3-2-1-125-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-125-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aare Varuski hagi If P&C Insurance AS-i vastu

898 756 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-31579

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aare Varuski kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

57 440 eurot 98 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aare Varusk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Kostja If P&C Insurance AS (registrikood 10100168), esindaja

vandeadvokaat Karl Haavasalu

Asja läbivaatamise kuupäev

15. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-31579 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aare Varuskile 29. mail 2012 tasutud kautsjon 274 (kakssada seitsekümmend neli)

eurot 41 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aare Varusk (hageja) esitas hagi If P&C Insurance AS-i (kostja) vastu 898 756 krooni saamiseks.

Hagiavalduse järgi kuulub hagejale Tartumaal Ülenurme vallas Aasa 7 asuv hoonestatud kinnistu.

2005. aastal sõlmis hageja kostjaga eluasemekindlustuse lepingu. Kostja on hagejale väljastanud

kindlustuspoliiside väljavõtted 20. septembril 2005, 5. jaanuaril 2007 ja 2. augustil 2007. Viimasele

poliisile on lisatud tingimus, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust, kui

kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu.

Kostja väljastas hagejale 23. augustil 2008 kindlustuspoliisi nr 9210254, mille kindlustusperioodiks

oli 18. september 2008 - 17. september 2009.

1. mail 2009 toimunud tulekahju tagajärjel sai elamu kahjustada. 29. juuni 2009 teates ja

15. septembri 2009 vastuses keeldus kostja kindlustushüvitise maksmisest hagejale, sest

kindlustuslepingu eritingimustega on välistatud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse

ehitustöö või hooldustöö tõttu tekkinud kahjud. Kostja tugines riiklikult tunnustatud eksperdi H. Perli

arvamusele, mille järgi sai tulekahju alguse metallist katla korstnast lähtunud impulsist, mis kutsus

esile väikese vahekauguse ja ebapiisava isolatsiooni tõttu vahelae puitkonstruktsioonide süttimise.

Hageja kostjaga ei nõustunud. Eritingimust, mis välistab kahju hüvitamise ebakvaliteetse ehitustöö

tõttu tekkinud kahju puhul, ei ole esimesel kahel kindlustuspoliisil. Kostja lisas selle ühepoolselt,

vähendamaks enda vastutust. Hageja ei ole sellele vastu vaielnud üksnes seetõttu, et tingimus on

jäänud talle märkamata. Asjaolu, et hagejaga on sõlmitud erinevaid lepinguid ja hageja

kindlustuslepingu tingimusi on aja jooksul muudetud, sai hagejale teatavaks alles vaidlusaluse

kindlustusjuhtumi tõttu. Hageja on kindlustuslepingu sõlmimise asjus pöördunud kostja poole kahel

korral. 2005. aastal soovis ta sõlmida kindlustuslepingut ja 2006. aasta mais esitas avalduse lepingu

muutmiseks põhjusel, et kindlustatud elamu muutus tema elukohaks ja elamule on paigaldatud

signalisatsioon.

Pooled sõlmisid 2005. aastal hageja suulise avalduse alusel kindlustuslepingu, mis mh tagas hagejale

kindlustuskaitse ebakvaliteetsest ehitustööst tuleneva kahju eest. Seda tõendavad 20. septembri 2005

ja 5. jaanuari 2007 kindlustuspoliisid, milles ei ole märget eritingimuste kohta. Edaspidi sai hageja

kostjalt posti teel poliise ning eeldas ka 2007. ja 2008. aastal, et kindlustuslepingu tingimused on

samad kui 2005. aastal. Hagejat ei informeeritud kindlustuslepingu tingimuste muutmisest. Hageja ei

saanud aru, et kodukindlustus muutus eluasemekindlustuseks.

Kostja on 29. juuni 2009. a teates hagejale kinnitanud, et pakub standardtootena oma klientidele

ehituspraagist tulenevat kindlustuskaitset ning eelnimetatud kaitset saab kliendi soovil välistada

eritingimusega. Hageja ei ole esitanud kostjale avaldust, milles ta oleks avaldanud soovi sõlmida

leping koos vaidlusaluse eritingimusega. Kostja ei ole tõendanud, et 2007. aasta ja 2008. aasta

lepingusse lisandunud eritingimus vastas hageja avaldusele.

Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 436 lg-st 2 lasus kostjal 2. augusti 2007. a kindlustuspoliisi

väljastamisel kohustus juhtida hageja tähelepanu kirjalikult poliisil kajastatud eritingimusele.

Muudetud tingimus peab eristuma kogu ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud

lepingutingimustest selgelt eristatav. 2007. aasta ja 2008. aasta poliisidel kajastatud eritingimus ei

eristu poliisi ülejäänud sisust. Tavaline inimene, kellele kindlustusandja on sama kindlustusobjekti

kohta ka varem poliise saatnud ja keda kindlustusandja ei ole informeerinud kindlustuslepingu

tingimuste muutmisest, ei märka poliisile lisandunud eritingimust. Seetõttu ei ole vaidlusalune

eritingimus VÕS § 436 lg-st 3 lähtuvalt kindlustusvõtjale siduv. Kuna eritingimus ei ole siduv, ei ole

tähtsust, kas tulekahju puhkes ebakvaliteetse ehitustegevuse tõttu või mitte. Siiski ei ole hageja

arvates ebakvaliteetne ehitustegevus praegusel juhul tõendatud.

Hagejale tekkinud kahju suurus on 901 756 krooni. Arvestades hageja omavastutust 3000 krooni,

tuleb kostjal hagejale VÕS § 476 lg 1 ja eluasemekindlustuse tingimuste TEK 20071 p 61.1 alusel

hüvitada 898 756 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kindlustusperioodiks 18. september 2008 - 17. september 2009 välja

antud poliisil oli kindlustuslepingu eritingimusena kirjas, et kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise

kohustustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või

hooldustöö tõttu. Kuna tulekahju põhjuseks on päästeameti spetsialisti arvates mittenõuetekohaselt

paigaldatud metallkorsten, siis ei ole tegemist kindlustusjuhtumiga.

Hageja on ebaõigesti sisustanud mõisteid leping ja poliis. Kindlustuspoliisi number on

kliendinumber, kuid kindlustusleping sõlmitakse igal aastal eraldi. Poliisidest nähtuvalt sõlmisid

pooled 2005. aastal ja 2006. aastal kodukindlustuslepingud, mille kindlustustingimusteks on

kodukindlustuse üldtingimused THHV 20041, eritingimusi lepinguid kajastavatel poliisidel kirjas ei

olnud. 2007. aastal ja 2008. aastal sõlmisid pooled eluasemekindlustuse lepingud, mille

kindlustustingimusteks olid eluasemekindlustuse tingimused TEK 20071, samuti oli poliisidel

märgitud eritingimus. Välistatud on, et kliendihaldurid ei informeerinud hagejat uue lepingu

sõlmimisel erinevustest kodukindlustuse ja eluasemekindlustuse tingimuste vahel, samuti

ebakvaliteetse ehitustöö korral kindlustushüvitise maksmata jätmisest. Ehituspraagi riski lisamine

lepingusse oleks sellise eritingimuse välistanud, kuid sellisel juhul oleks suurenenud

kindlustusmakse.

Hageja viide VÕS §-le 436 ei ole asjakohane. On arusaamatu, kuidas saab poliisi sisu kõrvale

kalduda kindlustusvõtja avaldusest, mida pole esitatud. Uute lepingute sõlmimise puhul on kostja

poliisi saatmisega hagejale esitanud pakkumuse ja kindlustusmakse tasumisega on hageja andnud

sellele nõustumuse. Kõigis neljas hagejaga sõlmitud lepingus on kindlustussumma ja

kindlustusmakse suurel määral erinenud, samuti on kahes esimeses lepingus märgitud

kindlustustingimused ja lepingu nimetus (kodukindlustus) oluliselt erinevad kahes viimases lepingus

märgituist (eluasemekindlustus). Samas rõhutab ka VÕS § 436 lg 2 poliisil sisalduva märke (kostja

eritingimus) tähendust, võrdsustades selle kindlustusandja poolt kindlustusvõtjale saadetud kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis teatega. Ei ole usutav, et hageja ei märganud eritingimust. Kui

kindlustusvõtja ei loe poliisi läbi ja jätab poliisis toodud eritingimuse tähelepanuta, ei ole mõtet

süüdistada kostjat lepingu rikkumises.

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. septembri 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

898 756 krooni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt

riigituludesse välja riigilõivu 42 000 krooni 5 senti (2684 eurot 29 senti).

Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 2005. aastal hageja suulise avalduse alusel

kindlustuslepingu hagejale kuuluva elamu kindlustamiseks. Edaspidi sõlmiti lepingud viisil, et kostja

esitas poliisi saatmisega hagejale pakkumuse ja kindlustusmakse tasumisega andis hageja sellele

nõustumuse. 1. mail 2009 toiminud tulekahju tõttu sai elamu oluliselt kannatada ja muutus

elamiskõlbmatuks. Tekkinud kahju suuruseks on OÜ Rehe Ehitus hinnapakkumise kohaselt elamu

taastamistööde maksumus 901 756 krooni, sellest tuleb maha arvata hageja omavastutus 3000 krooni.

Tulekahju toimumise ajal kehtis poolte vahel 23. augusti 2008 eluasemekindlustuse leping

kindlustusperioodiga 18. september 2008 - 17. september 2009, poliisi number oli 9210254.

Poliisidest nähtuvalt sõlmisid pooled 2005. aastal ja 2006. aastal kodukindlustuse lepingud, mille

kindlustustingimusteks on kodukindlustuse üldtingimused THHV 20041, eritingimusi lepinguid

kajastavatel poliisidel kirjas ei olnud. 2007. aastal ja 2008. aastal sõlmisid pooled

eluasemekindlustuse lepingud, mille kindlustustingimusteks olid eluasemekindlustuse tingimused

TEK 20071, samuti oli poliisidel märgitud eritingimus, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju

hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö

või hooldustöö tõttu.

Pooled vaidlevad selle üle, kas tulekahju põhjustas ebakvaliteetne ehitustöö ning kas tulekahju

toimumise ajal poolte vahel kehtinud leping sisaldas eritingimust, mille kohaselt ei ole

kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali,

ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu.

Maakohus leidis, et on tõendatud, et tulekahju põhjuseks oli metallkorstnast lähtunud soojuslik

impulss, mis põhjustas puittarindite süttimise. Tulekahju põhjustasid heale ehitustavale

mittevastavused.

Hageja kinnitusel on ta kindlustuslepingu sõlmimise tõttu pöördunud kostja poole vaid kahel korral:

2005. aastal soovis sõlmida kindlustuslepingut ja 2006. aastal esitas lepingu muutmise avalduse, kuna

eelnimetatud elamu muutus hageja elukohaks ja elamule paigaldati signalisatsioon. Pooled ei vaidle

selle üle, et 2005. aasta kindlustuslepingu sõlmimisel eritingimusi kokku ei lepitud. Kostja ei ole

tõendanud, et hageja oleks teinud kostjale lisaks eeltoodule täiendavaid suulisi või kirjalikke

avaldusi, sh kindlustuslepingu sõlmimiseks eritingimusega. Seega kaldub poliisi sisu kõrvale

kindlustusvõtja avaldusest. Hageja kinnitusel ei ole kostja teda VÕS § 436 lg 1 kohaselt

eritingimusest eraldi informeerinud. Maakohus nõustus hagejaga, et poliisil ei ole ka sisust eraldi

esiletõstetud märget eritingimuse kohta. Eritingimus ei eristu poliisi ülejäänud sisust, tegemist on

samasuguse kirja suuruse ja liigiga kui poliisil sisalduvad teised tingimused. Eeltoodut arvestades ei

ole eritingimus VÕS § 436 lg-st 3 tulenevalt hagejale siduv.

Kuna poliisil märgitud eritingimus ei ole hagejale siduv, on tegemist kindlustusjuhtumiga ning kostjal

tuleb hagejale kahjuhüvitis välja maksta. Ka kostja leidis, et kui eritingimust ei ole, siis on tegemist

kindlustusjuhtumiga.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jäetakse hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. märtsi 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale kuuluvas elamus toimunud tulekahju, mille tõttu sai elamu

kahjustada, põhjustas ebakvaliteetne ehitustöö ning kas tulekahju toimumise ajal poolte vahel

kehtinud leping sisaldas eritingimust, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju hüvitamise

kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või

hooldustöö tõttu.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja tellitud H. Perli 24. mai 2009. a ekspertiisiaktiga nr 954

(tl 101-103) ja kohtu 27. aprilli 2011. a määruse alusel ekspertide L. Rodese ja T. Sepaste koostatud

ekspertiisiaktiga nr 11E-PT0017 (tl 152-156) on tõendatud, et tulekahju põhjuseks oli metallkorstnast

lähtunud soojuslik impulss, mis põhjustas puittarindite süttimise, süttimise põhjustas väike

vahekaugus ja/või ebapiisav isolatsioon korstna ja vahelae puitkonstruktsioonide vahel ning tulekahju

põhjustasid heale ehitustavale mittevastavused. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et hageja

esitatud ehitusinseneri A. Läänesaare 17. veebruari 2011. a arvamus (tl 125) on ebausaldusväärne

ning ei lükka ümber ekspertide koostatud ekspertiisiaktis tuvastatut, mille kohaselt põhjustas

tulekahju ebakvaliteetne ehitustöö. Seega on tõendanud kindlustuspoliisil märgitud eritingimuses

kindlustusjuhtumit välistava asjaolu olemasolu.

Ekslik on hageja seisukoht, et vaidlusalune eritingimus ei ole VÕS § 436 lg-st 3 lähtuvalt

kindlustusvõtjale siduv. VÕS § 436 lg 1 järgi, kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja

avaldusest, loetakse see kõrvalekalle kindlustusvõtja poolt heakskiidetuks, kui kindlustusvõtja ei

vaidle sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt loetakse kõrvalekalle heakskiidetuks üksnes siis, kui

kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega. Teate võib asendada

poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil. Iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata.

VÕS § 436 lg 3 järgi ei ole sama paragrahvi lõikes 2 sätestatu täitmata jätmise korral kõrvalekalle

kindlustusvõtjale siduv ja lepingutingimustena vaadeldakse kindlustusvõtja avalduses sisaldunud

tingimusi.

Kuigi asja materjalide hulgas ei ole sellist hageja kirjalikku avaldust, mis oli aluseks

kindlustuslepingu sõlmimisele, saab asuda seisukohale, et poliisis sisalduv eritingimus on

kõrvalekalle kindlustusvõtja avaldusest. Hageja seisukoha kohaselt ei ole tema oma avaldustes

taotlenud eritingimustes märgitud välistust ning kostja ei ole tõendanud vastupidist.

VÕS § 434 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud

dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis). Sellest sättest tuleneb, et kindlustusandja on

kohustatud väljastama kindlustusvõtjale kindlustuspoliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Seega

on ebaõige kostja väide, et augustis 2008 hagejale saadetud kindlustuspoliis on vaadeldav

pakkumusena ja poliisi eest tasumine on käsitatav pakkumuse aktsepteerimisena poliisil näidatud

tingimustel. Enne kindlustuspoliisi väljastamist pidid pooled olema juba kindlustuslepingu sõlminud.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud augustis 2005 suulise avalduse oma elamu

kindlustamiseks ja mais 2006 lepingu muutmiseks, kuna kindlustusobjekt muutus hageja alaliseks

elamiskohaks. Kummalgi juhul ei ole tuvastatav asjaolu, et hageja oleks avalduses märkinud, et

kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse

ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu.

Selleks, et vaidlusalune eritingimus poliisil oleks muutunud hagejale siduvaks, peab olema täidetud

VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud eeldus, s.o kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud

kindlustusvõtja tähelepanu VÕS § 436 lg-s 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis teatega või asendab teadet poliisi sisust eraldi esiletõstetud märge poliisil. Ringkonnakohus

leiab, et kostja on täitnud VÕS § 436 lg 2 koosseisu sellega, et teadet asendab poliisi sisust eraldi

esiletõstetud märge poliisil. Kindlustuspoliisil on poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkena

eritingimused, mille kohaselt kindlustusandjal ei ole kahju hüvitamise kohustust, kui kahju on

tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu. Hageja ei ole

juba ajavahemiku 18. september 2007 - 17. september 2008 kohta poliisi saamisel käitunud

VÕS § 436 lg 1 kohaselt, s.o ta ei ole vastu vaielnud eritingimusele kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Samuti ei ole ta seda teinud vaidlusaluse

kindlustusaasta kohta poliisi saamisel. Seega tuleb lugeda, et kindlustusvõtja on kõrvalekalde heaks

kiitnud ning kõrvalekalle eritingimuste kohta on hagejale siduv. Seetõttu ei ole tegemist

kindlustusjuhtumiga ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

Õige on kostja väide, et kuna kindlustuspoliisi järgi on soodustatud isikuks Hansapank AS (praegu

Swedbank AS), siis on maakohus ekslikult välja mõistnud kindlustushüvitise hageja kasuks.

VÕS § 425 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist

soodustatud isikul, mitte kindlustusvõtjal. Kuna ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, siis ei ole

maakohtu eksimusel asja lahendamisel tähtsust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega jätta maakohtu otsus muutmata.

Hageja leiab, et ringkonnakohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud VÕS § 436 lg-s 2 sätestatut

"poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil". Samuti on ringkonnakohus valesti kohaldanud

VÕS § 436 lg-t 2, mis näeb ette, et iga kõrvalekaldumist tuleb eraldi näidata. Ringkonnakohtu

otsusest saab järeldada, et kohtu arvates on eelnimetatud sättest tulenev nõue poliisi sisust eraldi

esiletõstetud märke ja iga kõrvalekalde eraldi näitamise osas täidetud sellega, kui poliisil on tekst,

mille sisuks on eritingimuste esinemine kindlustuslepingus. Hageja leiab, et selline tõlgendus ei ole

õige. Arvestada tuleb seda, et eraldi saadetud kirjalik teade saadetakse ühe konkreetse teema kohta.

Olukorras, kus poliisi tingimused on erinevad kindlustusvõtja avaldusest, tuleb kindlustusvõtjat, keda

teavitatakse erinevusest eraldi kirjaliku teatega ja kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest

poliisil sisalduva eraldi esiletõstetud märkega, kohelda võimalikult võrdselt, et tagada mõlemal

kirjeldatud juhul kindlustusvõtjale võimalus teostada oma subjektiivseid õigusi ja kasutada

VÕS § 436 lg-st 1 tulenevat õigust esitada kõrvalekalde kohta vastuväide.

VÕS § 436 lg 2 kohaldamisel tuleb esitada "poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkele" kõrgendatud

nõudeid ning tõlgendada nimetatud sätet kindlustusvõtja kui nõrgema poole huvidest lähtuvalt.

Poliisil ei ole märgitud, et hageja esitatud avalduse ja poliisi sisu vahel esineb erinevus.

Kuna ringkonnakohus asus maakohtust eritingimuste esiletoomise osas erinevale seisukohale, rikkus

ta menetlusõiguse norme sellega, et jättis TsMS § 654 lg-st 5 tulenevalt põhjendamata, miks ta leidis,

et kostja on VÕS § 436 lg 2 nõudeid täitnud. Samuti on ringkonnakohus jätnud käsitlemata hageja

väited selle kohta, et arvestada tuleb ka sellega, et hageja on tarbija, kes on kostjaga sõlminud lepingu

kostja väljatöötatud tingimustel, ning et mõistlikult ei saa eeldada, et eriteadmisteta isik saaks

lepingutingimuste muutmisest aru, ilma et teda sellest eraldi informeeritakse. Hea usu põhimõttega ei

ole kooskõlas see, et kindlustusandja kui oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik sõlmib

kindlustusvõtjaga uue lepingu uutel ja kindlustusvõtja jaoks tema õigusi vähendavatel tingimustel,

ilma et sellele teise lepingupoole tähelepanu juhiks.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kuna ringkonnakohtu resolutsioon oli kostja jaoks

soodne, ei olnud kostjal võimalik esitada kassatsioonkaebust, mistõttu esitab kostja oma vastuväited

ringkonnakohtu otsusele vastuses kassatsioonkaebusele. Kostja leiab, et VÕS § 436 ei ole

asjassepuutuvaks õigusnormiks. Pooled sõlmisid kokku neli erinevat kindlustuslepingut. Eestis on

üldiselt väljakujunenud kahjukindlustuse praktika, mille kohaselt sõlmitakse igaks

kindlustusperioodiks iseseisev kindlustusleping. Võlaõigusseaduses sisalduva kindlustuslepingu

sõlmimise regulatsiooni juures on seadusandja lähtunud eeldusest, et kindlustuslepingu sõlmimise

protsess algab tulevase kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu sõlmimise avalduse esitamisest

kindlustusandjale. Kostja leiab, et teise, kolmanda ja neljanda kindlustuslepingu kindlustuspoliiside

ning arvete sellisel kujul saatmine hagejale on vaadeldav pakkumuse tegemisena VÕS § 16 lg 1

mõttes. Hageja, tasudes väljastatud arved, andis konkludentselt oma nõustumused teise, kolmanda ja

neljanda kindlustuslepingu sõlmimiseks kindlustuspoliisidel toodud tingimustel. VÕS § 434 lg 1 ei

ole imperatiivne õigusnorm ning kindlustuslepingu pooled võivad omavahelises praktikas anda

kindlustuspoliisile ka teistsuguse tähenduse, kui see on sätestatud VÕS § 434 lg-s 1.

VÕS § 436 lg-s 1 on sätestatud, et kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse,

et kindlustusvõtja on selle kõrvalekalde heaks kiitnud, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Kostja arvates on

kindlustuspoliisi erinevusest kindlustusvõtja esitatud avaldusega võimalik rääkida vaid siis, kui

kindlustuspoliisil on sätestatud teistsugused tingimused või andmed, kui need nähtuvad

kindlustusvõtja avaldusest kindlustuslepingu sõlmimiseks. Kindlustuspoliisilt nähtuvaid asjaolusid,

mille kohta aga kindlustuslepingu sõlmimise avaldaja midagi märkinud ei ole, ei saa kostja arvates

vaadelda kõrvalekalletena kindlustusvõtja avaldusest VÕS § 436 mõttes.

Kostja on seisukohal, et neljanda kindlustuslepingu kindlustuspoliisi leheküljel 4 sisalduv eritingimus

on vaadeldav poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkena VÕS § 436 lg 2 teise lause mõttes. Tegemist

on eraldi peatükiga, mis on pealkirjastatud kui "Eritingimus". Kindlustuspoliisiga tutvuva mõistliku

isiku jaoks loob selline sõnastus ja tekstikujundus arusaama, et tegemist on millegi erilise või

erandlikuga, millele tuleb pöörata tähelepanu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas tulekahju toimumise ajal poolte vahel kehtinud

leping sisaldas tingimust, mille kohaselt ei ole kindlustusandjal kahju hüvitamise kohustust, kui kahju

on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö või hooldustöö tõttu.

Ringkonnakohus tuvastas, et tõendatud on tulekahju toimumise ajal kindlustuspoliisil märgitud

eritingimuses kindlustusjuhtumit välistava asjaolu olemasolu, st tulekahju põhjustas ebakvaliteetne

ehitustöö. Vaidlusalune eritingimus on sõnastatud poliisil järgmiselt: "Kindlustusandjal ei ole kahju

hüvitamise kohustust, kui kahju on tekkinud ebakvaliteetse ehitusmaterjali, ebakvaliteetse ehitustöö

või hooldustöö tõttu." Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune eritingimus on märkega poliisil selle

sisust eraldi esiletõstetud, hageja pole sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis 14 päeva

jooksul vastu vaielnud ja tingimus on talle VÕS § 436 järgi siduv. Hageja selle ringkonnakohtu

seisukohaga ei nõustu.

VÕS § 436 lg 1 järgi kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse see

kõrvalekalle kindlustusvõtja poolt heakskiidetuks, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt loetakse kõrvalekalle heakskiidetuks üksnes siis, kui kindlustusandja on poliisi väljastamisel

juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu VÕS § 436 lg-s 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis teatega. Teate võib asendada poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil.

Iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata. VÕS § 436 lg 3 järgi ei ole sama paragrahvi lõikes< 2

sätestatu täitmata jätmise korral kõrvalekalle kindlustusvõtjale siduv ja lepingutingimustena

vaadeldakse kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimusi.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et selleks, et vaidlusalune eritingimus poliisil oleks muutunud

hagejale siduvaks, peavad olema täidetud VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud eeldus, s.o kindlustusandja on

poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja

avaldusest eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega või seda asendava eraldi

esiletõstetud märkega poliisil ja kindlustusvõtja pole sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis vastu vaielnud.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et praeguses asjas on kindlustusandja täitnud

VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud tingimuse. VÕS § 436 lg 2 näeb ette, et kindlustusandja on juhtinud

kindlustusvõtja tähelepanu igale kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja avaldusest ning iga

kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata. VÕS § 436 lg 2 järgi tuleb kindlustusandjal saata eraldi

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teade kõrvalekaldumiste kohta. Seda teadet võib

asendada ka poliisi sisust eraldi esiletõstetud märge. Kolleegium nõustub hagejaga, et olukorras, kus

poliisi tingimused on erinevad kindlustusvõtja avaldusest, tuleb kindlustusvõtjat, keda teavitatakse

erinevusest eraldi kirjaliku teatega, ja kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest poliisil sisalduva

eraldi esiletõstetud märkega, kohelda võimalikult sarnaselt, et tagada mõlemal kirjeldatud juhul

kindlustusvõtjale võimalus teostada oma subjektiivseid õigusi ja kasutada VÕS § 436 lg-st 1

tulenevat õigust kõrvalekaldele vastu vaielda. Arvestada tuleb seda, et eraldi saadetud kirjalik teade

saadetakse ühe konkreetse teema kohta ning selliselt on kindlustusandja juhtinud kindlustusvõtja

tähelepanu kooskõlas VÕS § 436 lg-ga 2. Kohtlemaks kindlustusvõtjaid sarnaselt, tuleb

kindlustusvõtjale, kellele ei ole eraldi kirjalikult taasesitatavat teadet saadetud, poliisil eraldi

tähelepanu juhtida, et tegemist on erisusega, st poliisil kajastuv tingimus on kõrvalekalle

kindlustusvõtja avaldusest. Kindlustusvõtja avaldusest erinev lepingutingimus peab eristuma kogu

ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud lepingutingimustest selgelt eristatav.

Vaidlusalusel poliisil ei ole märgitud, et hageja esitatud avalduse ja poliisi sisu vahel esineb erinevus.

Kolleegium ei nõustu kostjaga, et kuna poolte väljakujunenud praktika kohaselt sõlmiti

kindlustusleping igaks kindlustusperioodiks eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja

avaldust, tuleb kindlustusvõtjale väljastatud poliisi pidada pakkumuseks ja kindlustusvõtja poolt

esimese kindlustusmakse tasumist pakkumuse aktsepteerimiseks. Kostja arvates ei ole

kindlustusvõtja avaldust ja asjas ei saa kohaldada VÕS § 436.

Kostja eeltoodud käsitlus oleks eelkõige füüsilisest isikust kindlustusvõtjat eksitav ja ei tagaks talle

vajalikku kaitset. VÕS § 431 lg 1 kohaselt tuleb eeldada kindlustuslepingu sõlmimise eeldusena

kindlustusvõtja avaldust, mis on vaadeldav oferdina. Seevastu VÕS § 434 lg 1 kohaselt peab

kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu

sõlmimise kohta (poliis), millest järeldub, et kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale

kindlustuspoliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Nii on leidnud ka ringkonnakohus. Kui lugeda

väljastatud poliisi kindlustusandja pakkumuseks, mitte aga lepingu sõlmimist kinnitavaks

dokumendiks (VÕS § 434 lg 1), jääks kindlustusvõtja ilma kaitsest, mida peaks talle pakkuma

VÕS § 436. Seega juhul, kui kindlustusleping füüsilise isikuga sõlmiti igaks kindlustusperioodiks

eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja avaldust, on kolleegiumi hinnangul vähemalt

üldjuhul põhjendatud võtta VÕS § 436 kohaldamisel aluseks kindlustusvõtja viimane avaldus. Kui

järgitud ei ole VÕS § 436 lg-s 2 sätestatut, siis ei saa muudatust poliisil käsitada pakkumusena ja

leping tuleb lugeda sõlmituks kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimustel.

10. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna kindlustuslepingu järgi on soodustatud isikuks

Hansapank AS (praegu Swedbank AS), siis on maakohus ebaõigesti välja mõistnud

kindlustushüvitise hageja kasuks. VÕS § 425 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumi toimumise korral

õigus saada kindlustushüvitist soodustatud isikul, mitte kindlustusvõtjal. Kuna ringkonnakohus jättis

hagi rahuldamata muul põhjusel, siis ei olnud maakohtu eksimusel apellatsioonimenetluses tähtsust.

Kolleegium nõustub, et maakohus on siinkohal eksinud. Samas ei ole hageja hagis nõudnud, et

kindlustushüvitis mõistetaks välja soodustatud isiku kasuks. Kolleegium märgib, et kui hageja soovib

viia haginõude kooskõlla VÕS § 425 lg-ga 1, saab ta apellatsioonimenetluses oma hagi täiendada.

Kolleegium leiab, et tegemist ei oleks hagi muutmisega TsMS § 376 lg-te 1-3 mõttes.

Ringkonnakohus saab asja uuel läbivaatamisel kaaluda, kas hagi täiendamine selliselt, et hagi

rahuldamise korral tuleb kahjuhüvitis välja mõista soodustatud isikule, põhjustab menetluse

lahendamise viibimist. Seejuures saab arvestada ka TsMS § 376 lg-s 2 hagi muutmise kohta

sätestatut.

11. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

12. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon hagejale tagastada.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu