3-3-1-44-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-44-12

Otsuse kuupäev

14. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

M.V. kaebus Viru Vangla 2. märtsi 2010. a käskkirja

nr 6-2/124-T, 6. augusti 2010. a käskkirja nr 6.-2/773-T,

4. novembri 2010. a vaideotsuse nr 6-12/215-1, 24. märtsi

2010. a haldusakti nr 6-10/9457-1, 5. aprilli 2010. a

käskkirja nr 6.-3/634-D ja 13. septembri 2010. a käskkirja

nr 6-3/1986-D tühistamiseks ning Viru Vangla toimingute

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. märtsi 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-10-3197

Menetluse alus Riigikohtus

M.V. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta M.V. kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2011. a ning Tartu

Ringkonnakohtu 2. märtsi 2012. a otsused haldusasjas nr 3-10-3197 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 2. märtsi 2010. a käskkirjaga nr 6.-2/124-T (käskkiri nr 1) ning 6. augusti 2010. a

käskkirjaga nr 6.-2/773-T (käskkiri nr 2) määrati M.V. (kaebaja) finants- ja majandusosakonda

majandustööle abitööliseks (koristaja osakonnas E8). Viru Vangla 24. märtsi 2010. a käskkirjaga

nr 6.-10/9457-1 (käskkiri nr 3) jäeti kaebaja taotlus tema tööst vabastamiseks rahuldamata. Viru

Vangla 4. novembri 2010. a vaideotsusega nr 6.-12/215-1 jäeti esitatud vaie Viru Vangla käskkirja

nr 1 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.

2. Kaebajat karistati Viru Vangla 5. aprilli 2010. a käskkirjaga nr 6.-3/634-D (käskkiri nr 4) ja

13. septembri 2010. a käskkirjaga nr 6.-3/1986-D (käskkiri nr 5) distsiplinaarkorras vastavalt

noomituse ja 10 päevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et kaebaja ei allunud vanglaametniku

korraldusele asuda tööle.

3. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus eelnimetatud käskkirjad ja vaideotsuse

tühistada ning tunnistada Viru Vangla toiming – vaiete mittetähtaegne läbivaatamine – õigus-

vastaseks. Kaebuse kohaselt jättis vangla kaebaja majandustöödele määramisel arvestamata, et osa-

konnas E8 viibivate kinnipeetavate omavahelisest kokkuleppest lähtuvalt on osakonda paigutatud

kinnipeetavatel keelatud majandustöödele asuda ning nimetatud keeldu rikkuvate kinnipeetavate

julgeolek on ohus. Vaidlustatud käskkirjad nr 1 ja 2 on õigusvastased, sest nende väljastamisel pole

arvestatud kinnipeetava nõusoleku ja tahtega ning nimetatud käskkirjad on allkirjastanud selleks

pädevust mitteomav ametnik. Samal põhjusel on õigusvastane ka vaideotsus. Käskkiri nr 3 on alusetu

ning põhjendamata ning selle on koostanud sama ametnik, kes viis kaebaja suhtes läbi

distsiplinaarmenetlust. Käskkirjade nr 4 ja 5 õigusvastasus väljendub asjaolus, et karistused on

määratud alusetult ja meelevaldselt ning nendes puuduvad kaalutlused. Distsiplinaarkaristuse käsk-

kirjad on allkirjastanud selleks pädevust mitteomavad ametnikud ning sisuliselt on kaebajat karistatud

sama teo eest teist korda. Õigusaktidest ei tulene üksuse juhile või temale alluvatele ametnikele

distsiplinaarkaristuste määramise õigust. Kaebaja palus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlus tuvastamaks distsiplinaarkaristuse määramise pädevust reguleeriva normi

põhiseadusvastasus.

4. Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2011. a otsusega tunnistati vaidemenetlusega viivitamine õigus-

vastaseks, muud nõuded jäeti rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. VangS §-st 15 tulenevalt on kaebaja tööle määramise käskkirjad allkirjastanud selleks pädev

isik. Puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks.

4.2. VangS § 37 lg-st 1, § 38 lg-st 1 ja § 39 lg-st 3 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama

ja seda ka juhul, kui ta määratakse majandustöödele abitööliseks. M.V. ei vastanud VangS § 37 lg-s 2

sätestatud töökohustusest vabastamise kriteeriumitele ning puudus VangS § 38 lg-s 22 sätestatud alus

kaebaja töölt vabastamiseks. Kinnipeetava väidetud julgeolekuoht ei ole leidnud kinnitust. Käskkirjad

nr 1–3 olid seega õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus.

4.3. Tööle määramise käskkirjade andmisel ja distsiplinaarkaristuste määramisel on järgitud

menetlusnorme, distsiplinaarmenetlus viidi läbi nõuetekohaselt.

4.4. Käskkirjade nr 4 ja 5 tühistamiseks puudub alus. Vanglaametnike korraldused ei vastanud

tühise haldusakti tunnustele ning kaebajal lasus korralduse täitmise kohustus hoolimata asjaolust, et

see oli kaebaja hinnangul vastuolus vangla kodukorra nõuetega. Kaebajale antud korraldused tööle

asumiseks olid seaduslikud ning korraldusele mitteallumisega rikkus kaebaja VangS § 67 p-s 1

sätestatud kohustust ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteod. Määratud karistused on proportsio-

naalsed toime pandud rikkumistega.

4.5. Vaidemenetlusega viivitamine oli õigusvastane, kuna kaebajal jäi saavutamata vaidemenetluse

eesmärk – lahendada vaidlus soodsamalt ja kiiremini.

5. Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses palus kaebaja tühistada halduskohtu

otsuse osas, millega jäeti käskkirjad nr 1–5 tühistamata, ning rahuldada selles osas kaebus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus mitmed kaebaja väited analüüsimata ja hindas

tõendeid ühekülgselt ning ebaõigesti. Justiitsminister on vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 15

kehtestamisel ületanud oma volitusi. Nimetatud norm on vastuolus VangS § 64 lg-ga 3, justiits-

ministri määruse nr 20 "Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus" § 4 lg 2 p-ga 6 ja § 7 lg-ga 1

ning põhiseadusega.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 2. märtsi 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Tööle määramise käskkirjadest nähtub piisavalt selgelt, kes on haldusaktide adressaat. Isiku-

koodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning kuna Viru Vanglas ei viibi kaebajaga sama-

nimelist isikut, siis on ilmselge, et haldusakti adressaadiks oli just kaebaja ning ebaõige isikukoodi

märkimine ei tingi haldusakti õigusvastasust.

6.2. Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Seetõttu ei ole

kaebaja väited tema nõusoleku puudumise ja tahtevastaselt tööle määramise õigusvastasusest

asjakohased.

6.3. Kaebajal puudub asjakohane informatsioon ning pädevus, andmaks hinnanguid vanglaametnike

otsusele mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Asjaolu,

et üks samas osakonnas viibiv kinnipeetav paigutati vanglasiseselt ümber, ei oma kaebajaga mingit

seost, kuna julgeolekuosakonna hinnangul ei ole kaebaja julgeolek ohus. Viru Vangla seisukohtadest

nähtuvalt on osakond E8 tugevdatud järelevalvega osakond, milles kinnipeetavate järelevalve on

teostatud efektiivsemalt kui teistes osakondades, sest vahetuses on rohkem valvureid, kes viibivad

osakonnas või selle vahetus läheduses. Kaebaja tööle määramise käskkirjad on kooskõlastanud ka

vangla julgeolekuosakonna juhataja. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et pärast esimese käskkirja

väljaandmist on vangla täiendavalt hinnanud ohu olemasolu, kuid julgeolekuriski ei tuvastatud.

Kaebaja ei ole vaide- ega kohtumenetluses julgeolekuohu olemasolu suutnud tõendada.

6.4. Käskkirjade nr 4 ja 5 aluseks oli käskkirjades nr 1 ja 2 märgitud töökohustuse täitmisest

keeldumine. Seadusest ei tulene, et samasisulise rikkumise eest ei saa teist distsiplinaarkaristust

määrata, enne kui esimese käskkirja vaidlustamise menetluses on saavutatud lõplik lahend. Kaebaja

rikkus VangS § 67 punkti 1 ja § 37 lg-t 1 ning tema distsiplinaarkorras karistamine oli põhjendatud.

Käskkirjad nr 4 ja 5 vastavad HMS § 54 nõuetele ning distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas

VangS §-s 64 sätestatuga. Määratud karistuste raskusaste on proportsioonis üleastumiste raskusega.

