3-3-1-28-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Tõnu Antoni eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-28-12,

millega on ühinenud riigikohtunik Harri Salmann

1. Vaidlustatud käskkirjas pole põhjendusi, mis näitaksid, et vangla direktor kaalus seni lubatud ja

tegelikult kinnipeetavate poolt ka kasutatavate esemete keelustamisel nende kinnipeetavate, kelle

omanduses ja kasutuses sellised esemed juba olid, õigusi ja huve. Selliste kinnipeetavate hulka kuulus ka

kaebaja. Ka juhul, kui kaalumine siiski toimus, ei selgu vaidlustatud käskkirjast, miks jäeti kinnipeetavate

õigused ja õiguspärased huvid täiesti arvestamata.

Pean õigeks ringkonnakohtu seisukohta (vt otsuse p 5), et eelnimetatud puudus – kinnipeetavate eespool

piiritletud grupi õiguspärase ootuse tähelepanuta jätmine – on oluline puudus ja et vaidlustatud käskkiri

tuleb vastavas osas tühistada.

2. Nõustuda saab kolleegiumi enamuse tõdemusega (otsuse p 10 teine lõik), et "juba isikute kasutuses

olevate ning varem lubatud esemete keelamisega riivatakse isikute põhiõigusi (omandiõigus, õigus vabale

eneseteostusele)." Ma ei saa aga nõustuda otsuse p-s 20 esitatud põhjendusega: "Praeguse vaidluse

ajendanud käskkirja vaidlustatud sätetega ei ole riivatud õigusi sedavõrd intensiivselt, et julgeolekuohu

ülekaalukust saaks tõsise kahtluse alla seada. Esemete keelamine, mida isikul oli varem võimalik kasutad

kujutab endast omandiõiguse mõõdukat riivet. Esemete keelamine, mille üle vaidlus praeguses asjas käib

ei jäta kaebajat ilma eluks hädavajalikust."

Põhiõiguste riivamise korral tuleks kohtul ka kinnipeetavate puhul esitada paremini argumenteeritud ja

veenev põhjendus. Kolleegiumi enamuse seisukoht, et kinnipeetavate põhiõigusi pole riivatud sedavõrd

intensiivselt, et julgeolekuohu ülekaalukust saaks tõsise kahtluse alla seada, on sisuliselt põhjendamata.

Nimetatud seisukoht on minu arvates väär juba seetõttu, et kolleegium hindab omandiõiguse riivet

mõõdukaks (samas, p 21) ja vaidlusalused esemed olid senini lubatud ning on mõnel juhul lubatud ka

edaspidi, kui need on soetatud vangla kauplusest. Vaidlustatud käskkirjas pole väidetud, et "ülekaalukas

julgeolekuoht" üldse esines. Igasugune julgeolekuoht ei saa olla sedavõrd ülekaalukas, et muudab

kaalumise mõttetuks.

3. Oluline on arvestada asjaoluga, et keelatud esemete nimekirjas märgitud esemetest tulenev julgeolekuo

ei pruugi alati tuleneda eseme enda ohtlikkusest, vaid mõnikord üksnes asjaolust, et eset ei omandata

vanglateenistuse kaudu (nt elektriseadmed, ajakirjad). Keelatud esemete nimekirja kandmisel muutuvad k

eelnevalt kinnipeetavatele lubatud ja kambris olevad vastavad esemed keelatuteks. Samas ei võimalda

vaidlusalune käskkiri neid esemeid n-ö seadustada, kuigi nende esemete julgeolekuoht on eelduslikult

varem juba kontrollitud ning keelamine tuleneb üksnes asjaolust, et ese ei ole soetatud vangla kauplusest

ega vanglateenistuse vahendusel. Juba kambrisse lubatud esemete puhul ei ole asjakohane ja veenev ka

põhjendus, et esemete kontrollimine tähendaks ülemäärast ressursi kulutamist, sest eelduslikult on

vastavate esemete julgeolekuohtu juba kontrollitud. Eelnimetatud põhjendus võib olla asjakohane siis, ku

tuleb kontrollida vanglasse saabuvaid esemeid, mitte aga juba julgeolekukontrolli läbinud ja kambrisse

lubatud esemete puhul.

4. Eksitavaks pean kolleegiumi enamuse seisukohta õiguspärase ootuse osas (otsuse p 14). Arvan, et

õiguspärast ootust ei välista pelgalt asjaolu, et varem lubatud esemeid võidakse hiljem tõepoolest keelata

Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte riiveks tuleb pidada just seda, et kord lubatut keelatakse,

põhjendamata, kuidas on olulised asjaolud muutunud, et on tekkinud või oluliselt suurenenud julgeolekuo

või et selline oht on muutunud ülekaalukaks. Erinevalt kolleegiumi enamusest arvan, et kinnipeetav saab

eeldada, et kord juba lubatut kergekäeliselt tagasi ei võeta.

Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asju lahendades selgitanud korduvalt õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse põhimõtet (vt nt III-4/1-5/94, 3-4-1-6-98 ja 3-4-1-2-99). Asjas nr 3-4-1-20-04 tehtud

otsuses selgitas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium punktides 13 ja 14: "Õiguspärase

ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et

õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule

ebasoodsas suunas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 1994. aastal, et

õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt "[...] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav

seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt

seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes

sõnamurdlik" (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994. a otsus asjas nr III-4/A-

5/94 – RT I 1994, 80, 1159). [---] Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine võ

soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni

kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega

paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda."

5. Eksitavaks pean ka kolleegiumi enamuse põhjendust (otsuse p 19 viies lõik): "Üldiste tunnuste alusel

kindlaks määratud isikutele suunatud üldkorralduse nagu ka praeguses asjas vaidlustatud käskkirja puhul

puudub personaalselt ja konkreetselt määratletud adressaatide ring, keda oleks mõistlikul viisil võimalik

enne akti andmist ära kuulata ja kellest igaühe erilisi huve oleks võimalik välja selgitada ning

põhjendamisel ära märkida." Kaaluda ja käskkirjas põhjendada tulnuks sellise kinnipeetavate grupi teisteg

samasugust kohtlemist, kes õiguspäraselt juba kasutas vaidlustatud käskkirjaga keelatud esemeid.

6. Kuigi kolleegium on seisukohal, et ulatuslik esemete keelamine vangla direktori käskkirjaga on

õigustatav erandjuhtudel isikute ja vangla julgeoleku ning vara säilimise huvides (otsuse p 10 teise lõigu

viimane lause), pole praeguse asja lahendamisel nimetatud põhimõttest lähtutud. Vaidlustatud haldusaktis

puudub selgitus, milliste erandlike asjaoludega on õiguspärase ootuse põhimõtte eiramist õigustatud.

Selliseid asjaolusid ei ole välja toodud ka halduskolleegiumi otsuses.

7. Vaidlustatud käskkirja punktiga 1.26 keelati vaba aja veetmiseks vajalikud esemed, kui need pole

soetatud vanglas asuvast kauplusest hoolimata sellest, kas sellised esemed olid juba kinnipeetavate

õiguspärases kasutuses. Selline keeld on minu arvates vastuolus VangS § 31 lg-ga 2, mis sätestab, et

vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või

helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla

sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Vastuolu seisneb seadusandja poolt juba teostatud kaalumise

eiramises – seadusandja ei ole sättes nimetatud esemeid pidanud iseenesest sedavõrd ohtlikuks, et need

peaksid olema vanglas täielikult keelatud – ja iga üksikjuhu kaalumise nõude eiramises. Kui käsitletav

vangla direktori käskkirjaga kehtestatud piirang reguleerib vaba aja veetmiseks vajalike esemete saatmist

kinnipeetavale, on oluline tuvastada, et sama liiki ja ligilähedaselt sama hinnaga eset oleks võimalik

soetada vangla kaupluse kaudu. Kui selline võimalus puudub, võib faktiline olukord olla vastuolus VangS

§ 31 lg-ga 2. Neil põhjustel ei saa ma nõustuda kolleegiumi enamuse seisukohaga ka otsuse punktides 12

ja 16.

Tõnu Anton Harri Salmann