3-4-1-15-12 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-15-12

Otsuse kuupäev

18. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Henn Jõks, Lea

Kivi ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud

riigilõivuseaduse § 57 lõike 1 koostoimes sama seaduse lisaga

1 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Harju Maakohtu 18. juuni 2012. aasta määrus tsiviilasjas nr 2-

12-19832 ja Harju Maakohtu 22. juuni 2012. aasta määrus

tsiviilasjas nr 2-12-24487

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes

lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) olid põhiseadusega

vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti tuli

hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti, ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 575 204

eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 19 173 eurot 49

senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tsiviilasjas nr 2-12-19832 esitas OÜ Põltsamaa Graniit 18. mail 2012 kohtule AS-i Mecro vastu

hagi, milles nõudis 632 145 euro suuruse ostuhinna tagastamist ja palus välja mõista 2891 euro 77

sendi suuruse intressi ning viivise. Hageja tasus hagiavalduse esitamisel riigilõivu 10 082 eurot 6

senti. Sellise suurusega nõudelt tuli hagi esitamisel tegelikult tasuda riigilõivuseaduse (RLS) § 57

lõike 1 ja lisa 1 alusel riigilõivu 19 173 eurot 49 senti. Hageja taotles sellises suuruses riigilõivu ette

nägevate sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja hagi menetlusse võtmisel

kohaldamata jätmist.

2. Harju Maakohus jättis 18. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-12-19832 RLS § 57 lõike 1

koostoimes lisaga 1 asjassepuutuvas osas põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata. Maakohus

määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 10 085 eurot 6 senti ja võttis hagi menetlusse. Harju

Maakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 22. juunil 2012.

3. Tsiviilasjas nr 2-12-24487 esitas AmberWood Invest OÜ 21. juunil 2012 Atex Corporation OÜ

vastu hagi, milles nõudis 350 000 euro suuruse lepingulise kohustuse täitmist. Hagilt tasuti riigilõivu

2500 eurot. RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 alusel tuli sellise suurusega nõudelt tasuda hagi esitamisel

riigilõivu 14 060 eurot 56 senti. Hageja taotles riigilõivu alandamist kuni 2500 euroni. Harju

Maakohus järeldas sellest, et hageja palus tunnistada RLS § 57 lõike 1 koostoimes lisaga 1 alusel

hagilt tasuda tuleva riigilõivu suuruse põhiseadusega vastuolus olevaks.

4. Harju Maakohus jättis 22. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-12-24487 RLS § 57 lõike 1

koostoimes lisaga 1 asjassepuutuvas osas põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata. Maakohus

määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 2500 eurot ja võttis hagi menetlusse. Harju Maakohtu

määrus jõudis Riigikohtusse 3. juulil 2012.

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis 3. oktoobri 2012. aasta määrusega Harju

Maakohtu 18. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-12-19832 algatatud põhiseaduslikkuse

järelevalve asja nr 3-4-1-15-12 ja Harju Maakohtu 22. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-

12-24487 algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-16-12 ühte menetlusse.

KOHTU MÄÄRUSED

6. Harju Maakohus lähtus määrustes tasumisele kuuluva riigilõivu põhiseadusvastasust tuvastades

Riigikohtu riigilõive puudutavast praktikast. Juurdepääs õigusemõistmisele peab olema tegelikult

tagatud,

kuid

asjassepuutuvas

määras

riigilõivud

piiravad

kohtusse

pöördumise

õigust

ebaproportsionaalselt.

7. RLS lisa 1 tabelijärgse riigilõivu suuruseks on umbes 3% nõude suurusest, lisaks tuleb arvestada

ka vajadusega esitada apellatsioonkaebus, millelt tasutakse riigilõivu samas määras. Oleks

ebamõistlik eeldada, et isikud peaksid tsiviilõiguslikes suhetes osaledes jätma kohtukulude varuks

vähemalt 6% neile kuuluva, lepinguga omandatava või võõrandatava vara väärtusest.

8. Üldjuhul peaks keskmine kohtusse pöörduja suutma ise tasuda riigilõivu. Võimalus taotleda

menetlusabi ei tähenda, et lubamatut põhiõiguste riivet pole, kuna lõiv tuleb menetlusabi andmise

korral tasuda hiljem (erand tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 190 lõikes 7). Enamasti ei saa

isik ka oodata kohtusse pöördumisega seni, kuni ta on kogunud riigilõivu tasumiseks vajaliku summa.

Hagi esitamise aeg on piiratud aegumistähtaegadega, mitmete õigussuhete puhul on kehtestatud

õigust lõpetavad tähtajad. Apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb raha riigilõivu tasumiseks leida 30

päeva jooksul. Samuti kannab hageja riigilõivu kostjalt tagasisaamise riski. Seejuures peab kohtulik

kaitse olema tagatud ka siis, kui hagi edulootus ei ole 100% kindel, samuti peab olema kostjal

võimalus vaielda hagile vastu siis, kui ta ei ole 100%-liselt veendunud hagi rahuldamata jäämises.

Paljude kohtumenetluste tulemus selgub alles arutamise käigus, nt kui on selge, milliseid tõendeid

õnnestus koguda.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

9. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et maakohtus kohaldamata jäetud riigilõivumäärad on

põhiseadusega vastuolus. Riigikogu on korduvalt juhtinud tähelepanu, et 30. juunini 2012 kehtinud

riigilõivude suurused hagihinnalt olid ebaproportsionaalsed ning Eestis kehtiv riigilõivude

regulatsioon vajas ülevaatamist ja korrastamist eesmärgiga jõuda paindlikuma regulatsioonini.

1. juulil 2012 jõustusid riigilõivuseaduse muudatused, millega alandati riigilõivumäärasid oluliselt.

Seega on seadusandja leidnud, et riigilõivu legitiimseid eesmärke on võimalik saavutada ka

madalamate riigilõivudega.

Tsiviilasja nr 2-12-19832 menetlusosalised

10. AS Mecro leiab, et riigilõivuseaduse asjassepuutuvad sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. Harju

Maakohus oleks pidanud neid kohaldama. Kohustus tasuda 19 173 eurot 49 senti riigilõivu ei riku

hageja õigusi. Hageja jaoks ei piira seaduses sätestatud määras lõivu tasumine juurdepääsu

õigusemõistmisele.

11. Kuna hageja ei ole riigi õigusabi taotlust esitanud, ei ole tal majanduslikust olukorrast tulenevalt

probleeme RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 järgse riigilõivu tasumisega (TsMS § 181 lõige 1). Seega ei ole

piiratud hageja põhiseaduse (PS) § 15 lõikes 1 sätestatud õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse takistuse korral oleks aga hagejal olnud

võimalik taotleda riigilt menetlusabi (TsMS § 180 lõige 1) või vähemalt riigilõivu osadena tasumist

TsMS § 181 lõike 31 alusel. Riigi menetlusabi saamise võimalusega riigilõivude osalise tasumise näol

on eraõiguslikule juriidilisele isikule tagatud õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kaevata ka suhteliselt suurte riigilõivude korral.

12. OÜ Põltsamaa Graniit arvates riivab tema hagilt tasumisele kuuluva riigilõivu summa

ebaproportsionaalselt PS § 15 lõikes 1 ja §-s 32 sätestatud põhiõigusi. Hageja hinnangul ei esine

praegu asjaolusid, millest tulenevalt peaks põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht

erinema ja kohus otsustama teisiti, kui on olnud Riigikohtu senine praktika riigilõivuseaduse lisa 1

tabelis sätestatud riigilõivumäärade põhiseaduspärasuse hindamisel.

13. 12. aprillil 2011 tunnistas Riigikohus asjas nr 3-2-1-62-10 põhiseadusega vastuolus olevateks

riigilõivuseaduse sätted, mis nägid ette kohustuse tasuda tsiviilasja hinna puhul üle 10 000 000 krooni

lõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni. Riigikohus määras sellise

suurusega apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks põhiseadusvastaseks

tunnistatud määrast viis korda väiksema lõivu, s.o 19 173 eurot 49 senti (300 000 krooni) (otsuse

punkt 49). Selles kohtuasjas oli hageja põhinõue 31 500 000 krooni ja viivis 9 802 109 krooni 59

senti, sama suure summa kohta esitati ka apellatsioonkaebus. Praeguses asjas on hageja esitatud hagi

põhinõue 632 145 eurot (9 890 919 krooni 96 senti) ehk kolm korda väiksem kui viidatud asjas nr 3-

2-1-62-10. RLS § 57 lõike 1 ja selle lisa 1 tabeli järgi peab hageja tasuma aga lõivu tervelt 19 173

eurot 49 senti.

Tsiviilasja nr 2-12-24487 menetlusosalised

14. AmberWood Invest OÜ ja Atex Corporation OÜ Riigikohtule arvamusi ei esitanud.

Õiguskantsler

15. Õiguskantsleri arvates oli RLS § 57 lõike 1 ja RLS lisa 1 koostoime regulatsioon praeguses asjas

asjassepuutuvate riigilõivumäärade osas vastuolus PS §-dega 15 ja 11.

16. Õiguskantsler peab probleemseks madalama astme kohtute väljakujunenud praktikat määrata

enne Riigikohtu otsust nende hinnangul põhiseaduspärase suurusega riigilõiv. Samas leiab

õiguskantsler, et juhul, kui madalama astme kohtu määratud uus riigilõiv on mõõdupärase suurusega

(st kaebuse esitamise ajal majanduslikult põhjendatud ja eesmärgipärane), võib mõista kohtu

aktiivsust ja menetlusökonoomilist kaalutlust jätkata kohtumenetlust vaatamata põhiseaduslikkuse

järelevalve algatamisele. Täielikult probleemivabaks ta sellist madalama astme kohtute

väljakujunenud praktikat siiski ei pea, seda nendel juhtudel, kui tekib kahtlus kohtu määratud uue

riigilõivu määra põhiseaduspärasuses (nt juhul, kui see erineb märkimisväärselt alates 1. juulist 2012

jõustunud ja varasemaga võrreldes tunduvalt väiksemast riigilõivu määrast või see ületab määra,

mille Riigikohus on varem lugenud ülemäära kõrgeks). Nii peab õiguskantsler võimalikuks

lahendust, kus kas praegusel või muul sarnasel juhtumil võib Riigikohus lõpuks leida, et ka

madalama astme kohtu määratud uus riigilõiv ei ole põhiseaduspärase suurusega (või siis leida, et

asjassepuutuva riigilõivu suurus on siiski põhiseaduspärane).

17. Tsiviilasjas nr 2-12-19832 Harju Maakohtu 18. juunil 2012 määratud riigilõiv 10 085 eurot 6 senti

võib olla ikkagi ülemäära kõrge. Riigilõivu määr kui põhiõiguse piirang peab olema majanduslikult

põhjendatud ning võimalikult leebe. Õiguskantsleri hinnangul tuleks praegusel juhul riigilõivu

suuruse hindamisel arvestada seadusandja kaalutlusi Riigikogus 6. juunil 2012 vastu võetud ning 1.

juulil 2012 jõustunud, varasemaga võrreldes tunduvalt madalamate riigilõivumäärade kehtestamisel.

Uute riigilõivude suurused peaksid vastama kaasaja ehk 2012. aasta Eesti ühiskonna ja majanduse

oludele ning saavutama seejuures soovitud eesmärgid. Ajal, mil maakohus määras 18. juunil 2012

tsiviilasjas nr 2-12-19832 uue ja põhiseaduspärase suurusega riigilõivu, oli juba teada seadusandja

hinnang põhiseaduspärasele riigilõivu suurusele aastal 2012. Riigilõivuseaduse muudatuste kohaselt

oleks riigilõivu määr olnud ca 5000 eurot ehk poole väiksem. Tsiviilasjas nr 2-12-24487 võttis Harju

Maakohus 22. juunil 2012 uue ja kohtumääruse tegemise hetkel veel jõustumata, kuid alates 1. juulist

2012 kehtima hakanud riigilõivu määra aluseks põhiseaduspärase suurusega riigilõivu määramisel.

Justiitsminister

18. Justiitsminister pidas põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-12 esitatud arvamuses selles

asjas asjassepuutuvas määras riigilõivu põhiseaduspäraseks.

19. RLS lisas 1 sätestatud riigilõivumääradega sooviti need tsiviilasjade lahendamisel muuta

võimalikult kulupõhiseks. Näiteks katsid kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud riigilõivuseaduse

riigilõivumäärad ligikaudu 90% tsiviilkohtumenetluse kuludest, millest tulenevalt ülejäänud 10% jäi

maksumaksja kanda. Sellest järeldub ka RLS § 57 lõike 1 ja lisa 1 alusel kehtestatud

riigilõivumäärade ratsionaalne põhjendus. Tulenevalt sellest, et tsiviilkohtumenetluses on kohtu

rolliks õiguskaitse, õigusemõistmine ja õigusrahu pakkumine omavahel kokkuleppele mittejõudnud

poolte vahel, tuleb lugeda põhjendatuks tsiviilvaidlustega seotud kulude katmise kohtuasja poolte

kohtukuludest, selmet asetada see koormis maksumaksjaile.

20. Justiitsminister ei nõustu väitega, et lõivude kehtestamisega on loodud olukord, kus piiratakse

isikul tema eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks kohtusse pöörduda ning seeläbi

piiratakse isiku õigust tõhusale õiguskaitsele. Olukorras, kus on olemas õiguslik mehhanism

maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastamiseks (TsMS § 180 lõike 1

punktid 1 ja 2), ei saa pidada asjassepuutuvaid riigilõivumäärasid ebaproportsionaalseteks.

Rahandusminister

21. Rahandusminister vastas seoses põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga nr 3-4-1-16-12, et kuna

kohtumenetluses makstavate lõivudega seotud sätete väljatöötamiseks on pädev Justiitsministeerium,

kellelt praeguses asjas on arvamus küsitud, ei esita rahandusminister eraldi seisukohta.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTTED

22. Riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1:

“(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi

või kindla summana.”

23. Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde RIIGILÕIVU TÄISMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE

EEST TSIVIILKOHTUMENETLUSES (EURODES) (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012)

Tsiviilasja hind kuni, k.a

Riigilõivu täismäär

319 558,24

12 782,32

383 469,89

14 060,56

Tsiviilasja hind kuni, k.a

Riigilõivu täismäär

575 204,83

17 895,26

639 116,48

19 173,49

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

24. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel

asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõige 2). Piirav või

kohustav norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse

korral teisiti kui selle kehtivuse korral.

25. OÜ Põltsamaa Graniit ja AmberWood Invest OÜ esitasid Harju Maakohtule hagiavaldused.

Maakohus otsustas 18. juuni 2012. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-12-19832 ja 22. juuni 2012. aasta

määrusega tsiviilasjas nr 2-12-24487 hagide menetlusse võtmise üle. Tsiviilasjas on hagi menetlusse

võtmise eeltingimuseks riigilõivu tasumine (TsMS § 147 lõike 1 esimene lause, § 371 lõike 1 punkt

10). Seega pidi Harju Maakohus hagide menetlusse võtmise otsustamisel (TsMS § 372, § 463 lõige 1)

kontrollima, kas hagiavaldustelt on nõutud määras riigilõiv tasutud.

26. PS § 15 lõike 2 ja § 152 kohaselt peab kohus kontrollima kõiki sätteid, mida kohaldab. Harju

Maakohus pidi hagide menetlusse võtmisel hindama ka seda, kas hagidelt tasuda tulevad riigilõivud

on põhiseaduspärased. Seejuures ei ole oluline, kas OÜ-l Põltsamaa Graniit või AmberWood Invest

OÜ-l on võimalik saada menetlusabi, kuna igal kohtusse pöördujal tuleb võtta risk, et olenemata

menetlusabi saamisest tuleb tal lõpptulemusena riigilõiv siiski tasuda (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi

2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 18.2) ja seega kohaldatakse tema suhtes riigilõivumäära

sätestavat normi. Ka juhul, kui hageja taotleks menetlusabi ja kohus kasutaks TsMS § 181 lõikes 31

sätestatud võimalust riigilõivu ajatada, tuleks riigilõiv kokkuvõttes tasuda kogu summas. Samuti ei

ole kummalgi hagejal võimalik saada riigi õigusabi (riigi õigusabi seaduse § 6 lõiked 3 ja 4), mille

suhtes võiks saajal samuti olla hüvitamiskohustus (sama seaduse §-d 16 ja 25). Seetõttu saab

Riigikohus hinnata kohaldamisele kuuluvate riigilõivumäärade põhiseaduslikkust.

27. Praegusel juhul tuleneb 19 173 euro 49 sendi ja 14 060 euro 56 sendi suuruse riigilõivu tasumise

kohustus hagide esitamise hetkel (vastavalt 18. mail ja 21. juunil 2012) kehtinud RLS § 57 lõikest 1

koostoimes lisaga 1, mis määras, millist riigilõivu tuleb tasuda vastavalt kuni 639 116 euro 48 sendi

ja kuni 383 469 euro 89 sendi suuruse hagihinna korral. Kui nimetatud normid oleksid olnud

põhiseadusega vastuolus, ei tuleks hagidelt sellises suuruses riigilõivu tasuda.

28. Seega on praeguses asjas asjassepuutuv säte RLS § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist

2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) osas, milles tsiviilasjas hinnaga 319 558 eurot

24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti, ja

osas, milles tsiviilasjas hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti tuli hagi esitamisel

tasuda riigilõivu 19 173 eurot 49 senti.

29. Kuna asjassepuutuvad sätted on formaalselt põhiseaduspärased, siis analüüsib kolleegium nende

sätete materiaalset põhiseaduspärasust.

30. Õiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12). Hagilt tasutava

riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses

sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule

kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka

riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste

tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-4-03, punkt 16). Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele (PS §

9 lõige 2). Kui nõutavat lõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata lõivu tasumise kohustusest, on asja

menetlusse võtmine takistatud. Sellisel juhul ei kontrolli kohus ka isiku väidetud õiguste rikkumist.

31. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse piiramise

eesmärkidena on riigilõivude puhul legitiimsed õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu

põhimõte ja menetlusökonoomia (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07,

punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika; Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-

1-62-10, punkt 45; Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5).

32. Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti riigilõivu 14 060 eurot 56 senti

ja hagilt hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti riigilõivu 19 173 eurot 49 senti

tasumise nõue võib muu hulgas ära hoida põhjendamatute ja pahatahtlike hagide esitamist ning

soodustab seega menetlusökonoomia eesmärki. Samuti katavad hagiavaldustelt sellises suuruses

tasuda tulevad riigilõivud arvatavasti õigusemõistmise kulud selles kohtuastmes (vt Riigikohtu

üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 26.2), olles seega ka õigusemõistmise

kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgil sobivad abinõud.

33. Samas ei ole hagiavalduselt sellises suuruses tasuda tulevad riigilõivud vajalikud, kuna

õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik

saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed kui praeguses

määras riigilõivud. Riigikohtu üldkogu hindas 6. märtsi 2012. aasta otsuses asjas nr 3-2-1-67-11 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lõike 1 ja lisa 1 alusel hagiavalduselt hinnaga 5 000 000

(319 558 eurot 24 senti) kuni 6 000 000 krooni (383 469 eurot 89 senti) määratud 220 000 krooni

(14 060 euro 56 sendi) suuruse riigilõivu põhiseaduslikkust, leides otsuse punktis 27, et tegemist ei

olnud menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärkidel vajaliku

abinõuga.

34. Praeguses asjas hindab kolleegium hagiavaldustelt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469

eurot 89 senti ja 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti tasuda tulevate riigilõivude

14 060 eurot 56 senti ja 19 173 eurot 49 senti põhiseaduspärasust. Üldiselt olid riigilõivuseaduse lisa

1 järgsed riigilõivud alates 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 põhimõtteliselt samas määras

hoolimata vääringust, milles need olid riigilõivuseaduse lisas 1 esitatud. Seejuures on praeguse

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olevas tsiviilasjas nr 2-12-19832 1. jaanuarist 2011

kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS lisa 1 tabeli alusel arvutatud riigilõiv 19 173 eurot 49 senti sama

määr, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas 6. märtsil 2012 asjas nr 3-2-1-67-11 põhiseadusega

vastuolus olnuks riigilõivuseaduse eelmise redaktsiooni kehtivuse ajal 1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010. Erinev on vaid vääring. Seetõttu on ka praeguses, 1. jaanuarist 2011 kuni

30. juunini 2012 kehtinud riigilõivumäärade põhiseaduslikkuse järelevalve asjas asjakohane lähtuda

üldkogu viimases hagimenetluse riigilõivu puudutavas kohtuasjas esitatud seisukohtadest.

35. Vaadates üldist majanduslikku olukorda, ületavad RLS lisas 1 ettenähtud 14 060 euro 56 sendi ja

19 173 euro 49 sendi suurused riigilõivud praegusel juhul paarikümnekordselt (vastavalt 15,6 ja 21,3

kordselt) 2012. aasta Eesti keskmist brutokuupalga määra (Statistikaameti andmetel 2012. aasta

II kvartalis 900 eurot) ning vastavalt ligi 48,5 ja 66 kordselt töötasu alammäära (Vabariigi Valitsuse

22. detsembri 2011. aasta määruse nr 169 „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 kohaselt 290 eurot).

36. Kolleegium on seisukohal, et menetluses ei esine asjaolusid, mille tõttu peaks otsustama teisiti,

kui on olnud Riigikohtu senine praktika 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud

riigilõivuseaduse lisas 1 sätestatud riigilõivude põhiseaduspärasuse hindamisel (vt ka Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-12, kus

tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kuni 30. juunini 2012 kehtinud RLS § 57

lõige 1 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 447 381 eurot 53 senti kuni 511 293 eurot

18 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 16 617 eurot 2 senti).

37. Kolleegiumi hinnangul ei ole ka praeguses asjas asjassepuutuvad riigilõivud eespool esitatud

põhjustel vajalikud menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgi

täitmiseks.

38. Riigikohus tunnistab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punkti 5

alusel, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1

(1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) olid põhiseadusega vastuolus osas,

milles tsiviilasjas hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel

tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti ja milles tsiviilasjas hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni

639 116 eurot 48 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 19 173 eurot 49 senti.

39. Kolleegium selgitab, et 12. aprilli 2011. aasta üldkogu otsuses asjas nr 3-2-1-62-10, kus tunnistati

põhiseadusevastaseks RLS lisa 1 viimases lauses sätestatud riigilõiv, leiti põhiseadusega kooskõlas

olev riigilõiv tsiviilasjas esitatud apellatsioonkaebuse puhul lähima regulatsiooni põhimõttest

lähtudes, võttes lõivu samal ajal, st kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS lisa 1 tabeli viimaselt

realt (300 000 krooni) (otsuse punkt 51; vt ka tsiviilkolleegiumi 29. juuni 2012. aasta määrust asjas nr

3-2-1-58-12, punkt 12). Samas määras (19 173 eurot 49 senti) riigilõiv kehtis RLS lisa 1 tabeli

viimasel real ka 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012. Riigikohus tunnistas selle praeguses asjas

hagi esitamisel põhiseadusega vastuolus olevaks. 19 173 euro 49 sendi suurune lõiv tuli praeguses

asjas tasuda nõudelt suuruses kuni 639 116 eurot 48 senti (st kuni 10 000 000 krooni). See lõivumäär

oli asjas nr 3-2-1-62-10 põhiseaduspärane seal esitatud nõude puhul (konkreetsel juhul 31 500 000

krooni põhivõlana ja 9 802 109 krooni 59 senti viivisena; asjas nr 3-2-1-58-12 oli nõude suuruseks

50 000 000 krooni (3 195 582 eurot 40 senti)). Sama lõivumäär oli aga põhiseadusega vastuolus

nõuete puhul, mille suurus jäi vahemikku 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti

(9 000 000-10 000 000 krooni).

Märt Rask, Tõnu Anton, Henn Jõks, Lea Kivi, Lea Laarmaa