3-2-1-116-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-116-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Fleibel Group hagi Rein Pika vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-

11-23211

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rein Pika kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1244 eurot 97 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Fleibel Group (registrikood 10312574), esindaja

vandeadvokaat Taavi Pihlakas

Kostja Rein Pikk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Toomas Kõiv

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-23211 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Rein Pika kassatsioonkaebuselt 3. mail 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot Reval Advokaadibüroo Osaühingule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Fleibel Group (hageja) esitas 18. mail 2011 Harju Maakohtule Rein Pika (kostja) vastu

hagi kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. mail 2009 tähtajatu töölepingu, mille alusel kostja asus

hageja juures alates 1. juunist 2009 tööle koostaja-keevitajana. 20. aprillil 2011 teatas kostja hagejale,

et soovib töölepingu alates 22. aprillist 2011 lõpetada, kuna asub tööle Rootsi. Avalduse tekstist

nähtuvalt soovis kostja töösuhte lõpetada poolte kokkuleppel. Kostja ei teinud hagejale etteheiteid,

mis oleksid võinud anda aluse öelda tööleping erakorraliselt üles. Hagejal ei olnud võimalik

töölepingut kostja soovitud ajast lõpetada, sest nii lühikese ajaga ei ole võimalik asendajat leida.

Hageja selgitas kostjale, et hagejale võib tekkida kahju, kui klientide tellimusi ei suudeta õigel ajal

täita. Samuti teavitas hageja kostjat omavoliliselt töölt lahkumise tagajärgedest. Hageja pakkus

kostjale võimalust tööleping lõpetada enne töölepingu seaduse (TLS) § 98 lg-s 1 sätestatud tähtaega,

kuid kostja sellega ei nõustunud.

Kostja jätkas töötamist 26. aprillini 2011, mil ta teatas uuesti hagejale oma soovist töösuhe kohe

lõpetada. Ka sellel korral ei nõustunud hageja kostja ettepanekuga ning selgitas kostjale, et

omavolilise töölt lahkumise korral kasutab hageja kõiki seadusest tulenevaid õigusi oma huvide

kaitseks. Sellele vaatamata lahkus kostja samal päeval töölt ega tulnud järgmisel päeval enam tööle.

Kostja on töölepingu erakorralise ülesütlemise alusena nimetanud töökoha vahetuse. Kostja ei ole

toonud esile ühtegi asjaolu, mis võiks olla aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele.

Hageja esitas 29. aprillil 2011 kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse ja kahju hüvitamise nõude

TLS § 88 lg 1 p-de 3 ja 7 ning § 97 lg 3 alusel. Kuna kostja ei ole hageja töölepingu ülesütlemist

vaidlustanud, on ülesütlemine kehtiv. Hagejal on õigus nõuda kostjalt ette teatamata lahkumise tõttu

kahju hüvitamist kostja ühe keskmise kuutasu ulatuses, s.o 1244 eurot 97 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Kostja esitas 20. aprillil 2011 hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 22. aprillist 2011,

põhjendades töölepingu lõpetamist elu- ja töökoha vahetusega välisriiki. Seega ütles kostja

töölepingu erakorraliselt üles. Tööleping lõppes alates 26. aprillist 2011 kostja avalduse alusel.

Hageja on ekslikult asunud seisukohale, et tööleping lõppes alates 29. aprillist 2011 hageja avalduse

alusel. Juba lõppenud töölepingut ei saa lõpetada. Sõltumata sellest, kas tööleping öeldi üles

korraliselt või erakorraliselt, ei kohaldu TLS § 74 lg 3. Hageja ei ole kahju tekkimist tõendanud.

Kostjale teadaolevalt ei olnud hagejal raskusi uue töötaja leidmisega.

3. Harju Maakohus jättis 29. novembri 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on tööandjal TLS § 74 lg 3 alusel õigus nõuda töötajalt kahju hüvitamist,

kui töötaja ei asu olulise põhjuseta tööle või lahkub töölt ette teatamata. Eeldatakse, et kahju suurus

vastab töötaja ühe kuu keskmisele töötasule. Seega on TLS § 74 lg 3 kohaldamise eelduseks asjaolu,

et töötaja lahkub töölt ette teatamata.

Praegusel juhul on kostja teavitanud hagejat 20. aprillil 2011 oma soovist lahkuda töölt alates

22. aprillist 2011. Seega teatas kostja hagejale töölt lahkumisest ette, mistõttu ei ole alust hagi

rahuldada. Hagejal oleks õigus küsida hüvitist TLS § 100 lg 5 alusel ülesütlemisest vähem ette

teatatud aja eest, kui ta tõendaks, et hageja on töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatanud.

Lisaks ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist, kostja süüd kahju tekkimises ega kahju suurust.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada.

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. aprilli 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja rahuldas uue

otsusega hagi. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud mõjuvat põhjust, mis oleks andnud talle

õiguse öelda tööleping TLS § 91 lg 1 alusel erakorraliselt üles. TLS § 95 lg 2 kohaselt peab töötaja

erakorralist ülesütlemist põhjendama. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Kostja ei ole 20. aprillil 2011 hagejale esitatud avalduses märkinud, et ütleb

töölepingu erakorraliselt üles, ega ole märkinud ka mõjuvat põhjust. TLS § 85 lg 3 järgi eeldatakse, et

ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Töölepingu

ülesütlemise avalduses on kostja sõnaselgelt väljendanud tahet lõpetada tööleping omal soovil. Kostja

ei ole tõendanud mõjuvat põhjust, miks ta ei teatanud tööandjale juba varem oma soovist tööleping

lõpetada välisriiki tööle ja elama asumise tõttu. Kostja esindaja on möönnud, et kostjale oli juba

varem teada, et ta soovib tööle asuda Rootsi ja et seal on töökoht olemas. Kuna kostja ei ole oma

vastuväidetes esile toonud ega ka tõendanud, mis asjaoludel ei saanud ta teavitada hagejat töölepingu

lõpetamisest TLS § 98 lg 1 kohaselt vähemalt 30 päeva ette, siis tuleb TLS § 88 lg 3 alusel eeldada,

et ülesütlemine on korraline. Hageja on õigesti märkinud, et töökoha vahetust on võimalik ette

planeerida selliselt, et see ei kahjustaks tööandjat.

Hageja on õigesti tuginenud TLS § 74 lg-le 3, mis võimaldab tööandjal nõuda kahju hüvitamist, kui

töötaja ei asu olulise põhjuseta tööle või lahkub töölt ette teatamata. Eeldatakse, et kahju suurus

vastab töötaja ühe kuu keskmisele töötasule. Kui kahju hüvitamise nõue ei lõpe tasaarvestusega, peab

tööandja selle esitama 20 tööpäeva jooksul arvates töötaja tööle mitteilmumisest või töölt

lahkumisest. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude tähtaegselt. Kuna TLS § 74 lg 3 järgi eeldatakse,

et tööandjal on tekkinud kahju töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, ei pidanud hageja kahju

tekkimist tõendama.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti TLS § 91 lg-t 1 ja § 74 lg-t 3. Pooled ei

vaidle selle üle, et kostja ütles töölepingu üles. Seega ei lahkunud ta töölt ette teatamata. Kostja ütles

töölepingu üles erakorraliselt, sest välisriiki asumine on käsitatav mõjuva põhjusena.

Ringkonnakohus leidis valesti, et hageja ei pea tõendama kahju tekkimist. Hageja ei ole kahju

tekkimist tõendanud.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et selle väited ei anna alust ringkonnakohtu

otsust tühistada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab maksma hagejale kahjuhüvitist. Hageja väitel ütles ta

kostjale töölepingu üles, sest viimane lahkus töölt ette teatamata, mistõttu on tal õigus nõuda kostjalt

kahju hüvitamist. Kostja leiab, et hagejal ei ole õigust hüvitist saada, sest kostja ütles töölepingu

erakorraliselt üles, teatades sellest hagejale ette. Kostja arvates andis töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks aluse asjaolu, et ta soovis asuda tööle välisriiki.

11. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud TLS § 91 lg-s 1 sätestatud töölepingu

erakorralise ülesütlemise alust. Kolleegium lähtub kooskõlas TsMS § 688 lg-tega 3 ja 4

ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest.

Töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on nii võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 kui ka

TLS § 87 järgi mõjuva põhjuse olemasolu. Töötaja võib töölepingu VÕS § 196 lg 1 ja TLS § 91 lg 1

alusel mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei

või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. Kolleegium leiab, et TLS § 91 lg 1 järgi on töölepingu

erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid

kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks. Mõjuvaks põhjuseks

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei piisa ainuüksi töötaja soovist või võimalusest asuda

töötama teise tööandja juurde. Sellisel juhul on töösuhte lõppemise põhjuseks eelkõige töötaja tahe,

mitte temast sõltumatud asjaolud, mis kaaluksid üles tööandja huvi töösuhet jätkata. Olukorras, kus

töötaja soovib töölepingu lõpetada teise tööandja juurde siirdumise tõttu, on tööleping võimalik

lõpetada TLS § 79 järgi poolte kokkuleppel või TLS § 85 lg 1 alusel korraliselt, järgides TLS § 98 lg-

s 1 sätestatud ülesütlemise etteteatamise tähtaega.

Kolleegium märgib, et töölepingu ülesütlemise mõjuv põhjus võib tuleneda tööandjast või töötajast.

Esimesel juhul on erakorraline ülesütlemine seotud tööandja kohustuste rikkumisega (TLS § 91 lg 2),

teisel juhul töötaja isikuga (TLS § 91 lg 3). Kostja ei ole TLS § 91 lg-tes 2 ja 3 sätestatud asjaolusid

esile toonud. Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus õigesti, et kostja ütles töölepingu üles

korraliselt (TLS § 85 lg 3).

12. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et hagejal on õigus saada kostjalt kahjuhüvitist

TLS § 74 lg 3 alusel.

TLS § 74 lg 3 järgi, kui töötaja ei asu olulise põhjuseta tööle või lahkub töölt ette teatamata, on

tööandjal sel põhjusel töölepingu ülesütlemise korral õigus nõuda kahju hüvitamist. Kolleegium

märgib, et see säte kohaldub juhul, kui tööandja ütleb töölepingu üles töötaja ette teatamata

lahkumise või tööle asumata jätmise tõttu. Praeguses asjas tuvastas ringkonnakohus, et kostja ütles

töölepingu korraliselt üles (TLS § 85 lg 3). Kuna kostja üles öeldud töölepingut ei olnud hagejal

võimalik enam üles öelda, ei ole tal õigus nõuda TLS § 74 lg-s 3 sätestatud hüvitist. Samas leiab

kolleegium, et hageja esitatud asjaoludele saab kohaldada TLS § 100 lg-t 5.

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kohtud on hageja esitatud asjaoludele õigusliku

hinnangu andmisel pooltest sõltumatud. See tähendab, et hageja esitatud asjaolude kogumi

kvalifitseerib kohus sõltumata poolte antud õiguslikust hinnangust (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele

üllatusena, peab kohus vähemalt suulises menetluses üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte

võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Seega on kohtul kohustus võimaldada pooltele õigussuhte

võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei teatanud hagejale töölepingu ülesütlemisest ette kooskõlas

TLS § 98 lg-s 1 sätestatuga. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et TLS § 100 lg 5 järgi, kui

tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või

kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal

oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel.

Asja materjalidest ei selgu üheselt, mis kuupäevast alates kostja tööle ei tulnud. TsMS § 688 lg-te 3-5

järgi ei tuvasta Riigikohus asjaolusid. Kuna hageja nõude lahendamiseks tuleb välja selgitada, mitu

kalendripäeva vähem teatas kostja hagejale töölepingu ülesütlemisest ette ning mitme tööpäeva kostja

keskmise tasu ulatuses on hagejal õigus saada hüvitist, tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohus peab andma hagejale võimaluse täpsustada, kui suurt hüvitist ta

kostjalt töölepingu ülesütlemisest vähem ette teatamise eest nõuab. Kostjale tuleb anda võimalus

sellele vastu vaielda.

13. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik