3-3-1-55-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-55-10

Määruse kuupäev

18. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

AS Pimix kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja

tollikeskuse 29. märtsi 2007. a otsus-maksuteate nr 12-5/129

ja põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 336

p 1 alapunkti 2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2010. a otsus

haldusasjas nr 3-04-407

Menetluse alus Riigikohtus

AS Pimix (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. oktoober 2010

Kohtuistungil osalenud isikud

AS Pimix (likvideerimisel) esindaja vandeadvokaat Maivi Ots

Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse esindaja

Margarita Jõepere

Põllumajandusministeeriumi esindajad Ene Maadvere ja

vandeadvokaat Carri Ginter

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada asjas menetlus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

29. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas nr 3-04-407.

3. Mõista AS Pimix (likvideerimisel) kasuks välja menetluskulud Maksu- ja Tolliametilt 4206

eurot ja 1 senti ning Põllumajandusministeeriumilt 4206 eurot ja 1 senti.

4. Tagastada AS-le Pimix (likvideerimisel) riigilõiv 644 eurot ja 89 senti.

5. Tagastada kautsjon OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co kontole nr 221013864232.

6. Riigilõivu tagastamist puudutavas osas saata määrus täitmiseks Riigi Tugiteenuste

Keskusele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le Pimix määrati, tuginedes üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 10 lg-le 1, § 6 lg-le 1 ja

§-le 7 põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 336 punkti 1 alapunktiga 2

naturaalse või, rasvasisaldusega kuni 85% massist (kombineeritud nomenklatuuri (KN) kood

0405 10 19) ülekandevaru suuruseks 0 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 550 000 kg.

Maksu- ja Tolliameti (MTA) 26. novembri 2004. a maksuteatega nr 16.2.2.-9/32 määrati AS-le

Pimix ÜLTS § 15 lg 1 alusel tasumiseks üleliigse laovaru tasu 16 318 500 krooni.

2. AS Pimix esitas 6. detsembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse 29. oktoobri 2004. a käskkirja

nr 336 punkti 1 alapunkti 2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-2577/2004) ning 9. detsembril 2004

kaebuse maksuteate nr 16.2.2.-9/32 tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2005. a

määrusega liideti kaebused ühte menetlusse (liidetud haldusasja numbriks loeti 3-2577/2004, uus

nr 3-04-407).

Tulenevalt Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-33-06 tunnistas MTA

maksuteate nr 16.2.2.-9/32 kehtetuks. Tallinna Halduskohus lõpetas 4. detsembri 2006. a määrusega

haldusasja nr 3-04-407 menetluse maksuteate nr 16.2.2.-9/32 osas.

3. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (LMTK) 29. märtsi 2007. a otsus-maksu-

teatega nr 12-5/129 määrati ÜLTS § 1 lg 2, § 14 lg 1, § 15 lg 1 ja § 17 alusel AS Pimix üleliigse

laovaru tasuks 16 318 500 krooni. Maksuhaldur selgitas, et üleliigse laovaru tasu määr on ÜLTS § 14

lg-st 2 ja Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti,

Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise

suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta art 4 lg-st 3 tulenev määr. Selleks on 1. mail 2004

kohaldatav erga omnes imporditollimaksu määr, mis on sätestatud Euroopa Komisjoni 11. septembri

2003. a määruses (EÜ) nr 1789/2003 (määrus nr 1789/2003).

LMTK leidis, et Põllumajandusministeeriumile 14. mail 2004 esitatud laovarude deklaratsiooni

kohaselt oli AS Pimix või laovaru 1. mai 2004 seisuga 550 000 kg. Tuginedes maksukorralduse

seaduse (MKS) §-le 84, leidis maksuhaldur, et kõnealuse kaubaga tehtud tehingute eesmärk oli

maksudest kõrvalehoidmise kaudu saada eelis võrreldes konkureerivate ettevõtjatega. ÜLTS-st

tulenevalt on laovaru tasu maksmise kohustus käitlejal, kellel oli õigus kaupu turule viia ja sel teel

pärast 1. maid 2004 kasu saada.

4. AS Pimix esitas 2. mail 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsus-maksuteate nr 12-5/129

tühistamiseks. Tallinna Halduskohus liitis 18. mai 2007. a määrusega selle kaebuse haldusasjaga

nr 3-04-407.

5. Tallinna Halduskohus jättis 29. oktoobri 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-04-407 kaebuse

rahuldamata.

Halduskohus leidis põllumajandusministri käskkirja nr 336 punkt 1 alapunkt 2 osas järgmist. Määruse

nr 1972/2003 ja ÜLTS eesmärgiks on välistada turumoonutuste oht. AS Pimix oli käitleja ÜLTS § 5

lg 1 tähenduses, kellele kehtis põllumajandustoote deklareerimise kohustus ning kindlaks määrati

tema ülekandevaru ja üleliigne laovaru. ÜLTS § 6 lg-st 2 (29. aprillini 2005 kehtinud redaktsioonis)

tulenevalt pidi käitleja tõendama, et 1. mail 2004 tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru

suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava

või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega. Temal lasus kohustus esitada ÜLTS § 10 lg-s 2

ja § 6 lg-s 2 toodud asjaolude kontrollimiseks täiendavaid tõendeid. Esitatud tõenditest nähtuvalt ei

olnud tegemist kaebuse esitaja tavapärase varuga. Kohus ei tuvastanud menetluslikke rikkumisi, mis

võinuks tingida haldusakti vaidlustatud osas tühistamise.

LMTK otsus-maksuteate nr 12-5/129 osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata järgmiste

põhjendustega. Kaebajal oli 1. mail 2004 deklareeritud kaubakoguse käsutusõigus ning lähtuvalt

tehingute tegelikust majanduslikust sisust oli põhjendatud AS-le Pimix üleliigse laovaru ja sellest

tuleneva tasu määramine. AS Pimix majanduslikult ebamõistlik käitumine viitab soovile saada

maksuõiguslik eelis võrreldes teiste turul konkureerivate ettevõtjatega ja tekitas seega ühisturu

moonutuste ohu. Seejuures ei ole oluline, kas eelis ka tegelikkuses saadi, vaid piisab ühisturu kui

terviku häirimise ohust. Halduskohtu hinnangul oli vaidlustatud maksuotsus piisavalt motiveeritud

ning lõppjäreldustes õige.

6. Apellatsioonkaebuses palus AS Pimix halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

tema kaebus rahuldada.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud haldusaktid on üleliigse

laovaru suuruse ja üleliigse laovaru tasu määramise osas õiguspärased järgmistel põhjustel:

1) määruse nr 1972/2003 art 4 lg-ga 1 kohustati uusi liikmesriike nõudma 1. mail 2004 vabas

ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist. Selle kohustuse täitmiseks

võttis Riigikogu 7. aprillil 2004 vastu 1. mail 2004 jõustunud üleliigse laovaru tasu seaduse. Määruse

nr 1972/2003 art 4 lg 5 kohaselt kohaldatakse seda artiklit Eesti puhul muu hulgas KN koodiga

0405 10 hõlmatud toote puhul, mille hulka kuulub ka vaidlusalusel juhul maksustatud toode KN

koodiga 0405 10 19. Kohaldatav kaupade nomenklatuur tuleneb määrusest nr 1789/2003. Määruse

nr 1972/2003 art 4 lg 3 nimetatud üleliigse laovaru maksu määrad (1. mail 2004 kohaldatav erga

omnes imporditollimaksu määr) on sätestatud määrusega nr 1789/2003 kehtestatud kaupade

nomenklatuuri II osas;

2) pole vaidlust, et määrused nr 1972/2003 ja nr 1789/2003 ei olnud Euroopa Liidu Teatajas eesti

keeles 1. mail 2004 avaldatud;

3) Euroopa Kohtu praktika (29. oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas C-140/08: Rakvere Lihakombinaat

(EKL 2009, lk I-10533)) kohaselt täitis Eesti Vabariik ÜLTS algredaktsioonis vastuvõtmisega

määrusest nr 1972/2003 tulenevad kohustused, kehtestades põllumajandustoodete üleliigse laovaru

tasu ja määrates kindlaks selle arvutamise viisi. Sellistel asjaoludel ei takista Euroopa Kohtu

11. detsembri 2007. a otsuse kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux (EKL 2007, lk I–10841) seisukohad

eraõiguslike isikute vastu tuginemist määruse nr 1972/2003 neile sätetele, mis on ÜLTS-ga üle

võetud. Siseriiklik kohus peab vajadusel ÜLTS-i tõlgendamiseks kontrollima, ega pole tuginetud

määruse niisugustele sätetele, mida ei ole ÜLTS-ga üle võetud;

4) praeguses asjas vaidlustatud aktid on antud määruse nr 1972/2003 rakendamiseks vastu võetud

Eesti seaduse, mitte aga määruse enda alusel. Eesti eraõiguslikele isikutele paneb üleliigse laovaru

tasu maksmise kohustuse ÜLTS. Euroopa Komisjoni määruse rakendamiseks vastu võetud liikmes-

riigi õigusakti avaldamisele ei ole Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsuse Skoma-Lux seisukohad

otseselt ülekantavad. Seega ei saa Eesti eraõiguslik isik üleliigse laovaru tasu määramist vaidlustades

tugineda üksnes asjaolule, et määrused nr 1972/2003 ja nr 1789/2003 ei olnud Euroopa Liidu Teatajas

1. mail 2004 eesti keeles avaldatud;

5) Euroopa Liidu õigusega, sh Euroopa Kohtu viidatud otsuses Skoma-Lux väljendatud seisu-

kohtadega, ei ole vastuolus, kui Eesti eraõiguslikule isikule pannakse kohustus, mis on sätestatud

Eesti õigusaktis, kuid selle kohustuse üksiku elemendi osas tehakse otsene viide Euroopa Liidu

määrusele, mis ei ole Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud. Euroopa Kohtu otsuse Skoma-

Lux seisukohtade kohaldatavuse aspektist on oluline määruse nr 1972/2003 sisuline kooskõla ÜLTS-

ga;

6) nähtuvalt Euroopa Kohtu viidatud otsusest Rakvere Lihakombinaat, on määruse nr 1972/2003

sätted Eestile siduvad. Määruse art 4 lg 1 ei jäta liikmesriigile ülemääraste varude omanikelt üleliigse

laovaru tasu nõudmisel diskretsiooniruumi;

7) määruse nr 1972/2003 viidatav säte (art 4 lg 5) on muutunud ÜLTS-i viitava sätte osaks. Seega

juhul, kui ÜLTS mõni muu säte ei sisalda teistsugust regulatsiooni, on määruse nr 1972/2003 viidatud

säte ÜLTS viitenormiga ka Eesti õigusesse üle võetud;

8) üldjuhul ei ole Euroopa Kohtu otsuses Skoma-Lux väljendatud põhimõtetega kooskõlas olukord,

kus isik peab talle liikmesriigi õigusaktidest tulenevate kohustuste sisust teadasaamiseks olulisel

määral tutvuma liikmesriigi keeles ametlikult avaldamata Euroopa Liidu õigusaktidega, kuid käes-

oleval juhul sellise olukorraga siiski tegemist ei ole. ÜLTS-s viidatud määruse nr 1972/2003

konkreetsed sätted eraldi võetuna ei ole mahukad. Määruse nr 1972/2003 art 4 lg 5 loetleb ÜLTS §-s

2 viidatud osas üksnes kaupade nomenklatuuri alamrubriikide numbrid;

9) määrusest nr 1789/2003 tulenev kaupade kombineeritud nomenklatuur oli Eesti õigusesse käes-

oleval juhul asjassepuutuva alamrubriigi 0405 10 osas üle võetud ja eesti keeles kättesaadav. Kaebajal

oli võimalik saada õiget teavet määrusega nr 1789/2003 kehtestatud kaupade nomenklatuuri

alamrubriigi 0405 10 sisu ja struktuuri kohta Vabariigi Valitsuse 11. detsembri 2003. a määruse

nr 311 vahendusel. 1. mail 2004 jõustunud tolliseaduse § 1 lg-s 3 sätestati, et ühenduse õigusaktidest

tulenevad impordi- ja eksporditollimaksud sätestatakse Euroopa Ühenduse Nõukogu 23. juuli 1987. a

määrusega (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta.

Kuna Ühenduse tollitariifistik sisaldub Eesti tollitariifistikus, oli ka KN koodile vastav maksumäär

üle võetud ja kättesaadav;

10) Riigikohtu praktikast tulenevalt on koostoimes määrustega nr 1972/2003 ja nr 60/2004 käitleja

ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada

sel teel kasu, kusjuures ei ole tingimata nõutav, et ta oleks kauba omanik. Asjas hinnatud tõenditest

nähtuvalt säilis AS-l Pimix deklareeritud kauba tegelik käsutusõigus, sõltumata selle omandiõiguse

ülemineku vormistamisest enne 1. maid 2004.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palus AS Pimix (likvideerimisel) tühistada täies ulatuses halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ja tühistada vaidlustatud

haldusaktid kaebuses soovitud ulatuses. Kassaator taotles ka menetluskulude väljamõistmist

vastustajatelt.

Kassaator leidis, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud Euroopa Liidu õigust ja üleliigse lao-

varu tasu seadust ning väitis järgmist:

1) kassaatori suhtes on otse ilma ÜLTS vahenduseta kohaldatud määrusi nr 1972/2003 ja

nr 1789/2003, mitte siseriiklikku õigust. Kuna ÜLTS-s osutatakse otseselt määruse nr 1972/2003

konkreetsetele sätetele koos avaldamisviitega, kohaldatakse ÜLTS alusel üksikisikute suhtes nõuete-

kohaselt avaldamata määrust;

2) Euroopa Liidu õiguses väärtustatud õiguskindluse põhimõtte üheks väljundiks on nõue, et õigus-

aktid peavad olema liikmesriigi keeles avaldatud enne, kui nendega saab panna üksikisikutele

kohustusi. Üleliigse laovaru tasu määramise seisukohast olulisi elemente (maksumaksja, maksu-

objekt, maksumäär) pole võimalik sisustada ja mõista Euroopa Liidu õigusele tuginemata;

3) arvestades halduskohtumenetlusele omast uurimispõhimõtet, oleks ringkonnakohus pidanud välja

selgitama kaebaja tegeliku võimaluse talle kohustusi panevate õigusaktidega tutvumiseks olukorras,

kus siseriiklikust õigusest ei tulenenud maksukohustuse ulatus ammendavalt ning Euroopa Liidu

õigusaktid polnud kohaselt avaldatud. Tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest Skoma-Lux (p 50) ei ole

siduvad elektrooniliselt avaldatud Euroopa Liidu õigusaktid;

4) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et 1. mai 2004. a seisuga oli kombineeritud nomenklatuur

Eesti õigusesse üle võetud ja eestikeelsena kättesaadav. Ringkonnakohtu poolt osutatud Vabariigi

Valitsuse 11. detsembri 2003. a määrus nr 311 kaotas 1. maist 2004 kehtivuse. Isikute kohustuste

täpne ja ammendav ulatus ei tulenenud kohaselt avaldatud ja kättesaadavatest õigusaktidest;

5) ringkonnakohus on küll põhimõtteliselt õigesti sisustanud käitleja mõiste, kuid praegusel juhul on

põhjendamatult peetud kassaatorit käitlejaks ÜLTS § 5 lg 1 tähenduses.

9. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse ning Põllumajandusministeeriumi

kirjalike vastuse kohaselt on ringkonnakohtu otsus õiguspärane ja kassatsioonkaebus ei anna alust

selle tühistamiseks.

10. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade ja taotluste juurde.

Põllumajandusministeeriumi esindaja märkis Riigikohtu istungil, et AS Pimix kaebuse rahuldamine

poleks võimalik ilma Euroopa Kohtult eelotsust küsimata. Samuti rõhutas ta, et 2007. a haldusaktide

andmise ajal olid kõnealused Euroopa Liidu määrused eestikeelsena avaldatud ning täidetud Euroopa

Kohtu otsusest Skoma-Lux tulenevad eeldused.

Riigikohtu halduskolleegium formuleeris 12. jaanuari 2011. a määruses eelotsusetaotluses esitatavate

küsimuste esialgse sõnastuse ning andis menetlusosalistele võimaluse esitada omapoolsed arvamused

ja ettepanekud.

EELOTSUSE MENETLUS EUROOPA KOHTUS

11. Riigikohtu halduskolleegium taotles 17. märtsi 2011. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-55-10

Euroopa Kohtult eelotsust. Kolleegium esitas Euroopa Kohtule alljärgnevad küsimused:

1) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 288 koostoimes Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti

Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi,

Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu

aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ühinemisakt) artikliga 58 saab Euroopa Kohtu praktikat

(viidatud otsused Skoma-Lux, Balbiino ja Rakvere Lihakombinaat) arvesse võttes tõlgendada

selliselt, et üksikisikult saab nõuda Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määrusest nr 1972/2003

tuleneva kohustuse täitmist ka

a) sellest hoolimata, et nimetatud määrus ei olnud 1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa Liidu

Teatajas avaldatud

b) ning liikmesriigi seadusandja ei korranud määruses sätestatud põllumajandustoote mõistet sise-

riiklikus õigusaktis, vaid piirdus viitega nimetatud nõuetekohaselt avaldamata määruse artikli 4

lõikele 5,

c) kuid üksikisik täitis ühe sellest määrusest tuleneva kohustuse (deklareeris laovaru õige kaubakoodi

järgi) ja ta ei ole seda kohustust vaidlustanud

d) ja talle määrati liikmesriigi pädeva asutuse poolt maks ajal, mil määrus nr 1972/2003 oli juba eesti

keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud?

2) Kas ühinemisakti art-st 58, Euroopa Liidu toimimise lepingu art 297 lg-st 1 ning määruse

nr 1972/2003 kolmandast põhjendusest ja art-st 4 koostoimes saab järeldada, et liikmesriik võib

nõuda üksikisikult maksu ülemäärase varu eest, kui määrus nr 1972/2003 ei olnud 1. mai 2004. a

seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, kuid liikmesriigi pädeva asutuse poolt maksu

määramise ajal oli nimetatud määrus juba eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud?

Sama määrusega peatas kolleegium asjas menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni.

12. Euroopa Kohus asus 12. juuli 2012. a otsuses kohtuasjas C-146/11 seisukohale, et ühinemis-

akti artiklit 58 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui Eestis kohaldatakse üksikisikute

suhtes komisjoni 10. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1972/2003 sätteid, mis ei olnud 1. mai

2004. aasta seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ega selle liikmesriigi siseriiklikku

õigusesse üle võetud, kuigi üksikisikud võisid nendega tutvuda muul viisil.

Euroopa Kohus leidis järgmist:

1) liidu õiguskorra aluspõhimõtte kohaselt ei saa ametivõimu õigusaktile õigussubjektide vastu

tugineda enne, kui neil on olnud võimalik sellega tutvuda nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa

Liidu Teatajas. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikest 2 tulenevalt saab nõukogu ja

komisjoni määrustel ning nende institutsioonide direktiividel, mis on adresseeritud kõikidele liikmes-

riikidele, olla õigusmõju vaid siis, kui need on Euroopa Liidu Teatajas avaldatud;

2) need põhimõtted kohalduvad ka siis, kui liidu õigusnormid kohustavad liikmesriike võtma nende

rakendamiseks meetmeid, millega pannakse kohustusi üksikisikutele. Niisugused meetmed peavad

olema avaldatud, et isikutel oleks võimalik nendega tutvuda. Huvitatud isikutel peab olema võimalik

tutvuda ka neile kohustusi paneva siseriikliku meetme allikaga. Avaldada ei tule mitte üksnes

siseriiklikke õigusnorme, vaid ka liidu õigusakt, mis olenevalt olukorrast kohustab liikmesriike võtma

meetmeid, millega pannakse kohustusi üksikisikutele;

3) liidu õigusakti nõuetekohane avaldamine hõlmab selle akti avaldamise Euroopa Liidu Teatajas

vastava liikmesriigi keeles. 2003. a ühinemisakti art 58 välistab, et kohustusi, mis sisalduvad liidu

õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kuigi see on

liidu ametlik keel, võiks kohaldada üksikisikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui

need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muul viisil;

4) ÜLTS paneb Eestis üksikisikutele kohustusi sellest hoolimata, et nende isikute vastu ei saa

määrusele nr 1972/2003 tugineda enne, kui neil on olnud võimalik määrusega tutvuda nõuetekohase

avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles. Mainitud põhimõte ei takista tuginemast

üksikisikute vastu määruse nr 1972/2003 sellistele sätetele, mis on ÜLTS-ga üle võetud, kuid põhi-

mõttel võib siiski olla residuaalne kohaldamisala juhul, kui enne selle määruse ametlikku eesti keeles

avaldamist tugineksid Eesti ametivõimud üksikisikute vastu määruse sellistele sätetele, mida ei ole

ÜLTS-ga üle võetud;

5) vaidlust ei ole selles, et üleliigse laovaru tasu maksmise kohustus määrati kindlaks 1. mai 2004. a

laovaru alusel. Maksuteate väljastamise kuupäeval ei ole üleliigse laovaru tasuga maksustatava teo-

koosseisu suhtes mingit tähendust;

6) määrus nr 1972/2003, mis paneb liikmesriikidele kohustuse maksustada 1. mai 2004. a seisuga

üleliigsed laovarud teatud põllumajandustoodete puhul, mis määrati kindlaks nende KN-koodidega,

ega määrus nr 1789/2003, mis sisaldas sel ajal kehtinud KN-i, ei olnud 1. mail 2004 Euroopa Liidu

Teatajas eestikeelsena avaldatud. Seega ei olnud ÜLTS jõustumise ajal 1. mail 2004 võimalik

üksikisikutel saada nõuetekohaselt avaldatud liidu õigusnormide kaudu teada, millised tooted

maksustatakse üleliigse laovaru tasuga. ÜLTS ei andnud nende toodete määratlust, vaid piirdus

viitamisega määruse nr 1972/2003 art 4 lg-le 5;

7) määruste nr 1789/2003 ja nr 1972/2003 asjakohastele sätetele ei saanud Eestis 1. maist 2004

üksikisikute vastu tugineda, kuna neid ei olnud eesti keeles nõuetekohaselt Euroopa Liidu Teatajas

avaldatud või selle liikmesriigi siseriiklikku õigusesse üle võetud;

8) kirjeldatud lähenemist kinnitav kohtupraktika (vt otsuse p-d 33–38), mis on kantud õiguskindluse

ja võrdse kohtlemise põhimõttest, ei ole vastuolus liidu õiguse tõhususe põhimõttega. Kui tõhususe

põhimõtte nimel lubada nõuetekohaselt avaldamata aktile tugineda, tähendaks see, et vastavas

liikmesriigis jäetakse üksikisikute kanda negatiivsed tagajärjed, mis tulenevad asjaolust, et liidu

administratsioon ei täitnud kohustust tagada kogu acquis communautaire kättesaadavus ühinemise

kuupäeval kõigis liidu ametlikes keeltes;

9 asjaolust, et põhikohtuasjas kaebuse esitanud äriühing deklareeris 1. mai 2004. a seisuga tema

valduses olnud maksustatavate toodete kogused täpselt ja oli seega kohaldatavatest liidu normidest

teadlik, ei piisa, et muuta võimalikuks Euroopa Liidu Teatajas nõuetekohaselt avaldamata liidu

õigusnormidele tuginemine tema vastu.

13. 6. septembril 2012 esitas Põllumajandusministeerium Riigikohtule taotluse menetluse lõpeta-

miseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Põllumajandusministri 6. septembri 2012. a käskkirjaga nr 130

on tunnistatud selle andmisest alates kehtetuks praeguses kohtumenetluses vaidlustatud 29. oktoobri

2004. a käskkiri nr 336 "Aktsiaseltsi Pimix põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru

määramine" ning 26. aprilli 2007. a käskkiri nr 124 "Aktsiaseltsi Pimix põllumajandustoote ülekande-

varu ja üleliigse laovaru määramine".

10. septembril 2012 esitas Maksu- ja Tolliamet taotluse menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p

4 alusel. MTA 30. juuli 2012. a otsusega nr 12.2-4/38775-8 tunnistati kehtetuks 29. märtsi 2007. a

otsus-maksuteade nr 12-5/129.

14. AS Pimix (likvideerimisel) teatas Riigikohtule 10. septembril 2012, et tal puuduvad vastuväited

haldusasjas menetluse lõpetamise kohta. AS Pimix (likvideerimisel) esitas ka täiendavalt taotluse,

milles palub välja mõista menetluskulud seoses Euroopa Kohtus toimunud eelotsuse taotluse

menetlusega.

Põllumajandusministeeriumil ei ole 21. septembri 2012. a vastuse kohaselt vastuväiteid menetlus-

kulude nimekirja, kuludokumentide ega kulude jaotuse kohta. Maksu- ja Tolliamet ei soovi

21. septembri 2012. a vastusest nähtuvalt samuti menetluskulude väljamõistmise taotlusele vastu

vaielda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. HKMS § 152 lg 1 p-st 4 tuleneb, et kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud,

lõpetab kohus määrusega menetluse. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust

eelnimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik

kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

AS Pimix (likvideerimisel) on kinnitanud vastuväidete puudumist menetluse lõpetamisele, mis on

tingitud halduskohtus vaidlustatud haldusaktide kehtetuks tunnistamisest vastustajate poolt. Seega

puuduvad takistused HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaldamiseks ning menetlus tuleb nimetatud alusel

lõpetada.

16. HKMS § 108 lg-st 6 tulenevalt kannab juhul, kui kohus lõpetab menetluse seadustiku § 152

lõike 1 punkti 4 alusel, üldjuhul menetluskulud vastustaja. Erandiks on olukord, kus kaebuses

vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu

tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

17. AS Pimix (likvideerimisel) on taotlenud õigusabikulude väljamõistmist vastustajatelt apellant-

siooniastmes 24 869 krooni ning kassatsiooniastmes esmalt 65 089 krooni ja 86 senti. Pärast

menetluse lõppemist Euroopa Kohtus esitas AS Pimix (likvideerimisel) täiendavalt taotluse, millega

palub vastustajatelt välja mõista Euroopa Kohtus toimunud menetlusega seotud õigusabikulu 4280

eurot ning Euroopa Kohtu istungist osavõtuga seotud lennukipiletite ja nende kohaletoimetamistasu

(614 eurot ja 71 senti + 54 eurot ja 47 senti + 12 eurot) ning majutuse kulud Luxembourgis (272

eurot).

Riigikohtule esitatud täiendavas taotluses märkis kassaator, et soovib väljamõistetavate menetlus-

kulude jagamist võrdselt mõlema vastustaja vahel.

18. Õigusabikulude summa, mille väljamõistmist kassaator taotleb, on kokku 10 029 eurot ja 42 senti

ning hõlmab kohtumenetlust kolmes siseriiklikus kohtuastmes ja Euroopa Kohtus. Vastustajad ei ole

üheski menetlusstaadiumis õigusabikulude suurusele ega kuludokumentides näidatud töö mahule

vastu vaielnud.

Õigusabikulusid praeguses asjas on kantud nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2012. HKMS § 285 lg 1

kohaselt kohaldatakse enne 1. jaanuari 2012 kehtiva seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute

korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse

seadustikus sätestatut. Nii HKMS § 109 lg 7 kui ka HKMS v.r § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 108 lg-st 11 ja HKMS v.r § 92 lg-st 10

tulenevalt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik.

Kolleegium leiab, et põhjendatuks ja mõistlikuks saab pidada apellatsiooniastmes nõutud summat

(24 869 krooni). Kolleegiumi praktika kohaselt ei saa põhjendatud kohtumenetluse kulud olla

kõrgema astme kohtus reeglina suuremad, kui olid kulud madalamas astmes (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 9. veebruari 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-90-10, p 21; 30. novembri 2010. a otsus

kohtuasjas nr 3-3-1-63-10, p 31). Praegusel juhul ületavad Riigikohtu istungil esitatud taotluses

märgitud kassatsioonimenetluse kulud (65 089 krooni ja 86 senti) apellatsiooniastmes taotletud

summat rohkem kui kahekordselt. Lähtudes viidatud praktikast, ei pea kolleegium Riigikohtu istungil

esitatud taotlust põhjendatuks rahuldada suuremas ulatuses, kui olid apellatsiooniastme õigusabi

kulud, st 24 869 krooni (1589 eurot ja 42 senti). Kolleegium peab põhjendatuks välja mõista ka

10. septembril 2012 täiendavalt esitatud taotluse alusel Riigikohtu istungile järgnenud

eelotsusetaotluse menetluses kantud õigusabikulud 4280 eurot.

Kokkuvõtvalt peab kolleegium põhjendatuks õigusabikulude väljamõistmist 7458 euro ja 84 sendi

ulatuses.

19. AS Pimix (likvideerimisel) taotleb ka sõidu- ja majutuskulu väljamõistmist, mis on seotud tema

esindaja osalemisega Euroopa Kohtu istungil Luxembourgis.

HKMS § 101 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Menetluskulude väljamõistmise sätted hõlmavad nii kohtukulude kui ka kohtuväliste kulude välja-

mõistmist.

Kohtuvälisteks kuludeks on menetlusosaliste esindajate kulud (HKMS § 103 lg 1 p 1) ning menetlus-

osaliste endi sõidu-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega (p 2).

Seaduse tekstist ei tulene selgesõnaliselt, kas kohtuväliste kulude hulka saab arvata ka esindaja sõidu-

ja majutuskulusid. HKMS § 103 lg 2 sätestab, et kohtuväliste kulude hulka loetakse ka Euroopa Liidu

Kohtult eelotsuse taotlemisega seotud kulud. Seadusest ei selgu täpsemalt, mida nende kulude all

mõeldakse.

Kolleegium leiab, et HKMS § 103 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning lg-st 2 tulenevalt on võimalik ka esindaja

sõidu- ning majutuskulude väljamõistmine. HKMS § 31 lg 1 ls 1 kohaselt võib menetlusosaline

halduskohtumenetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

HKMS § 31 lg 3 ja TsMS § 217 lg 6 koosmõjus näevad ette, et esindaja käitumine ja teadmine

loetakse võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Tulenevalt HKMS § 109 lg-st 7 saab

välja mõista üksnes vajalikke ning põhjendatud sõidu- ja majutuskulusid.

Kuigi Euroopa Kohtu kodukorra art 104 lg 2 kohaselt võib eelotsusemenetluses erandina pool oma

suulised ja kirjalikud märkused ka ise esitada, kui liikmesriigi õigus võimaldab isikul menetluses

osaleda ilma esindajata, ei saa pidada ebavajalikuks ja põhjendamatuks kulutusi, mis on seotud

kaebaja osalemisega tema kohtuasja raames toimuva eelotsuse taotluse menetluses peetud istungil

esindaja kaudu. Kulud lennupiletitele ja majutusele ei ole praegusel juhul kolleegiumi hinnangul ka

ülemäärased.

20. Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on, et kohtule oleks esitatud menetluskulude nimekiri

ja kuludokumendid (HKMS § 109 lg 1 ls 1) ning kulud oleksid kantud (HKMS § 109 lg 2 ls 2). Kuna

AS-l Pimix (likvideerimisel) puuduvad tema väitel rahalised vahendid menetluskulude eest

tasumiseks, on vastavad kulud katnud emaettevõtja, Hollandi äriühing Kalvi B.V. Asjas on tõenditena

esitatud Advokaadibüroo Eversheds Ots ja Co arved Kalvi B.V-le õigusabikulu ning majutus- ja

sõidukulude tasumiseks. Asjas on esitatud ka kuludokumendid, millest nähtuvalt seonduvad majutus-

ja sõidukulud vandeadvokaat T. Pikamäe osalemisega esindajana Euroopa Kohtus. Konto

väljavõtetest nähtuvalt on Kalvi B.V nimetatud summad advokaadibüroole tasunud. HKMS § 109 lg

5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu

isik.

21. Eelnevast lähtuvalt tuleb vastustajatelt AS Pimix (likivideerimisel) kasuks välja mõista õigus-

abikulud 7458 eurot ja 84 senti ning majutus- ja sõidukulud 953 eurot ja 18 senti, kokku 8412 eurot ja

2 senti.

Kuna vaidlustatud on mõlema vastustaja üht haldusakti ning lähtuvalt kassaatori kassatsiooni-

menetluses väljendatud tahtest, et kulud mõistetaks välja vastustajatelt proportsionaalselt, tuleb eel-

nimetatud summad välja mõista Maksu- ja Tolliametilt ning Põllumajandusministeeriumilt võrdsetes

osades, st kummaltki vastustajalt 4206 eurot ja 1 senti.

22. Praeguses asjas on kaebuste ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv enne 1. jaanuari

2012. HKMS § 285 lg-st 1 tulenevalt tuleb seega kohaldada HKMS v.r § 84 lg 4 p 4. Selle sätte

kohaselt tuli juhul, kui menetlus lõpetati kaevatava haldusakti kehtetuks tunnistamise tõttu, riigilõiv

tagastada.

Riigilõivu on praeguses asjas tasutud kaebuste esitamisel 5000 ja 10 krooni (1. kd, tl 120 ja 2. kd,

tl 71) ning apellatsioonkaebuse esitamisel 5080 krooni (4. kd, tl 228), seega kokku 10 090 krooni

(644 eurot ja 87 senti). Riigilõiv selles ulatuses tuleb AS-le Pimix (likvideerimisel) tagastada.

23. Vastavalt HKMS § 107 lg 4 ls-le 2 tuleb asja menetluse lõpetamise korral kassatsioonkaebuse

esitamisel tasutud kautsjon tagastada. Kassaator taotleb kautsjoni tagastamist OÜ Advokaadibüroo

Eversheds Ots & Co kontole nr 221013864232 (Swedbank).

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann