3-2-1-124-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i Eedeni Keskus hagi Urmas Kala vastu 131 971 krooni

78 sendi (8434 euro 53 sendi) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-43220

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Eedeni Keskus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

12 344 eurot 33 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Eedeni Keskus (registrikood 11320788), esindaja

vandeadvokaat Marko Kaevando

Kostja Urmas Kala (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Pilv

Asja läbivaatamise kuupäev

15. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-43220 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile Eedeni Keskus (konto nr 10220065678014, AS SEB Pank) 9. aprillil 2012

tasutud kassatsioonikautsjon 98 (üheksakümmend kaheksa) eurot 46 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eedeni Keskus (hageja) esitas 6. septembril 2010 Tartu Maakohtule hagi Urmas Kala (kostja)

vastu, milles palus mõista kostjalt välja 131 971 krooni 78 senti ja viivise 22 090 krooni 60 senti,

kokku 154 062 krooni 38 senti (9846 eurot 38 senti). Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja aja eest

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,054% põhinõudest

(131 971 krooni 78 senti).

Hagiavalduse järgi sõlmisid hageja ja OÜ EMENDIA 27. jaanuaril 2005 üürilepingu (üürileping),

millega viimane võttis hagejalt üürile äriruumi. 23. veebruaril 2006 sõlmisid hageja, OÜ EMENDIA

ja OÜ ECOTÄHT üürilepingu lisana nr 5 selle muutmise kokkuleppe, mille järgi loeti

OÜ EMENDIA asemel lepingu pooleks OÜ ECOTÄHT (üürnik), kes kinnitas, et võtab üle kõik

lepingust tulenevad õigused ja kohustused. 6. mail 2009 sõlmisid hageja ja üürnik üürilepingu lisa

nr 14, millega leppisid kokku üürniku 68 764 krooni 60 sendi suuruse võlgnevuse tasumise graafiku.

Lisa nr 14 p 5 järgi käendas üürniku juhatuse liikmest kostja kõiki üürniku rahalisi kohustusi ja

kohustus need tasuma kümne päeva jooksul nõude esitamisest. 5. oktoobril 2009 lõpetasid hageja ja

üürnik üürilepingu lisaga nr 15 lepingu ennetähtaegselt. Selle kokkuleppe järgi kohustus üürnik

tasuma üüri ja kommunaalkulud 5. oktoobrini 2009 ning leppetrahvi 22 610 krooni ühe kuu üüri

ulatuses. Lisa nr 15 p 4 järgi tunnistas üürnik, et on hagejale 5. oktoobri 2009. a seisuga võlgu

142 971 krooni 78 senti, ning p 5 järgi kohustus tasuma võlgnevuse jäägilt viivist 20% aastas. Üürnik

on lisa nr 15 alusel tasunud võlast vaid esimese osamakse 11 000 krooni. 8. märtsi 2010. a määrusega

lõpetas Tartu Maakohus üürniku pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

Kostja vastutab üürniku 131 971 krooni 78 sendi suuruse võla eest käendajana ja see tuleb temalt

välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista aja eest 1. novembrist 2009 kuni 6. septembrini 2010

viivis 22 090 krooni 60 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 0,054% päevas

(20% aastas). Käendusleping ei ole tarbijakäendusleping ega ole tühine. Kostja oli käenduslepingu

sõlmimise ajal üürniku juhatuse liige ja selle ainuosanikust osaühingu ainuosanik. Lisa nr 15

sõlmimisel käendus ei lõppenud, see kehtis ka lisa nr 15 alusel tasumisele kuuluvatele maksetele.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates lõppes käendusleping 5. oktoobril 2009 üürilepingu lisa nr 15 sõlmimisega. Poolte

tahe võlgnevuse tasumise osas oli suunatud seniste kokkulepete lõpetamisele ja uue kokkuleppe

sõlmimisele, uus kokkulepe on sisuliselt kompromissileping. Lisaks on käendusleping

tarbijakäendusena tühine, kuna kokku ei ole lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.

3. Tartu Maakohus tagas 7. septembri 2010. a määrusega hageja taotluse alusel hagi, seades hageja

kasuks kostja kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi summaga 169 062 krooni 38 senti. Tartu

Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja kostja

määruskaebuse rahuldamata.

4. Tartu Maakohus rahuldas 8. juuni 2011. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 8434 eurot 53 senti, viivise 1411 eurot 85 senti ja aja eest alates 7. septembrist 2010 kuni

põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,054% põhinõudest 8434 eurot 53 senti.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled, et üürnik on hagejale võlgu 131 971 krooni 78 senti ning et

hageja ja kostja sõlmisid 6. mail 2009 käenduslepingu. Käendusleping ei ole võlaõigusseaduse

(VÕS) § 143 lg 2 järgi tühine, olgugi et lepingus ei olnud käendaja vastutuse maksimumsummat

märgitud. Kostja ei sõlminud käenduslepingut tarbijana, vaid oma majandus- või kutsetegevuses.

Kostja oli üürniku ainus juhatuse liige ning üürniku ainuosaniku OÜ FATERLO ainuosanik. Kostjal

oli isiklik huvi üürniku majandusliku olukorra vastu, tegemist ei olnud pelgalt töösuhtega.

Lepingu lisa nr 15 on vähemalt osaliselt (võlgnevuse suuruse ja tasumise korra osas)

kompromissileping VÕS § 578 mõttes, kuna pooled määrasid seal mh kindlaks võlgnevuse suuruse ja

sõlmisid võla tasumise graafiku. Hagejal ei olnud õigus nõuda võla tasumist enne kui lisas nr 15

toodud tähtaegadel. Hageja seadusliku esindaja Kaire Krevaldi vande all antud ütlustega on

tõendatud, et lisa nr 15 sõlmimisel leppisid pooled kokku, et kostja antud käendus jääb kehtima ja et

p-s 7 nimetatud vautšerid on lisatagatised. Kostja ei ole tõendanud poolte tahet lõpetada lisa nr 15

sõlmimisega lisas nr 14 antud käendus. Kuivõrd kompromissilepingu sõlmimisel jäävad õigussuhted,

mis ei ole kompromissilepingus välja toodud, kehtima endisel kujul, jäi ka varem sõlmitud

käendusleping pärast lisa nr 15 sõlmimist jõusse. Pooled ei ole lepingut lõpetanud. Lisa nr 14 p 5

järgi käendas kostja kõiki üürniku kohustusi hageja ees. Hageja seadusliku esindaja vande all antud

ütlustega on tõendatud, et poolte eesmärgiks oli kostja antav käendus kõikidele lepingust tulenevatele

nõuetele, sh tulevikus tekkivatele nõuetele. Seega kehtis kostja antud käendus ka lisa nr 15

sõlmimisest tekkinud nõuetele. Ebaõige on kostja seisukoht, et käendusleping lõppes üürilepingu

lõppemisega. Põhilepingu lõppemisel jääb käendusleping tagama juba tekkinud või põhilepingu

lõpetamisest tekkivaid kohustusi.

Pooled ei vaidle, et üürnik võlgneb hagejale üürilepingu ja selle lisade alusel põhivõlana

131 971 krooni 78 senti. Kuivõrd pooled ei ole käenduslepingus teistsugust kokkulepet sõlminud,

vastutavad kostja ja põhivõlgnik VÕS § 145 lg 1 järgi solidaarselt. Hagejal oli õigus nõuda üürniku

võla tasumist kostjalt. Hageja viivisearvestust ei ole kostja vaidlustanud.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata asi

uueks arutamiseks maakohtule.

Hageja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 8. märtsi 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

maakohtu otsuse ja jättis uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Otsuse põhjenduste järgi on maakohus esitatud asjaolusid õigesti hinnanud ning tuvastanud, et kuna

kostja oli üürniku juhatuse liige ja üürniku osaniku juhatuse liige ning vahepeal ka osanik ning kuna

kostja sõlmis käenduslepingu oma majandus- või kutsetegevuses, ei saa kostjat lugeda VÕS § 34

tähenduses tarbijaks ja käendusleping on kehtiv. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka selles, et

üürilepingu lisa 15 on kompromissileping VÕS § 578 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus ei nõustunud aga maakohtuga, et hageja seadusliku esindaja K. Krevaldi vande all

antud ütlustega on tõendatud poolte ühine tahe, et lisaga nr 15 leppisid hageja ja üürnik kokku, et

kostja käendus jääb kehtima ja lisa nr 15 p-s 7 nimetatud tagatis on lisatagatiseks. Ringkonnakohus

nõustus kostjaga, et olukorras, kus ei vaielda selle üle, et üürnik ja käendaja said üürilepingu lisa

nr 15 sisust erinevalt aru, ei ole poolte ühise tahte väljaselgitamiseks piisav ühe lepinguosalise vande

all antud seletus. Tegemist on VÕS § 29 lg-s 4 sätestatud olukorraga, mille kohaselt, kui

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Tõlgendamisel saab

kasutada VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud näidiskataloogi. Hageja seadusliku esindaja ja hageja

kohtumenetluses esitatud seisukohad on omavahel vastuolus. Menetluses väitis hageja, et hageja ja

üürniku ning käendaja sõlmitud üürilepingu lisas nr 14 kokkulepitud käendus asendas täielikult

varasemat üürilepingu p 17.2.1 tagatist. K. Krevaldi ütluste kohaselt pandi lisadesse muudatused alati

kirja ja mida muudatustes kirjas ei ole, see jääb varasemast lepingust kehtima. Arvestades hageja

väiteid, kinnitab poolte varasem käitumine, et uue tagatise sõlmimisega kaotas varasem tagatis

kehtivuse. Kostja väitel sõlmiti üürilepingu lisa nr 15 uute tagatistega seetõttu, et kostja varatuse tõttu

oli käenduse realiseerimine ebatõenäoline. Hageja ei ole selgitanud, miks olukorras, kus kostja

käendus tagas kõiki üürniku kohustusi, mis tulenesid hagejaga sõlmitud üürilepingust, oli vajalik lisas

nr 15 uued tagatised seada. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei ole vaidlustanud, et üürilepingust

tulenevad suhted muudeti lisa nr 15 sõlmimisega vaieldamatuks ja selgeks vastastikuste

järeleandmiste teel. Lisa nr 15 sõlmimisega lõpetati üürniku ja üürileandja vahel üürileping, lepiti

kokku võlgnevuse suurus ja selle tasumise kord, üüripinna vabastamise tingimused ning nõuete

tagamiseks seati tagatis.

Varasem poolte lepingute sõlmimise praktika kinnitab, et uue kokkuleppega kaotas varasem

kehtivuse. Oluline on ka see, et hageja tegeles igapäevaselt üürilepingute sõlmimise ja muutmisega.

Ka praegusel juhul oli üürilepingule sõlmitud 15 lisa, mistõttu üürileandja oli pädev sõnastama selge

sisuga lepingud. Kostja ei ole küll tarbija, kuid siiski füüsiline isik, kes ei peaks kandma riski

olukorras, kus lepingu ebaõnnestunud sõnastusest tulenevalt saab seda mitmeti tõlgendada. Eeltoodut

arvestades saab lepingu tõlgendamise tulemusena tuvastada, et üürilepingu lisa nr 15 sõlmimisega

lõppesid kõik varasemad üürisuhtest tulenevad nõuded. Kuna hageja ei ole ümber lükanud

VÕS § 578 lg 2 eeldust, ei saa rahuldada varasema õigussuhte alusel tekkinud nõuet, kuna see on

lõppenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus

või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja väitel on ringkonnakohus tuvastanud vääralt poolte tahte lisa nr 15 sõlmimisel. Hageja on

kogu menetluse olnud seisukohal, et poolte tahe oli suunatud sellele, et lisa nr 14 p-s 5 sätestatud

käendus jääb kehtima ja lisa nr 15 p-s 7 sätestatud tagatis on lisatagatiseks käenduse kõrval. Hageja

on väiteid tõendanud hageja seadusliku esindaja vande all antud seletustega, kostja ei ole enda väiteid

tõendanud. Poolte tahet võib tõendada ka ühe poole esitatud tõendite alusel. Isegi kui ühe poole

tõendite alusel ei saa tõendada poolte ühist tahet, on ringkonnakohus ikkagi rikkunud VÕS § 29.

Pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab tõendama, et tema mõistetud

lepingutingimuste tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma.

Ringkonnakohus on sellekohased K. Krevaldi vande all antud ütlused jätnud arvestamata. Isegi kui

ringkonnakohtul oli õigus tõlgendada lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi, kohaldas ta valesti VÕS § 29 lg-

d 4 ja 5. Nii hageja kui hageja esindaja on kinnitanud, et kui lepingu punkti ei muudeta, ei korrata

seda üle uues kokkuleppes. Kui oleks muudetud tagatist, oleks see lisas nr 15 kirja pandud.

Ringkonnakohus on arvesse võtnud vaid ühe VÕS § 29 lg 5 eelduse - pooltevahelise varasema

praktika-, hinnates ka seda ebaõigesti, ülejäänud asjaolud on jäänud arvestamata, nt tuleks arvestada

lepingueelseid läbirääkimisi.

Lisaks on ringkonnakohus ekslikult märkinud, et pooled ei ole apellatsioonimenetluses seadnud

kahtluse alla maakohtu järeldust, et lisale nr 15 tuleb kohaldada kompromissilepingu regulatsiooni.

Hageja oluline osa vastusest kostja apellatsioonkaebusele oli pühendatud asjaolule, et lisa nr 15 ei ole

kompromissileping. Kompromissilepingu regulatsiooni kohaldamine eeldab, et poolte vahel on

vaieldavad või ebaselged õigussuhted. Praegu sellist vaieldavust või ebaselgust lisa nr 15 sõlmimise

ajal ei olnud. Lisaks ei ole täidetud ka teine eeldus VÕS § 578 lg 1 kohaldamiseks, vastastikuste

järeleandmiste tegemine. Hageja ei ole teinud järeleandmisi, ei ole nõudest mistahes ulatuses

loobunud ega muutnud nõude sisu. Ka üürnik ei teinud mingeid järeleandmisi, peaasjalikult seetõttu,

et tal ei olnud nõudeid hageja vastu, mille osas järeleandmisi teha.

Alternatiivselt on hageja olnud seisukohal, et kompromissileping ei muuda käendust kehtetuks.

Käendus kui algne kohustus jäi kehtima paralleelselt kompromissilepingust tulenevate kohustustega.

Ringkonnakohus ei ole neile väidetele vastanud.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Kolleegium käsitleb esmalt pooltevahelist õigussuhet ja vaidluse eset kassatsiooniastmes (I).

Seejärel lahendab kolleegium kassatsioonkaebuse (II) ja teeb menetluslikud otsustused (III).

I

11. Hageja palub kostjalt kui käendajalt välja mõista üürniku põhivõlg ja viivis hageja ees. Sellise

nõude õiguslik alus on VÕS § 145 lg 1.

12. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

hageja ja üürniku vahel oli kehtiv üürileping;

üürnik jäi üüri tasumisega hageja ees võlgnevusse;

kostja käendas 6. mai 2009. a lepinguga üürniku võlgnevust hagejale, mis 1. mai 2009. a seisuga oli

selle kokkuleppe p 2 järgi 68 764 krooni 60 senti;

üürileping lõpetati 5. oktoobril 2009 hageja ja üürniku kokkuleppel, selle aja seisuga võlgnes üürnik

hagejale 142 971 krooni 78 senti (kokkuleppe p 4), mille tasumiseks nähti üürnikule ette graafik;

üürnik on tasunud võlast vaid esimese osamakse 11 000 krooni, tema pankrotimenetlus on lõppenud

pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu.

13. Nii pooled kui ka kohtud on lähtunud sellest, et üürilepingu sõlmisid 27. jaanuaril 2005 hageja ja

OÜ EMENDIA ning 23. veebruari 2006. a kokkuleppega hagejaga asendati üürnik.

Toimikus oleva üürilepingu järgi (I kd, tl 15 jj) on üürilepingu üürileandjana sõlminud hoopis

Osaühing TTK Kinnisvara. Äriregistri andmetel kanti hageja äriregistrisse alles 24. jaanuaril 2007.

Üürileandja õiguste üleminekut nt kinnisasja omaniku vahetumise tõttu ei ole tuvastatud. Kuna

pooled ja kohtud on seda aga vaikimisi tunnustanud ega ole vaidluse alla seadnud, lähtub sellest ka

kolleegium.

14. Asjas tuleb lahendada eelkõige vaidlus, kas kostja peab käenduslepingu järgi vastutama üürniku

üürilepingust tuleneva võla eest või on käendusleping 5. oktoobril 2009 üürilepingu lisa nr 15

sõlmimisega lõppenud.

15. Kolleegium nõustub kohtutega, et 6. mail 2009 sõlmitud käenduskokkulepe ei olnud

tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 (enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsioonis) kohaselt.

Tuvastatud asjaoludel ei sõlminud kostja käenduslepingut väljaspool oma majandustegevust. Kohtud

on tuvastanud, et kostja oli üürnikust osaühingu juhatuse liige ja on olnud ka selles osaühingus

ainuosalust omanud OÜ FATERLO juhatuse liige ja ainuosanik. Seega on tegemist seotud isikutega

ning kostja kui üürniku juhatuse liige sõlmis käenduslepingu huvist ühingu majandustegevuse kui

iseenda majandustegevuse vastu, mitte üksnes nt töösuhtest lähtudes.

II

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks

samale ringkonnakohtule, kuna ringkonnakohus luges sisuliste põhjendusteta üürilepingu lõpetamise

kokkuleppe (lisa nr 15) kompromissiks VÕS § 578 mõttes ja jagas sellest tulenevalt vääralt

tõendamiskoormuse.

17. Kolleegium nõustub esmalt hagejaga, et ringkonnakohus on eksinud, kui leidis, et pooled ei

vaielnud apellatsioonimenetluses üürilepingu lisale nr 15 kompromissilepingu regulatsiooni

kohaldamise üle. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele (vt nt II kd, tl 23) selgelt väitnud, et tema

arvates ei ole tegemist kompromissilepinguga. Seega jättis ringkonnakohus poolte kokkuleppe

olemuse alusetult analüüsimata.

Lisaks on ringkonnakohtu viide maakohtu otsusele osaliselt ka ebatäpne. Maakohus ei leidnud, et

kogu lisale nr 15 tuleb kohaldada kompromissilepingu regulatsiooni, vaid, et kompromissiks saab

pidada kokkulepet üürniku võlgnevuse ja selle tasumise korra kohta.

18. Ringkonnakohus on ka sisuliselt põhjendamatult leidnud, et üürilepingu lisa nr 15 oli

kompromissileping.

Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või

ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.

Esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja ja üürniku vahel olnuks mingit ebaselgust nendevahelise suhte

osas. Vastupidi, vaidluse all ei ole, et üürnik oli pikka aega hagejale üüri võlgu. Teiseks ei nähtu

esitatud asjaoludest ka seda, et pooled oleksid lisa nr 15 sõlmides teinud mingeid vastastikuseid

järeleandmisi, mis on aga kompromissi oluline tunnus (vt ka nt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Isegi kui pidada hageja järeleandmiseks üürnikule võla kohese

maksmise asemel tasumist graafiku alusel, ei ole mõistetav, milles seisnes üüri tasumisega pikka aega

võlguoleva üürniku järeleandmine.

Sellest tulenevalt ei ole kompromissilepingu olulised tunnused tuvastatud. Seega ei olnud ka alust

kohaldada VÕS § 578 lg-t 2, mille järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad

lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

19. Kolleegiumi arvates võib üürilepingu lisa nr 15 käsitada üürilepingu lõpetamise, võla

tunnistamise ja selle tasumise tähtaja pikendamise kokkuleppena, olenemata sellest, et see on

mõnevõrra eksitavalt pealkirjastatud kui üürilepingu lisa. See ebatäpsus ei õigusta aga

ringkonnakohtu seisukohta, nagu oleks tegemist ebaõnnestunud sõnastusega ja seega arusaamatu

kokkuleppega (vt ringkonnakohtu otsuse p 12).

20. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus ebaõigesti jaotanud asjaolude tõendamiskoormuse.

Üürilepingu lisa nr 14 p 5 järgi on kostja käendajana võtnud kohustuse vastutada üürniku kõigi

rahaliste kohustuste eest üürileandja ees. Üürilepingu lisale nr 14 on kostja alla kirjutanud eraldi nii

üürniku esindajana kui ka käendajana. Seega on täidetud VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 eeldused käendaja

solidaarse ja täieliku vastutuse kohta võlausaldaja ees. Käendus ei ole sõlmitud tähtajaliselt või

piiratud rahasummaga, mida lubanuks VÕS § 142 lg 3.

Kostjal lasus tõendamiskoormus selle kohta, et käendus on lõppenud.

21. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et lisa nr 15 sõlmimisel ei ole käendaja osalenud, see on

sõlmitud ainult hageja ja üürniku vahel. Käenduslepingu muutmise või lõpetamise kokkulepet või

vähemalt käendusest kui tagatisest loobumise sõnaselget tahteavaldust (käenduslepingu lõpetamise

ettepanekut) ei ole kohtule esitatud. Ka VÕS § 578 lg-t 2 saanuks kohalduda üksnes lisa nr 15

sõlminud hageja ja üürniku vahelises suhtes, kuid mitte hageja ja kostja kui käendaja ja lisa nr 15

osaliseks mitteoleva isiku vahelises suhtes.

Kolleegiumi arvates ei saa pealegi mõistlikult eeldada, et juba tekkinud võla korral loobub eriti

majandustegevuses tegutsev isik selle olemasolevast tagatisest, mis oli varem käenduskokkuleppe

alusel tekkinud, üksnes üürniku võlaõigusliku kohustuse vastu väljastada talle vautšerid (lisa nr 15

p 7).

22. Ringkonnakohus ei ole ka põhjendanud, miks ta on hageja ütluste ja hageja seadusliku esindaja

vande all antud seletuste väidetava vastuolu korral lähtunud hageja ütlustest (mis ei ole tõend

tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt) selle kohta, et uue tagatise sõlmimisega kaotas varasem

kehtivuse.

23. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama esitatud tõendeid eespool kirjeldatud

kostja tõendamiskoormusest lähtuvalt.

III

24. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ole TsMS § 442 lg 5 esimest lauset rikkudes võtnud

seisukohta rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimuses. Maakohus on seadnud kostja

kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi ning hagi rahuldamata jätmise korral ei olnud põhjust jätta seda

abinõu kehtima. Asja uuel läbivaatamisel tuleb lahendada ka hagi tagamise tühistamine või

püsimajäämine.

25. Ringkonnakohus on ebatäpselt määranud asja hinnaks 9846 eurot 38 senti. Kostja vaidlustas

maakohtu otsuse tervikuna, mh osas, milles oli temalt välja mõistetud viivis. Lähtudes enne 1. juulit

2012 kehtinud TsMS § 137 lg-st 4, tuli asja hind apellatsiooniastmes määrata maakohtu otsuseni

arvestatud kõrvalnõuetest lähtudes.

Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 8434 eurot 53 senti, viivise 1411 eurot 85 senti ja viivise

0,054% päevas põhinõudest 8434 eurot 53 senti alates 7. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni.

Ajavahemiku 7. septembrist 2010 kuni maakohtu otsuse tegemise päevani, s.o 8. juunini 2011 (k.a)

(275 päeva) eest oleks hagejal õigust nõuda viivist 1251 eurot 25 senti (8434,53 * 0,054% * 275).

Seega oli õige tsiviilasja hind ringkonnakohtus 11 097 eurot 63 senti (8434 eurot 53 senti +

1411 eurot 85 senti + 1251 eurot 25 senti).

26. Asja hinna määramiseks Riigikohtus tuleb TsMS § 137 lg-st 4 lähtudes liita asja hinnale

ringkonnakohtus lisandunud viivis ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga, st viivis maakohtu

otsuse tegemisele järgnevast päevast (9. juunist 2011) kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise päevani,

s.o 8. märtsini 2012 (k.a). Nimetatud ajavahemiku (274 päeva) eest oleks hagejal õigust nõuda viivist

1246 eurot 70 senti (8434,53 * 0.054% * 274).

Seega on tsiviilasja hind Riigikohtus kokku 12 344 eurot 33 senti (11 097 eurot 63 senti + 1246 eurot

70 senti).

27. Hageja on tasunud ka ettenähtust vähem kassatsioonikautsjonit. Tulenevalt TsMS § 149 lg 4

esimesest lausest tuleb aga tasutud kautsjon kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu aga nagunii

tagastada.

28. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teisest lausest lähtudes kindlaks ringkonnakohus

sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik