3-1-1-85-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-85-12

Otsuse kuupäev

19. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Anar Kaldma väärteoasi liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. veebruari 2012. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-11-4383

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anar Kaldma kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 8. veebruari 2012. a otsus ja lõpetada menetlus Anar Kaldma

väärteoasjas liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Anar Kaldma kasuks välja 1209 (üks tuhat kakssada üheksa) eurot

valitud kaitsjatele väärteomenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anar Kaldmale koostati väärteoprotokoll selle eest, et juhtides 8. veebruaril 2011 Tallinnas

Lennujaama tee 5 juures mootorsõidukit, paiskus tema juhitud sõiduki vasak esinurk tee servas asuva

lumevalli tõttu ettekavatsetud sõidutrajektoorilt vasakule vastu vastassuunas liikunud mootorsõiduki

vasakut külge, põhjustades sellega liiklusõnnetuse ja varalise kahju AS-le H ja OÜ-le K. Sellega

rikkus A. Kaldma liikluseeskirja § 123 nõudeid ja pani toime liiklusseaduse § 7417 lg-s 1 sätestatud

väärteo. Kohtuvälise menetleja 18. oktoobri 2011. a otsusega karistati A. Kaldmad nimetatud väärteo

eest 11 trahviühiku suuruse rahatrahviga.

2. A. Kaldma kaitsja esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse maakohtule, taotledes

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kaitsja märkis, et arutatavas asjas on koostatud kaks väärteoprotokolli, mille sisu on erinev. Seda

arvestades on teist protokolli võimalik käsitada üksnes esimese väärteoprotokolli täiendusena.

Kohtuväline menetleja on rikkunud oluliselt menetlusõigust VTMS § 74 lg 1 p 8 tähenduses, sest

otsuses ei kajastu arutluskäik, millele tuginedes on jõutud õiguslike järeldusteni ja vastulauses

esitatud kaitseargumente ei ole kummutatud. Kaitsja hinnangul on kohtuväline menetleja asunud

meelevaldselt seisukohale, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirus oli liiga suur ja tema juhitud

sõiduk libises valitud sõidutrajektoorilt kõrvale vale kiirusevaliku tõttu. Kaebuses märgitu kohaselt

võinuks menetlusaluse isiku juhitud raske veoauto lumevallilt vasakule tee telgjoone suunas libiseda

ka juhi tegevusest sõltumatult. Kohtuväline menetleja ei ole otsuse tegemisel arvestanud, et kaebaja

sõitis lumevallile lauskokkupõrke vältimiseks, tegutsedes hädaseisundis. Samuti on põhjendamatult

jäetud käsitlemata teeomaniku võimalik süü liiklusõnnetuse tekkimises.

3. Harju Maakohtu 8. veebruari 2012. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja

kaebus rahuldamata.

3.1. Maakohus leidis esmalt, et väärteosündmus on tõendatud liiklusõnnetuses osalenud juhtide

ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fototabelitega. Kohtu hinnangul ei rikkunud teine

liiklusõnnetuses osalenud autojuht J. S. liiklusnõudeid, sest ta sõitis aeglaselt ja hoidis oma juhitud

sõidukit võimalikult tee serva. A. Kaldma juhitud veoauto vajus aga tema juhitud sõidukist

möödumisel sellele otsa. LE § 123 kohustab juhti kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis

arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi,

liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse

piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse

korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad. A. Kaldma rikkus nimetatud nõuet. Oluliselt suurema

ja raskema sõiduki juhina oli tal kohustus olla liikluses eriti tähelepanelik ja ettevaatlik. Kohtu

hinnangul pidanuks A. Kaldma jääma teeolusid arvestades seisma ja laskma J. S.-i juhitud sõidukil

mööduda. Selleks olnuks tal väärteotoimikule lisatud fototabeli põhjal otsustades ka võimalus.

Jätkates liikumist ja sõites J. S.-i juhitud sõidukist möödumiseks lumevalli, ei hinnanud A. Kaldma

tee seisundit ega näinud ette asjaolu, et raske sõiduk võib lumevallilt libiseda ja teisi liiklejaid

kahjustada.

3.2. Maakohus ei nõustunud kaitsja kriitikaga selle kohta, et kohtuväline menetleja on jätnud

käsitlemata teeomaniku võimaliku süü liiklusõnnetuse põhjustamises. Kohtu hinnangul on

sõidukijuhil kohustus muu hulgas arvestada teeolusid, tee ja sõiduki seisundit hoolimata sellest, kas

tee omanik on oma kohustused täitnud. Tee seisund ei anna õigust liiklusnõuete rikkumiseks.

A. Kaldma ei tegutsenud hädaseisundis, ta küll üritas vältida otsest otsasõitu kaubikule, juhtides oma

auto lumehange, kuid ei osanud ette näha asjaolu, et tema poolt juhitav veoauto võib teeolude tõttu

libisema hakata.

3.3. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kohtuväline menetleja on rikkunud

menetlusõigust ning jätnud vastulause tähelepanuta. VTMS § 68 lg 2 kohaselt juhul, kui protokolli

koostades tuleb tõendusteavet täiendada või muuta väärteo kvalifikatsiooni, täiendatakse protokolli.

Seega ei välista seadus võimalust juba koostatud ja menetlusalusele isikule või tema kaitsjale

tutvustatud väärteoprotokolli täiendamiseks. Reeglina on väärteoprotokollis muudatuste tegemise

aluseks isiku vastulauses sisalduvad põhjendused ja esitatud tõendid. Väärteomenetluse erisustest

tulenevalt puudub isikul aga õiguslikult tagatud võimalus tutvuda muudetud kvalifikatsiooni ning

seda tinginud asjaoludega. Ka juhul, kui tõendusteabe lisamine või kvalifikatsiooni muutmine

kergendab menetlusaluse isiku olukorda, tuleb menetlusalust isikut informeerida tehtud täiendustest

ning anda võimalus nendega tutvumiseks. Informeerimise õiguslikku vormi seadus ei sätesta, kuid

üheks võimaluseks on koostada täiendav (lisa-)protokoll, mis tehakse isikule teatavaks VTMS § 70

sätestatud korras. Kui aga väärteoprotokolli oluliselt täiendatakse või muudetakse, tuleb kohtuvälises

menetluses lugeda otstarbekaks uue väärteoprotokolli koostamine, mis on kooskõlas kaitseõiguse

tagamise nõudega hoolimata sellest, et väärteomenetluse seadustik ei näe uue protokolli koostamist

selgesõnaliselt ette. Arutataval juhul ongi kohtuväline menetleja eeltoodud kaalutlustest lähtunud ja

koostanud 28. septembril 2011 väärteoprotokolli AB 1086175, millega A. Kaldma on samal

kuupäeval tutvunud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. A. Kaldma kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni

Riigikohtule, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg

1 p 1 alusel ja menetlusaluse isiku poolt kaitsjatele makstud tasu hüvitamist. Kassaator leiab, et

maakohtu otsus on põhjendamata ja kohus on aprioorselt eelistanud A. Kaldmad süüstavaid tõendeid

teda õigustavatele tõenditele. Kohus on andnud ebaõige hinnangu teise liiklusõnnetuses osalenud

sõiduki juhi käitumisele. Nimelt liigutas teise sõiduki juht oma autot enne õnnetuse asjaolude

fikseerimist sündmuskohal. Nõnda on tekkinud olukord, kus J. S.-i juhitud sõiduki teel paiknemine

õnnetuse hetkel on fikseerimata ja tema käitumise seosele õnnetuse juhtumisega ei ole hinnangut

antud. Kohtuotsus on põhjendamata, sest kohus ei ole andnud hinnangut A. Kaldma seisukohale, et J.

S. oleks saanud õnnetust vältida, hoides oma sõidukit rohkem tee serva poole. Eeltoodust tulenevalt

on ka tõendamata, et A. Kaldma ei tegutsenud autot lumevalli juhtides hädaseisundis. Sellest, kas J.

S.-il olnuks võimalik liiklusõnnetuse vältimiseks hoiduda teel lumevallile lähemale, sõltub

teeomaniku võimalik süü liiklusõnnetuses. Veel märgib kaitsja, et maakohtu hinnangul on väärtegu

muu hulgas tõendatud ekspertiisiaktiga, kuid väärteoasja materjalide juures ekspertiisiakti ei ole.

5. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonile vastuse, milles taotleb maakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kohtuvälise menetleja hinnangul on põhjendamatu menetlusaluse

isiku väide, nagu oleks kohus andnud teise liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi J. S.-i käitumisele

ebaõige hinnangu. J. S. küll liigutas enda juhitud sõidukit pärast liiklusõnnetuse toimumist ja enne

politsei saabumist sündmuskohale, kuid tähistas seejuures sõiduki algse asukoha. Teise juhi

käitumine liiklusõnnetuse järgselt ei saa mõjutada menetlusaluse isiku teole antavat hinnangut. Kohus

ei ole jätnud hindamata kaitsja väidet selle kohta, et J. S. võinuks hoiduda rohkem tee paremasse

äärde. Kohtuväline menetleja leiab, et menetlusaluse isiku käitumist ei saa õigustada hädaseisundiga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt märkinud, et ettevaatamatusdelikti

koosseisupärasuse kontrollile kehtivad konkreetsed nõuded. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad

ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on

eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada objektiivne

hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos. Seejuures

saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks

ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud

objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt nt RKKKo 3-1-1-90-06, p 21).

7. A. Kaldmale on väärteoprotokoll koostatud ja teda karistatud selle eest, et ta põhjustas

liiklusõnnetuse vale sõidukiiruse valiku tõttu, seega teo toimepanemise ajal kehtinud LE § 123 (täna

kehtiva LS § 50 lg 3 p 1) nõudeid rikkudes. Väärteoprotokolli kohaselt seisnes rikkumine selles, et A.

Kaldma juhitud auto sõitis ebaõige kiirusevaliku tõttu esmalt lumevalli ja paiskus seejärel sealt

vasakule, vastu vastassuunas liikunud auto vasakut külge. Kriminaalkolleegium märgib, et

abstraktselt võib kirjeldatud tegu olla hoolsuskohustuse rikkumine, millega realiseeritakse LS § 7417

lg-s 1 (kehtiva LS § 223 lg 1) sätestatud väärteokoosseis. Samas ei ole arutataval juhul

nõuetekohaselt tuvastatud, et A. Kaldma rikkus LE § 123 nõudeid. Tulenevalt VTMS §-s 2 ja

KrMS § 363 lg-s 5 sätestatust ei või Riigikohus ise faktilisi asjaolusid tuvastada, küll aga on

Riigikohus pädev kontrollima, kas maakohus on väärteo faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud

väärteomenetlusõigust.

8. Lahendamaks küsimust, kas A. Kaldma sõitis õnnetuse juhtumiseni viinud liiklussituatsioonis liiga

kiiresti, ei piisa üksnes A. Kaldma juhitud sõiduki kiiruse tuvastamisest, vaid hinnang tulnuks anda

liiklussituatsioonile tervikuna.

8.1. Esmalt eeldab see hinnangut selle kohta, kas õnnetuspaiga teeolusid arvestades oli J. S.-i juhitud

sõiduk A. Kaldma jaoks teel etteaimatav takistus, mis kohustanuks teda peatuma. Maakohus on

leidnud, et A. Kaldma pidanuks J. S.-i juhitud sõiduki läbilaskmiseks oma veoki peatama tee

parempoolses servas asuval alal juba siis, kui ta J. S.-i juhitud sõidukit esmakordselt märkas.

Kriminaalkolleegium peab seda maakohtu seisukohta meelevaldseks. Väärteoasja materjalidega ei

ole tõendatud, et liiklusõnnetuse toimumiskoht Lennujaama teel oli lumevallide tõttu sedavõrd kitsas,

et vastassuundades liikuvatel autodel oleks olnud võimatu üksteisest ohutult mööduda. Pigem on

fototabelitest näha, et ka lumevallist tee telgjoone suunas vajunud A. Kaldma veokist sõidukid

mööduvad. Tuvastatud ei ole ka seda, kas A. Kaldmal oli üldse võimalik maakohtu viidatud alal

peatuda, sest ei ole kogutud tõendeid, mis kinnitaksid, millal ta J. S.-i juhitud sõidukit märkas.

8.2. Teisalt märgib kolleegium, et ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ei saa lahendada

ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata (vt nt RKKKo 3-1-1-1-79-06, p 6). Maakohus on seda

põhimõtet eirates üksnes pealiskaudselt põhistanud oma järeldusi teise liiklusõnnetuses osalenud juhi

J. S.-i käitumise osas. Arutatava väärteoasja kontekstis olnuks aga oluline välja selgitada, kas J. S.-i

juhitud sõiduk paiknes teel õigesti ega olnud ise liiga tee keskel. Ei ole tuvastatud, et A. Kaldma

juhitud veok oleks lumevallilt maha libisedes kaldunud üle tee (kujuteldava) telgjoone ja väljunud

seega enda suunavööndist. Ei ole ka võimalik ümber lükata kahtlust, et J. S.-i juhitud sõiduk võinuks

hoiduda rohkem oma suunavööndi paremasse serva ja vältida nõnda liiklusõnnetust või ka A. Kaldma

vajadust oma suunavööndi paremas servas asuvale lumevallile sõita.

9. Kolleegium möönab, et väärteoasja arutamise esemeks oleva liiklusõnnetuse üks põhjus võis tõesti

olla A. Kaldma juhitud sõiduki vajumine tee servas asuvalt lumevallilt vasakule tee telgjoone suunas.

Selle põhjal saaks aga järeldada A. Kaldma liiklusnõuete rikkumist ja liiklusõnnetuse põhjustamist

üksnes siis, kui oleks tuvastatud, et A. Kaldma käitus tee servas asuvale lumevallile sõites

hoolsuskohustust rikkuvalt ja õnnetust ei oleks toimunud, kui A. Kaldma oleks käitunud

hoolsuskohustust järgivalt. A. Kaldma kaitsja ongi väärteomenetluse käigus väitnud, et A. Kaldma

juhitud sõiduk võinuks lumevallilt J. S.-i autole otsa vajuda ka väiksema kiirusega liikudes või

peatunult. Maakohus on aga väärteomenetlusõigust rikkudes jätnud kaitsja eeltoodud väitele

vastamata.

10. Ülalmärgitust nähtuvalt on arutatavas väärteoasjas jäänud kogumata asja lahendamise seisukohast

olulise tähtsusega tõendid. Karistades A. Kaldmad väärteo eest ilma tõendamiseseme seisukohast

olulisi asjaolusid tuvastamata, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust

VTMS § 150 lg 2 mõttes. Jättes kohtuotsuses käsitlemata A. Kaldma kaitsja seisukohad ja välja

selgitamata selle, kas A. Kaldma käitumise ja liiklusõnnetuse tekkimise vahel on õigusvastasusseos,

rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Kuna väärteoasja uuel

arutamisel ei ole asja lahendamise seisukohast olulise tähtsusega tõendeid enam võimalik koguda,

tuleb väärteomenetlus A. Kaldma suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

11. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 150 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 ning § 174 p-st 4 tühistab

Riigikohtu kolleegium maakohtu otsuse ning rahuldades kassatsiooni, lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1

alusel väärteomenetluse.

12. VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 p-des 1-

3 ja 5-6 sätestatud alustel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kassatsioonile on lisatud

taotlus hüvitada A. Kaldmale maakohtus ja Riigikohtus kaitsjale makstud tasu vastavalt 810 eurot ja

399 eurot. Kaitsja osutatud õigusteenuse hinnaks väärteoasja menetlemisel maakohtus on

kuluarvestuse kohaselt olnud 90 eurot tund (lisandub käibemaks). Kassatsioonimenetluses osutatud

õigusabi tunnihind on õigusabikulude nimekirja kohaselt olnud 95 eurot tund (lisandub käibemaks).

Kolleegiumi hinnangul on osutatud õigusabiteenuse tunnihind arutatava väärteoasja kontekstis

mõistliku suurusega. Kolleegiumi hinnangul on õigusabi osutamiseks kulunud aeg väärteoasja

materjalide juures olevatest õigusabikulude nimekirjadest nähtuvalt põhjendatud ja seetõttu tuleb

taotlus rahuldada.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris