selle taotluse kohta selget seisukohta,

on ta meie arvates selle taotluse vaikimisi rahuldanud. Nimelt on üldkogu hinnanud Riigikogu

15. veebruari 2012. a otsuse ja Riigikogu kui seadusandja tegevuse vastavust põhiseaduse sätetele (vt

üldkogu otsuse p-d 57–77). PSJKS § 23 lg-st 1 tulenevalt oleks üldkogu pidanud PSJKS § 10 lg 1

p-de 5 ja 6 alusel menetlusse menetlusosalistena kaasama õiguskantsleri ning justiitsministri.

6. Kuna üldkogu leidis, et Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus lõpetas PEAP ja UBB kohustused

VEB Fondi koondatud nõuete osas (vt üldkogu otsuse p-d 30–33) ning et Riigikogu 15. veebruari

2012. a otsuse teine punkt tunnistas Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse kehtetuks mitte algusest

peale, vaid alates Riigikogu 15. veebruari 2012 otsusest (vt üldkogu otsuse p 39), siis ei ole seni veel

oma sertifikaatide eest raha saanud VEB Fondi koondatud nõuete omanikel ja nende õigusjärglastel

enam arvelduskontodest tulenevaid nõudeid ühegi isiku vastu. Seetõttu on arusaamatu üldkogu

seisukoht, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus ei riiva kaebajate omandiõigust (vt üldkogu otsuse

p 74). Meie arvates ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse teise

punkti tagajärjel kaotasid kaebajad lõplikult nõuded, mis nendel või nende õiguseellastel PEAP ja

UBB vastu olid (vt eriarvamuse p 1). Seda õiguslikku olukorda oleks üldkogu pidanud arvestama ka

hinnangu andmisel PS § 12 võimaliku rikkumise kohta (vt üldkogu otsuse p-d 60 ja 61), sest osa

VEB Fondi sertifikaate on realiseeritud ning sihtasutuse VEB (likvideerimisel) varad vastavalt

vähenenud.

7. Leiame, et enne Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse teise punkti seadusele ja põhiseadusele

vastavuse kohta hinnangu andmist oleks tulnud välja selgitada kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud

osa VEB Fondi sertifikaatide realiseerimise kohta. Üldkogu oleks saanud vajadusel asja arutamise

edasi lükata ning nõuda uurimispõhimõttest tulenevalt menetlusosalistelt ja teistelt isikutelt

asjassepuutuvaid dokumente ja koguda muid tõendeid osa VEB Fondi sertifikaatide realiseerimise,

VEB Fondi laekunud või laekuma pidanud vara ja teiste tähtsate asjaolude kohta.

Üldkogu oleks võinud muu hulgas võtta selge seisukoha küsimuses, kas VEB Fondi sertifikaatide

omanike ja nende õigusjärglaste võimalikud kahjuhüvitamisnõuded või nõuded PS § 32 lg 1 teise

lause alusel eeldavad õigusliku regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastaseks tunnistamist või saab

neid nõudeid esitada olemasolevate sätete alusel (vt sellega seoses Riigikohtu üldkogu 22. märtsi

2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 119; 30. augusti 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-15-10,

p-d 42–51; 31. augusti 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-35-10, p-d 46–69).

Jüri Ilvest, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Tambet Tampuu