3-1-1-81-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-81-12

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Vitali Vasini süüditunnistamises KarS § 215 lg 3

p 1 järgi ja Maksim Maršalovi süüditunnistamises KarS § 215

lg 3 p 1 ning § 201 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-6238

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vitali Vasini kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann ja Maksim

Maršalovi kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari 2012. a kohtuotsus kriminaalasjas Vitali Vasini süüditunnistamises

KarS § 215 lg 3 p 1 järgi ja Maksim Maršalovi süüditunnistamises KarS § 215 lg 3 p 1 ning § 201 järgi muutmata

ja kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Jugans Grossmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Vitali Vasinile

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest 76 (seitsekümmend kuus) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Vitali Vasinilt Eesti Vabariigi kasuks välja 76

(seitsekümmend kuus) eurot ja 80 (kaheksakümmend) senti.

4. Määrata OÜ-le Kull Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Maksim Maršalovile

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest 115 (ükssada viisteist) eurot ja 20 (kakskümmend) senti

(sealhulgas käibemaks 18 eurot 20 senti).

5. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Maksim Maršalovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 115

(ükssada viisteist) eurot ja 20 (kakskümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vitali Vasinile ja Maksim Maršalovile esitati süüdistus KarS § 215 lg 3 p 1 järgi selles, et kohates V. Š.-d, kes oli salaja

võtnud oma isale kuulunud sõiduauto ja sõitnud sellega lumehange, tarvitas V. Vasin koos Sergei Vassilenkoga kannatanu

suhtes füüsilist vägivalda, millega põhjustas V. Š.-le füüsilist valu. Samuti tekkisid vägivalla tarvitamise tagajärjel

kannatanul turse ning nahaalused verevalumid vasaku kõrva ja alumise huule piirkonnas. Peksmise käigus nõudis V. Vasin

V. Š.-lt sõiduki võtme üleandmist. Kannatanu nõudmisele ei allunud ja viskas võtme lumehange. Seni peksmist pealt

vaadanud M. Maršalov võttis võtme enda kätte, misjärel kannatanu peksmine lõpetati ja kästi tal ära minna. Pärast V. Š.

lahkumist sündmuskohalt istusid V. Vasin ja M. Maršalov sõiduautosse ja sõitsid linnas ringi, jättes seejärel sõiduauto maha

kaupluse ees olevale parkimisalale. Sõidukit juhtis M. Maršalov.

2. Harju Maakohtu 18. novembri 2011. a otsusega lühimenetluses tunnistati V. Vasin süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati

vangistusega kuueks kuuks, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluv karistus - neli

kuud vangistust - jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. M. Maršalov mõisteti KarS § 215

lg 3 p 1 järgi õigeks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tegutsesid V. Vasin ja M. Maršalov sõiduautoga parklasse sõitmisel

hädaseisundis. Kuna kannatanu oli joobeseisundis ja põhjustas ka varasemalt liiklusõnnetuse, ei olnud võimalik lubada tal

juhtimist jätkata. Pärast seda, kui kannatanu sõitis lumehange, lahkus ta sündmuskohalt ja sõiduk jäi sõiduteele ohtlikusse

kohta, mis oleks võinud põhjustada liiklusõnnetuse. Süüdistatavad viisid sõiduki ainult lähimasse avalikku parklasse,

millega nad kahjustasid õigushüve vähimal võimalikul määral. Samas ei pidanud kohus hädaseisundiga õigustatuks

kannatanu suhtes tarvitatud vägivalda, mistõttu V. Vasin tunnistati süüdi KarS § 121 järgi. Kannatanu L. P. tsiviilhagi 147

euro ulatuses (kadunud autovõtmete asendamine) jättis maakohus läbi vaatamata, põhjendades seda süüdistatavate

õigeksmõistmisega sõiduauto omavolilises kasutamises.

3. Sama kohtuotsusega tunnistati M. Maršalov süüdi KarS § 201 lg 1 järgi. Teda karistati vangistusega kaheks kuuks, mida

vähendati kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluv karistus üks kuu kümme päeva vangistust jäeti KarS § 73 alusel tingimisi

kohaldamata kolmeaastase katseajaga.

4. Sama kohtuotsusega tunnistati S. Vassilenko süüdi KarS § 257 ja § 200 lg 2 p 9 järgi ning Z.E KarS § 257 järgi, kuid

nende osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist sõiduauto omavolilist

kasutamist puudutavas osas ja V. Vasini ning M. Maršalovi süüditunnistamist ning karistamist KarS § 215 lg 3 p 1 järgi.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus M. Maršalovi õigeksmõistmises KarS §

215 lg 3 p 1 järgi, V. Vasini süüditunnistamises KarS § 121 järgi ja temale mõistetud karistuse KrMS § 238 lg 2 alusel

vähendamises ning kannatanu L. P. tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises.

6.1 M. Maršalov ja V. Vasin tunnistati süüdi KarS § 215 lg 3 p 1 järgi. V. Vasinit karistas ringkonnakohus KarS § 215 lg 3

p 1 järgi vangistusega kolmeks aastaks, mida vähendati kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi kaks

aastat vangistust. M. Maršalovit karistas ringkonnakohus KarS § 215 lg 3 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks. KarS § 64

lg 1 alusel mõistis kohus talle liitkaristusena kaks aastat vangistust, mida vähendati kolmandiku võrra, mistõttu kandmisele

kuuluvaks karistuseks jäi üks aasta neli kuud vangistust.

6.2 Ringkonnakohus leidis, et süüdistatavad ei tegutsenud hädaseisundis, vaid tegemist on ennastõigustava väitega,

põhjendades seda järgmiselt. Kannatanu V. Š. ja kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulatud V. S.-i ütlustest ja

ülekuulamisel nende isikute poolt joonistatud sündmuskoha skeemidest nähtuvalt ei kujutanud sõiduauto jätmine sõiduteele

ja lumehange endast vahetult eesseisvat ohtu teiste kaasliiklejate elule ja tervisele, kuna sõidutee oli mõlemal suunal vaba.

Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu oli tegelikult purjus. Küll on aga V. S., süüdistatav V. Vassilenko ja ka

V. Vasin andnud ütlusi selle kohta, et süüdistatavad, sh M. Maršalov, olid vahetult enne sündmust tarvitanud baaris alkoholi

(jõid õlut). Väidetava ohu kõrvaldamiseks oli süüdistatavatel igal juhul võimalik helistada politseisse ja teatada liiklust

ohustavast juhist.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari 2012. a kohtuotsuse peale esitasid kassatsioonid V. Vasini kaitsja vandeadvokaat

Jugans Grossmann ja M. Maršalovi kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull.

8. V. Vasini kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist V. Vasini süüditunnistamise osas ja Harju Maakohtu otsuse

jõustamist, põhjendades seda järgmiselt.

8.1 Ei saa nõustuda, et puuduvad usaldusväärsed tõendid V. Š. alkoholijoobe kohta. V. S., keda kuulati kohtueelses

menetluses üle kahtlustatavana, andis ütlusi selle kohta, et kannatanu oli joobes. Sama isiku ütlustele viidanud

ringkonnakohus tuvastas, et M. Maršalov ja V. Vasin tarvitasid enne sündmust baaris alkoholi. Seega pidas ringkonnakohus

V. S.-i usaldusväärseks tõendiallikaks. V. Vasin ei saa vastutada KarS § 215 lg 2 p 3 järgi, kuivõrd tema sõiduautot ei

juhtinud.

8.2 V. Vasin ja M. Maršalov kasutasid sõiduautot omavoliliselt, olles hädaseisundis. Maakohus tuvastas õigesti, et talvisel

libedal teel põhjustaks sõiduauto jätmine sõidutee äärde kurvi, kus nähtavus on piiratud, liiklusohtliku olukorra. Seega oli

tegemist reaalse ohuga. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et süüdistatavad saanuks helistada politseisse, kuna kiirem viis

ohu kõrvaldamiseks oli sõit parklasse. Ka sõiduauto võtme nõudmine oli tingitud soovist välistada V. Š. edasisõit, mis oleks

võinud põhjustada veelgi raskemaid tagajärgi. Süüdistatavate tahe oli suunatud vaid sõiduauto turvalisse paika

ümberpaigutamisele, mis oli omaniku huvidega kooskõlas, mistõttu puudus neil sõiduauto omavolilise kasutamise tahtlus.

8.3 Ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest, mõistes rangema karistuse, kui seda on nõudnud prokurör. Nimelt taotles

prokurör jätta mõistetav karistus tingimisi kohaldamata. Kohus ei põhjendanud, miks ta pidas vajalikuks reaalse vangistuse

kohaldamist.

9. M. Maršalovi kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. Maršalovi

süüditunnistamise osas või jätta süüdistatavale mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata katseaja kohaldamisega.

Kaitsja leiab, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust.

9.1 V. Š. käitumine viitab sellele, et ta oli alkoholijoobes. Samuti ei ole tuvastatud süüdistatavate tahtlus sõiduauto

omavoliliseks kasutamiseks, kuna nende tegevus oli tingitud soovist lõpetada kannatanu ohtlik tegevus ja viia sõiduauto

parklasse. Seega tegutses M. Maršalov hädaseisundis.

9.2 Ringkonnakohtu otsus on ebaselge karistuse mõistmise osas. Maakohus tunnistas M. Maršalovi süüdi KarS § 201 järgi

ja karistas vangistusega kaheks kuuks. Kohaldades lühimenetluse sätteid jäi lõplikuks karistuseks üks kuu kümme päeva

vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 järgi jäeti karistus täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga. Ringkonnakohtu

otsusega tühistati maakohtu otsus süüdistatava õigeksmõistmises KarS § 215 lg 3 p 1 järgi ja KrMS § 238 lg 2 alusel

karistuse vähendamises. Seejärel tunnistas ringkonnakohus M. Maršalovi süüdi KarS § 215 lg 3 p 1 järgi ja karistas teda

vangistusega kaheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse kaks aastat vangistust, mida vähendati

kolmandiku võrra, mistõttu kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi üks aasta neli kuud vangistust. Kuna ringkonnakohus ei

tühistanud maakohtu otsust osas, mis puudutab KarS § 201 järgi mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmist, kehtib

paralleelselt kaks karistust, millest üks tuleb ära kanda reaalselt ja teine on jäetud tingimisi täitmisele pööramata

kolmeaastase katseajaga.

9.3 Ringkonnakohus rahuldas alusetult L. P. tsiviilhagi ning mõistis M. Maršalovilt ja V. Vasinilt solidaarselt välja 147 eurot

- summa, mis kulus uute autovõtmete soetamiseks nende asemel, mis kadusid sõiduauto äravõtmisel V. Š.-lt. V. Vasin

selgitas, et autovõtmed jättis ta sõidukisse. Kuna L. P. kasutas sõiduauto käivitamiseks tagavaravõtmeid, võisid autosse

jäetud võtmed kaduma minna.

10. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kassatsioonides esitatud väited ei anna alust nende menetlemiseks. Samas

märgib ta, et kohtupraktikas puudub ühetaoline arusaam sellest, kas lühimenetluses oli prokurör õigustatud esitama

apellatsiooni maakohtu otsuse peale osas, milles V. Vasin mõisteti talle KarS § 215 lg 3 p1 järgi esitatud süüdistuse pinnalt

süüdi KarS § 121 järgi. Nimelt sätestab KrMS § 318 lg 3 p 2, et prokuratuur ei saa esitada apellatsiooni süüdimõistva

otsuse peale. Karistuse osas asub prokurör seisukohale, et kuna Tallinna Ringkonnakohus ei ole tühistanud Harju

Maakohtu otsust M. Maršalovile ja V. Vasinile mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise osas, siis kehtib

see ka liitkaristuse puhul.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium analüüsib esmalt prokuratuuri apellatsiooniõiguse ulatust lühimenetluses (I), käsitleb

seejärel hädaseisundi kui õigusvastasust välistava asjaolu esinemise tingimusi (II), vastab seejärel karistust ja tsiviilhagi

puudutavatele kaitsjate väidetele (III) ja võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (IV).

I

12. Prokuratuuri kassatsioonivastuses on õigesti täheldatud, et selle kohtuasja kontekstis väärib õiguse ühetaolise

kohaldamise huvides põhjalikumat käsitlemist KrMS § 318 lg 3 p-s 2 sätestatu, mille kohaselt ei saa prokuratuur esitada

apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva otsuse peale. Nii see kui teisedki KrMS § 318 lg 3 p-des 1-4 ja lg-s 5

sisalduvad apellatsiooniõiguse piirangud tulenevad esmajoones sellest, et esimese astme kohtus arutati kriminaalasja

lihtmenetluses ja seega menetluslikke garantiisid maksimaalses ulatuses tagavast üldmenetlusest erineval viisil. Nende

edasikaebepiirangute võimalikkus lähtub põhiseaduslikkuse järelevalve alasest kohtupraktikast, mille kohaselt põhiseaduse

§ 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. See tähendab, et seadusandja on

kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt pädev edasikaebeõigust diferentseerima ning

seadma edasikaebeõigusele seadusega sätestatud korras nii menetluslikke kui materiaalseid piiranguid. Menetluslikud

piirangud võivad seisneda näiteks riigilõivu tasumise kohustuses, edasikaebetähtaegades, kaebuse esitamiseks kehtestatud

korras jne. Nõndanimetatud materiaalne piirang aga välistab mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse

sootuks või piirab seda põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. (Vt RKÜK 3-2-1-62-10 p 38).

13. Lihtmenetlustes tehtud kohtulahendite materiaalsete kaebepiirangute kehtestamisel on lähtutud arusaamast, et esimese

astme kohtus saavutatud menetlusökonoomia võib osutuda näiliseks, kui kohtuasjade lahendamine saaks piiranguteta ja

üldises korras jätkuda edasikaebeinstantsides. Seega teenivad kõnealused apellatsiooniõiguse piirangud, nagu ka

lihtmenetluste regulatsioon tervikuna, kohtuliku arutamise kiirendamise ja selleks määratud vahendite kokkuhoiu eesmärki.

14. KrMS § 318 lg 3 p-dega 1-2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust

on KrMS § 233 lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul.

Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest

tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka

kohtukaebeõigust. Teiselt poolt on aga vaadeldavad apellatsiooniõiguse piirangud õigustatud asjaoluga, et edasikaebeõigus

keelatakse vaid selle kohtumenetluse poole jaoks, kelle kasuks esimese astme kohtu otsus tehti. Seadusandja on siin

lähtunud põhjendatud eeldusest, et kuivõrd esimese astme kohtumenetluse tulem on eelduslikult kooskõlas vastava

menetlusosalise poolt kohtulikul arutamisel taotletuga (süüdistatav - õigeksmõistmine; prokuratuur - süüdimõistmine), siis

puudub neil tõenäoliselt ka vältimatu vajadus kohtuotsuse edasikaebamiseks.

15. Seni on kohtupraktika apellatsiooniõiguse piiranguid siiski laiendanud põhjendusega, et need piirangud saavad

puudutada vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis

tema õigeksmõistmist. Kuid kõnealused piirangud ei puuduta muid küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema

kohtuotsuses kajastatud, kuid milleks ei ole kohtumenetluse pooltelt eelnevalt nõusolekut küsitud ja mille lahendamisega

kohtuotsuses ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda. (Vt RKKK 3-1-1-27-07 p 12; 3-1-1-99-07 p 9; 3-1-1-21-11 p 17).

16. Käesolevas kriminaalasjas mõistis maakohus M. Maršalovi KarS § 215 lg 3 p 1 järgi õigeks. Ka V. Vasin oli antud

kohtu alla süüdistuses KarS § 215 lg 3 p 1 järgi, kuid maakohus tunnistas V. Vasini süüdi hoopis KarS § 121 järgi.

16.1. Kolleegium nendib esmalt, et kahtlemata oli prokuratuur KrMS § 318 lg 3 p-st 1 lähtuvalt pädev apellatsiooni korras

vaidlustama M. Maršalovi õigeksmõistmist KarS § 215 lg 3 p 1 järgi.

16.2. Teiseks leiab kolleegium, et prokuratuur oli KrMS § 318 lg 3 p-st 1 lähtuvalt pädev vaidlustama ka V. Vasini

süüdimõistmist KarS § 121 järgi põhjusel, et selline kohtu poolne karistusõiguslikku kvalifikatsiooni muutev

süüdimõistmine sisaldab sisuliselt ka V. Vasini (nii nagu ka M. Maršalovi) õigeksmõistmist KarS § 215 lg 3 p 1 järgi. KarS

§ 215 lg 3 p 1 on koosseisutüübilt liitkoosseis, mis koosneb vägivallast ja asja omavolilisest kasutamisest, kus vägivalda

kasutatakse vahendina saavutamaks asja kasutamist. Tunnistades V. Vasini küll süüdi KarS § 121 järgi (seega vägivalla

kasutamises), kuid asudes prokuratuuri poolt süüdistuses märgituga võrreldes kardinaalselt erinevale seisukohale sõiduauto

omavolilise kasutamise küsimuses, toimis kohus kriminaalmenetluse keskses küsimuses viisil, mis ei olnud kooskõlas

prokuratuuri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga (vt eelnevalt p-s 14 märgitut).

II

17. Käesolevas kriminaalasjas leidsid nii maa- kui ka ringkonnakohus, et vägivalla rakendamine kannatanu V. Š. suhtes oli

õigusvastane. Samas asusid kohtud erinevatele seisukohtadele selles osas, kas järgnenud sõiduki omavolilisel kasutamisel

tegutsesid süüdistatavad hädaseisundis. KarS § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et

kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu

kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Hädaseisundi esinemist kontrollides

tuleb eristada hädaolukorda (oht õigushüvele) ja koosseisupärast tegu (päästetoiming), mida oli vaja toime panna ohu

kõrvaldamiseks või vähendamiseks. (Vt nt RKKK 3-1-1-95-06 p 12 ja 3-1-1-42-09 p 11).

17.1 Hädaseisundi tingimuste kontrollimisel tuleb esmalt tuvastada vahetu või vahetult eesseisva ohu olemasolu. Oht on

olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist. Maakohtu otsuse kohaselt paiknes sõiduk teel piiratud

nähtavusega kohas, mis võinuks põhjustada liiklusohtliku olukorra. Ohustatud hüveks oli kohtu hinnangul liikluse

turvalisus ja konkreetsemalt selles osalevate kolmandate isikute tervis ja vara. Ringkonnakohus aga ei pidanud ohtu

vahetuks ja tegelikuks, viidates kannatanu V. Š. ja kahtlustatavana ülekuulatud V. S.-i ütlustele ja ülekuulamise käigus (s.o

ütluste lisana) nende isikute poolt joonistatud sündmuskoha skeemidele. Kolleegium märgib, et juhul, kus sõiduk on

peatunud sõiduteel selleks mitte ettenähtud kohas, võib abstraktselt olla tegemist ohtliku olukorraga liikluses osalejate jaoks.

Selle tuvastamisel, kas sõiduauto asukoht ka tegelikult põhjustas vahetut ohtu liiklusele, tuleb aga loomulikult arvesse võtta

konkreetse juhtumi faktilised asjaolud.

17.2 Vahetu ohu tuvastamisel peab kohus hindama ka päästmistoimingu nõuetekohasust. Ringkonnakohus viitas õigustatult

sellele, et isegi kui jaatada ohu olemasolu, oli süüdistatavatel olukorra lahendamiseks võimalik kutsuda abi, sh helistada

politseisse. Seda aga ei tehtud. Abi saamise võimalus välistab reeglina hädaseisundi põhjusel, et päästmistoiming on

õigustatud ainult siis, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Kolleegium märgib, et politsei saabumiseni olnuks

õnnetuse vältimiseks võimalik kasutada ka liiklusseaduses ettenähtud hoiatavaid abivahendeid (ohutuled ja ohukolmnurk).

Päästmistoimingu puhul hinnatakse ka selle sobivust ohu tõrjumiseks ehk vastav toiming peab kõrvaldama täielikult ja

kindlalt ohu õigushüvele. Ringkonnakohus on põhjendatult osutanud asjaolule, et V. S.-i ja kaassüüdistatavate V. Vasini ja

S. Vassilenko ütluste kohaselt tarvitas M. Maršalov vahetult enne sündmust baaris viibides alkoholi. Sõiduki juhtimine

alkoholi mõju all olles loob aga iseenesest liiklusohtliku olukorra, mistõttu ei saa rääkida ohtu kindlalt kõrvaldavast

toimingust. Süüdistatavate õigust tugineda hädaseisundile auto kasutamisel piirab ka asjaolu, et V. Š. kui sõiduauto senise

valdaja lahkumise sõiduauto juurest põhjustas just süüdistatavatele etteheidetud käitumine (vägivald). Viimaks on oluline

pöörata tähelepanu hädaseisundi subjektiivsele eeldusele ehk päästmistahtele. Ringkonnakohus on sellel küsimusel

peatunud võrdlemisi põgusalt, viidates sellele, et süüdistatavate selgitused on ennastõigustava iseloomuga ning eitades

seega päästmistahet. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Kolleegiumi hinnangul toetab ringkonnakohtu järeldust

sündmuste käik tervikuna. Muu hulgas võib välja tuua asjaolu, et ka sõiduauto parklasse toimetamise järel ei pidanud

süüdistatavad vajalikuks teavitada oma tegevusest politseid ega auto omanikku. Eeltoodust tulenevalt ei ole

ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, välistades hädaseisundi esinemist süüdistatavate käitumises.

III

18. Süüdistatavatele mõistetud karistuse osas selgitab kolleegium järgmist.

18.1 Maakohtu otsusega tunnistati V. Vasin süüdi KarS § 121 järgi ja karistati vangistusega kuueks kuuks, mida vähendati

kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi neli kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi

kohaldamata kolmeaastase katseajaga. M. Maršalov mõisteti KarS § 215 lg 3 p 1 järgi õigeks. Samas tunnistati ta süüdi

KarS § 201 lg 1 järgi ja karistati kahe kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluvaks

karistuseks jäi üks kuu kümme päeva vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga.

18.2 Ringkonnakohtu otsusega tühistati maakohtu otsus M. Maršalovi õigeksmõistmises KarS § 215 lg 3 p 1 järgi,

V. Vasini süüditunnistamises KarS § 121 järgi ja talle KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistuse vähendamises.

M. Maršalov ja V. Vasin tunnistati süüdi KarS § 215 lg 3 p 1 järgi. V. Vasinit karistas ringkonnakohus KarS § 215 lg 3 p 1

vangistusega kolmeks aastaks, mida vähendati KarS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra. Kandmisele kuuluvaks karistuseks

jäi kaks aastat vangistust. M. Maršalovit karistas ringkonnakohus KarS § 215 lg 3 p 1 järgi vangistusega kaheks aastaks.

KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuse kaks aastat vangistust, mida KarS § 238 lg 2 alusel vähendati kolmandiku

võrra, mistõttu kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi üks aasta neli kuud vangistust.

18.3 Ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu otsust osas, mis puudutas mõlemale süüdistatavale mõistetud karistuse

KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata jätmist kolmeaastase katseajaga. Kuigi ringkonnakohtul lasub uue karistuse

mõistmisel kohustus lahendada vajadusel eraldi ka karistusest vabastamise küsimust, tuleb käesolevas kriminaalasjas

nentida, et maakohtu otsus on jõus osas, milles see jäeti tühistamata. Seetõttu leiab kolleegium, et süüdistatavaid tuleb

lugeda neile ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistusest tingimisi vabastatuks katseajaga maakohtu otsuses esitatud

tingimustel.

19. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt süüdistatavad võtsid omaks tsiviilhagi sõiduauto

süütevõtmete maksumuse osas, mis nähtub üheselt ka kohtuistungi protokollist. Riigikohtu praktika kohaselt kohaldatakse

kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbi vaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse

üldpõhimõtetega. (Vt nt RKKK 3-1-1-23-07 p 22). Tulenevalt TsMS § 440 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4 ning KrMS § 310 lg-st 1

tingib hagi õigeksvõtt selle rahuldamise.

IV

20. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari

2012. a otsuse muutmata ja kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.

21. V. Vasini kaitsja vandeadvokaat J. Grossmann esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks Advokaadibüroo Jugans Grossmanni kasuks summas 76 eurot ja 80 senti. Taotluse kohaselt hõlmab

tasu ringkonnakohtu otsusega tutvumist ja selle analüüsi, Riigikohtu lahendite otsimist ja kassatsiooni koostamist.

Kolleegium peab taotlust põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3

ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 4 ja 16 määrab kolleegium Advokaadibüroole Jugans

Grossmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V. Vasinile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 76 eurot

80 senti. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud

menetluskulu KrMS § 186 lg 2 alusel V. Vasinilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

22. M. Maršalovi kaitsja vandeadvokaat G. Kull esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks OÜ Kull Advokaadibüroo kasuks summas 115 eurot ja 20 senti (sealhulgas käibemaks 18 eurot 20

senti). Taotluse kohaselt hõlmab tasu ringkonnakohtu otsusega tutvumist ja kassatsiooni koostamist. Kolleegium peab

taotlust põhjendatuks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning

Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2, 4 ja 16 määrab kolleegium OÜ-le Kull Advokaadibüroo

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 115 eurot ja 20 senti. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-

s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 2 alusel M. Maršalovilt Eesti Vabariigi kasuks välja

mõista.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ott Järvesaar