Vanglas töötamine on vajalik selleks, et kinnipeetav omandaks tööoskusi ja -harjumusi ning

töötamise eest saadav tasu võimaldab omakorda hüvitada riigile või kannatanutele kuriteoga tekitatud

kahju ja parandada ka edaspidist majanduslikku toimetulekut vabaduses. Nimetatud asjaolud

vähendavad kinnipeetavate uute kuritegude toimepanemise riski. Vanglas töötamine on kinnipeetava

jaoks seega olulise tähendusega ja aitab kaasa tema õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Seetõttu

on töökohustuse eiramise näol tegemist olulise kohustuse eiramisega, mis näitab, et kinnipeetav ei

soovi asuda õiguskuulekale teele. Käskkirja nr 5 andmise hetkeks oli kaebaja pannud samaliigilise

distsiplinaarüleastumise toime teist korda ning seetõttu ei saa käskkirjas nr 5 kohaldatud

kartserikaristust pidada ebaproportsionaalseks.

6.5. Käskkiri nr 5 on antud tähtaegselt. VangS § 64 lg-st 41 koostoimes tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 134 lg-ga 1 ning § 135 lg-ga 1 tulenevalt tuleb distsiplinaarkaristuse määramise

tähtaja algusena käsitada rikkumisest teadasaamise päeva. Kaebaja ei allunud vanglaametniku

korraldusele 11. augustil 2010 ning samal päeval koostati keeldumise kohta vanglaametniku

ettekanne. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkas kulgema 12. augustist 2010 ning lõppes

12. septembril 2010, mis langes pühapäevale, ja TsÜS § 136 lg-le 8 tuginedes tuleb

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja viimaseks päevaks lugeda seega 13. septembrit 2010, mil

käskkiri nr 5 ka anti.

6.6. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad on allkirjastanud selleks VSE § 15 alusel pädevust

omav isik. VangS § 64 lg-st 4 ei tulene, et distsiplinaarkaristuse määramise õigus vanglas peaks

olema üksnes vangla direktoril, normi sõnastusest nähtuvalt viib distsiplinaarmenetluse läbi ja

selgitab distsipliinirikkumise asjaolud välja vanglateenistus. Samuti on ebaõige viide Viru Vangla

põhimääruse § 4 lg 2 p-le 6, sest vaidlusaluste käskkirjade andmise hetkel see ei kehtinud. Kuna

vanglas kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine ei ole käsitatav täitevvõimu teostamisena,

siis on asjakohatu ka viide justiitsministri määruse nr 20 § 7 lg-le 1. Pädevus vangla sisekorra-

eeskirjade kehtestamiseks ja seega ka muutmiseks ning täiendamiseks tuleneb justiitsministrile

VangS § 105 lg-st 2, mitte VangS § 64 lg-st 4. Eelnevast tulenevalt on alusetud ka kaebaja viited

põhiseaduse rikkumisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada ringkonnakonnakohtu otsuse

täies ulatuses ja teha uus otsus, millega tühistamiskaebused rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhi-

seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Käskkirjad nr 1–3 on õigusvastased ja tühised, need on kaalutlusvigadega ja väljastatud

tagaselja, kaebaja jäeti ära kuulamata, käskkirjadest ei selgu kaebaja õigused ja kohustused ning

puuduvad vajalikud kooskõlastused. Kaebajale ei ole antud vajalikku väljaõpet ega korraldatud

koolitusi, samuti jäeti tööohutusjuhendid tutvustamata.

7.2. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks on loetud vanglaametnike ütlused ja hinnangud

usaldusväärseteks, kaebaja omad aga mitte. Kohtumenetluses on rikutud süütuse presumptsiooni, mis

kehtib ka distsiplinaarmenetluses. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Ringkonnakohus ei kõrvaldanud kõiki kahtlusi, vangla ei ole tööle määramise käskkirja andmisel

piisavalt julgeolekuohtu hinnanud. Kohtud on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et mitmed

kinnipeetavad võivad ohu olemasolu kinnitada. Osakonnas E8 on varem toimunud mitmeid füüsilisi

rünnakuid kinnipeetavate vastu, millel on olnud rasked tagajärjed ning julgeolekuosakond on olnud

võimetu neid rünnakuid ennetama või takistama. Oht kaebaja elule ja tervisele on käsitatav analoogia

korras hädaseisundina ning ka seetõttu ei olnud tööst keeldumine õigusvastane.

7.3. Kaebaja on jätkanud tööle asumisest keeldumist samal põhjusel (oht kaebaja julgeolekule) ning

teda on distsiplinaarkorras veel viiel korral karistatud. Kaebaja ei ole julgeolekuohu tõttu nõustunud

ka kõige rangema distsiplinaarkaristuse kohaldamisel osakonnas E8 tööle asuma. Samuti on kaebajat

2011. aastal füüsiliselt rünnatud seetõttu, et ta väljendas nõusolekut töötada majandustöödel

abitöölisena. EIK on rõhutanud, et vanglal lasub kohustus kaitsta kinnipeetavat teistest

kinnipeetavatest lähtuva ohu eest.

7.4. VangS § 105 lg 2 on pädevus-, mitte volitusnorm. VangS § 64 lg-st 4 ei tulene justiitsministrile

volitust reguleerida VSE-s distsiplinaarkaristuse määramise pädevust.

7.5. Vangla on rikkunud VangS § 64 lg-s 4¹ sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega

ning seetõttu on käskkiri nr 5 õigusvastane. TsÜS § 136 lg-test 2 ja 3 lähtuvalt lõpeb tähtaeg täht-

päeva saabumisega ja kui tähtaeg on määratud kuudes, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval.

Distsiplinaarkaristuse käskkiri tulnuks anda hiljemalt 10. septembril 2010.

7.6. Tõendamata on kaebaja süüline käitumine, puudub karistatav tegu, õigusvastasus ja süü,

tuvastamata on jäänud kaebaja tahtlus või ettevaatamatus väidetava süüteo toimepanemisel, välja on

jäänud selgitamata tähtsust omavad asjaolud, sh vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud.

Samuti on süüteod kvalifitseeritud erinevalt. Käskkirjas nr 4 käsitati süüteona töökohustuse

rikkumist, käskkirjas nr 5 aga töökohustuse rikkumise kõrval ka allumiskohustuse rikkumist.

7.7. Vanglaametnike korraldused, mille täitmata jätmist käsitati käskkirjas nr 4 süüteona, olid õigus-

vastased ning need vastasid tühise haldusakti tunnustele, mistõttu ei saa nende täitmata jätmist pidada

distsiplinaarüleastumiseks. Vanglaametnik andis esimesel korral korralduse asuda tööle öörahu ajal,

teisel korral sooviti kaebajat rakendada tööle osakonnas E7, mis ei vastanud käskkirjas nr 1 märgitud

töökohale (E8) ja oli seetõttu tühine.

7.8. Käskkiri nr 5 on põhjendamata ning kartserikaristuse kandmise ajaks piirati käskkirjaga eba-

õigesti ka vangistusseaduse § 30 kohaldamist.

7.9. VangS § 1¹ lg 4¹ on vastuolus PS §-dega 4, 13 ja 14 ning Euroopa Inimõiguste ja Põhi-

vabaduste konventsiooni artikliga 13. Samuti on PS §-dega 13 ja 14 ja EIÕK artikliga 13 ning EIK

praktikaga vastuolus VangS § 65 osas, milles see ei näe distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel

ette käskkirja täitmise peatumist vaidluse lahendamise ajaks.

8. Viru Vangla palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Esmalt võtab kolleegium seisukoha kaebaja tööle määramise käskkirjade ning käskkirja nr 3

õiguspärasuse kohta (I). Seejärel kujundab kolleegium seisukoha distsiplinaarkäskkirjade (käskkirjad

nr 4 ja 5) õiguspärasuse kohta (II) ning põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise

vajalikkuse üle (III). Lõpuks lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (IV).

I

10. HKMS § 229 lg-te 2 ja 3 alusel arvestab Riigikohus kassatsioonkaebuse põhjendatuse

kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud, välja

arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvasta-

misel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Seetõttu ei võta kolleegium kassatsioonkaebuses ja

selle täienduses esitatud uute, väidetavat julgeolekuohtu kinnitavate faktiliste asjaolude osas seisu-

kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.

11. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et haldusakti tühisuse ja tühistamise alused käsk-

kirjade nr 1, 2 ja 3 osas puuduvad (haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2). Käskkirjad nr 1, 2 ja 3 olid

õiguspärased ning ringkonnakohtu otsus tuleb selles osas jätta muutmata. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Tööle määramise käskkirja

andmisel järgiti menetlusnõudeid ning haldus- ega kohtumenetluses ei ole oht kaebaja julgeolekule

seoses osakonnas E8 töötamisega kinnitust leidnud. Kuna kinnipeetav on VangS § 37 lg 1 kohaselt

kohustatud töötama ja töötamist välistavaid asjaolusid pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud,

ei oma määravat tähendust asjaolu, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei

kuulatud. Käskkirjad nr 1 ja 2 on andnud pädev haldusorgan, selge on nende haldusaktide adressaat,

nimetatud aktid ei kohusta toime panema õigusrikkumist ning märgitud on õigusaktides nõutud

ulatuses adressaadi õigused ja kohustused. Neid kohustusi oli kaebajal võimalik täita.

12. Asjakohatu on kaebaja väide, et ringkonnakohus on pidanud vangla väiteid usaldusväärseteks,

kuid kaebaja väiteid mitte, ning kohus on rikkunud selles osas põhjendamiskohustust. Esiteks pole

ringkonnakohus poolte väidete usaldusväärsust eraldiseisvalt hinnanud ja seetõttu on kaebaja selle-

kohane väide ebaõige, teiseks on kohtud tuginenud otsuse tegemisel asjas esitatud tõenditele kogumis

ning andnud neile ammendava hinnangu. Asjaolu, et see ei ühti kaebaja hinnanguga, ei võimalda veel

järeldada, et kohtud on rikkunud menetlusõiguse norme ja jätnud kaebaja esitatud tõendid otsuse

tegemisel arvesse võtmata või seadnud nende usaldusväärsuse kahtluse alla.

13. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus tõendite kogumisel ja hindamisel menetlusnorme

rikkunud. Kaebaja on kohtumenetluses esitatud dokumentides üksnes viidanud mõnele isikule, kes

võiksid julgeolekuohu ilmnemist kinnitada, kuid pole soovinud neid haldus- ega kohtumenetlusse

tunnistajatena üle kuulata. Seetõttu on asjakohatu kaebaja viide menetlusõiguse normide rikkumisele

tõendite kogumisel. Ringkonnakohtu otsusest nähtub selgelt, millistele tõenditele tuginedes on kohus

asunud seisukohale, et oht kaebaja julgeolekule pole kinnitust leidnud. Kolleegium märgib

täiendavalt, et VangS § 38 lg-s 2² sätestatud kinnipeetava töölt vabastamise alus – oht kinnipeetava

julgeolekule seoses töötamisega – peab töölt vabastamiseks olema reaalne. Üksnes abstraktne ja

hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Kuna kaebaja julgeoleku ohustatus

seoses töötamisega pole kinnitust leidnud, puudub kolleegiumi hinnangul ka vajadus analüüsida

karistusseadustiku § 29 kohaldamise võimalikkust haldusmenetluses. Kolleegium möönab, et õige on

kaebaja seisukoht vanglal lasuvast kohustusest tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid

miski ei viita asjaolule, et vangla oleks oma kohustust käesoleval juhul rikkunud.

14. Kassatsioonkaebuses märgitud väidetav ohutusjuhendite tutvustamata jätmine ja väljaõppe

andmata jätmine ei oma selle vaidluse lahendamisel tähtsust, sest kaebaja on tuginenud töökohustuse

täitmisest keeldumisel eeskätt julgeolekuohu argumendile. Samuti ei ole kaebaja sidunud vaides ega

halduskohtule esitatud kaebuses vaidlustatud käskkirjade õigusvastasust asjaoluga, et tema tervislik

seisund ei võimaldanud tal töötada. Kohtumaterjalidest ei nähtu, et kaebaja õigusi oleks rikutud ning

esinenuks töökohustuse täitmisest keeldumise alus. Kaebaja pole välja toonud selliseid asjaolusid,

mis kinnitaksid ohtu tema julgeolekule ja tervisele.

II

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja on toime pannud distsiplinaarsüüteod, tema

süü on tuvastatud ning esines alus kaebaja distsiplinaarkorras karistamiseks. Kolleegium ei pea

vajalikuks ringkonnakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata (HKMS § 231 lg 6).

Seoses kassatsioonkaebuses esitatud väidetega peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.

16. Kaebaja distsiplinaarkorras karistamine ei eelda distsiplinaarsüüteo toime pannud isiku süü

vormi tuvastamist, oluline on üksnes kaebaja süü tuvastamine (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

21. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 11). Seega pole vaidlustatud käskkirjades nr 4 ja 5

kaebaja süü vormi märkimata jätmine käsitatav menetlusveana.

17. Kaebaja on seoses käskkirjaga nr 4 märkinud, et vanglaametnike korraldused kaebaja tööle

rakendamiseks olid tühised, kuna esimene korraldus oli antud öörahu ajal ning teisega sooviti

kaebajat panna majandustöödele, töökohana märgitud osakonnast väljaspool.

Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla

õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud

tühise haldusakti tunnustele. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning

seda ei ole kellelgi kohustust täita (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-

3-1-103-06, p 14). Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu ühtegi ilmselget HMS § 63 lg-s 2

sätestatud tühisuse alust ka käskkirjade nr 4 ja 5 osas. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud,

et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei saa mõjutada otsustust, kas isik on karistatava

distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida, küll võib selliseid

asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni

2012. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasus

omada tähendust kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.

Eeltoodust tulenevalt puudus kaebajal alus jätta vanglaametniku korraldus tööle asumiseks täitmata

ning keeldumisega rikkus ta vangistusseaduse § 67 p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning

pani sellega toime distsiplinaarsüüteo. Seetõttu on Riigikohtu hinnangul käskkiri nr 4 õiguspärane

ega kuulu tühistamisele. Käskkirja nr 5 õiguspärasusega seonduvalt on kaebaja tuginenud üksnes

julgeolekuohu argumendile, mis pole vaide- ega kohtumenetluses aga tõendamist leidnud.

18. Kaebaja pole kassatsioonkaebuses märgitud vanglaametnike korraldusi iseseisva nõudega

vaidlustanud ning korralduste õigusvastasusele on viidatud distsiplinaarmenetluse raames esitatud

seletuskirjas. Vaidemenetluses on kaebaja tuginenud üksnes esimese korralduse õigusvastasusele.

Senise kohtumenetluse raames ei ole vanglaametnike korralduste õigusvastasust kontrollitud ega

sellega seotud faktilisi asjaolusid tuvastatud. Kolleegiumi hinnangul puudub asja uueks läbi-

vaatamiseks saatmiseks vajadus, sest käskkirjaga nr 4 määratud karistuse – noomituse – vähest

raskust arvestades ei oleks ka korralduste õigusvastasuse korral põhjust pidada määratud karistust

ebaproportsionaalseks.

19. Kolleegium peab siiski vajalikuks märkida, et vangistusseaduses ei sätestata töökohustuse

täitmise aega ning ka tööle määramise käskkirjas ei ole tööaja märkimine kohustuslik. Vangistust

reguleerivad õigusaktid ei keela rakendada kinnipeetavaid majandustöödele ka ajal, mil vangla kodu-

korra kohaselt peaksid kinnipeetavad viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh

öörahu ajal. VSE § 8 lg-s 1 reguleeritakse kinnipeetava liikumisvabadust vanglas. Ka nimetatud

sättest ei tulene vanglaametnikele keeldu anda kinnipeetavatele öörahu ajal korraldusi ning

võimaldada kinnipeetaval vanglaametniku saatel viibida öörahu ajal näiteks majandustööde tegemise

eesmärgil väljaspool kambrit. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei

oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.

20. Põhjendatud on kaebaja seisukoht, et käskkirjas nr 4 käsitati süüteona töökohustuse rikkumist,

käskkirjas nr 5 aga töökohustuse rikkumise kõrval ka allumiskohustuse rikkumist. Samuti on vangla

andnud erineva hinnangu rikkumise raskusele, sh rikkumisest tulenevale ohule vangla julgeolekule.

Kolleegiumi hinnangul ei tingi nimetatud erinevused käskkirjade nr 4 ja 5 tühistamist. Töökohustuse

täitmata jätmisega eirab kinnipeetav ka vanglaametniku korraldust asuda täitma töökohustust. Kuna

tööle määramise käskkirjades ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldabki tööle asumine iga kord

vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta käesoleval

juhul eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine käesoleval

juhul ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist. Asjaolu, et käskkirjas nr 4 ei ole

vangla käsitanud rikkumist olulisena, ei muuda valitud karistust ebaproportsionaalseks. Käskkirjades

nr 4 ja 5 määratud distsiplinaarkaristused on eriliigilised ja kinnipeetava põhiõiguste riive

intensiivsuselt erineva ulatusega ning on kooskõlas vangla hinnanguga süütegude raskusele. Käsk-

kirjaga nr 4 karistati kaebajat kõige kergema distsiplinaarkaristuse noomitusega. Töökohustuse

põhjendamatu täitmata jätmise eest määratud karistus pole kolleegiumi hinnangul ilmselgelt eba-

proportsionaalne ning selle tühistamiseks puudub alus. Vangla on käskkirjas nr 5 põhjendatult

arvestanud kehtiva distsiplinaarkaristusega ja samaliigilise rikkumise faktiga ning määratud karistus

on proportsionaalne.

Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud käskkirjad nr 4 ja 5 kolleegiumi hinnangul õiguspärased ning

nende tühistamiseks puudub alus.

21. VangS § 64 lg 4 kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus. Vangistusseadus ei

sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud

otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Ülejäänud otsustuste puhul on pädevus

antud abstraktselt vanglateenistusele. Vanglateenistusse kuuluvad VangS § 105¹ lg 2 kohaselt vanglad

ja Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ettenähtud ametikohad.

Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab

justiitsminister määrusega (VangS § 105 lg 2). Vanglateenistuse ametnike koosseisud ja ülesanded

määratakse kindlaks iga vangla põhimääruses ja justiitsminister võib vanglateenistuse

(vanglaametnike) ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. VSE §-des 1¹–15

reguleeritakse vanglateenistusse kuuluvate ametikohtade otsustuspädevust ehk sisuliselt on tegemist

sisepädevuse jagamisega (vt haldusmenetluse seaduse § 8 lg 2). Justiitsminister ei saa määrusega

muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustus-

pädevust. Ringkonnakohus on seega õigesti märkinud, et vangla sisekorraeeskirjades vanglaametnike

otsustuspädevuse reguleerimine on VangS § 105 lg 2 alusel seaduslik. VSE § 15 nägi ette, et vangla

üksuse juhi pädevuses on muu hulgas VangS § 64 lg 4 alusel distsiplinaarkaristuse määramise käsk-

kirja andmine ja kuna käesoleval juhul on mõlemad käskkirjad allkirjastanud kas üksuse juht või

üksuse juhi ülesannetes olev vanglaametnik, siis andis käskkirjad nr 4 ja 5 selleks pädev ametnik ning

nende tühistamiseks puudub ka seetõttu alus.

22. VangS § 64 lg 4¹ kohaselt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul

arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teada-

saamise päevast arvates. Ringkonnakohus leidis VangS § 64 lg-le 4¹, TsÜS § 134 lg-le 1 ja § 135

lg-le 1 tuginedes, et 11. augustil 2010 toime pandud süüteo puhul hakkas karistuse määramise

tähtaeg kulgema 12. augustil ja tähtpäev saabus 12. septembril, mis langes aga pühapäevale, ja TsÜS

§ 136 lg 8 alusel tuleb lugeda tähtpäev saabunuks esmaspäeval, 13. septembril 2010. Kolleegiumi

hinnangul on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja

lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui

tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval

päeval (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-116-07). Käesolevas asjas

lõppes distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg seega 11. septembril 2010. Nimetatud kuupäev

langes aga laupäevale. Hinnangut distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegsusele ringkonnakohtu

seisukoht seega ei mõjutanud, sest TsÜS § 136 lg 8 alusel tuli karistuse määramise viimase päevana

käsitada ikkagi 13. septembrit 2010. Kassaatori seisukoht kuude pikkuse erinevusele ei oma tähtaja

arvutamisel tähtsust, sest TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. Eelnevast

tulenevalt pole vangla andnud käskkirja nr 5 tähtaega ületades.

23. Kolleegium märkis haldusasjas nr 3-3-1-41-11, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa-

piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega. Nimetatud seisukohast ei

ole aga põhjendatud teha järeldust, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati

hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos

kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad ja nende vaidlustamine peab kaebusest nähtuma.

Piirangute vaidlustamise soov peab nähtuma selgelt kaebuse taotlustest, põhjendustest või olema

nendest tuletatav. Käesolevas asjas ei ole kaebaja käskkirja nr 5 vaidlustamisel käsitlenud vaides ega

halduskohtule esitatud kaebuses lisapiirangute kohaldamist ja esitatud materjalidest ei nähtu ka

vastavat tahet. Alles Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses on kaebaja esmakordselt esitanud

seisukoha, et lisapiiranguna vangistusseaduse § 30 kohaldamise piiramine oli õigusvastane ja seda

tulnuks kohtumenetluses kontrollida. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaebaja seega esitanud

kohtumenetluses tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning

vastavasisulist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses. HKMS § 211 lg 2 alusel ei

võta kolleegium seetõttu käskkirjas nr 5 kohaldatud lisapiirangute õiguspärasuse kohta seisukohta.

III

24. Kolleegiumi ei näe põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamise vajadust distsipli-

naarkaristuse täideviimise küsimuses ega vaide alluvust reguleeriva normi (VangS § 1¹ lg 41) osas.

Sätte põhiseaduspärasust peab kohus hindama siis, kui see on põhivaidluse lahendamisel

asjassepuutuv. Piirav või kohustav norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades

otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui selle kehtivuse korral (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-14-12, p 41). Käesolevas asjas

vaidlustatud käskkirjade õiguspärasuse kontrollimisel ei ole vaidealluvust reguleeriv norm asjasse-

puutuv seetõttu, et kaebaja kohtulikku kaebe- ega edasikaebeõigust ei ole asja lahendamisel piiratud

ning vaidealluvus ei mõjuta käskkirjade õiguspärasusele antavat hinnangut. Distsiplinaarkaristuse kui

haldusakti täitmise peatumisest ei sõltu praeguses asjas kuidagi vaidlustatud distsiplinaarkaristuste

õiguspärasus. Samuti ei nähtu kohtumaterjalidest, et esinenuks vajadus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks.

25. Kolleegium peab kohtupraktika kujundamise ja hilisemate vaidluste vältimise eesmärgil

vajalikuks selgitada, et arvestades vangistusseaduse § 65 lg-s 6 sätestatud karistuse täideviimise

tähtaega (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse

määramisest), raskendaks automaatne haldusakti peatumine oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja

võimaldaks haldusakti adressaadil üksnes selle vaidlustamise kaudu teatud juhtudel saavutada haldus-

akti hilisema täideviimise võimatuse. Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti

täitmise peatamist ette. Haldusakti adressaadile on tagatud õigus taotleda nii vaide- kui haldus-

kohtumenetluses (vt HMS § 81, HKMS v.r § 12¹ ja kehtiv HKMS § 249) enda õiguste kaitseks ja

kahjulike tagajärgede vältimiseks esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist.

Nimetatud taotluse esitamisel saab vaideorgan või halduskohus hinnata konkreetsetele faktilistele

asjaoludele tuginedes, kas esineb vajadus haldusakti täitmise peatamiseks või mitte, sh hinnata

kahjulike tagajärgede saabumise tõenäosust ning arvestada haldusakti adressaadi olukorda, näiteks

tema tervislikku seisundit. Kolleegiumi hinnangul ei tulene EIK praktikast üldist järeldust, et

konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt

peatuma. Ka kaebaja viidatud kohtupraktika ei kinnita vastavasisulist järeldust. Nimetatud lahendis

rõhutati asjaolu, et distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele kohe ja adressaadil puudus täitmise

peatamiseks reaalne õiguskaitsevahend. Eesti õigusaktid võimaldavad kinnipeetaval ka enne karistuse

täitmisele pööramist taotleda vaidemenetluses haldusakti täitmise peatamist ning samas vaidlustada

ka distsiplinaarkaristuse sisulist õiguspärasust.

IV

26. Eelnevast tulenevalt on vaidlustatud Viru Vangla käskkirjad õiguspärased ning nende

tühistamiseks puudub alus. Kolleegium jätab seetõttu kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2011. a ning Tartu Ringkonnakohtu 2. märtsi 2012. a otsused haldus-

asjas nr 3-10-3197 muutmata. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving