3-1-1-45-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-45-12

Otsuse kuupäev

13. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

S. S.-ile Tallinna Linnakohtu 29. juuni 2005. a kohtuotsusega

mõistetud karistuse kandmata jäänud osa täitmisele pööramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

11. novembri

2011.

a

määrus

kriminaalasjas

nr 1-09-11295

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. S.-i kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas,

milles

see

ei

võimalda

esitada

määruskaebust

maakohtu

täitmiskohtuniku

poolt

kriminaalmenetluse seadustiku § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatu karistuse kandmata osa karistusseadustiku § 76

lg 5 alusel täitmisele.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-11295

ja saata kohtuasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Määrata OÜ-le K. Kooga Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks S. S.-ile

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus) eurot,

sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot, ja jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 29. juuni 2005. a otsusega kriminaalasjas nr 1-1735/04 tunnistati S. S. süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 - § 22 lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega üheks

aastaks. KarS § 65 lg 1 ja § 64 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Tartu Maakohtu 22. novembri

2004. a otsusega mõistetud karistuse, kaheksa aasta vangistusega.

2. Viru Maakohtu 10. novembri 2010. a määrusega vabastati S. S. KarS § 76 alusel vangistuse

kandmisest tingimisi enne tähtaega. Katseajaks, s.o Viru Maakohtu 10. novembri 2010. a määruse

jõustumisest kuni 23. märtsini 2012, allutati S. S. käitumiskontrollile. KarS § 75 lg 2 alusel keelas

kohus S. S.-il alkoholi ja narkootikumide tarvitamise ning suhtlemise kriminaalkorras karistatud

isikutega ilma kriminaalhooldaja loata.

3. 16. septembril 2011 esitas kriminaalhooldusametnik Viru Maakohtule erakorralise ettekande,

milles leidis, et S. S. ei ole järginud kontrollnõudeid. Ida Politseiprefektuur oli 16. juulil 2011

tuvastanud S. S.-il alkoholijoobe ja karistanud teda liiklusseaduse § 224 lg 2 alusel (mootorsõiduki

juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades). Lisaks sellele oli erakorralises ettekandes märgitud, et

Viru Maakohtu 31. augusti 2011. a vahistamismääruse kohaselt kahtlustatakse S. S.-i kuriteo

toimepanemises koos A. K., A. A. ja R. S.-iga, kes kõik on varasemalt kriminaalkorras karistatud.

Vahistamismäärusest selgus, et S. S. oli korduvalt olnud kaaskahtlustatavatega telefoni teel kontaktis.

Kriminaalhooldusametnik märkis, et S. S. ja A. A. olid mõlemad süüdi mõistetud Tartu Maakohtu

22. novembri 2004. a kohtuotsusega.

4. Viru Maakohus pööras 13. oktoobri 2011. a määrusega S. S.-i kandmata karistuse - üks aasta, neli

kuud ja üks päev vangistust - täitmisele. Maakohtu hinnangul rikkus S. S. talle pandud kohustusi - ta

tarvitas alkoholi, on võetud vahi alla kahtlustatuna esimese astme kuriteo toimepanemises ja on

suhelnud kriminaalkorras karistatud isikutega selleks luba küsimata. Kohus juhindus määrust tehes

KarS § 74 lg-st 4, kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 427 lg-st 2 ja §-st 432 ning märkis, et

määruse peale saab esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul Viru

Maakohtu kaudu.

5. S. S. esitas Viru Maakohtu määruse peale määruskaebuse, taotledes maakohtu määruse

tühistamist ja karistuse täitmisele pööramata jätmist. S. S. leidis, et mootorsõiduki juhtimise eest

lubatud alkoholi piirmäära ületades karistati teda ainult väärteokorras ja koostades kohe erakorralise

ettekande, reageeris kriminaalhooldusametnik liiga rangelt. S. S. märkis ka seda, et

kriminaalhooldusametniku süüdistused kriminaalkorras karistatud isikutega suhtlemise kohta ja

mõrvale kaasaaitamise kohta on ennatlikud ning tõendamata. Samuti leidis S. S., et asja arutamisel

maakohtus ei võimaldatud talle kaitsjat.

6. Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a määrusega jäeti S. S.-i määruskaebus läbi

vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas ekslikult KarS § 74 lg 4 sätteid, sest

kohaldamisele kuulus KarS § 76 lg 5. KrMS § 385 p 26 kohaselt ei ole aga süüdimõistetule mõistetud

vangistuse KarS § 76 lg 5 alusel täitmisele pööramise küsimuses KrMS § 427 lg 2 kohaselt tehtud

määrus määruskaebekorras vaidlustatav.

7. Ringkonnakohtu määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse S. S.-i kaitsja

vandeadvokaat Kaido Kooga, kes taotleb Tartu Ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja

saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu määrus on

põhiseadusega vastuolus. Kaitsja hinnangul tulnuks KrMS § 385 p 26 jätta kohaldamata, sest määrus,

millega isik saadetakse vangistust kandma, peab olema edasikaevatav.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, et KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang ei vasta

põhiseadusele osas, milles see välistab määruskaebuse esitamise maakohtu täitmiskohtuniku poolt

KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäänud

vangistus KarS § 76 lg 5 alusel täitmisele. Juhindudes KrMS § 356 p-st 3 andis kriminaalkolleegium

kohtuasja lahendada Riigikohtu üldkogule.

9. Põhiseaduse § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht,

et edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmab ka kohtumäärusi. Määruskaebemenetluses peab

saama vaidlustada kohtumäärusi, mis muudavad menetluse jätkamise võimatuks, s.o kui muud

lahendit samas kohtuastmes enam ei järgne (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 2006.

a otsus asjas nr 3-1-1-110-06, p 13.2).

10. S. S. vaidlustas määruskaebusega temale mõistetud vangistuse täitmisele pööramist.

Vaieldamatult toob vangistuse täitmisele pööramine S. S.-i jaoks kaasa mitmete põhiõiguste (eelkõige

vabadusõigus) olulise riive ja tema olukorra halvenemise võrreldes vangistuse täitmisele pööramata

jätmisega.

11. Karistusseadustiku § 76 lg 5 sätestab, et kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle

pandud kohustusi (või ei allu elektroonilisele valvele), pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa

kriminaalhooldusametniku ettekande alusel täitmisele. KarS § 76 lg 5 alusel karistuse täitmisele

pööramisel ei ole täitmiskohtunikul sedavõrd laia kaalutlusõigust kui KarS § 74 lg 4 alusel karistuse

täitmisele pööramisel. Ometi on mõistetud vangistuse kandmata jäänud osa täitmisele pööramisel

kohtu lahend selles küsimuses lõplik ja vangistuse täitmisele pööramisega riivatakse väga tugevalt

isiku õigusi. Kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, et alates 1. septembrist 2011 kehtestatud ja

menetlusökonoomia eesmärki teeniv KrMS § 385 p-s 26 sätestatud piirang, mis välistab vangistusest

tingimisi vabastatud süüdimõistetule mõistetud vangistuse ärakandmata osa täitmisele pööramise

küsimuses KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse vaidlustamise, ei kaalu üles kahju, mida võib

õiguskorrale tekitada vangistuse ebaõige täitmisele pööramine (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, p 21).

12. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võib KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang rikkuda ka õigusloome

võrdsuse põhimõtet, sest määruskaebemenetluses saab täitmiskohtuniku määrust endiselt vaidlustada

mitmel n.ö kergemal juhul.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

13. Riigikogu põhiseaduskomisjon oli seisukohal, et KrMS § 385 p 26 on põhiseadusega kooskõlas.

Määruskaebeõiguse piiramise eesmärk on kohtusüsteemi tõhususe tagamine. Vangistuse täitmisele

pööramine ei ole uus iseseisev süüdimõistmine. Põhikohtuasjas on toimunud menetlus, kus on

tõendatud süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü ning selles menetluses on isikule tagatud ausa

kohtumenetluse reeglitele vastav menetlus, sh edasikaebeõigus. Samuti olid isikule teada tingimused,

mille järgimisel ei pöörata mõistetud karistust täitmisele.

14. Riigikogu õiguskomisjon avaldas arvamust, et vaidlusalune säte on põhiseadusega vastuolus.

KrMS § 385 p 26 eesmärk on tagada menetluse ökonoomsust. Kandmata jäänud vangistuse täitmisele

pööramine riivab intensiivselt põhiõigusi. Üksnes menetlusökonoomiline eesmärk ei kaalu üles isiku

õiguste riivet. Samuti ei ole täidetud seadusloome võrdsuse nõue. Määruskaebuse esitamise õiguse

piirangud kriminaalmenetluses tuleks üle vaadata ja süstematiseerida.

15. Õiguskantsleri hinnangul on KrMS § 385 p 26 põhiseadusega vastuolus osas, milles see välistab

määruskaebuse esitamise vangistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetule mõistetud vangistuse

ärakandmata osa täitmisele pööramise küsimuses KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale. See

piirang riivab PS § 15 lg 1 lauses 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale

õigusemõistmisele, mis hõlmab PS § 24 lg 5 sisalduvat edasikaebeõigust. Riivega kaasneb ka PS §-s

20 sätestatud vabadusõiguse oluline riive. Õiguskantsler märkis, et kuna edasikaebeõigus on PS § 15

lg 1 lauses 1 koos PS § 24 lõikega 5 kompleksne õigus, siis tuleks piirangu põhiseaduspärasuse

hindamisel lähtuda PS § 15 lg 1 lause 1 riive eesmärgile seatud kõrgematest nõuetest.

16. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p-s 26 sisalduva piirangu legitiimne eesmärk on tagada

kohtusüsteemi efektiivsus ja selle kaudu isikute õiguste parem kaitse. Õiguskantsleri hinnangul on

piirang selle eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Piirang ei ole aga eesmärki ja põhiõiguste riivet

kaaludes mõõdukas. Määruskaebuse esitamise võimatus tähendab seda, et vangistuse ärakandmata

osa täitmisele pööramise määrus on lõplik ja seda ei saa hiljem eraldi muus menetluses arutada.

Kohtusüsteemi efektiivsuse tagamise eesmärk ei õigusta sellist piirangut.

17. Justiitsminister leidis, et KrMS § 385 p 26 ei ole põhiseadusega vastuolus. Tingimisi

ennetähtaegne vabastamine on seotud erinevate tingimustega, mida isik on kohustatud katseajal

järgima. Kui isik selliseid kontrollnõudeid ei täida ja rikub talle pandud kohustusi, pöörab kohus

kandmata jäänud karistuse täitmisele. Erinevalt KarS § 74 lg-st 4 ei näe KarS § 76 lg 5 kohtule

otsustamisel ette valikut, vaid kohustab rikkumise tuvastamise korral pöörama karistuse täitmisele.

18. Riigi peaprokurör oli seisukohal, et vaidlusalune säte võib olla põhiseadusega vastuolus, kuna

välistab määruskaebuse esitamise maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud

määruse peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäänud vangistus KarS § 76 lg 5 alusel

täitmisele. KarS § 76 lg 5 kohaldamiseks peab kohtunik tuvastama faktilisi asjaolusid ja vangistuse

täitmisele pööramine riivab väga tugevalt isiku õigusi.

VAIDLUSALUNE SÄTE

19. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p-s 26 on sätestatud:

„§ 385. Kohtumäärused, mida ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses

Määruskaebust ei saa esitada järgmiste kohtumääruste peale:

[---]

26) käesoleva seadustiku § 427 lõike 2 ja § 428 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse

täitmisele pööramise küsimuses tehtud määrus;

[---].“

ÜLDKOGU SEISUKOHT

20. Üldkogu käsitleb kõigepealt KrMS § 385 p 26 asjassepuutuvust praeguses kohtuasjas (I). Seejärel

selgitab üldkogu välja asjakohased põhiõigused ja nende riive (II), toob välja põhiõiguste riive

eesmärgid ja hindab nende põhiseaduspärasust (III). Lõpuks käsitleb üldkogu põhiõiguste riive

proportsionaalsust (IV) ja lahendab kohtuasja (V).

I

21. Riigikohus

kontrollib

põhiseaduslikkuse

järelevalve

menetluses

sellise

õigusnormi

põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2). Asjassepuutuv on norm, mida tuleb

kohtuasja lahendamisel kohaldada ja mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti

kui selle põhiseaduspärasuse korral (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

18. juuni 2010. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-10, p 13).

22. Üldkogu vaatab praeguses kohtuasjas läbi S. S.-i kaitsja määruskaebust, mis on esitatud Tartu

Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a määruse peale. Selle määrusega jäeti läbi vaatamata S. S.-i

määruskaebus, mis oli esitatud Viru Maakohtu täitmiskohtuniku 13. oktoobri 2011. a määruse peale.

Viimatinimetatud määrusega pööras Viru Maakohus täitmisele S. S.-ile Tallinna Linnakohtu 29. juuni

2005. a otsusega mõistetud vangistuse kandmata osa, mille kandmisest oli S. S. ennetähtaegselt

tingimisi vabastatud.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium seadis kahtluse alla KrMS § 385 p 26 põhiseaduspärasuse, mis

keelab esitada määruskaebust KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud maakohtu täitmiskohtuniku määruse

peale, millega pööratakse tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastatu karistuse kandmata osa KarS

§ 76 lg 5 alusel täitmisele.

24. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 26 põhiseaduspärasusest sõltub, millise lahendi saab

Riigikohus praeguses kohtuasjas teha. Kui KrMS § 385 p 26 on osas, milles see ei võimalda

KarS § 76 lg 5 ja KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määrust vaidlustada, põhiseadusega kooskõlas, pole

Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a määruse tühistamiseks alust ja kaitsja määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata. Kui aga KrMS § 385 p 26 on viidatud osas põhiseadusvastane, tuleb

ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata kohtuasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

25. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et KrMS § 385 p 26 on praeguses kohtuasjas

asjassepuutuv norm osas, milles see välistab määruskaebuse esitamise täitmiskohtuniku poolt

KarS § 76 lg 5 ja KrMS 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale.

II

26. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et KrMS § 385 p-s 26 sätestatud piirang riivab PS § 24 lg-

ga 5 tagatud põhiõigust, samuti seadusloome võrdsuse põhimõtet.

27. Põhiseaduse § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lg 5 on osa põhiõigusest

kohtulikule kaitsele, mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu

kohtulahendites. Tulenevalt kohustusest tõlgendada põhiõigusi sätestavaid norme laiendavalt ja

tagamaks põhiõiguste lünkadeta kaitse, peab edasikaebeõigus põhimõtteliselt olema tagatud kõigi

kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest (vt Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 25). Seetõttu peab PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus olema

põhimõtteliselt tagatud ka määruse peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes. PS § 24 lg 5 tagab

eelkõige õiguse kaevata esimeses astmes tehtud kohtuotsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule (vt

Riigikohtu üldkogu 14. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-10, p 46).

28. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 26 riivab PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõigust, kuna

välistab KarS § 76 lg 5 ja KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud maakohtu täitmiskohtuniku määruse

vaidlustamise määruskaebusega ringkonnakohtus.

29. Lisaks PS § 24 lg-s 5 märgitud põhiõigusele riivab vangistuse täitmisele pööramise määrus veel

mitmeid süüdismõistetud isiku põhiõigusi, nt vabaduspõhiõigust (PS § 20 lg 1) ning perekonna- ja

eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause). Neid väärtusi, mis on süüdimõistetu jaoks praegusel

juhul kaalul, ja PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivet arvestab üldkogu PS § 24 lg-ga 5

tagatud põhiõiguse riive mõõdukuse hindamise juures.

III

30. Põhiseaduse § 11 esimeses lauses sätestatakse, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas

põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi

moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

31. Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguse, mida võib riivata igal

põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (sarnaselt vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki

kohtulahendeid ja seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ning mõistlikele

põhjendustele tuginedes edasikaebeõigust diferentseerima (Riigikohtu üldkogu 10. novembri 2011. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-28-11, p 27). Riigikohus on kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret

lahendamist käsitlenud PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina

(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-

04, p 21).

32. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 26 lisati seadustikku 27. jaanuaril 2011 vastu võetud ning

1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadusega. Seaduse eelnõu seletuskiri ei selgita, miks KrMS § 385 p 26

seadustikku lisati. Seletuskirjas märgiti määruskaebe võimaluste kohta üldiselt, et kohturessursi

otstarbeka ja tasakaalustatud kasutamise seisukohalt ei ole võimalik tagada kõigis küsimustes

määruskaebuse esitamise võimalust - vastasel korral ei ole võimalik tagada, et kohtumenetlus

toimuks mõistliku aja jooksul, kuna kohtud oleksid ülekoormatud.

33. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p-s 26 sätestatud määruskaebeõiguse piiramise eesmärk on

kohtusüsteemi tõhususe tagamine. Kohtusüsteem peab tagama isikute õiguste kaitse ja seetõttu on

kohtusüsteemi tõhus toimimine põhiseaduslik väärtus ning legitiimne eesmärk PS § 24 lg-s 5

sätestatud põhiõiguse riivamiseks.

IV

34. Üldkogu hindab järgmiseks, kas PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõiguse riive on proportsionaalne.

35. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja

mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei

ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama

efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse

sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt nt Riigikohtu üldkogu

26. märtsi 2009. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-16-08, p 29).

36. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p-st 26 tulenev edasikaebeõiguse piirang on kohtusüsteemi

tõhususe tagamiseks sobiv ja vajalik abinõu. Edasikaebeõiguse piiramine vähendab kohtute

töökoormust ja aitab seega kaasa kohtusüsteemi tõhusamale toimimisele. Üldkogu möönab, et

edasikaebeõiguse piiramine riivab PS § 24 lg-s 5 tagatud põhiõigust, samuti mitmeid teisi

süüdimõistetud isiku põhiõigusi. Samas ei oleks põhiõigusi vähem riivav abinõu eesmärgi

saavutamiseks niivõrd tõhus.

37. Järgnevalt hindab üldkogu, kas KrMS § 385 p-s 26 sätestatud edasikaebeõiguse piirang on

mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks. Abinõu mõõdukuse hindamiseks kaalub

üldkogu ühelt poolt põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust praeguse kohtuasja asjaoludel

ning teiselt poolt eesmärgi kaalukust.

38. Kohtusüsteemi tõhusus on kaalukas väärtus. Tulenevalt PS §-st 14 on õiguste ja vabaduste

kaitsmine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kui

kohtusüsteem ei toimi tõhusalt, ei saa kohus täita talle põhiseadusega pandud kohustusi ja isikute

subjektiivsed õigused võivad jääda kaitseta.

39. Kaalukausi teisel poolel on samuti kaalukad väärtused. KrMS § 385 p 26 välistab määruskaebuse

esitamise maakohtu täitmiskohtuniku määruse peale, millega pööratakse KarS § 76 lg 5 alusel

täitmisele vangistuse kandmata osa, mille kandmisest süüdimõistetu oli tingimisi ennetähtaegselt

vabastatud. Vangistuse täitmisele pööramine riivab vangistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu

mitmeid põhiõigusi, eelkõige vabaduspõhiõigust (PS § 20), aga ka nt õigust perekonna- ja eraelu

puutumatusele (PS § 26).

40. Üldkogu leidis 3. juuli 2012. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-18-12, et edasikaebepõhiõiguse riive

mõõdukuse kaalumisel tuleb arvestada täitmiskohtuniku kaalutlusõigust. „Täitmiskohtunik peab

kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lg 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude

tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje - otsustama, kas

määrata lisakohustusi, pikendada katseaega kuni ühe aasta võrra või pöörata vangistus täitmisele“

(Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-18-12, p 49).

41. Üldkogu märgib, et karistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5 alusel täitmisele pööramisel ei ole

täitmiskohtunikul sellist kaalutlusruumi, nagu karistuse täitmisele pööramisel KarS § 74 lg 4 alusel.

KarS § 76 lg 5 sätestab, et kui isik katseajal ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud

kohustusi või ei allu elektroonilisele valvele, pöörab kohus kandmata jäänud karistuse osa

kriminaalhooldusametniku ettekande alusel täitmisele. Täitmiskohtunik peab seega hindama, kas on

täidetud KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused, kuid ei saa valida erinevate õiguslike tagajärgede

vahel. Samas on KarS § 76 lg 5 kohaldamise eeldused seaduses sõnastatud sedavõrd üldiselt, et

täitmiskohtuniku hindamisruum on tegelikkuses üpris ulatuslik.

42. Hinnates riive intensiivsust, arvestab üldkogu ka seda, et riivatakse PS § 12 lg-s 1 sätestatud

võrdsusõigust. Määruskaebemenetluses saab täitmiskohtuniku määrust endiselt vaidlustada mitmel

põhiõigusi vähem riivaval juhul - nt ei laiene KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang nendele määrustele,

millega KrMS § 427 lg 1 kohaselt otsustatakse, kas määrata vangistusest tingimuslikult vabastatud

süüdimõistetule lisakohustusi või tema kohustusi kergendada või need tühistada. Üldkogu ei näe

mõistlikku põhjust, miks kaebeõiguse seisukohast koheldakse eelnimetatud olukordi erinevalt.

43. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et KrMS § 385 p-s 26 sätestatud edasikaebeõiguse

piirang ei ole mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-s 5

sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Arvestades mõju, mille täitmiskohtuniku määrus toob

kaasa süüdimõistetu õiguste jaoks, peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kontrollida

täitmiskohtuniku otsustuse õigsust. KrMS § 385 p 26 on osas, milles see ei võimalda esitada

määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega

pööratakse tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatu karistuse kandmata osa KarS § 76 lg 5

alusel täitmisele, vastuolus PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11.

V

44. Üldkogu tunnistab KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks osas, milles see ei

võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse

peale, millega pööratakse tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastatu karistuse kandmata osa KarS

§ 76 lg 5 alusel täitmisele.

45. S. S.-i kaitsja taotles määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja saatmist

uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 6 rahuldab

üldkogu S. S.-i kaitsja määruskaebuse osaliselt, tühistab Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2011. a

määruse ja saadab kohtuasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

46. Kaitsja esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks määruskaebuse koostamise eest OÜ-le K. Kooga Advokaadibüroo summas

96 eurot (sealhulgas käibemaks 16 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulus kaitsjal vestluseks kaitsealusega

üks pooltund ja määruskaebuse koostamiseks neli pooltundi, st kokku viis pooltundi. Üldkogu peab

taotluses märgitud toiminguid S. S.-i kaitseks vajalikeks ja leiab, et nendeks kulunud aeg on

põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 23, tuleb kaitsja taotlus rahuldada. KrMS § 187 lg 1

alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld

Harri Salmann, Tambet Tampuu