3-2-1-133-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-133-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Reef SR hagi ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi

vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks ning kulutuste

hüvitamiseks

ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi vastuhagi Osaühingu Reef SR

vastu kindlustushüvitise tagastamiseks ning viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-87319

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

56 945 eurot 28 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Reef SR (registrikood 10356258), esindaja

vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostja ERGO Kindlustuse Aktsiaselts (registrikood 10017013),

esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Kolmas isik AS Swedbank (registrikood 10060701)

Asja läbivaatamise kuupäev

8. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-87319 ning

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Sorainen AS-le 30. mail 2012 ERGO Kindlustuse AS-i

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 569 (viissada kuuskümmend üheksa) eurot 45 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Reef SR (edaspidi hageja) ja ERGO Kindlustuse Aktsiaselts (edaspidi kostja) sõlmisid

Pärnus Karjamaa tn 2 asuva hoone (elamu) kohta kindlustuslepingu kokkuleppelise

kindlustusväärtusega 2 200 000 krooni. Selle lepingu järgi oli soodustatud isikuks ja

hüpoteegipidajaks AS Swedbank (edaspidi kolmas isik). 28. jaanuaril 2008 toimus kindlustusjuhtum,

mille käigus põles kindlustatud hoone maha. Tulekahju toimumise ajal ei elanud hoones kedagi.

Hageja esitatud kindlustushüvitise nõude rahuldas kostja 25. novembril 2008 osaliselt, makstes

343 770 krooni 66 senti. Kostja leidis, et risk oli suurenenud, kuna tulekahju toimumise ajal hoones ei

elatud ning sellest ei olnud kostjale teatatud ning et hoone kulum on 67%.

Hageja esitas 18. detsembril 2008 hagi, milles palus kostjalt kolmanda isiku kasuks välja mõista

kindlustushüvitise 1 675 220 krooni 34 senti ning viivise. 12. juunil 2009 esitatud täpsustatud

avalduses palus hageja enda kasuks kostjalt välja mõista OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamuse

saamisega seotud ja muude menetluses kantud kulutuste katteks veel lisaks 29 364 krooni. Hageja

leidis, et kuna pooled olid kokku leppinud kokkuleppelises kindlustusväärtuses, siis ei saa kulumit

arvestada.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates esitas hageja valeandmeid. Hageja teatas, et

kindlustatud hoone on ehitatud 1958. aastal, kuid kahju käsitlemise käigus selgus, et see on ehitatud

aastatel 1922-1925. Samuti teatas hageja, et hoone üldpind on 136 m2, kuid tegelikult oli see 116 m2.

Seega on hageja avaldanud kostjale valeandmeid, millele tuginedes sõlmiti leping

kindlustusväärtusega 2 200 000 krooni. Tulenevalt hoone vanusest oli selle kulum üle 30%, hoone

tegelik taastamisväärtus oli 1 039 000 krooni. Tegelike andmete teadmine oleks mõjutanud

kindlustusväärtust. Hoone kindlustamine kõrgema summa peale ei anna hagejale õigust saada

suuremat kindlushüvitist.

Tegemist ei ole kokkuleppelise kindlustusväärtusega. Isegi kui seda eeldada, tuleb siiski lähtuda

tegelikust kindlustusväärtusest ning arvestada tuleb seda, et hageja suurendas kindlustusjuhtumi

saabumise tõenäosust. Käesoleval juhul tekkis tulekahju ajal, kui majas kedagi ei elanud. Hüvitise

vähendamine 40% võrra on lubatud. Hoone taastamisväärtus on 1 390 000 krooni, kulum oli enne

põlengut 33-35%, jääkväärtus enne põlengut 700 000 krooni, kulum pärast põlengut 89%,

koristuskulud 59 000 krooni, jääkväärtus pärast põlengut 577 966 krooni 10 senti. Kostja arvestas

hüvitisest maha hageja omavastutuse osa ja vähendas hüvitist 40%. Seega oligi hüvitis

343 779 krooni 66 senti. Kahju on hüvitatud jääkväärtuses, mis ongi kindlustusväärtus.

3. Kostja esitas 4. veebruaril 2009 vastuhagi, milles tugines samadele asjaoludele nagu oma

vastuväidetes hagile. Kostja väitis, et ta maksis hagejaga sõlmitud kindlustuslepingu alusel

kolmandale isikule kindlustushüvitise 332 230 krooni 34 senti. Kostja vähendas hüvitist 40%. Seda

otsust ei ole hageja vaidlustanud, vaid ta esitas koos hagiga ka hagi tagamise avalduse 332 230 krooni

34 sendi maksmiseks kolmandale isikule. Selle summa tasus kostja kolmandale isikule 5. jaanuaril

2009. Kuna kolmanda isiku nõue on rahuldatud, on kostja vastutusest vabanenud ja tal on õigus

hagejalt nõuda 332 230 krooni 34 sendi suuruse hüvitise tagastamist, sest hageja on kostja arvel

alusetult rikastunud. Samuti tuleb hagejal maksta kostjale viivist.

4. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata. Ta leidis, et kostjal kui kindlustusandjal ei ole

regressiõigust hageja vastu. Hoone ei ole ehitatud aastatel 1922-1925. Oluline on hoopis hoone

olukord, mitte selle vanus. Tulekahju põhjus on teadmata ja seda ei ole võimalik seostada sellega, kas

hoones elati või mitte. Asjaolu, et hoones ajutiselt ei elatud, ei suurendanud kindlustusjuhtumi

saabumise tõenäosust.

5. Kolmas isik toetas hagi ja ei toetanud vastuhagi.

6. Harju Maakohus jättis 6. veebruari 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi

osaliselt, mõistes hagejalt kostja kasuks välja 11 540 euro ja 2 senti ning viivise. Maakohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 479 lg 1 ning VÕS § 480 lg-d 1, 3 ja 4 võimaldavad

kokku leppida kokkuleppelises kindlustusväärtuses. Kohtule esitatud kindlustuspoliisilt nr 40239234

nähtub, et objekti kindlustussumma on 2 200 000 krooni. Poliisi märkuste lahtris on järgmine märkus:

"Ergo hinnangul vastab kindlustussumma ehitise kindlustusväärtusele. Seetõttu ei arvestata

alakindlustust." Lepingu osaks on ka kindlustustingimused KT.0192.07 (edaspidi üldtingimused) ja

hageja sooviavaldus. Nendes dokumentides ei ole viiteid võimalikele poolte kokkulepetele selle

kohta, et hoone kindlustusväärtust võiks pooled kokku leppida kokkuleppelisena ehk selliselt, et

kindlustusjuhtumi korral ei arvestata hüvitise suuruse määramisel hoone vanust ja amortisatsiooni.

Maakohtu hinnangul ei saa lugeda tõendatuks, et pooled oleksid 28. oktoobrist 2007 kuni

27. detsembrini 2008 (poliis 40239234) kehtinud lepingu sõlminud kokkuleppelise

kindlustusväärtusega.

Üldtingimuste § 8 lg 1 järgi on kindlustusväärtuseks ehitise/hoone puhul selle taastamisväärtus,

milleks on vähimad võimalikud kulud selle täieliku hävimise korral. Samas sätestatakse, et

taastamisväärtusest arvestatakse maha kulum juhul, kui see on suurem kui 30% taastamisväärtusest.

Hageja leidis valesti, et üldtingimuste § 8 lg-s 1 sätestatu jääkväärtuse kui kindlustusväärtuse kohta

on tühine sõltumata sellest, et pooled väidetavalt sõlmisid kokkuleppelise kindlustusväärtusega

lepingu. Üldtingimuste § 8 lg 1 ja VÕS § 132 lg-te 1 ning 3 eesmärgiks on kahjueelse olukorra

ennistamine. Üldtingimuste § 8 lg 1 vastab seadusele ning on kooskõlas kahju hüvitamise

eesmärgiga, samuti VÕS § 479 lg-s 3 ja VÕS § 132 lg-s 1 sätestatuga. Seega on vaidlusaluse hoone

kindlustusväärtuseks tema taastamisväärtus ning üle 30% kulumi puhul vastavalt jääkväärtus.

Üldtingimuste § 8 lg 1 järgi on vaidluses tähtis hoone taastamisväärtus, mistõttu ei ole oluline see,

milline oli kinnistu turuväärtus selle kinnistu müügilepingu sõlmimise ja hüpoteegi seadmise ajal.

Pooled ei ole kokku leppinud, et kindlustushüvitist makstakse üksnes hoone taastamise korral. Lisaks

ei ole kostja sellele viidanud ka oma 25. novembri 2008. aasta otsuses. Seetõttu on asjakohatud kostja

väited hüvitise või selle osa maksmise seotusest hoone faktilise taastamisega ja viitega

üldtingimuste § 19 lg-le 7.

Kuna maakohtus ei vaielnud pooled käibemaksu mahaarvamise üle, lähtus maakohus hüvitise

suuruse arvestamisel hoone taastamisväärtusest ilma käibemaksuta, s.o 1 360 000 krooni.

Vaidlusaluse hoone kindlustusväärtus kui jääkväärtus ja sellele vastav kahju ulatus ja hüvitis on 36%

kulumit arvestades 870 400 krooni (55 628 eurot 70 senti) (ilma käibemaksuta). Seega maksis kostja

enne kohtumenetlust kolmandale isikule 521 620 krooni 34 senti vähem. VÕS § 501 järgi puudus

kostjal alus vähendada kolmandale isikule makstavat hüvitist 40% võrra sõltumata sellest, et kostja

pidas hagejat lepingu rikkujaks.

Maakohtu otsuse tegemise ajaks oli kostja hüvitanud koos hagi tagamise korras tasutuga selle osa

hüvitisest, mis tal tasuda tuli. Seetõttu leidis maakohus, et ei ole alust mõista kolmanda isiku kasuks

välja 521 620 krooni 34 sendi (33 337 euro 62 sendi) suurust lisahüvitist ning see nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et hageja nõue muutus sissenõutavaks 18. veebruaril 2008 (16. veebruar 2008 oli

laupäev). Kostja täitis kohustuse enda määratud ulatuses 1. detsembril 2008, kui kandis 25. novembri

2008. a otsuse alusel hüvitise kolmandale isikule üle. Seega oli kostja kohustuse täitmisega viivituses

ning hagejal on õigus nõuda kostjalt seadusjärgset viivist, mille suuruseks on 82 037 krooni 93 senti.

Kuna kostja tasus 9. märtsil 2009 hagi tagamise korras 451 990 krooni, siis tasus ta veel selleks ajaks

võlgu olnud 189 390 krooni ning ettemaksuks jäi 262 600 krooni, seega ei ole kostja 10. märtsist

2009 enam viivituses. Hageja viivisenõue on osaliselt põhjendatud ja tõendatud. Arvestades

võlgnetavat summat, kohtueelselt ja hagi tagamise käigus kostja tasutut, on kostja tasunud

kolmandale isikule 180 562 krooni 7 senti (11 540 eurot 2 senti) rohkem.

Kostja ei ole kohustatud hagejale hüvitama asjatundjate arvamuste saamisega seotud kulusid.

Pooltevahelisest lepingust ei nähtu, et hageja oli kohustatud kahju ja selle suuruse kindlakstegemiseks

palkama eksperdi, nõuandja, samuti ei ole sellist juhist andnud talle kostja. Seetõttu ei rahuldanud

maakohus hageja 29 364 krooni (1876 euro 70 sendi) suurust kulude hüvitamise nõuet, kuid leidis, et

nimetatud summat saab käsitada menetluskuludena.

Maakohus leidis samuti, et hoone jäämist mõneks nädalaks ilma elanikuta ei saa pidada selliseks riski

suurenemiseks, millest hageja pidanuks kostjat teavitama ning millest hageja pidanuks hoiduma.

Vastupidine arusaam ei vastaks mõistlikkuse põhimõttele VÕS § 7 lg 1 järgi. Hageja võis eeldada, et

kui kostja kindlustusandjana mingeid märkusi maja suuruse ja vanuse kohta andmetesse ei tee, siis on

need õiged (VÕS § 440 lg 2). Kostja jaoks oluliste andmete kontrollimine oli kostja riisiko ja see, et

hageja esitas elamu kohta vääraid andmeid ei ole asjaoluks, mis vabastaks kostjat kohustuse

täitmisest üldtingimuste § 20 lg 1 p 7 alusel. Seega puudus kostjal alus hüvitist 40% võrra vähendada

ja kostja rikkus oma lepingust tulenevat kindlustushüvitise maksmise kohustust.

Üldtingimuste § 21 järgi on soodustatud isik ja/või kindlustusandja kohustatud tagastama

kindlustusvõtjale kindlustushüvitise, kui hüvitamist välistavad asjaolud on ilmnenud pärast kahju

hüvitamist või kui kolmas isik on kahju hüvitanud seadusega ettenähtud korras. See säte hõlmab ka

olukorda, kus kindlustusandja on kahju hüvitanud suuremas ulatuses, kui see tegelikult on, ning kahju

tegelik suurus selgub alles pärast hüvitamist. Praegusel juhul on kostja täitnud kohustuse kolmandale

isikule 180 562 krooni 7 sendi (11 540 euro 2 sendi) võrra rohkem kui pidi. Seega on kostjal õigus

nõuda kindlustusvõtjalt enammakstud hüvitis tagasi. Seetõttu tuleb vastuhagi osaliselt rahuldada ning

hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 180 562 krooni 7 senti (11 540 eurot 2 senti). Kuna märgitu

on seni kostjale tasumata, on hageja viivituses VÕS § 100 järgi ja seda alates 10. märtsist 2009.

Kostja viivisenõue on osaliselt põhjendatud ja tõendatud.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt ja palus teha

ringkonnakohtul uue otsuse. Hageja leidis, et maakohtu otsuse resolutsioon on ekslik ja vastuolus

kohtuotsuse põhjendustega. Olukorras, kus maakohus leidis, et kostja tasus kohtuväliselt

521 620 krooni 34 senti vähem, kui ta seda tegema pidi, ei saa hagi jääda täies ulatuses rahuldamata.

Pooled vaidlesid käibemaksu üle. Maakohus jättis arvestamata, et kohtuväline hüvitis sisaldas ka

koristuskulusid. Seetõttu on kostjalt välja mõistetud oluliselt väiksem summa.

8. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada osaliselt maakohtu otsuse resolutsiooni punkti nr 3. Kostja leidis, et maakohus oleks

pidanud vastuhagi täies ulatuses rahuldama, st mõistma hagejalt välja 21 233 eurot 39 senti

enammakstud hüvitise tagastamiseks ja vastuhagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis.

9. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. aprilli 2012. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse ja

jättis vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja

tegi uue otsuse, millega rahuldas hageja nõude kolmanda isiku kasuks 107 066 euro 9 sendi

saamiseks, tasaarvestas 30. detsembril 2008 ja 6. märtsil 2009 hagi tagamise tõttu kolmandale isikule

tasutud summad hageja nõudega ning mõistis kostjalt kolmanda isiku kasuks välja 56 945 eurot

28 senti (891 000 krooni) ning viivise. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude saada

kulutuste katteks 1876 eurot 70 senti. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata kostja vastuhagi

võlgnevuse ja viivise saamiseks. Ringkonnakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda.

11. Ringkonnakohtu arvates võimaldab seadus ehitise kindlustamise eelnevalt kokku leppida ehitise

kindlustusväärtusena ehitise taastamise maksumuses, mis tähendab seda, et hüvitise suuruse

määramisel ei arvestata ehitise vanust ja amortisatsiooni ning määrav on samaväärse ehitise

ehitamise/taastamise maksumus (VÕS § 479 lg 3 ja § 480 lg-d 1 ja 4). Maakohus leidis aga vääralt, et

pooled ei leppinud kokku kokkuleppelises kindlustusväärtuses 2 200 000 krooni.

Pooled ei vaidle selle üle, et 2007. a mais tegi kostja müügiesindaja hageja seaduslikule esindajale

ettepaneku suurendada kindlustussummat ja kindlustusväärtust vältimaks alakindlustuse tekkimist.

Kostja viitas tõusnud ehitushindadele ja vääralt määratud kindlustusväärtusele, mille tõttu eramu

taastamisväärtus oli suurenenud. 17. detsembril 2008 tegi kostja kindlustuspakkumuse järgmise

märkusega: "ERGO hinnangul vastab ehitise kindlustussumma ehitise kindlustusväärtusele. Seetõttu

ei arvestata hüvitamisel alakindlustust." Samad laused olid ka kindlustuspoliisi märkuste lahtris.

Sellist tingimust varasem kindlustusleping ei sisaldanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on poliisil olev eeltoodud märkus lepingu tingimus. Kahte lauset tuleb

tõlgendada koosmõjus poliisil oleva kindlustussummaga selliselt, et 2 200 000 krooni on ehitise

kokkuleppeline kindlustusväärtus. Lausetes väljendatud tahe ei erine lepingus kasutatud sõnade

üldlevinud tähendusest ja seetõttu ei ole määrav lepingupoolte ühine tahe (VÕS § 29 lg 1). Lepingut

ei tule tõlgendada sarnase mõistliku isiku seisukohalt (VÕS § 29 lg 4).

Maakohus tuvastas õigesti, et 28. detsembrist 2007 kuni 27. detsembrini 2008 kehtinud

kindlustuslepingu sõlmimisel ei peetud läbirääkimisi. Samas tuvastas maakohus, et pooled pidasid

läbirääkimisi sama hoone kohta varem sõlmitud kindlustuslepingu kindlustussumma suurendamisel

varasemalt 1 700 000 kroonilt 2 200 000 kroonile vältimaks alakindlustust. Samuti tuvastas

maakohus, et eelnevas lepingus polnud vaidlusalusele märkusele sarnast märkust. Seega viitavad

vaidluse esemeks oleva kindlustuslepingu sõlmimise asjaolud sellele, et kostja soovis

kindlustusväärtust alakindlustuse vältimiseks tõsta ja tegi hagejale sellise ettepaneku. Lepingu

sõlmimise asjaolusid arvestades oli tegemist kokkuleppelise kindlustusväärtusega (VÕS § 29 lg 5

p 1).

Kuna tegemist oli kokkuleppelise kindlustusväärtusega, on oluline ülekindlustuse küsimus.

Kokkuleppelist kindlustusväärtust ei loeta kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust

kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Sel juhul lähtutakse tegelikust

kindlustusväärtusest (VÕS § 480 lg 3). Kuna vaidlusaluse hoone kindlustusväärtus oli

kokkuleppeline, siis ei olnud maakohtul vaja hinnata üldtingimuste § 8 lg 1 vastuolu VÕS § 479 lg-

ga 3. VÕS § 479 lg-t 3 ei saa käesolevas vaidluses kohaldada. Samuti ei saa arvestada hoone kulumit.

12. Kohtumenetluses tehti kohtuekspertiis ja täiendekspertiis. Ekspert on kirjeldanud

ehitusmaksumusi Eesti Projektbüroode Liidu (EPBL), majandus- ja kommunikatsiooniministri

11. jaanuari 2008. a määruse nr 2 ja analoogprojektide alusel. Seejuures on EPBL ja

analoogprojektide hinnad toodud 1. jaanuari 2008. aasta seisuga, määruse hinnad aga 1. jaanuari

2007. aasta seisuga. Selle asjaolu on maakohus tähelepanuta jätnud. Just selle alusel on aga ekspert

määranud vähimad võimalikud kulutused hoone täielikul hävimisel selle esialgsel kujul taastamiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selles osas rikkunud tõendi igakülgse ja objektiivse

uurimise kohustust. Eksperdiarvamuse kohaselt on EPBL ehitusmaksumused koos käibemaksuga ja

arvestades vundamendi osakaalu 2 300 000-2 630 000 krooni, analoogobjektide maksumus aga

käibemaksuga 2 285 000 krooni. Seega ei esinenud ülekindlustust.

Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus kulumi määramisel tõendeid hinnates menetlusõiguse

norme, mistõttu jõuti vale järelduseni. Maakohus on jätnud arvestamata eksperdi seisukohaga, et

hoone kulumit ei ole võimalik täpselt määrata ilma ehitist inspekteerimata, ja maakohus ei saanud

hoone kulumi osas arvestada ka ekspert L. Sõmera hinnangutega, kes oma arvamust korduvalt

muutis. Lisaks andsid oma hinnangu kulumile ka riiklikult tunnustatud eksperdid A. Birk ja

T. Sepaste. Objektiivsem on A. Birki arvamus, mille kohaselt on kulum 28,8%, kuna ta vaatas objekti

kostja taotlusel üle.

Leides, et hoone kulum ületas 30% ja kohaldades üldtingimuste § 8 lg-t 1, ei pidanud maakohus

võtma seisukohta, kas kostja üldtingimuste § 19 lg 7 on tühine. Kostja tugines üldtingimuste § 19 lg-

le 7, leides, et kui hoone kindlustusväärtuseks on taastamisväärtus ja hoone kulumina hinnatud osa on

väiksem kui 30%, ei tule seda hüvitada enne, kui kindlustusvõtja on tegelikult asunud hoonet

taastama. Ringkonnakohtu hinnangul on üldtingimuste § 19 lg 7 tühine. Selline hoone taastamise

nõue ei tulene ei kahju hüvitamise põhimõtetest (VÕS § 127) ega VÕS §-st 132 (vt Riigikoht lahend

nr 3-2-1-113-08), seega kaldutakse sellise tüüptingimusega kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ja

tüüptingimus on tühine (VÕS § 42 lg 1).

13. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et pooled ei vaielnud käibemaksu üle. Hageja nõudis

hüvitist koos käibemaksuga ja kostja vaidles sellele vastu, kuna hageja on käibemaksukohuslane.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 alusel leidis kostja, et käibemaks ei ole hagejale tekkinud

kahjuks. Kuna kindlustushüvitis maksti hüpoteegipidajale, ei teki hüpoteegipidajal ega hagejal sellest

käibemaksuga maksustatavat käivet. Kostja põhiväide on, et kui kahjustatud isik ei kanna tegelikult

kulusid (ei taasta hoonet), siis ei teki tal käivet ja käibemaksu tasumise kohustust - seega ei ole tal

käibemaksu näol kahju tekkinud. Ringkonnakohtu arvates on kostja selline seisukoht ekslik.

VÕS § 132 lg 3 kohaselt hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral eelkõige asja parandamise

mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja soovib eramu taastamiseks vajalike

kulutuste hüvitamist kindlustussumma ulatuses, seega asja taastamisväärtust. On loogiline eeldada, et

kui juriidiline isik asub taastama ehitist, siis selleks tehtavad kulutused hõlmavad üldjuhul

käibemaksu. Seejuures ei ole oluline, et kindlustushüvitis makstakse välja hüpoteegipidajale.

Kindlustussumma väljamaksmise aluseks ei ole see, kuidas hageja kindlustushüvitist kasutab.

Järelikult ei saa ka kindlustushüvitise suurus sõltuda sellest, kas kahjustatud isik teeb kulutusi

käibemaksule või mitte.

14. Õige on kostja väide, et maakohus lahendas vastuhagi õiguslikul alusel, millele kostja ei

tuginenud, andmata pooltele võimalust selle kohta oma seisukohta esitada. Vastuhagis tugines

kindlustusandja alusetu rikastumise sätetele, kuid maakohus lahendas õigusvaidluse lepingu alusel

(tüüptingimus § 21). Kuivõrd ringkonnakohus jättis vastuhagi rahuldamata ning muutis hagi tagamise

määruse osas maakohtu määrust, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks käsitleda kostja väiteid

alusetu rikastumise kohta.

15. Põhjendamatu on vastuapellatsioonkaebuse väide, et hageja rikkus riski suurendamise keeldu.

Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu seisukohtadega riski suurendamise ja ebaõigete

andmete esitamise kohta. Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõude

sissenõutavaks muutumise aja kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt saaks kokkuleppelise kindlustusväärtusega VÕS § 480 lg 1 järgi

tegemist olla ainult juhul, kui poolte tahe on selgelt fikseeritud. Lepingus on primaarne lepingu tekst

ja lepingu teksti kohaselt ei arvestata suurendatud kindlustussumma tõttu hüvitamisel alakindlustust.

Ringkonnakohus tuvastas, et pooled rääkisid läbi ainult kindlustussumma tõstmise üle. Asjas ei ole

ühtegi tõendit, et pooled oleks soovinud suurendada kindlustusväärtust või kokku leppida

kindlustusväärtuse suuruses. Poolte tahe oli kindlustussumma suurendamisega vältida alakindlustust.

Isegi kui asjas olnuks kokkuleppeline kindlustusväärtus, siis pidanuks ringkonnakohus kohaldama

VÕS § 477 ja § 480 lg-t 3. VÕS § 477 kohaselt ei pea kindlustusandja täitma rohkem, kui on

(kindlustatud isikule tekkinud) kahju tegelik suurus. Tegelik kahju sõltub tegelikust

kindlustusväärtusest (VÕS § 479 lg 3). Kokkuleppelise kindlustusväärtusega kindlustuslepingu puhul

on tegemist VÕS § 480 lg-s 3 sätestatud olukorraga ja ringkonnakohus oleks pidanud lähtuma

tegelikust kindlustusväärtusest (870 000 krooni). Asjaolu, et hageja hoone kindlustussumma osutus

hoonet tulekahjujärgselt hinnanud ekspertide arvamusel suuremaks kui hoone tulekahjustuste

parandamise maksumus, annab hagejale õiguse nõuda kindlustusmakse vähendamist. Tegemist on

ülekindlustusega (VÕS § 481).

Ringkonnakohtu otsusest ei ole üheselt võimalik aru saada, kas ja kuidas mõjutab VÕS § 127 lg-te 1

ja 5 ning § 132 lg 3 järgi ehitise tegelikku ehitusväärtust ja kindlustushüvitist ehitise vanus,

renoveerimise aeg, komplektsus, suurus, samuti kindlustusobjekti koosseisu kuuluvate kinnistu osade

määratlemine. Kindlustusobjekti määratlemata jätmisel rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5,

kui mõistis erinevalt maakohtust kostjalt välja hüvitise ka selliste asjade eest, mis ei olnud

kindlustatud ja/või mis tulekahjus ei saanud kahjustada ja/või mida üleüldse hoones ei olnud.

Ka kokkuleppelise kindlustusväärtusega kindlustuslepingu täitmise kohustuse tuvastamiseks tuleb

arvestada, mis on hoone tegelikud omadused ning milline on nende mõju hoone tegelikule ja

väidetavale kokkuleppelisele kindlustusväärtusele. Maakohus leidis, et kindlustusvõtja esitatud

ehitusväärtust määravad andmed olid valed, samuti ei olnud ehitustööd lõpetatud.

Kostja on seisukohal, et 36% ulatuses amortiseerunud hoone puhul ei pea kindlustusandja kulumit

hüvitama. Praeguses asjas sõltub hüvitise suurus sellest, kas ehitis taastatakse. Kuivõrd hageja ei ole

ehitist taastanud, ei ole tal õigust summale, mille ringkonnakohus välja mõistis.

Hageja on ringkonnakohtu otsuse tulemusel kostja arvel kasu saanud ka siis, kui võrrelda tema

kinnistu väärtuste vahet kinnistu ostmisel (2,5 miljonit krooni) ja pärast tulekahju toimumist

(1 650 000 krooni). Seega tulekahju tõttu vähenes hageja asja väärtus eelduslikult (arvestamata

kinnisvaraturul 2007. aastal alanud olulist langust) kuni 850 000 krooni võrra. See tähendab, et

hageja asja väärtus on ligi kaks korda väiksem, kui tema esitatud nõue. Ringkonnakohus ei ole ka

sellele kostja argumendile vastanud.

17. Kostja selgitas 24. augustil 2009 esitatud seisukohas kohtule, et ei ole õigustatud lugeda

käibemaksu hagejale tekkinud kahju osaks. Hageja sellele seisukohale vastuväidet ei esitanud,

mistõttu järeldas maakohus põhjendatult, et pooled selle üle ei vaidle. TsMS § 402 lg 2 sätestab, et

pool peab hiljemalt kohtukõnes esitama tema arvates asja lahendamiseks tähtsad asjaolud.

Ringkonnakohus ei saanud avada vaidlust käibemaksu küsimuses ja ringkonnakohtuotsus on selles

osas ebaseaduslik.

Ringkonnakohus ei vastanud kostja põhjendustele, miks käibemaks ei ole hageja kahjuks VÕS § 479

lg 3, § 127 ja § 132 lg 3 tähenduses. Käibemaks ei ole asja ega vara osa (nt käibemaksu ei võeta

arvele äriühingu bilansis vara väärtusena). Kindlustuslepingus ei ole kokku lepitud, et käibemaks on

kindlustatud. Tulekahjuga iseenesest ei kaasnenud hagejale käibemaksu sisaldavat kohustust.

Käibemaks ei ole kahju, vaid riiklik tarbimismaks, mille peab maksma kauba omandaja ja ainult

tegelikult tehtud tehingutelt, st käibelt. Kui kahjustatud isik ei tee tegelikult kulutusi käibemaksule

(näiteks siis, kui taastamistööde eelarves või ekspertiisiaktis kirjeldatud teenust või kaupa tegelikult

üle ei anta), siis ei teki tal käivet ja käibemaksu tasumise kohustust. Seega ei ole tal käibemaksu näol

kahju tekkinud ega tekigi.

18. Kostja ei olnud hüvitise tasumisega viivituses. Kohtud jätsid hindamata kogutud tõendid ja kostja

põhjendused selle kohta, et kindlustusandja lepingu täitmise kohustus ei sõltu VÕS § 450 lg 1

tähenduses üksnes tulekahjustuste rahalise suuruse kindlaksmääramisest, vaid ka tulekahju

tekkepõhjusest ning tule leviku põhjusest. Kuivõrd hoone süüdati, tulekahju avastamise ajal oli elamu

lukustatud ja kindlustusvõtja väitel elati selles alaliselt, tuli jõuda selgusele, kas kindlustusandjal on

õigus vabaneda lepingu täitmise kohustusest. Neid asjaolusid menetleti kriminaalmenetluses, kostjal

puuduvad selleks võimalused.

19. Ringkonnakohus pidanuks vastuapellatsioonkaebuse rahuldama. Hageja hoone taastamise

kuludele vastav kindlustushüvitis pidanuks olema maakohtu tuvastatud hüvitisest väiksem. Kostjal oli

lisaks õigus maakohtu tuvastatud kindlustushüvitist 40% võrra (s.o proportsionaalselt hageja

vähemtasutud kindlustusmaksega) vähendada. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt pidanuks

kindlustusmakse olema elaniketa hoone kindlustamisel samadel tingimustel ca 40% suurem.

Arvestades tulekahju asjaolusid, on ilmne, et hageja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud riski

suurendamise keeldu ja VÕS §-s 448 sätestatud teabe andmise kohustust. Seetõttu ei olnud kuni

kriminaalmenetluse materjalide saamiseni kostja täitmise kohustuse ulatuse kindlaksmääramiseks

vajalikud toimingud VÕS § 450 lg 1 tähenduses lõpetatud. Seega ei olnud kostja viivituses, kui

otsustas kindlustushüvitise tasuda alles pärast kriminaalmenetluse materjalide saamist.

20. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja arvates vaidlustab kostja faktilisi asjaolusid.

Kostja arusaam kindlustusriskist ei ühti võlaõigusseaduses sätestatuga. Hageja viitab asjaolule, et

ERGO Kindlustuse AS määrab kindlustussumma ja kindlustusväärtuse koos käibemaksuga. Kui

asuda seisukohale, et kindlustusjuhtumi toimumisel tohib käibemaksu maha arvata, siis tekib olukord,

kus kindlustusandja on kindlustusvõtjalt kindlustusmaksena välja petnud alusetult suurema summa.

Asjaolu, kas tegemist oli kokkuleppelise kindlustusväärtusega või mitte, ei oma ringkonnakohtu

tuvastatud kahju suuruse kontekstis sisulist tähtsust, sest isegi kui tegemist ei oleks kokkuleppelise

kindlustusväärtusega, oleks kahju suurus täpselt sama - kindlustusandja täitmiskohustus oli ja on

piiratud kindlustussummaga 2 200 000 krooni. Kostja oli oma kohustuse täitmisega viivituses.

21. Kolmas isik ei nõustu kassatsioonkaebusega elamu taastamisväärtuse osas. Ta leiab, et tegemist

on kokkuleppelise kindlustusväärtusega. Kindlustussumma on maksimaalne kindlustusandja

väljamaksusumma (VÕS § 426 lg 1) ja see on praegusel juhul 2 200 000 krooni. Kindlustusväärtus

on kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumisel (VÕS § 479 lg 1) ja ka see on

2 200 000 krooni. Kokkuleppeline kindlustusväärtus tähendabki seda, et kindlustusväärtus on

eelnevalt kindla summana kirjalikult kindlaks määratud.

Kindlustuspraktikas saab küll teoreetiliselt käibemaksuta hüvitada, aga see eeldab erikokkulepet

kindlustuspoliisil. Tõendamata on kostja väide, et elaniku puudumine hoones tulekahju hetkel

suurendas võimaliku kahju suurust. Kostja on olnud hüvitise tasumisega viivituses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

23. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et poliisil märgitud kindlustussumma

2 200 000 krooni on ehitise kokkuleppeline kindlustusväärtus. VÕS § 480 lg 1 kohaselt võivad

kindlustuslepingu pooled kokkuleppel määrata eelnevalt kindlustusväärtuse kindla summana

(kokkuleppeline kindlustusväärtus). VÕS § 480 lg 3 esimese lause järgi ei loeta kokkuleppelist

kindlustusväärtust kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest

kindlustusjuhtumi toimumise ajal. VÕS § 480 lg 3 teise lause järgi lähtutakse sel juhul tegelikust

kindlustusväärtusest.

Ringkonnakohus luges ekslikult kindlustusväärtuses kokkuleppimiseks alakindlustuse vältimiseks

kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks lugemise. VÕS § 482 sätestab, et kui

kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal (alakindlustus),

vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse

kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Seega ei tähenda kindlustussumma kindlustusväärtusega võrdseks

lugemine kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokkuleppimist.

Samas lähtus ringkonnakohus väärast arusaamast, et kokkuleppelise kindlustusväärtuse korral on

hagejal igal juhul õigus nõuda hüvitist, mis vastab hoone taastamise maksumusele hoone vanust ja

amortisatsiooni arvestamata. Kokkuleppeline kindlustusväärtus on oluline VÕS § 481 (ülekindlustus)

ja § 482 (alakindlustus) kohaldamise puhul. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused kindlustushüvitise

suuruse kohta oleksid olnud õiged juhul, kui ringkonnakohus oleks tuvastanud, et pooled sõlmisid

VÕS § 480 lg-s 4 nimetatud kokkuleppe. VÕS § 480 lg 4 sätestab, et ehitise kindlustamise korral

võivad lepingupooled ehitise kindlustusväärtusena kokku leppida kindlustatud ehitise taastamise

maksumuse. Sellisel juhul võib kindlustusvõtja nõuda summat, mis on vajalik samaväärse ehitise

ehitamiseks, kusjuures hävinud ehitise vanust ja amortisatsiooni ei võeta arvesse.

Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja VÕS § 426 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitama

kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on

kindlustusandja maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). Kooskõlas VÕS § 476 lg-

ga 1 peab kindlustusandja lepingu kohaselt hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu

tekkinud kahju, sh kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena tekkinud kahju. Ehitise

kindlustusväärtuse mõiste sätestab VÕS § 479 lg 3. Selleks on tavaline kohalik ehitusväärtus, millest

on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.

Kolleegium on varem leidnud, et kindlustusandja ei pea kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma

kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul

hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust (vt Riigikohtu 20. novembri 2007. a otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-104-07, p 12). Nagu öeldud, võimaldab VÕS § 480 lg 4 erandina kokku leppida,

et ehitise taastamise korral ei arvestata kindlustusväärtuse kindlakstegemisel ehitise vanust ja

amortisatsiooni. Sellisel juhul kohaldatakse VÕS § 477 samal viisil, st et kahju suuruse arvestamisel

lähtutakse üksnes ehitise taastamise kuludest. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud, et pooled oleksid

kokku leppinud kindlustusväärtusena kindlustatud ehitise taastamise maksumuse VÕS § 480 lg 4

järgi, siis oleks ringkonnakohus pidanud arvestama VÕS §-s 477 sätestatut. VÕS § 477 järgi ei ole

kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui

kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.

24. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et hagejal on õigus nõuda kahjuhüvitist koos

käibemaksuga. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral

eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja soovib

hoone taastamiseks vajalike kulutuste hüvitamist kindlustussumma ulatuses, et asuda ehitist taastama.

Kindlustusjuhtumi toimumise korral peaks kehtima eeldus, et kindlustusvõtja tules hävinud ehitise ka

taastab. Taastamistööde puhul tuleb tasuda ka käibemaks. Samas leiab kolleegium, et kui kindlustatud

hoonet ei asuta taastama mõistliku aja jooksul pärast kindlustushüvitise saamist, siis on

kindlustusandjal võimalus esitada nõue kindlustusvõtja vastu VÕS § 1028 lg 1 jj alusel.

25. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kindlustusjuhtumi toimumise riski suurendas asjaolu, et

tulekahju toimumise ajal ei elanud hoones kedagi. Kohtud on tuvastanud, et tulekahju ajal oli hoone

elaniketa. Üldtingimuste § 10 järgi peab kindlustusvõtja teatama kindlustusandjale riski

suurenemisest.

VÕS § 443 sätestab, et kindlustusvõtja peab riski suurenemise võimalikkusest kindlustusandjale

viivitamata teatama, välja arvatud juhul, kui selle suurenemise võimalikkuse põhjustas üldteadaolev

asjaolu. VÕS § 444 järgi ei või kindlustusvõtja pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja

nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt,

kelle eest ta vastutab. VÕS § 445 lg 1 sätestab, et kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 443 sätestatud

kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum

toimub pärast ühe kuu möödumist ajast, mil kindlustusandja oleks pidanud teate kätte saama, välja

arvatud juhul, kui ta teadis ajal, mil ta oleks pidanud teate kätte saama, kindlustusriski võimalikkuse

suurenemisest või pidi seda teadma. VÕS § 445 lg 2 sätestab, et kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-

s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest

kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui

kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. Samas ei kohaldata VÕS § 445 lg 3 p 2

järgi lg-s 1 sätestatut, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi

toimumisele.

Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu seisukohtadega riski suurendamise ja ebaõigete

andmete esitamise kohta. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et hoone jäämist mõneks nädalaks

elaniketa ei saa pidada riski suurenemiseks, millest hageja pidanuks kostjat teavitama ning millest

hageja pidanuks hoiduma. VÕS § 7 lg-s 1 sätestatud mõistlikkuse põhimõttele ei vastaks see, kui

kindlustusvõtja peaks kindlustatud hoone elanike mõnenädalasest äraolekust kindlustusandjale

teatama. On tavapärane, et kindlustatud hoones elavad inimesed võivad viibida mõne nädala mujal

(nt suvepuhkuse ajal või reisides) ja seda ei saa lugeda kindlustusriski võimalikkuse suurendamiseks.

Samas möönab kolleegium, et iga kindlustusjuhtumit tuleb hinnata eraldi. Praeguses asjas on kohtud

õigesti leidnud, et kindlustusriski võimalikkust ei ole suurendatud. Üürniku lühiajaline lahkumine ei

ole sündmus, mis vastaks VÕS §-de 443 ja 444 koosseisule. Seega leidsid kohtud õigesti, et ainuüksi

sel põhjusel ei olnud kostjal õigust hüvitist vähendada. Selle väite osas jääb kassatsioonkaebus

rahuldamata.

Kostja väide, et hageja oleks pidanud sõlmima kostjale soodsama lepingu selle tõttu, et hoones ei

elatud, ei puutu asjasse. Selle asjaolu tõttu ei olnud kostjal alust vähendada kindlustushüvitist. Samuti

ei ole asjakohane kostja väide, et hoone pindala oli suurem kui kindlustuspoliisile märgiti. Need

asjaolud võiksid kolleegiumi arvates olla asjakohased juhul, kui kostja oleks taganenud lepingust

VÕS § 441 alusel selle tõttu, et hageja ei teatanud talle enne lepingu sõlmimist kõikidest olulistest

asjaoludest ja rikkus sellise käitumisega VÕS § 440 lg-s 1 sätestatut.

26. Kolleegium leiab, et kohtud tuvastasid õigesti hageja nõude sissenõutavuse alguse.

Kindlustushüvitis muutub sissenõutavaks VÕS § 450 lg-s 1 ja VÕS § 82 lg-s 3 sätestatud tingimuste

korral - oluline on kindlustusjuhtumi käsitlemiseks vajaliku mõistliku aja möödumine. Kohtud leidsid

õigesti, et toimunud kriminaalmenetluse vaatamata ei olnud kindlustusandjal õigust

kindlustushüvitise väljamaksmisega kuni kriminaalmenetluse lõpuni viivitada.

27. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama poolte esitatud tõendeid ja tuvastama, kui

suurt hüvitist on hagejal õigus saada, arvestades VÕS §-s 477 ja § 479 lg-s 3 sätestatut. Juhul kui

ringkonnakohus tuvastab, et hoone kulum oli rohkem kui 30%, peab ta üldtingimuste § 8 lg 1 järgi

arvestama kulumi maha hoone taastamisväärtusest. Maakohus leidis õigesti, et üldtingimuste § 8 lg 1

ei ole seadusega vastuolus ega tüüptingimusena kehtetu.

Kolleegium selgitab, et ringkonnakohtu hinnang üldtingimuste § 19 lg 7 kehtivuse kohta oleks

asjassepuutuv üksnes juhul, kui pooled oleksid sõlminud VÕS § 480 lg-s 4 nimetatud kokkuleppe.

Üldtingimuste § 19 lg 7 sätestab: "Kui ehitise kindlustusväärtuseks on taastamisväärtus, hüvitab

kindlustusandja esmalt kindlustushüvitise osa, milles on arvesse võetud ehitise kulumit. Ülejäänud

osa hüvitatakse ehitise taastamiseks esitatud kalkulatsioonide alusel siis, kui kindlustusvõtja kasutab

kindlustushüvitist samas kohas, sama liiki ja sama otstarbega ehitise taastamiseks kahe aasta jooksul

arvates hüvitamise alustamisest. Seejuures peab kindlustusvõtja olema tõendanud, et ta esmalt saadud

hüvitise on kasutanud sama ehitise taastamiseks." Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus tuvastanud,

et pooled leppisid kindlustusväärtusena kokku hoone taastamisväärtuse (vt käesoleva otsuse p 23).

Seetõttu ei hinda kolleegium ringkonnakohtu põhjendust, et üldtingimuste § 19 lg 7 on

tüüptingimusena tühine.

28. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

29. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu