3-3-1-27-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-27-12

Otsuse kuupäev

25. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Ivo

Pilving, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vladimir Nikitini kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna

juhataja 16. juuli 2010. a otsuse nr 1-13/55840 tühistamiseks

ja taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a otsus haldus-

asjas nr 3-10-2545

Menetluse alus Riigikohtus

Vladimir Nikitini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vladimir Nikitini kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

12. detsembri 2011. a otsuse resolutsioon haldusasjas nr 3-10-2545 muutmata, muutes otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Vladimir Nikitin (kaebaja) esitas 26. oktoobril 2009 Tallinna Vanglale taotluse lubada

tal kasutada kambris isiklikku videomagnetofoni. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja keeldus

6. novembri 2009. a otsusega nr 1-13/55840-1 loa andmisest põhjendusega, et videomagnetofoni

kasutamine kambris ei ole kõige otstarbekam vahend kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele

suunamisel. Tallinna Halduskohus rahuldas 16. juuni 2010. a otsusega kaebaja kaebuse, tühistas

Tallinna Vangla otsuse ja kohustas vanglat kaebaja taotlust uuesti lahendama.

2. Tallinna Vangla 16. juuli 2010. a otsusega nr 1-13/55840 jäeti kaebaja 26. oktoobri 2009. a

taotlus uuesti rahuldamata. Kinnipeeturegistri andmete kohaselt taotlejal laos videokassette ei ole, on

videomagnetofon ning 57 CD-d/DVD-d. Videomagnetofoni eesmärgipäraseks kasutamiseks tuleks

lubada kambrisse ka plaadid, mille sisu kontrollimine on ressursimahukas töö ja võib takistada vangla

põhifunktsioonide täitmist. Samuti on murdunud plaat teravate servade tõttu ese, millega on võimalik

tekitada vigastusi inimestele ja kahjustada vara. Vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 p-dest 1 ja 2

ning vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 641 p-st 1 tulenevalt on selliste esemete omamine vanglas

kinnipeetavale keelatud. Videomagnetofoni on selle ehitusliku eripära tõttu võimalik peita keelatud

aineid ja esemeid, mille avastamine on vanglateenistuse ametnikele raskendatud.

Kaebaja esitas 16. juuli 2010. a otsuse peale vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 20. septembri 2010. a

vaideotsusega rahuldamata. Tallinna Vangla direktori 3. septembri 2010. a käskkirja nr 80 p 1.3

kohaselt on kinnipeetavale lubatud vaid vangla kauplusest ostetud raadiod, televiisorid, video-

magnetofonid ja muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed. Videomagnetofoni ja videokassette ei

ole vangla kaupluse kauba nimekirjas.

3. Kaebaja kaebust Tallinna Halduskohtule tõlgendas halduskohus kui nõuet tühistada Tallinna

Vangla vangistusosakonna 16. juuli 2010. a otsus ja kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti

lahendama. Kaebust on põhjendatud järgnevalt:

1) VangS § 31 lg 2 lubab kinnipeetavale videomagnetofoni kasutamist isiklikuks otstarbeks. See on

vajalik kinnipeetava arenguks ja vangla elu mitmekesistamiseks. Televiisorist saab vaadata ainult

kahte venekeelset kanalit ja kuna kaebaja käib tööl, ei saa ta alati meelepäraseid saateid (nt olümpia-

mängud) vaadata; videomagnetofon võimaldaks saateid salvestada ja hiljem vaadata;

2) kuna seadus lubab videomagnetofoni kasutada, ei ole põhjendatud loa andmisest keeldumine

videomagnetofoni ehituslikule omapärale tuginedes;

3) köögis töötades kasutab kaebaja nuge/kirveid ning pole kordagi tekkinud ohtlikku olukorda.

CD-dest/DVD-dest palju ohtlikumad on kambri klaasaknad, mida saab erimeelsuste korral kergesti

lõhkuda ja klaasitükkidega vigastusi tekitada;

4) kaebaja on viibinud teistes vanglates, kus videomagnetofoni kasutamine oli lubatud. Vanglad

peaksid seadust ühtemoodi kohaldama. Kui seadus lubab kinnipeetavale isiklikku videomagnetofoni,

peaks saama vangla poest ka videokassette ja DVD-sid osta;

5) kui DVD-sid peetakse ohtlikuks, jääb arusaamatuks, miks ei lubata kasutada VHS-kassette. Plaate

ja kassette võiks müüa vangla kaupluses kindlaks määratud tarnija poolt tooduna, mistõttu jääks ära

üksikasjaliku kontrolli vajadus.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes oma otsuses ja vaideotsuses toodud

seisukohtade juurde.

5. Tallinna Halduskohus jättis 14. detsembri 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata, põhjendades

otsust järgnevalt:

1) kaebaja väide, et VangS § 31 lg 2 annab sõnaselgelt loa videomagnetofoni kambris kasutada, on

ekslik. Säte jätab vanglateenistusele õiguse kaaluda ja hinnata igal üksikjuhtumil eraldi, kas seadme

kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja või häirida teisi isikuid. Esemed, mille lubamine

kinnipeetavale on jäetud vangla otsustada, ei ole vaadeldavad igapäevaselt vajalikena;

2) loa andmisest keeldumisel on lähtutud julgeolekukaalutlustest. Videomagnetofoni ja CD-de või

DVD-de puhul tuleb lähtuda mitte asja abstraktsest, vaid konkreetsest ohtlikkusest inimese elule või

tervisele, vara säilimisele ja vangla julgeolekule. Vastustaja argumentatsioon plaatide ohtlikkusest

nende murdumisel tekkivate teravate servade tõttu ja tükkide mitme kinnipeetava kätte sattumise

võimalikkuse kohta, samuti videomagnetofoni selle ehitusliku omapära tõttu keelatud ainete ja

esemete peitmise võimaluse kohta on asjakohane. Kaebaja väide köögis noa/kirvega töötamise kohta

on asjakohatu – köögis on kinnipeetav administratsioonile paremini jälgitav ning kambrisse terariistu

kaasa võtta ei saa. Klaasakende lõhkumine pole välistatud ja vigastuste tekitamise võimalusi on

ilmselt teisigi, mistõttu on mõistlik ja eesmärgipärane vähendada ohtlike esemete sattumist

kinnipeetavate kätte. Erinevalt lõhutud CD-st/DVD-st avastatakse aknaklaasi lõhkumine võrdlemisi

kiiresti;

3) kohus ei sea kahtluse alla kaebaja väiteid tema õiguskuulekuse ega teistes vanglates talle video-

magnetofoni kambris kasutamiseks lubamise kohta, kuid keelduva otsuse tegemisel on vastustaja

lähtunud mitte sellest, et kaebaja ise hakkab videomagnetofoni ja plaate või kassette lubamatutel

eesmärkidel kasutama, vaid eelkõige sellest, et seda võivad teha teised kinnipeetavad, kes kaebaja

esemetele juurde pääsevad. Tallinna Vangla on laager-tüüpi vangla ning kaebaja pole kambris üksi;

4) asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, et vähemalt VHS-kassettide kasutamine peaks olema lubatud.

Tallinna Vangla direktori 28. oktoobri 2009. a käskkirjaga nr 82 keelati kinnipeetavatel omada

vanglas raadioid, televiisoreid, video- ja helikassettmagnetofone või muid vaba aja veetmiseks

vajalikke esemeid, mis ei ole vangla kauplusest ostetud. Tallinna Vangla kaupluses ei müüda

DVD-sid ega VHS-kassette, seega ei saaks kaebaja videomakki nagunii eesmärgipäraselt kasutada;

5) asjaolu, et esimesel keeldumisel ei viidanud vastustaja julgeolekukaalutlustele, ei anna alust

kahelda uue kaalutlusotsuse õiguspärasuses. See, et halduskohus tühistas vastustaja varasema otsuse,

ei tähenda, et asja uuel läbivaatamisel tulnuks kaebaja taotlus tingimata rahuldada. Tegu on endiselt

haldusorgani kaalutlusotsusega.

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada

järgmistel põhjustel:

1) kohus ei võimaldanud kaebajal tutvuda kohtuistungi protokolliga ja allkirjastada seda tõlgi juures-

olekul ning osavõtul;

2) julgeolekukaalutlustele tuginemine on otsitud ja oletuslik; viidatud pole ühelegi faktile ega

tõendile, mis väidetava ohu olemasolu kinnitaks. Kui julgeolekukaalutlused olid keeldumise puhul nii

olulised, motiveerinuks vastustaja nendega juba esimest otsust, mille halduskohus tühistas. Kaebajal

on videomagnetofon alates 1998. aastast ja ta on saanud seda kasutada nii Patarei kui ka Ämari

vanglas. VangS § 31 lg 2 on kogu aeg olnud sama sisuga. Kaebajal on õigustatud huvi videomaki

kambris kasutamiseks – emakeelsete saadete vaatamine ja välismaailmas toimuvaga kursis olemine.

Enne Tallinna Vangla direktori 28. oktoobri 2009. a käskkirja nr 82 olid videomakid ja DVD-

mängijad vanglas lubatud ning kauplusest sai osta kassette ja plaate;

3) kaebaja viited sellele, et köögis kasutatavad terariistad ja purustatud aknaklaas on plaatidest hulga

ohtlikumad, on asjakohased. Kohatud ja eksitavad on vastustaja väited, et sööklas saab kinni-

peetavaid paremini jälgida ja aknaklaasi purustamise kiiresti avastada. Jälgimisest ja avastamisest

pole kasu, kui kuri on tehtud.

7. Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata,

jäädes esimese astme kohtule esitatud kirjalike ja suuliste seisukohtade juurde. Vangla kaupluses

müüdavate asjade nimekiri on kooskõlastatud Justiitsministeeriumiga ning selles on raadio/televiisor.

Vanglas on võimalik jälgida eesti-, vene-, inglis- ja saksakeelseid saateid. Videomaki ja

kassettide/plaatide nimekirja lisamist pole peetud otstarbekaks.

Vahetult pärast istungit tõlgiti kaebajale kohtuistungi protokoll, mille sisule ei ole apellatsioon-

kaebuses vastuväiteid esitatud.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel:

1) apellandi väitega selle kohta, et istungi protokolli talle ei tutvustatud, tuleb nõustuda, sest haldus-

asja materjalides puuduvad andmed protokolli menetlusosalistele edastamise kohta. See ei too siiski

kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Tegemist ei ole halduskohtumenetluse seadustiku 31. det-

sembrini 2011 kehtinud redaktsiooni (HKMS v.r) § 45 lg-s 2 nimetatud olulise rikkumisega. Istungi

protokoll on üks tõenditest, mida kohus hindab koos teiste tõenditega. Käesoleval juhul kajastab

protokoll samu väiteid ja seisukohti, mis pooled on kohtule kirjalikult esitanud. Ringkonnakohtu

istungil menetlusosaliste antud selgitused kattuvad esimese astme kohtu istungi protokollis märgituga

ning kohtul pole alust arvata, et halduskohtu istungi protokolli on midagi valesti kantud või

kajastamata jäetud. Seega ei ole see menetlusrikkumine oluline ka HKMS § 45 lg 2 p 2 mõttes;

2) ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vangla administrat-

siooni kaalutlusõiguse piirid vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambrisse lubamise otsustamisel on

määratud VangS § 31 lg-ga 2. Võimalikke ohte ja julgeolekuriske hindab otsustaja, kelle kaebaja

soovitud loa andmisest keeldumise kaalutlusi – vältida selliste esemete sattumist kinnipeetava kätte,

mida võib kasutada keelatud ainete peidukohana ning vara kahjustamiseks või kehavigastuste tekita-

miseks – tuleb pidada asjakohaseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, kus palub tühistada ringkonnakohtu otsuse

tervikuna ning kohustada Tallinna Vanglat oma otsust uuesti üle vaatama. Nii VangS § 31 lg 2 kui ka

Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.6 lubavad kinnipeetaval taotleda luba videomagnetofoni kasuta-

miseks kambris. Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.7 annab aluse loa kehtetuks tunnistamiseks juhul,

kui kinni peetav isik rikub vangistusseaduses, kodukorras või muudes õigusaktides sätestatud olme-

elektroonika seadme kasutamise tingimusi või ei ole võimeline selle kasutamise eest tasuma. Ei

kodukorra p 14.3 ega ka 14.5.1, kus on sätestatud vastavalt julgeoleku tagamiseks vajalikud nõuded

ja keelatud esemed, videomagnetofoni nimetatud ei ole. Ka õiguskantsleri 26. märtsi 2007. a otsuses

nr 6-1/070311/0701600 on öeldud, et prioriteetne on vangistusseadus, mitte vanglasisesed otsused.

10. Tallinna Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, põhjendades oma seisukohti järgmiselt:

1) lähtudes VangS § 15 lg-st 2 ja VSE § 641 p-st 1, ei oleks kaebajal videomagnetofoni kasutamine

kambris võimalik ilma vangla sisekorraeeskirju rikkumata – haldusakti andmise seisuga oli kaebajal

laos 57 DVD-d või CD-d ning plaadiga on võimalik tekitada vigastusi inimesele või kahjustada vara.

Pärast taotluse lahendamist on kaebajale saadetud väljastpoolt vanglat ka 2 videokassetti, mis on

paigutatud lattu. Videokassettide saamise väljastpoolt vanglat välistab Tallinna Vangla direktori

3. septembri 2010. a käskkirjaga nr 80 kehtestatud kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja

ainete regulatsioon. Videomagnetofoni lubamine kambrisse kasutamisvõimaluseta ei oleks ots-

tarbekas, kuna ei täidaks kinnipeetava poolt soovitud eesmärki, samas aga raskendaks vangla-

teenistuse poolt järelevalve teostamist, kuna selle sisse on võimalik peita keelatud aineid ja esemeid;

2) ka Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.6 kohaselt on olmeelektroonika lubamine vangla kaalutlus-

otsus;

3) VSE § 641 p 15 kohaselt on kinnipeetavatele vanglas keelatud vägivalda, vihkamist, rassismi jne

propageerivad trükised ning pornograafilised teosed. Seega ka juhul, kui Tallinna Vanglas kaupluse

teenust pakkuva äriühingu tootenimekirjas oleksid videokassetid märgitud, ei oleks kinnipeetavatele

nagunii lubatud mitte igasugused jaekaubandusvõrgus müüdavad videokassetid, vaid ainult need, mis

on eelnevalt läbi vaadatud ja tunnistatud sisu poolt sobivaks. Taoline kontroll oleks vangla-

teenistusele ressursimahukas. Samas on vangla kauplusest võimalik osta televiisor ning vanglas

jälgitavate telekanalite valik on piisav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadega, mis puudutavad halduskohtu

poolt kohtuistungi protokolli kaebajale tutvustamata jätmist, ning ei pea vajalikuks neid korrata.

12. Kaebaja on käesolevas asjas vaidlustanud Tallinna Vangla otsuse, millega jäeti rahuldamata

kaebaja taotlus lubada tal kasutada kambris isiklikku videomagnetofoni. Otsust põhjendas vastustaja

järgmiste argumentidega:

1) kaebajal ei ole laos videokassette. Laos olevate CD-de/DVD-de sisu kontrollimine on ressursi-

mahukas töö ja võib takistada vangla põhifunktsioonide täitmist;

2) murdunud CD-ga või DVD-ga on võimalik tekitada vigastusi inimestele ja kahjustada vara;

3) videomagnetofoni ehitusliku eripära tõttu on sellesse võimalik peita keelatud aineid ja esemeid.

13. VangS § 31 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik

raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui

nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. VangS § 15 lg 2 kohaselt on

kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara

kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla julgeolekut. VSE § 641 p 1 järgi on kinnipeetavale

vanglas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja

laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke-, lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid,

võtmed, köied ja traadid. Tallinna Vangla kodukorra (Tallinna Vangla direktori 16. aprilli 2009. a

käskkiri nr 21) p 14.5.6 sätestab, et kinnipeetav, kes soovib kasutada isiklikku raadiot, televiisorit,

video- või helikassettmagnetofoni või muud olmeelektroonikat, peab esitama lisas 7 toodud vormil

taotluse vangistusosakonna juhataja nimele, kes otsustab olmeelektroonika lubamise.

Haldusasjas nr 3-3-1-32-10 (p 19) on Riigikohus asunud seisukohale, et vangla administratsiooni

kaalutlusõiguse piirid VangS § 31 lg-s 2 nimetatud loa andmisel on määratud sätte tekstiga. Vangla

võib anda loa juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi

isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasu-

tamise võimaldamine, mis VangS § 15 ning VSE § 641 alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest

sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. VangS §-st 31 ja VSE §-dest 591–593 tulenevalt võib elektri-

seadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete

kasutamise kulusid kandma. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vangla diskretsioon puudub.

14. Kolleegium jääb kohtuasjas nr 3-3-1-32-10 esitatud tõlgenduse juurde ega pea vajalikuks seda

muuta, kuid märgib, et VangS § 31 lg-t 2 tuleb mõista koos VangS § 41 lg 2 teise ja kolmanda

lausega. Viidatud sättest tuleneb, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiits-

ministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või aresti-

maja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse

põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Ka see säte

viitab asjaolule, et põhjus loa andmisest keeldumiseks võib olla oht vangla julgeolekule.

Kolleegium möönab siiski, et VangS § 31 lg-t 2 on selle sõnastuse ebatäpsusest tulenevalt võimalik

tõlgendada erinevalt. Seetõttu tuleks õigusselguse huvides VangS § 31 lg 2 sõnastust täpsustada, et

sellest nähtuks selgelt tingimused sättes nimetatud esemete kasutamise loa saamiseks.

15. Kohus peab järgnevalt vajalikuks hinnata eraldi vangla otsuse iga põhjendust ja nende kooskõla

VangS § 31 lg-ga 2.

16. Nõustuda võib vastustaja seisukohaga, et vanglast väljastpoolt saadetud CD-de, DVD-de või

videokassettide sisu kontrollimine võib teatud juhtudel osutuda vangla jaoks liigselt koormavaks.

17. Küsimus, kas kinnipeetaval on laos olemas videokassette, ei ole kolleegiumi hinnangul aga

relevantne otsuse tegemisel, kas lubada tal kasutada videomagnetofoni. Olukorras, kus isik ei tea

veel, kas talle antakse luba videomagnetofoni kasutamiseks, puudub tal mõistlik põhjus video-

kassettide soetamiseks – vastavad kulutused võivad juhul, kui taotlus jäetakse rahuldamata, osutuda

asjatuks. Seega ei ole tegemist asjakohase kaalutlusega videomagnetofoni kasutamiseks loa andmisel.

18. Vastustaja väidab, et murdunud CD või DVD on ohtlik ese ja seetõttu VangS § 15 lg 2 p-de 1

ja 2 ning VSE § 641 p 1 alusel keelatud. Arvestades, et kaebaja ei taotlenud mitte CD-de või

DVD-de, vaid videomagnetofoni lubamist kambrisse, ei ole ka siin tegemist asjakohase kaalutlusega.

Vaidlust ei ole selles, et taotletav videomagnetofon võimaldab kasutada nii videokassette kui ka

DVD-sid. Nagu eespool nenditud, ei ole videomagnetofoni kasutamise loa eelduseks videokassettide,

CD-de või DVD-de olemasolu. CD-de ja DVD-de ohtlikkust on võimalik kaaluda, kui kaebaja peaks

pärast videomagnetofoni kasutamiseks loa saamist taotlema ka CD-de või DVD-de laost väljastamist.

19. Vastustaja hinnangul on videomagnetofoni ehitusliku eripära tõttu võimalik sellesse peita

keelatud aineid ja esemeid, mistõttu ei saa seda kambrisse lubada. Vastuseks kaebaja väidetele on

vangla kohtumenetluse käigus täpsustanud, et kuna kaebaja viibib kambris koos teiste kinni-

peetavatega ning Tallinna Vangla on laager-tüüpi vangla, ei saa julgeolekuohtu välistada sõltumata

kaebaja enda usaldusväärsusest.

Kolleegium möönab, et videomagnetofoni sisse on võimalik peita keelatud esemeid ja aineid. Asja-

olu, et kaebaja viibib laager-tüüpi vanglas ning tema asjadele on ligipääs ka teistel kinnipeetavatel, on

kolleegiumi hinnangul piisav põhjendamaks julgeolekuohtu, mis õigustab kaebajale video-

magnetofoni kasutamiseks loa andmisest keeldumist. Keeldumisega ei kaasne praegusel juhul ka

intensiivset õiguste riivet. Julgeolekuoht on sedavõrd oluline asjaolu, et ainuüksi sellest motiivist

piisanuks antud juhul loa andmisest keeldumiseks, mistõttu puudub põhjus vaidlustatud otsuse

tühistamiseks.

20. Kuivõrd loa andmisest keeldumist puudutav haldusakt jääb jõusse, on ka kohustamiskaebus

jäetud õigesti rahuldamata. Seetõttu jätab Riigikohus kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ning

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käes-

oleva otsuse põhjendustele. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb vastavalt HKMS

§ 107 lg-le 4 arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann