3-1-1-76-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-76-12

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi August Burkevitši süüdistuses KarS § 114 p-de 1,

4 ja 5; § 121; § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 ning § 200 lg 2 p 9 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu

8. veebruari 2012. a kohtuotsused kriminaalasjas nr 1-11-3150

Kassatsiooni esitaja

August Burkevitši kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2012. a kohtuotsus muutmata ja kaitsja

kassatsioon rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuseks August Burkevitšile kassatsioonimenetluses osutatud riigi

õigusabi eest kokku 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas

käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ja 40 (nelikümmend) senti.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks August Burkevitšilt Eesti Vabariigi

kasuks välja 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 7. oktoobri 2011 otsusega tunnistati August Burkevitš süüdi KarS § 114 p-de 1, 4,

5 järgi ja talle mõisteti karistuseks eluaegne vangistus. A. Burkevitš tunnistati süüdi KarS § 121 järgi

ja talle mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 8

järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust ning KarS § 200 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti

karistuseks 7 aastat vangistust. KarS § 64 lg 4 alusel mõisteti liitkaristuseks eluaegne vangistus ja

KarS § 68 lg 1 alusel hakati arvestama karistuse kandmise aja algust alates 18. septembrist 2010.

1.1. Maakohus tunnistas A. Burkevitši KarS § 114 p-de 1, 4 ja 5 järgi süüdi sellest, et ta põhjustas

16. septembril 2010 Tartu maakonnas, Tartu vallas XXXX külas T. R.-ile korduvalt sõrgkangiga pea

piirkonda lüües kannatanu surma ja veidi hiljem YYYYYYY külas M. H.-le korduvalt kirvega pähe

lüües kannatanu surma. A. Burkevitš otsis raha ja väärtesemete leidmiseks läbi T. R.-i eluruumid ja

süütas kuriteo jälgede peitmiseks need põlema. M. H. eluruumidest võttis süüdistatav kaasa

kannatanule kuulunud raha ning süütas kuriteojälgede varjamiseks eramu. Süüdistataval oli eesmärk

saada vara ja selle realiseerimiseks kasutas ta kangi ja kirvest, et tappa kannatanud. Seega tegutses A.

Burkevitš vähemalt otsese tahtlusega.

1.2. Karistusseadustiku § 200 lg 2 p 9 järgi tunnistati A. Burkevitš süüdi selles, et ta tungis

9. detsembril 2009 kella 13.30 paiku valdaja tahte vastaselt akna kaudu Tartumaal Tartu vallas

YYYYYYY külas asuvasse ZZZZZ tallu M. H. elukohta. Sisenedes elumajja lõi ta M. H.-d ühel

korral rusikaga näo piirkonda, põhjustades kannatanule ninaluude murru ja ülalõualuu murru.

Seejärel nõudis A. Burkevitš M. H.-lt raha, ähvardades raha mitteandmise korral põlema panna M. H.

elumaja. Seejärel andis kannatanu A. Burkevitšile 4811 krooni sularaha. A. Burkevits nõudis M. H.

käest veel sularaha, ning kannatanu andis A. Burkevitšile lisaks 2149 krooni sularaha. Kokku röövis

süüdistatav kannatanult 6960 krooni.

1.3. A. Burkevitš tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi selles, et isikuna kes on varem

toime pannud varguse ja röövimise, tungis ajavahemikul 22. juuni 2010 kuni 23. juuni 2010 valdaja

tahte vastaselt Tartu linnas WWWWW WW asuva eramaja hoovile, mis on ümbritsetud plankaiaga,

s.o piirdega ümbritsetud alale ja varastas Tartust WWWWW WW eramaja hoovist V. K.-le kuuluva

musta-hõbedalaigulise motorolleri väärtusega 4500 krooni koos rolleri istme all olnud

tööriistakomplekti ning saeketiga väärtusega 500 krooni.

1.4. Karistusseadustiku § 121 järgi tunnistas maakohus A. Burkevitši süüdi selles, et ta tungis

12. septembril 2010 kella 20 paiku Tartumaal, Tartu vallas, Lähte alevikus Lähte A&O kaupluse

eesruumis kallale L. K.-le ning lõi enda paremas käes asuva viina täis pudeliga kannatanule vastu

pead. Löök tabas L. K. lauba vasakut piirkonda ja saadud löögi tagajärjel kaotas L. K. teadvuse.

Sellega põhjustas A. Burkevitš L. K.-le füüsilist valu, vasaku lauba turse ja nina ning huule

vigastused.

1.5. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas märkis kohus järgmist. A. Burkevitšit on varem

kriminaalkorras karistatud 14 korral, kehtivaid kriminaalkaristusi on 12. Väärteokorras on

A. Burkevitšit karistatud 17 korral. KarS § 114 näeb ette karistusena kaheksa kuni kahekümneaastase

vangistuse või eluaegse vangistuse. Eluaegne vangistus on erakorraline karistus, mida peavad lisaks

süü suurusele põhjendama üld-ja eripreventiivsed asjaolud. A. Burkevitš mõrvas ühel ja samal päeval

lühikese perioodi jooksul kaks kõrges eas naist. Toimepandud kuriteod olid oma olemuselt julmad,

sest kumbagi naisterahvast löödi korduvalt pea piirkonda, ühte kangiga ja teist kirvega. Löökide arv

ja löögivahendid viitavad sellele, et süüdistataval oli soov ja eesmärk ohvrid kindlasti tappa. Sellise

teguviisi läbi on süüdistatav näidanud end kui julma ja jõhkrat inimest, kellel puudub igasugune

austus inimkeha ja inimhinge vastu. A. Burkevitši puhul ei esinenud KarS §-de 57 ja 58 kohaseid

karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Vaatamata korduvatele karistustele ei ole A.

Burkevitš oma käitumist muutnud. Enne vahistamist pani A. Burkevitš toime lühikese aja jooksul

mitu kuritegu, kusjuures tema teod on muutunud ajapikku raskemaks ja julmemaks. Veel ei saa

karistuse mõistmisel jätta tähelepanuta, et süüdistatav tegi mõlema surnukeha juurde tulekolded,

eesmärgiga hävitada nii kuriteojäljed kui ka surnukehad. Ka selline teguviis ilmestab teo toimepanija

suhtumist inimkehasse ja ka teise inimese varasse. A. Burkevitšil puudub igasugune kahetsus.

Kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis on eksperdid asunud seisukohale, et muuhulgas on A. Burkevitšil

düssotsiaalne isiksushäire, mida iseloomustab püsiv vastutustundetu hoiak ja sotsiaalsete normide

eiramine. Samuti on tuvastatud süüdistataval alkoholsõltuvus. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades just

karistuse eripreventiivset eesmärki, on alust karistada A. Burkevitšit mõrvade toimepanemise eest

eluaegse vangistusega.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Burkevitši kaitsja, kes palus tühistada maakohtu

otsuse osaliselt, s.o A. Burkevitši KarS § 114 p-de 1, 4 ja 5; § 121; § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 ja § 200 lg 2

p 9 järgi süüdimõistmise, liitkaristusena eluaegse vangistuse mõistmise ja menetluskulude

väljamõistmise osas ning teha uus otsus millega mõista A. Burkevitš süüdi KarS § 114 p 4 järgi.

Teiste süüksarvatud kuritegude toimepanemises mõista ta õigeks. KarS § 114 p 4 järgi tuleks mõista

karistuseks tähtajaline vangistus ja menetluskulud jätta osaliselt riigi kanda.

3. Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2012 otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu süüdimõistev kohtuotsus on

seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. A. Burkevitš on eakaid kannatanuid selleks

spetsiaalselt kaasa võetud raskeid vigastusi võimaldavate vahenditega eesmärgipäraselt korduvalt

pähe löönud. Vaieldamatult saab hinnata julmaks viisiks ohvritele põhjendamatult jõhkrate vigastuste

tekitamist, mis on käesoleval juhul surnu ekspertiisi aktides kirjeldatud vigastustest selgelt nähtuv.

Isikule omakasu motiivil tegutsemise omistamiseks ei ole tegelikul kasusaamisel tähtsust, piisab

vastavast kavatsusest. A. Burkevitšil sellise kavatsuse olemasolule osutavad vaieldamatult ka

maakohtu otsuses toodud vastavasisulisi põhjendusi toetavad asjaolud. A. Burkevitši süü kahe eaka

inimese tapmises on väga suur, karistust kergendavad asjaolud puuduvad ja süüdistataval puudub

igasugune kahetsus. Julmal viisil ja madalal motiivil toimepandud kahe inimese tapmise eest

mõistetav karistus peab kajastama ka riikliku hukkamõistu rangeimal võimalikul viisil.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Burkevitši kaitsja vandeadvokaat Anti

Aasmaa. Kassaator taotleb Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuste osaliselt tühistamist, s.o

süüdimõistmises KarS § 114 p-de 1, 4 ja 5; § 121; § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 ja § 200 lg 2 p 9 järgi,

liitkaristusena eluaegse vangistuse mõistmise ning menetluskulude väljamõistmise osas, sest kohtud

rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldasid vääralt materiaalõigust. Kaitsja palub asjas

teha uus otsus, millega tunnistada A. Burkevitš süüdi üksnes KarS § 114 p 4 järgi ja mõista ülejäänud

episoodides õigeks, mõistes talle KarS § 114 p 4 järgi karistuseks tähtajalise vangistuse. Kassaator

taotleb Tartu Maakohtu menetluskulude osaliselt ja Tartu Ringkonnakohtu menetluskulude täielikult

riigi kanda jätmist. Kassatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Praegusel juhtumil ei ole süüdistatava käitumine hinnatav julmana. Surnukehadel olnud

vigastuste alusel ei saa väita, et A. Burkevitš oleks pannud kannatanute suhtes toime ebainimlikke

toiminguid ning oleks olnud hoolimatu inimelu ja inimkeha vastu.

4.2. Mõistetud karistus, s.o eluaegne vangistus, ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.

A. Burkevitš ei ole varem raskeid isikuvastaseid kuritegusid toime pannud. Ainuüksi asjaolu, et isik

paneb toime kuriteo, mille eest sanktsioon näeb ette ka eluaegse vangistuse, ei anna alust nimetatud

karistust ka obligatoorselt mõista. Kõnealuse karistuse kohaldamine peab olema väga erandlik ja seda

peavad õigustama väga erandlikud asjaolud. Neid asjaolusid aga ei esine. Ekslik on kohtu väide, et ta

ei tuvastanud A. Burkevitši puhul vastutust kergendavaid asjaolusid. Süüdistatav kahetses kohtus

tapmisi, millest tulenevalt esines KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud kergendav asjaolu, s.o puhtsüdamlik

kahetsus. Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt A.Burkevitši ringkonnakohtu istungil

väljendatud kahetsus ei ole veenev, ei ole kontrollitav. Eripreventiivsel eesmärgil eluaegse vangistuse

mõistmine A. Burkevitšile võrdub sisuliselt riikliku kättemaksuna. Arvestada tuleb asjaoluga, et

tegemist oli kuritegude toimepanemise ajal 58-aastase isikuga. Võrdlemisi üldtunnustatud arusaama

kohaselt ei saa eluaegset vangistust lugeda inimõiguste kaasaegse paradigmaga kooskõlas olevaks

siis, kui sellisel eluaegse vangistusega karistatud isikul puudub absoluutselt igasugune seaduslik

võimalus pärast teatud pikkusega vangistuse ärakandmist vabaneda karistusest. Eluaegse vangistuse

mõistmisel A. Burkevitšil sisuliselt selline võimalus puuduks, kuivõrd võimalik vabanemine leiaks

aset alles 88-aastasena.

4.3. Kohus on röövimise episoodis viinud kohtuliku uurimise läbi ühekülgselt ja puudulikult, eirates

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet. Kannatanu ütlused röövimise kohta on üldsõnalised ega anna

alust omistada seda tegu A. Burkevitšile.

4.4. A. Burkevitši KarS § 121 järgi süüditunnistamine põhineb üksnes L. K. kannatanuna antud

ütlustel, mis on aga ebausaldusväärsed. Põhimõtteliselt ei saa KrMS § 289 lg 1 mõttes tekkida

olukorda, kus kohus loeb osaliselt tunnistaja või süüdistatava ütlused usaldusväärseteks ja osaliselt

mitte. Ütlused saavad olla üksnes täielikult (või mitte) ebausaldusväärsed seoses sellega, kas

tõendiallikas on usaldusväärne või mitte. Vastuvaidlematult on tuvastatud, et L. K. valetas osundatud

sündmuste osas, väites, et ta oli kaine ja tahtes seeläbi tõenäoliselt enese kui tõendiallika

usaldusväärsust tõsta. Samas on see väide üheselt ümber lükatud asjas kohtu poolt kogutud

tõenditega.

4.5. Pelgalt asjaolu, et roller oli mingil ajahetkel A. Burkevitši valduses, ei anna alust süüdistada teda

selle varguses. Selle kohta puuduvad mistahes tõendid. Süüdistatav on kohtus selgitanud, mis

asjaoludel roller tema valdusesse sattus ning tõsikindlalt pole seda versiooni kohtuliku uurimise

käigus ümber lükatud. Süüditunnistamine põhineb ebausaldusväärse tunnistaja L. K. ütlustel.

5. Kassatsioonile esitas vastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Liiva, kes

leiab, et kassatsioon on põhjendamatu ja selle menetlemiseks puudub alus. Samuti vastab

A. Burkevitšile mõistetud eluaegne vangistus täielikult tema poolt toime pandud kuritegude

raskusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja kassatsioonis esitatud väidetele, mis kordavad kohtuistungitel

ja apellatsioonis toodud seisukohti, on nii maa- kui ka ringkonnakohus andnud ammendavad vastused

ning kolleegium nõustub nendega. Kassatsioonis toodu ei anna alust kohtuotsuste tühistamiseks ega

kaebuse rahuldamiseks. Seoses eluaegse vangistuse mõistmisega peab kolleegium aga vajalikuks

märkida järgmist.

7. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse aluseks tema süü. Lisaks

arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11, p 9). Isiku

süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast

teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud

karistust raskendavatest asjaoludest (vt ka Riigikohtu üldkogu 18. mai 2010. a otsus väärteoasjas nr

3-1-1-116-09, p 20, kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 12

ja 18. aprilli 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11, p 8.1). Näiteks tuleb juhul, kui isik on

kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat

kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada

isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus,

samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal. Lisaks kuriteo koosseisuga

hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne

ja pärast kuriteo toimepanemist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse

õigushüvesse.

8. Eluaegne vangistus on karistus, mille kohaldamine nõuab erakorralisi asjaolusid, st lisaks suurele

süüle ka äärmuslike üld- ja eripreventiivsete tingimuste esinemist lähtuvalt KarS § 56 lg 1 teise lause

2. ja 3. alternatiivis sätestatust. Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema

kaitstavat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle

eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Eripreventiivsed asjaolud võivad väljenduda süüdistatava

varasemas

kuritegude

toimepanemises

ja

prognoosis

tema

edasise

käitumise

suhtes.

Menetlusõiguslikult nõuab eluaegse vangistuse mõistmine kohtuotsuse sellekohast eriti hoolikat ja

põhjalikku motiveerimist.

9. Kriminaalkolleegium nõustub kohtuotsustes väljendatud seisukohaga, et A. Burkevitšit tuleb tema

tegude eest karistada eluaegse vangistusega. Praeguses asjas on süüdistatava käitumises tuvastatud

mõrva (KarS § 113) kolm kvalifitseerivat tunnust, s.o julm viis (p 1), kahe isiku tapmine (p 3) ja

omakasu motiiv (p 5). Järelikult on A. Burkevitši süü keskmisest oluliselt suurem. Ühtlasi tuleb

märkida, et A. Burkevitš pani mõrvad toime vanemaealiste isikute suhtes, kes elasid üksi ja polnud

võimelised relvastatud süüdistatavale arvestatavat vastupanu osutama. A. Burkevitš ei olnud

kannatanute tuttav, vaid tungis kutsumata nende eluruumi. Võõra vara saamiseks oleks ta saanud

valida ka vähem raske tagajärje, kuid põhjustas mõlema kannatanu surma vähemalt otsese tahtlusega

mitme üksteisele järgneva, kuid ajaliselt ja ruumiliselt eristatava teoga. Pärast mõrvade

toimepanemist püüdis A. Burkevitš hävitada enda tegude jälgi ja mõlema kannatanu kodu süüdata.

Järelikult saab selles kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt sedastada A. Burkevitši käitumises

suure ebaõiguse ja ühtlasi süü, mis eeldab karistusena kaalumist vähemalt maksimaalse tähtajalise

vangistuse ja eluaegse vangistuse vahel. Kohtud asjas teisi, karistust kergendavaid ega raskendavaid

asjaolusid tuvastanud ei ole. Kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et mitme inimese tapmise

eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib

niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11, p 9.2).

10. Isiku poolt regulaarselt ja süstemaatiliselt kuritegude toimepanemine, samuti tema teos väljenduv

ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on

eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11, p 9.1). Kohtud on asjas

õigesti tuvastanud A. Burkevitši käitumises ka täieliku lugupidamatuse elu kui olulise õigushüve ja

õiguskorra kui terviku vastu. Süüdistatava õigusnorme eirav käitumine on muutunud tavapäraseks ja

teda on kriminaalkorras karistatud 12 ning väärteomenetluses 17 korda. Lisaks mõrvadele on A.

Burkevitš praeguses kriminaalasjas tunnistatud süüdi mitmes varavastastes kuriteos ja isikuvastases

kuriteos, mis iseloomustavad tema ühiskonnavastast käitumist. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et

süüdistatavat pole isikuvastaste tegude eest varem karistatud. A. Burkevitši toimepandud mõrvad olid

kantud omakasu motiivist, ta oli võõra vara hõivamiseks valmis põhjustama teise isiku surma.

Kohtupsühhiaatriaekspertiisi käigus on A. Burkevitšil tuvastatud alkoholsõltuvus ja düssotsiaalne

isiksushäire, mida iseloomustab püsiv vastutustundetu hoiak ja sotsiaalsete normide eiramine.

Arvestades A. Burkevitši vanust ja väljakujunenud väärtushinnanguid, samuti suhtumist enda teosse,

puudub tal perspektiiv tähtajalise vangistusega õiguskuuleka käitumise väljakujundamiseks. Seega on

kriminaalasjas sedastatavad erakordsed preventiivsed eeldused A. Burkevitšile eluaegse vangistuse

mõistmiseks ja kergem karistus ei tagaks õiguskorra kaitset.

11. Kaitsja kassatsioonis leitakse, et eluaegse vangistuse kohaldamine 58-aastase A. Burkevitši suhtes

muudab tema vabanemise võimaluse praktiliselt võimatuks ja tegemist on riikliku kättemaksuga.

Kolleegium nendib, et Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei või kedagi väärikust

alandavalt kohelda ega karistada. Samuti keelab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni

(edaspidi EIÕK) art 3 isiku ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise. Kuid Euroopa

Inimõiguste Kohus on 12. veebruari 2008. a lahendis Kafkaris vs Küpros leidnud, et eluaegse

vangistuse mõistmine täisealise isiku suhtes ei tähenda ebainimlikku või alandavat kohtlemist, kui

riigi õiguses on ette nähtud võimalused isiku vabanemiseks, sealhulgas administratiivvõimu

kaalutlusotsuse tulemusena, st süüdimõistetult ei võeta lootust vangistusest vabaneda. Siinjuures ei

tohi tähelepanuta jätta, et KarS §-s 77 nähakse ette eluaegsest vangistusest tingimisi vabastamise

võimalus. Süüdimõistetu võidakse eluaegsest vangistusest tingimisi vabastada, kui ta on karistusajast

tegelikult ära kandnud kolmkümmend aastat. Ühtlasi on tal võimalus vabaneda vangistusest varem

kui 30 aasta ära kandmisel Vabariigi Presidendi poolt armu andmise puhul PS § 78 p 19 alusel. Seega

säilib kinnipeetaval lootus karistuse kandmisest vabanemiseks. Järelikult on eluaegne vangistus

kooskõlas PS ja EIÕK nõuetega ega kujuta endast inimväärikust alandavat või ebainimlikku karistust.

Ainuüksi süüdimõistetu keskmisest kõrgem vanus ei saa reeglina olla süüle vastava karistuse

mõistmist välistavaks asjaoluks, v.a siis kui tegemist on raugaealise või raske puudega isikuga,

kellele raskeima karistuse mõistmine oleks humanistlikel kaalutlustel ebakohane. Vastupidine

olukord tooks kaasa isikute, kes on kõrgemas eas toime pannud eriti raske roima, põhjendamatult ja

õiguskorda kahjustavalt leebema kohtlemise võrreldes teiste süüdimõistetutega.

12. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 ja §-st 363 jätab kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 8. veebruari 2012. a kohtuotsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni

rahuldamata.

13. A. Burkevitši määratud kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa esitas riigi õigusabi tasu

kindlaksmääramise taotluse summas 230 eurot ja 40 senti, sh käibemaks summas 38 eurot ja 40 senti.

Kolleegium peab kõiki taotluses nimetatud toiminguid A. Burkevitši kaitseks kassatsioonimenetluses

vajalikeks ja leiab, et nendeks kulunud aeg on põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23

lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2, 4, 16; p

47 alapunktist 1, p-dest 48 ja 54, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja taotluse.

Kolleegium määrab OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks A.

Burkevitšile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230,40 eurot (sh käibemaks 38,40

eurot). Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb

eelmärgitud menetluskulu KrMS § 186 lg 2 alusel A. Burkevitšilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi