3-1-1-100-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-100-12

Otsuse kuupäev

14. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi L.N-i süüdistuses KarS § 314 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-4987

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.N-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike

Allikmäe, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Rainer Amur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

24. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2012. a otsus osas, millega tühistati Harju Maakohtu 8. novembri

2011. a otsus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises, rahuldati tsiviilhagi selles nõudes osaliselt

ja mõisteti süüdistatavalt A. A. kasuks välja 3500 (kolm tuhat viissada) eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 8. novembri 2011. a otsusega tunnistati L.N süüdi KarS § 314 järgi ja teda karistati 100 päevamäära

(1380 euro) suuruse rahalise karistusega. Kannatanute A. A. ja B. B. tsiviilhagid varalise ning mittevaralise kahju

hüvitamise nõuetes jäeti rahuldamata.

2. L.N tunnistati KarS § 314 järgi süüdi selles, et 16. märtsil 2006 sisenes ta selliseks tegevuseks õiguslikku alust andva

kohtuotsuseta Tallinnas Xxxxx xxx xx-xx asuvasse korterisse ning lasi vahetada ukse luku. Samuti takistas ta 21. märtsil

2006 B. B.-l korterisse sissepääsu, keeldudes võtme andmisest. 4. aprillil 2006 sisenes süüdistatav kohtuotsuseta uuesti

kõnealusesse korterisse ja olles palganud töölised, lasi A. A.-le ning B. B.-le kuulunud asjad maja keldrisse viia. Osa asju

visati kohe ära, osa aga hävitati hiljem. Kirjeldatud tegevusega rikkus süüdistatav kannatanute PS §-ga 33 kaitstud õigust

kodu puutumatusele, tekitades neile varalist kahju ja hingelisi kannatusi.

3. Maakohus leidis, et L.N-ile esitatud süüdistus on tõendatud, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 Kannatanu ja tunnistajate ütlustega on kindlaks tehtud, et 16. märtsil 2006 lasi süüdistatav vahetada A. A. ning B. B.

korteri välisukse luku, võttes neilt sel viisil võimaluse korterisse siseneda. Samuti tõstis ta 4. aprillil 2006 kannatanud

kohtuotsuseta eluruumist ebaseaduslikult välja. Väljatõstmise nõudes kannatanute vastu hagi ei esitatud ja selles küsimuses

puudub ka jõustunud kohtuotsus.

3.2 Kannatanud kasutasid korterit üürilepingu alusel ja see oli nende valduses. Luku vahetamise ja asjade äraviimise ajal

viibisid nad Venemaal, mille tõttu ei olnud neil võimalik enda valdust kaitsta. Kannatanute ütlused tõendavad, et uut võtit

neile ei antud. Luku vahetamisega soovis süüdistatav saada eluruumile valdust, jättes üürnikud juurdepääsust korterile ja

seal olevatele asjadele ilma. Eluruumist väljatõstmine on ebaseaduslik, kui see toimub õigusliku aluseta. Õiguslikuks

aluseks isiku eluruumist väljatõstmisel on jõustunud kohtuotsus. Vastasel juhul on väljatõstmine ebaseaduslik. L.N rikkus

kannatanute õigust kodu puutumatusele. Ta pidi vähemalt möönma, et tema tegevus võib olla KarS § 17 mõttes

ebaseaduslik. Eksimust teo keelatuses

KarS § 39 tähenduses ei esine, kuna süüdistatav oli informeeritud sellest, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega, mida

saab lahendada kohtus.

3.3 Kannatanute tsiviilhagid tuleb jätta rahuldamata, sest 18. jaanuaril 2008 sõlmitud kompromissi kohaselt ei ole A. A.-l

eluruumi omaniku OÜ S vastu nõudmisi ja ta loobus varalistest nõuetest, mis tulenesid Xxxxx xxx xx-xx asuva korteri

üürimisest. Kahe kuu jooksul pärast kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumist kohustus kannatanu korteri juurde

kuuluvast keldriboksist temale kuuluvad asjad ära viima. Esemed, mida selleks ajaks ära ei viidud, oli kostja õigustatud

hävitama. Ka on varalise kahju hüvitamise nõue tõendamata.

3.4 Teo ja mittevaralise kahju vahel peab olema põhjuslik seos. A. A. väljatõstmise juures ei viibinud. Kriminaalasja

materjalist nähtuvalt tuvastati tal raske puue 2002. aastal. Haiguslugude väljavõtetest tulenevalt põeb kannatanu kroonilisi

haigusi. Seega pole mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja tuleb samuti jätta rahuldamata.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid L.N-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva ja A. A.

esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok. Kaitsja vaidlustas L.N-i süüditunnistamise KarS § 314 järgi, taotledes süüdistatava

õigeksmõistmist. Kannatanu esindaja taotles otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata mittevaralise kahju

hüvitamise nõue, tsiviilhagi rahuldamist ja L.N-ilt A. A. kasuks mittevaralise kahjuna 5000 euro väljamõistmist.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus mittevaralise kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmise osas, rahuldati tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja mõisteti L.N-ilt kannatanu

kasuks välja 3500 eurot. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata, kannatanu esindaja

apellatsioon aga rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 180 lg 3 p 2 kohaselt seisneb eluruumist väljatõstmine nii asjade kui isikute

väljatõstmises. Isiku väljatõstmisega on tegemist ka siis, kui ruumist tõstetakse välja üksnes isikule kuuluv vara. Õiguspärast

eluruumist väljatõstmist reguleerib TMS § 180 ja seda võib läbi viia üksnes kohtutäitur. Eluruumist väljatõstmine on alati

ebaseaduslik, kui õigusliku alusena puudub jõustunud kohtuotsus. Kohtuotsuseta väljatõstmine on ebaseaduslik ka siis, kui

üürnik ei vabasta pärast lepingu lõppemist eluruumi (AÕS § 80). Samuti on väljatõstmine ebaseaduslik, kui olulisel määral

rikutakse täitemenetluse seadustikus sätestatud väljatõstmise korda.

5.2 16. märtsi ja 4. aprilli 2006. a seisuga puudus jõustunud kohtuotsus, mis oleks saanud olla kannatanute väljatõstmise

õiguslikuks aluseks. 4. aprillil 2006 toimepandud vara väljatõstmisega viis süüdistatav kuriteo lõpule. L.N-ile oli arusaadav,

et korteris olnud vara kuulus A. A-le ja B. B.-le, mitte R. G.-le. On kindlaks tehtud, et korterit valdas A. A. ja seda kinnitas

süüdistatav ka Põhja Prefektuurile esitatud avalduses. Kuna KarS §-s 314 ettenähtud kuritegu viidi 4. aprillil 2006 lõpule,

pole süüdistusega puutumuses Tallinna Üürikomisjoni 16. novembri 2006. a otsus ega ka 18. jaanuari 2008. a

kohtumäärus, millega kinnitati OÜ S ja A. A. vahel sõlmitud kompromiss. Need dokumendid ei mõjuta L.N-i käitumisele

antavat karistusõiguslikku hinnangut. Viimast ei mõjuta ka asjaolu, et hilisema vaidluse käigus tuvastati eluruumi allüürile

andmine üürileandja nõusolekuta. Asjakohatu on osutamine teisele A. A. valduses olevale eluruumile, kuna see anti

kannatanutele üürile alles Tallinna Linnavolikogu 21. septembri 2006. a otsusega. Kuriteo kvalifitseerimine KarS § 314

järgi ei sõltu motiivist ega eesmärgist. Arvestades, et OÜ S nimel tegutses L.N, on kohatu apellandi väide, mille kohaselt ei

olnud viimane väljatõstmise teostaja. Süüdistatav pani kuriteo toime kaudse tahtlusega.

5.3 Kannatanu esindaja leiab põhjendatult, et VÕS § 134 lg 2 kohaldamine lähtub eeldusest, mille kohaselt on hüvitise

väljamõistmine õigustatud, kui eelkõige kannatanu hingeline valu, aga ka rikkumise raskus seda õigustavad. Seadusliku

aluseta ja loata kannatanu koju sisenemine, mis on kodu puutumatuse ning eraelu privaatsuse rikkumine, tekitas A. A.-le

hingelist valu, solvumist ja meeleheidet. Tähendust ei oma, et kannatanu vara väljatõstmise juures ei viibinud. Seeläbi võeti

temalt hoopis võimalus vara kaitsta. Kahtlust pole selleski, et tekkinud stressitunne võis halvendada A. A. niigi kehva

tervist. Põhjuslik seos süüdistatava tegude ja A. A. kannatatuste ning hingelise valu vahel on olemas. Mittevaralise kahju

hüvitamise nõude eelduseks olevad asjaolud on tõendatud. Arvestades, et mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad

vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ja olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad

ning pidades silmas kannatanu läbielatut ja tema hingelise valu suurust, on õiglaseks hüvitiseks 3500 eurot.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L.N-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe,

taotledes otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Alternatiivselt taotleb kassaator

KrMS § 341 lg 2 kohaldamist KrMS § 339 lg 1 p-des 8 ja 12 ning KrMS § 312 p-des 1 ja 2 sätestatud rikkumiste tõttu,

märkides kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Ebaseadusliku väljatõstmisega rikutavaks õigushüveks on isiku õigus sellise eluruumi ehk kodu puutumatusele. Kohtud

jätsid tähelepanuta, et korterist tõsteti välja seal seadusliku aluseta viibinud R. G. Temaga seonduvale pole kohtud

hinnangut andnud.

6.2 Eluruumi omanikul oli põhjendatud veendumus, et üürnik on eluruumi valdusest loobunud. Seega pole A. A. ja B. B.

näol tegemist kannatanutega. Harju Maakohtu 18. jaanuari 2008. a määruse ja Tallinna Üürikomisjoni järelduste kohaselt

lõppes üürileping 1. aprillist 2006. Jättes kõnealuste asjaoludega seonduvatele tõenditele hinnangu andmata, rikkusid

kohtud KrMS § 312 p-des 1 ja 2 sätestatut, tehes ebaõige järelduse kodu puutumatuse rikkumise kohta.

6.3 Kannatanu pöördus Tallinna Üürikomisjoni pärast VÕS § 329 lg-s 1 märgitud tähtaja möödumist. Kuigi üürikomisjon

jättis eluruumi omaniku taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata, ei pidanud viimane kannatanu avalduse

rahuldamata jätmise tõttu otsuse motiivide vaidlustamist vajalikuks. Eelnev näitab kannatanu suhtumist vaidluse alustamisse

ja kinnitab teisalt korteri omaniku teadmist 4. aprillil 2006 vaidluse puudumise kohta. Kohtud seda ei arvestanud.

6.4 Tõele ei vasta kannatanu ja tunnistajate ütlused üüri maksmise kohta. Tunnistaja M.-A. L.-i pangakonto väljavõtte

kohaselt on ta üüri maksnud kaks korda. Kohus seda arvesse ei võtnud ega käsitlenud ka kõiki apellatsiooni asjaolusid.

Arvestamata jäeti kannatanu pahatahtlikkus, mis väljendub selles, et umbes kaks kuud pärast tsiviilasjas tehtud

kohtumääruse jõustumist pöördus ta politseisse. Kompromissi sõlmimisega kinnitas kannatanu muuhulgas varaliste nõuete

puudumist ja see välistab tsiviilhagi rahuldamise. Ka on tsiviilhagi aegunud, sest kõik nõuded esitati rohkem kui kolm aastat

pärast väidetavat kahju tekkimist ja sellest teadasaamist. Lisaks on tsiviilhagi tõendamata.

6.5 Vaidlustatud otsus on puudulik ja valikuline ega vasta tegelikele asjaoludele. Seega pole tegemist ausa ja õiglase

kohtupidamise tulemusena tehtud otsusega (KrMS § 339 lg 1 p-s 12 sätestatud rikkumine). Põhjendamatult jäeti kõrvale

süüdistatava kasuks esitatud tõendid ja tema poolt rääkivad asjaolud.

6.6 Väljatõstmise teostaja oli OÜ S ja seetõttu on lisaks mittekohastele kannatanutele mittekohane ka süüdistatava isik.

7. Kassatsioonivastuses peab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur ringkonnakohtu otsust

seaduslikuks ja põhjendatuks, märkides kokkuvõtlikult, et arvestatud on kõiki tõendeid, sh ka neid, mis süüdistatavat

õigustavad (üürikomisjoni otsus, tsiviilasjas sõlmitud kompromiss ja Põhja Politseiprefektuuri vastus). Apellatsioonis ei

taotletud KarS §-de 17 ja 39 kohaldamist, mille tõttu ei pidanud kohus nendele normidele tähelepanu pöörama, seda eriti

olukorras, kus kolleegium oli veendunud, et süüdistatav on süüdi temale etteheidetavas kuriteos. Maakohus tuvastas, et

kannatanud viibisid Venemaal ajutiselt seoses A. A. abikaasa surmaga ja nad ei olnud korterit ega selle sisustust hüljanud.

R. G. hoidis korteril silma peal ajal, mil kannatanud olid Venemaal. Süüdistatav teadis, et kannatanud ei olnud korterist ega

asjadest loobunud, kuna seda ütlesid talle tunnistajad. Eelöeldule vaatamata vahetas ta korteri ukse luku ja tõstis kõik asjad

keldrisse. Kohtuotsus kirjeldatud tegevuse korraldamiseks L.N puudus. Ühtlasi pole tõendatud, et R. G. viibis korteris

seadusliku aluseta. Ajutise äraoleku ajal isiku valdus säilib. Vastasel juhul puuduks üürnikul kindlus, mis saab sellel

ajavahemikul tema varast. Väär on ka väide, nagu poleks korteri eest kommunaalmakseid tasutud. Tunnistaja M.-A. L.-i

pangakonto väljavõttest nähtuvalt tasuti A. A. ja B. B. korteri eest regulaarselt ajal, mil nad Eestis ei olnud. Tunnistaja I. K.

ütluste usaldusväärsuses pole alust kahelda. Ka vastas ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni väidetele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Vastuseks kassaatori etteheidetele, millega seatakse kahtluse alla L.N-i süüditunnistamise põhjendatus KarS § 314 järgi,

märgib kriminaalkolleegium, et tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada.

Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud

pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida

esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku

arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1). Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud

kohtuotsustes järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele

tuginevalt L.N KarS § 314 järgi ebaseaduslikus väljatõstmises süüdi tunnistati. Asjaolu, et kaitsja kohtuotsuste põhistustega

ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse

resolutiivosa vahel saab aga rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui

kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8

toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15). Praeguses kohtuasjas pole

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine tuvastatav ka KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, kuna vaidlustatud otsuste põhi- ja

resolutiivosade vahel vastuolud puuduvad. Kassaatori järeldused, milles ta väidetavaid vastuolusid näeb, ei põhine kohtute

poolt tõenditele antud hinnangul ega senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilistel asjaoludel. Tulenevalt eeltoodust ja

nõustudes süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnanguga jätab Riigikohus kaitsja kassatsiooni L.N-i

süüditunnistamist ning karistamist puudutavas osas rahuldamata ega pea vastavalt KrMS § 363 lg 4 p-le 1 vajalikuks

ringkonnakohtu seisukohti korrata.

9. Tähelepanu väärib aga kassaatori väide kannatanu tsiviilhagi võimaliku aegumise kohta. Kriminaalasja materjalist

nähtuvalt leidis L.N-i kaitsja maakohtus, et kahju tekitamisest pidi kannatanu teada saama 2006. a juunis, kuid esimese

tsiviilhagi esitas ta alles 2009. aasta 24. augustil (I kd, lk 81). Eeltoodust lähtuvalt oli ja on kaitsja seisukohal, et tsiviilhagi

esemeks olevad nõuded esitati üle kolme aasta hiljem arvates väidetavast kahju tekitamisest teadasaamisest.

10. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada

saama. TsÜS § 143 lg 1 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud

isiku taotlusel. Praeguses asjas jätsid kohtud välja selgitamata, millal A. A. kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust

teada sai või pidi teada saama. Samuti jäeti välja selgitamata, millisest ajast tuleb tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes lugeda esitatuks ja kas sellest lähtuvalt võib kannatanu nõue olla aegunud. Maakohtule pole see minetus olulisel

määral etteheidetav tulenevalt asjaolust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue jäeti siiski rahuldamata. Ringkonnakohus,

kes rahuldas nõude osaliselt, oleks seevastu pidanud TsÜS § 143 lg 1 kohaselt aegumisega seonduvat otsuses käsitlema.

Olukorras, kus kaitsja oli tõstatanud küsimuse nõude aegumisest ja ringkonnakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, kuid jättis

põhistamata, miks tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue lugeda esitatuks TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul,

on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kuna aegumisega seotud küsimuse lahendamine

eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist, ei saa Riigikohus vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 seda rikkumist kõrvaldada.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 341 lg-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2012. a otsuse osas, millega tühistati Harju Maakohtu 8. novembri

2011. a otsus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmises, rahuldati tsiviilhagi selles nõudes osaliselt ja

mõisteti süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 3500 eurot ning saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja

kassatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt.

12. Kriminaalasja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang kaitsja väitele, mille kohaselt on kannatanu

tsiviilhagi aegunud ja sellest lähtuvalt otsustada mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise võimalikkuse üle.

Kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatub aegumine õigustatud isiku

poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 kohaselt on hagi esitamisega

võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse

täitedokumendiks olev otsus. Hagi esitamine peatab üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse, s.t ühtedel

asjaoludel (alusel) raha nõudmise hagi esitamine ei peata teistel asjaoludel (alusel) esitatavate nõuete aegumist (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-102-08, p 22). Kahju hüvitamise hagi esitamine ei

peata nõuete aegumist hagis väljendamata kahjulikest tagajärgedest (kahjust) tulenevalt. Kuna kannatanu esitas erinevatel

menetlusetappidel tsiviilhagi nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks, tuleb asja uuel arutamisel muuhulgas

kontrollida, kas juhul, kui esimene avaldus esitati TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, hõlmas see ka mittevaralise

kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris