3-2-1-101-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-101-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. november 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Indrek Koolmeister ja Villu Kõve

Kohtuasi

OSAÜHINGU URANOS hagi Tallinna linna vastu kaeve- ja

ehitustöödele eelnenud olukorra taastamiseks ning

kaevetöödest ja ehitustegevusest hoiduma kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-20207

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU URANOS ja Tallinna linna kassatsioon-kaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3190 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OSAÜHING URANOS (registrikood 10700193), esindaja

vandeadvokaat Margus Arvisto

Kostja Tallinna linn (Tallinna linnavalitsuse kaudu), esindaja

vandeadvokaat Meelis Pirn

Asja läbivaatamise kuupäev

8. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-20207

muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

3. Arvata OSAÜHINGU URANOS kassatsioonkaebuselt 9. märtsil 2012 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot ning Tallinna linna kassatsioonkaebuselt 5. märtsil 2012 tasutud

kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING URANOS (hageja) esitas 25. mail 2007 Harju Maakohtule hagi Tallinna linna

(kostja) vastu. Hageja palus kohustada kostjat lõpetama hageja kinnisasjal (registriosa nr 35302)

kaevetööde tegemine ja ehitustegevus (sh ehitiste rajamine ja ehitustegevusega seotud esemete

hoidmine) ning taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord kinnisasjal, sh lammutama hageja

kinnisasja piiripunktide nr 10 ja 11 vahel paiknevale müürile rajatud ehitised. Samuti palus hageja

kohustada kostjat hoiduma kaevetööde tegemisest ja ehitustegevusest. 16. aprilli 2010. a avalduses

täpsustas hageja haginõudeid. Ta palus kohustada kostjat taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud

kinnisasja olukord, sh lammutama piiripunktide nr 10 ja 11, 11 ja 12 ning 12 ja 1 vahele rajatud

ehitised ja nende osad, ning kohustada kostjat hoiduma kaevetöödest ja ehitustegevusest hageja

kinnisasjal, v.a tööde osas, mis on vajalikud hageja kinnisasjal kostja tehtud töödele eelnenud

olukorra taastamiseks.

Hageja väitel on kostja teinud ehitustöid, mis ulatuvad Tallinnas Harju tn 30 asuvale hageja

kinnisasjale (hageja kinnisasi). Ehitustööde käigus on kostja kaevanud üles hageja kinnisasja

põhjaosa ning ehitanud sinna betoonseina ja kivimüüri, samuti kasutas kostja hageja kinnisasja

ehitusmaterjali, ehitusprahi ja muude esemete hoidmiseks. Rajades ebaseaduslikud ehitised hageja

kinnisasjal asuvale müürile, ei ole kostja hagejat tööde tegemisest teavitanud ega hagejalt nõusolekut

küsinud. Hageja sellekohastele pretensioonidele kostja ei reageerinud. Nõudes naaberkinnisasja

omanikuna ehitajalt oma kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa kõrvaldamist, tugines hageja

asjaõigusseaduse (AÕS) § 148 lg-le 3. Hageja edastas kostjale kirjaliku vastuväite juba enne müüri

rajamist, mil kaevetööde tagajärgede ja betoonäärise kõrvaldamisega ei oleks kaasnenud

ülemääraseid kulutusi. Betoonsein ei ole poolte kaasomandis ja selle lammutamine ei mõjuta otseselt

muinsuskaitsealuse müüri säilimist. AÕS §-st 89 tulenevalt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse

igasuguse rikkumise kõrvaldamist. Hagejal on alust eeldada oma omandiõiguse rikkumist ka

tulevikus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja väitel paikneb kostjale kuuluva teemaa ja hageja kinnisasja vahel Trepi tänava ääres ajalooline

müür, mis asub osaliselt hagejale ja osaliselt kostjale kuuluval maal. Arvestades kinnisasjade piire, on

müür poolte kaasomandis. Tulenevalt avalikust huvist taastada Trepi tänav koos selle lõpus asuva

Nõelasilma väravaga alustas kostja 2006. a-l ettevalmistustöödega. Arheoloogiliste uurimistööde

käigus selgus, et müür oli eriti varisemisohtlikus olukorras hageja kinnisasja Niguliste kiriku poolses

nurgas asuva puu tõttu. Vältimaks tekkida võivat ohtu, korraldas kostja müüride konserveerimise

betoonseina rajamisega. Kostjal on kaasomanikuna õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid

ka teiste kaasomanike nõusolekuta. Tööprojekti II etapp esitati hagejale kooskõlastamiseks, hageja

märkis 7. novembril 2006 kooskõlastuslehele, et on sellega tutvunud ja võtab endale õiguse esitada

vastuväiteid. Sisulisi vastuväiteid ega põhjendusi hageja projekti kohta ei esitanud. Ehitustööde ajal

oli hädavajalik paigaldada hageja kinnisasjale tellingud ja sellest üle käia, õiguse selleks andis

AÕS § 147. Müür on AÕS § 151 järgi poolte ühiskasutuses piirirajatisena. Trepi tänav ja Nõelasilma

värav taastati avalikes huvides kooskõlas Tallinna vanalinna muinsuskaitseala kaitse-eesmärkidega.

Trepi tänava väljakaevamisega kaasnenud varisemisohu tõttu oli tugimüüri rajamine paratamatu ja

müür kinnisasja piiril ei takista hagejal kinnisasja kasutamist. Müür on mõlema poole huvides. Kostja

on valmis maksma tasu hageja kinnisasja kasutamise eest ehitustööde ajal. Kinnisasjadevahelise

müüri toestuse lammutamine oleks lubamatu, sest see tooks kaasa riikliku kaitse all oleva mälestise

hävimise.

3. 18. oktoobri 2007. a määrusega peatas maakohus hageja taotlusel menetluse kuni menetluse

lõppemiseni halduskohtu asjas, milles hageja palus kohustada kostjat omandama tema kinnisasi.

23. novembri 2009. a määrusega uuendas maakohus haldusasja lahendamise tõttu tsiviilasja

menetluse.

4. Harju Maakohus jättis 20. septembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuse järgi ei vaidlustanud kostja asjaolu, et ehitas müüri hageja kinnisasjale. AÕS § 89 alusel on

hageja kohustatud oma omandi rikkumist taluma, tema kinnisasja kasutamine ei ole takistatud.

Vaidlusaluse müüri puhul on tegemist piirirajatisega AÕS § 151 lg 1 tähenduses ja hageja pidi kostja

rikkumist taluma tulenevalt naabrusõigusest. Ajaloolise Trepi tänava väljakaevamine ei olnud

võimalik kinnisasja piiri kindlustamata ja seega hageja omandiõigust riivamata. Sellel maa-alal

tegutsemise eesmärke ja neist tulenevaid kitsendusi sätestavad muinsuskaitseseadus ja Vabariigi

Valitsuse 20. mai 2003. a määrus nr 155 "Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus"

(muinsuskaitseala põhimäärus). Trepi tänava ja Nõelasilma värava taastamine oli kooskõlas Tallinna

vanalinna muinsuskaitseala kaitse-eesmärgiga ja toimus avalikes huvides. Hageja ei ole vaidlustanud

kostjale välja antud ehitusluba, samuti ei rahuldatud tema kaebust kasutusloa tühistamiseks. Viidatud

haldusasjas põhjendab kohus oma otsust muu hulgas avaliku huvi ja hagejal oma kinnistu kasutamise

takistuse puudumisega. AÕS § 68 lg-s 2 sätestatud omaniku õiguste kitsendused peavad tulenema

seadusest või teiste isikute õigustest. Praegusel juhul tuleb teiste isikute õiguste all mõelda avalikku

huvi, kuna kostja taastatud Trepi tänava ja Nõelasilma värava näol on tegemist Tallinna vanalinna

vaatamisväärsustega. Tegemist on kitsendusega ühiskonna kasuks. Seaduseks, millest kitsendus

tuleneb, on muinsuskaitseseadus.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada.

Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. märtsi 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

7. Riigikohus tühistas 17. oktoobri 2011. a otsusega hageja kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu

otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohtu otsuse järgi võivad omaniku õigused olla AÕS § 68 lg 2 järgi kitsendatud ainult seaduse

või teiste isikute õigustega. Üle piiri ehitamisel reguleerib ehitise talumise või kõrvaldamise nõuet

AÕS § 148. Ühestki kohtute viidatud muinsuskaitseseaduse või selle alusel kehtestatud

muinsuskaitseala põhimääruse sättest ei tulene hageja kohustust taluda temale kuuluvale maale

püstitatud ehitist. Kohtu viidatud sätted on üldjuhul väga üldise sisuga ning ei anna kostjale ka

muinsuskaitselistel eesmärkidel õigust ehitada üle oma kinnisasja piiri. Samuti ei saa hageja

talumiskohustus tuleneda abstraktsest avalikust huvist. Sellise käsitluse aktsepteerimine võiks kaasa

tuua olukorra, mil eelkõige avalik võim saaks väga üldise kriteeriumi abil lihtkorras sekkuda teiste

isikute omandiõigusesse. Selliseks sekkumiseks on õiguskorras antud avaliku võimu käsutusse ka

seaduslikud vahendid kinnisasja sundvõõrandamise menetluse näol. Kohtutel ei olnud alust

kohaldada AÕS § 151 piirirajatise kohta ega § 146 keelatud süvendamise kohta.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida AÕS § 148 kohaldamise eelduste

olemasolu. AÕS § 148 lg 3 kaitse-eesmärgist tulenevalt ei tegutse heauskselt isik, kes ei kontrolli

piirialal ehitades, kas ehitisealune maa kuulub täielikult tema omandisse, samuti seda, et ehitis ei

ulatuks naaberkinnisasjale. Kui isik ei ole piirialal ehitades neid asjaolusid kontrollinud ja ehitis

ulatub üle naaberkinnisasja piiri, on ta üldjuhul tegutsenud pahauskselt. Pahausksuse puudumist peab

tõendama ehitaja. Pahausksuse tuvastamise korral ei ole kohtutel enam vaja kontrollida, kas

naaberkinnisasja omanik esitas ehitamisele vastuväited ja kas ta esitas need AÕS § 148 lg-s 3

ettenähtud ajal. Teisele isikule väljaantud ehitusloa vaidlustamata jätmine ei võta isikult õigust kaitsta

oma omandit tsiviilõiguses ettenähtud õiguskaitsevahenditega. Kostjal on võimalik kaaluda

kinnisasja sundvõõrandamist või sundvalduse seadmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 9. veebruari 2012. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu taastada kaeve- ja ehitustöödele eelnenud

olukord ning tegi selles osas uue otsuse, millega kohustas kostjat taastama kaeve- ja ehitustöödele

eelnenud olukord hageja kinnisasjal (sh lammutama piirimärkide nr 10 ja 11, 11 ja 12 ning 12 ja 1

vahele rajatud ehitised ja nende osad). Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas,

millega jäeti rahuldamata hagi kostja kohustamiseks hoiduda hageja kinnisasjal kaevetöödest ja

ehitustegevusest. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ja jättis

menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Maakohus jättis AÕS § 148 lg 3 kohaldamise eeldused välja selgitamata, kohaldades selle asemel

ebaõigesti muinsuskaitseseaduse sätteid. Samuti ei olnud alust kohaldada AÕS § 151. Kostja ei ole

pahausksuse puudumist tõendanud, sellekohaseid asjaolusid ja tõendeid ei esitanud kostja ka asja

uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Seega ei tegutsenud kostja heauskselt. Hageja ei pea piiriülest

ehitust taluma ja tal on õigus AÕS § 148 lg 3 alusel nõuda kostjalt kaeve- ja ehitustöödele eelnenud

olukorra taastamist.

Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust rahuldada nõuet kohustada kostjat hoiduda

hageja kinnisasjal kaevetöödest ja ehitustegevusest. Hageja on ise kinnitanud, et ehitustegevus

kinnisasjal on lõppenud. Ei ole alust arvata, et kostja võiks ka tulevikus hageja omandiõigust kaeve-

ja ehitustööde tegemisega rikkuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled.

Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi rahuldamata, ning uue otsusega

rahuldada hagi ka nõudes kohustada kostjat hoiduma hageja kinnisasjal kaevetööde tegemisest ja

ehitustegevusest või saata asi selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule või maakohtule.

Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hageja nõue kostja vastu kaeve- ja ehitustöödele

eelnenud olukorra taastamiseks rahuldamata.

10. Hageja arvates kohaldas ringkonnakohus vääralt AÕS § 89 teist lauset ja jagas valesti poolte

tõendamiskoormuse, kui leidis, et hageja peab tõendama, et kostja rikkumine võib tulevikus uuesti

toimuda. Kuivõrd kostja oli juba rikkumise toime pannud, tuli tal ka tõendada, et ei panda toime uut

rikkumist, kuid kostja ei ole seda teinud. Kohtud pidanuks tõendamiskoormuse jagunemist ka

selgitama. Ringkonnakohus rikkus hageja nõude lahendamisel kohtuotsuse põhjendamise kohustust

ning ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt. Kostja ei ole vaidlusalusele hageja nõudele vastu vaielnud,

mistõttu oli ringkonnakohtu seisukoht hagejale üllatav.

11. Kostja arvates jättis ringkonnakohus hindamata, kas vaidlusalune kohtuotsus on

muinsuskaitseseaduses, ehitusseaduses ja rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud nõuetest

tulenevalt täidetav. Nii on muinsuskaitseseadusest tulenevalt ehitise lammutamiseks vajalik

Muinsuskaitseameti luba, viimane on aga kinnitanud lammutamise lubamatust. Samuti ei ole

lammutamine lubatav, sest formaalses mõttes ei ole ehitis õigusvastane - vaidlusalusele ehitisele on

koostatud nõuetekohased eritingimused ja projektdokumentatsioon ning on väljastatud nii ehitus- kui

ka kasutusluba. Kui Muinsuskaitseamet ei kooskõlasta lammutusprojekti, ei ole lahend täidetav.

Ringkonnakohtul tuli kaaluda ka avalikku huvi, sh kinnismälestisele, muinsuskaitsealale ja sellel

paiknevatele ehitistele kohtuotsuse täitmise tulemusena tekkida võivaid kahjustusi. Seetõttu rikkus

ringkonnakohus ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ei analüüsinud asjas esinevaid avalikke

huve, kohtuotsuse resolutsiooni täitmise tagajärgi ning seda, kas hageja õiguste rikkumist on võimalik

kõrvaldada vähem koormaval viisil. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud ka seda, kas ja kuidas

takistab vaidlusalune müür hageja omandiõiguse teostamist ja oma kinnisasja kasutamist.

Kostja ei nõustu ringkonnakohtuga, et omandiõiguse rikkumine ei ole lubatav üksnes põhjusel, et see

on vajalik avalikes huvides. Avaliku huvi mõistet tuli sisustada mh muinsuskaitseseadusest

tulenevaga. Muinsuskaitseseadusega kehtestatud omandi kitsendused on proportsionaalsed ja

vajalikud mälestiste ja muinsuskaitsealade ning nendel paiknevate ehitiste säilimiseks.

12. Pooled vaidlesid üksteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

13. Kostja esitas Riigikohtule ka taotluse asja üleandmiseks Riigikohtu üldkogule. Taotluse kohaselt

puudutab vaidlus riikliku kaitse all olevat kultuuripärandit ning seetõttu tuleb selle lahendamisel

kohaldada nii era- kui ka avalik-õiguslikke norme.

Hageja vaidles taotlusele vastu ja palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. Lisaks palus hageja

jätta asja materjalide juurde võtmata kostja esitatud täiendav tõend - UNESCO Eesti Rahvusliku

Komisjoni kiri.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Kassatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

15. Kolleegium käsitleb kassatsioonkaebustele vastates esmalt kostja väiteid (I) ja seejärel hageja

väiteid (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (III).

I

16. Kostja ei vaidlusta, et on vaidlusaluse müüri hageja kinnisasjale rajamisega rikkunud hageja

omandiõigust. Ta väidab üksnes, et hageja peab rikkumist avalik-õiguslikest õigusaktidest ja

avalikust huvist tulenevalt taluma. Lisaks väidab kostja, et müüri lammutama kohustava kohtuotsuse

resolutsiooni ei ole võimalik täita.

17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostjal on AÕS § 148 lg-st 3 tulenevalt kohustus

hageja kinnisasjale rajatud ehitis kõrvaldada. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus asja

lahendamisel järginud Riigikohtu juhiseid ja kohaldanud õigesti materiaalõigust ega ole oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme, mh on otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Kostja ei ole

kassatsioonkaebuses AÕS § 148 lg 3 eelduste esinemist sisuliselt ka kahtluse alla seadnud.

18. Kolleegium ei pea vajalikuks korrata oma varasemas lahendis samas asjas (tsiviilasi nr 3-2-1-89-

11) esitatud põhjendusi avalik-õiguslike sätete kohaldamise kohta. Kolleegium märgib üksnes, et

kostja viidatud avalik-õiguslikud normid ei kohusta hagejat taluma oma kinnisasjale tema tahte

vastast ehitamist ehk n-ö mälestise tekitamist. Muu hulgas ei anna seda õigust muinsuskaitseseadus,

mis kohustab mälestist säilitama. Vastasel juhul võiks ebaseaduslikult võõrale maale ehitamise

legaliseerida, nimetades ehitist mälestiseks ja keelates nii selle kõrvaldamise.

Ka ainuüksi avalik-õiguslike lubade (nt ehitusluba) olemasolu ei õigusta kedagi võõrale maale midagi

rajama, kui selleks ei ole omaniku nõusolekut, v.a kui nõusolek ei ole seaduse järgi vajalik või kui

seda nõusolekut asendab seaduse järgi kohtulahend või haldusakt. Samuti ei kaota isik õigust kaitsta

oma omandit tsiviilõiguses ettenähtud õiguskaitsevahenditega selle tõttu, et ta ei ole kasutanud

avalik-õiguslikke õiguskaitsevahendeid (nt vaidlustanud ehitusluba) või on seda teinud tulemusetult.

19. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et ringkonnakohtu otsus ei ole täidetav. Selle otsusega

kohustati kostjat taastama kaeve- ja ehitustöödele eelnenud olukord hageja kinnisasjal, sh lammutama

piirimärkide nr 10 ja 11, 11 ja 12 ning 12 ja 1 vahele rajatud ehitised ja nende osad. Selliselt vastab

kohtuotsuse resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5 nõuetele, sest hageja

nõue on arusaadavalt lahendatud ning otsus on täidetav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu

17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13).

Kui täitedokumendist tuleneb võlgnikule kohustus teha sissenõudja kasuks mingi toiming, mida saab

teha ka kolmas isik (nn asendatav toiming, mh ehitus- või lammutustöö), ja võlgnik seda toimingut

täituri antud vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ei tee, fikseerib täitur selle ja võimaldab

täitemenetluse seadustiku § 182 lg 1 järgi toimingu teha sissenõudjal endal või tema valitud

kolmandal isikul võlgniku kulul (vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p-

d 16 ja 17).

20. Kolleegiumi arvates ei takista ehitise lammutamise ettenägemist kohtuotsuses see, et selleks võib

olla vajalik ka avalikõiguslik ehitusluba vm luba. Vastav avalik-õiguslik regulatsioon ehitise

lammutamisele kehtib sõltumata sellest, kas ehitis lammutatakse vabatahtlikult või kohtulahendi

täitmiseks, olgu ka täitemenetluses.

Avalikõiguslik luba või nõusolek võib olla vajalik mitmetel juhtudel kohtuotsuse täitmise eeldusena,

mh nt ehituslepingust tulenevas vaidluses ehitaja või projekteerija kohustamisel kõrvaldama puudusi

ehitises või projektis. Ka nt kaasomandis oleva kinnisasja jagamiseks reaalosadeks tuleb läbi viia

haldusmenetlus ja kanda moodustatavad maatükid katastrisse (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 13).

21. Tsiviilkohtumenetluses avalike lubade andmist ette otsustada ei saa. Samas ei saa loa vajalikkus

takistada kohustuse panemist kohtulahendiga, kui eraõiguse normide järgi on selleks alus olemas.

Lahendit täitma kohustatud isik peab sel juhul tegema kõik võimaliku, et täitmiseks vajalikku luba

saada. Otsuse täitmisega viivitamisel võib sissenõudja täitemenetlusele ettenähtud korras teha

vajadusel ise otsuse täitmiseks vajalikke toiminguid, mh vaidlustada haldusmenetluse otsuseid või

toiminguid. Kui loa saamiseks on vajalik asendada mõne isiku tahteavaldus, saab seda põhimõtteliselt

ka hageda ja kohtulahendiga asendada (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

12-11, p 30).

Siiski võib tekkida ka olukord, kus otsuse täitmiseks vajalikku avalikõiguslikku luba ei antagi,

mistõttu jääbki otsus täitmata. Sel juhul võib hagejal olla õigus panna maksma teisi

õiguskaitsevahendeid, nt nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist

võlaõigusseaduse § 1055 lg 2 teise lause alusel. Kui otsuse täitmise võimatus on juba ette teada,

tuleks hagi jätta aga rahuldamata või läbi vaatamata, selgitades hagejale enne võimalust kasutada

muid õiguskaitsevahendeid. Hageja võib TsMS § 365 järgi esitada juba hagiavalduses koos kohustuse

täitmise nõudega kahju hüvitamise nõude juhuks, kui kohustust ettenähtud aja jooksul ei täideta.

22. Praeguses asjas ei ole kolleegiumi arvates aga piisavalt alust arvata, et lammutama kohustav

kohtulahend jääks täitmata, mistõttu tuleks hagi jätta rahuldamata. Lammutamise avalik-õiguslike

eelduste puudumise ja seega lammutamise avalik-õigusliku lubamatuse kindlakstegemine ei ole

esitatud asjaolude järgi tõsikindlalt võimalik. Praeguse vaidluse esemeks ei ole see, kas vaidlusalune

müür on mälestis, kas selle lammutamiseks on vajalik luba ning kas see antakse. Muinsuskaitseameti

ette väljendatud seisukoht, et ta nagunii lammutamisega ei nõustu, ei ole võrdsustatav võimaliku loa

andmisest keeldumisega, mille saab pealegi halduskohtus vaidlustada. Tegemist on olukorraga, kus

haldusorgan ei ole andnud haldusakti, millega oleks otsustatud lammutamiseks loa andmine, samuti

ei ole haldusorgan sellise loa andmisest keeldunud.

23. Kolleegium märgib, et esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole hageja esmane huvi saavutada mitte

tingimata vaidlusaluse müüri lammutamine, vaid kinnisasja omandamine kostja poolt mõistliku

hüvitise eest. Hageja on taotlenud seda mh halduskohtule esitatud kaebuses, mis jäi küll rahuldamata

(vt I kd, tl 102-108). Vaatamata samas asjas tehtud varasemas Riigikohtu otsuses märgitule, ei nähtu

asja materjalidest, et kostja oleks astunud samme hageja kinnisasja või selle vaidlusaluse osa

sundvõõrandamiseks või sellele sel eesmärgil sundvalduse seadmiseks õiglase hüvitise eest. Ometi on

just see legaalne ja tasakaalustatud viis avaliku huvi kaitseks.

Kostja on sisuliselt leidnud, et tal on õigus ehitada teise isiku maale tema tahte vastaselt ja maksmata

selle eest maaomanikule mingitki hüvitist, õigustades seda abstraktse avaliku huviga.

Põhiseaduse § 32 lg 1 tagab aga hagejale nagu ka igal muule omanikule, et tema omandi üldistes

huvides võõrandamise eest tuleb tagada ka õiglane ja kohene hüvitis. Märkimist väärib, et kuigi

hageja hagi menetletakse juba 2007. a-st, tegi kostja hagejale menetluses esimest korda

tõsiseltvõetava rahalise pakkumuse alles vaidluse teist korda lahendamisel ringkonnakohtus

27. jaanuaril 2012 (II kd, tl 97-101), teatades, et on valmis kompromissina omandama hageja

kinnisasja 357 500 euro eest.

Ka pärast praeguses asjas otsuse tegemist on pooltel võimalik jõuda kokkuleppele kas hageja

kinnisasja omandamises õiglastel tingimustel või kitsenduse talumise eest mõistliku hüvitise

maksmises, samuti saab jätkuvalt alustada sundvõõrandamise või sundvalduse seadmise menetlust.

Selliselt on võimalik müüri lammutamist vältida.

24. Eelneva põhjal on kostja kassatsioonkaebus alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

II

25. Kolleegiumi arvates tuleb jätta rahuldamata ka hageja kassatsioonkaebus, milles hageja leidis, et

rahuldada tuleks ka tema haginõue kohustada kostjat edaspidi hoiduma kaevetöödest ja

ehitustegevusest hageja kinnisasjal, v.a tööde osas, mis on vajalikud hageja kinnisasjal kostja tehtud

töödele eelnenud olukorra taastamiseks.

26. Kolleegiumi arvates kohaldasid kohtud õigesti AÕS § 89, kui leidsid, et hageja oleks pidanud

tõendama, et on alust eeldada, nagu sooviks kostja hageja tahte vastaselt ka edaspidi tema kinnisasjal

ehitus- või kaevetöid teha. See tuleneb ka üldisest tõendamiskoormuse jaotusest TsMS § 230 lg 1

esimese lause järgi, mille kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited.

27. Ainsa asjaoluna on hageja esile toonud selle, et kostja on kord tema omandit ehitustöödega juba

rikkunud, kuid ei ole viidanud, millel põhineb tema arvamus, et kostja võiks seda uuesti teha.

Kohtud on tõendeid selles osas hinnanud ega ole kolleegiumi arvates menetlusnorme oluliselt

rikkunud. Hageja ei ole ka kassatsioonkaebuses esile toonud, milliseid asjaolusid ta oleks täiendavalt

esitanud, kui talle oleks seadusest tulenevat tõendamiskoormuse jaotust rohkem selgitatud.

III

28. Kolleegium ei pea vajalikuks asja arutamist Riigikohtu üldkogul ja märgib, et menetlusosalisel ei

ole sellise taotluse esitamise õigust. Võimalused anda tsiviilasi lahendada Riigikohtu üldkogule on

sätestatud TsMS § 19 lg-s 4.

29. TsMS § 688 lg 5 järgi ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, v.a kui tõend esitatakse

ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Sellest tulenevalt ei võta

kolleegium asja juurde kostja taotlusele lisatud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni 19. märtsi

2012. a kirja. Samuti ei võta kolleegium asja juurde Muinsuskaitseameti esitatud seisukohta ja sellele

lisatud UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni 4. aprilli 2012. a kirja. Kuna nimetatud dokumendid

edastati elektrooniliselt, ei ole vaja neid esitajatele tagastada.

30. Kuna kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Samamoodi jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi poolte

endi kanda ka varasemates kohtuastmetes kantud kulud.

31. Kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu tuleb nendelt tasutud kautsjonid arvata

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Ants Kull, Indrek Koolmeister, Villu Kõve