3-1-1-102-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-102-12

Määruse kuupäev

12. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kolmanda isiku S.- L. T. vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2012. a määrus kriminaalasjas

nr 1-12-4760

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri

abi Margus Lellep, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Kolmanda isiku S.- L. T. esindaja vandeadvokaat Otto Preem

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

24. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2012. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-4760

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. S.-

L.

T. esindaja

vandeadvokaat

Otto

Preemi

taotlus

riigi

õigusabi

tasu

kindlaksmääramiseks jätta läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas Tartu Maakohtule taotluse arestida konfiskeerimise

asendamise tagamiseks kolm S.- L. T.-le kuuluvat mõttelist osa järgmistest Valga linnas asuvatest

kinnistutest: 1) kinnistu Xxxxxxxxxxx xx-x (1/2 kaasomandist); 2) kinnistu Xxxxxxxxxxx xx-x (1/2

kaasomandist) ja 3) kinnistu Xxxxxxxxxxx xx-x (1/2 kaasomandist).

Prokuratuur põhjendas oma taotlust järgmiselt.

1.1 Kohtueelsel menetlusel on kogutud piisavalt tõendeid, et esitada R. P.-le kahtlustus KarS § 209

lg 2 p-de 2 ja 3; § 201 lg 2 p-de 2 ja 4; § 384 lg 1 ning § 394 lg 2 p 3 järgi ja OÜ-le A kahtlustus KarS

§ 394 lg 4 järgi. Kahtlustuse kohaselt:

1) esitas R. P. 27. veebruarist 24. augustini 2009 koos V. M.-i ja T. S.-iga B A/S Eesti filiaalile pettuse

teel vara saamiseks osaliselt või täielikult tegelikkusele mittevastavad avaldusi ja kuludokumente.

Valeandmeid sisaldavate dokumentide alusel kandis B A/S Eesti filiaal 2. märtsist 24. augustini 2009

OÜ M kontole laenusumma. Sel viisil petsid V. M., R. P. ja T. S. AS-lt B välja 3 171 948 krooni 80

senti;

2) omastas R. P. koos V. M.-iga ajavahemikul 2. juunist 2009 2. aprillini 2012 kokku 3 899 180

krooni ja 152 659 eurot 86 senti OÜ M vara, põhjustades sellega ühtlasi OÜ M maksejõuetuse;

3) kandis R. P. 9.-12. augustini 2010. a 1 050 000 krooni kuritegelikul teel saadud rahast oma

pangakontolt OÜ A pangakontole. Sellise tegevuse eesmärk oli varjata kuritegelikul teel saadud vara

ebaseaduslikku päritolu ja asukohta.

1.2 R. P. ja V. M. said eelkirjeldatud tahtlike kuritegude toimepanemise tulemusena 604 587 eurot 36

senti tulu. Seega tuleb KarS § 831 alusel konfiskeerimise ja KarS § 84 alusel konfiskeerimise

asendamise tagamiseks arestida vara 604 587 euro väärtuses.

1.3 Kuni 3. augustini 2010. a kuulusid R. P.-le mõttelised osad Valgas Xxxxxxxxxxx xx asuvatest

korteriomanditest 1-3. Sel kuupäeval sõlmis R. P. korteriomandite mõtteliste osade müügilepingu ja

korteriomandite isikliku kasutusõigusega koormamise lepingu. R. P. müüs talle kuuluvad osad

korteriomanditest S.-L. T.-le, kes on R. P. elukaaslase ema. Lepingu kohaselt tasus S.-L. T. korterite

eest R. P.-le 90 000 krooni. On põhjust arvata, et S.-L. T. omandas kõnealused kaasomandiosad

turuhinnast oluliselt soodsamalt. Kinnisvaraportaalide müügikuulutuste alusel on võõrandatud

korterite hind kokku 46 761 eurot, millest 1/2 väärtus on 23 380 eurot 50 senti.

29. juunil 2010 esitas võlausaldaja OÜ M suhtes pankrotiavalduse. Tartu Maakohus kuulutas OÜ M

pankroti välja 15. septembril 2010. Kahtlustuse kohaselt on R. P. kuritegusid toime pannud

ajavahemikul 27. veebruarist 2009 2. aprillini 2012. Seega on alust arvata, et 3. augusti 2010. a

tehingud olid kantud soovist võõrandada vara konfiskeerimise vältimiseks. Arvestades seda, et

J. Xxxxxxxxxxx xx kinnistute müük toimus pärast OÜ M suhtes pankrotiavalduse esitamist ja

vahetult enne äriühingu pankroti väljakuulutamist, lepingu kohaselt on kõigile kolmele kinnistule

seatud tasuta ja tähtajatu isiklik kasutusõigus R. P. kasuks, kinnistud on jätkuvalt R. P. elukohaks,

võib asuda seisukohale, et kinnistute müümise eesmärk oli soov vältida kinnistute konfiskeerimist.

2. Tartu Maakohtu 17. mai 2012. a määrusega arestiti süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja

konfiskeerimise asendamise tagamiseks S.-L. T. mõttelised osad prokuratuuri taotluses märgitud

kinnistutest.

Maakohtu seisukohad olid järgmised.

2.1 On piisav alus arvata, et R. P. ja OÜ A tegevuses võivad esineda kahtlustuses märgitud kuritegude

tunnused. Samuti on põhjendatud kahtlus, et R. P. koos võimalike kuriteokaaslastega teenis

kuritegude toimepanemise tulemusena vähemalt 604 587 eurot 36 senti tulu.

2.2 Kohtule esitatud R. P. 2008.-2010. a tulude ja kulude võrdlusest nähtub, et sel perioodil on tema

väljaminekud oluliselt ületanud ametlikke sissetulekuid. Arvestades seda ja samuti R. P.

arvelduskontode väljavõtetelt nähtuvaid raha liikumisi, on alust arvata, et olulises osas on tema

sissetulekud moodustunud just kuritegelikul teel saadud tulust. Pidades silmas ka praegu R. P.

pangakontodel oleva raha ja eeldatavalt kuritegelikul teel teenitud tulu vahet, on alust arvata, et

osaliselt on ta kuritegelikul teel saadud tulu ära tarvitanud või oleks selle äravõtmine muul põhjusel

takistatud.

2.3 Arvestades R. P. poolt S.-L. T.-le müüdud korteriomandite mõtteliste osade võõrandamise aega,

turuhinnast oluliselt madalamat müügihinda, R. P. lähedast seost S.-L. T.-ga, korteritele tasuta

tähtajatu isikuliku kasutusõiguse seadmist R. P. kasuks, samuti asjaolu, et kõnealune kinnistu on

jätkuvalt R. P. elukoht, on põhjendatud prokuröri seisukoht, et R. P. müüs korteriomandite mõttelised

osad nende võimaliku konfiskeerimise vältimiseks. R. P. ja S.-L. T. seotuse tõttu on alust arvata, et S.-

L. T. oli vara omandamise ajal teadlik tehingu tegelikust eesmärgist. Seega on alus S.-L. T.-le kui

kolmandale isikule kuuluvate kinnistute arestimiseks, tagamaks kahtlustatava süüdimõistmise korral

nende kinnistute konfiskeerimine kuriteoga saadud varana KarS § 831 alusel või nende arvelt

kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamine KarS § 84 alusel.

3. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S.-L. T. esindaja vandeadvokaat Otto Preem,

kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata jätmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2012. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja S.-L. T. arestitud

kaasomandiosad vabastati aresti alt. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

KarS § 831 lg 1 järgi konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või

määruse tegemise ajal toimepanijale. KarS § 831 lg 2 annab võimaluse konfiskeerida tahtlikult

süüteoga saadud vara, kui see kuulub kolmandale isikule. KarS § 84 sätestab, et kui süüteoga saadud

vara on võõrandatud, ära tarvitatud või selle äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas,

võib kohus välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele. Maakohtu

poolt arestitud S.-L. T. kinnistud ei ole käsitatavad tahtliku süüteoga saadud varana. Süüteoga saadud

vara on eelkõige süüteokoosseisu täitmisega saadud asi, kuid ka süüteoga saadud varalise õiguse

realiseerimisel saadud vara, süüteo toimepanemise eest saadud tasu ja selle eest soetatud uus vara.

R. P. kanti J. Xxxxxxxxxxx xx korteriomandite 1-3 poole mõttelise osa omanikuna

kinnistusraamatusse 18. oktoobril 2006. Varaseim R. P.-le inkrimineeritav kuritegu on kahtlustuse

kohaselt toime pandud märtsis 2009. Seega leidsid kuriteod, milles R. Põtra kahtlustatakse, aset

pärast tema poolt J. Xxxxxxxxxxx xx korteriomandite omandamist. Järelikult ei saa J. Xxxxxxxxxxx

xx korteriomandite puhul olla tegemist tahtliku süüteoga saadud varaga KarS § 831 lg 1 mõttes.

Seetõttu pole neid korteriomandeid ka võimalik KarS § 831 lg 2 alusel kolmandalt isikult

konfiskeerida. Kuna prokuratuuri arestimistaotluses nimetatud vara ei ole võimalik S.-L. T.-lt

konfiskeerida, puudub alus seda vara konfiskeerimise tagamiseks arestida.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

prokuröri abi Margus Lellep, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse

jõustamist. Prokurör põhjendab oma taotlust järgmiselt.

5.1 Ringkonnakohus lähtus ekslikult sellest, nagu oleks maakohus arestinud kinnistud kui kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud vara. Maakohtu määruse kohaselt on tuvastatud, et R. P. sai KarS

§ 831 mõttes kriminaaltulu, mille äravõtmise võimatuse tõttu kuulub kohaldamisele konfiskeerimise

asendamine KarS § 84 alusel. Seejuures tuleb kohaldada KarS § 831 lg 2 p-te 1 ja 2, kuna vara on

konfiskeerimise vältimiseks võõrandatud kolmandale isikule.

5.2 KarS § 84 alusel on võimalik pöörata sissenõue ka süüdlase legaalsele varale, kui isik on saanud

kuriteo toimepanemise tulemusena kriminaaltulu KarS § 831 mõttes. Kahtlustuse kohaselt teenis R. P.

kriminaaltulu 604 587 eurot 36 senti, mis tuleks KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.

Kriminaalmenetluses ei ole õnnestunud seda tulu ära võtta ega selle asukohta tuvastada, mistõttu

tõusetub küsimus konfiskeerimise asendamisest KarS § 84 alusel. Seega on põhjendatud sissenõude

pööramine R. P. varale KarS § 84 alusel. Sellises olukorras ei ole tähtsust vara omandamise ajal.

5.3 Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11 leidnud, et KarS §-s 84 märgitu hõlmab KarS §-s 831

nimetatud vara konfiskeerimise asendamist. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud välistada

kolmandele isikule võõrandatud vara tagasivõitmise võimalust KarS § 831 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel ning

seega ka selle vara arestimist KrMS § 142 alusel. Neid sätteid tuleks vaadata koosmõjus ja

tõlgendada laiendavalt, pidades silmas kriminaaltulu konfiskeerimise üldist eesmärki. Vastasel korral

tekiks olukord, kus isik, kellel on legaalne vara ja kelle suhtes kohaldatakse KarS § 84 alusel

konfiskeerimise asendamist, on halvemas olukorras kui isik, kes on oma vara konfiskeerimise

vältimiseks kolmandale isikule võõrandanud.

6. Vastuses määruskaebusele leiab S.-L. T. esindaja vandeadvokaat O. Preem, et prokuratuuri

määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole.

KarS § 831 lg 2 kohaselt saab kolmandalt isikult konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara või

viimase arvelt omandatu. Kuna Xxxxxxxxxxx xx korteriomandite näol pole tegemist tahtliku süüteo

tulemina saadud varaga, vaid need kingiti R. P.-le kolm aastat enne kahtlustuses nimetatud kuritegude

toimepanemise algust, ei saa kõnealust vara ka S.-L. T.-lt ka KarS § 831 lg 2 alusel konfiskeerida.

KarS §-s 84 sätestatud konfiskeerimise asendamine kohaldub ainult süüteoga saadud vara osas.

Lähtumine prokuratuuri nn laiendatud tõlgendusest tähendaks isikute põhiseaduslike õiguste suvalist

riivet ja oleks vastuolus konfiskeerimist käsitlevate normide mõttega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. KrMS § 142 lg 1 esimese lause kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise

või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Seega on võimalik arestida üksnes isiku sellist

vara, mis võidakse temalt tsiviilhagi rahuldamise, konfiskeerimise või selle asendamise või varalise

karistuse mõistmise kohta tehtud kohtulahendi sundtäitmise käigus võõrandada.

8. Seejuures on oluline silmas pidada, et isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla

jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava

varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine

konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale

isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3

alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada

süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Eeltoodud järeldus põhineb

tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude

katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole

samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks

on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9.)

9. Praeguses asjas taotleb prokuratuur kolme korteriomandi S.-L. T.-le kuuluvate kaasomandiosade

arestimist nende konfiskeerimise tagamiseks. Punktides 7-8 toodud põhjustel tuleb selle vara

arestimise lubatavuse hindamiseks esmalt lahendada küsimus, kas prokuratuuri taotluses märgitud

faktide õigsust eeldades oleks põhimõtteliselt võimalik S.-L. T. kaasomandi osad konfiskeerida.

10. S.-L. T.-d ei kahtlustata kuriteo toimepanemises. Tegemist on kolmanda isikuga

karistusseadustiku 7. peatüki mõttes. Kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada

konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud KarS § 83 lg-s 3, § 831 lg-s 2 ja § 832 lg-s 2. KarS § 83

lg 3 kohaselt võib selle sätte punktides 1-3 ette nähtud aluste olemasolul kolmandalt isikult

konfiskeerida sama paragrahvi lõigetes 1 või 2 nimetatud vahendi, aine või eseme, s.t tahtliku süüteo

toimepanemise vahendi või seaduses sätestatud juhtudel ka tahtliku süüteo toimepanemise vahetuks

objektiks olnud aine või eseme või süüteo ettevalmistamiseks kasutatud aine või eseme. KarS § 831

lg 2 kohaselt on selle lõike punktides 1 või 2 nimetatud juhul kolmandalt isikult võimalik

konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara, mis on võõrandatud kolmandale isikule. KarS § 832 lg 2

lubab kolmandalt isikult teatud eelduste olemasolul konfiskeerida vara, mille puhul on põhjust

eeldada, et see oli enne kolmandale isikule võõrandamist saadud kuriteo toimepanemise tulemusena.

Kui kolmas isik on KarS § 831 lg-s 2 ja § 832 lg-s 2 nimetatud vara võõrandanud, ära tarvitanud või

selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus KarS § 84 alusel

kolmandalt isikult välja mõista summa, mis vastab konfiskeerimisele kuuluva vara väärtusele.

Rohkem aluseid kolmanda isiku vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks karistusseadustik ette

ei näe.

11. Prokuratuuri taotlusest ei nähtu, et taotluses nimetatud korteriomandite kaasomandiosad oleksid

olnud kahtlustatava R. P. väidetavate kuritegude vahendiks või vahetuks objektiks või et R. P. oleks

nende kinnisasjade mõttelised osad KarS § 831 lg 1 mõttes saanud kahtlustuses märgitud

kuritegudega või nagu oleks alust eeldada, et enne S.-L. T.-le võõrandamist oli kõnealuste

kaasomandi osade näol tegemist R. P. kriminaaltuluga KarS § 832 mõttes. Seetõttu ei saa prokuratuuri

taotluses nimetatud korteriomandite mõttelised osad põhimõtteliselt olla S.-L. T. kui kolmanda isiku

suhtes tehtava konfiskeerimisotsustuse objektiks.

12. Määruskaebuse esitaja leiab, et KarS § 831 lg-t 2 tuleks tõlgendada laiendavalt. Nimelt selliselt, et

viidatud sätte alusel oleks kolmandalt isikult võimalik konfiskeerida ka talle kuriteo toimepanija

poolt võõrandatud vara, mida kuriteo toimepanija ei saanud kuriteoga, kuid mis kuriteo toimepanijale

kuuludes võimaldaks riigil selle arvel sisse nõuda kuriteo toimepanijalt KarS § 84 alusel välja

mõistetava rahasumma. Seaduse sõnastus selliseks tõlgenduseks alust ei anna. KarS § 831 lg 2 räägib

sõnaselgelt üksnes sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud - ehk tahtliku süüteoga saadud - varast, mitte

aga kuriteo toimepanija mis tahes varast, mille ta on ühel või teisel eesmärgil kolmandale isikule

võõrandanud. Seega peab kolmandalt isikult KarS § 831 lg 2 p 1 või 2 alusel konfiskeeritav vara alati

pärinema konkreetsest kuriteost. KarS § 831 lg-s 2 ette nähtud õigusjärelm (vara konfiskeerimine)

riivab oluliselt kolmanda isiku põhiõigusi (eeskätt omandipõhiõigust). Sellises olukorras ei saa KarS

§ 831 lg 2 kohaldamise eelduste sedavõrd avarat ja seaduse tekstist kõrvalekalduvat tõlgendust, mida

toetab prokuratuur, õigustada üksnes "kriminaaltulu konfiskeerimise üldise eesmärgiga". Riigikohtu

üldkogu on märkinud, et põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 sätestatud

seadusereservatsiooni nõude kohaselt saab põhiõigusi piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas

õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi

ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik

põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette

nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (näiteks

õigusselgus, õiguskindlus, võimude lahusus ja tasakaalustatus) järgimine ja tõhusam põhiõiguste

kaitse. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 25). Ühtlasi ei tohi

põhiõigusi piirava seadusesätte tekstikauge tõlgendus muuta normi õigusselgusetuks.

13. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada ka järgmist. See, kui kuriteo toimepanija, kelle maksevõime on

puudulik, võõrandab oma legaalse (s.o KarS § 83 lg-tes 1-2, § 831 lg-s 1 ja § 832 lg-s 1 nimetamata)

vara kolmandale isikule, ei takista üksnes KarS § 84 alusel riigi kasuks välja mõistetud summa

sissenõudmist, vaid ka kuriteo toimepanija teiste varaliste kohustuste täitmist. Määruskaebuse esitaja

tõlgendus KarS § 831 lg-le 2 asetaks kuriteo toime pannud isiku teised võimalikud võlausaldajad

võrreldes KarS §-st 84 tulenevat nõuet omava riigiga põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda, sest

tooks kaasa riigi konfiskeerimise asendamise nõude (KarS § 84) põhjendamatu eelistamise võrreldes

teiste võlausaldajate nõuetega. Nimelt muudaks kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule

võõrandatud legaalse vara konfiskeerimine kolmandalt isikult võimatuks selle vara tagasivõitmise

kuriteo toime pannud isiku suhtes toimuda võivas pankroti- või täitemenetluses (vt pankrotiseaduse

(PankrS) §-d 109-119 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) §-d 187-197). Seega saaks kolmandale

isikule võõrandatud kuriteo toimepanija legaalse vara arvel täielikult või osaliselt rahuldatud üksnes

riigi konfiskeerimise asendamise nõue. Kuriteo toimepanija teised võlausaldajad aga kaotaksid

konfiskeerimise tõttu võimaluse saavutada võlgniku poolt kolmandale isikule võõrandatud vara

tagasivõitmine ja selle arvel oma nõuete täielik või osaline rahuldamine. Olukorras, kus kuriteo

toimepanija ei ole oma legaalset vara kolmandale isikule võõrandanud, kuid tema varast ei piisa kõigi

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, konkureerib riigi konfiskeerimise asendamise nõue võrdsetel

alustel teiste võlausaldajate nõuetega. Pankrotimenetluse korral tuleks kuriteo toimepanija vara

jagamisel võlausaldajate vahel lähtuda PankrS §-st 153. Osutatud säte ei anna riigi konfiskeerimise

asendamise nõudele mingit prioriteeti. Asjaolu, et kuriteo toimepanija on oma legaalse vara

kolmandale isikule võõrandanud, ei tohi kaasa tuua seda, et riigil tekib teiste võlausaldajate ees

eelisseisund, mis võimaldab konfiskeerimise asendamise nõude rahuldada suuremas ulatuses kui

riigil selleks muidu PankrS § 153 kohaselt õigus oleks. Just sellise tulemuseni viiks aga

määruskaebuse esitaja seisukoht, et KarS § 831 lg 2 alusel on kolmandalt isikult võimalik

konfiskeerida ka talle kuriteo toimepanija poolt üle antud legaalne vara.

14. Olukorras, kus kuriteo toimepanija ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid, sh tasuda temalt

KarS § 84 alusel riigi kasuks välja mõistetud rahasummat, ja see suutmatus ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, on kuriteo toimepanija PankrS § 1 lg 2 kohaselt

maksejõuetu. Sellises olukorras saab riik kuriteo toimepanija võlausaldajana esitada võlgniku vastu

pankrotiavalduse (PankrS § 9 lg 1). Pankrotimenetluse käigus on võimalik kuriteo toimepanijast

võlgniku poolt kolmandale isikule üle antud vara tagasivõitmine PankrS §-des 109-119 sätestatud

alustel ja korras. Pankrotivara arvel rahuldatakse kõigi võlausaldajate nõuded, sh riigi

konfiskeerimise asendamise nõue, lähtudes PankrS §-st 153. Kui pankrotimenetlust ei toimu, on

kuriteo toime pannud isiku poolt kolmandale isikule üle antud vara tagasivõitmine võimalik ka

täitemenetluses. Selleks peab riik sissenõudjana TMS § 187 kohaselt esitama hagi võlgniku (kuriteo

toimepanija) ja tehingu teise poole (kolmanda isiku) vastu ning nõudma, et kohus tunnistaks

täitemenetluse seadustiku 4. osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab

sissenõudjate huvisid. Karistusseadustikus ette nähtud kolmanda isiku vara konfiskeerimise võimalus

puudutab üksnes kuriteoga vahetus puutumuses olevat - s.o KarS §-des 83-832 nimetatud - vara ega

ole mõeldud asendama kuriteo toimepanija poolt kolmandale isikule üle antud legaalse vara

tagasivõitmist pankroti- või täitemenetluses.

15. Eeltoodud põhjustel nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et prokuratuuri

konfiskeerimistaotluses nimetatud S.-L. T. vara ei ole võimalik temalt konfiskeerida, mistõttu puudub

KrMS § 142 lg-st 1 tulenevalt ka alus selle vara arestimiseks. Sellest tulenevalt ja juhindudes KrMS §

390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohus Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2012. a määruse

muutmata ning prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.

16. 25. oktoobril 2012 esitas S.-L. T. esindaja O. Preem Riigikohtule taotluse määrata tema poolt

Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses S.-L. T.-le osutatud riigi õigusabi (määruskaebusele

vastuse koostamine) eest OÜ-le Valga Advokaadibüroo tasu 115 eurot 20 senti, sh käibemaks 19

eurot 20 senti. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, sest see ei ole esitatud

tähtaegselt. KrMS § 352 lg 2 teise lause kohaselt määrab Riigikohus kriminaalasja kirjalikus

menetluses läbi vaadates tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma

seisukohti esitada. Praeguses asjas oli see tähtaeg 24. oktoober 2012 kell 09.00. Samaks tähtajaks

tulnuks esitada ka taotlus määruskaebusele vastamise eest riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks.

Riigikohtu praktika kohaselt peab määratud kaitsja esitama taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotluse esitamine pärast kohtu

lahkumist nõupidamistuppa ei ole lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi

vaatamata. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-22-11, p

16.) Riigikohtus toimuva kirjaliku määruskaebemenetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu

nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud

tähtaeg, mistõttu tulebki pärast seda esitatud riigi õigusabi tasu taotlus üldjuhul läbi vaatamata jätta.

Erandiks on olukord, kus riigi õigusabi tuleb osutada pärast KrMS § 352 lg 2 teises lauses nimetatud

tähtaega, eeskätt KrMS § 3601 alusel esitatud Riigikohtu küsimustele vastates, kui vastamise tähtaeg

on KrMS § 352 lg 2 teises lauses sätestatud tähtajast hilisem. Käesolevas kriminaalasjas sellise

olukorraga tegemist polnud. Seega kuna O. Preem esitas taotluse riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramiseks alles 25. oktoobril 2012, tuleb see jätta läbi vaatamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi