3-2-1-118-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-118-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

K-J. J hagi Ü. J vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-12819

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ü. J kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

998 eurot 91 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K-J. J (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja T. J

(isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Raul Oberg

Kostja Ü. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Alar Neiland

Asja läbivaatamise kuupäev

24. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-12819 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Ü. J-le kassatsioonkaebuselt 29. veebruaril 2012 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. J (hageja) esitas K-J. J (laps) seadusliku esindajana 17. märtsil 2010 Ü. J (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks alates 17. märtsist 2009 kuni lapse täisealiseks

saamiseni välja elatise 444 eurot (7000 krooni) kuus.

Hagiavalduse kohaselt kasvatab hageja last üksinda, ei tööta ja tema ainsaks sissetulekuks on

peretoetus 300 krooni kuus. Kostja ei ole lapse ülalpidamisest alates 2001. aastast osa võtnud. Hageja

arvestuse kohaselt kulub lapse ülalpidamiseks 511 eurot 29 senti (8000 krooni) kuus.

Hageja väitel on kostja majanduslik seisund väga hea. Kostja elab suursuguses majas ning on eduka

osaühingu Varleton omanik. Tema sissetulek on tunduvalt üle keskmise. Hageja palus nõuda kohtul

välja dokumendid kostja varalise seisundi kohta.

Kuna poolte majanduslik olukord on ebavõrdne, tuleb jätta enamik lapse ülalpidamiskuludest kostja

kanda.

2. Kostja vaidles hagile lapse vajaduste ja elatise suuruse osas vastu. Kostja leidis, et tema laste arvu

ja töövõime kaotust arvestades ei saa temalt välja mõista miinimumelatisest suuremat elatist.

Kostja ei ole enam Varleton OÜ omanik, kuna võõrandas osaluse neli aastat tagasi. Juhatuse liikmena

ta palka ei ole saanud, kuid kostja sissetulek oli kuni trauma saamiseni 2009. a aluses hea ning kostja

maksis lapse ülalpidamiseks hagejale selle ajani sularahas 191 eurot 73 senti (3000 krooni) kuus.

2010. a jaanuaris hakkas hageja raha juurde nõudma. Kostja maksis lapsele kuni 2009. a lõpuni

elatist, mistõttu on tagasiulatuv elatisenõue alusetu.

25. septembril 2009 tuvastati kostjal püsiv töövõime kaotus 40%. Seetõttu sai kostja palka üksnes

ajavahemikul septembrist 2009 kuni veebruarini 2010. 18. veebruaril 2010 tuvastati kostjal püsiv

töövõime kaotus 70%. Asjaolu, et kostja sai tänu traumaeelsele heale palgale suhteliselt suurt

töövõimetuspensioni, ei tähenda, et kostjalt võiks selle järgi välja mõista elatise. Töövõimetuse tõttu

lõppeb kostjal töösuhe Varleton OÜ-ga.

Hageja nimetatud hoonestatud kinnisasi kuulub kostja elukaaslasele ja seda ei saa elatise

väljamõistmisel arvestada. Asjaolu, et sellel asuvate hoonete renoveerimiseks võttis laenu kostja ning

sooritas ka tagasimakseid, oli tingitud sellest, et kostja sissetulek oli laenu võtmise ajal hea ja kostja

pidi ülal pidama elukaaslasega saadud nelja last. Kostja töövõimetuse tõttu jäävad laenumaksed

edaspidi tõenäoliselt kostja elukaaslase kanda.

Asjas tuleb arvestada, et kostjal on veel neli last, keda ta on kohustatud ülal pidama.

Hageja nimetatud ülalpidamiskulud on põhjendamatult suured ja tõendamata. Ebausutavalt suured on

kulutused toidule, riietele, jalanõudele, prillidele, samuti kommunaalkulud. Lapse ülalpidamiseks ei

tohiks kuluda üle 255 euro 65 sendi (4000 krooni) kuus.

Kostja ja hageja varaline seisund ei ole võrdne. Hagejale kuulub abielu ajal omandatud korter Kabli

külas ja 3,5 ha suurune kinnisasi, mille jagamist ei ole kostja nõudnud. Hageja saaks sissetulekut

maatulundusmaalt. Kostjale ei kuulu kinnisasju ning kostja on töövõimetu.

3. 17. juunil 2010 esitas hageja kohtule hagi tagamise taotluse, milles palus kohustada kostjat tasuma

kuni kohtulahendi jõustumiseni lapse ülapidamiseks elatist 166 eurot 81 senti (2610 krooni) kuus.

Pärnu Maakohus rahuldas 18. juuni 2010. a määrusega taotluse ja kohustas kostjat tasuma kuni

menetluse lõpuni lapse ülalpidamiseks elatist 166 eurot 81 senti (2610 krooni) kuus.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 6. juuni 2011. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt lapse

ülalpidamiseks välja elatise 139 eurot 1 senti (2175 krooni) kuus alates 17. märtsist 2009 kuni

30. juunini 2010 lapse seadusliku esindaja kasuks ning alates 1. juulist 2010 kuni lapse täisealiseks

saamiseni (10. augustini 2016) lapse enda kasuks. Kummagi poole menetluskulud jättis maakohus

poole enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et laps elab hageja juures ja on

hageja kasvatada.

Lapse vajaduste hindamisel on hageja ilmselgelt hinnanud tema vajadusi üle. Hageja esitatud

väljatrükid internetist ei ole käsitatavad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 1 mõistes

dokumentaalsete tõenditena ja need tuleb jätta tähelepanuta.

Lisaks lapse vajadustele tuleb elatise määramisel lähtuda kummagi vanema varalisest seisundist.

Hagejal on korter Kabli külas ja kinnistu Häädemeeste vallas. E-maksuametile tehtud päringu

kohaselt ei ole hagejal Eestis ametlikku töökohta alates 2007. a aprillist. Oma tööta olekut ei ole

hageja põhjendanud. Hageja sai viimati töötasu AS-ilt Sanatoorium Tervis 2007. a aprillis. Hageja

pangakonto väljavõttest nähtub, et hageja on 2010. aastal töötanud FIE-na ja talle on tagastatud

22. märtsil 2011 tulumaksu 60 eurot 40 senti. Ajavahemikul 1. märtsist 2011 kuni 24. maini 2011 on

hageja kontole laekunud kokku 1775 eurot 40 senti. Seega ei vasta tõele hageja väide, et tema ainsaks

sissetulekuks on peretoetus.

Pärnu Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-10-15881 on tõendatud, et kostjal on ka uuest kooselust

sündinud laste (x. augustil xxxx sündinud K. ja Ü. J ning xx. veebruaril xxxx sündinud P. ja T. J)

ülalpidamise kohustus. Kinnistusraamatu andmetel ei kuulu kostjale kinnisasju. Eesti Töötukassa

11. mai 2010. a tõendi kohaselt on kostjale määratud 31. maist 2010 kuni 24. veebruarini 2011

töötuskindlustuse hüvitis. Äriregistri andmetel ei ole kostja enam Osaühingu Varleton omanik ega

juhatuse liige. Äriregistri andmetel on 20. jaanuari 2011. a seisuga Osaühingu Varleton osanik kostja

elukaaslane. Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo 28. veebruari 2010. a tõendi kohaselt on kostja

osaliselt töövõimetu ning 25. septembrist 2009 kuni 30. septembrini 2011 on tema töövõime kaotuse

suuruseks 70%.

Kostja on avaldanud kohtule, et on nõus maksma elatist ettenähtud alammääras. Seaduse kohaselt ei

või elatis lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära,

s.o 139 eurot 1 senti kuus. Arvestades kostja varanduslikku olukorda, osalist töövõime kaotust ning

tema ülalpidamisel olevat nelja last, on kostja suuteline maksma elatist miinimummääras.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja mõista kostjalt lapse

ülalpidamiseks välja 400 eurot kuus.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei analüüsinud maakohus tõendeid ning jättis tuvastamata

lapse tegelikud vajadused. Kostja tegelik majanduslik olukord on oluliselt parem, kui ta näitab, ning

see võimaldab tal maksta hageja nõutud elatist. Elatise väljamõistmisel ei jää tema teised lapsed

vähem kindlustatuks. Maakohus tugines alusetult kostja töövõime osalisele kaotusele, jättes

arvestamata, et samas ulatuses oli kostja töövõimetu juba oluliselt varem, mis ei takistanud tal

loomast oma firmat ja seal kuni praeguse hagi esitamiseni töötamast.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. jaanuari 2012. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse,

tühistas maakohtu otsuse elatise suuruse osas ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega suurendas

kostjalt väljamõistetud elatist 110 euro 99 sendi võrra, s.o 250 euroni kuus ja täiendas otsust elatise

maksmise korra osas. Menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus õigesti seadust, kui mõistis elatise

kuni 30. juunini 2010 välja lapse ema kasuks ja pärast seda lapse kasuks. Hagi esitamise ajal kehtinud

PKS § 61 lg 1 järgi võis vanem nõuda teiselt vanemalt elatist alaealise lapse ülalpidamiseks. Kuna

menetluse kestel ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid muutusid, tuli kohtul seda

arvestada. Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, mõistab kohus PKS § 210 lg 2 järgi kuni

30. juunini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates

1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.

Kehtiva PKS § 97 järgi on alaealine laps õigustatud ülalpidamist saama. Lapse ema esitas kohtule

hagi lapsele elatise saamiseks. Alates 1. juulist 2010 tuleb lugeda hagejaks laps. Kuna hagi esitamise

ajal kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi oli vanemal õigus esitada lapsele elatise nõudes hagi teise vanema

vastu, võib kohus enne 1. juulit 2010 esitatud hagi lapsele elatise saamiseks menetleda lõpuni hagi

esitamise aegse menetlusosaliste ringiga (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-33-11 ja nr 3-2-1-

37-11). Hagi esitama õigustatud isiku formaalne muutus ei mõjuta seega menetluse korda ega

tulemust.

Alaealise lapse vanem peab PKS § 100 lg 2 järgi täitma lapse ülalpidamise kohustust elatise

maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos. Kui lapse vanemad elavad lahus ja laps elab

koos ühe vanemaga, on elatise andmise viisiks eelkõige raha perioodiline maksmine (PKS § 100

lg 1). Elatise väljamõistmise eesmärgiks on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse

arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Sama põhimõte tulenes ka varem kehtinud

perekonnaseadusest (PKS § 60 lg 1, § 61 lg 2). Seetõttu tuleb elatisehagi lahendamiseks vanemate

varalise seisundi hindamise kõrval eelkõige tuvastada, milliseid rahalisi vahendeid vajab laps

kasvamiseks ja igakülgseks arenguks. Praeguses asjas ei ole maakohus lapse vajadusi tuvastanud,

vaid märkis, et hageja loetletud kulutused on ülepaisutatud. Mida maakohus selle all täpselt silmas

pidas ja millised on lapse põhjendatud vajadused, maakohtu otsuse motiividest ei selgu.

Õige ei ole hageja väide, et kostja võttis lapse vajaduste suuruse osas hagi õigeks. Kostja väitis juba

vastuses hagile, et hageja nimetatud kulutused, sh toidu-, riiete- ja jalatsitekulu, samuti prillide

ostmiseks tehtavad kulutused ja kommunaalkulud on ebausutavalt suured. Kostja arvates ei tohiks

lapse ülalpidamiseks kuluda üle 4000 krooni kuus. Ka 25. aprilli 2011. a kohtuistungil väljendas

kostja esindaja seisukohta, et lapse vajaduste suurus on põhistamata; lapse vajaduste osas on

hagiavalduses loetletud summad küll kululiikide kaupa, kuid nende täpsemat sisu ei ole kirjeldatud.

Osa hageja märgitud kulutusi ületab lapse igapäevaseid vajadusi, nt eluruumiga seotud kulud

1800 krooni, millele lisanduvad sidekulud 250 krooni, mis moodustaksid kokku kulu 24 600 krooni

aastas, mis on ilmselt ülepaisutatud, s.o näidatud tegelikest kulutustest suuremana. Põhjendatud on

vähendada nimetatud kulusid 500 krooni võrra kuus. Sama summa võrra tuleb vähendada ka toidule

tehtavaid kulutusi, samuti kulutusi riietele-jalatsitele. Prillidele-ravimitele-hügieenile kuluvat summat

tuleks vähendada 200 krooni võrra, s.o keskmiselt 500 kroonini kuus (6000 krooni aastas), mis peaks

olema sellises eas lapsele piisav. Kuna kuluarvestuses on eraldi näidatud ujumine (200 krooni) ja

sport (500 krooni), peaks spordile kuluv summa hõlmama ka ujumist. Eeltoodut arvestades on lapse

kulutuste mõistlikuks suuruseks praeguses asjas keskmiselt 6100 krooni ehk 390 eurot kuus.

Õige on hageja väide, et maakohus hindas tõendeid vääralt ja rikkus TsMS § 232 lg-d 1 ja 2 ning

jõudis seetõttu väärale järeldusele, et kostja ei ole suuteline maksma elatist rohkem kui seaduses

sätestatud elatise alammäär. Maakohus ei arvestanud kõiki poolte varalist seisundit puudutavaid

tõendeid. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et internetist saadud teavet ei saa käsitada tõendina.

Esitatud väljatrükk kajastas kostja töist tegevust, mistõttu on tegemist tõendiga TsMS § 229 lg 1

tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud

protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja

vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks

tähtsad asjaolud. Kohtul lasus kohustus hinnata poolte kõiki väiteid ja tõendeid ning nende põhjal

kujundada oma veendumus. Pealegi kinnitavad ka muud tõendid eelnimetatud tõendis sisalduvat

teavet. Esitatud tõendite põhjal ei olnud kohtul võimalik tuvastada, et kostja varanduslik olukord

oleks hagi esitamise ajaks või ka hiljem, võrreldes varasemaga, oluliselt muutunud. Asjaolu, et kostja

alaliseks elukohaks olevad hooned on rajatud tema elukaaslase omandis olevale kinnistule ja et kostja

on võõrandanud talle kuulunud äriühingu osa samale isikule ning ta ei ole enam ka selle äriühingu

juhatuse liige, ei võimalda teha järeldust, nagu ei saaks kostja Osaühingu Varleton tegevusest enam

tulu. Õige on hageja väide, et nii eelmärgitud tegevus kui ka töötuna arvele võtmine ei peegelda

kostja tegelikku varalist olukorda ning võis olla suunatud vaid kostja varalise seisundi näilisele

halvendamisele. Kostja soovitud järeldust ei võimalda teha ka asjaolu, et tema tööleping on

koondamise tõttu lõpetatud. Nii 1. aprilli 2010. a teates kui ka lõpetamise dokumendis on tööandja

esindajaks kostja ise. Kõiki tõendeid kogumis hinnates ei ole võimalik järeldada, et kostja töövõime

kaotus oleks tema töist tegevust viimastel aastatel oluliselt mõjutanud. Kostja ei vaielnud vastu

hageja sellekohasele väitele, millele hageja on menetluse kestel tuginenud ja mida ta kordas ka

25. aprillil 2011 toimunud kohtuistungil.

Ka tunnistajate ütlustest saab järeldada, et kostja varalised võimalused on oluliselt suuremad, kui ta

praeguses menetluses väidab. 14. märtsi 2011. a kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud hageja isa

ütluste kohaselt kohtus ta 2010. a septembris kostjaga, kes muu hulgas väitis, et tema äril läheb väga

hästi, tal on lepingud Saksamaa ja muude maade ettevõtetega. Tunnistajana ütlusi andnud hageja õe

väitel kohtas ta kostjat ja tema venda Kristiine keskuses 9.-10. aprillil 2010 toimunud saunamessil,

kus jutu sees kostja väitis, et majandussurutis ei ole teda mõjutanud; kostja ja tema vend esinesid seal

Osaühingu Varleton osanikena, nad olid firma kollastes särkides. Muudatusi kostja varanduslikus või

perekondlikus olukorras ei tõenda ka asjaolu, et kostjalt on tema nelja lapse kasuks nende ema

esitatud hagiavalduse alusel välja mõistetud elatis. Nii on ka kostja esindaja kohtuistungil möönnud,

et tegemist võis olla hageja tegevusest ajendatud menetlusega.

Hageja varaliste võimaluste kohta maakohtu otsuse põhjendavas osas sisalduv kirjeldus ei võimalda

teha järeldust, et poolte varaline seisund oleks võrdne. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole

hagejal igakuist regulaarset sissetulekut. Seda on kinnitanud ka eelnimetatud tunnistajad. Hageja isa

ütluste kohaselt on hageja majanduslik olukord halb, ta elas peost suhu, tema laps oli mitu aastat

vanavanemate ülalpidamisel, vajadusel saab hageja vanematelt toetust praegugi. Ka hageja õde

märkis, et hageja majanduslik olukord on viimastel aastatel kehv, kuna ei ole regulaarset sissetulekut,

ta on tunnistajalt rahalist abi küsinud ja seda ka saanud. Kostjaga varanduslikult võrdseks ei muuda

hagejat ka kinnisvara omamine.

Eelmärgitut arvestades tuleb jätta lapse vajadustest 1/3 hageja kanda ja 2/3 kostja kanda. Seetõttu

tuleb hagi kostja vastu rahuldada. Lähtuvalt lapse vajadustest ja vanemate varalisest seisundist tuleb

kostjalt lapse ülalpidamiseks mõista välja elatis 250 eurot kuus. Kuna PKS § 100 lg 4 järgi makstakse

elatist iga kalendrikuu eest ette, tuleb maakohtu otsuses märgitud täitmise korda muuta ja

TsMS § 445 lg 1 alusel määrata, et elatis tuleb tasuda jooksva kuu esimeseks kuupäevaks.

Kuna hagi rahuldatakse olulises osas, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 164 lg 3 alusel

kostja kanda. Maakohus tugines menetluskulude jaotamisel vääralt TsMS § 164 lg-le 1, sest tegemist

on ülalpidamisasjaga, mitte hagilise abielu- ega põlvnemisasjaga. Kuna asjas on tuvastatud, et hageja

kohtusse pöördumine oli põhjendatud ja vajalik, kusjuures kostjalt tema varalise seisundi kohta teabe

saamine oli raskendatud, on õiglane jätta hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud

tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohus ei ole lapse

vajadusi õigesti tuvastanud. Ringkonnakohus ise hindas lapse vajadusi, ilma et hageja oleks esitanud

kohtule lapse vajaduste tõendamiseks kuludokumente. Kuna hageja ei esitanud tõendeid, mis

kinnitaksid lapse suuremaid vajadusi kui miinimummäär, ei saanud ringkonnakohus maakohtu

järeldust ümber hinnata.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et kostja on suuteline maksma miinimummäärast suuremat

elatist. Ringkonnakohus tuvastas kostja varalise seisundi, tuginedes asjakohatutele tõenditele ja

oletustele, mis ei kinnita kostja head varalist seisundit.

Asjas tuli arvestada asjaolu, et kostjal on veel neli alaealist last, kelle ülalpidamiseks on kostjalt

kokku välja mõistetud 8700 krooni. Neid lapsi ei või asetada majanduslikult halvemasse olukorda

võrreldes kostjast lahus elava lapsega.

Kostjalt elatist välja mõistes tuleb arvestada asjaolu, et kostja on osaliselt töövõimetu ja töötab osalise

koormusega, st kohaldada tuleb PKS § 101 lg-t 1.

Ringkonnakohus jättis vääralt menetluskulud kostja kanda. Menetluskulusid ei või jätta kostja kanda

põhjendusel, et tema varalise seisundi väljaselgitamine oli raskendatud.

9. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada.

11. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas ringkonnakohus mõistis kostjalt õigesti välja

elatise, mis on suurem kui PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsuurus. Riigikohus kontrollib

TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on

kaevatud.

Hageja hinnangul kulub lapse vajaduste rahuldamiseks 511 eurot 29 senti (8000 krooni) kuus ning

kostja head varalist seisundit arvestades tuleb temalt lapse ülalpidamiseks välja mõista elatis

444 eurot (7000 krooni) kuus. Ringkonnakohus tuvastas, et lapse põhjendatud vajaduste

rahuldamiseks kulub 390 eurot (6100 krooni) kuus, ning leidis, et poolte varalist seisundit arvestades

tuleb lapse ülalpidamiskuludest jätta 2/3 kostja kanda. Sellest tulenevalt mõistis ringkonnakohus

kostjalt kokku välja elatise 250 eurot kuus. Hageja ringkonnakohtu otsust ei vaidlustanud. Kostja ei

ole ringkonnakohtu otsusega nõus. Kostja on menetluses nõustunud maksma lapsele miinimumelatist.

Kostja väitel suurendas ringkonnakohus põhjendamatult maakohtu väljamõistetud elatist, sest hageja

ei tõendanud lapse vajadusi, mis tingiksid miinimumist suurema elatise väljamõistmise. Samuti ei saa

kostja hinnangul temalt miinimumist suuremat elatist välja mõista seetõttu, et ta on osaliselt

töövõimetu ning tema varalist seisundit arvestades jääksid temaga koos elavad lapsed vähem

kindlustatuks.

12. Kuna hageja soovis saada elatist lapse ülalpidamiseks nii ajavahemikul enne 1. juulit 2010 kui ka

pärast seda, asus ringkonnakohus õigesti seisukohale, et PKS § 210 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kuni

30. juunini 2010 mõista elatis välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ning alates

1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16;

17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16).

13. Kolleegium juhib tähelepanu, et nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 kui ka kehtiva

PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Vanemal on kohustus

hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu

23. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

7-05, p 16). Lapse ülalpidamise kohustus on lapse mõlemal vanemal.

14. Lapse ülalpidamiseks vajaliku elatise suurus määrati enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 2

järgi kindlaks vanemate varalise seisundi ja lapse vajaduste järgi.

Kolleegium on viidatud sätte alusel varem leidnud, et elatise suuruse määramisel tuleb lähtuda

eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad vahendid. Eeltoodut

arvestades peab kohus tegema esmalt kindlaks lapse mõistlikud vajadused ja määrama kindlaks

kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Lisaks tuleb arvestada ka kummagi

vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks

vajalikest kuludest, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist

anda, s.o kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit arvestades otsustada, missuguses ulatuses on

vanem kohustatud neid kulutusi kandma (vt Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

19-07, p 12; 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-08, p 17; 7. detsembri 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10).

Üldjuhul olid vanemad enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi kohustatud kandma lapse

ülalpidamiseks vajalikud kulud võrdsetes osades, v.a juhul, kui vanemate ebavõrdse varalise seisundi

tõttu tuli kanda ülalpidamiskulusid proportsionaalselt varalise seisundiga. Igakuine elatis ühele

lapsele ei võinud enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 4 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võis kohus enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 61 lg-te 5 ja 6 järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla miinimummäära, sh juhul, kui

vanemal oli teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutunuks varaliselt vähem

kindlustatuks kui elatist saav laps, või vanem, kellelt elatist nõuti, oli töövõimetu.

Kolleegium on varem leidnud, et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused

toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Seetõttu tuleb lahus elavale lapsele

elatist välja mõistes arvestada kohustatud vanemaga kooselavate laste vajadusi ning enne 1. juulit

2010 kehtinud PKS § 61 lg 5 kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas vanem suudab miinimummääras

elatist makstes rahuldada samaväärselt oma teiste laste vajadusi (vt Riigikohtu 28. märtsi 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p-d 12-14; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11).

Samuti on kolleegium leidnud, et vanema töövõime kaotuse tõttu saab vanemalt miinimummäärast

väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui vanema varaline seisund ei võimalda lapsele vajalikus

suuruses elatist maksta. Kohus saab mõista elatise välja alammäärast väiksemas ulatuses juhul, kui

lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda varalise seisundi tõttu võimalik maksta elatist

alammääras, s.o juhul, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse

seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-

s 4 sätestatud ulatuses. Kui vanem ei ole täielikult töövõimetu, tuleb arvestada ka tema osalist

töövõimet ja hinnata võimalust saada sissetulekut ning maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal

on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale kuusissetuleku, mille arvel

ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole alust jätta temalt välja mõistmata enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 61 lg-s 4 sätestatud elatise alammäära (vt Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-19-07, p 12; 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-08, p 11; 27. aprilli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 13).

Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva

ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike

vahendite saamiseks, kuid seejuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja

minimaalselt vajalik elustandard (vt Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07,

p 12).

Seega tuli enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi määrata elatise suurus kindlaks

vastavalt lapse põhjendatud vajadustele ning üldjuhul pidi kumbki vanem kandma pool lapse

põhjendatud vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest, kuid mitte vähem kui seaduses

sätestatud miinimum. Vanema töövõimetus ja teised ülalpeetavad lapsed andsid alust mõista vanemalt

välja miinimummäärast väiksem elatis üksnes juhul, kui vanema varaline seisund ei võimaldanud

sellises suuruses elatist maksta.

15. Kehtivas õiguses on lapse ülalpidamise nõude suurus sätestatud PKS §-s 99. PKS § 99 lg-te 1 ja 2

järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse)

vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi,

sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi,

alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kolleegiumi hinnangul on ka kehtiva

regulatsiooni eesmärgiks tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad

materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19).

Seejuures on kehtivas õiguses erinevalt varasemast õigusest sõnaselgelt sätestatud, et lapse

elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad

saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest

elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise

elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi

muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning

sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. Kolleegium selgitab, et PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse

järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd

peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust

summast suurem.

Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt

elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last

ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama

astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus

määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning

ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse

sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva

sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt

vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.

Kolleegium rõhutab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma

sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse

ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse

ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga

väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3 kohaldamisel. See tähendab, et vanema osa

arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut

saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.

Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda

tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

ühetaoliselt.

PKS § 101 lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära. Erandina võib kohus PKS § 102 lg 2 teise ja kolmanda lause järgi

mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, sh vanema

töövõimetuse korral või olukorras, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise

väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist nõudev laps. PKS § 98 lg 1 järgi on

isiku kõik alaealised lapsed õigustatud saama ülalpidamist esimeses järjekorras.

Seega peab vanem hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul andma lapsele ülalpidamist

seaduses sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses

sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast

väiksema elatise.

16. Praeguses asjas rikkus ringkonnakohus asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisel

oluliselt menetlusõiguse normi ning kohaldas vääralt materiaalõiguse normi.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kuna nii enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-s 4 kui ka kehtiva

PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülapidamiseks kulub

kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (vt ka

Riigikohtu 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20). Samuti tuleb eeldada, et mõlemad

vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vanemalt

lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud miinimumist suuremas määras peab lapse

vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks

tehtud (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12).

Käesolevas asjas ringkonnakohus luges küll tuvastatuks, et lapse vajadused ja tema tavalisele

elulaadile vastav elatis on suurem kui seaduses sätestatud miinimumelatis, kuid ei ole oma järeldust

põhjendanud, sh viidanud tõenditele. Samas jättis ringkonnakohus ebaõigesti tähelepanuta kehtiva

PKS §-s 99 sätestatu (vt käesoleva otsuse p 15).

TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab hageja

praeguses asjas kostjalt lapsele seaduses sätestatud miinimumelatisest suurema elatise saamiseks

kõigepealt tõendama, et lapse ülapidamise mõistlikud vajadused enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 61 lg 2 ja kehtiva PKS § 99 järgi on seaduses sätestatud miinimummäärast (enne 1. juulit 2010

kehtinud PKS § 61 lg 4 ja kehtiva PKS § 101 lg 1 järgi) suuremad. Samuti peab hageja lapse

ülalpidamise kuludest suurema osa kostja kanda jätmiseks tõendama 1. juulil 2010 jõustunud

PKS § 105 lg-s 3 sätestatud eelduste esinemise (vt käesoleva otsuse p 15).

Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et lapse mõistlikud vajadused on suuremad seadusest

tulenevast miinimumvajadustest. Sellises olukorras sai ringkonnakohus lähtuda kolleegiumi

hinnangul üksnes lapse miinimumvajadustest ning mõista kostjalt välja elatise, mis ei ületa seaduses

sätestatud elatise miinimummäära.

Kostja kinnitusel suudab ta oma töövõimetusest tingitud vähenenud sissetulekute juures temaga koos

elava nelja alaealise lapse kõrvalt maksta lahus elavale lapsele seaduses sätestatud miinimumelatist.

Seega ei soovi kostja, et temalt lapsele väljamõistetav elatis oleks väiksem seaduses sätestatud

miinimumelatisest, vaid palub oma varalise seisundi tõttu jätta tema kanda lapse ülalpidamiskuludest

seaduses sätestatud miinimumi suurune osa juhul, kui lapse mõistlikud ülalpidamiskulud on seaduses

sätestatud miinimumkuludest suuremad. Seega ei pea ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel

otsustama, kas kohaldada kostja suhtes enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg-t 4 ja kehtiva

PKS § 101 lg-t 1. Ringkonnakohus peab otsustama, kas lapse mõistlikud vajadused on suuremad

seaduses sätestatud elatise miinimummäärast ning kas ja kuivõrd saab lapse ülapidamise kohustuse

jagamisel vanemate vahel kalduda kõrvale vanemate võrdsuse põhimõttest.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hageja varalist seisundit hinnates lähtuma eeldusest, et

ka hageja suudab katta vähemalt poole lapse ülapidamise miinimumvajadustest. Hageja peab juhul,

kui ta väidab vastupidist, tõendama mõjuva põhjuse, mis annaks alust tema osa lapse

ülapidamiskuludes vähendada alla seaduses sätestatud miinimummäära. Asjaolu, et hageja oli töötu ja

tal puudus sissetulek, ei ole mõjuv põhjus, mis annaks alust jätta tema kanda miinimumist väiksem

osa lapse ülalpidamiskuludest. Samas võib hageja varaline seisund mõjutada lapse tavalisest

elulaadist tuleneva ülapidamise ulatust (vt käesoleva otsuse p 15).

Kolleegiumi selgitab, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate

sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse

korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb

vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Praeguses asjas asus ringkonnakohus

kaudsete tõendite alusel seisukohale, et kostja varalised võimalused on oluliselt suuremad sellest,

mida kostja ise väidab, ning hagejal ei ole sissetulekut ja teda ei muuda kostjaga varaliselt võrdseks

ka kinnisasjade omamine. Selline oletustel põhinev umbkaudne järeldus ilma vanemate varalist

seisundit täpselt tuvastamata ei ole kolleegiumi hinnangul piisav kostjalt seaduses sätestatud

miinimumist suurema elatise väljamõistmiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

ülalmärgitut arvestades tuvastada nii lapse mõistlikud vajadused kui ka vanemate varaline seisund

ning asjakohaste tõendite puudumise korral lähtuda eeldusest, et lapsel on õigus saada üksnes

miinimumelatist. Kolleegium juhib tähelepanu, et laste huve puudutavas vaidluses võib kohus

TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti

(vt Riigikohtu 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-07, p 14; 2. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 19; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 12).

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule.

Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu