3-1-1-83-12 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12 1. Nõustun täielikult kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-83-12 tehtud otsuse (edaspidi: otsus) p-des 7 ja 8 märgituga, ehk siis sellega, et kassatsiooni väited kannatanu apellatsiooniõiguse puudumise kohta, nagu ka selle kohta, et ringkonnakohus on väljunud apellatsiooni piiridest, on ekslikud. Samuti jagan otsuse p-s 11 märgitut, mille kohaselt kehtivast karistusõigusest ei tulene, et vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga peaks kohus tuvastama mingisuguseid erandlikke asjaolusid, kas siis kuriteo tehioludes või süüdlase isikus. Küll aga ei saa ma nõustuda otsuse p-dega 9 ja 10, milles nõustutakse ringkonnakohtu seisukohaga, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus selle karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. Leian, et otsuse argumendid ei ole selles osas veenvad ja välistada ei saa ka teistsugust, ehk siis vastupidist tõlgendust. Põhjendan oma seisukohti lühidalt järgnevaga. 2. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 sätestab, et süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses tehes vähendab kohus pärast kõigi kuriteo asjaolude kaalumist süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra, ja mõistes karistust KarS § 64 järgi, vähendatakse süüdistatavale mõistetavat liitkaristust ühe kolmandiku võrra. 3. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks tema süü ja süü ei sõltu asjaolust, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Samuti on korduvalt märgitud (vt otsuse p 9), et ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama samadele põhimõtetele, nagu üldmenetluses, ning selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra menetlusõigusliku vastukaaluna süüdistatava mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Ometi leian, et eelöeldu (millega ma mööndusteta nõustun) ei tähenda seda, et karistuse mõistmine piirneb üksnes KarS § 56 lg 1 põhimõtetega ja kõik sellest väljapoole jääv on midagi muud. Käesoleva kohtuasja kontekstis leian, et isikule, kelle süüle vastab 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus, mida KrMS § 238 lg 2 alusel on vähendatud 1 aasta ja 8 kuuni, on mõistetud karistuseks siiski 1 aasta ja 8 kuud, mitte aga 2 aastat ja 6 kuud vangistust, ehk siis olen seisukohal, et ka karistuse vähendamine KrMS § 238 lg 2 alusel on hõlmatud karistuse mõistmisest ja et selline karistuse vähendamine (loe: mõistmine) ei ole kuidagi vastuolus KarS § 56 lg-ga 1. 3.1 Esmalt toetun KrMS § 238 lg 2 tekstile. Selles ei räägita lühimenetluses otsuse tegemisel juba mõistetud põhikaristuse vähendamisest ühe kolmandiku võrra. Vastupidi - seaduse tekst räägib mõistetava, ehk mõistmisel oleva põhikaristuse vähendamisest, mis omakorda tähendab vaid seda, et KrMS § 306 lg 1 p-s 6 nimetatud karistusena, mis tuleb süüdistatavale mõista (ja etteruttavalt - mis on oluline KarS § 69 alusel vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga), peab KrMS § 238 lg 2 silmas juba kolmandiku võrra vähendatud karistust. 3.2 Lühimenetluses mõistetava põhikaristuse kolmandiku võrra vähendamine ei vii karistuse mõistmist kuidagi vastuollu KarS § 56 lg-s 1 sisalduvate karistuse mõistmise üldpõhimõtetega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü, samuti arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Need põhimõtted ei kao kusagile ka karistuse mõistmisel lühimenetluses. Vastupidi - kõike seda tuleb arvestada ja arvestataksegi ka lühimenetluses karistuse mõistmisel. Asjaolu, et lisaks nende põhimõtete järgimisele võimaldab lühimenetlus „teatavat boonust“ vastutasuks kiirema menetluse ja süüdistatava mitmest menetlusõigusest loobumise eest, seda ei väära - ka lühimenetluses jääb karistamise aluseks isiku süü. 3.3 Otsuse p-s 10 on väidetud, et materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud karistuse kergendamised ei kumuleeru, kuna tegemist on erinevate õiguslike instituutidega, mis lähtuvad erinevatest eesmärkidest, sest vastupidisel juhul ei ole enam selgelt piiritletav ja kohtuotsusest jälgitav, millistel alustel on kohus põhikaristuse mõistnud. Väide on mulle mõneti arusaamatu. Esiteks on menetlusseaduses otsesõnu ette nähtud olukorrad, kus kohtuotsusest jääbki selgusetuks, millistel alustel on kohus põhikaristuse mõistnud. Pean silmas olukordi, kus kõik kohtumenetluse pooled on apellatsiooniõigusest loobunud või ei ole nad selleks ettenähtud tähtaja jooksul apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud ja kohtuotsuses märgitakse vaid KrMS §-des 311 ja 313 või 314 sätestatu (KrMS § 315 lg 7). Teiseks tundub see väide, vähemalt lühimenetluse ja käesoleva asja kontekstis, olevat asjakohatu. Lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses, mis sisaldab KrMS §-s 312 märgitud kohtuotsuse põhiosa, esitatakse tulenevalt KrMS § 312 p-dest 4 ja 5 ka kergendavad ja raskendavad asjaolud ja mõistetava karistuse motiivid, samuti nähtub otsusest alati ka see kolmandik, mille võrra mõistetavat karistust vähendatakse. Seega peaksid karistuse mõistmise alused olema sellistes otsustes väga selgelt piiritletavad ja ka jälgitavad. 4. Nõustun täielikult kaitsja kassatsiooni väidetega (lühidalt refereeritud otsuse p-s 4.4) selle kohta, et ringkonnakohtu materiaalõiguslike seisukohtade aktsepteerimine toob tulevikus kaasa prognoosimatu segaduse kohtuotsuste täitmisel ja võib kaas tuua isikute põhiõiguste rikkumisi. Samuti tekitab see vähemalt esmapilgul lahendamatuid küsimusi ka teistes olukordades, kus karistuse mõistmisel pole välistatud karistuse teatav vähendamine või kergendamine. Olgu selleks siis näiteks kokkuleppekohase karistuse mõistmine kokkuleppemenetluses (KrMS § 248 lg 1 p 5) (pean silmas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009. a määruses asja nr 3-1-1-96-09 p-s 9 märgitut, mille kohaselt on kokkuleppemenetluses võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul), karistuse kergendamine mõistliku menetlusaja ületamise tõttu (KrMS § 306 lg 1 p 61) või ka karistuse kergendamine KarS §-s 60 ettenähtud juhtudel. 5. Tulles kokkuvõtvalt tagasi käesoleva kohtuasja juurde, olen seisukohal, et kuna isikule ei mõisteta lühimenetluses samade tegude eest mitut erinevat karistust vaid üks, siis A. Galotinile on Harju Maakohtu 9. detsembri 2011. a kohtuotsusega mõistetud karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust. Kohtuotsusest on selgelt jälgitav, et selle karistuse mõistmise aluseks on olnud A. Galotini süü ja tema karistamisel on arvestatud kergendavaid asjaolusid ja raskendavate asjaolude puudumist, samuti võimalust mõjutada A. Galotinit edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Seega on A. Galotini karistamisel väga selgelt arvestatud KarS § 56 lg-s 1

sisalduvaid karistuse mõistmise üldpõhimõtteid. Karistuse mõistmise käigus on nende üldpõhimõtete alusel saadud karistust KrMS § 238 lg 2 alusel põhjendatult vähendatud kolmandiku võrra ja karistuseks, mis tuleb A. Galotinile mõista KrMS § 306 lg 1 p 6 tähenduses, on saadud 1 aasta ja 8 kuud vangistust. KrMS § 69 lg 1 kohaselt võib kohus kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga. A. Galotinile mõistis kohus 1 aasta ja 8 kuud vangistust, mistõttu leian, et kohtul oli (muidugi A. Galotini nõusolekul) alus selle vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Ühtegi kaalukat argumenti teistsuguse otsuse tegemiseks ei ole kohtud minu hinnangul asjas esile toonud. Eeltoodu alusel leian, et A. Galotini kaitsja kassatsioon tuleks rahuldada osaliselt - ringkonnakohtu otsus tuleks tühistada ja maakohtu otsus jõustada. Hannes Kiris