3-2-1-99-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-99-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Andres Ree hagi OÜ Termia vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 017/2008/4070

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-25796

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andres Ree kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

58 982 eurot 81 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Andres Ree (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kristiina Lee

Kostja OÜ Termia (registrikood 10098891)

Asja läbivaatamise kuupäev

8. oktoober 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 18. mai 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-25796 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Küllike Namm (arvelduskonto nr 10220011658017,

AS SEB Pank) 20. märtsil 2012 Andres Ree kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andres Ree (hageja) esitas 31. mail 2010 Harju Maakohtule OÜ Termia (varasema ärinimega

AS Termia) (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada täiteasjas nr 027/2008/4070 sundtäitmise

lubamatuks, samuti tunnustada, et täiteasjas puudub kehtiva seaduse kohane täitedokument ja et

varasemat täitedokumenti ei ole võimalik täita. Hageja esitas ka alternatiivse taotluse viivisintresside

vähendamiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja vastu alustatud kostja kui sissenõudja avalduse alusel 22. mail

2008 täitemenetlust täiteasjas nr 017/2008/4070. Täitmisteate kohaselt on täitedokument Tallinna

notar Liia Aigro 9. augusti 2001. a otsus nr 4121, nõude sisuks võlg. Täitmisteate kättetoimetamise

aktile ei ole nimetatud otsust lisatud, kuid täitedokumendiks on ilmselt 9. augustil 2001 notar Liia

Aigro tõestatud hageja ja kostja sõlmitud AS Porkka Eesti aktsiate ostu-müügileping. Selle

müügilepingu punktist 3.3 tuleneb, et ostja tasub müüjale aktsiate ostuhinna kahes osas - 9. augustil

2002 ja 9. augustil 2003. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi hakkas

aegumistähtaeg kulgema 9. augustil 2003, s.o teise ostuhinna tasumise tähtajast arvates ja tähtaeg

nõude maksmapanekuks möödus 9. augustil 2006. Täitmisavalduse esitamise kuupäevana on

täitmisteates märgitud 19. mai 2008, seega on avaldus täiturile esitatud umbes 2,5 aastat pärast

TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega ning sissenõudja nõue on aegunud.

Hageja väitel on ta esitanud vaidlusaluses täiteasjas 4. juunil 2008 kohtutäitur P. Lantini tegevuse

peale kaebuse, mille kohtutäitur jättis rahuldamata. Hageja vaidlustas kohtutäituri otsuse Harju

Maakohtus, kuid kohus jättis kaebuse 13. augusti 2008. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-52155

menetlusse võtmata, selle määruse jättis Tallinna Ringkonnakohus 14. oktoobri 2008. a määrusega

muutmata. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis 8. jaanuari 2009. a määrusega hageja määruskaebuse

menetlusse võtmata. 2. veebruaril 2009 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu nõudega

tuvastada hageja õigus keelduda 922 880 krooni 50 sendi suuruse nõude täitmisest ning

täitedokumendi puudumine täiteasjas nr 017/2008/4070 (tsiviilasi nr 2-09-4062). Asjas jõustus

Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2010. a otsus, millega Harju Maakohtu 30. septembri 2010. a

otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega jäeti rahuldamata hageja hagi kostja vastu, tuvastamaks, et

alustatud täitemenetlus on õigusvastane ja hagejal on õigus keelduda kostja nõude täitmisest. Hageja

arvates tuleb eelnimetatud kaebuse ja hagi esitamise tõttu lugeda tema nõude aegumine peatunuks

ajavahemikul 4. juunist 2008 kuni 13. jaanuarini 2009. Uuesti peatus aegumine alates 2. veebruarist

2009.

3. Hageja esitas 4. juunil 2010 ka hagi tagamise taotluse, milles taotles täiteasjas menetluse

peatamist. Harju Maakohus rahuldas 9. augusti 2010. a määrusega taotluse, peatades menetluse

täiteasjas nr 017/2008/4070 praeguses asjas tehtava lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.

4. Kostja ei tunnistanud hagi, paludes jätta hagi läbi vaatamata või kohaldada hageja nõude suhtes

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel aegumist. Kohtule 30. jaanuaril 2009 esitatud hagis

leidis hageja, et sissenõudja nõue on aegunud, samas taotleb ta oma uues, praeguses hagis jälle

sundtäitmise lubamatuks tunnistamist aktsiate ostuhinna sissenõudmise aegumise tõttu. Seega on uus

hagi esitatud täpselt samadel asjaoludel mis eelminegi, milles on olemas jõustunud kohtuotsus

(tsiviilasi nr 2-09-4062). 23. veebruaril 2010 tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse, millega jättis

hageja hagi kostja vastu rahuldamata. Seega on nimetatud asjas kohtuotsus jõustunud.

Hageja on esitanud hagi TMS § 221 alusel, mis sätestab 30-päevase hagi esitamise tähtaja. Kostja ei

nõustu hageja väitega aegumise tähtaja peatumise kohta kunagi kohtutäituri tegevuse peale esitatud

kaebuse tõttu. Samuti ei ole ta nõus hageja käsitlusega, nagu oleks sissenõudja nõue tema vastu

aegunud. TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti

kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat.

5. Harju Maakohus jättis 18. mai 2011. a otsusega hagi rahuldamata aegumise tõttu ja mõistis hagejalt

välja riigilõivu 4729 eurot 46 senti riigituludesse ning jättis ülejäänud menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Samuti tühistas kohus Harju

Maakohtu 9. augusti 2010. a määrusega hagi tagamiseks rakendatud abinõu.

Õiguse üldpõhimõtte kohaselt, kui võetakse vastu uus õigusnorm või muudetakse olemasolevat ja

soovitakse uuele normile anda tagasiulatuvat jõudu juba tekkinud õigussuhetele, asjaoludele või

toimingutele, tuleb seadusandja sellelaadne soov väljendada seaduse rakendussätetes (vt Riigikohtu

22. oktoobri 2003. a kohtuotsus asjas nr 3-2-1-96-03, p 19). Arvestades, et tsiviiltäitemenetlust

reguleerivad normid on tsiviilkohtumenetluse jätkuna käsitletavad menetlusnormide kogumina, et

hageja on vaidlusaluse täiteasja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks hagi esitanud 31. mail 2010

ning ei ole rakendussätteid, mis annaks asjassepuutuvatele õigusnormidele tagasiulatuva jõu, tuleb

TsMS § 6 järgi praeguses asjas kohaldada enne 5. aprilli 2011 kehtinud täitemenetluse seadustiku

sätteid.

TMS § 221 lg 3 kohaselt võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva

pärast täitmisteate kättetoimetamist. Maakohus tuvastas, et hagejale toimetati vaidlusaluses täiteasjas

täitmisteade kätte 27. mail 2008. Selle asjaolu üle ei vaielda ning see nähtub ka täitmisteate

kättetoimetamise aktist. Hagi aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 135 lg 1 järgi kulgema 28. mail 2008.

Seega pidi hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks esitama hagi kostja vastu hiljemalt

26. juunil 2008. Hagi on kohtule esitatud 31. mail 2010, mistõttu on hagi täiteasjas nr 017/2008/4070

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks aegunud.

Maakohtu hinnangul ei saa võlgniku TMS § 217 järgi kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamist

võrdsustada hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 2 p 4 tähenduses, sest TMS § 217 kohase kaebuse

eesmärgiks on kontrollida vaid kohtutäituri tegevuse õiguspärasust täitemenetluse korraldamisel,

mitte aga lahendada võlgniku ja sissenõudja vahelist materiaalõiguslikku vaidlust ning otsustada

sundtäitmise lubatavuse üle. Kuivõrd ka hageja hagi kostja vastu tuvastada hageja õigus keelduda

922 880 krooni 50 sendi suuruse nõude täitmisest ning täitedokumendi puudumine täiteasjas

nr 017/2008/4070 (tsiviilasi nr 2-09-4062) on kohtule esitatud 2. veebruaril 2009, s.o pärast

TMS § 221 lg-s 3 sätestatud hagi esitamise tähtaja möödumist, siis ei saa nimetatud hagi esitamine

enam praeguse hagi aegumist mõjutada.

Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on nõude maksmapanek aegumise tagajärjel välistatud. Seetõttu jätab

maakohus vaidluse lahendamisel tähelepanuta hageja esitatud väited ja tõendid nõudeõiguse

olemasolu kohta, samuti ei analüüsi kohus muid vastuväiteid, mille kostja esitas hagile lisaks

aegumise vastuväitele (vt Riigikohtu 11. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02).

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

Kostja palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega.

Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et maakohus kohaldas õigusnorme vääralt ja

üllatuslikult. Pooled ei vaielnud selle üle, et vaidlusaluses täiteasjas toimetati täitmisteade hagejale

kätte 27. mail 2008. Praeguse hagi esitas hageja kostja vastu kohtule 31. mail 2010. TMS § 221 lg 3

kohaselt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte

hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Seega oli hagi esitatud hiljem kui 30 päeva

pärast täitmisteate kättetoimetamist ning maakohus jättis põhjendatult hagi rahuldamata. Kohtul oli

kohustus kohaldada seadust, mis kehtis ajal, mil täitmisteade võlgnikule kätte toimetati. Hilisemal

seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Kuna hagi esitati kohtusse alles 31. mail 2010, oli 30 päevane

hagi esitamise tähtaeg möödunud. Tähtaja ületamise tõttu on hageja TMS § 221 lg 3 järgi kaotanud

õiguse esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Siinjuures tuleb täpsustada, et TMS § 221

lg-s 3 märgitud 30-päevane tähtaeg on õigust lõpetav ehk välistustähtaeg. Juba üksnes seetõttu on

asjakohatud hageja viited tähtaja peatumisele TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel. Ülalnimetatud asjaolusid on

menetluse kestel pooltega arutatud, mistõttu ei ole toimiku materjaliga kooskõlas hageja väide

maakohtu otsuse üllatuslikkuse kohta.

Maakohus ei rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Maakohtu 26. aprilli 2011. a istungi

protokollist ei ole võimalik leida neid asjaolusid, millele hageja kaebuses viitab.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi Harju

Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse järgi peatus hagi aegumistähtaeg 4. juunil 2008 kohtutäituri tegevuse peale kaebuse

esitamisel ja 2. veebruaril 2009 tuvastushagi esitamisel. Seega on kohtud valesti kohaldanud

TsÜS § 160 lg 2 p 4. Kaebus kohtutäituri otsuse peale on eelviidatud sätte tähenduses kaebus

kohtueelses menetluses.

Kohtud oleksid pidanud aegumise hindamisel lähtuma kehtivast täitemenetluse seadustikust, mis

lubab hagi esitada kuni täitemenetluse lõpuni.

Kostja kohtutäiturile esitatud nõue on aegunud. Leping, milles lepiti kokku kohesele sundtäitmisele

allumine, ei ole täitedokument kehtiva TMS § 2 lg 1 mõttes, seega TsÜS § 157 lg 1 ei kohaldu.

Selline kokkulepe oli täitedokument enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TMS järgi.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 11

lg 4 sätestab küll, et sellise dokumendi võib erandina esitada sundtäitmisele, kuid ei sätesta, et selline

dokument oleks täitedokument TMS § 2 lg 1 mõttes, ning et sellisest dokumendist tuleneva nõude

aegumistähtaeg oleks 30 aastat. Hageja taotles maakohtus ka TsMSRS § 11 lg 4 põhiseaduse

vastaseks tunnistamist, kohtud ei ole seda väidet analüüsinud. TsMSRS § 11 jõustus alles

4. veebruaril 2006, mitte 1. jaanuaril 2006 koos uue TMS-ga. Ajavahemikus 1. jaanuarist 2006 kuni

3. veebruarini 2006 tekkis hagejal õiguspärane ootus, et regulatsioon jääb püsima, st et kostja ei saa

oma nõuet sundtäitmisele esitada.

Arusaamatuks jääb, kuidas on kostja arvutanud nõude suuruse.

9. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise

lause alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kolleegium lahendab esmalt kassatsioonkaebuses tõstatatud küsimuse sellest, kas ja kuidas

muutis TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise korda ja

tuginemist hagi aegumisele 5. aprillist 2011 kehtima hakanud TMS § 221 lg 3 uus redaktsioon.

Enne 5. aprilli 2011 kehtinud TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaselt võis sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate

kättetoimetamist. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva TMS § 221 lg 3 kohaselt võib sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitada täitemenetluse lõpuni.

Riigikohus on varasemates lahendites leidnud, et TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi

esitamise tähtaeg on nõude aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu 14. novembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-

101-07 tehtud määruse p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ega nõustu ringkonnakohtu

teistsuguse seisukohaga. Kolleegium on ka seisukohal, et alates 5. aprillist 2011 kehtivas TMS § 221

lg-s 3 ei sätestata enam aegumistähtaega, vaid reguleeritud on õigust lõpetav tähtaeg. Seega ei ole

seadusandja 5. aprilli 2011. a muudatustega pikendanud senist aegumistähtaega, vaid on kehtestanud

õigust lõpetava tähtaja, mille järgimist peab kohus kontrollima omal algatusel.

12. Riigikohus on 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-75-12 tehtud otsuse p-s 13 jõudnud seisukohale,

et TMS § 221 lg 3 alates 5. aprillist 2011 kehtiv redaktsioon kohaldub ka neis tsiviilasjades, milles

kohtulahend tehakse pärast 5. aprilli 2011, ning kostja on taotlenud enne 5. aprilli 2011 kehtinud

redaktsiooni alusel aegumise kohaldamist. Riigikohus põhjendas seda seisukohta järgmiselt:

"Riigikohus on 12. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-91-08 tehtud määruse p-s 12 leidnud, et

seaduse rakendussätte puudumisel tuleb kohaldada eraõiguse põhimõtet, mille kohaselt kord tekkinud

nõue lahendatakse tekkimise aja õiguse järgi, erandiks on aga seadusjärgsed tulevikku suunatud

nõuded. Kuigi täitemenetlusõigus ei ole eraõiguse osa, on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

oma iseloomult tulevikku suunatud kujundushagi (vt Riigikohtu 28. septembril 2011 tsiviilasjas nr 3-

2-1-60-11 tehtud otsuse p 21). Seetõttu peab kolleegium võimalikuks alates 5. aprillist 2011 kehtiva

TMS § 221 lg 3 redaktsiooni kohaldamist. Maakohtu lahendi tegemise ajal ei olnud enam

õigusnormi, mis andnuks kohtule alust kohaldada aegumist. Samas ei olnud ära langenud

(väidetavad) alused sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks."

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. TMS § 221 lg 3 vale tõlgendamise tõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus tühistada. Kuna kumbki kohus ei ole seni analüüsinud hageja ega kostja muid

väiteid, tuleb asi tagasi saata maakohtule.

13. Kuna otsuse eelmistes punktides on kolleegium nõustunud kassatsioonkaebuse väitega hagi

aegumise kohaldamise ebaõigsuse kohta ning tühistanud alama astme kohtute lahendid, langeb ära

vajadus vastata kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele, sh aegumise peatumise kohta.

14. Kolleegium märgib TsMSRS § 11 lg 4 väidetava ebaõige kohaldamise kohta (kuna tegemist on

õigusliku väitega) siiski järgmist. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et poolte 9. augustil 2001

sõlmitud notariaalselt tõestatud aktsiate müügileping oli täitedokument enne 1. jaanuari 2006

kehtinud TMS tähenduses. Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva TMS kohaselt ei ole selline leping

täitedokument. Siiski nägi seadusandja TsMSRS § 11 lg-s 4 ette ka sellise lepingu korral jätkuva

võimaluse esitada see kohtutäiturile sundtäitmiseks. Sisuliselt anti TsMSRS § 11 lg-s 4 seega

sellistele lepingutele täitedokumendi staatus ega nähtud ette, et sellisel juhul kehtiksid teistsugused

aegumistähtajad, täitmise erikord vms.

Kolleegium ei näe ka TsMSRS § 11 lg 4 põhiseadusega vastuolu seetõttu, et seadusandja ei

kehtestanud TsMSRS § 11 lg-t 4 1. jaanuarist 2006, vaid 4. veebruarist 2006. Võlgnikul ei saanud

olla õigustatud ootust, et enne 1. jaanuari 2006 kehtivalt sõlmitud täitedokument ilma ühegi

lisatingimuseta enam ei kehti või et sellest dokumendist tulenevat aegumistähtaega lühendatakse

äärmiselt olulisel määral (30 aastalt 3 aastale). Küll võis sissenõudjal olla vastupidine õigustatud

ootus, st et kehtivale seadusele vastavat täitedokumenti võimaldataks samadel tingimustel täitmisele

esitada ka pärast 1. jaanuari 2006. Viimati nimetatud järeldusele on jõudnud Riigikohus ka 2. juunil

2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08 tehtud määruse p-s 13.

Seega on võimalik sellistest lepingutest tulenevatele nõuetele kohaldada ka TsÜS § 157 lg-st 1

tulenevat aegumistähtaega.

15. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

16. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tema

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik