3-2-1-119-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-119-12

Määruse kuupäev

Tartu, 16. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Mart Laisa avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-47831

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristel Lauri ja Taavi Lauri määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Kristel Laur (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Taavi Laur

(xxxxxxxxxxx), hagejate esindaja vandeadvokaat Marko Kairjak

Kostja Mart Laisk (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

24. september 2012.a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-47831

ja Harju Maakohtu 1. detsembri 2011. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles mõisteti Kristel

Laurilt ja Taavi Laurilt Mart Laisa kasuks välja menetluskulud 4665 (neli tuhat kuussada

viiskümmend viis) eurot 55 senti ületavas osas. Jätta selles osas hageja menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus rahuldamata.

2. Lugeda kohtumääruse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

2.1 Rahuldada Mart Laisa menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt.

2.2 Mõista Kristel Laurilt ja Taavi Laurilt Mart Laisa kasuks solidaarselt välja Mart Laisa

menetluskulud 4665 (neli tuhat kuussada viiskümmend viis) eurot 55 senti.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-ile (konto nr 221025347530, Swedbank AS)

määruskaebuselt 12. märtsil 2012 Kristel Lauri ja Taavi Lauri määruskaebuselt tasutud

kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristel Laur (endise nimega Kristel Sinijärv) ja Taavi Laur (hagejad) esitasid 15. novembril 2007

Harju Maakohtule Mart Laisa (kostja) vastu hagi, milles palusid kostjalt enda kasuks välja mõista

172 071 krooni ja viivise.

Hagi kohaselt sõlmisid pooled korteriomandi müügilepingu, millega kostja müüs hagejatele

korteriomandi. Kostja võttis lepingueelsete läbirääkimiste protokollis endale kohustuse teha korteris

siseviimistlustöid. Kostja seda kohustust ei täitnud, mistõttu alandasid hagejad hinda 172 071 krooni

võrra.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 31. märtsi 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejate kasuks välja

172 071 krooni ja viivise.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. oktoobri 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Harju Maakohus rahuldas 5. juuli 2010. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejate kasuks

välja 89 690 krooni ja viivise.

7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 15. novembri 2010. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse,

tühistas maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati, ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt hagejate kanda.

9. Kostja esitas 14. jaanuaril 2011 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus mõista

hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja menetluskulu 6710 eurot 72 senti (105 000 krooni).

Avalduse kohaselt on kostjale osutatud õigusabi 44 tundi hinnaga 1500 krooni tunni eest. Seega on

tema õigusabikulud kokku 66 000 krooni (4218 eurot 17 senti). Kostja tasus menetluse käigus

riigilõivu kahelt apellatsioonkaebuselt vastavalt 22 000 krooni ja 17 000 krooni. Kokku tasus kostja

riigilõivu 39 000 krooni (2492 eurot 55 senti).

10. Hagejad palusid jätta menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata. Hagiavalduse

esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 "Lepingulise

esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (määrus nr 306) § 2

kohaselt oli tsiviilasja hinnaga 170 000 krooni kuni 180 000 krooni puhul maksimaalseks

sissenõutavaks kuluks 45 500 krooni (2907 eurot 8 senti). Ka eelnimetatud summa väljamõistmine ei

ole põhjendatud, kuna kostja esitatud arved ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174

lg 3 nõuetele. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse kohaselt tuli hagilt hinnaga kuni

180 000 krooni tasuda riigilõivu 9250 krooni. Hagejad ei saanud hagi esitamisel ette näha riigilõivude

tõusu.

11. Harju Maakohus rahuldas 1. detsembri 2011. a määrusega kostja avalduse ja mõistis hagejatelt

solidaarselt kostja kasuks välja 6710 eurot 72 senti.

Maakohus leidis, et avaldus sisaldab menetluskulude nimekirja, milles on kirjeldatud

õigusabitoiminguid ja märgitud toimingutele kulunud aeg. Seega on täidetud TsMS § 174 lg 3

nõuded. Asjaolu, et kostja on riigilõivu tasunud, on tõendatud toimikus olevate maksedokumentidega

(I kd tl 139,144; II kd tl 6). Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, tuleb hagejatelt solidaarselt kostja

kasuks välja mõista kostja tasutud riigilõiv 2492 eurot 55 senti (39 000 krooni). Kostja esindaja

kulutatud aeg õigusabile on põhjendatud ja vajalik. Määruse nr 306 kohaselt võib asjas hinnaga kuni

200 000 krooni teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kuludena sisse nõuda maksimaalselt

70 000 krooni. Kostja lepingulise esindaja 66 000 krooni suurune kulu on vastavuses menetluskulude

kandmise ajal kehtinud piirmääraga, mistõttu saab selle kostja õigusabikuludena välja mõista.

12. Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid selle tühistada.

13. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

14. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 23. veebruari 2012. a määrusega maakohtu määruse

õigusabikulu väljamõistmise osas ning tegi selles osas uue määruse, millega mõistis hagejatelt kostja

kasuks välja õigusabikulu 3780 eurot 37 senti. Riigilõivu väljamõistmise osas jättis ringkonnakohus

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et lepingulise esindaja kuludena saab sisse nõuda

maksimaalselt 70 000 krooni. Määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi saab tsiviilasja hinna kuni 180 000 krooni

puhul mõista lepingulise esindaja kuluna välja maksimaalselt 45 500 krooni või § 2 kohaldamisel

kuni 59 150 krooni. Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ja menetluskulude nimekiri on

esitatud kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3. Kostja esitatud arved ja nende lisad on piisavalt detailsed

võimaldamaks hinnata kantud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. Kohtunikuabi on hinnanud

esitatud tõendeid, pidades neid piisavateks ja usaldusväärseteks. Ringkonnakohtul puudub alus

maakohtu hinnangus kahelda. Riigikohus on 18. mail 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10 tehtud

määruses märkinud, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on leidnud, et

kostja lepingulise esindaja 66 000 krooni suurused kulud on tsiviilasja asjaolusid ja tehtud

menetlustoiminguid arvestades olnud vajalikud ja põhjendatud. Samas tuleb vähendada maakohtu

poolt välja mõistetud lepingulise esindaja kulu, kuna see ei vasta määruses nr 306 sätestatud

piirmääradele. Määruse nr 306 § 2 kohaselt võib kohus asja keerukuse korral (näiteks kui menetluse

käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või

aeganõudvaid menetlustoiminguid ning asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest

suurem), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest, rakendada kulude

sissenõudmise kõrgendatud piirmäära, mis saadakse §-s 1 toodud tsiviilasja hinnale vastava piirmäära

korrutamisel koefitsiendiga 1,3. Käesoleva tsiviilasja menetlus on kestnud üle kolme aasta, tsiviilasi

on läbinud kaks korda ringkonnakohtumenetluse, enne kui lõppes jõustunud kohtulahendiga,

menetlusosalised on teinud mitmeid aeganõudvaid menetlustoiminguid ning asjas on toimunud mitu

kohtuistungit. Seega, arvestades tsiviilasja kestust, mahtu ning keerukust, on õigustatud kohaldada

kulude sissenõudmise kõrgendatud määra. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejatelt mõista kostja

õigusabikuludena välja 59 150 krooni ehk 3780 eurot 37 senti.

Kostja on õigesti kehtivale korra järgi tasunud tsiviilasja hinnalt riigilõivusid. Siinkohal ei ole oluline,

millal hagiavaldus esitati, vaid oluline on, millal tegi maakohus otsuse, mille kostja ringkonnakohtus

vaidlustas. Kuivõrd maakohus tegi vaidlustatud otsuse uue riigilõivude määra kehtimise ajal, siis

pidid hagejad nägema ka ette, et neil võib tekkida kohtuasja kaotamisel kohustus tasuda kostja

riigilõivu kulu vastavalt selle tasumisel ettenähtud määrale. Maakohus on õigesti mõistnud hagejatelt

välja kostja tasutud riigilõivud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Hagejad esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad selle tühistada.

Hagejad leiavad, et ringkonnakohus kohaldas valesti määruse nr 306 § 2. Kostja ei ole sellele sättele

tuginenud ja seetõttu poleks ka kohtud tohtinud sellele tugineda. Samuti ei ole määruse nr 306 § 2

kohaldamiseks alust. Asjas on toimunud 4 istungit, mis on tavapärane istungite arv. Tegemist ei ole

keskmisest keerulisema menetlusega. Ainuüksi asjaolu, et ringkonnakohus on asja kaks korda

menetlenud, ei anna alust kohaldada kõrgendatud piirmäära. Asjas ei ole esitatud määruskaebuseid,

pole olnud vaja orienteeruda seaduste erinevate kehtivate redaktsioonide vahel ning on esitatud

minimaalselt tõendeid.

Valesti on välja mõistetud ka kostja tasutud riigilõivud. Hagejad ei saanud hagiavalduse esitamisel

ette näha riigilõivumäärad märkimisväärset tõusu menetluse kestel. Hagi esitamise ajal kehtinud

riigilõivuseaduse kohaselt tuli hagilt riigilõivu tasuda 9250 krooni. Seega said hagejad maksimaalse

kuluna ette näha 18 500 krooni.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta selle, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

p-des 1-10 esitatud õigusabikulude summa oli 55 200 krooni. Samuti, et kostja esitatud arvetel

toodud tegevused ei kattu tegelikult tehtuga. Näiteks on kostja väitnud, et enne esimest kohtuistungit

on tema õigusabikulu 7500 krooni, kuid arveid on esitatud 18 000 krooni eest.

16. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et nii ringkonna- kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause

alusel tühistada osas, milles mõisteti hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulud 4665 eurot 55 senti

ületavas osas. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb jätta selles osas rahuldamata.

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud määruse nr 306 § 2, mille kohaselt

võib asja keerukuse või mitme esindaja menetluses osalemise korral (näiteks kui menetluse käigus on

esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid

menetlustoiminguid, asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem, poolel on

olnud vaja esindajat vahetada), samuti kui osa kuludest on põhjustatud menetluse venimisest või

menetlusõiguse kuritarvitamisest, rakendada kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära. Selle sätte

kohaselt on kõrgendatud piirmäära rakendamine õigustatud erandlikel juhtudel, kui tegemist on olnud

keerulise menetlusega. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus välja toonud erandlikke

asjaolusid, mis õigustaksid määruse nr 306 § 2 kohaldamist. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud,

milles seisnesid praeguses asjas poolte tehtud aeganõudvad menetlustoimingud. Ainuüksi

kohtumenetluse kestus iseenesest ei kinnita tsiviilasja keerukust (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 16). Seega ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada

määruse nr 306 §-s 2 sätestatud kõrgendatud piirmäära, ning tuleb lähtuda §-s 1 sätestatud

piirmäärast, milleks on tsiviilasja hinna kuni 180 000 krooni puhul 45 500 krooni (2907 eurot

98 senti).

19. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väidetega selle kohta, et hagejatelt saab välja mõista kostja

tasutud riigilõivu üksnes hagi esitamise ajal kehtinud määras. Kostja pidi tasuma

apellatsioonkaebuselt riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud määras (vt Riigikohtu

erikogu 17. juuni 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-28-10). Riigilõivu hüvitamise kohustus erineb

olemuslikult esindajakulude hüvitamise kohustusest. Viimasel juhul tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi

hinnata kulude põhjendatust ja vajalikkust, arvestades Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäärasid.

Riigilõivu puhul on riigilõivu suurus sätestatud riigilõivuseaduses. Seetõttu ei saa riigilõivu

väljamõistmisel lähtuda hagejate määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahendite seisukohtadest selle

kohta, millist Vabariigi Valitsuse määrust lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäärade

kohta tuleb kohaldada.

20. Kolleegium leiab, et kohtud on mõistnud valesti hagejatelt kostja kasuks välja kogu tasutud

riigilõivu. Seda põhjusel, et kostja tasus apellatsioonkaebuste esitamisel riigilõivu rohkem, kui

riigilõivu seadus ette nägi. Hagejad ei ole määruskaebuses sellele asjaolule küll tuginenud, kuid

menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid. Vaidluse

puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud

menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (vt Riigikohtu 15. veebruari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7).

Kostja tasus esimeselt apellatsioonkaebuselt riigilõivu 9250 krooni 28. aprillil 2009 (I kd, tl 139) ja

13 250 krooni 15. mail 2009 (I kd, tl 144). Kokku tasus kostja seega apellatsioonkaebuselt riigilõivu

22 500 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 19 järgi

tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu sama palju, kui hagi esialgsel esitamisel maakohtule,

arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Seda sõltumata sellest, et tsiviilasja hind võis

apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrgem (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-3-11, p 10). Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi tuli

tsiviilasjalt hinnaga kuni 175 000 krooni tasuda riigilõivu 17 500 krooni. Seega tasus kostja esimeselt

apellatsioonkaebuselt riigilõivu 5000 krooni rohkem kui oleks pidanud tasuma. Teiselt

apellatsioonkaebuselt tasus kostja riigilõivu 17 000 krooni 12. augustil 2010 (II kd, tl 6). Arvestades

apellatsioonkaebuse ulatust (kostja vaidlustas maakohtu otsust 89 690 krooni ja viivise

väljamõistmise osas) tuli kostjal tasuda riigilõivu apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud

RLS § 56 lg 19 ja lisa 1 järgi 10 000 krooni. Seega tasus kostja teiselt apellatsioonkaebuselt riigilõivu

7000 krooni rohkem kui oleks pidanud tasuma.

21. Kolleegiumi arvates ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluses mõista teiselt poolelt

välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust rohkem. Enamtasutud riigilõivu tagastamist

saab TsMS § 150 lg1 p 1 ja lg 4 järgi nõuda üksnes menetlusosaline, kes riigilõivu tasus või kelle eest

see tasuti. Seega ei saaks hagejad taotleda kostja enamtasutud riigilõivu tagastamist. Vastupidine

tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus riigilõivu tasunud menetlusosaline saab nõuda enamtasutud

riigilõivu kahekordselt: menetluskulude kindlaksmääramise menetluses vastaspoolelt ja TsMS § 150

lg 1 p 1 ja lg 4 alusel riigilt. Olukorda ei muuda ka see, et esimeselt apellatsioonkaebuselt tasus kostja

riigilõivu rohkem ringkonnakohtu nõudmisel. See ei välistanud kostja võimalust nõuda enamtasutud

lõivu tagastamist ringkonnakohtult. Ringkonnakohtu keeldumise korral riigilõivu tagastamisest, on

võimalik TsMS § 150 lg 8 järgi esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus.

Seega on põhjendatud hagejatelt kostja kasuks välja mõista üksnes riigilõiv, mille tasumise kohustus

kostjal seadusest tulenevalt oli, st 17 500 krooni+10 000 krooni=27 500 krooni (1757 eurot 57 senti).

22. Eeltoodu põhjal on põhjendatud hagejatelt kostja kasuks välja mõista esindajakulu 2907 eurot

98 senti ja tasutud riigilõiv 1757 eurot 57 senti, st menetluskulu kokku 4665 eurot 55 senti.

23. Kolleegium märgib täiendavalt, et olukorras, kus riigilõivu oleks tasutud ettenähtust vähem,

tuleks vähemtasutud riigilõiv TsMS § 179 lg 1 alusel kohustatud isikult riigi kasuks asjas tehtavas

lahendis või eraldi määrusega välja mõista. Menetluskulusid kandma kohustatud isikuks on nii

apellatsioonkaebuse esitanud isik TsMS § 146 lg 1 p 1 järgi kui ka isik, kelle kanda jäävad

menetluskulud kohtulahendi alusel TsMS § 146 lg 1 p 3 järgi. Kohustatud isikud vastutavad

TsMS § 146 lg 2 järgi solidaarselt, nende omavahelises suhtes vastutab lg 3 järgi isik, kelle kanda

jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel.

24. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejatele TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada

tasutud kautsjon.

25. TsMS § 178 lg 3 kohaselt määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve