3-2-1-126-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-126-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) hagi Janek

Pintsi vastu kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-26230

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) ja Janek Pintsi

kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2345 eurot 60 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu), esindaja

vandeadvokaat Tiina- Mare Hiob

Kostja Janek Pints (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kersti Põld

Asja läbivaatamise kuupäev

8. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta tsiviilasjas nr 2-11-26230 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 16. märtsi 2012. a otsuse

resolutsiooni osas, millega ringkonnakohus jagas poolte menetluskulud, ja lugeda selles osas

kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 24% kostja ja 76% hageja kanda.

Samuti muuta ja täiendada osaliselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Hagi rahuldada osaliselt ja mõista Janek Pintsilt Eesti Vabariigi kasuks välja 2345 eurot

60 senti.

3.2. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 24% kostja ja 76% hageja kanda.

3.3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud poolte endi kanda.

4. Rahuldada Janek Pintsi kassatsioonkaebus osaliselt.

5. Rahuldada Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus osaliselt.

6. Tagastada osaühingule Advokaadibüroo Kersti Põld 14. aprillil 2012 Janek Pintsi

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) (hageja) esitas 3. juunil 2011 Pärnu Maakohtule

hagi Janek Pintsi (kostja) vastu 9590 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt mõisteti kostja Pärnu Maakohtu 15. detsembri 2006. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-06-14612 süüdi 2. juulil 2006 toime pandud kuriteos (tahtlik tapmine), mille tagajärjel suri T. T.

Kostja tasus kuriteo ohvri abikaasale A. J (kannatanu) viidatud kohtuotsusega välja mõistetud

kahjuhüvitise 14 952 krooni 60 senti. Lisaks on kostja kannatanule hüvitanud kuriteo ohvri

matusekuludest 5000 krooni. K-T. T, K. J (kuriteo ohvri alaealised lapsed) ja kannatanu esitasid

Sotsiaalkindlustusameti Pärnu Pensioniametile ohvriabi seaduse (OAS) alusel hüvitisetaotluse.

Sotsiaalkindlustusameti Pärnu Pensioniameti 12. septembri 2006. a otsusega (edaspidi pensioniameti

otsus) hüvitati kuriteoga tekitatud kahju ajavahemikul 2. juuli 2006 kuni 28. veebruar 2011, kokku

maksti 9590 eurot. OAS § 31 lg 1 kohaselt läheb hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist

kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et riigi regressinõue on põhjendamatu. Kriminaalasjas tehtud

otsusega rahuldati kannatanu 14 952 krooni 60 sendi suurune tsiviilhagi. OAS § 31 lg 1 kohaselt ei

või tagasinõutav summa olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud summast. Kostja ei teadnud nõude

üleminekust riigile.

Kostja esitas alternatiivselt vastuväite, et hageja nõue on osaliselt aegunud. Samuti esitas kostja

alternatiivselt vastuväite, et pensioniameti otsuse tegemisel rikuti menetlusnõudeid ning haldusakt on

puudulikult motiveeritud ja kaalutlusvigadega. Kostjal on kahtlus, et samade kuludokumentide alusel

on taotletud nii tsiviilhagi rahuldamist kriminaalasjas kui ka hüvitist ohvriabi seaduse alusel (kahju

topelthüvitamine).

3. Pärnu Maakohus rahuldas 19. detsembri 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja hüvitise 9590 eurot.

Maakohus luges tuvastatuks, et kostja on kohtutäituri vahendusel tasunud kannatanule kriminaalasjas

tehtud otsusega välja mõistetud 955 eurot 65 senti (14 952 krooni 60 senti). Kuriteo ohvri

ülalpeetavatele on riik hüvitanud 9590 euro (150 050 krooni 89 sendi) suuruse kahju. OAS § 31

alusel on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult

hüvitisena makstud summa ulatuses. Hageja on esitanud regressinõude kostja vastu OAS § 14 p 2

alusel. Viidatud sätte kohaselt makstakse vägivallakuriteo tagajärjel hukkunud ohvri kahele

ülalpeetavatele hüvitist OAS § 11 alusel arvutatuna ohvri eelnevast tulust. Eeltoodust tulenevalt on

hagejale hüvitatava kahju suurus 9590 eurot. Hageja ei esitanud kostja vastu nõuet mitte ohvri

surmast tuleneva matusekulu hüvitamiseks OAS § 13 alusel, kuna see on tsiviilhagiga kriminaalasjas

kannatanule juba välja mõistetud, vaid riikliku hüvitise nõude OAS § 14 p 2 alusel.

Riikliku hüvitise piirmäära sätestab OAS § 15, mille järgi ei või hüvitis ühele ohvrile või kõigile

ülalpeetavatele olla suurem kui 9590 eurot. Hageja on ajavahemikul 2. juulist 2006 kuni

28. veebruarini 2011 maksnud kuriteo ohvri ülalpeetavatele hüvitist 9590 eurot. Hageja nõue muutus

sissenõutavaks OAS §-s 15 sätestatud piirmäära täitumisel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 149 järgi on seadusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg 10 aastat nõude sissenõutavaks

muutumisest. Seega tekkis hagejal regressiõigus hüvitise maksmise lõppemisega ülalpeetavatele

alates 1. märtsist 2011 ning hageja nõue ei ole aegunud. Hüvitise määramise haldusmenetlus toimus

nõuetekohaselt. Kuriteo ohvri ülalpeetavatel alaealistel lastel on seadusest tulenev õigus saada

toitjakaotuspensioni. Sotsiaalkindlustusametil oli kohustus seaduses sätestatud tingimustel ja korras

esitatud hüvitise saamise taotlus vastu võtta ja rahuldada.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. märtsi 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 2345 eurot 60 senti ületavas osas. Ringkonnakohus

tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2345 eurot 60 senti.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus tõlgendas OAS § 31 lg-t 1 õigesti. Selles sätestatu viitab

vägivallakuriteo toime pannud isiku ja riigi vahelises suhtes delikti koosseisule (kahju õigusvastane

tekitamine isiku surma põhjustamisega, võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 1). Seega on tegemist

VÕS § 1043 alusel tekkinud kahjunõudega. OAS § 31 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et kui tsiviilhagi

on rahuldatud ja summa välja mõistetud, kuid kuriteo toimepanijal ei ole raha selle nõude täitmiseks,

saab riik selle summa hüvitada. Hüvitis ei tohi sellisel juhul olla suurem kui tsiviilhagi alusel

kohtumenetluses kontrollitud ja väljamõistetud summa. Nimetatud tõlgendust toetab OAS § 30 lg-s 1

sätestatu, mille kohaselt sama seaduse alusel hüvitise taotlemine ja hüvitise määramine ei piira

hüvitise saaja õigust nõuda vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamist üldistel alustel. Hageja nõue

kostja vastu tuleneb sellest, et kostja põhjustas T. T surma. Vaidlustamata asjaolude kohaselt jäid

kuriteo ohvri surma tõttu ülalpidamiseta kaks alaealist last. Seega tekkis kostja teo tagajärjel kahju.

Tegu on VÕS § 1045 lg 1 järgi õigusvastane. Kuna tegemist oli tahtliku tapmisega, esineb ka

deliktilise üldvastutuse kolmas element - süü (VÕS § 1050 lg 1).

Maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et hageja nõue muutus sissenõutavaks

hüvitise piirmäära täitumisel ning et tegemist on seadusest tuleneva nõudega TsÜS § 149 mõttes.

OAS § 31 lg 1 kohaselt läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise saamist hüvitise saaja õigus nõuda

kahju üle riigile ja seadus ei seosta nõude sissenõutavaks muutumist OAS §-s 15 sätestatud piirmäära

täitumisega. Lepinguvälise kahju hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, kui on

võimalik arvutada kahjuhüvitist. Surma põhjustamisest tulenevad kahju hüvitamise nõuded aeguvad

TsÜS § 153 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt 3 aasta jooksul surma põhjustamisest, kuid hiljemalt

30 aasta jooksul arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Säte on

erinormiks TsÜS § 150 suhtes. Kuna hüvitist maksti hagiavalduse kohaselt perioodiliste maksetena ja

hüvitise suuruse arvutamisel lähtuti kuriteo ohvri töötasust ajavahemikul 1. jaanuar kuni 2. juuli

2006, kohaldub TsÜS § 154. Hageja ei ole vaidlustanud kostja arvestusi, mille kohaselt maksti alates

1. augustist 2006 kahele lapsele hüvitist kokku 2621 krooni 48 senti kuus. Hagi on esitatud 3. juunil

2011. Tulenevalt TsÜS §-st 154 on nõue saada 2006. ja 2007. aasta eest hüvitist aegunud. Aegumata

nõude suuruseks on 2345 eurot 60 senti.

Tsiviilasja lahendav kohus ei saa tsiviilmenetluses kontrollida haldusakti väljaandmise menetluse

õiguspärasust. Seega ei saaks tsiviilasja läbivaatav kohus kontrollida, kas esinesid hüvitise maksmist

välistavad asjaolud (nt kostja esile toodud OAS § 16 lg 1 p 3). Siiski saab tsiviilvaidluse lahendamisel

arvestada kostja tõendatud vastuväidetega, mis välistaksid kahju hüvitamise nõutud ulatuses. Kostja

sellistele asjaoludele tuginenud ei ole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus

rahuldas osaliselt hageja nõude kostja vastu, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Hageja palub alternatiivselt juhul, kui Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse muutmata, parandada

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon menetluskulude jaotuse kohta ning jätta maa- ja ringkonnakohtu

menetluskuludest 76% hageja ning 24% kostja kanda.

Ringkonnakohus kohaldas valesti OAS § 31 lg 1 teist lauset, kui ei arvestanud, et riigi regressiõiguse

alusel tagasinõutav summa ei või olla suurem kriminaalasjas esitatud tsiviilhagiga rahuldatud

summast. Ühtlasi rikkus ringkonnakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Juhul kui Riigikohus eeltoodud põhjendustel ringkonnakohtu otsust ei tühista, palub kostja

alternatiivselt vaidlusaluse otsuse tühistada hüvitise määramise haldusmenetluse õigusvastasuse tõttu.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et tsiviilasja lahendav kohus ei saa tsiviilmenetluses kontrollida

haldusakti väljaandmise menetluse õiguspärasust. Ringkonnakohtul tuli analüüsida kostja väiteid

selle kohta, et pensioniameti otsus ei vasta OAS § 16 lg 1 p 3 nõuetele ega haldusmenetluse seaduse

nõuetele ja on seega õigusvastane.

7. Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidles hageja kaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse, ja jätta maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, kui leidis, et asjas kohaldub korduvate

kohustuste täitmist sätestav TsÜS § 154. Kohaldada tuli TsÜS § 153 lg-t 2. Praegusele nõudele

aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda kahju ühtsuse põhimõttest. Seega ei saa perioodiliste maksete

puhul kohaldada aegumist alates esimese väljamakse tegemisest enne OAS §-s 15 sätestatud

piirmäära täitumist, vaid aegumistähtaeg hakkab kulgema viimase väljamakse tegemisest, nagu leidis

maakohus.

Ringkonnakohus jagas vastuoluliselt ja ebaselgelt poolte menetluskulude kandmise kohustuse.

Kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt jäeti maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 24% hageja ja

76% kostja kanda, kuid kohtuotsuse selgitavas osas jäeti maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest

24% kostja ja 76% hageja kanda.

9. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele nõustus kostja kaebuse väitega, et ringkonnakohtu

resolutsioonis on menetluskulud valesti jaotatud. Muus osas ei pidanud kostja kassatsioonkaebust

õigeks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei vasta otsuse põhjendavale osale ja on

seetõttu vastuolus menetlusõiguse normidega. Kuna menetlusõiguse normide rikkumine on võimalik

kõrvaldada Riigikohtus, muudab kolleegium tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 4

alusel ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osas, millega ringkonnakohus jagas poolte menetluskulud.

Selles osas tuleb lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks selliselt, et maa- ja ringkonnakohtu

menetluskuludest tuleb jätta 24% kostja ja 76% hageja kanda. Samuti muudab ja täiendab kolleegium

osaliselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

11. Kohtud on tuvastanud, et kostjalt on kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega kannatanu kasuks välja

mõistetud 14 952 kooni 60 senti (955 eurot 65 senti) kuriteoga tekitatud materiaalse kahju hüvituseks

ja kostja on kannatanule selle summa tasunud. Ohvriabi seaduse alusel on riik tasunud kuriteo ohvri

ülalpeetavatele hüvitisena 150 050 krooni 89 senti (9590 eurot). Kohtud leidsid, et OAS § 31 alusel

on Eesti Vabariigil õigus nõuda kuriteo eest vastutavalt isikult kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud

kahju eest hüvitisena makstud summa ulatuses. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hageja

nõude kostja vastu 9590 euro saamiseks, ringkonnakohus vähendas väljamõistetud summat, leides, et

2345 eurot 60 senti ületavas osas on hageja nõue aegunud.

12. OAS § 31 lg-s 1 sätestatakse, et pärast ohvriabi seaduse alusel hüvitise maksmist läheb hüvitise

saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena

makstud summa ulatuses üle riigile. Tagasinõutav summa ei või olla suurem tsiviilhagiga rahuldatud

summast. Sama seaduse lg 3 järgi, kui hüvitise saaja saab sama kahju eest hüvitist pärast ohvriabi

seaduse alusel hüvitise määramist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult või mõnest muust

allikast, mida ei arvestatud hüvitise suuruse määramise aluseks olevast kahjust maha vastavalt

OAS § 10 lg-le 2, peab ta sellest viivitamata teatama Sotsiaalkindlustusametile ja maksma hüvitise

tagasi hüvitise suuruse määramisel arvestatud ulatuses. Riigikohus on selgitanud viidatud sätte

kohaldamist 12. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-72-12 tehtud otsuse p-s 14.

13. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas valesti

OAS § 31. Hageja on maksnud hüvitist kuriteo tagajärjel ülalpidamiseta jäänud kuriteo ohvri

alaealistele lastele, kes olid õigustatud saama VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1 ja VÕS § 129 lg 3 järgi

neile tekkinud kahju eest kostjalt hüvitist, kuid ei ole seda saanud. Nii on kohtud tuvastanud, et

hageja ei nõua kostjalt OAS § 13 alusel kuriteo ohvri surmast tuleneva matusekulu hüvitamist, sest

kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega on see nõue rahuldatud ja kostja on selle kahju kannatanule

hüvitanud. Kohtud on tuvastanud, et hageja nõuab kostjalt OAS § 14 p 2 alusel kahju hüvitamist

kuriteo ohvri ülalpeetavatele, sest kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega ei ole lahendatud tsiviilhagi

kuriteo ohvri ülalpeetavatele tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks ja kostja ei ole seda kahju

kuriteo ohvri ülalpeetavatele hüvitanud. Seega leidsid kohtud põhjendatult, et hagejal on kostja vastu

nõue OAS § 31 lg 1 esimese lause alusel. Kostja tuginemine OAS § 31 lg 1 teises lauses sätestatule ei

ole aga asjakohane. Hageja ei ole nõudnud kostjalt summat, mis oleks suurem kriminaalasjas esitatud

tsiviilhagiga rahuldatud summast, sest kriminaalasjas esitatud tsiviilhagiga ei lahendatud ülalpeetava

hüvitisenõuet. Seega on põhjendamatud ka kostja väited selle kohta, et temalt nõutakse sama summa

tasumist teist korda. Samuti ei tugine kostja sellele, et hageja on maksnud ülalpeetavatele hüvitist

rohkem, kui oleks tema enda kohustus VÕS § 129 lg 3 järgi, või et tema vastutus ohvri ülalpeetavate

ees oleks välistatud nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 järgi.

14. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele käsitleb kolleegium järgnevalt vaidlusaluse nõude

aegumist. Maakohus leidis, et asjas kohaldub TsÜS § 149 ning nõude aegumist tuleb arvestada alates

hetkest, mil hüvitise tasumiseks tehti viimane väljamakse. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste

kohaselt kohaldub asjas TsÜS § 154 ning aegumist tuleb arvestada ositi alates esimese väljamakse

tegemisest, lähtudes iga väljamakse tegemise kuupäevast. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga,

et nõude aegumist tuleb arvestada viimase väljamakse tegemisest alates, nagu leidis maakohus.

Samuti ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga.

Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise

kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 (kahju

õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg) suhtes erinormiks. TsÜS § 153 lg 1 järgi

on muu hulgas surma põhjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on

nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama. Kuriteo ohvri ülalpeetavate nõue VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1

p 1 järgi kahjuhüvitise saamiseks on läinud ohvriabi seaduse alusel üle hagejale ning samad reeglid

(TsÜS § 153) kohalduvad ka hageja nõude aegumisele (st õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise

nõue ei muutu nõude üleminekul hagejale seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 järgi).

Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei

loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see

on, sh aegumise seisukohalt (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10,

p 11). VÕS § 136 lg 2 kohaselt hüvitatakse mh surma põhjustamise korral (VÕS § 129 lg 3) kahju

üldjuhul perioodiliste rahaliste maksetena. Ka OAS § 17 lg 1 kohaselt makstakse hüvitist ülalpidaja

kaotusest tuleneva kahju korral otsuse tegemisele järgnevast kuust perioodiliste maksetena.

Kuigi OAS § 31 lg 1 esimese lause järgi läheb pärast sama seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise

saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena

makstud summa ulatuses üle riigile, on TsMS §-s 369 sätestatud võimalus nõuda ka pärast hagi

esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega oli hagejal

võimalik kostjalt nõuda ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist.

Kolleegium leiab, et õigustatud isik pidi kahjust teada saama hiljemalt 2006. a augustis, kui

pensioniametile esitati hüvitise saamise taotlus. Sellest ajast hakkas aeguma hageja nõue kostja vastu

ja see aegus TsÜS § 153 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumisel.

15. Eelnev ei anna siiski alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi tervikuna rahuldamata

jätmiseks aegumise tõttu.

Kostja on tuginenud nii vastuses hagile kui ka apellatsioonkaebuses ainult nõude osalisele aegumisele

ja leidnud, et nõue on aegunud kuni 2. juunil 2008 tehtud väljamakseni. Kostja pole maa- ega

ringkonnakohtus tuginenud sellele, et nõue on ka ülejäänud osas aegunud. Riigikohus on 31. märtsil

2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10 tehtud otsuse p-s 16 mh märkinud, et kui pool ei ole maa- ega

ringkonnakohtus aegumise kohaldamist nõudnud, ei saa pool seda ka kassatsioonimenetluses nõuda.

Sellest järeldub, et kassatsioonkaebuses saab aegumise kohaldamist nõuda samas ulatuses, kui nõuti

maa- või ringkonnakohtus. Erinevalt apellatsioonimenetlusest (vt eelviidatud lahendi p 15) ei saa

kolleegiumi hinnangul kassatsioonimenetluses aegumise kohaldamist nõuda aga kassatsioonkaebuse

vastuses, kuna kassatsioonimenetluses puudub TsMS § 651 lg 2 sarnane säte. Vastupidine seisukoht

tooks kaasa selle, et vaadates läbi hageja kassatsioonkaebust, oleks võimalik kostja

kassatsioonkaebuse vastuse alusel teha otsus hageja kahjuks. See oleks vastuolus TsMS § 688 lg-s 1

sätestatuga.

Kostja ei ole oma kassatsioonkaebuses vaidlustanud ringkonnakohtu poolt aegumise väära

kohaldamist ega palunud aegumist kohaldada samas ulatuses nagu madalamates kohtuastmetes.

Kostja vastuses hageja kassatsioonkaebusele märgitu, et nõue on täielikult aegunud, tuleb jätta

arvestamata.

16. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus asus ekslikule

seisukohale, et tsiviilasja lahendav kohus ei saa tsiviilmenetluses kontrollida haldusakti väljaandmise

menetluse õiguspärasust. Riigikohus on selgitanud, et asja arutamise käigus tsiviilkohtumenetluses

saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas

see on õiguspärane. Kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses aga tunnistada kehtetuks

(vt nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34). Seega tuli

ringkonnakohtul hinnata kostja väiteid selle kohta, et pensioniameti otsus ei vasta haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 56 lg-te 2 ja 3 nõuetele, et haldusakti väljaandmisel ei selgitatud välja OAS § 16

lg 1 p 3 kohaldamiseks olulisi asjaolusid ning et otsuses puuduvad viited selle vastuvõtmise aluseks

olnud taotlusele lisatud dokumentidele. Samuti on ringkonnakohus jätnud kostja arvates tähelepanuta

selle, et kostja jäeti hüvitise määramise haldusmenetlusse kaasamata.

Kolleegium märgib esmalt, et vaidlusalune pensioniameti otsus on selge, üheselt mõistetav ja

piisavalt põhjendatud, vastates HMS §-de 55 ja 56 nõuetele. Samuti ei esine asjaolusid, mis tooksid

kaasa haldusakti tühisuse HMS § 63 lg 2 järgi. Kostja keskne sisuline väide haldusakti õigusvastasuse

kohta rajaneb sellel, et OAS § 16 lg 1 p 3 välistab hüvitise maksmise ülalpeetavatele. Kolleegium

kostjaga ei nõustu. OAS § 7 lg 1 kohaselt makstakse hüvitist Eesti Vabariigi territooriumil

toimepandud vägivallakuriteo ohvritele ja ohvri ülalpeetavatele ning sama seaduse § 9 lõikes 4

nimetatud isikule. OAS § 16 lg 1 p 3 sätestab, et hüvitist ei maksta, kui ohver on süüdi mõistetud

vägivallakuriteo toimepanemise eest või karistusseadustiku § 255 lõike 1 või § 256 lõike 1 alusel ja

tema karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. Käesolevas

asjas on hüvitist makstud ohvri ülalpeetavatele, mitte ohvrile endale ja OAS § 16 lg 1 p 3 ei kohaldu.

OAS § 16 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt ei maksta ülalpeetavale hüvitist ka siis, kui tema käitumises

esinesid sama paragrahvi lõike 1 punktides 1-4 nimetatud asjaolud, tuleb kolleegiumi hinnangul

tõlgendada nii, et selles lõikes sätestatakse ka ülalpeetava kohta tingimused, mille esinemisel temale

hüvitist ei maksta.

Iseenesest õige on kostja väide, et teda ei ole HMS § 11 lg 1 p 3 rikkudes haldusmenetlusse kaasatud.

Selle sätte järgi on haldusmenetluses menetlusosaliseks isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt,

haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik). Praegusel juhul ei mõjuta aga kaasamata

jätmine kostja õigusi, sest kohus ei oleks saanud teha teistsugust otsust ka siis, kui kostja olnuks

kaasatud haldusmenetlusse. Kuna kaasamata jätmine ei mõjuta praegusel juhul kostja õigusi, pole

vajadust hinnata ka selle õiguslikke tagajärgi haldusaktile.

17. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Viidatud

sätet on Riigikohus selgitanud nt 17. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09 tehtud otsuse p-

s 13, samuti 10. oktoobril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 tehtud otsuse p-s 14.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jätta maakohtu

menetluskuludest 24% kostja ja 76% hageja kanda ning TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb

apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu jätta apellatsioonimenetluse kuludest 24% kostja ja

76% hageja kanda. Eeltoodu on kooskõlas küll ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osaga, milles

sätestatakse resolutsiooni terviklik sõnastus (resolutsiooni tervikliku sõnastuse p 2), kuid on samas

vastuolus otsuse resolutsiooni p-ga 1, mille järgi on ringkonnakohus otsustanud jätta maa- ja

ringkonnakohtu menetluskuludest 24% hageja ja 76% kostja kanda. Kolleegium nõustub poolte

kassatsioonkaebuste väidetega, et selline vastuoluline otsuse resolutsioon ei ole kooskõlas

TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetega. Kolleegium saab kõnealuse menetlusõiguse normi rikkumise

kõrvaldada, muutes ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni.

18. Kuna hageja ja kostja kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt ja ainult kattuvas

menetluskulude jaotust puudutavas osas, jätab kolleegium kassatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 162 lg 4 ja TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1

kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Pärnu Maakohtult 30 päeva jooksul

alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

19. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Kautsjoni on kostja eest tasunud osaühing Advokaadibüroo

Kersti Põld. Kostja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb

tagastada osaühingule Advokaadibüroo Kersti Põld. Hageja on TsMS § 145 järgi kautsjoni tasumisest

vabastatud.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu