3-1-1-83-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-12

Otsuse kuupäev

19. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksei Galotini süüdistuses KarS § 199 lg 2

p-de 7, 8 ja 9 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-11862

Kassatsiooni esitaja

Aleksei Galotini kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ainar Koik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a kohtuotsus muutmata ja kaitsja

kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus tunnistas 9. detsembri 2011. a otsusega lühimenetluses Aleksei Galotini süüdi

KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi ning mõistis talle karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis

kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta ja 8 kuud vangistust. KarS § 69 lg 1 alusel asendas kohus

mõistetava vangistuse (605 päeva) üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tegemise tähtajaks määras

kohus 24 kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. KarS § 69 lg-te 4, 6 ja 7 alusel allutati A. Galotin

üldkasuliku töö tegemise ajaks käitumiskontrollile ning määrati, et üldkasuliku töö tegemise ajal peab

ta järgima KarS § 75 lg 1 p-des 1 - 5 ettenähtud kontrollnõudeid Tallinna Vangla Harju

kriminaalhooldusosakonna juhataja määratud kriminaalhooldaja järelevalve all. A. Galotin tunnistati

KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi süüdi selles, et ta pani detsembris 2010 toime korduvaid ja

süstemaatilisi murdvargusi korteritest Tallinnas, tekitades kannatanutele kahju kokku rohkem kui

16 000 euro ulatuses.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas kannatanu R. K. Apellant leidis, et A. Galotinile mõistetud karistus on

liiga kerge ja taotles süüdistatavale kaheaastase reaalse vangistuse mõistmist pärast ühe kolmandiku

mahaarvamist KrMS § 238 lg 2 järgi.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt

KarS § 69 lg-te 1, 4, 6 ja 7 kohaldamise osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. KrMS § 238 lg 2

alusel ärakandmisele kuuluva karistuse (1 aasta ja 8 kuud vangistust) algusajaks loeti A. Galotini

karistuse kandmisele asumise päev. Ringkonnakohtu otsuse põhistused on kokkuvõtlikult järgmised.

3.1. KarS § 69 lg 1 kehtestab üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused. Selle sätte kohaselt

saab üldkasulikku tööd kohaldada siis, kui süüdlast on karistatud maksimaalselt kaheaastase

vangistusega ja süüdlane on nõus selle asendamisega üldkasuliku tööga. Maakohus on A. Galotinit

karistanud KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi vangistusega 2 aastat ning 6 kuud. Seega on mõistetud

karistus tähtajaga üle kahe aasta, mis välistab KarS § 69 kohaldamise. Ekslik on maakohtu seisukoht,

et kuna tegemist on lühimenetlusega ja vähendatud karistuseks on vangistus 1 aasta ja 8 kuud, on

vangistuse asendamine KarS § 69 alusel võimalik. Üldkasuliku töö kohaldamiseks on alust juhul, kui

isikule etteheidetav teosüü ning kahjustatav õigushüve on väike. Selle üheks väljenduseks on ka

mõistetava karistuse kestus vähem kui kaks aastat. KarS § 69 sõnastus on suunatud esmajoones

karistusseadustiku alusel mõistetavale karistusele, mitte aga kandmisele kuuluvale karistusele, mille

vähendamine lühimenetluses toimub KrMS § 238 lg 2 alusel. Vastasel korral oleks tulemuseks

süüdistatavate ebavõrdne kohtlemine. Näiteks kui isikud panevad toime kuriteo ühiselt ja

kooskõlastatult, kuid nende kriminaalasju lahendatakse eri menetlustes - ühel üld-, teisel aga

lühimenetluses, siis vaatamata sarnasele teosüüle ning osalusastmele oleks KarS § 69 sätete

rakendamine võimalik neist vaid ühe suhtes. Asjaolu, et lühimenetlus toob kaasa kandmisele kuuluva

karistuse vähendamise, ei anna alust järelduseks, et mõistetavaks karistuseks ongi vähendatud

karistus. Süüdlasele mõistetavaks karistuseks on ikkagi karistusõiguses ettenähtud alustel mõistetud

karistus.

3.2. Karistus 2 aastat ja 6 kuud vangistust on põhjendatud, seaduslik ja mõistetud karistusmäära

muutmiseks ning selles osas otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. Seevastu peab

vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga kohus olema veendunud, et isik ei pane vabaduses viibides

toime uusi kuritegusid. Peavad olema tuvastatavad mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude

tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Kriminaalasja

materjalide põhjal ei saa jõuda veendumuseni, et esineksid asjaolud, mis annaksid aluse KarS § 69

kohaldamiseks. Töökoha ja perekonna olemasolu pole iseenesest asjaolud, mis annaksid vahetult

pärast kohtu poolt määratud katseaja lõppu, süstemaatiliselt, eluruumidesse sissetungimisega seotud

vargusi toimepannud isiku suhtes aluse KarS § 69 sätete kohaldamiseks. Lisaks formaalsete eelduste

puudumisele ei ole käesoleval juhul tuvastatavad ka erandlikud asjaolud, materiaalsed eeldused, mis

arvestades nii toimepandu raskust kui süüdlase isikut, annaksid aluse KarS § 69 sätete

kohaldamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Galotini kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut.

Kaitsja taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja asja maakohtule uueks arutamiseks

saatmist. Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires.

Käesoleval juhul on ringkonnakohus apellatsiooni piire ületanud. Kannatanu apellatsioonis ei

käsitleta A. Galotini suhtes Kars § 69 lg-te 1, 4, 6 ja 7 ebaõiget kohaldamist. Kõik kannatanu

apellatsioonis viidatud süüd raskendavad asjaolud on ilmselt põhjendamatud ja annavad aluse

apellatsiooni määrusega läbi vaatamata jätmiseks KrMS § 326 lg 2 teises lauses ettenähtud alusel.

Kriminaalasja uueks arutamiseks I astme kohtule saatmise vajadus tuleneb ringkonnakohtu

põhjendustes korduvalt väljendatud seisukohast, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud lühimenetlust

reguleerivaid sätteid, konkreetselt KrMS § 238 lg 2. Apellatsiooni põhjendatuse kohta ei ole

ringkonnakohus otsuses sisulist seisukohta võtnud.

4.2. Lähtuvalt KrMS § 344 lg-st 2, mille kohaselt on kannatanul kaebeõigus üksnes tsiviilhagisse

puutuvas osas, on küsitav, kas ja millega on I astme kohus käesoleval juhul konkreetse kannatanu

subjektiivseid õigusi rikkunud, kuna tsiviilhagi on rahuldatud täies ulatuses ning kannatanut puudutas

üksnes üks kuriteoepisood paljudest. Teised kannatanud ei ole süüdistatavale mõistetava karistusega

puutumuses apellatsiooni esitanud.

4.3. Ringkonnakohtu põhjendused viitega oma varasemale lahendile ei toeta selles asjas tehtud

otsuses toodud seisukohti. Need vaid rõhutavad, et välistada tuleb sama süüdistuse puhul esinevate

isikute kriminaalasjade läbivaatamist eraldi menetlustes. Samas ei saa eitada karistuse

individualiseerimise vajadust.

4.4. Ringkonnakohtu materiaalõiguslike seisukohtade aktsepteerimine toob tulevikus kaasa

prognoosimatu segaduse kohtuotsuste täitmisel ning isikute põhiseaduslike õiguste rikkumise.

Kinnipeetavate süüdimõistetute suhtes muutub KarS § 76 lg-te 1 ja 2 kohaldamine prognoosimatuks,

kui vanglad hakkavad lühimenetluses süüditunnistatud isikute karistust arvestama algselt määratud,

mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistusest. Seaduse mõttest tulenevalt on lühimenetlus

ettenähtud selleks, et süüdistataval, tulenevalt oma põhiseaduslike õiguste realiseerimisest

loobumisest, oleks võimalik kasutada karistusõiguslikke mööndusi. Kuna süüdistatav käesoleval

juhul on loobunud reast protsessuaalsetest õigustest, ei saa nõustuda ka ringkonnakohtu

põhjendustega A. Galotini suhtes Kars § 69 kohaldamise või mittekohaldamise kohta. KrMS § 237

lg-st 4 tulenevalt puudus A. Galotinil antud menetlusliigi valimisel võimalus esitada täiendavaid

tõendeid või taotleda tunnistajate ülekuulamisest iseenese veel positiivsemaks iseloomustamiseks.

4.5. Kui ringkonnakohus leidis, et I astme põhjendused süüdistatavale karistuse mõistmisel ei ole

õiged või karistuse liik ja määr on põhjendamata, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks

maakohtule. Karistuse põhjendamata jätmine on samuti kohtuotsuse tühistamise alus, mida võib

käsitleda kriminaalmenetlusnormide olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõistes.

5. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik. Ta

leiab, et kaebus on põhjendamatu. Kohtuotsuse põhistused A. Galotini vangistuse ühiskondlikult

kasuliku tööga asendamise tühistamise osas on loogilised. Kriminaalasja arutati kannatanu

apellatsiooni alusel, kes soovis A. Galotini rangemat kohtlemist võrrelduna maakohtuga. Kannatanul

oli seaduslik alus sellekohase apellatsiooni esitamiseks. A. Galotin tunnistas ennast maakohtu istungil

kogu süüdistuse mahus süüdi ja tema käitumise tõendatuse osas vaidlust pole. Selles osas ei esitanud

apellatsiooni ei süüdistatav ega tema kaitsja. Nad nõustusid A. Galotinile maakohtu poolt mõistetud

vangistuse, selle määra ja vangistuse asendamisega üldkasuliku tööga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassatsioonkaebuses toodud menetlusõiguslikke probleeme

(I), seejärel võtab seisukoha kaitsja materiaalõiguslike väidete osas ja lahendab kriminaalasja (II).

I

7. Kaitsja leiab kassatsioonis, et kannatanul puudus apellatsiooniõigus, kuna tema subjektiivseid

õigusi polnud maakohtu otsusega rikutud. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 17 lg 1 kohaselt on kannatanu kohtumenetluse pool. Sellest

tulenevalt on tal muuhulgas õigus esitada apellatsioon (KrMS § 318 lg 1) ning anda arvamus

süüdistuse ja karistuse kohta (KrMS § 38 lg 1 p 9). Otseseid piiranguid tema apellatsiooniõigusele

selles ega teistes sätetes pole ette nähtud, seda erinevalt nt tsiviilkostjast ja kolmandast isikust. KrMS

§ 318 regulatsioon erineb oluliselt ka KrMS § 344 lg-st 2, mille kohaselt on kannatanu

kassatsiooniõigust piiratud ja temal lubatud ringkonnakohtu otsust vaidlustada üksnes tsiviilhagisse

puutuvas osas. See seondub aga kassatsioonimenetluse ja selle piiridega (KrMS § 352 koos § 363 lg-

ga 5), mis erinevad oluliselt kohtulikule arutamisele ringkonnakohtus seatud tingimustest (vrdl KrMS

§-d 331 - 338). Samuti ei küsita lühimenetluse kohaldamisel kannatanu nõusolekut, mistõttu pole ta

loobunud enda subjektiivsest õigusest vaidlustada maakohtu otsust. Järelikult on kannatanul

subjektiivne õigus vaidlustada maakohtu otsust tsiviilhagisse mittepuutuvas osas, sh mõistetud

karistuse osas ka siis, kui prokurör ei saa esitada (KrMS § 318 lg 3 p 2) või ei ole esitanud

apellatsiooni. Kannatanul pole kaebeõigust üksnes juhul, kui prokurör on süüdistusest loobunud

KrMS § 14 lg 2 ja § 301 alusel ning seetõttu puudub KrMS §-dest 5 ja 268 lähtuvalt nõutav riiklik

süüdistus selles kriminaalasjas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

49-07, p 9).

8. Kassatsioonis märgitu kohaselt on ringkonnakohus väljunud apellatsiooni piiridest, kuna

apellatsioonis ei käsitletud A. Galotini suhtes Kars § 69 lg-te 1, 4, 6 ja 7 ebaõiget kohaldamist.

Kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole apellatsiooni piirest väljunud.

Kannatanu on vaidlustanud A. Galotinile mõistetud karistuse, sh vangistuse asendamise üldkasuliku

tööga KarS § 69 alusel. Sellel, millistele konkreetsetele motiividele apellatsiooni esitaja kaebuses

tugines, ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Ringkonnakohus on seega kriminaalasja

lahendanud apellatsioonkaebuse piirides (KrMS § 331 lg 2). Samuti on ainetud kaitsja väited selle

kohta, et ringkonnakohus oleks pidanud saatma asja tagasi I astme kohtule uueks arutamiseks.

II

9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse A. Galotinile karistuse mõistmise osas. Kaitsja

hinnangul kohaldas ringkonnakohus sellega ebaõigesti materiaalõigust, kuna KarS § 69 järgi

vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga oleks pidanud lähtuma KrMS § 238 lg 2 järgi ühe

kolmandiku võrra vähendatud karistusest. Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema

süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü

suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist

teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele

põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja 24.

oktoobri 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse

kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest

menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete

tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3

p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse

puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. detsembri 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09, p 9 ja 24. oktoobri 2011 otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 14). Taoline karistuse vähendamine ei ole subsumeeritav KarS §-s

56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtete ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavate

asjaolude alla, vaid tuleneb eelpool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt

lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist.

10. Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel

mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel

või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus

mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte

see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Materiaalõiguslikud ja menetlusõiguslikud

karistuse kergendamised ei kumuleeru, kuna tegemist on erinevate õiguslike instituutidega, mis

lähtuvad erinevaist eesmärkidest. Vastupidisel juhul ei ole enam selgelt piiritletav ja kohtuotsusest

jälgitav, millistel alusel on kohus põhikaristuse mõistnud. Eeltoodust johtuvalt nõustub

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2

aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub

seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS §

69 alusel. Seega ei kohaldanud ringkonnakohus maakohtu otsust osaliselt tühistades ebaõigesti

materiaalõigust.

11. Seevastu on ebaõige ringkonnakohtu lahendis toodud seisukoht, mille kohaselt peab kohus

vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastanud mingid erandlikud asjaolud, kas siis

kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks.

Kriminaalkolleegium märgib, et selline järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just

vangistuse kohaldamine eeldab erandlikke asjaolusid (KarS § 56 lg 2).

12. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 ja §-st 363 jätab kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a kohtuotsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni

rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi