3-2-1-104-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-104-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu hagi osaühingu Augello

vastu saamata jäänud tulu hüvitamiseks, omandiõiguse

rikkumise kõrvaldamiseks ja omandiõiguse rikkumisest

hoidumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-17730

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7945 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing (registrikood

80048400), esindaja vandeadvokaat Piret Blankin

Kostja osaühing Augello (registrikood 10343899)

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-17730

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis

rahuldamata Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu nõude kohustada osaühingut Augello

kõrvaldama Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu omandiõiguse rikkumine ja tulevikus sellest

hoiduma, ning menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-

17730 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus

jättis rahuldamata Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingu nõude 6350 euro saamiseks.

3. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

4. Tagastada Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühingule (arvelduskonto nr 4246700920907)

kassatsioonkaebuselt 21. märtsil 2012 tasutud kautsjon 79 (seitsekümmend üheksa) eurot

45 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing (hageja) esitas 16. aprillil 2010 Harju Maakohtule osaühingu

Augello (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 96 000 krooni.

15. septembril 2010 esitatud hagi täienduses palus hageja kohustada kostjat tagama, et kostja Tatari 1

asuvast tegevuskohast (X-Baar) lähtuva ja hageja kinnisasjale leviva müra tase ei ületaks

õigusaktides kehtestatud müra normtaset, ja muuta X-Baari lahtiolekuaegu selliselt, et see ei oleks

avatud ajavahemikul 23.00 kuni 7.00. 22. veebruaril 2011 esitatud hagi täpsustuses suurendas hageja

oma rahalist nõuet 6350 euroni ning palus kohustada kostjat kõrvaldama hageja omandi, s.o Tatari 3

asuva kinnisasja katastritunnusega 78401:106:0350 (Tatari 3 kinnisasi) omandiõiguse, rikkumine ja

tulevikus hoiduma selle rikkumisest. Selleks palus hageja kohustada kostjat mitte tekitama müra,

mille ase Tatari 3 kinnisasjal või selle osal ületab Eestis või Euroopa Liidus kehtiva õigusaktiga

kindlaks määratud normtasemeid ning Maailma Terviseorganisatsiooni olmemüra juhendis

keskkonna "magamistuba" osas sätestatud madalsagedusliku müra soovituslikku taset, mitte hoidma

X-Baari avatuna ajavahemikul 23.00 kuni 7.00 ning esitama Tallinna linnale majandustegevuse

registris X-Baari kohta tehtud registreeringu muutmise avalduse, mille järgi X-Baari lahtiolekuaeg on

igal nädalapäeval kell 16.00 kuni 23.00.

Hagi kohaselt kuulub hagejale Tatari 3 kinnisasi. Sellel paiknevas hoones asuvat nelja korterit üüris

hageja välja. Tatari 3 kinnisasjal asuval hoonel ja Tatari 1 kinnisasjal oleval hoonel on ühine sein.

2009. a detsembrist tehti Tatari 1 asuvas hoones kostja korraldusel ebamõistlikel aegadel ööpäev läbi

ehitustöid, millest tingitud müra tõttu, ütles Tatari 3 korter nr 4 üürnik üürilepingu 1. jaanuaril 2010

üles. Alates 22. jaanuarist 2010 levib Tatari 1 asuvast kostja peetavast X-Baarist Tatari 3 hoonesse

müra normtaset ületav vali muusika ja külastajate põhjustatud lärm. Selletõttu ütlesid vastavalt

23. jaanuaril 2010 ja 27. jaanuaril 2010 üürilepingud üles korterite nr 2 ja nr 1 üürnikud. X-Baarist

tuleva müra tõttu ei õnnestunud neid kortereid kohe uuesti välja üürida. Seetõttu jäi hagejal iga kuu

saamata 28 500 krooni. X-Baari müraallikaist tulenev müra ületab sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a

määruses nr 42 "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja

mürataseme mõõtmise meetodid" (sotsiaalministri määrus) sätestatud lubatud müra normtasemeid.

Samuti on kostja tegevus vastuolus Tallinna Linnavolikogu 25. augusti 2005. a määruse nr 43

"Tallinna linna avaliku korra eeskirja ja avaliku koosoleku korraldamise nõuded" § 3 p-ga 2, mille

kohaselt on keelatud häirida kella 23.00 kuni 7.00 öörahu, ning § 3 p-ga 4, mille kohaselt on keelatud

tekitada müra, mis ületab sotsiaalministri määrusega kehtestatud müra normtasemeid. Tegemist ei ole

mõjutustega, mida hageja peaks taluma oma omandiõiguse piirangutena. Asjaõigusseaduse

(AÕS) § 89 järgi võib hageja nõuda enda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole ületanud müra

normtasemeid ning ei ole seega hagejale kahju põhjustanud. Ei ole tõendatud, et üürnikud ütlesid

üürilepingud üles kostja tegevusest lähtuva müra tõttu. Hagejal ei ole õnnestunud uusi üürilepinguid

sõlmida, kuna ta nõuab liiga kõrget üüri. Puudub kostja teo õigusvastasus ja põhjuslik seos kahju

tekkimisega. Nõue muuta X-Baari lahtiolekuaegasid ei ole tsiviilkohtu pädevuses. Kostja ei ole

rikkunud hageja omandiõigust.

3. Harju Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et hagejal võib olla tekkinud varaline kahju saamata jäänud tulu näol. Hageja

kahjuks on saamata jäänud üür. On tõendatud, et 2010. aasta jaanuaris teatasid Tatari 3 korterite nr 1,

2 ja 4 üürnikud üürilepingu ülesütlemisest. Tunnistaja M. Kikas, kes ühena mitmest

kinnisvaramaaklerist tegeleb hageja korterite väljaüürimisega, kinnitas, et jätkuvalt on välja üürimata

korter nr 2, korterile nr 1 leidis tunnistaja üürilise 2010. a augustis ning korterile nr 3 leidis üürilise

teise kinnisvarabüroo maakler, mistõttu korteri väljaüürimise aega tunnistaja ei teadnud. Seega on

Tatari 3 elamus asuvast neljast korterist kolm olnud lühemat või pikemat aega välja üürimata,

mistõttu hagejal on jäänud üüritulu saamata.

Hagejale kahju tekkimine ei ole aga põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Tõendatud ei ole hagis

esitatud väide, et üürnikud ütlesid üürilepingud üles X-Baarist 22.-24. jaanuarini 2010 kostnud

ülemäärase müra tõttu. Mürataset sel ajavahemikul ei mõõdetud. Samuti ei ole nimetatud

ajavahemikul keegi pöördunud politsei poole kaebusega väidetavalt hommikul kella viie-kuueni

kostva talumatu müra pärast. Hageja ei ole esile toonud, et üürnikud oleks sellel ajavahemikul

pöördunud kostja poole. Ainsana nähtub häiriva müra olemasolu korteri nr 2 üürnike lepingu

lõpetamise teatest. Seejuures on lepingu ülesütlemise teade vastuoluline. B. Horton selgitas ka

ülekuulamisel tunnistusi andes, et kolis 2010.a. jaanuaris Tatari 3-2 korterist välja X-Baarist kostnud

müra tõttu. Tunnistaja sõnul kostus alguses ehitusmüra, siis muusika, naermine ja rääkimine. Samas

kinnitas tunnistaja, et ehitusmüra ei olnud probleemiks, kuna see oli ajutine. Teda segasid muusika ja

hääled. Tunnistaja sõnul kostus muusikat iga päev hommikul kuni kella viie-kuueni. Kuivõrd

Hortonid esitasid ülesütlemise avalduse 23. jaanuaril 2010 e-kirjaga, ei saanud üürilepingu

ülesütlemist mõjutada võimalik müra 24. jaanuaril 2010. Tunnistajana üle kuulatud kostja töötaja

S. Atso kinnitas, et remonttöid tehti 2009. a novembrist kuni 2010. a jaanuarini. Remonti tehti

päevasel ajal ja õhtul kuni kella seitsme, kaheksani. 20.?22. jaanuari paiku oli X-Baari avamisüritus

neile, kes aitasid baari ehitada, üritus toimus ühel õhtul ja kestis öösel kella kolmeni. Baar alustas

tegevust 2010. a kevadel. Eeltoodust järeldub, et väidetavalt B. ja R. Hortoni üürilepingu

ülesütlemise põhjustanud müra kostus ainult ühel ööl. Võttes arvesse, et nad elasid Tatari 3-2 korteris

alates 2005. a maist ja varem tegutses praegu X-Baari käsutuses olevates Tatari 1 ruumides mitmeid

aastaid baar "Lily", ei ole usutav, et B. ja R. Horton ütlesid lepingu üles ühel ööl X-Baarist kostnud

baarimüra peale. On põhjendatud kahelda B. Hortoni ütluste usaldusväärsuses. Rahvastikuregistri

andmebaasis on B. ja R. Hortoni elukohaks jätkuvalt märgitud Tatari tn 3-2 Tallinnas, kuigi nad

lahkusid nimetatud aadressilt üürilepingu ülesütlemise järel juba 2010. a jaanuaris. Hageja võimuses

on tagada tunnistaja Hortoni elukoha registreering rahvastikuregistris, tõenäoliselt on tunnistaja

huvitatud registreeringu olemasolust vähemalt seni, kuni tal on kehtiv elamisluba. Seetõttu võib

tunnistaja soovida anda hagejale soodsaid ütlusi.

Tunnistajana üle kuulatud maakler M. Kikase ütlused ei tõenda hageja väidet, et kortereid ei

õnnestunud välja üürida kostja põhjustatud müra tõttu. Tunnistaja ütlused on vastuolulised. Ühelt

poolt püüab tunnistaja jätta muljet, et väidetav müra on põhjuseks, miks korterite väljaüürimine venis

ning korterit 2 ei ole siiani välja üüritud. Teisalt nähtub tunnistaja ütlustest, et korteri nr 2

väljaüürimist võivad raskendada ka mitmed muud asjaolud: korteri planeering (üks magamistuba on

läbikäidav) ning osaline möbleeritus, samuti tõsiasi, et inimesed otsisid 2009.-2010. aastal keeruliste

majandusolude tõttu soodsama üüritasuga kortereid. Tunnistaja kinnitab, et tegelikkuses ei olnud

ühtegi juhust, kus tehing oleks ära jäänud müra tõttu. Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja

põhjustatud müra takistas või takistab hagejal kortereid välja üürida ja üüritulu saada. Seega ei ole

tõendatud, et hagejal kahju tekkimise ja kostja väidetavalt normtaset ületava müra tekitamise vahel

oleks põhjuslik seos ning on täitmata kostjal kahju hüvitamise kohustuse tekkimise oluline eeldus.

AÕS § 89 ja § 143 lg 1 ei kohusta hagejat taluma kehtestatud normtaset ületavat müra, kuid mitte

igasuguse avalik-õigusliku normi ületamisega ei kaasne hageja omandiõiguse rikkumine. Hageja ei

ole tõendanud, et müra normtasemete ületamisega rikub kostja hageja omandiõigust. Sisuliselt

tuginevad ka hageja omandikaitse nõuded väitele, et kostja tekitatud müra on põhjus, mis on muutnud

korterite väljaüürimise võimatuks. Hageja ei ole asjas esile toonud mingit muud kahju. Eespool on

tuvastatud, et kostja tekitatud müra ei ole põhjustanud üürnike lahkumist ega raskenda uute üürnike

leidmist.

Sotsiaalministri määruses sätestatud müra normtasemete ületamise korral on eelkõige Terviseameti

pädevuses alustada müra tekitaja vastu menetlus ja teha ettekirjutuse. Terviseameti müra mõõtmise

protokollid ja arvamused on tsiviilasjas dokumentaalseks tõendiks, mida kohus hindab koos kõigi

teiste tõenditega, ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Järelevalveametniku

pädevuses ei ole teha järeldusi ja anda hinnanguid selle kohta, kas eraõiguslikul juriidilisel isikul on

piisav õiguslik alus esitada teise eraõigusliku isiku vastu nõudeid müravastaste meetmete

kasutamiseks. Eeltoodu alusel ei tõenda üksnes müra mõõtmise protokollid, politsei info väljakutsetel

tuvastatu kohta ning Terviseameti järeldused et kostja on hageja omandiõigust rikkunud. Müra

normtasemete ületamine maksimaalselt 5,4 dB võrra ei ole Tallinna kesklinnas asuva Tatari 3 elamu-

ja ärisihtotstarbega kinnisasja puhul selline rikkumine, mis õigustaks kostja kohustamist hoiduma

hageja omandiõiguse rikkumisest ja võtma hageja õiguste rikkumise ärahoidmiseks tarvitusele hageja

taotletud meetmed. Kostja on oma tegevuse käigus ületanud müra normtaset suhteliselt vähe ning

sellest tulenevalt oleks ebamõistlik ja ebaproportsionaalne piirata kostja ettevõtlusvabadust hageja

nõutud ulatuses ja viisil. Kostjal on seadusest tulenev kohustus järgida kauplemisloa tingimusi ja

Tallinna linnas kehtivat avaliku korra eeskirja. Ajutist ja vähest müra normtaseme ületamist, nagu on

käesolevas asjas tuvastatud, on hageja kohustatud taluma. Eeltoodu alusel tuleb hageja nõue

kohustada kostjat kõrvaldama hageja omandiõiguse rikkumine ning hoiduma edasisest rikkumisest

jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. veebruari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-

ga 1 analüüsinud kogumis poolte esitatud tõendeid ning kujundanud nende alusel oma

siseveendumuse. Maakohus on igakülgselt hinnanud, kas hageja üüritulu saamata jäämine on

põhjuslikus seoses kostja tegevusega, ning analüüsinud kõigi kolme üürilepingu ülesütlemise

asjaolusid. Asjas ei ole tõendatud üürnike lahkumine kostja tekitatud ülemäärase müra tõttu

ajavahemikul 22.-24. jaanuarini 2010. Mürataset sellel ajavahemikul ei mõõdetud. Müra tugevust ei

ole võimalik hinnata tagantjärele muude tõenditega. Samuti ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta,

et hageja või tema üürnikud oleksid pöördunud politsei poole korrarikkumise registreerimiseks ja abi

saamiseks. Samuti ei ole ükski üürnik nimetatud ajavahemikul pöördunud kostja poole, et talle

probleemist teada anda. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et hageja üürnikel puudub igasugune

õiguslik seos teise kinnistu kasutajatega ning kohustus pöörduda kostja poole ei tulene seadusest.

Öörahu rikkumise puhul on mõistlik pöörduda esmalt müratekitaja või politsei poole, seejärel

teavitada ka üürileandjat ning alles siis, kui neist abinõudest pole olnud kasu, on mõistlik öelda

üürileping üles. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks on alust kahelda B. Hortoni ütluste

usaldusväärsuses. Asjas kogutud tõenditest ei saanud maakohus kuidagi järeldada, et Tatari 3

korterite nr 1, 2 ja 4 üürilepingud öeldi üles just kostja tegevuse tõttu. Maakohus on piisava

põhjalikkusega analüüsinud ka seda, kas kostja baarist kostuv müra takistas hagejal uute üürnike

leidmist. Hageja ei ole tõendanud, et kostja tegevus takistas või takistab hagejal korterid välja üürida

ja üüritulu saada.

OÜ Akukon esitatud müramõõtmiste protokollis on asutud seisukohale, et müra normtaseme

ületamine maksimaalselt 5,4 dB võrra ei ole normaalset elukorraldust häiriv ja on vaevu tajutav.

Maakohus tuvastas samuti, et vaatamata sellele, et mürataseme mõõtmisel tehti kindlaks mõningane

normtaseme ületamine ning väidetavalt on rikutud öörahu, ei ole politsei, Tallinna linnavalitsus ega

Terviseamet alustanud kostja vastu ühtki müra tekitamisega seotud väärteo- või järelevalvemenetlust.

Kuivõrd hageja kinnisasi asub Tallinna kesklinna piirkonnas, kus on rohkesti lõbustusasutusi ning

ööpäev läbi liiklusmüra, on hageja kohustatud taluma kõrgemat mürataset.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et kohtud on, hinnates tunnistaja B. Hortoni ütlusi mitteusaldusväärseteks, tuginenud

tõenditele ja asjaoludele, mida pooled kohtumenetluses ei esitanud. Kohtud tuginesid

rahvastikuregistri 2011. a andmetele, mille kohaselt oli tunnistaja elukohaks jätkuvalt märgitud

Tatari 3-2, ning leidsid, et kuna hageja võimuses on tagada tunnistaja elukoha registreering, võis ta

anda hagejale soodsaid ütlusi. Pooled ei ole neile asjaoludele tuginenud ega esitanud

rahvastikuregistri väljavõtet, millele kohtud tuginesid. Tegemist on olulise menetlusnormi

rikkumisega, mis tõi kaasa vale lahendi.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-d 1 ja 2. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et müra

tugevust ei ole tagantjärele võimalik hinnata. Kohus ei ole hinnanud kõiki hageja esitatud tõendeid

kogumis ning on jätnud arvestamata TsMS § 231 lg-s 1 sätestatud tõendamisest vabastamise alused.

Kohus on hinnanud tõendeid valesti. Pooled ei vaidle selle üle, et Terviseameti 17. mai 2010. a

müramõõtmiste protokolli ja 14. märtsil 2011. a koostatud Terviseameti kesklabori füüsika labori

müra mõõtmise protokolli ning protokollile lisatud 23. märtsi 2011. a mürataseme hinnangu kohaselt

ületasid mõõdetud helitugevused sotsiaalministri määrusega kehtestatud normtasemeid. Samuti ei

vaidle pooled selle üle, et 22.-24. jaanuarini 2010. a ja mõõtmiste vahelisel ajal võttis kostja

tarvitusele mitmeid meetmeid mürataseme alandamiseks. Tuleb pidada üldtuntuks, et müra

summutusmeetmed said müra üksnes vähendada, mitte seda suurendada. TsMS § 231 lg 1 järgi oleks

ringkonnakohus pidanud lugema tõendatuks asjaolu, et kui müratase oli norme ületav pärast

vastumeetmete kasutuselevõttu, oli see lubatust kõrgem ka enne seda.

Nõustudes maakohtu põhjendustega B. Hortoni ülesütlemisavalduse vastuolulisuse kohta, on

ringkonnakohus läinud vastuollu TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse hindamise

kohustusega. Asjaolu, et B. Horton kiitis üürilepingu ülesütlemise avalduses korteri seisukorda ja

asukohta üldiselt, ei anna alust pidada tema avaldust vastuoluliseks. Ülesütlemisavaldust tuli hinnata

koos B. Hortoni, S. Atso ja P.-I. Raudsepa tunnistustega, kostja 2010. a majandusaasta

tegevusaruandega ning muude asjas esitatud tõenditega. Need tõendid kogumis kinnitavad üheselt, et

enne B. Hortoni ülesütlemisavalduse esitamist toimus vastustajale kuuluvas X-Baaris aktiivne

tegevus ning just see oli ülesütlemise põhjuseks. Samadel põhjendustel on ühekülgne ja ebaõige

ringkonnakohtu hinnang korteri nr 1 üürilepingu lõpetamisele. Üksnes konkreetse põhjuse sõnaselge

märkimine avalduses ja tunnistamisest keeldumine ei saa välistada ülesütlemise põhjusena kostja

tegevust.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Ringkonnakohus on küll nõustud hageja seisukohaga, et

üürnikel ei olnud kostjaga õiguslikku seost ega kohustust kostjale teada anda, et tema tegevus tekitab

liigset müra. Samas nõustus ringkonnakohus järgmises lauses kostja seisukohaga, et üürnikud oleks

siiski pidanud pöörduma kostja või politsei poole ning andma teada häirivalt valjust mürast.

Ringkonnakohus on selle seisukohaga põhjendanud järeldust, et üürnike lahkumine kostja tekitatud

ülemäärase müra tõttu ajavahemikul 22.-24. jaanuarini 2010 ei ole tõendatud.

Ringkonnakohus on valesti tõlgendanud AÕS § 143 lg-t 1. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et

AÕS § 143 lg-st 1 tulenevalt on hagejal kohustus müra taluda. Talumiskohustuse tekkimise eeldused

(kinnisasja kasutamise ebaoluline takistamine, keskkonnakaitse nõuetega vastuolu puudumine) ei ole

täidetud. Vastuolu keskkonnakaitse nõuetega tuleb tõlgendada laiemalt, see hõlmab vastuolu

igasuguste elukeskkonna mõjutustele kehtestatud avalik-õiguslike reeglitega. Pooled ei vaidle selle

üle, et sotsiaalministri määrusega kehtestatud müra normtaset on ületatud. Tallinna Linnavolikogu

25. augusti 2005. a määruse nr 43 "Tallinna linna avaliku korra eeskiri ja avaliku koosoleku

korraldamise nõuded" § 3 p 4 keelab sõnaselgelt tekitada müra, mis ületab sotsiaalministri määrusega

kehtestatud normtasemeid. Nimetatud tasemed kehtivad ühtmoodi nii kesk- kui ka äärelinnas asuvate

eluruumide puhul. Hageja kinnisasjal on müra vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Ainuüksi seetõttu

ei saa tal tekkida müra talumiskohustust. Vale on hinnata täiendavalt, kas keskkonnakaitse nõuete

rikkumine oli oluline, st kas sotsiaalministri määruses sätestatud normi ületamine 5,4 dB võrra

ületamine häirib normaalset elutegevust. Ringkonnakohus toetus oma järeldustes OÜ Akukon

10. juuni 2010. aasta mõõtmistele. Need mõõtmised on tehtud kostja tellimusel pärast hagi esitamist

ning käesoleva kohtuvaidluse tarbeks. Kohtud on jätnud tähelepanuta Terviseameti 8. novembri

2010. a kirja, mille sisu on otseses vastuolus ringkonnakohtu järeldustega. Terviseamet on selgelt

väljendanud, et müra ületab normtasemeid ning kui uuel mõõtmisel tuvastatakse normi ületamine,

tuleb X-Baari pidavale ettevõtjale teha ettekirjutus. Terviseamet on seisukohal, et kui rikkumised

siiski jätkuvad, tuleb X-Baari tegevust piirata või see lõpetada.

Isegi kui hagi jääb rahuldamata, tuleks kohaldada TsMS § 162 lg-t 4. Äärmiselt ebaõiglane oleks jätta

kostja menetluskulud hageja kanda. Hageja on mittetulundusühing, kes tegutseb heategevuslikul

eesmärgil ja avalikes huvides. Menetluskulude tasumise kohustus halvendaks oluliselt hageja

liikmeskonna niigi ebasoodsat majanduslikku olukorda. Halvimal juhul võib see kaasa tuua hageja

püsiva maksejõuetuse. Tuleks arvestada, et asjas on tuvastatud, et X-Baari tegevus iseenesest rikub

sotsiaalministri määrusega sätestatud mürataseme piirmäärasid.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud. Kostja on esitanud e-kirjaga vastuse,

mis ei ole digitaalselt allkirjastatud. Seega ei ole täidetud TsMS § 336 lg-s 1 elektrooniliselt

esitatavale menetlusdokumendile sätestatud nõuded.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse jätta hageja nõue omandiõiguse

rikkumise kõrvaldamiseks ja tulevikus sellest hoidumiseks rahuldamata. Ülejäänud osas tuleb

ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Tühistatud osas tuleb asi saata TsMS § 691 p 2 kohaselt uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kolleegium leiab, et kohtud on kohaldanud valesti AÕS § 89 ja 143, jättes rahuldamata hageja

nõude omandiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja tulevikus sellest hoidumiseks. Hageja on esitanud

selle nõude AÕS § 89 järgse negatoornõudena. AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda

omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse

kaotusega. Kui on alust eeldada rikkumise kordumist, võib omanik nõuda rikkumisest hoidumist.

AÕS § 89 kolmandast lausest tulenevalt on nõude rahuldamine välistatud, kui omanik on kohustatud

rikkumist taluma. Seega on rikkumise kõrvaldamise nõude rahuldamise eelduseks esmalt asjaolu, et

kostja rikub hageja omandiõigust, ning teiseks see, et hagejal ei ole kohustust rikkumist taluda.

Tulevikku suunatud rikkumisest hoidumise nõude puhul lisandub kolmanda eeldusena oht, et

rikkumine võib korduda.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on Tatari 3 kinnisasja omanik. Kohtud on tuvastanud, et kostja

tegevuse tõttu kandub hageja kinnisasjal asuvasse elamusse sotsiaalministri määrusega kehtestatud

müra normtasemeid ületav müra. Vale on kohtute seisukoht, et müra normtasemete ületamine

iseenesest ei kahjusta hageja omandit ning hageja peab omandi kahjustamist eraldi tõendama.

AÕS § 143 lg-s 1 on kinnisasjale leviv müra sätestatud kahjuliku mõjutusena. Seega on tegemist

omandiõiguse rikkumisega.

AÕS § 143 lg 1 sätestab ka naaberkinnisasjalt leviva müra talumiskohustuse. Selle sätte kohaselt

peab kinnisasja omanik taluma tema kinnisasjale levivat müra, kui see ei kahjusta oluliselt tema

kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Kolleegium leiab, et olukorras,

kus avalik võim on kehtestanud müra piirtasemed, saab nende ületamist pidada AÕS § 143 lg 1

mõttes oluliselt kinnisasja kasutamist kahjustavaks, st kinnisasja omanik ei ole kohustatud sellist

rikkumist taluma. Samas on aga võimalik, et ka kehtestatud piirtasemetest madalam müra võib olla

oluliselt kinnisasja kasutamist kahjustav. Hageja on hagis mh palunud kohustada kostjat mitte

tekitama müra, mis ületab Maailma Terviseorganisatsiooni olmemüra juhendis keskkonna

"magamistuba" osas sätestatud madalsagedusliku müra soovituslikku taset, st hageja on pidanud

lubamatuks ka müra, mis on madalam sotsiaalministri määrusega sätestatud piirmääradest. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, millises ulatuses müra tekitamist saab lugeda selliseks,

mida hageja ei pea taluma ning sellest tulenevalt kui suures ulatuses tuleb hagi rahuldada. Samuti

tuleb asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul hinnata, kas on täidetud eeldused tulevikus

rikkumisest hoidumise nõude rahuldamiseks, st kas on alust eeldada rikkumise kordumist.

12. Hageja kahju hüvitamise nõude osas tuleb jätta kohtute otsused muutmata. Kohtud on leidnud, et

hageja ei ole tõendanud endal kahju tekkimise põhjuslikku seost kostja tegevusega. TsMS § 688 lg-

te 3-5 kohaselt Riigikohus üldjuhul tõendeid ei hinda ning on seotud apellatsioonikohtu tuvastatud

faktiliste asjaoludega.

Õige on küll kassatsioonkaebuse väide, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 3, kui lähtus B. Hortoni

ütluste usaldusväärsuse hindamisel rahvastikuregistrisse kantud andmetest, mida pooltega ei olnud

arutatud. Samas ei ole tegemist olulise rikkumisega, mis tooks kaasa otsuse tühistamise, kuna

maakohus ei ole tunnistaja ütlusi üksnes sel põhjusel kõrvale jätnud, vaid on hinnanud ütluste sisu

koos teiste tõenditega. Ülejäänud osas ei ole kassatsioonkaebuse väited tõendite hindamisel

menetlusõiguse rikkumise kohta põhjendatud. Sisuliselt väidab hageja kassatsioonkaebuses, et kohtud

on tõendeid hinnates jõudnud valedele järeldustele, tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 Riigikohus seda

kontrollida ei saa.

13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väidetega ringkonnakohtu otsuse vastuolulisuse kohta.

Ringkonnakohtu seisukoht, et hageja üürnikel ei olnud õiguslikku seost kostjaga, ei ole vastuolus

ringkonnakohtu seisukohaga, et üürnikel olnuks mõistlik neid häiriva müra korral pöörduda kostja

või politsei poole.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja lõplikult lahendava kohtu

otsustada.

15. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kautsjon.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik