3-2-1-111-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

L. L hagi I. M vastu M. L sünniaktis vanema kande

vaidlustamiseks, I. M isaduse tuvastamiseks ja I. M-lt M. L

ülalpidamiseks elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-49269

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. L kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1251 eurot 9 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja L. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Sergei Politšev

Kostja I. M (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

24. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 22. juuni 2011. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-49269 ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada L. L-le kassatsioonkaebuselt 9. veebruaril 2012 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. L (hageja) esitas 15. juulil 2008 I. M (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja on

M. L (laps) isa, ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise.

Hagiavalduse kohaselt sündis poolte suhetest 15. juunil 2005 poeg. Pärast lapse sündi lubas kostja

hagejat materiaalselt aidata, kuid ei teinud seda.

Lapse sünniakti on isana kantud I. K, kellega hageja oli lapse sündimise ajal ametlikus abielus. I. K ei

ole aga lapse isa. Kohtla-Järve Linnakohtu 18. mai 1999. a otsusega oli I. K tunnistatud teadmata

kadunuks. Lapse registreerimise ajal ei olnud hageja ja I. K abielu lahutatud. Abielu lahutati

28. juunil 2005, s.o pärast lapse sündi.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel ei saa ta olla lapse isa.

3. Viru Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2009. a otsusega hagi ja tuvastas, et laps põlvneb kostjast,

ning mõistis lapse täisealiseks saamiseni kostjalt välja elatise. Kostja esitas apellatsioonkaebuse.

Tartu Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid

tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hageja pidi eelkõige vaidlustama perekonnaseaduse

(PKS) § 44 lg 2 järgi lapse sünniaktis isa kohta tehtud kande.

4. 31. märtsil 2011 täpsustas hageja hagiavaldust ja palus tunnistada lapse sünniakti tehtud isa kande

ebaõigeks, ennistades selleks ettenähtud tähtaja. Seejärel palus hageja tuvastada, et laps põlvneb

kostjast, ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise lapse täisealiseks saamiseni.

5. Kostja ei tunnistanud endiselt hagi ning palus jätta selle aegumise tõttu rahuldamata.

6. Viru Maakohus rahuldas 22. juuni 2011. a otsusega hagi, ennistas lapse sünniaktis isa kande

ebaõigeks tunnistamiseks kohtusse pöördumise tähtaja, tunnistas lapse sünniakti tehtud isa kande

ebaõigeks, tuvastas, et laps põlvneb kostjast, mistõttu tuleb kostja kanda isana lapse sünniakti, ning

mõistis lapse ülalpidamiseks alates 15. juulist 2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni välja 139 eurot

1 senti kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Otsuse põhjenduste kohaselt võib kehtiva PKS § 93 lg 1 kohaselt vaidlustada isaduse kohtus ühe

aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks

olevad asjaolud teatavaks saanud. Vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teadvustas hageja endale

ajavahemikul 2006 juunist kuni 15. juulini 2008, mil hageja veendus, et kostja ei kavatse isakohustusi

täita ja lapse kasvatamist rahaliselt toetada. Hoolimata isaduse vaidlustamise aluseks olevate

asjaolude teadasaamisest jättis hageja isaduse vaidlustamata. Ta ei teinud seda ka siis, kui esitas hagi

põlvnemise tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks.

Hageja ei ole vanema kannet vaidlustanud, kuigi lapse sündi ja abielulahutust perekonnaseisuasutuses

registreerides sai ta perekonnaseisuasutusest teada õigusest tunnistada kanne ebaõigeks. Hageja

lahutatud abikaasa ei saanud olla lapse isaks, sest kohus oli 18. mail 1999, s.o mitu aastat enne

lahutuse vormistamist, tunnistanud ta teadmata kadunuks.

Hageja oleks pidanud esitama kohtule kande ebaõigeks tunnistamise hagi hiljemalt 15. juulil 2008,

mil ta esitas hagi lapse põlvnemise tuvastamiseks ja lapsele elatise saamiseks. Nimetatud tähtaeg

tuleb ennistada, sest hageja sai oma õigustest teada alles ringkonnakohtu otsusega.

Perekonnaseisuasutuses lapse sünni registreerimisel hagejale teada antud üheaastast tähtaega ei saa

arvama hakata alates temale tähtaja selgitamisest, sest alused, miks oli vaja isaduse kanne

vaidlustada, tekkisid hiljem. Asjaolud lapse isa kande vaidlustamiseks tekkisid siis, kui kostja keeldus

last toetamast.

Kuna lapse sünniakti isana kantud mees oli kohtuotsuse järgi juba 1999. a-l teadmata kadunud, ei saa

lapse sünniakti kantud mees olla lapse isa. Sellest asjaolust piisab, et tunnistada lapse sünniakti isa

kohta tehtud kanne PKS § 44 lg 1 alusel ebaõigeks. Laps ei saa põlvneda sünniakti isana kantud

mehest ka seetõttu, et DNA-ekspertiisi tulemuste järgi põlvneb laps teisest isikust. I. K kanti lapse

isana sünniakti seetõttu, et lapse ema oli temaga lapse sünni registreerimiseni abielus.

Kuna lapse põlvnemist saab tuvastada alles pärast seda, kui isa kanne lapse sünniaktis on tunnistatud

ebaõigeks, ei saa põlvnemise tuvastamise nõue olla aegunud. Arvestades ekspertiisi tulemusi, on

tõendatud, et laps põlvneb kostjast, ning kostja tuleb PKS § 42 lg 2 järgi lugeda lapse isaks.

Kuna kostja on lapse isa, tuleb temalt lapse ülalpidamiseks mõista alates hagi esitamisest hagi

esitamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 2 alusel välja elatis 139 eurot 1 senti kuus.

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 13. jaanuari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, kummagi poole maakohtu

menetluskulud poole enda kanda, apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda, hageja riigi

õigusabi kulud riigi kanda ja mõistis hagejalt osamaksetena välja ekspertiisikulu.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib kehtiva PKS § 93 lg 1 järgi isaduse kohtus

vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on

vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud.

Hageja esitas 31. märtsil 2011 maakohtule nõude tunnistada lapse sünniaktis kanne tema isa kohta

ebaõigeks. Samuti esitas ta taotluse ennistada hagi esitamise tähtaeg.

Maakohus tuvastas, et hageja sai teada vanema kande vaidlustamise üheaastasest tähtajast lapse sünni

registreerimisel, s.o 29. juunil 2005, kuid hagi esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kuna kostja keeldus

ülalpidamist andmast.

Maakohus ennistas põhjendamatult hagi esitamise tähtaja. TsMS § 67 näeb ette seaduses sätestatud

menetlustähtaja ennistamise võimaluse, kuid PKS § 93 lg-s 1 märgitud tähtaja puhul on tegemist

aegumistähtajaga, mida ei ole võimalik ennistada. Riigikohus on 9. jaanuari 2008. a määruses

tsiviilasjas nr 3-2-1-131-07 asunud seisukohale, et PKS § 44 lg-s 3 märgitud tähtaeg on

aegumistähtaeg. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 ja kehtiva PKS § 93 lg 1 on sisult

analoogsed ja sätestavad üheaastase aegumistähtaja vanema kohta lapse sünniaktis tehtud kande

vaidlustamiseks.

Kuna tegemist on aegumistähtajaga, siis võib hageja esitada hagi vanema kande vaidlustamiseks,

kuid tema hagi võidakse jätta rahuldamata, kui kohustatud pool esitab taotluse aegumise

kohaldamiseks ja kohus tuvastab, et nõue on aegunud. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist

arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on esitanud maakohtus aegumise vastuväite ning

maakohus on jätnud selle põhjendamatult arvestamata. Asja materjalidest nähtuvalt sai hageja juba

lapse sündi registreerides 29. juunil 2005 perekonnaseisuasutuses teada, et tal tuleb esitada ühe aasta

jooksul avaldus isa kande vaidlustamiseks. Kande vaidlustas ta maakohtus alles 31. märtsil 2011. Ida-

Viru Maavalitsuse kantselei rahvastikutoimingute talituse juhataja on maakohtu istungil kinnitanud,

et lapse sündi registreerides selgitati hagejale, et tal on ühe aasta jooksul võimalus pöörduda kohtusse

isa kande vaidlustamiseks. Hageja on samal kohtuistungil kinnitanud, et talle selgitati

perekonnaseisuasutuses ebaõige kande vaidlustamise asjaolusid, kuid ta ei pöördunud kohtusse, kuna

tal ei olnud kavatsust kostjalt elatist nõuda. Eelnevast järeldub, et hagejale olid juba 2005. a

juunikuus teada vaidlustamise aluseks olevad asjaolud (ebaõige kanne), samuti vaidlustamise kord.

See, et hageja lootis kostjalt saada elatist kohtuväliselt, ei ole käsitatav nõude vaidlustamise aluseks

oleva asjaoluna PKS § 93 lg 1 tähenduses.

Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue vanema kande vaidlustamiseks aegunud ning seetõttu tuleb jätta

see rahuldamata. Kuna lapse sünniaktis on märgitud lapse isana I. K, tuleb jätta rahuldamata ka

hageja nõuded tuvastada lapse põlvnemine kostjast ja kostjalt elatise väljamõistmiseks.

Riigikohus märkis 12. septembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-20-96, et kui sünniakti on isa

juba märgitud ja lapse põlvnemine sellega tuvastatud, siis tuleb asjast huvitatud isikul kõigepealt see

kanne vaidlustada ja alles pärast kohtuotsuse jõustumist saab lahendada teisest mehest põlvnemise

tuvastamise hagi. Sünniaktis isa kande vaidlustamise ja lapse põlvnemise tuvastamise hagisid ei võid

ühel ajal läbi vaadata.

Maakohus ei ole eeltooduga arvestanud ning on vaadanud läbi nii vanema kande vaidlustamise kui ka

põlvnemise tuvastamise kostjast ja kostjalt elatise väljamõistmise ühes menetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus otsuse olulises osas põhjendamata.

Ringkonnakohus ei ole lahendit tehes arvestanud asjaolu, et kostja kui lapse bioloogiline vanem ei

saanud esitada vanema kande vaidlustamise nõudele aegumise vastuväidet. Seetõttu ei saanud ka

ringkonnakohus tugineda aegumisele. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõue ei olnud suunatud

kostja vastu. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 143.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui vaatas ühes menetluses läbi nii isaduse

vaidlustamise kui ka põlvnemise tuvastamise hagi.

PKS § 93 lg 1 on põhiseadusega vastuolus, sest ei ole kuidagi põhjendatud, et lapse ema ei saa mehe

isadust vaidlustada, kui ta ei tee seda ühe aasta jooksul alates vaidlustamise aluseks olevatest

asjaoludest teadasaamisest. Samas saab laps ise täisealisena isaduse vaidlustada. Selline regulatsioon

jätab lapse ilma võimalusest saada alaealisena oma isalt elatist.

11. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kassatsioonkaebuse

rahuldamise korral palus kostja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, sest maakohus jättis

elatist välja mõistes kostja esitatud asjaolud ja tõendid tähelepanuta, millele kostja juhtis ka

apellatsioonkaebuses tähelepanu. Kassatsioonkaebust ei saa läbi vaadata, sest selle on esitanud

kassaatorina hageja lepinguline esindaja, kes aga ei saa olla asjas menetlusosaline.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

13. Esmalt märgib kolleegium, et kassatsioonkaebuse saab läbi vaadata, sõltumata sellest, et

kassatsioonkaebuse päisesse on kassaatoriks märgitud hageja lepinguline esindaja, ning kostja

vastuväide ei ole põhjendatud.

TsMS § 679 lg 3 järgi peab kassatsioonkaebus menetlusse võtmiseks mh vastama seaduses sätestatud

nõuetele. Kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega

sätestatud nõuetele, jätab Riigikohus TsMS § 682 järgi kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega

läbi vaatamata või annab kassaatorile mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, kui esineb

kassatsioonkaebuse läbivaatamist takistav puudus, mida ilmselt saab kõrvaldada. Kostja väitel tuleb

jätta kassatsioonkaebus läbi vaatamata, sest selles on kassaatoriks märgitud hageja lepinguline

esindaja (vandeadvokaat). Kolleegium leiab, et iseenesest on õige kostja väide, et

tsiviilkohtumenetluses ei saa kassaatoriks olla isiku esindaja.

Hagimenetluses on TsMS § 198 lg 1 p 1 järgi menetlusosalisteks pooled ja kolmas isik.

Tsiviilkohtumenetluse poolteks on TsMS § 205 järgi hageja, s.o isik, kes on esitanud hagi, ja kostja,

s.o isik, kelle vastu hagi on esitatud. Esimese astme kohtu lahendi peale võib TsMS § 630 lg 1 järgi

esitada apellatsioonkaebuse esimese astme kohtu menetluse pool ja iseseisva nõudega, erandina ka

iseseisva nõudeta kolmas isik. Ringkonnakohtus, s.o apellatsioonimenetluses on TsMS § 639 lg 2

järgi menetlusosalisteks apellatsioonimenetluse pooled, s.o apellant ja vastustaja, ning kolmandad

isikud. Ringkonnakohtu otsuse peale võib TsMS § 668 lg 1 järgi esitada kassatsioonkaebuse

apellatsioonimenetluse osaline. Seega saab kassatsioonkaebuse esitada menetlusosaline, mitte tema

esindaja. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kassatsioonkaebust ei saa läbi vaadata. Kuna

kassatsioonkaebusest saab järeldada, et kaebuse on esitanud hageja, käsitab kolleegium kaebust

hageja kassatsioonkaebusena.

14. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas hageja nõue rahvastikuregistrisse lapse isana kantud

mehe isaduse vaidlustamiseks on aegunud, mistõttu tuleb kõik hageja nõuded jätta rahuldamata.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega ja leiab, et asjas ei saa kohaldada aegumist.

Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle. Hagejal sündis 15. juunil 2005 laps. Lapse

sündimise ajal oli hageja seaduslikus abielus isikuga, kes oli tunnistatud 1999. aastal kohtulahendiga

toona kehtinud õiguse järgi teadmata kadunuks. Teadmata kadunuks tunnistatud isik kanti lapse

sündimise ajal kehtinud PKS § 39 lg 1 alusel isana lapse sünniakti. Hageja teadis, et mees, kes kanti

lapse isana lapse sünniakti, ei ole lapse isa, kuid hageja ei esitanud isaduse vaidlustamise hagi enne

1. juulit 2010. Sellise nõude esitas hageja praeguses menetluses kohtule alles 31. märtsil 2011.

Kolleegium juhib tähelepanu, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli lapse sünniakti

vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg üks aasta päevast, mil isik

sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma

pidamine selle sätte mõttes tähendas üldjuhul seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest,

millest sai järeldada, et sünniakti tehtud vanema kanne ei olnud õige, st isik sai teada asjaoludest, mis

rääkisid kandest nähtuva isaduse vastu ja andsid alust kandest nähtuvas isaduses tõsiselt kahelda

(vt Riigikohtu 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 13; Riigikohtu 16. veebruari

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14).

Kuna hageja teadis juba lapse sünni ajal ja enne sedagi, et temaga seaduslikus abielus olev mees on

teadmata kadunud ega ole lapse isa, olid hagejale kande ebaõigsust tingivad asjaolud teada juba lapse

sündides. Seega hakkas hageja nõude aegumistähtaeg kulgema alates lapse sünni registreerimisest

29. juunil 2005 ja lõppes PKS § 44 lg 3 ja TsÜS § 136 lg 2 järgi 29. juunil 2006.

15. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et hageja nõue tuleks jätta aegumise tõttu rahuldamata.

TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue)

seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik

keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult

kohustatud isiku taotlusel.

Kuna enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli ka vanema kande vaidlustamiseks

sätestatud seaduses aegumistähtaeg, võis kohus kohaldada vanema kande vaidlustamise asjas

aegumist. Seejuures ei olnud vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõue tavapärane nõue, nagu on

sätestatud TsÜS § 142 lg-s 1, s.o õigus nõuda teo tegemist või sellest hoidumist, mistõttu ei saanud

sellise nõude puhul rääkida ka kohustatud isikust, s.o isikust, kes on kohustatud teo tegema või sellest

hoiduma ja kellel on õigus esitada vaidluse lahendamisel aegumise vastuväide. Kolleegiumi

hinnangul saab aga selliseks isikuks TsÜS § 142 lg 1 ja § 143 mõttes pidada isikut, kelle vastu

vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõue kohtusse esitati.

PKS § 44 lg 2 p 1 järgi võis vanema kohta tehtud kannet vaidlustada mh lapse sünniakti emana

kantud isik. Kuigi toona kehtinud perekonnaseadus ei sätestanud, kelle vastu tuli vanema kohta

sünniakti tehtud kande ebaõigeks tunnistamise nõue esitada, sai lapse ema esitada kohtule vanema

kande vaidlustamise nõude lapse sünniakti kantud mehe vastu, kuna sellise hagiga vaidlustati lapse

põlvnemine sellest mehest. Sellest tulenevalt oli toonase õiguse järgi sellises vaidluses õigus taotleda

ka aegumise kohaldamist lapse sünniakti isana kantud mehel. Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et

lapse sünniakti isana kantud mees oleks esitanud enda kohta lapse sünniakti tehtud kande

vaidlustamisele aegumise vastuväidet, ei saanud ringkonnakohus asjas aegumist kohaldada.

16. Kolleegium juhib tähelepanu, et praeguses asjas ei ole hageja esitanud hagi vanema kande

vaidlustamiseks enne 1. juulit 2010. Hageja esitas küll 15. juulil 2008 kostja vastu hagi, milles palus

tuvastada, et kostja on lapse isa, ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise (I kd, tl 1-2),

kuid nõude vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks ja tähtaja ennistamiseks esitas hageja alles

täiendavas hagiavalduses 31. märtsil 2011 (I kd, tl 199-200). Avaldusest nähtub, et hageja esitas

vanema kande vaidlustamise ja tähtaja ennistamise nõude kostja, s.o lapse väidetava bioloogilise isa,

mitte lapse sünniakti isana kantud mehe vastu.

Kuna hageja esitas täiendava hagiavalduse ajal, mil kehtis 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus,

tuli PKS § 210 lg 1 järgi kohaldada isaduse vaidlustamise nõudele nõude esitamise ajal kehtiva

perekonnaseaduse sätteid (vt Riigikohtu 25. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 14-15).

Kehtiva PKS § 95 järgi otsustab kohus isaduse vaidlustamise mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse

vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Kuigi PKS § 95 sõnastuse järgi

otsustab kohus isaduse vaidlustamise mh lapse ema hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu, tuleb

kolleegiumi arvates mõista nimetatud sätet selliselt, et lapse ema ja laps saavad esitada hagi mehe

vastu, kelle isadust vaidlustatakse. Seega tuli praeguses asjas esitada isaduse vaidlustamise hagi

rahvastikuregistrisse (lapse sünni registreerimise ajal lapse sünniakti) isana kantud mehe vastu.

Hoolimata sellest, et hagejale oli määratud esindaja riigi õigusabi korras, on hageja esitanud nõude

vale kostja vastu. Kuna nõue esitati vale kostja vastu, pidi maakohus TsMS § 372 lg 1 järgi andma

hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, s.o hagi esitamiseks õige kostja vastu, või keelduma hagi

menetlusse võtmast, sest hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki TsMS § 371

lg 2 p 2 mõttes. Maakohus ei pööranud nimetatud asjaolule tähelepanu ja lahendas asja vale kostja

vastu. Samuti ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et maakohus rikkus asja lahendades

oluliselt menetlusõiguse normi, kui lahendas nõude vale isiku vastu. Seda tehes otsustasid kohtud

rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe õiguste ja kohustuste üle, ilma et isik oleks enda õigusi

puudutavast kohtumenetlusest teadlik ja selles kohtumenetluses ära kuulatud. Kolleegiumi hinnangul

rikkusid nii maa- kui ka ringkonnakohus seda tehes oluliselt menetlusõiguse normi, mistõttu tuleb

kohtute otsused tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, andmaks hagejale võimalus

kõrvaldada hagiavalduse puudused, s.o määrata asjas õige kostja.

17. Ühtlasi lahendasid kohtud vääralt hageja nõuded ühes menetluses. Olukorras, kus kohtu

menetluses oli hageja nõue tuvastada lapse põlvnemine kostjast ja mõista kostjalt lapse kasuks välja

elatis, ning hageja esitas lisaks nõude, milles vaidlustas rahvastikuregistrisse isana kantud mehe

isaduse, ei saanud kohus menetleda kõiki esitatud nõudeid korraga.

Kohus saab kehtiva PKS § 94 lg 1 järgi isaduse tuvastada, kui ühtki meest ei ole lapse isana kindlaks

tehtud, samuti kui isadus on vaidlustatud ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle

isadus vaidlustati. Viidatud sätte kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on

tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Seega peab

olema lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe isadus enne teise mehe isaduse tuvastamist

edukalt vaidlustatud, st jõustunud kohtulahendiga peab olema tuvastatud, et laps ei põlvne isana

rahvastikuregistrisse kantud mehest.

Kuna kohtul tuleb esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue, on kolleegiumi hinnangul üldjuhul

otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue

eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu

esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise

ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui otsus

sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise

käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus

kohtumenetluses, võib kohus TsMS § 356 lg 1 järgi peatada menetluse kuni teise menetluse

lõppemiseni.

Eeltoodut arvestades tuleb maakohtul praegust asja uuesti läbi vaadates otsustada esmalt hageja

31. märtsil 2011 esitatud isaduse vaidlustamise nõude menetlusse võtmine ning võimaluse korral

lahendada lapse isana rahvastikuregistrisse isana kantud mehe isaduse vaidlustamine eraldi kostja

vastu esitatud põlvnemise tuvastamise ja elatise saamise nõudest.

18. Kolleegiumi hinnangul ei takista hageja 31. märtsil 2011 esitatud nõude menetlemist

hagimenetluses asjaolu, et lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mees tunnistati enne lapse sündi

toona kehtinud õiguse järgi kohtulahendiga teadmata kadunuks. Teadmata kadunuks loetakse

TsÜS § 17 järgi isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta ei ole andmeid niivõrd pika aja

jooksul, et asjaolude kohaselt on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Sellise isiku varale võib

TsÜS § 18 järgi seada hoolduse ning kui viie aasta jooksul ei ole andmeid isiku elusoleku kohta, võib

kohus teadmata kadunud isiku TsÜS § 19 lg 1 järgi surnuks tunnistada. Kui isik on surnuks

tunnistatud, eeldatakse TsÜS § 19 lg 5 järgi, et ta on surnud. Enne isiku surnuks tunnistamist tuleb

seega eeldada, et isik on elus. Sellest tulenevalt on võimalik esitada tema vastu ka isaduse

vaidlustamise hagi PKS § 95 järgi.

19. Isaduse vaidlustamise nõude läbivaatamist ei takista kolleegiumi hinnangul praeguses asjas ka

see, et kehtiva PKS § 93 lg 1 järgi võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast,

millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks

saanud.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kehtivas seaduses sätestatud isaduse vaidlustamise tähtaeg ei ole

aegumistähtaeg, nagu oli sätestatud enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg-s 3. Kolleegium on

asunud seisukohale, et PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg

(vt Riigikohtu 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 14). Seega ei saa kehtiva õiguse

järgi kohus kohaldada isaduse vaidlustamise nõudele aegumist. Viidatud sätte järgi kaotab isik aasta

pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada.

Praeguses asjas sai hageja isaduse vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise) asjaoludest

teada enne 1. juulit 2010, mil seaduses oli isaduse vaidlustamiseks sätestatud aegumistähtaeg.

Aegumise vastuväidet ei ole selleks õigustatud isik esitanud. Lapse isana rahvastikuregistrisse kantud

mehe isaduse vaidlustamise avaldus esitati kohtule 31. märtsil 2011, mil kehtinud seadus nägi ette

nõuet lõpetava tähtaja.

Kuigi kehtivas perekonnaseaduses ei ole täpselt sätestatud, kuidas toimub üleminek aegumistähtajalt

nõuet lõpetavale tähtajale, leiab kolleegium, et perekonnaseaduse üldiste rakendussätete järgi tuleb

tähtaja olemuse määramisel lähtuda esmalt vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise

ajal kehtinud seadusest. Kehtiva PKS § 210 lg 1 järgi laieneb 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise

hetkeks. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne kehtiva seaduse jõustumist,

kohaldatakse PKS § 210 lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal

kehtinud perekonnaseadust. Kuna nii vanema kande ebaõigeks tunnistamise aegumistähtaeg enne

1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 mõttes kui ka isaduse vaidlustamise tähtaeg kehtiva PKS § 93

lg 1 tähenduses algavad päevast, mil isik saab teada vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest, tuleb

asjaoludest teadasaamise faktile anda PKS § 210 lg 2 järgi selline tähendus, nagu seda nägi ette sel

ajal kehtinud seadus. Praeguses asjas sai hageja asjaoludest teada enne 1. juulit 2010. Järelikult saab

praeguses vaidluses esitada lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mees tema isaduse vaidlustamise

asjas aegumise vastuväite.

Lisaks tuleb arvestada, et kehtiva PKS § 210 lg 1 järgi tuleb perekonnaõiguslikele suhetele alates

1. juulist 2010 kohaldada kehtivat perekonnaseadust. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et ka juhul,

kui isaduse vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise) asjaolud said isikule teatavaks

enne 1. juulit 2010 ja sellest tulenevalt on kohustatud isikul õigus esitada aegumise vastuväide, tuleb

pärast 1. juulit 2010 esitatud isaduse vaidlustamise nõuetele kohaldada ka kehtiva PKS § 93 lg-s 1

sätestatud nõuet lõpetavat tähtaega. Sellist tähtaega ei saa kolleegiumi hinnangul kohaldada

tagasiulatuvalt alates asjaoludest teadasaamisest, vaid üksnes alates kehtiva perekonnaseaduse

jõustumisest. Seega saab sellisel juhul isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates kehtiva

perekonnaseaduse jõustumisest. Praeguses asjas esitas hageja isaduse vaidlustamise nõude 31. märtsil

2011, mil isaduse vaidlustamise nõuet lõpetav tähtaeg ei olnud kehtiva PKS § 93 lg 1 mõttes

möödunud.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hagejale.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik