3-1-1-91-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-91-12

Otsuse kuupäev

9. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalmenetluse lõpetamine kriminaalasjas nr 10260103781

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2012. a määrus kriminaalasjas

nr 1-12-2818

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu A. P. esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus,

määruskaebus

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Riigiprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2012. a määrus kriminaalasjas nr 1-12-2818 A.

P. 23. märtsi 2012. a kaebuse läbivaatamata jätmises ja saata see kaebus lahendamiseks Tartu

Maakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasjas nr 10260103781 alustati KarS § 199 lg 1 tunnustel menetlust selles, et 13. juulil

2010 müüs P talu OÜ-le E teravilja, laadides ca 7100 kg nisu ja ca 15 000 kg otra OÜ E autole. 18.

juulil 2010 saabus kiri T AS-ilt, kus oli fikseeritud saadud nisu kaaluline kogus 7300 kg ja odral 8560

kg. Kaduma oli läinud 4460 kg otra.

2. 30. detsembril 2011 lõpetas Lõuna Prefektuur prokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg

1 p 1 ja § 200 alusel lihtsustatud määrusega.

3. 15. jaanuaril 2012 esitas kannatanu Riigiprokuratuuri avalduse, milles viitas kriminaalmenetluse

lõpetamise ennatlikkusele. 16. jaanuaril 2012 esitas kannatanu Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroole

taotluse kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruse väljastamiseks.

4. 31. jaanuaril 2012 koostas Riigiprokuratuur kannatanu 15. jaanuari 2012. a kaebuse rahuldamata

jätmise määruse.

5. 3. veebruaril 2012 esitas kannatanu Lõuna Prefektuurile järelepärimise, miks ei ole talle tähtaegselt

väljastatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrust.

6. 13. veebruaril 2012 esitas kannatanu avalduse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri, taotledes muu hulgas

talle kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruse väljastamist. Sellele avaldusele vastas Lõuna

Ringkonnaprokuratuur 14. veebruaril 2012. a. Koos vastusega saadeti A. P.-le ka Lõuna Prefektuuri

poolt 23. jaanuaril 2012 koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrus.

7. Lõuna Prefektuuri 23. jaanuari 2012 põhistatud määruse peale esitas kannatanu 22. veebruaril

2012. a kaebuse Riigiprokuratuurile, taotledes kriminaalmenetluse taastamist. Riigiprokuratuur vastas

kannatanu kaebusele 16. märtsil 2012 kirjaga, leides, et kannatanul ei olnud õigust kaebust esitada,

kuna ta esitas kaebuse kriminaalasja lõpetamise määruse peale Riigiprokuratuurile juba 15. jaanuaril

2012 ja see kaebus on ka lahendatud.

8. 23. märtsil 2012 esitas A. P. Tartu Maakohtu eeluurimiskohtunikule kaebuse Riigiprokuratuuri 31.

jaanuari 2012. a määruse peale, taotledes selle määruse tühistamist, Riigiprokuratuuri kohustamist

läbi vaatama tema 22. veebruari 2012. a kaebust Lõuna Prefektuuri 23. jaanuari 2012. a põhistatud

määruse peale ja kriminaalasjas nr 10260103781 menetluse taastamist. Selle kaebuse saatis Tartu

Maakohus 26. märtsi 2012. a kirjaga lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

9. 30. märtsil 2012 esitas A. P. Tartu Maakohtule avalduse, milles palus selgitada, miks maakohus ei

menetlenud tema 23. märtsi 2012. a kaebust KrMS § 231 alusel. Sellele avaldusele vastas Tartu

Maakohus samal päeval kirjaga, milles leiti jätkuvalt, et kannatanu 23. märtsi 2012. a kaebus Tartu

Maakohtule oli esitatud Riigiprokuratuuri 31. jaanuari 2012. a määruse peale, mida oli kannatanul

KrMS § 208 lg 1 alusel õigus advokaadi vahendusel vaidlustada Tartu Ringkonnakohtus ühe kuu

jooksul alates määruse kättesaamisest. Selles vastuses ei käsitleta Riigiprokuratuuri 16. märtsi 2012. a

kirja ega asjaolu, et Riigiprokuratuur jättis koostamata põhistatud määruse kriminaalasja lõpetamise

põhistatud määruse peale 22. veebruaril 2012 esitatud kaebuse kohta.

10. A. P. 23. märtsi 2012. a kaebus, mille Tartu Maakohus saatis 26. märtsi 2012. a kirjaga

lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule, jäeti Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2012. a määrusega

läbi vaatamata, sest kaebus on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist ning kaebuse on esitanud isik,

kellel ei olnud selleks õigust. Ringkonnakohus osutas KrMS § 208 lg-s 1 sätestatule, et kui KrMS §

207 lg-s 2 nimetatud kaebus on Riigiprokuratuuri määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse

esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest

alates ühe kuu jooksul. Seda korda oli A. P.-le Riigiprokuratuuri 31. jaanuari 2012. a määruses

selgitatud. Arutataval juhul on kaebuse esitanud aga A. P. ise. Ka on kaebus esitatud selleks

seadusega ettenähtud tähtaega rikkudes. A. P. kaebusest nähtub, et Riigiprokuratuuri määrus tehti

ning esitati talle 31. jaanuaril 2012. Seega oli A. P.-l võimalus määrust ringkonnakohtus vaidlustada

kuni 29. veebruarini 2012, kuid A. P. esitas kaebuse alles 23. märtsil 2012. Ta ei esitanud ka taotlust

tähtaja ennistamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

11. Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2012. a määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse A. P.

esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus, kes taotleb ringkonnakohtu poolt A. P. 23. märtsi 2012. a

määruskaebuse läbi vaatamata jätmise määruse tühistamist ja KrMS §-de 230 ja 231 alusel

määruskaebuse Tartu Maakohtule arutamiseks saatmist. Määruskaebuse põhjendused on järgmised.

11.1. Ringkonnakohtu määruse kohaselt jättis Riigiprokuratuur 31. jaanuaril 2012 A. P. esitatud 15.

jaanuari 2012. a kaebuse rahuldamata. Seejuures pole ringkonnakohus märganud, et A. P. see avaldus

prokuratuurile ei ole käsitatav kaebusena ja selle avalduse esitamise ajal polnud politsei koostanud

kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määrust. Alles siis, kui A. P. sai kätte 23. jaanuaril 2012. a

koostatud põhistatud määruse (s.o 14. veebruaril 2012), oli tal võimalik seda seaduses ettenähtud

korras Riigiprokuratuuris vaidlustada. Vastavasisulise kaebuse esitas A. P. 22. veebruaril 2012. Seda

kaebust Riigiprokuratuur aga määrusega ei lahendanud, vaid vastas kirjaga, et A. P.-l puudus õigus

kriminaalmenetluse lõpetamise määrust uuesti vaidlustada, sest tema kaebus samas küsimuses

lahendati juba Riigiprokuratuuri 31. jaanuari 2012. a määrusega.

11.2. 23. märtsil 2012 esitas A. P. kaebuse Tartu Maakohtu eeluurimiskohtunikule. Kaebus oli

pealkirjastatud kui kaebus kriminaalmenetluse nr 10260103781 taastamata jätmise kohta. Seevastu

nähtub kaebusest, et kaebaja on tuginenud KrMS § 230 lg-le 1, mis sätestab, et kui on vaidlustatud

uurimisasutuse või prokuratuuri tegevus, millega on rikutud isiku õigusi, ning kui isik ei nõustu

kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus esitada kaebus maakohtu

eeluurimiskohtunikule, kelle tööpiirkonnas vaidlustatud määrus või menetlustoiming on tehtud.

Seega on 23. märtsi 2012. a kaebus tegelikkuses kaebus prokuratuuri tegevuse peale, mida oleks

pidanud lahendama Tartu Maakohus ise, mitte saatma seda lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtusse.

Kui Tartu Maakohus leidis, et kaebus ei vasta nõuetele, oleks pidanud ta selgitama puudusi kaebajale

ja andma võimaluse nende kõrvaldamiseks. Tartu Maakohtu 26. märtsi 2012. a kirjaga edastati

kannatanu kaebus aga menetlust alustamata Tartu Ringkonnakohtule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2012. a määrus tühistada

alljärgnevatel põhjustel.

13. Tulenevalt KrMS §-st 200 ja 206 lg-st 11 võib uurimisasutus prokuratuuri loal lõpetada

kriminaalmenetluse lihtsustatud määrusega. Sellisel juhul on KrMS § 206 lg 11 kohaselt kannatanul

õigus esitada kümne päeva jooksul alates määruse saamisest taotlus põhistatud määruse saamiseks.

Menetleja peab põhistatud määruse koostama viieteistkümne päeva jooksul taotluse saamisest. Kui

kannatanu ei nõustu uurimisasutuse määruse põhistustega, on tal KrMS § 207 lg-st 2 tulenevalt õigus

esitada kaebus Riigiprokuratuurile, kes lahendab kaebuse ühe kuu jooksul ja kaebuse rahuldamata

jätmisel teeb selle kohta põhistatud määruse. Riigiprokuratuuri määrusega mitte nõustudes võib

kannatanu KrMS § 208 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada selle advokaadi vahendusel ringkonnakohtus.

Ringkonnakohtu määrus on KrMS § 385 p-st 11 lähtuvalt lõplik.

14. Arutatavas kriminaalasjas on seda menetluskorda rikutud ja sellist rikkumist tuleb käsitada

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Lõuna Prefektuuri

30. detsembri 2011. a lihtsustatud määrusega lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel

kriminaalmenetlus A. P.-lt vilja väidetava varguse uurimiseks. Kannatanu esitas 15. jaanuaril 2012

Riigiprokuratuurile avalduse, milles ta viitas kriminaalmenetluse lõpetamise ennatlikkusele ja 16.

jaanuaril 2012 esitas ta Lõuna Prefektuuri kriminaalbüroole taotluse kriminaalmenetluse lõpetamise

põhistatud määruse väljastamiseks. Riigiprokuratuur koostas 31. jaanuaril 2012 kannatanu 15.

jaanuari 2012. a kaebuse rahuldamata jätmise määruse. Seejuures jättis Riigiprokuratuur

tähelepanuta, et kannatanu avaldus ei olnud käsitatav KrMS § 207 lg 2 alusel esitatud kaebusena,

seda nii tulenevalt avalduse tekstist kui ka asjaolust, et avalduse esitamise ajaks ei olnud veel

koostatud

kriminaalmenetluse

lõpetamise

põhistatud

määrust.

23. jaanuari

2012.

a

kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruse sai kannatanu kätte alles 14. veebruaril 2012.

Alles seejärel oli tal võimalik realiseerida KrMS § 207 lg-st 2 tulenevat menetlusõigust ja esitada

Riigiprokuratuurile kaebus selle määruse peale. Seda A. P. 22. veebruaril 2012 ka tegi, kuid

Riigiprokuratuur ei lahendanud kaebust KrMS § 207 lg 5 kohaselt määrusega, vaid vastas

kannatanule kirjaga.

15. Kujunenud olukorras oli õige A. P. poolt 23. märtsil 2012 KrMS § 230 lg 1 alusel

Riigiprokuratuuri tegevuse peale kaebuse esitamine maakohtusse. Maakohus aga käsitas A. P. seda

kaebust ekslikult KrMS § 208 lg 1 alusel esitatuna ja saatis selle lahendamiseks Tartu

Ringkonnakohtule, kes jättis kaebuse läbi vaatamata. Kuna A. P. 23. märtsi 2012. a kaebust ei saa

käsitada süüdistuskohustusmenetluse kaebusena KrMS § 208 mõttes, on Tartu Ringkonnakohtu 30.

märtsi 2012. a määruse seisukohad ekslikud. A. P. kõnealune kaebus tulnuks lahendada

eeluurimiskohtuniku määrusega KrMS § 231 sätete alusel. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus

tühistada ja saata A. P. kaebus lahendamiseks Tartu Maakohtule.

16. Eeltoodu alusel ja lähtuvalt KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 30. märtsi 2012. a määruse. Kolleegium

rahuldab määruskaebuse ja saadab A. P. 23. märtsi 2012. a kaebuse Riigiprokuratuuri tegevuse peale

lahendamiseks Tartu Maakohtule.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi