3-1-1-92-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-92-12

Määruse kuupäev

12. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kolmanda isiku J. K. vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2012. a määrus kriminaalasjas

nr 1-12-3399

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. K. esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind, kassatsioon

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Jane Pajus

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2012. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-3399 muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas Tartu Maakohtule taotluse arestida vara laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks Eesti Vabariigi kasuks M. P.-le kuuluvale M kinnistule J. K. kasuks

seatud hüpoteek ja selle hüpoteegiga tagatavad olemasolevad ning tulevikus tekkivad nõuded.

Prokuratuur põhjendas oma taotlust järgmiselt.

1.1 Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroo narkokuritegude talitus menetleb alates 2011. a kevadest

kriminaalasja, milles kahtlustatakse V. R.-i karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning

M. P.-d KarS § 184 lg 2 p 1 järgi selles, et nemad omandasid grupis seni tuvastamata ajal, kohas ja

viisil vähemalt 7500 narkootilise aine metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tabletti ja

vähemalt 155 grammi kokaiini, mida hoidsid ühiselt Tallinnas Xxxxx xxx xx-xx. Sellest

narkootilisest ainest andsid V. R. ja M. P. kahtlustuse kohaselt 12. detsembril 2011. a 100 MDMA

tabletti (suur kogus) ja vähemalt 5 grammi narkootilist ainet kokaiini ühiselt edasi S. S.-ile ja J. T.-le.

1.2 KarS § 184 lg 5 p 2 võimaldab kohaldada kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist KarS

§ 83² alusel.

1.3 Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2012. a määrusega arestiti muu vara hulgas M. P.-le kuuluv M

kinnistu (registrinumbriga XXXXXX, asukoht Järvamaa Türi vald A küla).

1.4 22. septembril 2008 on sama aasta 11. septembril sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja

asjaõiguslepingu alusel seatud M kinnistule hüpoteek J. K. kasuks summas 1 000 000 krooni (63 911

eurot 65 senti).

1.5 J. K. on kaasatud kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna. 6. märtsi 2012. a ülekuulamisel andis

J. K. järgmisi ütlusi: ta laenas M. P.-le sularahas 500 000 krooni; ta on alati oma tulud nõuetekohaselt

deklareerinud; ta peab võimalikuks, et on ka V. R.-ile laenu andnud; talle ei meenu, et ta oleks ise

V. R.-ilt laenu võtnud. Allikaid, millest laenuks antud sularaha pärineb, J. K. ei avaldanud ja jäi

umbmääraseks: raha oli juba varem teenitud või laenatud kelleltki teiselt. Menetlejale on esitatud

J. K. ja M. P. vahel 11. septembril 2008 sõlmitud laenulepingu koopia, mille kohaselt laenas J. K.

M. P.-le 500 000 krooni, andes selle summa üle lepingu sõlmimisel sularahas. Lepingu punktis 1.7.2

on täitmise tagamiseks lepitud kokku hüpoteegi seadmises M kinnistule. Laenu tagastamise tähtaeg

on 11. september 2010 ja intress 3% kuus. 11. septembril 2010 on sõlmitud laenulepingu pikendamise

kokkulepe, mille kohaselt kohustub laenu saaja laenusumma tagastama ja intressid tasuma hiljemalt

11. septembril 2013. Prokuratuuri hinnangul on põhjust kahelda J. K. ütluste usaldusväärsuses. Need

ütlused ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samuti on põhjust arvata, et J. K. ja M. P.

vaheline laenuleping on näilik ning tegelikult J. K.-l sularaha ei olnud ja raha lepingu alusel üle ei

antud. Laenulepingu koostamise tegelik eesmärk oli sisustada J. K. kasuks seatud hüpoteek näiliku

nõudega ja saavutada sel viisil kinnistu võimalikul võõrandamisel eelisolukord, vältides vara

kaotamist. Hüpoteegiga tagatud laenulepingu näilikkusele viitavad järgmised asjaolud: 1) riskide

maandamiseks ei oleks ratsionaalselt käituv isik jätnud kasutamata võimalust anda sedavõrd suur

sularahasumma üle notari juuresolekul; 2) J. K. tuludeklaratsioonide kohaselt oli tema keskmine

kuusissetulek aastatel 2005-2008 12 048 krooni. J. K. abikaasa nelja aasta keskmine kuusissetulek oli

4099 krooni. Peres on ülalpidamisel kaks alaealist tütart. Sellises olukorras ei ole 500 000 krooni

sularaha omamine reaalne; 3) V. R.-i pangakonto väljavõttest nähtub, et J. K. on teinud 25. aprillil

2008 V. R.-ile ülekande summas 22 500 krooni ja 7. mail 2008 ülekande summas 5000 krooni

märkega "laenutagastus". See viitab asjaolule, et hoopis J. K. on olnud V. R.-i võlglane ja V. R.-il

võib seetõttu olla J. K. üle mõjuvõim. Kuna J. K. ja tema perekonna majanduslikust olukorrast

lähtuvalt ei ole reaalne kõnealuse laenusuhte olemasolu, on alust arvata, et J. K. omandas hüpoteegi

täies ulatuses M. P. ja V. R.-i arvel ning hüpoteek on J. K. kasuks seatud vara konfiskeerimise

vältimiseks.

2. Tartu Maakohtu 26. aprilli 2012. a määrusega jäeti prokuratuuri taotlus rahuldamata.

Maakohus märkis, et vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg-le 4 ei eelda hüpoteek tagatava

nõude olemasolu (s.t hüpoteek on mitteaktsessoorne). Seega ei ole tähtsust sellel, kas M. P. ja J. K.

vahel 11. septembril 2008 sõlmitud laenuleping kehtib ega ka sellel, kas laenusumma anti üle või

mitte. Seetõttu on asjakohatu prokuröri käsitlus laenulepingu võimaliku näilikkuse kohta. Lisaks

tuleb silmas pidada, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 89 ja 90 kohaselt ei ole näilik

tehing tühine automaatselt, vaid seda saab tühistada avalduse tegemisega lepingu teisele poolele ning

tühistamisega mittenõustumise korral on tegemist vaidlusega, mida lahendatakse kohtus.

Käesoleval juhul ei ole võimalik tuvastada KarS § 832 lg-s 2 sätestatud konfiskeerimise eelduste

esinemist: esiteks ei ole tegemist vara võõrandamisega, vaid koormamisega, samuti ei ole hüpoteegi

seadmisel tähtsust selle hinnal või väärtusel, sest hüpoteegi võib omandada ka tasuta (s.t ilma nõudeta

- laenu andmata). Hüpoteegi seadmise näol pole tegemist tehinguga, mida saaks lugeda kinkeks.

3. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, paludes määruse tühistada ja

arestimistaotluse rahuldada.

4. Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2012. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja prokuratuuri

määruskaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus arestis vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks

M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi summas 1 000 000 krooni.

4.1 Ringkonnakohus, käsitledes kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et M. P. suhtes on

põhjendatud kahtlus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

4.2 Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele on täidetud ka muud kolmandalt isikult vara arestimise

eeldused laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Kuna M. P.-d võib KarS § 184 lg 2 p 1 järgi oodata

üle kolmeaastane vangistus, on M. P. vara suhtes võimalik kohaldada laiendatud konfiskeerimist

KarS § 832 lg 1 järgi. M. P. poolt kahtlustuse kohaselt toimepandud kuriteo ja M. P. legaalse

sissetuleku ning varandusliku olukorra erinevuse tõttu on alust eeldada, et M. P. on omandanud M

kinnistu kuriteo toimepanemisest saadud tulust. Arvestades kahtlustuses toodud kuriteo olemust,

läbiotsimistel leitud narkootilise aine koguseid ja kuriteo toimepanemise asjaolusid, on alust arvata,

et M. P. tegeles narkootikumide käitlemisega tulu teenimise eesmärgil.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et ei ole võimalik tuvastada KarS § 832

lg 2 kohaldamise eeldusi ja et prokuröri käsitlusel laenulepingu võimaliku näilikkuse kohta ei ole

taotluse lahendamisel tähtsust. J. K. kasuks seatud hüpoteegi näol on tegemist varaga, mida on

võimalik arestida KarS § 832 lg 2 alusel toimuva konfiskeerimise tagamiseks. Ringkonnakohus viitas

seejuures Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-132-06, milles on aktsepteeritud hüpoteegi

käsutamise (mh loovutamise ja sissenõudmise) keelamise võimalust lisaks kinnisasja käsutamise

keelamisele, vältimaks kinnistusraamatusse enne kinnistu käsutamise keelumärke sissekandmist

kantud hüpoteegi sundtäitmist TsÜS § 88 lg 2 järgi. Kuna M. P. kinnistule on J. K. kasuks seatud

hüpoteek enne M. P.-le kuuluva M kinnistu arestimist, ei mõjuta keelumärge TsÜS § 88 lg 2 kohaselt

enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamist. Seega võimaldab TsÜS § 88 lg 2 J. K.-l

teostada nii temale kuuluvaid hüpoteegist tulenevaid õigusi, hüpoteeki käsutada kui ka taotleda

hüpoteegi alusel sundtäitmist, mille käigus võib vaatamata keelumärkele kinnisasja senine omanik

asenduda kinnisasja sundtäitmisel omandanud isikuga. Kuigi hüpoteegi näol on AÕS § 325 lg 4

kohaselt tegemist mitteaktsessoorse õigusega, mis ei eelda tagatava nõude olemasolu, on hüpoteegi

mitteaktsessoorsus oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel, andes AÕS § 325 lg 1 järgi

hüpoteegipidajale õiguse rahuldada panditud kinnisasja arvelt hüpoteegiga tagatud nõudeid. J. K. ja

M. P. vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu punkti 2.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik

nõuded M. P. vastu, mis tulenevad J. K. ja M. P. vahel sõlmitud laenulepingust ja selle

olemasolevatest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest, ka tingimuslikud ja tulevikus tekkida võivad

nõuded, samuti nende nõuete sissenõudmisest tekkivad kulutused, kohtukulud, kindlustusega seotud

kulud, hüpoteegi sissekandmisest ja omanikule tagasiloovutamisest tekkivad kulutused, kulud

notarile ning kinnistusosakonnale. Kriminaalmenetluses kogutud tõendusteavet arvestades on

hüpoteek M kinnistule J. K. kasuks seatud KarS § 832 lg 2 mõttes M. P. arvel ja just nimelt selleks, et

vältida võimalikku konfiskeerimist. Selliseks järelduseks annab alust see, et väidetav 500 000 krooni

laenamine M. P.-le toimus J. K. ütluste kohaselt sularahas ja kuigi raha üleandmine ning notariaalakti

sõlmimine hüpoteegi seadmiseks toimus J. K. ütluste ja J. K. esindaja poolt politseile saadetud

dokumentide kohaselt samal kuupäeval, ei ole sularaha üle antud notari juuresolekul ning raha

üleandmist pole notariaalaktis kajastatud. Samuti puudus J. K.-l raha 500 000 krooni laenamiseks.

J. K. ja tema abikaasa sissetulekud olid küll küllaldased äraelamiseks, kuid mitte piisavad, et säästa

500 000 krooni sularaha. Lisaks on J. K. teinud enne väidetava laenu andmist V. R.-i pangakontole

kaks ülekannet "laenutagastus", mis viitab sellele, et hoopis J. K. on olnud M. P. elukaaslase V. R.-i

võlgnik. Seega on TsÜS § 89 lg 2 järgi alust kahelda J. K. ja M. P. vahel sõlmitud laenulepingu

kehtivuses ning hüpoteegiga tagatavate nõuete olemasolus.

4.4 Hüpoteegi arestimine kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 ja KarS § 832 lg 2 järgi

on vajalik, et vältida takistusi M kinnistu hilisemal võimalikul laiendatud konfiskeerimisel ja et

takistada J. K. poolt hüpoteegi edasist käsutamist. Seoses J. K. senise käitumisega võimaliku näiliku

laenulepingu sõlmimisel on alust arvata, et J. K. võib edaspidi püüda hüpoteeki käsutada,

raskendamaks või vältimaks M. P. vara konfiskeerimist. Samuti on hüpoteegi arestimine vajalik

selleks, et takistada J. K. poolt M. P. vastu suunatud olemasolevate ja tulevikus tekkivate nõuete

rahuldamist hüpoteegiga koormatud M kinnistu arvel eesmärgiga vältida kinnistu konfiskeerimist.

4.5 Puutuvalt prokuröri taotlusesse arestida ka hüpoteegiga tagatavad olemasolevad ja tulevikus

tekkivad nõuded, märkis kohtukolleegium järgmist. Ringkonnakohus rahuldab prokuröri taotluse

hüpoteegi arestimise osas, asudes seejuures seisukohale, et on alust arvata, et M. P. ja J. K. vahel

sõlmitud laenuleping on TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine, samuti on M. P. vara arestitud. Seetõttu ei ole

laenulepingust tulenevate nõuete arestimine M. P. vara konfiskeerimise tagamiseks vajalik. Samuti

takistab hüpoteegi arestimine J. K.-l realiseerida M. P. suhtes hüpoteegiga tagatavaid nõudeid M

kinnistu hüpoteegi kaudu ja J. K vastu on vara konfiskeerimisel võimalik kasutada laenulepingu

tühisuse vastuväidet.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse J. K. esindaja vandeadvokaat Kaspar

Lind, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi

aresti alt vabastamist. Kaebuse esitaja põhiväited on järgmised.

5.1 Kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteegi arestimine on vastuolus KrMS § 142 lg 1 eesmärgiga.

Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas asjas nr 3-1-1-53-12 tehtud otsuse punktis 9, et KrMS § 142

lg 1 mõtte kohaselt saab isiku vara kriminaalmenetluses arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda

vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava varalise karistuse

tagamiseks. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hüpoteegi arestimine vajalik, et

vältida takistusi M kinnistu hilisemal võimalikul laiendatud konfiskeerimisel. Seega ei ole kolmanda

isiku kasuks seatud hüpoteegi arestimise eesmärk käesoleval juhul mitte selle hüpoteegi hilisema

konfiskeerimise tagamine, vaid M. P.-le kuuluva M kinnistu konfiskeerimine. Selline eesmärk on aga

vastuolus eeltoodud Riigikohtu otsuses selgitatud KrMS § 142 lg 1 mõttega.

5.2 Ringkonnakohus arestis määruskaebuse esitajale kuuluva hüpoteegi vara laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks. Selleks puudus aga alus, sest KarS § 832 lg-s 2 sätestatud kolmandale

isikule kuuluva vara laiendatud konfiskeerimise eeldused pole täidetud. KarS § 832 lg-test 1 ja 2

tulenevalt eeldab kolmandale isikule kuuluva vara laiendatud konfiskeerimine seda, et 1) kuriteo

toimepanija mõistetakse süüdi ja teda karistatakse üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega, 2)

konfiskeeritav vara kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule, 3) konfiskeeritav vara on

omandatud täielikult või olulises osas kuriteo toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil

turuhinnast oluliselt soodsamalt või kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise

vältimiseks. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hüpoteek J. K. kasuks on seatud M. P. arvel ja just

nimelt selleks, et vältida võimalikku konfiskeerimist. Hüpoteek seati 22. septembril 2008

laenulepingust tulenevate M. P. kohustuste täitmise tagamiseks. Maakohus leidis õigesti, et tegemist

ei olnud vara võõrandamisega, vaid koormamisega ja et hüpoteegi seadmisel ei oma tähtsust selle

hind või väärtus, sest hüpoteegi võib omandada ka tasuta. Samuti pole tegemist tehinguga, mida

saaks lugeda kinkeks. Seega ei ole KarS § 832 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud eeldused täidetud. Seetõttu

ei ole ringkonnakohtu määruses märgitud vara arestimise eesmärk (vara laiendatud konfiskeerimise

tagamine) J. K. kasuks hüpoteegi arestimisega saavutatav.

5.3 Ringkonnakohtu seisukohad on vastuolulised. Esmalt märkis kohtukolleegium, et kuigi hüpoteegi

näol on AÕS § 325 lg 4 järgi tegemist mitteaktsessoorse nõudega, on hüpoteegi mitteaktsessoorsus

oluliselt piiratud hüpoteegi realiseerimisel, andes AÕS § 325 lg 1 järgi hüpoteegipidajale õiguse

rahuldada panditud kinnisasja arvel hüpoteegiga tagatud nõudeid. Selline seisukoht on õige, kuna

AÕS § 352 lg-st 1 tulenevalt on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmise teel hüpoteegi

realiseerimist üksnes juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta. Seega juhul, kui

hüpoteegipidajal ei ole kehtivat nõuet, mis on hüpoteegiga tagatud, ei ole tal võimalik hüpoteegi

realiseerimist nõuda. Ühtlasi on ringkonnakohus märkinud, et TsÜS § 89 lg 2 järgi on alust kahelda

J. K. ja M. P. vahel sõlmitud laenulepingu kehtivuses ja hüpoteegiga tagatavate nõuete olemasolus.

Seega leidis ringkonnakohus, et kuigi hüpoteegipidaja saab realiseerida hüpoteegi ainult kehtiva

nõude rahuldamiseks, võib J. K. näilikust laenulepingust tuleneva tühise nõude tagamiseks seatud

hüpoteegi

käsutamise

ja

realiseerimisega

takistada

hüpoteegiga

koormatud

kinnisasja

konfiskeerimist. Selline seisukoht on ebaõige. J. K. poolt hüpoteegi käsutamine ei saa kuidagi

takistada M kinnistu konfiskeerimist, kuna hüpoteegi realiseerimiseks peab hüpoteegipidajal AÕS

§ 352 lõike 1 kohaselt olema hüpoteegiga tagatud kehtiv nõue. Juhul kui hüpoteegiga on tagatud

tühine nõue, ei ole hüpoteegi realiseerimine võimalik. Seega kui J. K. ja M. P. vahel sõlmitud

laenuleping on näilik, ei oleks hüpoteegi konfiskeerimine ega arestimine vajalik.

5.4 Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et J. K.-l polnud raha M. P.-le 500 000 krooni laenamiseks.

Ringkonnakohus hindas J. K. võimalusi tuludeklaratsiooni järgi, kuid tuludeklaratsioon ei näita isiku

kõiki tulusid. Tuludeklaratsioonist ei nähtu näiteks dividendid, äriühingutelt saadud erisoodustused

vmt. Samuti ei nähtu tuludeklaratsioonist muud mittemaksustatavad tulud või ka laenude tagastused,

mis on isiku sissetulekuks ja võimaldavad tal nii tarbida kui laenu anda. J. K. sai

aastatel 2007 ja 2008 dividende ning laenutagastusi. Selle väite kinnituseks esitas J. K. esindaja

Riigikohtule erinevaid tõendeid.

6. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu

määruse sisuliselt muutmata, ent täpsustada selle põhistusi viitega, et hüpoteegi arestimise eesmärk

on süüdlase arvel omandatud hüpoteegi kui varalise õiguse konfiskeerimine. Prokuratuuri vastuväited

määruskaebusele on järgmised.

6.1 Ringkonnakohus on vara arestinud kooskõlas Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-53-12 väljendatud

seisukohtadega. Ringkonnakohus on selgelt väljendanud, et määrusega arestitav objekt on kolmanda

isikuna menetlusse kaasatud J. K. nimel olev hüpoteek, mis on omandatud kahtlustatava M. P. arvel

ja seatud konfiskeerimise vältimiseks. Hüpoteek on varaline õigus, mida on võimalik käsutada

eraldiseisvalt kinnisasjast, millele ta on seatud. Kuna tegemist on eraldiseisva varaga, võib selline

vara olla ka arestimise objektiks. Hüpoteegi arestimise eesmärgiks ongi tagada süüdlase arvel

omandatud hüpoteegi kui varalise õiguse konfiskeerimine. Seega on arestimise eesmärk kooskõlas

KrMS § 142 lg-ga 1, sest selle eesmärk on tagada kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine

KarS § 83² lg 2 alusel. Hüpoteegiga koormatud kinnistu on varasema kohtumäärusega laiendatud

konfiskeerimise tagamiseks arestitud.

6.2 Käesoleva juhtumi asjaolud annavad alust arvata, et KarS § 83² lg 2 kohaldamise eeldused on

täidetud. Samuti ei saa nõustuda J. K. esindaja väitega, et ringkonnakohtu seisukohad on

vastuolulised.

6.3 J. K. esindaja poolt Riigikohtule tuluallikate ja reaalsete rahaliste vahendite olemasolu

kinnituseks esitatud dokumendid ei lükka ümber laenulepingu näilikkust, ega tõenda 500 000 krooni

sularaha laenamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Selles asjas on tuvastatud põhjendatud kahtlus, et M. P. võis panna toime KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, samuti kahtlus, et M kinnistu, millele J. K. kasuks seatud hüpoteegi

ringkonnakohus arestis, oli M. P. enne seda omandanud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud vara (kriminaaltulu) arvel. Samasugustele järeldustele on jõutud

ka asjas nr 1-12-194 tehtud Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2012. a jõustunud kohtumääruses, millega

muu hulgas arestiti M. P.-le kuuluv M kinnistu. Nendes küsimustes ei ole määruskaebuse esitaja

ringkonnakohtu määrust ka vaidlustanud. J. K. esindaja arvates on M kinnistule J. K. kasuks seatud

hüpoteegi arestimine lubamatu muudel põhjustel (vt määruse punktid 5.1-5.4).

8. KrMS § 142 lg 1 esimese lause kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise

või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Seega on võimalik arestida üksnes isiku sellist

vara, mis võidakse temalt tsiviilhagi rahuldamise, konfiskeerimise või selle asendamise või varalise

karistuse mõistmise kohta tehtud kohtulahendi sundtäitmise käigus võõrandada.

9. Seejuures on oluline silmas pidada, et isiku vara saab kriminaalmenetluses arestida või aresti alla

jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude või talle mõistetava

varalise karistuse tagamiseks. Näiteks on kolmanda isiku (KrMS § 401) vara arestimine

konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale

isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 3

alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel, mitte aga selleks, et tagada

süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Eeltoodud järeldus põhineb

tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude

katteks välja teatud vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole

samal või erineval materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks

on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9.)

10. Lähtudes eeltoodust, ja pidades silmas, et prokuratuur taotles J. K. vara arestimist laiendatud

konfiskeerimise (KarS § 832) tagamiseks, tuleb M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi arestimise

õiguspärasuse hindamiseks esmalt lahendada küsimus, kas M. P.-le kuuluvale M kinnistule J. K.

kasuks seatud hüpoteeki oleks põhimõtteliselt võimalik J. K.-lt kui kolmandalt isikult KarS § 832 lg 2

alusel konfiskeerida (I). Jaatava vastuse korral peab täiendavalt selgitama, kas hüpoteegi

konfiskeerimise tagamiseks võib selle arestimine osutuda vajalikuks ka olukorras, kus kinnistu, mida

hüpoteek koormab, on arestitud (II). Lõpuks lahendab kolleegium määruskaebuse (III).

I

11. KarS § 832 lg 2 lubab konfiskeerida kolmanda isiku vara, mille puhul on põhjust eeldada, et enne

kolmandale isikule võõrandamist oli see saadud kuriteo toimepanemise tulemusena sama paragrahvi

esimese lõike mõttes. Sellise vara konfiskeerimine kolmandalt isikult on KarS § 832 lg 2 kohaselt

lubatav kahel juhul: 1) kui vara on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel,

kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt või 2) kui kolmas isik teadis, et vara

võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks.

12. KarS §-s 832 sätestatud konfiskeerimise objektiks saavad põhimõtteliselt olla kõik asjad, õigused

ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks (TsÜS § 48). Varana KarS § 832 tähenduses on

käsitatav ka hüpoteek (AÕS § 325) kui AÕS § 5 lg-s 1 nimetatud piiratud asjaõigus (pandiõigus).

Hüpoteek kui varaline õigus kuulub isikule, kelle kasuks hüpoteek on seatud, s.o hüpoteegipidajale

(AÕS § 325 lg 1).

13. Juhul kui kinnisasi on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena (s.t

kriminaaltuluna või selle arvel), on kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine

vaadeldav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg 2 tähenduses. Seda

seetõttu, et hüpoteegi kui piiratud asjaõiguse väärtus on täies ulatuses tuletatud kinnisasja väärtusest.

Hüpoteegi seadmisega kaasneb kinnistu omandiõiguse (AÕS § 68 lg 1) piiramine, s.t hüpoteegiga

kaasnevad hüpoteegipidaja õigused eksisteerivad kinnisasja igakordse omaniku õiguste arvel.

Sisuliselt

antakse

hüpoteegi

seadmisega

osa

kinnisasja

majanduslikust

väärtusest

üle

hüpoteegipidajale. Vähemalt nõuet tagav hüpoteek vähendab ka kinnisasja väärtust.

14. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine on

käsitatav kuriteoga saadud vara võõrandamisena (omandamisena) KarS § 832 lg 2 mõttes ka siis, kui

hüpoteek ei taga selle seadmisel ühtegi nõuet. Iseenesest vastab tõele, et tulenevalt AÕS § 325 lg-st 1

ja § 352 lg-st 1 ei anna hüpoteek asjaõigusena hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda

täitemenetluses kinnisasja müümist ning kinnisasja müüki saab hüpoteegipidaja nõuda üksnes

hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seejuures ei mõjuta hüpoteegi seadmine nõude olemasolu

ega selle suurust, samuti võimaldab AÕS § 349 lg 1 koormatud kinnisasja igakordsel omanikul nõuda

hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või

nõuet ei ole tekkinud. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-104-

08, p-d 12-13 ja kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1.)

Eeltoodu ei tähenda aga seda, et hüpoteek, mis ei taga ühtegi kehtivat nõuet, poleks käsitatav varana

KarS § 832 lg 2 mõttes. Nimelt tuleb silmas pidada, et AÕS § 325 lg 4 kohaselt ei eelda hüpoteek

tagatava nõude olemasolu, s.t hüpoteek on mitteaktsessoorne (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-

104-08, p 12 ja otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1). Seega ei sõltu hüpoteegi tekkimine ega olemasolu

tagatava nõude kehtivusest. Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja

omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on

AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes. Täitemenetluses

hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt

osaliselt sissenõutavaks muutumine. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2012. a otsus asjas

nr 3-2-1-64-12, p-d 19-20.) AÕS § 279 lg 1 järgi võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet.

AÕS § 279 lg 2 kohaselt võib pandiga tagada ka tingimuslikku nõuet ja § 279 lg 3 järgi ka tulevikus

tekkivat nõuet. Seega on põhimõtteliselt lubatav hüpoteegiga tagada ka hüpoteegipidaja tulevikus

tekkivaid nõudeid kinnisasja omaniku või muu võlgniku vastu, kui need tulevikus tekkivad nõuded

on piisavalt määratletud. (Vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-64-12, p-d 26-27.) Samuti ei ole

välistatud, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet pärast hüpoteegi

seadmist või sõlmivad pärast hüpoteegi seadmist uue tagatiskokkuleppe, millega muudavad või

täiendavad olemasoleva hüpoteegiga tagatud nõuete ringi. Hüpoteek suurendab ka hüpoteegipidaja

tulevikus tekkida võivate ja olemasoleva või edaspidi sõlmitava tagatiskokkuleppega hõlmatud

nõuete tagatust ja seega nende väärtust. Hüpoteek annab tagatud nõude sissenõudmisel

hüpoteegipidajale hüpoteegisumma ulatuses eelise võlgniku teiste võlausaldajate ees, sest pandiga

tagatud nõue on AÕS § 280 kohaselt eelistatud teistele nõuetele panditud vara suhtes. Hüpoteek,

sõltumata tagatava nõude olemasolust, säilitab kinnisasja edaspidisel koormamisel piiratud

asjaõigustega oma järjekoha (AÕS §-d 59-591) ja annab seega AÕS § 353 kohaselt hüpoteegipidajale

sõltumata tema nõude tekkimise ajast kinnisasja sundtäitmisel eelisseisundi võrreldes nt hiljem

kinnistusraamatusse kantud hüpoteekide omanikega. Samuti kindlustab tagatava nõudeta hüpoteegi

olemasolu hüpoteegipidajale TsÜS § 88 lg 2 kohaselt võimaluse panna oma hiljem tekkiv ja

tagatiskokkuleppega hõlmatud nõue kinnisasja arvel maksma olenemata kinnisasjale seatud

käsutuskeelust (vt ka käesoleva määruse punkt 23). Eeltoodust järeldub, et hüpoteegil on

hüpoteegipidaja jaoks potentsiaalne rahaliselt hinnatav väärtus ka juhul, kui see hüpoteek parajasti

ühtegi nõuet ei taga. Seetõttu ongi kolleegiumi hinnangul tegemist varaga KarS § 832 lg 2 mõttes.

15. Juhul kui kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnistu omanik lepib kolmanda isikuga kokku

viimase kasuks kinnisasjale hüpoteegi seadmises ilma, et see oleks omaniku seisukohalt objektiivselt

majanduslikult põhjendatud, saab rääkida kolmanda isiku poolt hüpoteegi omandamisest toimepanija

arvel KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes. Sellise olukorraga on tegemist näiteks juhul, kui hüpoteek seatakse

juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui kinnistu omanikust võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel

sellise tagatise andmiseks kohustatud ega saa ka tagatise andmise tõttu samaväärset vastusooritust (nt

laenutähtaja pikendamist või intressialandust). Samuti on vähemalt üldjuhul KarS § 832 lg 2 p 1

mõttes toimepanija arvel omandatud hüpoteek, mis seatakse kolmanda isiku kasuks vaatamata sellele,

et puudub tagatav nõue (sh juhul, kui nõue on näilik). Hüpoteek on omandatud KarS § 832 lg 2 p 1

tähenduses kinnisasja omaniku arvel ka juhul, kui hüpoteegi seadmise tagajärjel kinnisasja omaniku

vara väärtus ei vähene. Oluline on see, et kolmas isik omandab hüpoteegi ilma, et see oleks kinnisasja

omaniku seisukohalt objektiivselt majanduslikult põhjendatud.

16. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine

võib teatud juhtudel olla vaadeldav ka vara (kriminaaltulu) võõrandamisena konfiskeerimise

vältimiseks KarS § 832 lg 2 p 2 mõttes. Konfiskeerimise hetkel kinnistut koormav hüpoteek

iseenesest konfiskeerimist ei takista, sest AÕS § 333 ja § 337 lg 1 kohaselt on kinnisasja

võõrandamine võimalik olenemata selle koormatusest hüpoteegiga. Samas jääb hüpoteek koormatud

kinnisasja konfiskeerimisel püsima ja tagatiskokkulepe kehtib AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi ka uue

omaniku (riigi või tema eriõigusjärglase) suhtes. Hüpoteegipidaja võib AÕS § 352 lg-s 1 sätestatud

eelduste olemasolul nõuda oma nõude rahuldamiseks sundtäitmist hüpoteegiga koormatud kinnisasja

arvel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kui sundtäitmine toimub pärast konfiskeerimist,

kaotab riik või riigi eriõigusjärglane kinnistu omandi ja AÕS § 346 lg-s 1 sätestatud ulatuses ka

kinnistu sundmüügist saadud raha. Seega sõltuvalt tagatud nõude suurusest vähendab kriminaaltuluna

või selle arvel saadud kinnistu hüpoteegiga koormamine konfiskeerimise toimet või redutseerib selle

isegi nullini. Ei ole välistatud seegi, et hüpoteegipidaja nõuab oma nõude sundtäitmist

kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnisasja arvel, enne, kui riik jõuab kinnistu konfiskeerida,

muutes nii kinnistu konfiskeerimise võimatuks. Kinnisasja sundtäitmist ja sellega konfiskeerimise

välistamist ei takista ka kinnistu arestimine. Seda põhjusel, et TsÜS § 88 lg 2 järgi ei kohaldu sama

paragrahvi lõikes 1 sätestatu enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamisele (vt

lähemalt käesoleva määruse punkt 23). Eeltoodust järeldub, et kriminaaltuluna või selle arvel saadud

kinnistule kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmine võib takistada kriminaaltulu konfiskeerimist.

Asjaolule, et kriminaaltuluna või selle arvel omandatud kinnistule on hüpoteek seatud

konfiskeerimise vältimiseks, võib muu hulgas osutada see, kui ilmneb, et hüpoteegi seadmisel

sõlmitud tagatiskokkuleppes nimetatud nõue on tõenäoliselt näilik ja selle tegelik eesmärk on näiliku

aluse loomine kinnisasja sundtäitmiseks. Juhul kui kolmanda isiku kasuks hüpoteegi seadmise

eesmärk oli konfiskeerimise vältimine ja kolmas isik hüpoteegi seadmise ajal seda teadis, võib tulla

kõne alla hüpoteegi konfiskeerimine kolmandalt isikult KarS § 832 lg 2 p 2 alusel.

17. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnistule kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteek võib

KarS § 832 lg 2 p 2 mõttes takistada kriminaaltulu konfiskeerimist vaatamata sellele, et kriminaalasja

menetleja hinnangul on põhjendatud alus arvata, et tagatiskokkuleppes määratletud kolmanda isiku

nõue kinnistu omaniku vastu on näilik, mistõttu ei taga hüpoteek parajasti ühtegi kehtivat nõuet. Seda

järgmistel põhjustel.

Esiteks ei võta kriminaalasja menetleja kahtlus, et hüpoteegipidajast kolmanda isiku nõue on näilik,

kolmandalt isikult võimalust esitada tsiviilkohtumenetluses selle nõude maksmapanekuks kinnistu

omanikust võlgniku (kahtlustatav või süüdistatav) vastu hagi ja saavutada hagi rahuldamine. See on

eriti lihtne olukorras, kus hüpoteegipidaja (kolmas isik) ja kinnistu omanikust võlgnik (kahtlustatav

või süüdistatav) tegutsevad kooskõlastatult konfiskeerimise vältimiseks. Sellisel juhul on näiteks

võimalik, et kinnistu omanikust võlgnik võtab hagi vaatamata nõude näilikkusele õigeks, mis TsMS

§ 440 lg 1 kohaselt toob kaasa hagi rahuldamise. Siis tekib kolmandast isikust hüpoteegipidajal

sõltumata sellest, milline seisukoht kriminaalmenetluses nõude näilikkuse kohta võetakse, õigus

nõuda täitemenetluses tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsusega rahuldatud nõude sundtäitmist

hüpoteegiga koormatud kinnistu arvel koos sellest tulenevate järelmitega (vt käesoleva määruse

punkt 23, hüpoteegi realiseerimise kohta vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2012. a otsus

asjas nr 3-2-1-64-12, p 17 ja 24. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-93-06, p 13). Seega võib ka

hüpoteek, millega tagatav nõue on kriminaalasja menetleja hinnangul kehtetu, aidata vältida

kriminaaltulu konfiskeerimist, sest kriminaalasja menetleja selline hinnang ei takista hüpoteegiga

tagatud nõude tunnustamist ja sundtäitmist väljaspool kriminaalmenetlust.

Sõltumata eeltoodust ei välista tagatava nõude puudumine hüpoteegi realiseerimist mõne tulevikus

tekkiva nõude täitmiseks. Seda eriti olukorras, kus tagatiskokkuleppe kohaselt on hüpoteegiga

tagatud ka tulevikus tekkivad nõuded (vt ka käesoleva määruse punkt 14). Lisaks on põhimõtteliselt

võimalik, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet või sõlmivad uue

tagatiskokkuleppe, millega täiendavad kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõuete

ringi.

18. Seega on kriminaaltuluna või selle arvel omandatud kinnisasjale kolmanda isiku kasuks seatud

hüpoteeki põhimõtteliselt võimalik KarS § 832 lg 2 p 1 või 2 alusel kolmandalt isikult konfiskeerida.

19. Ringkonnakohus leidis põhistatult, et M. P. poolt oletatavalt kriminaaltuluna või selle arvelt

saadud M kinnistule võidi J. K. kasuks hüpoteek seada KarS § 832 lg 2 p 1 mõttes M. P. arvel, sest

tagatiskokkuleppes nimetatud nõude olemasolu on kaheldav. Siinkohal jätab kolleegium tähelepanuta

J. K. esindaja poolt Riigikohtule esitatud väited ja tõendid selle kohta, et J. K.-l oli tegelikult piisavalt

vara M. P.-le 500 000 krooni laenamiseks. Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 ja § 363 lg-st 5 ei või

Riigikohus ka määruskaebemenetluses faktilisi asjaolusid tuvastada. Väide, et J. K. sissetulek polnud

M. P.-le laenu andmiseks piisav, kajastub üheselt juba prokuratuuri arestimistaotluses. Seega oli J. K.-

l ja tema esindajal võimalik esitada seda väidet kummutavad tõendid esimese ning teise astme kohtus.

20. Samuti on usutav ringkonnakohtu järeldus, et M kinnistule J. K. kasuks hüpoteegi seadmise

tegelik eesmärk võis olla kriminaaltulu konfiskeerimise vältimine KarS § 832 lg 2 p 2 tähenduses.

21. Seega on tuvastatud hüpoteegi arestimise esmane eeldus - põhjendatud kahtlus, et M kinnistule

J. K. kasuks seatud hüpoteek võib osutuda KarS § 832 lg 2 alusel toimuva laiendatud konfiskeerimise

objektiks.

II

22. Järgnevalt selgitab kolleegium, kas M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi võimaliku tulevase

konfiskeerimise (KarS § 832 lg 2) tagamiseks on põhjendatud selle hüpoteegi arestimine vaatamata

sellele, et kinnistu ise on juba arestitud.

23. Kriminaaltuluna või selle arvel saadud kinnistule kolmanda isiku kasuks seatud hüpoteegi

võimalikku konfiskeerimist KarS § 832 lg 2 alusel ei ole võimalik tagada kinnistu arestimisega. Seda

järgmistel põhjustel. Kriminaalmenetluses vara arestimise tulemusena tekib KrMS § 142 lg 1 teise

lause järgi vara käsutamise keeld (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2006. a määrus asjas

nr 3-2-1-79-06, p 20). TsÜS § 88 lg 1 sätestab, et kohtu või muu seadusega selleks õigustatud

ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Tühine on ka

täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses

nimetatud käsutuskeeldu. TsÜS § 88 lg 2 järgi ei kohaldu sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud

käsutuskeeld aga enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamisele. Riigikohus on

selgitanud, et käsutuskeeld saab puudutada üksnes neid õigusi, mille kohta keeld on antud. Kui

kinnisasja omanikul on keelatud kinnisasja käsutada, s.t teha kinnisasja suhtes kehtivalt

käsutustehinguid, ei saa see puudutada kolmandaid isikuid, kellel on kinnisasjale mõni piiratud

asjaõigus, mis on seatud kinnisasjale enne käsutuskeelu andmist. Seega ei tähenda kinnisasja

omaniku suhtes seatud kinnisasja käsutamise keeld hüpoteegipidaja jaoks keeldu hüpoteeki sisse

nõuda. Kinnisasja omaniku suhtes kinnisasja käsutuskeelu panek (kinnisasja arestimine) ja

kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke kandmine ei takista hüpoteegi realiseerimiseks

täitemenetluse korraldamist ega selle tulemusena toimunud omaniku vahetuse kinnistusraamatusse

kandmist. Selleks esitab kohtutäitur täitemenetluse seadustiku (TMS) § 160 lg 1 esimese lause

kohaselt kinnistusosakonnale enampakkumise akti ärakirja, lihtkirjalikud avaldused ostja

kinnistusraamatusse

omanikuna

sissekandmiseks

ning

keelumärke

ja

lõppevate

õiguste

kustutamiseks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole kande tegemiseks vaja kustutatavate

õiguste omajate nõusolekut kinnistusraamatuseaduse § 341 mõttes. Sissenõudja nõudest järjekohas

tagapool olevad õigused lõpevad TMS § 158 lg 3 esimese lause kohaselt pakkumise parimaks

tunnistamisega. Kuigi keelumärkel ei ole kinnisasjaõiguste suhtes järjekohasuhet, tuleneb TMS § 160

lg-st 1 koostoimes TsÜS § 88 lg-ga 2, et pakkumise parimaks tunnistamisega lõpeb ka keelumärke

toime, kui keelumärge on kantud kinnistusraamatusse hiljem kui sissenõudja nõuet tagav asjaõigus ja

asjaõiguse teostamisega vahetub kinnisasja omanik sõltumata keelumärkest. Sel juhul tuleb

keelumärge kinnistusraamatust kustutada, kuna see ei saa kehtida kinnisasja enampakkumisel

omandanu suhtes. Järelikult on TsÜS § 88 lg 2 kohaselt võimalik sundtäitmist korraldada hüpoteegi

alusel, mis on kantud kinnistusraamatusse enne kinnistu käsutamise keelumärke sissekandmist, ning

sel alusel on võimalik ka kinnisasja sundtäitmisel omandaja kanda omanikuna kinnistusraamatusse.

Selle takistamiseks tuleb saavutada hüpoteegi käsutamise (sh loovutamise ja sissenõudmise)

keelamine. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2006. a määrus asjas nr 3-2-1-79-06, p-d 23-

24 ja 15. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-132-06, p 26).

24. Eeltoodust järeldub, et kui on oht, et hüpoteek, mis võidakse kriminaalmenetluse tulemusena

kolmandalt isikult konfiskeerida, enne kohtuotsuse jõustumist realiseeritakse (AÕS § 352) või ka

loovutatakse või panditakse (AÕS § 338-3381), tuleks hüpoteek KrMS § 142 lg-te 1 ja 8 alusel

arestida. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on võimalik sellise ohu olemasolu jaatada. Muuhulgas

ei ole välistatud, et M. P. ja J. K. sõlmivad M kinnistule J. K. kasuks seatud hüpoteegi kohta uue

tagatiskokkuleppe. Kinnistu ega ka hüpoteegi arestimine sellist võimalust ei välista, sest TsÜS § 88

lg 1 kohaselt toob käsutuskeelu rikkumine kaasa üksnes käsutustehingu (nt hüpoteegi seadmise

lepingu), mitte aga võlaõigusliku kohustustehingu (tagatiskokkuleppe) tühisuse. Võlaõigusseaduse

§ 12 lg 1 kohaselt ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine

võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat

asja või õigust. (Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. mai 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-48-09, p-

d 12-13). Küll välistab hüpoteegi arestimine - erinevalt kinnistu arestimisest - ohu, et hüpoteek

konfiskeerimise vältimiseks uues tagatiskokkuleppes määratletud nõude täitmiseks sisse nõutakse.

25. Järelikult on M kinnistule seatud hüpoteegi arestimine selle konfiskeerimise tagamiseks sobiv ja

vajalik abinõu. Arvestades J. K. ja M. P. varasemat arvatavat käitumist, on ringkonnakohus

õigustatult hinnanud J. K. hüpoteegi kaotsimineku riski sedavõrd kõrgeks, et hüpoteegi arestimist

saab pidada ka mõõdukaks abinõuks oletatava kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise tagamiseks.

III

26. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2012. a määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar