3-4-1-4-12 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number

3-4-1-4-12

Otsuse kuupäev

20. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo Pilving, Jüri Põld,

Harri Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A. O. Imbi

(pankrotis),

Akke

AS

(likvideerimisel),

AS

Tartu

Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar

(likvideerimisel), OÜ Belesta, AS Baltic Computer Systems,

Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS

(pankrotis) ja AS Latvijas Kugnieciba kaebus Riigikogu

15. veebruari 2012. a otsuse „Riikliku VEB Fondi

sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine“ tühistamiseks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista AS-lt Pärnu Kalur Holding, AS-lt Saare Kalur, AS-lt A. O. Imbi (pankrotis), Akke

AS-lt (likvideerimisel), AS-lt Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS-lt Volta, OÜ-lt Kommunaar

(likvideerimisel), OÜ-lt Belesta, AS-lt Baltic Computer Systems, Magnesium ja Metals

Limitedtilt, Kreenholmi Valduse AS-lt (pankrotis) ja AS-lt Latvijas Kugnieciba solidaarselt

välja AS SEB Pank kasuks menetluskulud 2000 eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ringkonnakohus kohustas 22. oktoobri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-04-469 Eesti

Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi (VEB Fond) sertifikaatidega tagatud

nõuete hüvitamise küsimus.

2. Riigikogu võttis 15. veebruaril 2012 sellele ringkonnakohtu otsusele viidates vastu otsuse

„Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine“. Otsus nägi ette VEB Fondi

väljalastud sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise sertifikaatide omanikele sihtasutuse VEB

(likvideerimisel) vara müügist laekuva raha arvel likvideerimismenetluse käigus (punkt 1). Otsusega

tunnistati kehtetuks Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus „NSV Liidu Välismajanduspangas

külmutatud Eesti pankade kontod“ (punkt 2).

3. AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A. O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel),

AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar (likvideerimisel), OÜ Belesta,

AS Baltic Computer Systems, Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) ja

AS Latvijas Kugnieciba esitasid 5. märtsil 2012 Riigikohtule kaebuse Riigikogu 15. veebruari

2012. a otsuse tühistamiseks. Kaebuses palutakse ka uuendada menetlus ja tunnistada põhiseadusega

(PS) vastuolus olevaks õigustloovate aktide andmata jätmine. Kaebajate hinnangul oleks Eesti

Vabariik pidanud andma õigustloovad aktid, millega kompenseeritaks VEB Fondi sertifikaatidega

tagatud nõuded esemega, mille väärtus vastab sertifikaadi nominaalväärtusele, ning määrataks

õiglane kompensatsioon perioodi eest, mil VEB Fondi sertifikaadi nominaalväärtusele vastava vara

käsutamine oli nõuete viimise tõttu VEB Fondi piiratud.

4. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium andis 22. märtsi 2012. a määrusega asja nr 3-4-1-4-12

üle Riigikohtu üldkogule.

5. Riigikohtu üldkogu kaasas 5. aprilli 2012. a määrusega asja nr 3-4-1-4-12 menetlusse kolmandate

isikutena AS-i SEB Pank ja SA VEB (likvideerimisel), rakendades analoogiat halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 20 lõikega 1, ning arvamuse andmiseks Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga,

rakendades analoogiat HKMS § 24 lõike 1 punktiga 4.

6. Üldkogu võttis 25. septembri 2012. a määrusega asja materjalide juurde menetlusosaliste esitatud

avalduste lisad, haldusasja nr 3-04-469 toimiku, haldusasja nr 3-83/2003 toimiku, tsiviilasja nr II-

2/116/01 toimiku ja tsiviilasja nr 2/3/35-7034/96 toimiku.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebajad

7. Kaebajad leiavad, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus rikub nende kui VEB Fondi

sertifikaatide omanike õigusi. Riigil on sertifikaadiomanikega avalik-õiguslik suhe ning PS § 14 järgi

kohustus luua korraldus ja menetlus, tagamaks sertifikaatide eest reaalne ja õiglane kompensatsioon

tulenevalt sellest, et riik sekkus avalikes huvides ja avalik-õiguslikke meetmeid kasutades Põhja-Eesti

Aktsiapanga (PEAP) ja Balti Ühispanga (UBB) suhetesse pankade klientidega. SA VEB

likvideerimine ja selle vara müügist saadu jaotamine sertifikaadiomanike vahel ei taga tegelikku ja

õiglast kompensatsiooni, kuivõrd SA VEB on sisuliselt varatu. Seetõttu ei ole Riigikogu otsusega

täidetud ka Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-04-469. Riigikogu

20. jaanuari 1993. a otsuse punkti 4 alusel kompenseeriti VEB Fondi sertifikaatidega üksnes need

PEAP ja UBB klientide nõuded pankade vastu, mis olid seotud NSV Liidu Välismajanduspangas

külmutatud kontodega. Teised kliendid said oma PEAP-s ja UBB-s asuvat raha takistusteta edasi

käsutada. Võrdse kohtlemise põhimõtet arvestades tuleb tagada sertifikaadiomanikele hüvitis

vähemalt sertifikaatide nominaalväärtuses. Samuti tuleks määrata õiglane hüvitis selle raha

kasutamise eest avalikes huvides. Regulatsiooni puudumine, mis võimaldaks sertifikaadiomanikel

eelnimetatud hüvitisi saada, on vastuolus PS §-ga 14.

Riigikogu

8. Riigikogu hinnangul ei riku vaidlustatud otsus kaebuse esitajate õigusi. Otsus on põhiseaduspärane

ja sellega on täidetud Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-04-469,

millega kohustati Eesti Vabariiki otsustama VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise

küsimust. Kohus ei pannud riigile tsiviilvastutust sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamiseks.

Riigikogu valis otsusega sertifikaatide kompenseerimise viisi ja mehhanismi. SA VEB

(likvideerimisel) bilansilise vara puudumine ei tähenda bilansiväliste nõuete müügi võimatust.

Nõudeid on võimalik müüa ka rahvusvahelisel enampakkumisel. Õiglane ei oleks panna sertifikaatide

hüvitamise kohustust Eesti maksumaksjale, kuna kontode blokeerimine on Venemaa ühepoolse

otsustuse tagajärg. Nõuded koondati VEB Fondi avalikes huvides riigi finantssüsteemi jätkusuutliku

toimimise tagamiseks ja riigi sekkumine ei halvendanud nõudeõiguslike isikute olukorda.

AS SEB Pank

9. AS SEB Pank on seisukohal, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse tühistamine ning kaebajate

viidatud õigustloovate aktide andmata jätmise põhiseadusvastaseks tunnistamine ei mõjutaks tema

õigusi ega kohustusi. PEAP ja UBB vabanesid oma kohustustest klientide ees. Klientide nõuded

suunati VEB Fondi Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse ja selle alusel VEB Fondi asutamisega.

Sellega sundvõõrandati klientide nõuded pankade vastu ning asendati VEB Fondi sertifikaatidega,

millest tulenes nõue üksnes VEB Fondi (SA VEB) vastu. Selline tagajärg tuleneb otsuse punktist 4

ning nähtub ka otsuse seletuskirjast. Enne Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust andis sertifikaat

selle omanikule SA VEB vastu nõude saada SA VEB vara võõrandamisel sertifikaadi väärtusele

vastav osa. Eesti Vabariigile ega Eesti Pangale sertifikaatidest kohustusi ei tulenenud. Riigile

tulenesid kohustused sellest, et ta sundvõõrandas klientide nõuded pankade vastu, kuid asjaolusid

arvestades on võimalik, et VEB Fondi sertifikaadid olid piisavaks hüvitiseks võõrandatud nõuete

eest.

SA VEB (likvideerimisel)

10. SA VEB (likvideerimisel) leiab, et sertifikaat andis selle omanikule üksnes õiguse fondi varale

proportsionaalselt sertifikaadiga esindatud nõude osale kogunõuetest. VEB Fondi sertifikaate

väljastati fondi moodustamisel 853 411 523 krooni 64 sendi suuruse nominaalväärtuse ulatuses.

31. detsembril 2011 oli sertifikaatide jääk 236 035 152 krooni 67 senti. Nõuete iseseisva teostamise

tulemusena on nõuete maht vähenenud 462 126 215 krooni 45 sendi võrra. Selleks saavutati pankade

vahel kokkulepe osa külmutatud raha väljaviimiseks Eestis külmutatud raha hulgast või on

sertifikaadi omanik võtnud volituse oma nõude iseseisvaks teostamiseks. Selliste tehingutega

realiseeriti ka alguses Vabariigi Valitsusele ja Eesti Pangale kuulunud 360 000 000 krooni väärtuses

sertifikaatidega tagatud nõuded.

Eesti Pank

11. Eesti Pank on seisukohal, et VEB Fondi sertifikaadi omanikul on õigus sellisele osale VEB Fondi

varadest, mille moodustab tema omanduses oleva sertifikaadi nominaalväärtus kõigi emiteeritud

sertifikaatide nominaalväärtuste kogusummast. Ühegi muu isiku vastu sertifikaat nõudeõigust ei taga.

Pärast sertifikaatide väljastamist ja vabatahtlikku vastuvõtmist said sertifikaadiomanikele kuuluda

üksnes sertifikaadi tingimustest tulenevad õigused. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega ei

sundvõõrandatud panga klientide nõudeid, need ei läinud üle VEB Fondile, vaid VEB Fond sai

pädevuse nõuda külmutatud raha NSV Liidu Välismajanduspangalt tagasi. Kaebajad on esitanud

põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Sisuliselt on ilmselgelt tegemist Riigikogu 20. jaanuari 1993.

a otsusega väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõudega, mis on aegunud.

Vabariigi Valitsus

12. Vabariigi Valitsuse seisukoha esitas Rahandusministeerium. Kui sertifikaadiomanikud võtsid

sertifikaadid vastu, nõustusid nad riskiga, et külmutatud vahendite vabastamist tuleb võib-olla väga

kaua oodata. Sertifikaadid tagavad nõude üksnes SA VEB (likvideerimisel) vastu. Eesti Vabariik ei

andnud VEB Fondi loomisega sertifikaadiomanikele lubadust lahendada mingi aja jooksul

külmutatud rahaga seotud küsimus. Ükski akt ei sätesta riigi vastutust SA VEB (likvideerimisel)

kohustuse täitmise eest. Jõustunud kohtulahendites on leitud, et Eesti pankade klientidele tekkis kahju

Vene riigi tegevuse, mitte Riigikogu otsuse tagajärjel. VEB Fondile ei antud üle pankade kohustusi.

Fond sai Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega volituse klientide nimel ja huvides külmutatud

aktivaid NSV Liidu Välismajanduspangalt tagasi nõuda. Oluline on eristada panga kliente ja isikuid,

kes omandasid sertifikaadid järelturult. Samuti tuleb eristada riiklikke ettevõtteid nüüdses mõistes

eraõiguslikest isikutest – neil ei olnud põhiõigusvõimet. Riiklike ettevõtete erastamisel ilmselt hinnati

riske, mis kaasnesid nõuete fondi koondamisega. Riigi sekkumiseta oleks nii PEAP kui ka UBB

maksejõuetuse tõttu likvideeritud.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

13. Kaebajad leiavad, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse punktiga 1 määratud hüvitis VEB

Fondi sertifikaatide eest ei ole õiguspärane. Selleks, et anda hinnang, kas Riigikogu oleks

15. veebruari 2012. a otsusega pidanud määrama teistsuguse hüvitise, võtab üldkogu esmalt kokku

VEB Fondi loomise ja tegevuse asjaolud, mille üle menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust (I) ning

analüüsib vaidlustatud Riigikogu otsuse õiguslikku tähendust (II). Seejärel käsitleb üldkogu

Riigikogu otsuse formaalset õiguspärasust (III) ja kooskõla seadustega (IV). V osas analüüsib

üldkogu Riigikogu otsust kaebajate põhiõiguste valguses. Lõpetuseks lahendab üldkogu asja ja jaotab

menetluskulud (VI).

I

14. Endise NSV Liidu lõpuaastatel tehti valuutaoperatsioone peamiselt NSV Liidu Välis-

majanduspanga vahendusel. Eestis tegutses selle panga filiaal. Eesti NSV Ülemnõukogu

15. detsembri 1989. a otsusega asutati alates 1. jaanuarist 1990 Eesti Pank. 1. detsembril 1990

moodustati Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus, mis võttis üle NSV Liidu Välismajanduspanga

Tallinna filiaali tegevuse. NSV Liidu Välismajanduspanga ja Eesti Panga 30. oktoobri 1990. a

kokkuleppe alusel võisid Tallinna filiaali kliendid viia oma arved üle teistesse NSV Liidu Välis-

majanduspanga asutustesse või sulgeda need ja viia üle teistesse pankadesse. NSV Liidu

Välismajanduspanga Tallinna filiaal likvideeriti 1. jaanuaril 1991.

15. NSV Liidu Välismajanduspank lõpetas selles asuvate Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse ja

UBB korrespondentkontodega arveldamise 1991. a detsembris. Seni tegid nimetatud pangad nende

korrespondentkontode

kaudu

valuutaarveldusi

välismaa

pankadega.

Vene

Föderatsiooni

Ülemnõukogu presiidiumi 13. jaanuari 1992. a määrusega nr 2172/1 otsustati UBB ja Eesti Panga

välisoperatsioonide valitsuse kontod NSV Liidu Välismajanduspangas külmutada. 29. aprillil 1992

reorganiseeriti Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus PEAP-ks.

16. Novembris 1992 sattusid raskustesse Eesti suurimad pangad – UBB, PEAP ja Tartu

Kommertspank. Alates 18. novembrist 1992 kehtestati neile pankadele moratoorium.

17. 20. jaanuaril 1993 võttis Riigikogu vastu otsuse „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud

Eesti pankade kontod“. Sellega otsustati moodustada Eesti Panga juures VEB Fond (punkt 1) ja

koondati sellesse PEAP ja UBB nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud

kontode kohta (punkt 2). VEB Fondil lubati välja lasta vabalt ringlevaid sertifikaate (punkt 3).

Nendega kompenseeriti PEAP ja UBB klientide nõuded nimetatud pankade vastu, mis olid seotud

külmutatud kontodega, samuti pankade endi nõudeõigus (punkt 4). VEB Fondi peaülesandeks

määrati leida lahendusi Eesti pankade, teiste juriidiliste isikute ja füüsiliste isikute nõuete

rahuldamiseks VEB-s külmutatud kontode suhtes (punkt 5). VEB Fondi haldajaks määrati Eesti Pank

Eesti Vabariigi nimel (punkt 6).

18. Eesti Pank kinnitas 21. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 11 VEB Fondi põhikirja. Selle kohaselt oli

VEB Fond Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse alusel moodustatud riiklik organisatsioon, mille

eesmärgiks oli koondada Vene Föderatsiooni Vnešekonompanga vastu esitatud nõuded nende

rahuldamiseks (punkt 1). Fondi asutajaks oli Eesti Pank ja tema vara omanikuks Eesti Vabariik. Fondi

pidi haldama Eesti Vabariigi nimel Eesti Pank (punktid 2-4). Seejuures oli fond juriidiline isik

(punkt 5). Oma põhiülesande täitmiseks pidi fond muu hulgas koondama Välismajanduspangas

külmutatud rahaga seotud nõuded ja kompenseerima need sertifikaatidega, realiseerima

Välismajanduspanga vastu esitatud nõudeid ning realiseerimisest saadud vahenditega rahuldama

sertifikaatidega esindatud nõudeid (punkt 9).

19. Eesti Pank kinnitas 25. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 15 VEB Fondi sertifikaadi tingimused.

Selle kohaselt oli VEB Fondi sertifikaat nimeline väärtpaber, mis tõendas sertifikaadi omaniku õigust

sellisele osale VEB Fondi varast, mille moodustas tema sertifikaadi nominaalväärtus kõigi

emiteeritud sertifikaatide nominaalväärtuste kogusummast (punkt 1). Sertifikaat oli turul vabalt

ostetav ja müüdav (punkt 3). Sertifikaatidega esindatud nõudeõiguse rahuldamine pidi toimuma

ühekorraga või järk-järgult vastavalt Fondi varade realiseerimisele ning proportsionaalselt kõigi

sertifikaatide omanike vahel (punkt 7). Sertifikaat oli valdaja nõudel vahetatav VEB Fondi volitusega

nõude esitamiseks Välismajanduspangale sertifikaadi nominaalväärtuse ulatuses (punkt 8).

20. Vabariigi Valitsus võttis 22. jaanuaril 1993 vastu määruse nr 23 „Põhja-Eesti Aktsiapanga ostmise

kohta,“ millega Vabariigi Valitsus ostis Eesti Pangalt Põhja-Eesti Aktsiapanga. Vabariigi Valitsuse 22.

jaanuari 1993. a määrusega nr 25 „Balti Ühispanga aktsiate ostmise tingimuste kohta“ otsustati osta

UBB aktsiad Vabariigi Valitsusele. Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1993. a määrusega nr 30

„Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 1993. a. määruse nr. 25 osalise muutmise kohta“ otsustati osta UBB

tervikvarad. Vabariigi Valitsuse 12. veebruari 1993. a määrusega nr 45 „Põhja-Eesti Panga

aktsiakapitali kohta“ otsustati Põhja-Eesti Panga aktsiakapitali suurus. Seega moodustati PEAP ja

UBB baasil riiklik kommertspank. UBB tervikvara anti üle PEAP-le. PEAP 1. veebruari 1993. a

käskkirjaga nr 13 otsustati alustada UBB klientide teenindamist PEAP nime all. 12. veebruaril 1993

kinnitati uus PEAP põhikiri ja panga uueks nimetuseks Põhja-Eesti Pank. PEAP ja UBB tervikvara

ostu eest tasuti VEB Fondi sertifikaatidega. Valitsus ostis omakorda sertifikaate PEAP-lt, tasudes

Vabariigi Valitsuse tähtajaliste võlakohustustega. Põhja-Eesti Panga õigusjärglane oli AS Eesti

Ühispank ja on nüüdseks AS SEB Pank.

21. VEB Fondi sertifikaate anti alguses välja 853 411 523 krooni 64 sendi (54 542 937 euro 36 sendi)

eest. VEB Fond ei ole suutnud oma vara (nõuet VEB-i vastu) realiseerida. Samas on sertifikaatide

maht oluliselt vähenenud. Jääk oli 31. detsembri 2011. a seisuga 15 085 395 eurot 72 senti

(236 035 152 krooni 67 senti). Sellega seoses tuleb märkida, et VEB Fondi sertifikaadi tingimuste

punkt 8 võimaldas teostada sertifikaadiga tagatud nõudeid ka iseseisvalt. Seega oli fondi vara

vähenemise võimalus ilma sertifikaadiomanikele väljamaksete tegemiseta sertifikaadi tingimustes

sätestatud.

22. VEB Fondi õigusjärglasena kanti 22. märtsil 1998 registrisse SA VEB. Põhikirja kohaselt on

sihtasutuse suhtes soodustatud isikuteks pangad, teised juriidilised isikud ja füüsilised isikud, kellel

on nõudeõigus Välismajanduspangas külmutatud kontode suhtes (punktid 1.3 ja 3.1). Igasugused

väljamaksed soodustatud isikutele tuleb teha proportsionaalsuse põhimõttel (punkt 3.2). Sihtasutusel

tekib soodustatud isikutele väljamaksete tegemise kohustus, kui tema kontole on laekunud raha või ta

on omandanud vara, mille arvel on pärast sihtasutuse tegevusega seotud kulutuste katmist võimalik

teha soodustatud isikutele väljamakseid, ning sellise väljamaksete tegemise on heaks kiitnud

sihtasutuse nõukogu (punkt 3.3).

23. Kaebajad praeguses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas on VEB Fondi sertifikaadid omandanud

erinevatel asjaoludel. Mõned neist omasid 20. jaanuari 1993 seisuga PEAP või UBB suhtes

Välismajanduspangas külmutatud kontodega seotud nõudeid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse

punkti 4 mõttes. Seevastu nt AS A. O. Imbi (pankrotis) ei olnud 1993. a-l PEAP ega UBB klient, vaid

omandas sertifikaadi 1995. a-l Läti äriühingult Erkers. 23. märtsil 2001 jättis Tallinna

Ringkonnakohus tsiviilasjas nr II-2/116/01 rahuldamata AS A. O. Imbi (pankrotis) hagi Eesti

Ühispanga vastu. Kohus luges tõendatuks Läti äriühingu Erkers nõude ülekandmise VEB Fondi ning

leidis, et AS-l Eesti Ühispank ei tekkinud kohustusi UBB ja Erkersi vahel sõlmitud arvelduslepingust.

28. novembril 2003 jättis Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 2-3/612/2003 AS A. O. Imbi

(pankrotis) kaebused rahuldamata. Selles asjas nõudis kaebaja esiteks Eesti Pangalt õigusvastase

tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, kuna Eesti Pank olevat viinud kaebaja rahalised nõuded UBB

vastu üle varatusse sihtasutusse. Alternatiivselt nõudis kaebaja Rahandusministeeriumilt kõnealuse

nõude sundvõõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohus jättis kaebused rahuldamata, kuna

kaebaja ei ole kunagi olnud Erkersi õigusjärglane viimase ja UBB vahelises õigussuhtes, ta astus

Erkersi asemele viimase ja VEB Fondi vahelises õigussuhtes.

24. Tallinna Ringkonnakohus kohustas 22. oktoobri 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-04-469 Akke

AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare

Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding kaebuse alusel „Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama

Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus“.

25. 24. märtsil 2011 otsustas SA VEB nõukogu sihtasutuse likvideerida, kuna sihtasutuse vara on

eesmärgi saavutamiseks ebapiisav ja vara omandamine lähitulevikus on ebatõenäoline.

26. Praeguses kohtuasjas vaidlustatud Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega otsustati hüvitada

VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuded sertifikaatide omanikele SA VEB (likvideerimisel) vara

müügist laekuva raha arvel sihtasutuste seaduse (SAS) alusel toimuvas likvideerimismenetluses

(punkt 1). Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus tunnistati kehtetuks (punkt 2).

II

27. Selleks, et anda hinnang Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse õiguslikule tähendusele ja hiljem

õiguspärasusele, on tarvis kindlaks teha ese, mida otsusega kaebajatele hüvitati ja mis on selle

väärtus. Nähtuvalt vaidlustatud otsuse punktist 1 otsustas Riigikogu hüvitada VEB Fondi

sertifikaatidega tagatud nõuded.

28. Nende nõuete sisu selgitamiseks tuleb esmalt süüvida küsimusse, kuidas mõjutas Riigikogu

20. jaanuari 1993. a otsus PEAP ja UBB ning nende klientide vahelisi õigussuhteid.

29. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse punkt 2 koondas VEB Fondi, st muutis fondi varaks, PEAP

ja UBB nõuded Välismajanduspanga vastu. PEAP ja UBB klientide nõudeid nende pankade,

Välismajanduspanga ega kellegi kolmanda vastu fondi ei koondatud; otsusest ei nähtu, et need oleks

pidanud muutuma fondi bilansis aktivateks. Klientide nõudeid pankade vastu puudutas otsuse

punkt 4. Need klientide nõuded PEAP ja UBB vastu, mis olid seotud endises NSV Liidu

Välismajanduspangas külmutatud kontodega, kompenseeriti fondi sertifikaatidega.

30. Üldkogu hinnangul oli kompenseerimise tagajärjeks kompenseeritavate nõuete lõppemine. Need

asendati sertifikaatidega tagatud tingimuslike nõuetega VEB Fondi vastu, st nõuete realiseerimine

sõltus raha laekumisest endisest NSV Liidu Välismajanduspangast VEB Fondi. Ühes sellega lõppesid

PEAP ja UBB vastavad kohustused klientide ees. Sellele seisukohale jõudis ka Tallinna

Ringkonnakohus 26. märtsi 2001. a otsuses tsiviilasjas nr II-2/116/01.

31. Pankade kohustuste lõppemist kinnitab Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse põhieesmärk –

pankade maksevõime taastamine –, eriti selgelt aga otsuse eelnõu menetluses väljendatu. 1993. a

pangakriisi peamiseks põhjuseks peeti tollal pankade vahendite külmutamist Välismajanduspangas

ning sellest tingitud pankade suutmatust täita oma kohustusi klientide ees. Kui panku ei oleks

külmutatud vahenditega seotud kohustustest klientide ees vabastatud, ei oleks Riigikogu 20. jaanuari

1993. a otsus olukorda pankade jaoks leevendanud. Otsuse eelnõu seletuskirja lisad A ja B

kirjeldavad pankade bilansse enne ja pärast otsusega kavandatud operatsiooni. Sellest nähtub selgelt

klientide nõuetele vastavate kohustuste vähenemine (nn vastukülmutatud arved kommertspankades;

Riigikogu menetlustoimik, lk 6 ja 7).

32. Üldkogu ei nõustu Eesti Panga arusaamaga, et kommertspankade vastu suunatud nõuded asendati

VEB Fondi sertifikaadiga pangaklientide vaba tahte alusel. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse

punktiga 4 nähti ette kõikide selles sättes nimetatud nõuete kompenseerimine. Nii otsuses kui ka

eelnõu menetlemise materjalides ei ole mingeid viited kliendi valikuõigusele. Lisaks oleks

valikuõigus olnud vastuolus otsuse eesmärgiga vabastada pangad kohustustest.

33. Eeltoodut ei kummuta asjaolu, et klientide nõuete lõpetamise õiguspärasus Riigikogu 20. jaanuari

1993. a otsusega on kaheldav. Riigikogu otsus kehtib sõltumata õiguspärasusest kuni kehtetuks

tunnistamiseni. Otsuse tegemise ajal kehtisid 7. jaanuaril 1990 jõustunud Eesti Vabariigi pangaseadus

(PangaS) ja 1. septembril 1992 jõustunud Eesti Vabariigi pankrotiseadus (PankrS). Riigikogu

otsusega makseraksustesse sattunud ettevõtete kohustuste ülekandmist kolmandale isikule vms need

seadused ette ei näinud. PangaS § 16 esimese lause kohaselt vastutasid kommertspangad oma

kohustiste eest kogu neile kuuluva varaga. Riigikogu välistas aga oma 20. jaanuari 1993. a otsusega

pankade vastutuse osa oma kohustuste eest. PankrS § 9 alusel oleks võlausaldajad pidanud saama

esitada maksejõuetu võlgniku suhtes pankrotiavalduse. Riigikogu otsusega välistati seegi võimalus,

sest võlausaldajate nõuded pankade vastu lõpetati. On võimalik, et toonased olud tingisid vajaduse

eriregulatsiooni järele (vrd Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 1993. a määruse nr 18 põhjendus).

Eriregulatsioon oleks aga tulnud kehtestada seadusega. Riigikogu otsused peavad olema seadustega

kooskõlas.

34. VEB Fondi sertifikaadid olid 15. veebruari 2012. a seisuga väärtpaberid võlaõigusseaduse § 917

mõttes. Allpool selgitab üldkogu neist väärtpaberitest tulenenud õigusi.

35. VEB Fond moodustati PEAP ja UBB nõuetest NSV Liidu Välismajanduspanga vastu. Need

kunagised pankade nõuded moodustasid VEB Fondi vara. Koondatud nõuete ulatuses lubati fondil

emiteerida vabalt ringlevaid sertifikaate. Sertifikaadid olid ette nähtud pankadele ja klientidele

kompensatsiooniks vastavalt Välismajanduspanga külmutatud või Riigikogu lõpetatud nõuete eest

(Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse punktid 1-4). Seetõttu tuleb eeldada, et sertifikaatide

väljaandmisega kaasnes omandaja jaoks varaliste õiguste tekkimine. Sõltumata sellest, kas omanikud

olid saanud sertifikaadid kompensatsioonina Riigikogu otsuse alusel või omandanud need hiljem

turult, oli sertifikaatidega tagatud õigus ühesugune.

36. Sertifikaatidest tulenes üksnes nõudeõigus VEB Fondi (hiljem tema õigusjärglase SA VEB) vastu.

See nähtub Eesti Panga 25. veebruari 1993. a käskkirjaga nr 15 kinnitatud sertifikaadi tingimustest.

Täpsemalt, sertifikaat kui väärtpaber tõendas selle omaniku õigust osale VEB Fondi varadest

(tingimuste punkt 1). Tulenevalt tingimuste punktist 7 oli kõigil sertifikaadiomanikel õigus proport-

sionaalsele osale igast rahasummast, mis fondile selle vara (Välismajanduspanga vastu suunatud

nõude) realiseerimisest laekub. Tingimuste punkti 8 lõike 3 kohaselt ei välistanud see aga, et

sertifikaadiomanik asub enda sertifikaadi nominaalväärtuse ulatuses ise teostama fondi asemel fondi

nõuet VEB vastu. Selleks oli võimalik sertifikaat vahetada fondi volituse vastu.

37. Üldkogu hinnangul ei tulenenud sertifikaadist nõudeõigust kellegi teise vastu. Võimalikud

seadusest tulenevad nõuded näiteks riigi või Eesti Panga vastu VEB Fondi moodustamise tõttu

(nt kahju hüvitamise, alusetu rikastumise, sundvõõrandamishüvitise nõuded) ei ole käsitatavad

sertifikaadiga tagatud nõuetena Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsuse punkti 1 mõttes. Riigikohtu

halduskolleegium asus 12. detsembril 2006 haldusasjas nr 3-3-1-82-06 tehtud määruse punktis 9

järgmisele seisukohale: „VEB Fondi sertifikaatidest ei saa tuleneda õigust nõuda Riigikogu

20. jaanuari 1993. a otsuse p-s 4 nimetatud nõuete muul viisil kompenseerimist, sest need

sertifikaadid ise olidki otsuse kohaselt ette nähtud NSVL Välismajanduspangas külmutatud

kontodega seotud nõuete kompenseerimiseks.“ Üldkogu nõustub selle seisukohaga.

38. VEB Fond oli iseseisva õigusvõimega juriidiline isik, täpsemalt riiklik organisatsioon Eesti NSV

tsiviilkoodeksi (TsK) § 26 lõike 1 järgi (Eesti Panga 21. jaanuari 1993. a käskkirjaga nr 11 kinnitatud

põhikirja punkt 1). Tollase tsiviilõiguse kohaselt loeti riik VEB Fondi vara omanikuks (põhikirja

punkt 3), kuid see vara oli talle TsK § 25 kohaselt eraldatud. Riik kui VEB Fondi vara omanik ega

Eesti Pank VEB Fondi asutaja ja haldajana ei vastutanud VEB Fondi kui riikliku organisatsiooni

kohustuste eest (TsK § 35 lõige 1).

39. Riigikogu ei asunud 15. veebruari 2012. a otsusega uuesti lahendama 20. jaanuari 1993. a

otsusega juba lahendatud küsimusi. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse tühistamine 15. veebruari

2012. a otsuse punktiga 2 ei anna alust järeldada vastupidist. Ilmselgelt tühistas Riigikogu 1993. a

otsuse vaid edasiulatuvalt. Kusagilt ei nähtu parlamendi tahet kõrvaldada 1993. a otsuse igasugune

õiguslik mõju ka tagasiulatuvalt ning täita tagasi kõik VEB Fondi loomisega kujunenud suhted.

Seega on Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus endiselt sellega kujundatud õigussuhete hindamise

aluseks.

40. Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus anti selleks, et täita Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri

2010. a otsust haldusasjas nr 3-04-469. Riigikogu otsus on ringkonnakohtu otsusega kooskõlas.

41. Ringkonnakohus ei kohustanud riiki maksma hüvitist VEB Fondi moodustamisega tekitatud

kahju ega sundvõõrandamise eest. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et haldusasjas oli vaidluse all

kompensatsiooni määramine sertifikaatide eest. Selles haldusasjas esitatud kaebustes palusid

kaebajad kohustada Eesti Vabariiki kompenseerima sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha maksmise

või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Kaebajad ei palunud mõista välja hüvitist 1993. a-l

toimunud võimaliku kahju tekitamise või sundvõõrandamise eest. Nende kaebuste aluseks oli riigi

hilisem väidetav tegevusetus, mitte VEB Fondi loomine ega klientide nõuete väidetav

sundvõõrandamine (vt nt haldusasi nr 3-04-469, I kd, tl 14; Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-

82-06, punkt 12). Ringkonnakohtu otsusest juhindudes on Riigikogu sertifikaatidega tagatud nõuete

hüvitamise küsimuse otsustanud.

42. Sertifikaatidega tagatud nõuete all pidasid ringkonnakohus ning seega ka Riigikogu silmas

sertifikaadist kui väärtpaberist tulenevat tingimuslikku varalist nõuet. Järelikult määrati Riigikogu

15. veebruari 2012. a otsusega hüvitis õiguse eest saada osa SA VEB (likvideerimisel) varast.

Hüvitist ei määratud riigi, Eesti Panga ega kellegi kolmanda õiguspärase ega õigusvastase tegevuse,

samuti võimaliku sundvõõrandamise ega alusetu rikastumise eest VEB Fondi asutamise ja tegevuse

korraldamise tõttu.

43. Sertifikaatidega tagatud nõuete väärtus vastab seega SA VEB (likvideerimisel) vara müügist

laekuva raha väärtusele.

III

44. Selgitamaks, kas vaidlustatud Riigikogu otsus on formaalselt õiguspärane, peatub üldkogu

küsimustel, kas Riigikogu võis lahendada sertifikaatide hüvitamise PS § 65 punktis 1 sätestatud

otsuse vormis ning kas Riigikogu oli pädev seda küsimust lahendama.

45. Üldkogu hinnangul on Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus vähemalt asjassepuutuvas osas

materiaalses mõttes üksikakt. Selle otsuse adressaadid on individualiseeritavad – VEB Fondi

sertifikaatide omanikud. Konkreetselt on ka määratletud reguleeritavad õigussuhted – sertifikaatide

omanike suhted SA-ga VEB (likvideerimisel). Reguleeritakse konkreetset juhtumit, individuali-

seeritud sihtasutuse likvideerimist ja selle tagajärgi. Üksikakt ei pea ilmtingimata nimetama kõiki

adressaate või puudutatud isikuid (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

22. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-6-10, punkt 47). Seega vastab Riigikogu valitud õiguslik

vorm otsuse sisule. PS § 65 punkti 1 ei ole praegusel juhul rikutud.

46. Üldkogu hinnangul tulenes Riigikogu pädevus 15. veebruari 2012. a otsuse vastuvõtmiseks

PS § 65 punktist 16. Kuna VEB Fondiga seotud küsimustesse oli Riigikogu juba 1993. a-l sekkunud

oma otsusega, oli ka 2012. a-l jätkuvalt tegemist riigielu küsimusega. Küsimuse vastu esines ka 2012.

a-l jätkuvalt suur avalik huvi.

47. Eeltoodust tulenevalt on Riigikogu otsus formaalselt õiguspärane.

IV

48. Järgnevalt käsitleb üldkogu küsimust, kas seadusest võiks tuleneda kaebajate nõudeõigus

suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati.

49. Tallinna Ringkonnakohus leidis 22. oktoobri 2010. a otsuses, et ei ole õiguslikku alust, millele

tuginedes saaks määrata hüvitise sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. Üldkogu nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga haldusasjas.

50. Kuna Riigikogu ei lahendanud oma otsusega kaebajate nõudeid, mis olid seotud võimaliku kahju

tekitamise, sundvõõrandamise või alusetu rikastumisega, ei pidanud Riigikogu 15. veebruari 2012. a

otsuses hüvitise määramisel juhinduma õigusnormidest, mis võivad neid nõudeid reguleerida (TsK,

riigivastutuse seadus, võlaõigusseadus). Hüvitise määramine VEB Fondi sertifikaatide eest ei tähenda

iseenesest, et sertifikaadiomanikud ei võiks esitada nõudeid näiteks 1993. a-l või hiljem kahju

tekitamise, sundvõõrandamise või alusetu rikastumise eest. Järelikult ei saa Riigikogu otsus olla

nende õigusnormidega vastuolus.

51. Alusetu rikastumise kohta käivate seadusesätetega ei ole Riigikogu vaidlustatud otsus lisaks

eeltoodule vastuolus ka põhjusel, et Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse alusel toimunud muutusi

õigussuhetes ei saa pidada alusetuks, sest isegi võimaliku õigusvastasuse korral see otsus kehtis

(eespool punkt 33).

52. Võlaõigusseaduse alusel on võimalik nõuda riigilt kahju hüvitamist või kohustuse täitmist, kui

tegemist on eraõigusliku suhtega. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus avaliku võimu aktina allub

avalikule õigusele. Seetõttu ei reguleeri võlaõigusseadus selle otsusega tekitatud võimaliku kahju

hüvitamist.

53. Riigi kohustus kaebajate ees võiks tuleneda sihtasutuste seadusest selle kaudu, et VEB Fond kui

SA VEB (likvideerimisel) õiguseellane asutati Riigikogu otsuse alusel. SAS §-d 13, 23 ja 32 näevad

ette asutajate, juhatuse ja nõukogu liikmete vastutuse kohustuste rikkumisega sihtasutusele tekitatud

kahju eest. Sihtasutuste seaduse viidatud sätted ei puutu aga asjasse, sest Riigikogu ei lahendanud

neis reguleeritud kahju hüvitamise nõuet.

54. Sihtasutuse lõpetamise kohta sätestab SAS § 56 lõike 1 esimene lause, et sel juhul jaotatakse

pärast võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamist või tagamist ja raha hoiustamist allesjäänud vara põhi-

kirja järgi selleks õigustatud isikute vahel. Sellega on Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus koos-

kõlas – otsuse punkti 1 kohaselt tuleb hüvitada sertifikaatide omanikele sertifikaatidega tagatud

nõuded SA VEB (likvideerimisel) likvideerimismenetluses vara müügist laekuva raha arvel.

55. Üldkogu märgib ka, et ükski seadus ei kohustanud Riigikogu lahendama kaebajate nõudeid

tulenevalt võimalikust kahju tekitamisest või sundvõõrandamisest VEB Fondi loomise ja selle

tegevuse korraldamise tõttu. Sääraste nõuete lahendamine kuulub kohtu pädevusse (PS § 146 esimene

lause; vt ka allpool punkt 73). Ka haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei kohustanud Riigikogu

lahendama kahju hüvitamise küsimust, vaid üksnes otsustama selle üle, mis saab VEB Fondi

sertifikaatidega tagatud nõuetest.

56. Seega ei tulenenud ühestki seadusest Riigikogule kohustust määrata suurem hüvitis, kui

Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ette nähti.

V

57. Kaebajad paluvad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata

jätmise, millega VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuded kompenseerib Eesti Vabariik esemega,

mille väärtus vastab sertifikaadi nominaalväärtusele, koos intressidega. Seega tuleb üldkogul

lahendada küsimus, kas põhiseadusest tuleneb kaebajate õigus saada soodsamat hüvitist kui

vaidlustatud Riigikogu otsusega tagatu.

58. Kaebajad väitsid põhiseaduslikkuse järelevalve taotluses PS §-s 14 sätestatud õiguse rikkumist.

Halduskohtumenetluses viitasid kaebajad ka PS §-dele 1, 10 ja 12. Üldkogu kontrollib siiski ka, kas

Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus riivab PS §-des 25 ja 32 sätestatud põhiõigusi.

59. PS §-dest 1 ja 10 tuleneb ennekõike, et Eesti on suveräänne ja demokraatlik õigusriik. Kaebajad

viitasid halduskohtumenetluses üldiselt sellele, et neist sätetest tulenevalt kehtivad Eestis Euroopa

õigusruumile omased üldpõhimõtted ja põhiväärtused. Kaebajad ei toonud välja, millistest õiguse

üldpõhimõtetest või põhiväärtustest lähtuvalt oleks pidanud riik neile hüvitise ette nägema. Üldkogu

hinnangul ei ole neist sätetest tuletatav kaebajate õigus saada suuremat hüvitist VEB Fondi

sertifikaatide eest, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega neile määrati.

60. PS § 12 lõige 1 sätestab võrdsuspõhiõiguse. Selle kohaselt tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja

ebavõrdseid ebavõrdselt. Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei kohelda kaebajaid omavahel

erinevalt ega ka ühegi teise võrreldava grupiga võrreldes ebasoodsamalt. Kellelegi teisele ei ole

otsusega suuremat hüvitist ette nähtud. Samuti ei ole teada erilisi asjaolusid, mis tingiksid selle, et

võrdse kohtlemise tagamiseks peaks kaebajaid teistest sertifikaadiomanikest soodsamalt kohtlema.

Seetõttu on üldkogu seisukohal, et PS § 12 lõikest 1 ei tulenenud Riigikogule kohustust määrata

soodsamat hüvitist, kui Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega määrati.

61. Üldkogu selgitab täiendavalt, et praeguses asjas ei ole küsimus selles, kas VEB-ga seotud kliente

koheldi 1993. a-l ebasoodsamalt kui teisi UBB ja PEAP kliente. Samuti ei ole praeguses asjas

küsimus selles, kas riik või Eesti Pank on kohelnud mõnda sertifikaadiomanikku soodsamalt, mille

tõttu 1990. a-tel sai osa sertifikaadiomanikke külmutatud vara VEB-st tagasi. Isegi võimalik

ebavõrdne kohtlemine Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega või riigi või Eesti Panga poolt

vahepealsel ajal ei kohustanud Riigikogu sertifikaatide hüvitamise otsustamisel kaebajaid soodsamalt

kohtlema. Varasema õigusvastase ebavõrdsuse hüvitamise kohustus võiks tekkida kahju hüvitamise

nõude lahendamisel, kuid sellega Riigikogu ei tegelenud ega pidanudki tegelema (vt otsuse

punktid 55, 66 ja 73).

62. PS § 14 näeb ette õiguse korraldusele ja menetlusele. Selle sätte esemelisse kaitsealasse kuulub

põhiõigus heale haldusele, mille adressaadiks on täitevvõim, ning menetlus- ja korralduspõhiõigus,

mille adressaadiks on seadusandja. Mõlema puhul on tegemist menetluslike õigustega, mis ei anna

materiaalõiguslikku alust nõuda raha maksmist. Õigus nõuda suuremat hüvitist peaks tulenema muust

sättest. Alles sel juhul võiks kerkida küsimus, kas on olemas kohane menetlus selle õiguse maksma

panemiseks. Seega on üldkogu seisukohal, et PS §-st 14 ei tulene kaebajatele õigust nõuda suurema

hüvitise maksmist.

63. Tuleb märkida, et ringkonnakohus nägi Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusele eelnenud

haldusasjas, et riik rikkus just PS § 14. Sellele põhiõigusele tuginedes kohustas ringkonnakohus riiki

sertifikaatide kompenseerimise küsimust otsustama. Ehkki see ei mõjuta ringkonnakohtu jõustunud

otsuse kohustuslikkust, peab üldkogu vajalikuks rõhutada, et seadusandja põhiseadusvastase

tegevusetuse tuvastamisega kohtus peab kaasnema põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamine Riigikohtus. Nii nagu ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata ei saa

kohus jätta põhiseadusvastast seadust kohaldamata, ei saa kohus põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse (PSJKS) §-st 9 tulenevalt ilma Riigikohtu poole pöördumata asuda täitma

põhiseadusvastast lünka.

64. PS § 25 annab igaühele õiguse nõuda talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamist.

65. Üldkogu leiab, et Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega ei tekitatud kaebajatele kahju.

Varaline kahju oleks kaebajatele tekkinud juhul, kui selle otsuse tagajärjel oleks nende varaline

seisund halvem kui olukorras, kus Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsust ei oleks tehtud. Enne

Riigikogu otsuse tegemist oli otsustatud SA VEB likvideerida (vt otsuse punkt 25). Riigikogu

otsusega sätestati SA VEB likvideerimisel sertifikaadiomanikele sama tagajärg, mis tulenes seadusest

(vt otsuse punkt 54). Seega ei halvenenud Riigikogu otsuse tulemusena kaebajate varaline olukord.

66. Kahju tekitamisega oleks näiteks tegemist juhul, kui kaebajatel oleks ilma Riigikogu 20. jaanuari

1993. a otsuseta olnud võimalik soodsamatel tingimustel realiseerida oma nõudeid UBB või PEAP

vastu. Tuleb meenutada, et UBB ja PEAP suhtes oli 20. jaanuari 1993. a seisuga kehtestatud

moratoorium. On tõenäoline, et ilma Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuseta oleks need pangad

maksejõuetuse tõttu likvideeritud. Asja materjalidest ei ole võimalik teha järeldust, kui suures

ulatuses oleks klientide nõuded pankrotimenetluses rahuldatud. Lähtudes Riigikogu 20. jaanuari

1993. a otsuse seletuskirjale lisatud pankade bilanssidest, võib järeldada, et pankade kohustustest olid

vaid ca 33% varadega kaetud. On võimalik, et pankade varad oleks moratooriumi ajal või hilisemas

pankrotimenetluses võõrandatud bilansis kajastatud hinnast erineva hinnaga. Samuti tuleb arvestada,

et PankrS § 86 kohaselt oleks klientide nõuded rahuldatud viimases rahuldamisjärgus.

67. Isegi kui Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsus oli õigusvastane ja pangaklientidel tekkis selle

tagajärjel kahju, ei riiva Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus kaebajate PS §-s 25 sätestatud õigust

nõuda kahju hüvitamist. Õigust nõuda kahju hüvitamist ei oleks selle otsusega riivatud ka juhul, kui

selguks, et kaebajate võimalus saada VEB Fondist raha oleks vähenenud riigi, Eesti Panga või kellegi

kolmanda õigusvastaste toimingute või tegevusetuse tagajärjel. Nagu eespool korduvalt märgitud, ei

ole Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega lahendanud kahju hüvitamise küsimust. Kui kaebajatel

oli enne 15. veebruari 2012 õigus PS §-st 25 tulenevalt nõuda kahju hüvitamist, siis eksisteerib see

õigus neil muutumatul kujul ka pärast 15. veebruari 2012. a otsuse jõustumist.

68. Üldkogu rõhutab, et õiguslik regulatsioon riigi tekitatud kahju hüvitamiseks on Eestis

eksisteerinud vähemalt põhiseaduse jõustumisest alates.

69. VEB Fondi loomise ajal sätestas TsK § 450 lõige 1: „Kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike

tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste

täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega

ei ole ette nähtud teisiti.“ Seda sätet tuli kohaldada koos PS §-ga 25, mis annab igaühele õiguse nõuda

talle ükskõik kelle õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Seetõttu oli juba tollal olemas

materiaalõiguslik alus Riigikogu tekitatud kahju hüvitamiseks.

70. Riigivastutuse seadus (RVastS) jõustus 1. jaanuaril 2002. RVastS § 7 lõige 1 sätestab, et isik, kelle

õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik

kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise, toimingu lõpetamise ega haldusakti andmise või

toimingu sooritamise nõudega. Avaliku võimu kandjaks on muu hulgas ka Riigikogu ning RVastS § 7

lõige 1 laieneb ka Riigikogu otsustele.

71. Kuni 1. jaanuarini 2000 lahendasid riigi tekitatud kahju hüvitamise nõudeid maa- ja linnakohtud

tsiviilkorras, hiljem halduskohtud (halduskohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 5 – RT I

2000, 51, 321). Alates 1. augustist 2002 sätestas halduskohtumenetluse seadustiku tollase

redaktsiooni § 6 lõike 3 punkt 2 halduskohtutele selge volituse hüvitise väljamõistmiseks igasuguse

avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest.

72. Märkida tuleb, et AS A. O. Imbi (pankrotis) on VEB Fondi loomise tõttu väidetavalt tekitatud

kahju hüvitamise nõude juba esitanud ja see on jõustunud kohtuotsusega jäetud rahuldamata (Tallinna

Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 2-3/612/2003).

73. Järelikult ei tulenenud PS §-st 25 eraldivõetuna ega koostoimes PS §-ga 14 kaebajate õigust

nõuda, et Riigikogu määraks neile varasema võimaliku ebaõigluse kompenseerimiseks suurema

hüvitise, kui otsusega tegelikult määrati. Samuti ei olnud vaidlustatud Riigikogu otsuse tegemise ajal

seadusandjal kohustust kahju hüvitamise aluseid ja korda VEB Fondi kontekstis täiendavalt

õigustloovate aktidega reguleerida.

74. PS § 32 sätestab omandiõiguse kaitse. Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad ka varalised

õigused. Praegusel juhul ei esine omandiõiguse riivet, sest Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsusega

ei halvendatud kaebajate varalist seisu (eespool punktid 54 ja 65).

75. PS § 32 lõike 1 teise lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult

seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Üldkogul ei

ole vajadust hinnata, kas VEB Fondi sertifikaadid kujutasid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsusega

kaasnenud võimaliku sundvõõrandamise eest kohest ja õiglast hüvitust, kuna praeguses asjas on

küsimus üksnes sertifikaatide eest määratud hüvitise õiguspärasuses.

76. Võimalik 1993. a-l toiminud sundvõõrandamine ei tekitanud Riigikogule 15. veebruari 2012. a

seisuga PS § 32 lõike 1 teisest lausest tulenevat kohustust määrata otsusega või reguleerida seadusega

suurema hüvitise maksmine. Kui Riigikogu otsusega ette nähtud sundvõõrandamine ei toimu seaduse

alusel ja seaduses sätestatud korras või kui sellega ei kaasne PS § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud

kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sundvõõrandamine õigusvastane ja sellega kaasnev kahju

hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna. Nagu märgitud, oli ja on menetluskord sellise kahju

hüvitamiseks sätestatud (vt otsuse punktid 68-73). Kuna praeguses vaidluses ei ole PS § 25 ega § 32

asjakohased, ei tegele üldkogu küsimusega, kas kaebajad olid Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse

tegemise ajal põhiõigusvõimelised.

77. Lähtuvalt eeltoodust leiab üldkogu, et ka põhiseadusest tulenevalt ei pidanud Riigikogu

15. veebruari 2012. a otsusega kaebajatele VEB Fondi sertifikaatide eest suuremat hüvitist ette

nägema.

VI

78. Kokkuvõttes ei riku vaidlustatud Riigikogu otsus kaebajate õigusi. Seetõttu jätab Riigikohus

kaebuse rahuldamata (PSJKS § 24 lõike 1 punkt 2).

79. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud AS SEB Pank palub kaebajatelt välja mõista

menetluskuludena enda kantud tasu advokaadi õigusabi eest 8849 eurot 28 senti. Ükski teine

menetlusosaline menetluskulusid välja mõista ei palunud. Analoogia alusel HKMS § 108 lõigetega 1

ja 8 ning § 109 lõikega 6 mõistab kohus välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud isikult, kelle

kahjuks otsus tehti.

80. Kaebajad leiavad, et HKMS § 108 lõigete 8 ja 11 alusel ei peaks neilt kolmanda isiku menetlus-

kulusid välja mõistma, kuna AS SEB Pank kaasati menetlusse kaebajate poolel ning menetluskulude

väljamõistmine oleks kolmanda isiku ettenägematu kaasamise tõttu ebamõistlik. Lisaks on kaebajad

seisukohal, et avalik-õiguslikus menetlussuhtes ei ole võimalik analoogia alusel neile menetluskulude

hüvitamise kohustust panna.

81. Üldkogu ei nõustu kaebajate argumentidega. Otsusega on tuvastatud, et kaebajate nõuded

AS SEB Panga eellaste suhtes lõppesid. Kaebajate taotlus jäetakse rahuldamata. Seega on otsus

AS SEB Pank jaoks soodus, kaebajate jaoks aga mitte, mistõttu asuvad nad kohtuasja vastaspooltel.

Üldkogu ei nõustu ka sellega, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei võiks menetluskulude

hüvitamise regulatsiooni analoogia korras rakendada. Menetlusõiguse üldpõhimõte on, et põhjenda-

mata avalduse esitanud menetlusosaline kannab teiste menetlusosaliste menetluskulud. Kaebad ei

saanud eeldada, et kaebuse lahendamisel ei teki vajadust kaasata kolmandaid isikuid.

82. AS SEB Pank õigusabikulude kandmine on tõendatud. Arvestades asja mahtu ja seda, et AS SEB

Pank on ka varem VEB Fondi sertifikaatidega seonduvate küsimustega tegelenud, peab üldkogu

põhjendatuks õigusabikulu väljamõistmist 2000 euro ulatuses. Kuna kaebajad esitasid taotluse

Riigikohtule ühiselt, mõistab üldkogu neilt õigusabikulu välja solidaarselt.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Ivo

Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu