3-1-1-98-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-98-12

Määruse kuupäev

7. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

23. aprilli

2012.

a

määrus

kriminaalasjas

nr 1-12-3134

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu H. L.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi Alla

Raudsepp, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokuratuur, riigiprokurör Jaan Naaber

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a määrus, millega jäeti H. L.-i esindaja

määruskaebus läbi vaatamata ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks sisuliseks

arutamiseks samas kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata Advokaadibüroo Oberg & Partnerid OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

H. L.-ile määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 115 (ükssada viisteist) eurot ja 20

(kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 19 (üheksateist) eurot ning 20 (kakskümmend)

senti.

4. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasjas nr 11210000067 alustati 31. oktoobril 2011 KarS § 121 tunnustel menetlust selle

kohta, et 10. oktoobril 2011 ründas K. V. Pärnu linnas Pärnu kohtumajast väljudes H. L.-i, lõi teda

ühel korral käega vastu pead ja tekitas sellega kannatanule tervisekahjustusi.

2. 28. detsembri 2011. a määrusega lõpetati prokuröri nõusolekul kriminaalmenetlus, kuna menetleja

hinnangul tegutses K. V. kannatanut lüües hädakaitses.

3. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale esitas Riigiprokuratuurile kaebuse H. L.-i esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Alla Raudsepp, taotledes määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse

jätkamist.

4. Riigiprokuratuuri 20. veebruari 2012. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata.

5. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse H. L.-i esindaja vandeadvokaadi vanemabi

A. Raudsepp, taotledes määruse tühistamist, Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetluse

jätkamiseks, täiendavate tõendite kogumist ja kriminaalmenetluse lõpuleviimist.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a määrusega jäeti H. L.-i esindaja kaebus läbi vaatamata

ja tagastati kaebuse esitajale. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Riigiprokuratuuri 20. veebruari 2012. a määrus edastati samal kuupäeval kannatanu esindaja

elektronposti aadressile. Sellelt aadressilt saabus automaatvastus, mille kohaselt viibib advokaat

kontorist eemal kuni 6. märtsini 2012 ja kõnealuse ajavahemiku jooksul elektrooniliselt edastatud

materjale ei loe. Elektronkiri sisaldas informatsiooni ka selle kohta, et kiireloomuliste asjade korral

tuleb advokaadibüroo sekretäri vahendusel pöörduda vandeadvokaat Raul Obergi poole.

6.2 Seejärel edastati määrus advokaadibüroo üldisele elektronposti aadressile. Kuigi advokaadibüroo

kinnitust dokumendi kättesaamise kohta ei esitanud, pidi ta elektronposti kätte saama samal või

hiljemalt järgmisel päeval. Kuna elektronkiri edastati advokaadibüroole kutsetegevuse raames, tuleb

see vastavalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses asjas nr 3-2-1-123-07 väljendatud seisukohtadele

lugeda advokaadibüroo poolt kättesaaduks hiljemalt 21. veebruaril 2012. Seega hakkas KrMS § 208

lg-s 1 sätestatud kaebetähtaeg kulgema

21. veebruarist 2012. Kannatanu esindaja esitas ringkonnakohtule kaebuse 2. aprillil 2012, s.t KrMS

§ 208 lg-s 1 toodud tähtaega rikkudes. Ka 20. aprillil 2012 ringkonnakohtule saadetud elektronkirjas

möönab büroo juhataja Riigiprokuratuuri elektronkirja kättesaamist just 21. veebruaril 2012.

6.3 Advokaadi selgituste kohaselt viibis ta puhkusel 16. veebruarist 5. märtsini ja 12. märtsist 26.

märtsini 2012. Seega täitis advokaat 6. kuni 9. märtsini tööülesandeid. Sellel perioodil tööülesannete

täitmist kinnitab ka asjaolu, et 6. märtsil 2012 on ringkonnakohtus sama esindaja ja esindatava osas

registreeritud teine kaebus. Kinnituse Riigiprokuratuuri määruse kättesaamise kohta esitas ta aga alles

30. märtsil 2012. Eeltoodust saab järeldada, et advokaat ja advokaadibüroo eirasid teadlikult

kohustust kinnitada viivitamatult menetlusdokumendi kättesaamist.

6.4 Kuna määruskaebus esitati KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud tähtaega rikkudes ja tähtaja ennistamise

taotlust esitatud pole, tuleb kaebus jätta läbi vaatamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H. L.-i esindaja vandeadvokaadi

vanemabi A. Raudsepp, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised.

7.1 KrMS § 208 lg 1 kohaselt võib Riigiprokuratuuri määruse peale esitada kaebuse kannatanu. See

eeldab kannatanule määruse saatmist. Praeguses kohtuasjas seda ei tehtud ja H. L. sai kaebuse

esitamiseks soovi avaldada alles pärast määrusest teadasaamist.

7.2 Kannatanu advokaadibürooga õigusabilepingut sõlminud ei ole ja seetõttu ei lasu viimasel ka

õigusabi andmise kohustust. Seadusest ei tulene, et advokaadibüroo pidaja oleks Riigiprokuratuuri

teate saamise järel pidanud kohtumäärusega tutvuma ja asuma kannatanule õigusabi osutama.

Riigikohtu lahendi sisu, millele vaidlustatavas kohtumääruses osutati, pole samastatav riigi õigusabi

osutamisega kriminaalasjas, kuna riigi õigusabi osutab konkreetne advokaat.

7.3 Riigiprokuratuur kannatanule määrust ei saatnud ega pöördunud ka vandeadvokaat R. Obergi

poole. Viimane ei osanud eeldada, et tegemist võiks olla prokuratuuri poolt saadetud kirja või muu

kiireloomulise asjaga.

7.4 Advokaat sai Riigiprokuratuuri määruse kätte 30. märtsil 2012, edastas selle esindatavale ja

saades teada kaebeõiguse kasutamise soovist, esitas 2. aprillil 2012 viivitamatult kaebuse. Kui

lugeda, et advokaat pidanuks elektronkirju lugema kahe puhkuseperioodi vahelisel töönädalal, oleks

tähtaeg hakanud kulgema 6. märtsist. Sellisel juhul on kaebus samuti esitatud tähtaegselt ja selle

läbivaatamata jätmiseks pole alust.

7.5 Kohtuasjas nr 3-2-1-123-07 väljendas Riigikohtu tsiviilkolleegium selgelt, et elektronpostiga

saadetud teate saab lugeda kättesaaduks, kui see on jõudnud saajani. KrMS § 207 lg-te 1 ja 2 kohaselt

on saajaks kannatanu. Teade on kannatanuni jõudnud, kui see laekub tema poolt valitud

teenusepakkuja serverisse. Elektronkiri on kätte saadud siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega

tutvuda. Kuna kannatanule on määratud riigi õigusabi osutav advokaat, oli tal advokaadi vahendusel

esimene mõistlik võimalus määrusega tutvuda 30. märtsil 2012. KrMS § 208 lg-st 1 tulenevalt peab

kriminaalasja lõpetamise määruse ja kaebusele esitatud vastuse saatma kannatanule, mitte tema

esindajale. Kaebuse saab kannatanu esitada küll advokaadi vahendusel, kuid kaebuse esitajaks tuleb

lugeda kannatanu, kellele kuulub otsustusõigus kaebeõiguse realiseerimise üle.

8. Määruskaebusele esitatud vastuses märgib riigiprokurör Jaan Naaber kokkuvõtlikult, et kaebuse

esitajaks saab lugeda advokaati, kellele Riigiprokuratuuri määruse koopia ka saadeti. Samuti saab

ringkonnakohtuga nõustuda selles, et määrus tuleb lugeda advokaadi poolt kättesaaduks hiljemalt 21.

veebruaril 2012 ja sellest kuupäevast hakkas kulgema KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud tähtaeg. Vastavalt

advokatuuriseaduse § 49 lg-le 1 osutab advokaat õigusteenust advokaadibüroo kaudu ja tasu riigi

õigusabi osutamise eest laekub büroo arveldusarvele. See kinnitab advokaadibüroo seotust riigi

õigusabi osutamisega. Ajavahemikul 6. kuni 9. märtsini viibis advokaat tööl ja tal oli võimalik sel

ajal määrusega tutvuda ning seda vaidlustada. Esitades 20. jaanuaril 2012 Riigiprokuratuurile

kaebuse, oli advokaat teadlik prokuratuuri kohustusest vaadata kaebus läbi ühe kuu jooksul. Minnes

16. veebruaril 2012 puhkusele, teadis ta ka kaebuse läbivaatamise tulemuste saabumisest mõne päeva

pärast. Soovi korral saanuks ta tarvitusele võtta meetmed H. L.-i huvide kaitseks juhul, kui puhkusel

viibimine tal endal seda teha takistab. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 20 võimaldab õigusabi osutaja

vahetamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. KrMS § 207 lg 2 sätestab, et kannatanu võib esitada kaebuse Riigiprokuratuurile

kriminaalmenetluse lõpetamise või prokuratuuri poolt sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud kaebuse

rahuldamata jätmise peale. KrMS § 207 lg 5 kohaselt koostab Riigiprokuratuur kaebuse rahuldamata

jätmise kohta põhistatud määruse ja saadab selle koopia kaebuse esitajale. Tsiteeritud sätete

koosmõjus võib kaebajaga nõustuda selles, et KrMS § 207 lg 5 tähenduses saab kaebuse esitajana

käsitada kannatanut, mitte tema esindajat. Kannatanu tahteavaldusest lähtuv kaebuse allkirjastamine

ja edastamine esindaja poolt tähendab üksnes menetlusosalisele kuuluvate õiguste realiseerimist teise

isiku vahendusel. Pidades silmas, et KrMS § 207 lg 5 eesmärgiks on tagada kaebaja informeerimine

kaebemenetluse tulemusest ja ka seda, et kannatanule kuulub lõplik otsustusõigus selle üle, kas

Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada, tuleks kaebuse rahuldamata jätmise määrus saata just

kannatanule.

10. Üldjuhul ei saa KrMS § 207 lg 5 nõuete rikkumisest siiski rääkida olukorras, kus kaebuse

rahuldamata jätmise määrus on edastatud vaid kannatanu advokaadist esindajale. Esiteks võimaldab

sellise järelduse teha KrMS § 206 lg 2 p 3, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluse lõpetamise

määruse koopia viivitamatult saata kannatanule või tema esindajale. Osutatud sättest nähtuvalt on

seadusandja pidanud piisavaks ka üksnes esindaja teavitamist kriminaalmenetluse lõpetamisest, et

kannatanule oleks tagatud informatsiooni saamine teda puudutava menetlusotsustuse kohta. Teiseks

peab advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg 2 kohaselt advokaadi osutatav õigusteenus olema õigeaegne

ja AdvS § 44 lg 1 p 2 paneb advokaadile muuhulgas kohustuse teavitada klienti õigusteenuse

osutamisega seotud tegevusest, mille tõttu tuleb pelgalt esindaja teavitamist pidada lubatavaks ka

KrMS § 207 lg-s 5 märgitud määruse saatmise korral. Oluline on seegi, et praegusel juhul

vaidlustaski kannatanu kriminaalmenetluse lõpetamise esindaja vahendusel.

11. Selles kohtuasjas tuleb vastata küsimusele, millisest ajast saab lugeda Riigiprokuratuuri määruse

kannatanu esindaja poolt kättesaaduks ja kas sellest tulenevalt jättis ringkonnakohus

Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud määruskaebuse põhjendatult läbi vaatamata.

12. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kaebetähtaja algust arvestada 21. veebruarist 2012. Lugedes

kaebetähtaja kulgemise alguseks selle kuupäeva, jõudis kohus järeldusele, et 2. aprillil 2012 saabunud

kaebuse esitamisel ei järgitud KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud ühekuulist tähtaega. Tuvastatud on seegi,

et 6. kuni 9. märtsini täitis kannatanu esindaja tööülesandeid, kuid määruse kättesaamist kinnitas ta

alles 30. märtsil 2012. Ringkonnakohus tugines määruse tegemisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

otsuses asjas nr 3-2-1-123-07 väljendatud seisukohale, mille järgi saab majandus- ja kutsetegevuses

lugeda elektronkirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast elektronkirja saabumist saaja või

tema valitud teenusepakkuja serverisse (p 12). Kuivõrd praeguses asjas edastati elektronkiri

advokaadibüroole viimase kutsetegevuse raames, tuligi apellatsioonikohtu arvates Riigiprokuratuuri

määrus lugeda esindaja poolt kättesaaduks hiljemalt 21. veebruaril 2012. Kolleegium ringkonnakohtu

järeldustega ei nõustu.

13. RÕS § 5 lg 1 kohaselt osutab advokaat riigi õigusabi advokatuuriseaduse alusel, arvestades riigi

õigusabi seaduse erisusi. RÕS § 18 lg 1 järgi nimetab advokatuur viivitamata kohtu, prokuratuuri või

uurimisasutuse taotlusel riigi õigusabi osutava advokaadi. Advokatuuri nimetatud advokaat kohustub

asuma viivitamata riigi õigusabi osutama ja korraldama oma tegevuse selliselt, et tal oleks võimalik

õigeaegselt osaleda menetlustoimingutes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul märgib kaebaja viimati

osutatud sätte mõttes õigustatult, et riigi õigusabi seaduse regulatsiooni kohaselt pole riigi õigusabi

osutajaks advokaadibüroo, vaid konkreetne advokaat, sest õigusteenuse osutamiseks ei sõlmi

advokaadibüroo ja klient omavahelist lepingut. Advokaadi volitused tekivad sellest, et lähtuvalt riigi

õigusabi saaja tahteavaldusest on advokatuur nimetanud ta kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse

taotluse alusel riigi õigusabi osutama. Prokurör tõdeb iseenesest põhjendatult, et advokaat tegutseb

advokaadibüroo kaudu. Sellele vaatamata täidab advokaat riigi õigusabi regulatsiooni kohaselt

õigusteenuse osutamisega kaasnevaid kohustusi iseseisvalt ja kuivõrd riigi õigusabi saaja

advokaadibürooga lepingut ei sõlmi, puudub viimasel õigus ning kohustus korraldada riigi õigusabi

osutamist advokaadi eest. Nendel põhjustel tulebki advokaadil endal lahendada riigi õigusabi

osutamisega seonduvad küsimused.

14. Kannatanu esindaja elektronposti aadressilt saabunud automaatvastusest nähtub, et ta viibis töölt

eemal 16. veebruarist kuni 6. märtsini 2012 ja selle aja vältel elektrooniliselt edastatud materjale ei

lugenud. Kiireloomuliste asjade korral palus advokaat pöörduda büroo sekretäri vahendusel

vandeadvokaat R. Obergi poole. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab prokurör, et advokaat teadis

juba 16. veebruaril 2012 puhkusele minnes, et Riigiprokuratuuril tuleb kaebus läbi vaadata ühe kuu

jooksul ja seega võib kaebuse kohta tehtav määrus saabuda mõne päeva pärast. Soovi korral saanuks

ta tarvitusele võtta meetmed H. L.-i huvide kaitseks juhul, kui puhkusel viibimine tal endal seda teha

takistas. Ka võimaldab RÕS § 20 õigusabi osutaja vahetamist. Vastuseks nendele väidetele märgib

kriminaalkolleegium, et advokaadi elektronposti aadressilt saabunud vastusest nähtub, kuidas oleks

tulnud kiireloomuliste probleemide korral toimida ja kelle poole pöörduda ajal, mil ta ei olnud ise

kättesaadav.

15. Puutuvalt RÕS § 20 kohaldatavusse on vajalik selgitada, et kõnealuses normis reguleeritakse riigi

õigusabi osutaja vahetamise, mitte ajutise asendamise korda. Olukord, kus advokaat ei saa ajutise

takistuse tõttu riigi õigusabi osutada, ei pea vältimatult kaasa tooma riigi õigusabi osutaja poolt

õigusabi andmise lõpetamist ja uue riigi õigusabi osutava advokaadi nimetamist. Praktilisest aspektist

oleks vastupidine lähenemine tarbetu ja aeganõudev, kuna eeldaks menetleja teavitamist vajadusest

riigi õigusabi osutajat vahetada, seejärel taotluse esitamist advokatuurile, advokaadi poolt ülesande

vastuvõtmist ja advokatuuri poolt advokaadi nimetamist riigi õigusabi osutamiseks (RÕS §-d 18 ja

20). Lisaks tähendaks esindaja vahetamine üldjuhul riigi õigusabi tasu ja kulude suurenemist, kuna

advokaadil tuleb asja materjaliga tutvuda, selgitada välja esindatava õiguslik positsioon jmt.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kirjeldatud juhul võimalik seaduse analoogiat aluseks võttes

juhinduda KrMS §-st 44, milles reguleeritakse asenduskaitsja nimetamise alustega seonduvat, ja

pidada põhjendatuks, et advokatuuri nimetatud advokaat määrab kokkuleppel esindatavaga

konkreetse menetlustoimingu tegemiseks riigi õigusabi osutama teise advokaadi.

16. Praeguses kohtuasjas pole vaidlust selles, et 20. veebruaril 2012 saadeti advokaadibüroo üldmeili

aadressile Riigiprokuratuuri määrus ja büroo sai selle hiljemalt järgmisel päeval kätte. Samas nähtub

asja materjalist, et elektronkiri, mis sisaldas manusena ka vaidlustatud määrust, ei olnud adresseeritud

nimeliselt vandeadvokaat R. Obergile ega ka pealkirjastatud selliselt, et sellest võinuks teha järelduse,

et saadetavaks menetlusdokumendiks on just kaebuse rahuldamata jätmise määrus. Seetõttu ja

lähtuvalt saadetise pealkirjast ei pidanudki sama büroo teine advokaat seda kiireloomulist lahendust

nõudvaks kirjaks ega asunud kirja sisuga tutvuma. Kriminaalkolleegiumi arvates on H. L.-i esindaja

elektronkirjas (automaatvastuses) kajastuv informatsioon ka liialt üldsõnaline, käsitamaks seda

esindusülesande üleandmisena teisele advokaadile.

17. Olukorras, kus Riigiprokuratuur oli teadlik, et kannatanu esindaja määruse saatmise ajal

tööülesandeid ei täitnud, kannatanule KrMS § 207 lg 5 kohaselt kaebuse rahuldamata jätmise määrust

ei saadetud ja ka R. Obergi ei teavitatud nimeliselt määruse tegemisest, et viimane saaks astuda

tekkinud probleemi lahendamiseks vajalikke samme, peab kriminaalkolleegium põhjendatuks lugeda

kaebetähtaja kulgemise alguseks 6. märtsi 2012, s.o päeva, mil kannatanu esindaja pärast puhkust

uuesti tööle naasis ja tal pidi olema esimene mõistlik võimalus Riigiprokuratuuri kirja ning kaebuse

rahuldamata jätmise määrusega tutvuda, aga samuti neid esindatavale tutvustada. Arvestades

kaebetähtaja kulgemise algust 6. märtsist 2012 ja pidades silmas, et kannatanu esindaja esitas

määruskaebuse ringkonnakohtule 2. aprillil 2012, järgis ta seega KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud

ühekuulist tähtaega. Seega jättis ringkonnakohus määruskaebuse alusetult läbi vaatamata ja see

minetus on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 341 lg-

st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2012. a määruse

ning saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule kaebuse sisuliseks arutamiseks samas

kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada.

19. H. L.-i esindaja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks 172 euro ja

80 sendi suuruses summas, sh käibemaks 28 eurot ning 80 senti. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu

määrusega tutvumiseks, selle esindatavale tutvustamiseks, kaebuse koostamiseks ja esitamiseks

kulutatud kokku üheksa pooltundi. Kriminaalkolleegium märgib, et Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

detsembri 2009. a otsusega kinnitatud kord ei reguleeri kannatanu esindaja tasumäära suurust

seonduvalt määruskaebemenetluses osalemisega. Seetõttu tuleb riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramisel juhinduda korra punktist 23, mis sätestab, et määratud kaitsja tasu

määruskaebuse esitamise eest on 16 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui

96 eurot. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja toimingud selle summa ulatuses olnud riigi õigusabi

osutamiseks vajalikud ja põhjendatud. Juhindudes RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud korra p-dest 2 ja 23, rahuldab

kriminaalkolleegium kaitsja taotluse osaliselt, s.o 115 euro ning 20 sendi suuruses summas

(sh käibemaks 19 eurot ja 20 senti). KrMS § 187 lg 1 kohaselt tuleb see summa jätta riigi kanda.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi