3-1-1-93-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-93-12

Otsuse kuupäev

5. november 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Ingrid Kaldoja ja Merlis Rannametsa süüdistuses

KarS § 114 p 5 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a kohtuotsus ja

menetluskulude kohta tehtud kohtumäärused kriminaalasjas

nr 1-11-7178

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ingrid Kaldoja kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Toomas

Tomberg

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

3. oktoober 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta kriminaalasjas Ingrid Kaldoja ja Merlis Rannametsa süüdistuses KarS § 114 p 5 järgi

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a kohtuotsuse põhiosa ja jätta otsuse p-st 6.4.3 välja

viide Ingrid Kaldoja madalale motiivile kuriteo toimepanemisel ning asendada p-s 7 viide

KrMS § 337 lg 1 p-le 1 viitega KrMS § 337 lg 1 p-le 3.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a kohtumäärused osas, millega mõisteti

riigieelarve tuludesse Ingrid Kaldojalt 509 (viissada üheksa) eurot ja 52 (viiskümmend kaks)

senti ja Merlis Rannametsalt 307 (kolmsada seitse) eurot ja 20 (kakskümmend) senti määratud

kaitsjale makstud tasu katteks ja jätta need summad riigi kanda.

3. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ingrid

Kaldojale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada kolmkümmend)

eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 40

(nelikümmend) senti ja jätta see summa riigi kanda.

4. Muus osas jätta 13. märtsi 2012. a Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsus ja menetluskulude

kohta tehtud määrused muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. detsembri 2011. a otsusega tunnistati Ingrid Kaldoja ja Merlis Rannamets

süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p 5 järgi. Karistuseks mõistis kohus I. Kaldojale kümme aastat

ja M. Rannametsale neliteist aastat vangistust. M. Rannametsa suhtes kassatsiooni esitatud ei ole.

1.1 I. Kaldoja ja M. Rannamets tunnistati KarS § 114 p 5 järgi süüdi korterikaaslase H. S.-i mõrva

eest. Süüdistatavad tapsid 18. veebruari 2011. a hommikul H. S.-i omakasu motiivil sooviga

omastada ebaseaduslikult kannatanu vara. I. Kaldoja õhutusel tungis M. Rannamets H. S.-ile kallale

ja hakkas teda kaelast kägistama, samal ajal surus I. Kaldoja H. S.-ile padja näkku ja lõi ohvrit

haamriga vähemalt kaks korda parempoolse oimu piirkonda. Nende tegudega põhjustasid

süüdistatavad H. S.-ile mitmeid vigastusi ja hingamisteede sulguse, mille tagajärjel kannatanu suri.

Pärast tapmist võtsid I. Kaldoja ja M. Rannamets vastavalt eelnevale omavahelisele kokkuleppele

korterist ära H. S.-ile kuulunud televiisori, mobiiltelefoni, lokitangid ja 600 Eesti krooni.

1.2 Mõistes KarS § 45 lg 2 alusel nooremale kui 18-aastasele I. Kaldojale karistuseks maksimaalse

kümme aastat vangistust, arvestas kohus võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud. I. Kaldoja viimases sõnas avaldatud kahetsust ei pidanud kohus puhtsüdamlikuks KarS §

57 p 3 tähenduses. Karistust raskendavate asjaoludena arvestas kohus KarS § 58 p 3 järgi teo

toimepanemist kõrges eas isiku vastu ja KarS § 58 p 10 järgi tegutsemist isikute grupis. Samuti

arvestas kohus seda, et I. Kaldoja oli kuriteo initsiaator ja kuritegu pandi toime kavatsetult.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. Kaldoja kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa ja M.

Rannametsa kaitsja vandeadvokaat Eva Rivis.

2.1 Kaitsja A. Aasmaa taotles kohtuotsuse tühistamist I. Kaldoja süüditunnistamise ja karistamise

osas KarS § 114 p 5 järgi ning uue otsusega tema süüditunnistamist ja karistamist KarS § 121 järgi.

Taotlust põhjendas kaitsja järgmiselt. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. M. Rannametsa

süüstavad ütlused I. Kaldoja kohta on väärad hoolimata nende kokkulangemisest mõningate muude

tõenditega. I. Kaldoja ei olnud H. S.-i tapmise kaastäideviija, sest tal puudus selleks

M. Rannametsaga ühine teoplaan. Sündmuskohalt leitud kirjad, mis tõendavad vastupidist, kirjutas

I. Kaldoja pärast kuriteo toimepanemist M. Rannametsa nõudmisel, sest viimane ei tahtnud kuriteo

eest üksi vastutada. Kohus tuvastas, et H. S.-i surm saabus M. Rannametsa poolt põhjustatud

hingamisteede sulguse tõttu, seega ei saa I. Kaldoja surma põhjustamise eest vastutada. Isegi kui

leida, et I. Kaldoja vastutab H. S.-i surma põhjustamise eest, ei saa tema puhul kõneleda omakasu

motiivist, sest see motiiv oli ainult M. Rannametsal. Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kohtu

järeldus, et I. Kaldoja oli teo initsiaator. Kohus oleks pidanud arvestama I. Kaldoja karistust

kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja mitte arvestama I. Kaldoja käitumist kohtus, sest

see ei ole protokollitud ega salvestatud ja on seetõttu mittekontrollitav. I. Kaldojale mõistetud karistus

on liiga range, sest tulenevalt Riigikohtu praktikast tuli talle karistuse mõistmisel võtta aluseks

üheksa aasta pikkune vangistus, kuivõrd sanktsiooni alammäär on vastavalt KarS §-le 114 kaheksa ja

ülemmäär juhinduvalt KarS § 45 lg-st 2 kümme aastat.

2.2 M. Rannametsa kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist tema kaitsealusele mõistetud karistuse osas

ja talle kergema karistuse mõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a otsusega jäeti mõlemad apellatsioonid rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata.

3.1 Kordamata maakohtu otsuse motiive, märkis ringkonnakohus, et maakohus on veenvalt

põhistanud, miks ta eelistab I. Kaldoja ütlustele detailseid ja muude tõenditega riimuvaid

M. Rannametsa ütlusi. Maakohtu otsuse tühistamist ei tingi ka esmakordselt apellatsioonimenetluses

esitatud kaitseväide, et I. Kaldoja kirjutas tema süüle viitavad kirjad M. Rannametsa korraldusel

pärast H. S.-i tapmist. Kohtuotsuses on usutavalt ja arusaadavalt põhistatud, miks maakohus leidis, et

sündmuskohalt äravõetud kirjad kirjutas I. Kaldoja juba enne H. S.-i tapmist ja neist ilmneb selgelt

tema käitumine omakasu motiivil. Väites, et I. Kaldoja kirjutas kirjad M. Rannametsa mahitusel

pärast kuriteo toimepanemist, pidanuks kaitsja esitama kohtule ka tõendeid oma väidete õigsuse

kinnitamiseks või vähemalt looma reaalse võimaluse nende kontrollimiseks. Seda kaitsja teinud ei ole

ja seetõttu tuleb kaitseargument jätta tähelepanuta.

3.2 Ringkonnakohus jättis I. Kaldojale mõistetud karistuse muutmata, kuid täiendas karistuse

mõistmise põhjendusi leides, et praegusel juhul ei saanud kohus arvestada karistust raskendava

asjaoluna süüteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes KarS § 58 p 3 mõttes. Riigikohtu praktikale

viidates märkis ringkonnakohus, et karistust saab sellel alusel raskendada vaid siis, kui kannatanu oli

rauk. Inimese kõrge iga iseenesest ei tähenda, et tegemist on raugaga. Raugaiga määratakse

gerontoloogias inimese seitsmekümne viie ja kaheksakümne üheksa eluaasta vahelise eana, mil

toimub organismi järjest kiirenev taandareng. Tuvastada on vaja isiku organismi taandareng, mis võib

väljenduda inimese psüühilises, tihti aga ka füüsilises võimetuses tavakohaselt käituda. H. S.-i osas

selliseid asjaolusid tõendatud ei ole ja seetõttu ei saa süüdistatavatele karistuse mõistmisel KarS § 58

p 3 kohaldada. Eeltoodu ei tingi aga M. Rannametsale ja I. Kaldojale mõistetud karistuste

leevendamist. M. Rannametsale keskmisele sanktsioonimäärale vastava karistuse mõistmine on

hoolimata tema puhtsüdamlikust kahetsusest KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses põhjendatud seeläbi, et

kuritegu pandi toime grupiviisiliselt KarS § 58 p 10 mõttes. I. Kaldojale maksimaalse karistuse

mõistmist õigustab peale teo grupiviisilise toimepaneku nii see, et tema oli mõrva initsiaator kui ka

asjaolu, et kuritegu oli jõhker ja see pandi toime madalal motiivil.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a kohtumäärusega määrati, et apellatsioonimenetluses

on menetluskulu riigi õigusabi osutamise eest vandeadvokaat A. Aasmaa poolt I. Kaldojale 509 eurot

ja 20 senti ja vandeadvokaat Eva Rivise poolt M. Rannametsale 307 eurot 20 senti. Tulenevalt KrMS

185 lg-st 2 jäeti need kulud süüdistatavate kanda.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Kaldoja kaitsja A. Aasmaa, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Samuti vaidlustab kaitsja ringkonnakohtu määruse menetluskulude osas ja taotleb

apellatsioonimenetluskulude jätmist riigi kanda. Kaitsja põhjendused on järgmised.

5.1 Süüdistataval on õigus muuta oma kaitseversiooni ka apellatsioonimenetluses ja seega ei võinud

ringkonnakohus jätta analüüsimata esmakordselt alles teises kohtuastmes esitatud väiteid, et

sündmuskohalt leitud kirjad on kirjutatud pärast mõrva. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus, et

I. Kaldoja oli mõrva initsiaator. Põhjendamatult ei arvestanud ka ringkonnakohus I. Kaldoja suhtes

karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. I. Kaldoja süü ei ole nii suur, mis tingiks

talle maksimaalmääras karistuse mõistmise.

5.2 KrMS § 185 lg 2 kohaselt jäetakse süüdistataval tekkinud apellatsioonimenetluse kulud tema

kanda üksnes juhul, kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi ehk jätab

esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Leides, et maakohus tugines

karistust mõistes vääralt KarS § 58 p-le 3, tegi ringkonnakohus aga KrMS § 337 lg 1 p-s 3 sätestatud

otsuse ehk muutis maakohtu otsuse põhiosa. Seetõttu tuleb I. Kaldojal apellatsioonimenetluses

tekkinud kulud jätta riigi kanda.

6. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Tomberg, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja tuleb jätta muutmata. Kohus on põhistanud, miks ta luges

I. Kaldoja H. S.-i mõrva initsiaatoriks ja miks ta ei arvestanud teiste tõenditega vastuolus olevat

kaitsja väidet, et M. Rannamets laskis I. Kaldojal kirjutada kirjad pärast mõrva. Samuti nähtuvad

ringkonnakohtu otsusest põhjendused, miks ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et I. Kaldoja

avaldatud kahetsust ei ole alust pidada puhtsüdamlikuks. Kümneaastane vangistus on I. Kaldoja süüle

vastav. Ringkonnakohtu lahend on tehtud KrMS § 337 lg 1 p 1, mitte sama normi kolmanda punkti

alusel, sest kohus on selgelt põhjendanud nii seda, miks ei ole rakendatav KarS § 58 p 3 kui ka seda,

miks tuleb sellest hoolimata jätta mõistetud karistus muutmata. Seega jäeti apellatsioonimenetluse

kulud õigesti I. Kaldoja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et ringkonnakohus jättis kontrollimata väite, et

I. Kaldoja kirjutas H. S.-i korterist leitud kirjad M. Rannametsa õhutusel pärast mõrva.

Ringkonnakohus osundab maakohtu otsuse neile lõikudele, kus analüüsitakse kirjade kirjutamisega

seonduvat ja teeb nende pinnalt maakohtu arusaamaga kokkulangeva järelduse, et kirjad on kirjutatud

enne H. S.-i tapmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline järeldus arusaadav ja

loogiliselt põhistatud.

8. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on põhistanud oma seisukohta, et I. Kaldoja oli mõrva initsiaator.

Eeskätt on kohtud selles küsimuses tuginenud M. Rannametsa ütlustele ja H. S.-i korterist leitud

kirjadele. Kohtud on õigesti märkinud, et M. Rannametsa ütlused on olnud detailsed, vastuoludeta,

kooskõlas teiste tõenditega ja seetõttu usutavad. Ka kirju analüüsides on kohtud selgitanud

arusaadavalt, miks nähtub neist, et I. Kaldoja oli H. S.-i tapmise algataja. Seega on kohtud

põhjendatult tunnistanud just I. Kaldoja mõrva initsiaatoriks.

9. I. Kaldojale mõistetud karistusega seoses märgib kriminaalkolleegium järgmist.

9.1 Ringkonnakohus on I. Kaldojale mõistetud kümne aasta pikkuse vangistuse süüdistatava süüle

vastavust kontrollides muuhulgas viidanud sellele, et I. Kaldoja tegutses madalal motiivil. Samas ei

ole ringkonnakohus oma seisukohta põhjendanud ega täpsustanud, milles kuriteo toimepanemise

madal motiiv seisnes. Kui ringkonnakohus pidas madalaks motiiviks omakasu, siis selline seisukoht

on vastuolus KarS §-s 59 sätestatud karistust raskendava asjaolu korduva arvestamise keeluga. Kuna

I. Kaldoja on süüdi tunnistatud KarS § 114 p 5 järgi ehk tapmise eest omakasu motiivil, siis ei ole

võimalik sedasama motiivi arvestada karistust raskendava mittekoosseisulise asjaoluna KarS § 58 p 1

järgi. Maakohus I. Kaldoja käitumises madalat motiivi ei tuvastanud, ringkonnakohus arutas aga

kriminaalasja üksnes kaitsjate apellatsioonide alusel. Sellest tulenevalt ja lähtudes KrMS § 340 lg-st 1

puudus ringkonnakohtul pädevus täiendavalt tuvastada I. Kaldoja karistust raskendada võivaid

asjaolusid. Seega tuleb viide I. Kaldoja tegutsemise madalale motiivile ringkonnakohtu otsuse

põhiosast välja jätta. Kuna maakohus I. Kaldojale karistuse mõistmisel tema käitumises madalat

motiivi ei arvestanud ja ringkonnakohus maakohtu poolt mõistetud karistust ei muutnud, siis ei too

ringkonnakohtu taoline minetus endaga kaasa I. Kaldojale mõistetud karistuse muutmist.

9.2 Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et praegusel juhul ei olnud mõrvatu puhul tegemist kõrges

eas isikuga KarS § 58 p 3 tähenduses. Ringkonnakohus on ekslikult viidanud Riigikohtu praktikale,

milles on asutud seisukohale, et ainuüksi isiku iga ei saa olla tema raugaks tunnistamise aluseks

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995. a otsus kriminaalasjas nr III-1/1-93/95 ja 17.

detsembri 1996. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-96). Ringkonnakohtu eksimus seisneb selles, et

viidatud kohtupraktika selgitas tollal kehtinud kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p 6 sisustamist, mis

nägi ühe tapmist raskendava asjaoluna tõesti ette teo toimepanemise rauga suhtes. KarS § 58 p 3 aga

ei räägi raugast, vaid kõrges eas isikust. Seega ei ole viidatud Riigikohtu praktika karistusseaduse

muutumise tõttu enam asjassepuutuv. Kõrges eas isiku mõiste KarS § 58 p 3 tähenduses on võrreldav

hoopiski kõrges vanuses isiku terminiga varem kehtinud KrK § 38 p 5 mõttes. Kõrges vanuses

isikuteks KrK § 38 p 5 tähenduses peeti nii kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses

vanaduspensioniealisi inimesi. Kolleegium ei pea vajalikuks seda väljakujunenud praktikat muuta.

Seda eriti olukorras, kus koos keskmise eluea tõusuga on sellele vastavalt tõstetud ka

vanaduspensioni saamise iga ja tõenäoliselt tõstetakse seda veelgi. Kahtlust ei ole, et kõrges eas

isikuteks on ka isikud, kes on jõudnud oodatava eluea lähedale või keda saab pidada raugaks. H. S.

oli surma momendil seitsmekümne üheksa aasta vanune, seega oli ta oluliselt vanem kui praegu

kehtiv vanaduspensioni iga ja ta oli jõudnud oodatava keskmise eluea lähedasse vanusesse. Seega

luges maakohus õigustatult H. S.-i kõrges eas isikuks KarS § 58 p 3 mõttes. Kuna ka Riigikohus

vaatab kriminaalasja läbi üksnes kaitsja kassatsiooni alusel, siis ei saa kolleegium arvestada

I. Kaldoja karistust raskendava asjaoluna kuriteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes KarS § 58 p 3

järgi. Lähtudes sellest, et vaatamata ringkonnakohtu tõdemusele, et kuritegu ei pandud toime kõrges

eas isiku suhtes ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks I. Kaldojale mõistetud karistust kergendada,

siis ei tingi ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi selgitused I. Kaldojale mõistetud karistuse muutmist.

9.3 Kolleegiumi hinnangul on kohtud põhjendatult jätnud I. Kaldoja suhtes arvestamata karistust

kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 p 3 mõttes. Sellist järeldust põhjendab

kolleegium järgmiselt. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et I. Kaldoja avaldas oma tegude suhtes

kahetsust alles oma viimases sõnas. Iseenesest ei ole välistatud puhtsüdamliku kahetsuse avaldamine

alles viimases sõnas. Samas ei ole kohtud I. Kaldoja poolt avaldatud kahetsuse ebasiiruse

tuvastamisel lähtunud üksnes sellest asjaolust. Kohtud on tuginenud ka kohtupsühhiaatria eksperdi

arvamusele, mille kohaselt I. Kaldoja oma tegu ei kahetse. Kahetsuse puudumisele viitab ka asjaolu,

et I. Kaldoja on menetluse kestel üritanud pidevalt oma süüd vähendada ja pakkunud välja erinevaid

kaitseversioone. Samuti oli maakohus õigustatud I. Kaldoja väljendatud kahetsuse tõsiseltvõetavuse

üle otsustamisel arvestama ka tema käitumist kohtuistungil.

9.4 Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et I. Kaldojale mõistetud karistuse muutmiseks puudub alus.

Mõistetud karistus vastab tema süü suurusele. Ühtegi karistust kergendavat asjaolu tuvastatud ei ole.

Süüdistatava karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 10 järgi kuriteo toimepanemine isikute

grupi poolt. Karistuse mõistmisel on kohtud arvestanud ka võimalusega mõjutada süüdlast hoiduma

edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidega.

10. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohtu otsuses on ebaõigesti

märgitud kohtuotsuse tegemise alusena KrMS § 337 lg 1 p 1. Kohtuotsuse põhiosas leidis

ringkonnakohus, et süüdistatavate suhtes ei esine maakohtu poolt tuvastatud KarS § 58 p-s 3

sätestatud karistust raskendavat asjaolu, kuid see ei too kaasa süüdistatavatele mõistetud karistuste

muutmist. See aga tähendab, et ringkonnakohus muutis esimese astme kohtu otsuse põhiosa ja jättis

välja selles esitatud asjaolu. KrMS § 337 lg 1 p-st 3 tulenevalt pidanuks ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhiosa muutmist kajastama ka oma otsuse resolutiivosas. See tähendab ühtlasi seda, et

tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 oleks ringkonnakohus pidanud I. Kaldojal tekkinud

apellatsioonimenetluse kulud jätma riigi kanda. Jättes 13. märtsi 2012. a määrusega

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu I. Kaldoja kanda, rikkus ringkonnakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis KrMS § 362 p 2 kohaselt toob kaasa selle

määruse tühistamise. Lähtudes KrMS § 3602 lg-st 3 laiendab Riigikohtu kriminaalkolleegium

menetluskulude osas kriminaalasja läbivaatamise piire ka M. Rannametsale. KrMS § 361 lg 1 p 7

alusel tühistab kolleegium ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a määrused, millega mõisteti I. Kaldojalt

riigieelarve tuludesse 509 eurot ja 52 senti ja M. Rannametsalt 307 eurot ja 20 senti määratud

kaitsjale makstud tasu katteks ja jätab need summad riigi kanda.

11. I. Kaldoja kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa on esitanud riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 1

kohase taotluse kassatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasude suuruse ja kulude hüvitamise

kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb kassatsiooni koostamise eest OÜ-le Anti Aasmaa

Advokaadibüroo 230 euro ja 40 sendi hüvitamist, sealhulgas käibemaks 38 eurot ja 40 senti.

Ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks vajas kassaator kuus pooltundi.

Et kriminaalmenetluse ese on esimese astme isikuvastane kuritegu, tuleb vastavalt Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (Advokatuuri otsus) p-le 5 tasu arvestusel kohaldada

erikoefitsienti 2,0. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, sest

märgitud toimingud olid süüdistatava kaitseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg on mõistlik.

Eeltoodu alusel ja juhindudes RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg 7 ja § 21 lg-st 3 ning Advokatuuri otsuse p-

dest 2, 5 ja 23 Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kaitsja taotluse kaitsekulutuste osas. Kuna

kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu

KrMS § 186 lg 1 alusel jätta riigi kanda.

12. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3, muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a kohtuotsuse põhiosa selliselt, et

jätab selle p-st 6.4.3 välja viite I. Kaldoja madalale motiivile kuriteo toimepanemisel ja asendab p-s 7

viite KrMS § 337 lg 1 p-le 1 viitega KrMS § 337 lg 1 p-le 3. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361

lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ning § 339 lg-st 2, tühistab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13.

märtsi 2012. a määrused osas, millega mõisteti riigieelarve tuludesse I. Kaldojalt 509 eurot ja 52 senti

ja M. Rannametsalt 307 eurot ja 20 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja jätab need

summad riigi kanda. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu 13. märtsi 2012. a kohtuotsuse ja

menetluskulude määrused muutmata. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi