3-1-2-3-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-2-3-12

Määruse kuupäev

12. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Aleksandr Šeibaki süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja

§ 255 lg 1 järgi;

Valeri Zubkovi süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 – § 22

lg 3 ja § 255 lg 1 järgi;

Mihhail Šeibaki süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja

§ 255 lg 1 järgi;

Voldemar Karkuse süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1,

§ 255 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi;

Oleg Gubarevi süüdistuses KarS § 199 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi;

Stanislav Omelchenko süüdistuses KarS § 199 lg 3 – § 22 lg 3

ja § 255 lg 1 järgi;

J.I süüdistuses KarS § 3762 lg 1 järgi;

Anatoli Satsjuki süüdistuses KarS § 3762 lg 1 ja 255 lg 1 järgi;

Georgi Grigorjevi süüdistuses KarS § 199 lg 3 – § 22 lg 3 järgi;

Roman Bolezini süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 – § 22

lg 3 järgi;

L.B süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 – § 22 lg 3

järgi;

Mihhail Sõtdõkovi süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 –

§ 22 lg 3 järgi;

V.P süüdistuses KarS § 3762 lg 2 ja § 255 lg 11 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-21739

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusvälise isiku OÜ V1 esindaja vandeadvokaat Vladimir

Sadekov, teistmisavaldus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Helga Aadamsoo;

Süüdimõistetu Aleksandr Šeibaki kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Raivo Bergson;

Kannatanu AS V2, esindaja vandeadvokaadi abi Jaanus Kasevits

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda kriminaalasi nr 3-1-2-3-12 lahendada Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust seoses sellega, et AS-le V2 kuuluvast masuudi transiittorust varastati suures

koguses masuuti.

2. Alates 17. veebruarist 2009. peeti masuudi varguses ja selle toimepanemiseks loodud kuritegelikku ühendusse

kuulumises kahtlustatavatena kinni või allutati kahtlustatavana menetlustoimingutele mitmeid isikuid, teiste hulgas

Aleksandr Šeibak ja Mihhail Šeibak. OÜ-d V1 ega temaga seotud füüsilisi isikuid kuriteos ei kahtlustatud.

3. Riigiprokuratuuri 16. veebruari 2009. a määruse alusel toimetati läbiotsimine M. Šeibaki kasutuses olevas paakautos

Scania R144 (registreerimisnumbriga XXX XXX) ja haagises Blumhardt WFA18 (YYY YY). 26. veebruaril 2009

vaadeldi haagist Blumhardt ja 15. aprillil 2009 paakautot Scania asitõendina. Mõlemad asitõendid andis menetleja 2009. a

veebruaris AS H lattu vastutavale hoiule. Erinevatele isikutele esitatud kahtlustuste kohaselt kasutati kõnealust paakautot ja

haagist AS V2 transiittorust varastatud kütuse kuriteopaigalt äravedamiseks.

4. 26. veebruaril 2009 kuulati tunnistajana üle OÜ V1 juhatuse liige V. H. Tunnistaja kinnitas, et paakauto Scania R144 ja

haagis Blumhardt WFA18 kuuluvad OÜ-le V1. OÜ V1 müüs paakauto ja haagise 21. novembril 2008 järelmaksuga OÜ-le

B. Üle anti ka paakauto ja haagise valdus. Paakauto ja haagise lepingujärgsest maksumusest (420 000 krooni, millele

lisandus käibemaks) oli OÜ B ülekuulamise ajaks tasunud 190 000 krooni. V. H. esitas menetlejale ka paakauto ja haagise

ostu-müügilepingu, mille punkti 3 kohaselt pidi paakauto ja haagise omandi üleminek OÜ-le B toimuma pärast kogu

müügihinna tasumist.

5. 24. märtsil 2009 esitas OÜ V1 Keskkriminaalpolitseile taotluse tagastada paakauto Scania ja haagis Blumhardt talle kui

omanikule.

6. 15. aprillil 2009 saatis Keskkriminaalpolitsei OÜ-le V1 vastuse, milles märkis, et kuna OÜ B ei ole OÜ-ga V1

21. novembril 2008. a sõlmitud ostu-müügilepingu punktist 3 tulenevat tingimust täitnud, on paakauto Scania ja haagise

Blumhardt omanik OÜ V1. Kuna paakauto ja haagis ning nendes hoiustatav masuut on kriminaalasjas asitõenditeks,

tagastatakse need pärast menetlustoimingute tegemist.

7. 17. juunil 2009 tegi Riigiprokuratuur uue läbiotsimismääruse, milles mh märgiti, et varastatud kütuse transportimisel on

kasutatud OÜ-le V1 kuuluvat ja M. Šeibaki kasutuses olnud sõidukit Scania R144, mistõttu tuleb seal toimetada

läbiotsimine, leidmaks sõidumeerikuid ja teisi esemeid ja dokumente. Selle määruse alusel 2. juulil 2009 toimetatud

läbiotsimise protokolli kohaselt tehti OÜ V1 juhatuse liikmele V. H.-le enne läbiotsimist ettepanek anda välja

läbiotsimismääruses nimetatud objektid ja V. H. avaldas, et annab vabatahtlikult välja paakauto kabiinis olevad

sõidumeerikud. 17. augustil 2009 tagastas menetleja sõidumeeriku kettad V. H.-le.

8. 8. juunil 2009 esitas OÜ V1 Keskkriminaalpolitseile pretensiooni, milles taotleti veelkord paakauto ja haagise tagastamist

ning märgiti, et nende tagastamata jätmine tekitab OÜ-le V1 olulist kahju.

9. Keskkriminaalpolitsei 11. juuni 2009. a vastuses korrati varasemat seisukohta, et paakauto ja haagis tagastatakse OÜ-le

V1 pärast menetlustoimingute tegemist.

10. 22. detsembril 2009 esitas OÜ V1 prokuratuurile taotluse paakauto ja haagise tagastamiseks.

11. Riigiprokuratuuri 22. jaanuari 2010. a määrusega jäeti OÜ V1 taotlus rahuldamata. Määruses leiti, et paakauto ja

haagise võttis menetleja ära selle seaduslikult valdajalt ning puudub alus tagastada asitõendina kriminaalasja juurde jäetud

kuriteo toimepanemise vahendeid kellelegi teisele. OÜ V1 ja OÜ B vahel on tsiviilsuhe ja kriminaalmenetluse käigus

puudub võimalus ning vajadus selle pinnalt tekkinud küsimuste lahendamiseks.

12. 18. detsembril 2009 saatis prokuratuur süüdistusakti Harju Maakohtusse arutamiseks üldmenetluse korras.

13. 5. mail 2010 esitas OÜ V1 esindaja Harju Maakohtule eelmenetluses taotluse paakauto ja haagise tagastamiseks.

14. Harju Maakohus tegi 10. juunil 2010. a eelistungil määruse, millega muu hulgas vabastas paakauto Scania ja haagise

Blumhardt aresti alt ning andis need vastutavale hoiule OÜ V1 esindajale. Kohus keelas paakautot ja haagist kohtuotsuse

jõustumiseni võõrandada.

Maakohus märkis, et OÜ V1 ei ole puutumuses süüdistusaktis märgitud kuritegude toimepanemisega, mistõttu tuleb

paakauto ja haagis aresti alt vabastada ning tagastada omanikule OÜ-le V1.

15. Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuli 2010. a määrusega tühistati prokuratuuri ja AS V2 määruskaebuste alusel maakohtu

10. juuni 2010. a määrus muu hulgas osas, millega maakohus rahuldas OÜ V1 taotluse veoauto Scania ja haagise

Blumhardt aresti alt vabastamiseks ja nende tagastamiseks OÜ-le V1. Ringkonnakohus saatis kriminaalasja tühistatud osas

maakohtule uueks arutamiseks.

Kohtukolleegium märkis, et taotlust asitõenditena käsitatavate sõidukite tagastamiseks ei ole kohtule esitanud prokuratuur,

nagu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 4 seda nõuab. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest ega toimikust, et

kohtu poolt aresti alt vabastatud vara oleks üldse arestitud (KrMS § 142 lg 1). Seetõttu ei ole üheselt selge, milliseid

menetlustoiminguid on vaidlusaluse vara suhtes läbi viidud ja milliseid meetmeid on kohus selle suhtes õigustatud

eelistungil kohaldama. Maakohus ei ole põhistanud, millistest asjaoludest lähtuvalt ta vabastas vara aresti alt ja pidas

vajalikuks kohaldada üksnes vastutavat hoidu ning seda hoiulepingut sõlmimata ja isikut karistusseadustiku (KarS) §-s 308

ette nähtud vastutuse eest hoiatamata. Kuna maakohus ei ole ära näidanud, kas paakauto ja haagise näol on tegemist

asitõenditega või menetluse tagamiseks arestitud varaga, ega ole nende esemete suhtes kohaldatud meetmeid piisavalt

põhistanud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

16. 18. märtsil 2011 andis Harju Maakohus teises kohtukoosseisus süüdistatavad kohtu alla. Kohtu alla andmise määruses

asus maakohus ringkonnakohtu 20. juuli 2010. a määruses märgitut silmas pidades muu hulgas seisukohale, et

käimasolevas menetlusstaadiumis puudub tal vajalik informatsioon, et vastu võtta põhistatud otsus paakauto Scania R144 ja

haagise Blumhardt WFA18 tagastamise küsimuses. Seetõttu jäeti OÜ V1 esindaja 5. mai 2010. a taotlus paakauto ja

haagise tagastamiseks rahuldamata.

17. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel 22. novembri 2011. a kohtuistungil esitas prokuratuur kohtule süüdistatavatega, sh

A. Šeibakiga sõlmitud kokkulepped. Sellest lähtudes jätkati kohtulikku arutamist kokkleppemenetluse korras.

18. A. Šeibakiga sõlmitud kokkuleppes nimetati konfiskeerimisele kuuluva varana paakautot Scania R144 ja haagist

Blumhardt WFA18. Kokkuleppes märgiti, et see vara tuleb arvata tsiviilhagi katteks. Samuti toodi kokkuleppes

A. Šeibakile KarS § 199 lg 3 järgi etteheidetava kuriteo asjaolude kirjelduses muu hulgas ära asjaolu, et 21. novembril

2008 sõlmis A. Šeibak OÜ B juhatuse liikmena OÜ-ga V1 paakauto Scania R144 ja paakhaagise Blumhardt WFA18

müügilepingu. Auto ja haagise eest tasus A. Šeibak OÜ-le V1 190 000 krooni. Kokkuleppes kirjeldati ka seda, kuidas M.

Šeibak A. Šeibaki korraldusel paakauto ja haagisega AS V2 transiittorust varastatavat masuuti kuriteopaigast ära vedas.

19. Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati A. Šeibak süüdi ja teda karistati KarS

§ 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Valeri Zubkov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 –

§ 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; M. Šeibak tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi;

Voldemar Karkus tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1, § 255 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi; Oleg Gubarev

tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stanislav Omelchenko tunnistati süüdi ja teda karistati

KarS § 199 lg 3 – § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; J.I tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 1 järgi; Anatoli Satsjuk

tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 1 ja 255 lg 1 järgi; Georgi Grigorjev tunnistati süüdi ja teda karistati KarS

§ 199 lg 3 – § 22 lg 3 järgi; Roman Bolezin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 – § 22 lg 3 järgi;

L.B tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 – § 22 lg 3 järgi; Mihhail Sõtdõkov tunnistati süüdi ja

teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 – § 22 lg 3 järgi ning V.P tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 2 ja

§ 255 lg 11 järgi.

20. Sama kohtuotsusega mõisteti A. Šeibakilt, V. Zubkovilt, M. Šeibakilt, V. Karkuselt, O. Gubarevilt, S. Omelchenkolt,

G. Grigorjevilt ja R. Bolezinilt solidaarselt kannatanu AS V2 kasuks välja 406 857 eurot tsiviilhagi ja 6000 eurot

õigusabikulude katteks.

21. Kohtuotsuse resolutiivosa punktis 86 otsustas maakohus, et asitõendid – kuriteo toimepanemise vahendid paakauto

Scania R144 (XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY) – tuleb KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerida,

realiseerida ja saadud rahalised vahendid kasutada AS V2 tsiviilhagi rahuldamiseks.

22. Harju Maakohtu otsus jõustus 10. detsembril 2011.

23. 3. mail 2012 esitas OÜ V1 esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotletakse

Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 tühistamist ja selles osas kriminaalasja saatmist

maakohtule uueks arutamiseks. OÜ V1 esindaja seisukohad on järgmised.

Maakohtu otsusega konfiskeeritud paakauto Scania ja haagis Blumhardt kuuluvad OÜ-le V1, keda pole menetlusosalisena

kriminaalmenetlusse kaasatud. OÜ V1 müüs paakauto ja haagise 21. novembril 2008 omandireservatsiooniga OÜ-le B.

Ostu-müügilepingu kohaselt jäid paakauto ja haagis OÜ V1 omandisse kuni nende eest ostuhinna täieliku tasumiseni.

Hiljem keeldus OÜ B paakauto ja haagise eest raha maksmast, mistõttu 28. jaanuaril 2010 ostu-müügileping tühistati.

Omandireservatsiooniga müügi puhul ei lähe vallasasja omand üle enne selleks ettenähtud tingimuse saabumist. Seega ei

ole paakauto Scania ja haagise Blumhardt omandiõigus OÜ-le B üle läinud, sest viimane ei täitnud 21. novembri 2008. a

lepingust tulenevat omandi ülemineku tingimust ehk ei tasunud täies ulatuses paakauto ja haagise ostuhinda. Seega jäid

paakauto ja haagis OÜ V1 omandisse. Ka Maanteeameti autoregistrikeskuse registriväljavõtte kohaselt on OÜ V1

käesoleva ajani paakauto ja haagise omanik. Enne paakauto ja haagise arestimist kriminaalmenetluse käigus ei teadnud OÜ

V1, et OÜ-ga B seotud isikud kasutavad paakautot ja haagist kuriteo toimepanemisel.

Saades 2009. aastal teada, et paakauto ja haagis on kriminaalmenetluses arestitud, pöördus OÜ V1 korduvalt menetleja

poole taotlusega sõidukid talle üle anda. Keskkriminaalpolitsei vastas, et veoauto ja haagis tagastatakse pärast nendega

seotud menetlustoimingute tegemist. 2012. a aprillikuu alguses sai OÜ V1 esindaja teada, et Harju Maakohus on

A. Šeibakiga sõlmitud kokkuleppe alusel paakauto ja haagise KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerinud ning otsustanud, et

nende müügist saadud rahast tuleb rahuldada AS V2 tsiviilhagi A. Šeibaki vastu.

KarS § 83 lg 1, mille alusel maakohus paakauto ja haagise konfiskeeris, näeb ette, et kohus võib konfiskeerida tahtliku

süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale. Jääb selgusetuks, mille

alusel prokurör ja kohus leidsid, et A. Šeibak võib käsutada talle mittekuuluvat vara, või millest tehti järeldus, et A. Šeibak

on paakauto ja haagise omanik. Süüdimõistetu A. Šeibak ei olnud isegi 21. novembri 2008. a müügilepingu pool. Selle

lepingu poolteks olid kaks juriidilist isikut: OÜ V1 ja OÜ B. Ka OÜ B ei olnud kriminaalasjas menetlusosaliseks.

Maakohus käsutas kassaatorile omandiõiguse alusel kuuluvat vara õigusliku aluseta.

Seejuures ei kaasatud OÜ-d V1 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. Prokuratuur ega kohus ei küsinud OÜ V1 esindaja

seisukohta paakauto ja haagise kohta. Kohus ei teavitanud OÜ-d V1 menetlusest, ei kutsunud teda kohtusse ega

toimetanud talle kätte menetlusdokumente. Seega ei olnud OÜ-l V1 kriminaalasja menetlemisel võimalik teostada KrMS

§ 402 lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku õigusi. Järelikult tegi maakohus oma otsuse punktis 86 otsuse sellise isiku suhtes, kes

ei olnud kohtumenetluse pool ega menetlusosaline. Sellest tulenevalt on maakohtu otsuse resolutiivosa punkt 86

ebaseaduslik ja sellega on oluliselt rikutud OÜ V1 õigusi. Kuna OÜ V1 ei olnud kohtumenetluse pool ega menetlusosaline,

puudus maakohtul seaduslik alus OÜ V1 ja tema vara suhtes lahendi tegemiseks.

Praegusel juhul on olemas KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalus. Maakohtu otsuse punkti 86 tühistamine kergendab

OÜ V1 kui ekslikult kolmanda isikuna menetlusse kaasamata jäetud isiku olukorda. Samuti on võimalik juhinduda

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p-st 2, mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei

olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud, või menetlusosaline ei olnud

seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Seega saab teistmise korras uuesti läbi vaadata

kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline kõrvale jäetud (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-2-2-08, p 9). Riigikohtu kriminaalkolleegium on analoogilises asjas nr 3-1-2-1-09

teistmisaluse olemasolu jaatanud.

24. Pärast teistmisavalduse esitamist esitas riigiprokurör Helga Aadamsoo 17. mail 2012 Harju Maakohtule taotluse muuta

KrMS §-s 431 sätestatud korras maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse punkti 86 selliselt, et asitõendid – paakauto Scania

R144 (XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY) – tagastataks OÜ-le V1.

Taotluses märgiti, et kuna käesolevaks ajaks on OÜ V1 esmakordselt esitanud 28. jaanuari 2010. a kokkuleppe

müügilepingust taganemise kohta, on tekkinud olukord, kus osaühing on asitõendi tegelik omanik. KrMS § 126 lg 3 p 2

alusel kuulub asitõend tagastamisele omanikule.

25. Käimasoleva teistmismenetluse tõttu ei saanud Harju Maakohus prokuratuuri 17. mai 2012. a taotluse suhtes seisukohta

võtta, sest kriminaaltoimik asub Riigikohtus (vt ka käesoleva määruse punkt 29).

26. 28. mail 2012 esitas riigiprokurör H. Aadamsoo Riigikohtule vastuse OÜ V1 esindaja teistmisavaldusele. Selles

vastuses palub prokuratuur jätta maakohtu otsuse punkti 86 muutmata ja teistmisavaldus rahuldamata, põhjendades oma

taotlust järgmiselt.

Asjas puuduvad KrMS §-s 366 sätestatud teistmise alused. Ei esine ühtki uut asjaolu, mis ei olnud avaldajale otsuse

tegemise ajal teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kolmanda isiku, kelle vara

kohtuotsusega konfiskeeriti, olukorra kergendamise. OÜ V1 pöördus kohtueelses menetluses paakauto ja haagise

tagastamiseks avaldustega uurimisasutuse ja prokuratuuri poole. Riigiprokuratuuri 22. jaanuari 2010. a määrusega jäeti OÜ

V1 taotlus paakauto ja haagise tagastamiseks rahuldamata, selgitades, et OÜ V1 ja OÜ B vahel on tsiviilsuhe. Seega oli

OÜ V1 teadlik prokuratuuri seisukohast paakauto ja haagise suhtes. OÜ V1 Riigiprokuratuuri 22. jaanuari 2010. a määrust

ei vaidlustanud. Samuti ei esitanud OÜ V1 prokuratuurile 28. jaanuari 2010. a kokkulepet 21. novembri 2008. a

müügilepingu lõpetamise kohta. Seega ei ole lepingu lõpetamise kokkulepe käsitatav uue asjaoluna, mis ei olnud OÜ-le V1

kriminaalmenetluse ajal teada.

Paakauto Scania ja haagis Blumhardt peeti menetlusasutuse poolt kinni ajal, kui neid kasutasid kuritegelikuks tegevuseks

OÜ B osanikud ja juhatuse liige. OÜ V1 oli küll sõiduki omanikuna registrisse kantud, kuid OÜ V1 ja OÜ B vahel oli

sõlmitud 21. novembri 2008. a müügileping. Kriminaalasja materjalide hulgas on müügilepingu alusel sõiduki ja haagise

ostjale üleandmise akt ning omandaja on asunud asja kasutama ning osamaksete tasumisega lepingut täitma. Makseid tasuti

kuni menetlejate poolt sõiduki ja haagise kinnipidamiseni. Mis puudutab müügilepingus sätestatud omandireservatsiooni,

siis on prokuratuur seisukohal, et omand oli üle läinud ja omandaja oli asunud müügihinda tasuma, lepingut täitma ja

sõidukeid kasutama. Ostja poolt müügilepingu võimaliku rikkumise puhuks oli müüja lisaks võimalikule rahalisele nõudele

taganud reservatsiooniga endale õiguse nõuda tagasi asja. OÜ V1 õigusi ei ole kahjustatud, kuna tal oli rahaline

nõudeõigus ostja suhtes. OÜ-l V1 säilib õigus nõuda sõidukite eest saamata müügihinda OÜ-lt B.

Prokuratuur ei saa nõustuda sellega, et esitades pelgalt ostu-müügi lepingust taganemise lepingu, saaks lugeda üheselt

tuvastatuks, et sõidukid kuulusid konfiskeerimiseks esitamise ajahetkel OÜ-le V1. A. Šeibak ja OÜ B käsitasid end

sõidukite seaduslike omanikena, kes võisid anda nõusoleku konfiskeerimiseks. Prokuratuuril puudus alus asuda

vastupidisele seisukohale, sõltumata omandireservatsioonist, mis oli teada.

Veoauto ja haagis võeti ära nende seaduslikult valdajalt ja vaatamata OÜ V1 nõuetele, puudub alus tagastada sõidukeid

kellelegi teisele peale seadusliku valdaja.

27. Süüdimõistetu A. Šeibaki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud ja

tuleb rahuldada.

28. AS V2 esindaja vandeadvokaadi abi Jaanus Kasevits palub jätta teistmisavalduse rahuldamata ja menetluskulud OÜ V1

kanda, põhjendades oma taotlust järgmiselt.

KrMS § 368 kohaselt võib teistmisavalduse esitada kuue kuu jooksul, arvates KrMS §-s 366 sätestatud teistmisaluse

ilmnemisest. Teistmisavalduses on OÜ V1 kinnitanud, et ta sai juba aastal 2009 teada paakauto ja haagise arestimisest.

Olukorras, kus OÜ V1 on aastaid olnud teadlik väidetavalt temale kuuluvate sõidukite arestimisest ja sellega seonduvast

kohtuvaidlusest, ei saa OÜ V1 teistmisavaldust pidada tähtaegseks.

Samuti ei esine teistmisavalduses nimetatud teistmisalust. OÜ V1 viitab ebaõigesti KrMS § 366 p-le 5. Selle sätte kohaselt

saab teistmisaluseks olla üksnes oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul

teada. On ilmne, et Harju Maakohus oli vaidlusalust otsust tehes teadlik OÜ V1 ja OÜ B vahel sõlmitud lepingust, kuna

sellele on viidatud kohtueelse menetluse kokkuvõttes ja leping sisaldus ka kriminaalasja materjalides. Samuti on OÜ V1

esitanud korduvalt taotlusi paakauto ja haagise aresti alt vabastamiseks.

KrMS § 366 p 5 kohaselt ei saa teistmisaluseks olla asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu olukorra raskendamise.

Vaidlustatud otsuse punkti 86 tühistamine tooks kaasa süüdimõistetute olukorra raskendamise, kuna paakauto ja haagise

müügist saadud raha ei saaks kasutada tsiviilhagi rahuldamiseks ja selle summa peaksid AS-le V2 kohtuotsuse punkti 84

kohaselt hüvitama süüdimõistetud solidaarselt.

Teistmisavaldusest ega selle lisadest ei nähtu üheselt, et kõnealuse paakauto ja haagise omandiõigus kuulus konfiskeerimise

hetkel OÜ-le V1. Erinevalt kinnistusraamatust ei ole liiklusregister sõidukeid puudutavate omandisuhete ammendavaks

aluseks. Kui avaldaja soovib seada kahtluse alla sõidukitega seotud omandisuhteid, tuleb seda teha tsiviilkohtumenetluses,

mitte käesolevas kriminaalasjas kohtuotsust teistes.

29. 3. septembril 2012 täiendas riigiprokurör H. Aadamsoo teistmisavaldusele esitatud vastust avaldusega, et

Riigiprokuratuur on tagasi võtnud Harju Maakohtule 17. mail 2012 esitatud taotluse maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse

resolutiivosa punkti 86 muutmiseks ja jääb teistmisavaldusele esitatud vastuses väljendatud seisukohtade juurde.

30. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2012. a määrusega peatati OÜ V1 esindaja taotlusel KrMS § 370 lg 2 teise

lause alusel Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 täitmine kuni teistmisavalduse

lahendamiseni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

31. Kolleegium leiab, et OÜ V1 esindajal ei ole seaduse kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust, samuti ei vasta tema

avalduses kirjeldatud asjaolud ühelegi KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele.

32. KrMS § 367 lg 1 kohaselt on teistmisavalduse esitamise õigus sama seadustiku § 344 lg-s 3 nimetatud isikutel, s.o 1)

prokuratuuril; 2) advokaadist kaitsjal; 3) teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Seega saab teistmisavalduse

esitada üksnes kohtumenetluse pool (KrMS § 17 lg 1). OÜ-d V1 pole käesolevas kriminaalasjas menetlusse kaasatud ei

süüdistatava (KrMS § 35), kannatanu (KrMS § 37 lg 1), tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1) ega kolmanda isikuna (KrMS § 401

lg 1). Järelikult on tegemist menetlusvälise isikuga. Menetlusvälisel isikul KrMS § 367 lg 1 kohaselt teistmisavalduse

esitamise õigust ei ole.

33. Lisaks ei vasta OÜ V1 esindaja avalduses märgitu kriminaalmenetlusõiguses ette nähtud teistmise alustele.

Teistmisavalduse esitaja tugineb esmalt KrMS § 366 p-le 5. KrMS § 366 p 5 kohaselt on teistmise aluseks kriminaalasja

õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja

mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu

olukorra kergendamise või kolmanda isiku, kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra

kergendamise. Asjaolu, et OÜ V1 pretendeerib A. Šeibakilt konfiskeeritud paakauto ja haagise omandiõigusele, samuti

faktid, millele OÜ V1 seejuures tugineb, kajastuvad kriminaalasja materjalides, mis otsuse tegemise ajal olid maakohtu

käsutuses. Seega olid need Harju Maakohtule 2. detsembri 2011. a otsust tehes teada. Võimalus, et maakohus jättis

kõnealused asjaolud otsust tehes tähelepanuta, ei ole käsitatav kohtu mitteteadmisena KrMS § 366 p 5 tähenduses.

Vaieldamatult oli maakohtule otsust tehes teada ka see, et OÜ-d V1 pole menetlusse kaasatud. Täiendavalt tuleb silmas

pidada, et kuna OÜ V1 ei ole käesolevas kriminaalasjas süüdistatav, samuti ei ole menetleja teda KrMS § 401 lg 1 kohaselt

määrusega kolmanda isikuna menetlusse kaasanud, ei saa Harju Maakohtu vaidlustatud otsuse punkti 86 tühistamine tuua

kaasa süüdistatava või kolmanda isiku olukorra kergendamist, mis on KrMS § 366 p 5 kohaldamise üheks eelduseks.

34. Põhjendades oma seisukohta, et seadus annab aluse Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse teistmiseks, viitab OÜ

V1 esindaja ka TsMS § 702 lg 2 p-le 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2009. a otsusele asjas nr 3-1-2-1-09.

Viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus maakohtu teistetava otsusega oli rahuldatud kannatanu tsiviilhagi isikute

vastu, kes ei olnud selles kriminaalasjas menetlusosalisteks ja keda seetõttu ei olnud kohtusse kutsutud. Kõnealuses asjas

leidis Riigikohus, et KrMS § 366 p 5 maakohtu otsuse teistmiseks alust ei anna. Samas asus kolleegium seisukohale, et

kuna kohtuotsus vaidlustati tsiviilhagi puudutavas osas ja kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse

üldjuhul tsiviilkohtumenetluse korrast, tuleb ka esitatud teistmisavalduse lahendamisel juhinduda teistmist reguleerivatest

tsiviilkohtumenetluse sätetest. Seetõttu jõudis Riigikohus järeldusele, et maakohtu otsus tuleb teista TsMS § 701 lg 1 ja lg 2

p 2 alusel. Kuna OÜ V1 ei vaidlusta Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsust mitte tsiviilhagi lahendamist, vaid KarS

§ 83 lg 1 – s.o karistusõigusliku järelmi – kohaldamist puudutavas osas, ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustik praegusel

juhul kohaldatav ja TsMS § 702 lg 1 ning lg 2 p 2 teistmise alusena kõne alla tulla ei saa.

35. Järelikult ei anna seadused menetluslikku alust OÜ V1 esindaja avaldust teistmise korras läbi vaadata ega Harju

Maakohtu 2. detsembri 2011. a jõustunud otsuse punkti 86 teista.

36. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on või

oli muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt nt Riigikohtu üldkogu

17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 17 ja 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 32;

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05, p 4; ja 17. mai 2007. a määrus

asjas nr 3-4-1-11-07, p 4; 7. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-22-09, p-d 7–8 ja kriminaalkolleegiumi

7. detsembri 2007. a määrus asjas nr 3-1-2-2-07, p 9). Seejuures on Riigikohus korduvalt märkinud, et PS §-des 13, 14 ja

15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus

kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa

kaitse (vt nt Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-67-11, p 21 ja põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06, p 9).

37. OÜ V1 väitel seisneb tema õiguste rikkumine selles, et kriminaalmenetluses, millesse OÜ-d V1 menetlusosalisena ei

kaasatud, konfiskeeris maakohus A. Šeibakilt KarS § 83 lg 1 alusel paakauto Scania ja haagise Blumhardt, mille tegelik

omanik oli OÜ V1, kes soovib talle kuuluvaid asju tagasi saada.

38. Eeltoodust tulenevalt saab Riigikohus jätta OÜ V1 esindaja avalduse läbi vaatama üksnes juhul, kui OÜ-l V1 oli

piisavalt tõhus võimalus kaitsta oma väidetavat omandiõigust paakautole ja haagisele kriminaalmenetluses, milles need

konfiskeeriti, või kui OÜ-l V1 oli või on tõhus ja äratuntav menetluslik võimalus saavutada paakauto ja haagise

tagastamine väljaspool kriminaalmenetlust.

39. Kolleegium leiab, et kriminaalasja menetlemise raames OÜ V1 oma väidetavat omandiõigust paakautole ja haagisele

tõhusalt kaitsta ei saanud, sest teda polnud menetlusosalise ja kohtumenetluse poolena kriminaalmenetlusse kaasatud. PS

§ 24 lg 2 kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Selle sätte mõtte kohaselt ei tohi isiku

subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle otsustada kohtumenetluses, millesse teda pole nõuetekohaselt kaasatud ja mille

raames pole tal seetõttu võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kooskõlas eelmärgituga on Riigikohtu kriminaalkolleegium

selgitanud, et KrMS § 401 lg 1 kohaselt tuleb kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas

kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-

s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-

1-1-89-11, p 19.3 ja 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 13). Kuna OÜ-d V1 kolmanda isikuna

kriminaalmenetlusse ei kaasatud, puudus tal ka võimalus esitada paakauto ja haagise kuuluvuse kohta omapoolseid väiteid

ning neid kinnitavaid tõendeid. Samuti ei saanud OÜ V1 maakohtu otsustust paakauto ja haagis konfiskeerida apellatsiooni

korras vaidlustada, sest KrMS § 318 lg 1 kohaselt on apellatsiooniõigus üksnes kohtumenetluse poolel (KrMS § 17 lg 1),

kelleks OÜ V1 käesoleval juhul ei olnud. Lisaks sellele ei teavitatud OÜ-d V1 kui menetlusvälist isikut maakohtu otsusest.

40. OÜ V1 ei saa oma väidetavat omandiõigust konfiskeeritud paakautole ja haagisele kaitsta ka KrMS §-des 431–432 ette

nähtud kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste läbivaatamise korras. Selles menetluses ei ole kohus pädev jõustunud

kohtuotsuse põhiotsustusi sisuliselt muutma, vaid üksnes kohtulahendit täpsustama, täiendama või kohtulahendi täitmise

käigus tekkinud küsimusi lahendama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-60-12,

p 12). Nii nagu KrMS § 431–432 korras ei saa kohus süüdimõistetut õigeks mõista, tema tegu ümber kvalifitseerida või

rahuldatud tsiviilhagi rahuldamata jätta, ei ole kõnealuses menetluskorras ka võimalik kohtuotsuses sisalduvat

konfiskeerimisotsustust tühistada ja konfiskeeritud vara mõnele muule isikule üle anda.

41. Kolleegiumi hinnangul ei ole OÜ-l V1 ka väljaspool kriminaalmenetlust selgelt äratuntavat ja tõhusat protsessuaalset

võimalust, saavutamaks konfiskeeritud asjade tagastamine.

42. Esmalt ei saa nõustuda prokuratuuri ja AS V2 esindaja vastustes (vt selle määruse punktid 26 ja 28) väljendatud

seisukohaga, nagu oleks OÜ-l V1 võimalik oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses hagi esitamisega OÜ B vastu.

Paakauto ja haagis on jõustunud kohtuotsusega KarS § 83 lg 1 järgi konfiskeeritud, mis KarS § 85 lg 1 kohaselt tähendab,

et need on läinud riigi omandisse. OÜ B vastu esitatava hagiga ei ole OÜ-l V1 võimalik saavutada riigi poolt

konfiskeeritud asjade tagasisaamist.

43. Tõhusa õiguskaitsevahendina ei saa käsitada ka OÜ V1 võimalust esitada OÜ B vastu rahaline nõue. OÜ V1 soovib

talle kuuluvate või enne konfiskeerimist kuulunud paakauto ja haagise tagastamist, tuginedes sellele, et nende asjade omand

OÜ-le B üle ei läinud, sest viimane jättis täitmata müügilepingu sõlmimisel kokku lepitud omandireservatsioonist tulenenud

ostuhinna täieliku tasumise tingimuse, ja 28. jaanuaril 2010 taganes OÜ V1 müügilepingust. Võlaõigusseaduse § 233 lg 1

sätestab, et kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse,

et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud,

et asjaõigusseaduse § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette kaks tingimust: asja valduse üleandmise

omandajale ja kokkuleppe sõlmimise omandiõiguse ülemineku kohta (nn asjaõiguslepingu). Erinevalt kinnisomandist ei

piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist. Seega võib vallasomandi üleandmise

kokkuleppe jõustumine olla seotud ka mingi tähtpäeva või tingimuse saabumisega, eeldusel, et asi ise on tingimuse

saabumise ajal omandaja otseses või kaudses valduses. Niisugust kokkulepet kasutatakse müügilepingu puhul müüja

tagatisena ostjapoolse ostuhinna tasumiseks, kui ostuhind tuleb tasuda pärast asja üleandmist. Sel juhul reserveerib müüja

endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. septembri 2002. a otsus asjas

nr 3-2-1-93-02, p 10). Omandireservatsiooniga omandi üleandmise kokkulepe on edasilükkava tingimusega käsutustehing

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 lg 2 tähenduses. TsÜS § 106 lg 2 kaitseb tingimusliku tehingu teinud isikut

teise poole ja tema võlausaldajate tingimuse täitmist takistavate käsutuste (mh arestimise) vastu. (Vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 11. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-8-08, p 13). Eeltoodust lähtudes märgib kolleegium, et võimalik

rahaline nõue ostja vastu ei ole müüja seisukohalt samaväärne omandireservatsiooni alusel säilitatud omandiõigusega asjale.

Omandireservatsiooni mõte seisnebki selles, et kaitsta müüjat ostja maksejõuetuse eest. Seega ei saa nõustuda seisukohaga,

et kuna OÜ-l V1 võib olla rahaline nõue OÜ B vastu, ei kahjusta paakautost ja haagisest ilmajäämine tema subjektiivseid

õigusi.

44. Olukorras, kus paakauto Scania ja haagise Blumhardt konfiskeerimise kohta on olemas kriminaalasjas tehtud jõustunud

kohtuotsus, on kolleegiumi hinnangul kaheldav seegi, kas OÜ V1 saaks tõendada oma omandiõigust ja nõuda riigilt asjade

tagastamist halduskohtumenetluse korras, tuginedes seejuures näiteks KarS § 85 lg-s 2 ette nähtud materiaalõiguslikule

alusele (vt ka Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07, p 37 ja kriminaalkolleegiumi

11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 33). Igal juhul ei ole seda võimaldav menetluskord seaduse ja

kohtupraktika pinnalt piisavalt selgelt äratuntav ega vasta seega õigusselguse põhimõttele.

45. Eeltoodust järeldub, et tõenäoliselt saanuks OÜ V1 oma väidetavat omandiõigust paakautole ja haagisele tõhusalt

kaitsta üksnes kriminaalasja menetlemisel, juhul kui menetleja oleks OÜ V1 KrMS § 401 lg 1 nõudeid järgides kolmanda

isikuna kriminaalmenetlusse kaasanud. Siis olnuks OÜ-l V1 võimalik esitada kohtule väiteid ja tõendeid paakauto ning

haagise kuuluvuse kohta ning kohus võinuks ausas menetluses lahendada küsimuse, kellele paakauto ja haagis kuuluvad,

ning sellest lähtuvalt otsustada nende asjade konfiskeerimise küsimuse. Menetleja OÜ-d V1 aga kolmanda isikuna

kriminaalmenetlusse ei kaasanud ja maakohtu otsus paakauto ning haagise konfiskeerimise kohta on seadusjõus.

Kujunenud olukorras eeldaks OÜ-le V1 PS § 24 lg-st 2 tuleneva põhiõiguse tagamine Harju Maakohtu

2. detsembri 2011. a jõustunud otsuse resolutiivosa punkti 86 tühistamist ja konfiskeerimise küsimuse uut sisulist arutamist.

Jõustunud kohtuotsuse tühistamine on Eesti menetlusõiguse paradigmas võimalik üksnes teistmise korras. Kuid nagu

kolleegium eelnevalt (vt määruse punktid 31–35) selgitas, ei ole OÜ V1 esindajal KrMS § 367 lg 1 kohaselt

teistmisavalduse esitamise õigust ja tema avalduses märgitu ei vasta ühelegi KrMS §-s 366 ette nähtud teistmise alusele.

46. Eeltoodu põhjal on kolleegiumil tekkinud kahtlus, kas PS § 24 lg-ga 2 on kooskõlas 1) KrMS § 366 osas, milles see

säte ei näe teistmisalusena ette kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras

menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud (ehk teisisõnu osas, milles § 366 ei näe teistmisalusena ette asjaolu, et

kohtulahendiga on otsustatud kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata isiku subjektiivsete õiguste üle), ja 2) KrMS

§ 367 lg 1 osas, milles see säte ei anna nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud isiku advokaadist esindajale

või kaitsjale teistmisavalduse esitamise õigust. Siinkohal peab kolleegium silmas sedagi, et nii TsMS § 702 lg 2 p-s 2 kui ka

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 240 lg 2 p-s 2 on sarnase sisuga teistmise alus ette nähtud. Samuti annavad

TsMS § 702 lg 1 ja HKMS § 240 lg 1 nõuetekohaselt menetlusse kaasamata jäetud isikule teistmisavalduse esitamise

õiguse. Kolleegium kahtleb, kas sellise – PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse tagamise seisukohalt olulise – regulatsiooni

puudumine kriminaalmenetluse seadustikus on põhiseaduspärane.

47. Käesoleva määruse punktis 46 osutatud normide andmata jätmine on kolleegiumi hinnangul käesolevas kriminaalasjas

PSJKS § 3 lg 3 ja § 14 lg 2 esimese lause mõttes asjassepuutuv, sest KrMS § 367 lg 1 põhiseaduspärasusest sõltub, kas OÜ

V1 esindaja avaldus tuleb sisuliselt läbi vaadata või KrMS § 371 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta. KrMS § 366

põhiseaduslikkusest oleneb aga OÜ V1 esindaja avalduse rahuldamise võimalikkus.

48. Asjaolu, et Harju Maakohus tegi otsuse paakauto ja haagise konfiskeerimise kohta ilma, et OÜ V1 oleks

kriminaalmenetlusse kaasatud, ei saanud ilmneda enne kohtuotsuse tegemist 2. detsembril 2011. Seega määruse punktis 46

osutatud KrMS §-de 366 ja 367 lg 1 võimaliku osalise põhiseadusvastasuse korral ei saaks OÜ V1 3. mai 2012. a

teistmisavaldust pidada ka KrMS § 368 kohaselt mittetähtaegseks, nagu AS V2 esindaja seda leiab (vt määruse punkt 28).

49. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 356 p-st 3 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2

p-st 1, annab kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja lahendada Riigikohtu üldkogule.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi