3-1-1-96-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-96-12

Määruse kuupäev

8. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

V. S.-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine ja psühhiaatrilise

sundravi kohaldamine. Kannatanute tsiviilhagi läbivaatamata

jätmine.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-12-1633

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanute H. P. ja M. V.-i esindaja vandeadvokaat Kaire Aus,

määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, Lääne

Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-12-1633

muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 14. märtsi 2012. a määrusega lõpetati V. S.-i suhtes kriminaalmenetlus ja talle

kohaldati psühhiaatrilist sundravi. Sama määrusega jäeti läbi vaatamata kannatanute H. P. ja M. V.-i

tsiviilhagi ning tühistati selle tagamiseks V. S.-i kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek. Tsiviilhagi

läbivaatamata jätmist põhjendas maakohus järgmiselt.

1.1. KrMS § 310 lg 2 kohaselt tuleb õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel või kriminaalmenetluse

lõpetamisel tsiviilhagi läbi vaatamata jätta.

1.2. Tulenevalt TsMS §-st 434 otsustatakse asi sisuliselt kohtuotsusega ja TsMS § 463 kohaselt

lahendatakse menetluslikud küsimused kohtumäärusega. Kuna psühhiaatrilist sundravi kohaldatakse

KrMS § 402 alusel määrusega, ei saa kohus selles menetluses kannatanute nõudeid lahendada.

Eeltoodu tõttu tuleb H. P. ja M. V.-i tsiviilhagi TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata jätta.

1.3. Kuna V. S. pole tsiviilkohtumenetlusteovõimeline ja talle pole eestkostjat määratud, pole

võimalik küsida V. S.-i arvamust tsiviilhagi kohta.

1.4. VÕS § 1052 lg 2 kohaselt ei vastuta isik enda tekitatud kahju eest, kui kahju on tekitatud

seisundis, milles isik ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida. Tulenevalt sama

paragrahvi 3. lõikest vastutab selline isik enda tekitatud kahju eest siiski juhul, kui kahju tekitaja

vanust, arengut, vaimset seisundit, teo liiki, asjaosaliste majanduslikku olukorda, sealhulgas

olemasolevat või selliselt isikult tavaliselt eeldatavat kindlustatust, ja muid asjaolusid arvestades

oleks vastutusest vabastamine kannatanu suhtes ebaõiglane. Eeltoodust nähtuvalt tuleks H. P. ja

M. V.-i tsiviilhagi lahendamiseks koguda täiendavaid tõendeid nii kannatanute kui ka V. S.-i

majandusliku olukorra kohta ning seejärel otsustada, kas tsiviilhagi rahuldamata jätmine on

ebaõiglane. Arvestades, et kohtulikul arutamisel V. S.-ile sundravi kohaldamise menetluses järgiti

lühimenetlust reguleerivaid sätteid, ei tohi kohus aga täiendavaid tõendeid asja juurde võtta. Seetõttu

pole kannatanute tsiviilhagi lahendamine lühimenetluse sätteid järgides võimalik. Arvestades, et

psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlus tuleb läbi viia võimalikult kiiresti, pole põhjendatud

hakata neid H. P. ja M. V.-i tsiviilhagisse puutuvaid küsimusi välja selgitama. Kannatanutel on õigus

esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.

2. Pärnu Maakohtu 14. märtsi 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse H. P. ja M. V.-i esindaja

vandeadvokaat Kaire Aus, kes vaidlustas tsiviilhagi tagamiseks seatud hüpoteegi tühistamise.

Määruskaebuse esitaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

2.1. Tulenevalt KrMS § 401 lg-st 2 lahendatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses

üksnes küsimused, mis puudutavad toimepandud teo õigusvastasust, isiku seotust teoga, isiku vaimset

seisundit ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkust. Kuna eeltoodust nähtuvalt puudub

kohtul pädevus otsustada nii tsiviilhagi kui ka selle tagamise abinõude üle, pidanuks maakohus jätma

analoogiliselt H. P. ja M. V.-i tsiviilhagiga läbi vaatamata ka taotluse V. S.-i kinnisasjale seatud

kohtuliku hüpoteegi tühistamiseks.

2.2. Tühistades V. S.-i kinnisasjale seatud hüpoteegi, jättis maakohus kannatanute õigused kaitseta,

sest andis V. S.-ile võimaluse oma vara võõrandada. Põhjendatud on arvata, et tsiviilhagi tagamata

jätmine raskendab hiljem tsiviilkohtumenetluse korras tehtava kohtulahendi täitmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2012. a määrusega jäeti Pärnu Maakohtu 14. märtsi 2012. a

määrus muutmata ja selle peale esitatud kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu

asjaolule, et KrMS § 402 lg 1 kohaselt teeb kohus juhul, kui ta tuvastab, et õigusvastase teo on toime

pannud KrMS §-s 393 nimetatud isik, kaks otsustust - esiteks lõpetab kriminaalmenetluse

KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja teiseks hindab psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkust.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele esitatavad nõuded sätestab KrMS § 206 lg 1. Kuna

KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt tuleb kohaldatud tõkend või muu kriminaalmenetluse tagamise vahend

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses tühistada, tühistas maakohus H. P. ja M. V.-i tsiviilhagi

tagamiseks V. S.-i kinnisasjale seatud hüpoteegi põhjendatult. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks

seatud abinõud saavad olla suunatud üksnes selles menetluses tehtud kohtuotsuse täitmise

tagamiseks.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse H. P. ja M. V.-i

esindaja K. Aus, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja seisukohad

on järgmised.

4.1. Kehtiva kohtupraktika kohaselt juhindutakse kriminaalmenetluses tsiviilhagiga seotud küsimuste

lahendamisel tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest. Järelikult tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

sätteid kohaldada ka tsiviilhagi tagamise abinõude osas. Tulenevalt TsMS § 382 lg-st 1 võib kohus

avalduse alusel tagada hagi ka enne hagi esitamist ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt määrab

kohus sellisel juhul tähtaja, mille jooksul peab avaldaja hagi esitama. Tähtaeg ei või olla pikem kui

üks kuu. Arvestades käesoleva kriminaalasja erisusi, oleksid kohtud pidanud võimaldama

kannatanutel esitada hagi ühe kuu jooksul tsiviilkohtumenetluse korras, mitte hagi tagamise

tühistama.

4.2. KrMS § 206 lg 1 p 2 ei anna alust V. S.-i kinnisasjale seatud hüpoteegi tühistamiseks, sest

kõnealune hüpoteek ei taga mitte V. S.-i suhtes toimetatud kriminaalmenetlust, vaid kannatanute

tsiviilhagi. Samuti pole kohtulikku hüpoteeki loetletud kriminaalmenetluse tagamise vahendina

KrMS §-des 127 kuni 1431.

4.3. Tulenevalt KrMS § 401 lg-st 2 lahendatakse psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses

üksnes küsimused, mis puudutavad toimepandud teo õigusvastasust, isiku seotust teoga, isiku vaimset

seisundit ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkust. Kuna eeltoodust nähtuvalt puudub

kohtul pädevus otsustada nii tsiviilhagi kui ka selle tagamise abinõude üle, pidanuks maakohus jätma

analoogiliselt H. P. ja M. V.-i tsiviilhagiga läbi vaatamata ka taotluse V. S.-i kinnisasjale seatud

kohtuliku hüpoteegi tühistamiseks.

4.4. Tühistades V. S.-i kinnisasjale seatud hüpoteegi, jättis maakohus kannatanute õigused kaitseta,

sest andis V. S.-ile võimaluse oma vara võõrandada. Esineb põhjendatud alus arvata, et tsiviilhagi

tagamata jätmine raskendab hiljem tsiviilkohtumenetluse korras tehtava kohtulahendi täitmist.

5. Määruskaebusele esitasid vastused V. S.-i kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg ja Lääne

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anne Sillaots. Mõlema menetlusosalise hinnangul tuleb

ringkonnakohtu määrus muutmata jätta.

5.1. Kaitsja arvates on alusetu määruskaebuse esitaja etteheide, et V. S.-i kinnisasjale seatud hüpoteek

oleks tulnud kannatanute õiguste kaitsmiseks alles jätta. Arvestades, et V. S.-i vara koormati just H. P.

ja M. V.-i tsiviilhagi tagamiseks, olid kannatanute õigused kriminaalmenetluses kaitstud. Kuna

kannatanud kriminaalmenetluse lõpetamist ei vaidlustanud, jättis ringkonnakohus maakohtu määruse

õigustatult muutmata. Samuti leiab kaitsja, et praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt pole oluline,

kas V. S.-i kinnistule oleks seatud kohtulik hüpoteek või oleks V. S.-i vara arestitud. Mõlemad

abinõud oleksid taganud kannatanute tsiviilhagi ning tulnuks selle läbi vaatamata jätmise tõttu

vältimatult tühistada.

5.2. Prokurör juhib esiteks tähelepanu asjaolule, et kehtiva kohtupraktika kohaselt juhindutakse

kriminaalmenetluses tsiviilhagiga seotud küsimuste lahendamisel tsiviilkohtumenetluse põhimõtetest

üksnes juhul, kui need ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Kuna

psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel lõpetatakse kriminaalmenetlus määrusega, puudus maakohtul

võimalus H. P. ja M. V.-i tsiviilhagi lahendada. Teiseks leiab prokurör, et kohtuliku hüpoteegi näol on

tegemist muu kriminaalmenetluse tagamise vahendiga KrMS § 142 mõttes. Nii seati V. S.-i kinnistule

hüpoteek prokuröri taotluse alusel ja seoses kriminaalasja menetlemisega. See, et kannatanute hagi

tagamiseks valiti kahtlustatava õigusi vähem riivav vahend, ei muuda tsiviilhagi tagamist millekski

kriminaalmenetluse väliseks. Arvestades eeltoodut ja tuginedes KrMS § 402 lg-le 1, § 199 lg 1 p-le 1

ja § 206 lg-le 1, märgib prokurör kolmandaks, et V. S.-i kinnistule seatud hüpoteek tühistati

õigustatult. Viimaks leiab prokurör sedagi, et kannatanute õigus nõuda neile õigusvastaselt tekitatud

kahju hüvitamist oleks tagatud, kui nad oleksid pärast Pärnu Maakohtu 14. märtsi 2012. a määrusest

teadasaamist taotlenud TsMS § 6183 alusel esialgset õiguskaitset tsiviilkohtumenetluse korras.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kohtupraktika ühtlustamiseks selgitab kolleegium, et tulenevalt KrMS § 402 lg-st 1 teeb kohus

juhul, kui ta tuvastab, et õigusvastase teo pani toime KrMS §-s 393 nimetatud isik, kaks otsustust -

esiteks lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja teiseks hindab psühhiaatrilise

sundravi kohaldamise vajalikkust. Kõik need küsimused, mis ei puuduta õigusvastase teo

toimepannud isiku ravile suunamist, tuleb lahendada niisiis kriminaalmenetluse lõpetamist

reguleerivatele sätetele tuginedes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud varasemalt seisukohale,

et õigusliku aluse jätta kriminaalmenetluse lõpetamisel tsiviilhagi läbi vaatamata annab

KrMS § 274 lg 4 koostoimes § 310 lg-ga 2 (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6-11, p 19.2 ja 1. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-

08, p 18.5). Seega pole psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses tsiviilhagi läbivaatamata

jätmisel põhjendatud tugineda TsMS § 423 lg 1 p-le 13.

7. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses vaidlustab kannatanute esindaja

tsiviilhagi tagamiseks seatud hüpoteegi tühistamist. Selles osas on kohtumäärused kolleegiumi

hinnangul seaduslikud.

8. TsMS §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõud on kriminaalasjade omapärast tulenevate

eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-10, p 39). Seega on tsiviilhagi tagamiseks

kohtuliku hüpoteegi seadmine kriminaalmenetluses võimalik. Mis puutub väitesse, et hüpoteek on

tsiviilhagi, mitte kriminaalmenetluse tagamise vahend, siis siin eirab kannatanute esindaja asjaolu, et

kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi osas võetakse seisukoht kriminaalasjas tehtava lahendiga.

Kuna kannatanu kahjunõue pole eraldiseisev, vaid üks kriminaalmenetluse käigus lahendamist vajav

küsimus, siis tuleb tsiviilhagi tagamise vahendeid käsitada ka kriminaalmenetluse tagamise

vahenditena KrMS § 206 lg 1 p 2 mõttes. KrMS § 206 lg 1 p 2 kohaselt tuleb kohaldatud tõkend või

muu kriminaalmenetluse tagamise vahend kriminaalmenetluse lõpetamise määruses tühistada.

9. Vastuseks määruskaebuse esitaja väitele, et tsiviilhagiga seotud küsimuste lahendamisel

kriminaalmenetluses tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest, märgib kolleegium

esiteks, et tsiviilkohtumenetluse põhimõtete kohaldamine saab tulla kriminaalmenetluses kõne alla

üksnes

kriminaalmenetluse

seadustikus

reguleerimata

küsimustes

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-42-08, p 22). Kuna määruse

eelmisest punktist nähtuvalt sätestab tsiviilhagi tagamise vahendi tühistamise kriminaalmenetluse

lõpetamise korral KrMS § 206 lg 1 p 2, pole tsiviilkohtumenetluse seadustiku poole pöördumine

praegusel juhul põhjendatud. Teiseks tuleks tsiviilhagi tagamise abinõu tsiviilhagi läbivaatamata

jätmisel tühistada ka tsiviilkohtumenetluses. Nii tühistab kohus TsMS § 386 lg 4 esimesest lausest

nähtuvalt hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse

läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse.

10. Kolleegiumi hinnangul on asjakohatu ka kannatanute esindaja viide TsMS § 382 lg-le 1, mille

kohaselt võib kohus avalduse alusel tagada hagi ka enne hagi esitamist. Nimelt on H. P. ja M. V.

tsiviilhagi juba esitanud ning Pärnu Maakohtu 28. septembri 2011. a määrusega seati V. S.-i

kinnistule selle tagamiseks ka kohtulik hüpoteek. Olukorras, kus kohus jätab tsiviilhagi läbi

vaatamata, on sisutu tugineda võimalusele tagada hagi enne selle esitamist.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2012. a kohtumääruse muutmata ja selle

peale esitatud määruskaebuse rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi