3-1-1-40-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-40-12

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Priit Pahki süüdistuses KarS § 266 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

1. detsembri

2011.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-10-8402

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Priit Pahki kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Kristine Tamm

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2011. a ja Pärnu Maakohtu 31. augusti

2011. a otsused ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule samas

kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Priit Pahk anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 266 lg 1 järgi alljärgneva teo toimepanemises.

Ajavahemikus 1. oktoober 2008 kell 12.00 kuni 2. oktoober 2008 kell 9.00 tungis P. Pahk valdaja - K

OÜ - tahte vastaselt ja seega ebaseaduslikult Pärnu linnas Xxxxx 37 maja tehnoruumi. Seda tegi

süüdistatav ukseluku südamiku purustamise teel, kasutades palgatud töötajaid.

2. Pärnu Maakohtu 31. augusti 2011. a otsusega tunnistati P. Pahk KarS § 266 lg 1 järgi süüdi ja teda

karistati rahalise karistusega 150 päevamäära summas 2397 eurot. Sama kohtuotsusega rahuldati K

OÜ tsiviilhagi ja mõisteti P. Pahkilt nimetatud osaühingu kasuks välja 33 eurot 44 senti.

2.1 Maakohus tuvastas kokkuvõtlikult järgmised faktilised asjaolud. Süüdistuses märgitud ajal elas

P. Pahk koos elukaaslasega viimase emale A. F.-ile kuuluvas korteris Pärnu linnas Xxxxx 37-AA.

P. Pahk ja tema elukaaslane kasutasid eluruumi kokkuleppel A. F.-iga. Xxxxx 37 korteriomanike

üldkoosoleku otsusega oli Xxxxx 37 korterelamu valitsejaks määratud K OÜ. Olles P. Pahki sellest

eelnevalt hoiatanud, lülitas valitseja 1. oktoobril 2008 Xxxxx 37 hoone tehnoruumis asuvast

elektrikilbist välja korteri AA elektrivoolu. Seda põhjusel, et korteri AA eest olid kommunaalmaksed

pikka aega tasumata. Tehnoruum oli igapäevaselt lukustatud ruum, mille võtmed olid ainult valitsejal

- K OÜ-l. P. Pahk kutsus kohe pärast elektrivoolu väljalülitamist kohale lukkudega tegeleva ettevõtte

töötajad, kes tema ülesandel lõhkusid Xxxxx 37 tehnoruumi ukse luku südamiku ja avasid ukse.

P. Pahk valitses ukseluku lõhkunud töötajate tegu ülekaaluka teadmisega, sest töötajad polnud

teadlikud oma teo keelatusest ja nad allusid pahaaimamatult P. Pahki korraldusele. Pärast luku

lõhkumist ja ukse avamist sisenes P. Pahk tehnoruumi ja lülitas korteri AA elektrivoolu sisse. P. Pahki

poolt tehnoruumi sissetungimise motiiviks oli elektrivoolu puudumine P. Pahki elukaaslase ema

korteris nr AA ja ta lasi tehnoruumi ukse lõhkuda seetõttu, et vool tagasi lülitada. Seejuures oli

P. Pahk teadlik põhjustest, miks elektrivool korterist välja lülitati.

2.2 Eeltoodust lähtudes luges maakohus tuvastatuks, et P. Pahki tegevus vastab KarS § 266 lg 1

koosseisulisele tunnusele "ruumi sissetungimine".

2.3 Samuti leidis kohus, et P. Pahki sissetungimine Xxxxx 37 tehnoruumi, milles asus soojussõlm ja

elektrikilp koos kõigi korterite voolujagajatega, oli KarS § 266 lg 1 mõttes ebaseaduslik. Seda

tulenevalt tehnoruumi valdaja - K OÜ - nõusoleku puudumisest. Tehnoruumi valdus oli seaduslikult

üle läinud K OÜ-le. Xxxxx 37 korteriomanike üldkoosoleku otsusega kinnitatud kodukorra punkti 5

kohaselt on majavalitseja õigustatud ja kohustatud ellu viima korteriomanike otsuseid, rakendama

kaasomandi eseme tavapäraseks valitsemiseks ja korrashoiuks vajalikke abinõusid, valitsema

korteriomanike ühist raha. Kodukorra punkti 7.3.5 kohaselt on eluruumi kasutajatel keelatud viibida

tehnilistes ruumides, kui see pole tingitud hädavajadusest. Seega oli valitseja kohustatud tagama, et

tehnoruumidesse tema loata ei sisenetaks. Eeltoodust nähtub, et tehnoruumi valdus oli seaduslikult,

s.o kooskõlas asjaõigusseaduse (AÕS) § 36 lg-ga 2 valitsejale üle läinud, kuna selleks oli

korteriomanike tahe. Faktiliselt oli tehnoruum just valitseja otseses valduses. Tehnoruumi võti oli

antud ainult majahaldurile ja koristajale. Korteriomanikel tehnoruumi võtit polnud ja nad pääsesid

tehnoruumi üksnes valitseja poole pöördudes. Seega puudus korteriomanikel ja elanikel ruumile

otsene valdus ehk tegelik võim. Neil võis olla kaudne valdus mõttelisele osale kaasomandist.

Tehnoruumi ust lukustades oli valitseja otsese valdajana avaldanud tahet kõrvalisi isikuid tehnoruumi

mitte lubada. Ukseluku lõhkumise teel ruumi sisenemine oli valdaja tahte vastane. P. Pahkil ei olnud

alust arvata, et tema tegevus vastab seadusele või ühiskonnas aktsepteeritavatele normidele. Ta ei

saanud eeldada üldist volitust ruumi sisenemiseks, kuna korteriomanike tahte kohaselt oli tehnoruumi

sisenemine keelatud (kodukorra punkt 7.3.5). Kui jaatada iga majaelaniku õigust siseneda ükskõik

millisesse majas asuvasse ruumi, ei saaks ühistud pidada ühistu juhtimiseks vajalikke ruume. Samuti

tekiks võimalus näitudega manipuleerimiseks, mis ei oleks enamuse korteriomanike huvides. Mis

puudutab konkreetselt tehnoruumi ja antud juhul ka elektriga seotud seadmeid, siis on vaja tagada

ohutus, mida laialdane juurdepääs ruumile ei võimalda saavutada. Asjaolu, et P. Pahki poolt

tehnoruumi tungimine oli ebaseaduslik ja valdaja tahte vastane, väljendub lisaks asjaolule, et

süüdistataval polnud õigust tehnoruumi siseneda, ka teoviisis - sissemurdmises. Sissetungimine

toimus lukustuse lõhkumise teel, s.t inimestevahelistes suhetes mitteaktsepteeritaval viisil.

2.4 Tehnoruum oli P. Pahkile võõras ja P. Pahki ei ole alust pidada tehnoruumi valdajaks. Tal ei olnud

selle ruumi üle ka tegelikku võimu.

2.5 P. Pahk pani talle süüksarvatava teo toime kavatsetult.

2.6 Elektrivoolu väljakülitamine korterist AA oli kohtu hinnangul õiguspärane. K OÜ ei tegelenud

elektrienergia edasimüügiga, vaid vahendas makseid. Valitsejal oli õigus elektrivool välja lülitada,

sest muidu oleks tekkinud oht, et kogu maja võidakse vooluvõrgust välja lülitada. Kodukorra kohaselt

lasus korteriomanikul kohustus tasuda ka elektrienergia eest ja valitsejal oli õigus nõuda selle

kohustuse täitmist. Kodukorrast ei nähtu otseselt, et võlgnevuse puhul võib valitseja voolu välja

lülitada. Kuid kodukorra ja korteriomandiseaduse kohaselt peab valitseja lähtuma kõikide

korteriomanike huvidest. Käesoleval juhul lähtus valitseja elektrivoolu väljalülitamisel rõhuva

enamuse korteriomanike huvidest, mistõttu oli voolu väljalülitamine õiguspärane. P. Pahk ei olnud

korteri AA omanik, kuid ta oli võlgnevusest teadlik. Samuti oli teda elektrivoolu väljalülitamisest ja

selle põhjusest eelnevalt teavitatud. Juhul kui P. Pahk leidis, et K OÜ-l puudus õigus tema kasutuses

olnud korteris elektrivoolu välja lülitada, ja teades eelnevalt elektrivoolu väljalülitamisest, oleks ta

pidanud korteri omaniku kaudu oma tsiviilõiguste kaitseks rakendama seadustest tulenevaid

võimalusi, näiteks pöörduma tsiviilkohtu poole, kohustamaks valitsejat voolu mitte välja lülitama

vms. Asjaolu, et arvete tasumata jätmise korral võidakse korterist elektrivool välja lülitada, oli

P. Pahkile mitu kuud ette teada, mistõttu oli tal küllaldaselt aega kohaste õiguskaitsevahendite

rakendamiseks. Järelikult ei ole alust rääkida, et P. Pahk tegutses hädaseisundis. Xxxxx 37-AA korteri

omanik M. F. ja P. Pahk sattusid just enda kohustuste rikkumise tõttu olukorda, kus elektrivool välja

lülitati. Ehkki P. Pahk ei olnud enam korteri AA omanik, olid tema kohustused siiski moraalsed. Ta

elas selles korteris ja pidi ka ise küllaldaselt pingutama, et maksetega oleksid asjad korras ja et tema

elukaaslane ning laps ei satuks raskesse olukorda. Enda kohustuste rikkumise tõttu tekitatud

probleeme ei käsitleta õigustatud hädaseisundina KarS § 29 järgi. P. Pahki elukaaslane on andnud

ütlusi, et tal oleks olnud võimalik ka kusagil mujal elada. Seegi näitab, et voolu äravõtmine ei

kujutanud ka mingit olulist ohtu P. Pahki elukaaslasele ega lapsele. Järelikult puudus P. Pahkil

õigustus tungida ukseluku lõhkumise teel K OÜ õiguspärasesse valdusesse.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Pahki kaitsja vandeadvokaat Ant Nõmmik, kes

taotles kohtuotsuse tühistamist nii oma kaitsealuse süüditunnistamist kui ka K OÜ tsiviilhagi

rahuldamist puudutavas osas. Kaitsja palus P. Pahki talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2011. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud, P. Pahki

käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang ning ta on põhjendatult KarS § 266 lg 1 järgi

süüdi tunnistatud. Maakohtu otsus on igakülgselt põhjendatud, kohus on oma põhjendused esitanud

deliktistruktuuri järgides ja analüüsinud tõenditele tuginedes P. Pahki tegevuse vastavust KarS § 266

lg 1 koosseisule. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Otsuses on eraldi

analüüsitud kaitsja esitatud vastuväiteid ja need kummutatud. Seega ei ole alust rääkida kohtuotsuses

põhjenduste puudumisest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni P. Pahki kaitsja vandeadvokaat

A. Nõmmik, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kassaator ei nõustu sellega, et kohtu siseveendumuse kujunemine P. Pahki süüküsimuse lahendamisel

on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja et P. Pahki süü talle KarS § 266 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on

ilma igasuguste kõrvaldamata kahtlusteta tõendamist leidnud. Tallinna Ringkonnakohus on

kriminaalasjas kogutud tõendeid ebaõigesti hinnanud.

6. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium ei nõustu kassaatori arvamusega, nagu oleksid kohtud jätnud tõendite hindamisel ja

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

oma

järeldused

piisavalt

põhistamata

ning

sellega

kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude

tuvastamisel on kohtud põhistanud kõiki olulisi järeldusi. Need põhistused on veenvad ja kohtu

siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav.

8. Samuti ei ole kohtud eksinud KarS § 266 lg 1 kohaldamisel. KarS § 266 lg 1 järgi on karistatav

valdaja tahte vastaselt ebaseaduslik tungimine võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega

alale. Seega eeldab isiku süüditunnistamine KarS § 266 lg 1 järgi muu hulgas seda, et 1) hoonesse,

ruumi sõidukisse või piirdega alale tungimine oleks olnud valdaja tahte vastane; 2) et hoone, ruum,

sõiduk või piirdega ala, kuhu isik tungis, oli tema jaoks võõras; samuti seda, et 3) hoonesse, ruumi,

sõidukisse või piirdega alale tungimine oli ebaseaduslik.

9. Valduse üldmõiste tuleneb AÕS §-st 32, mis sätestab, et valdus on tegelik võim asja üle. AÕS § 33

lg 1 kohaselt on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Mõlemas viidatud sättes peetakse "asja"

all silmas nii vallas- kui ka kinnisasja (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 50), ehkki üksikasjades

võivad tegeliku võimu teostamise tuvastamise kriteeriumid vallas- ja kinnisasja puhul erineda. Seega

on ka kinnisasja või selle reaalosa (nt piiritletud ruumi) valdajaks isik, kelle tegeliku võimu all see

kinnisasi või kinnisasja reaalosa on. Ehkki õigussüsteemi terviklikkuse põhimõtet arvestades tuleks

karistusõiguses valduse mõistet üldjuhul sisustada tsiviilõiguslikest arusaamadest lähtuvalt (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-28-09, p-d 8.2-8.3), on

kohtupraktikas omaks võetud arusaam, et tulenevalt kahe õigusharu ülesannete erinevusest ei ole

valduse mõiste karistusõiguses täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus ajas nr 3-1-1-46-08, p 20 ja 29. aprilli 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-23-11, p 12). Kolleegium leiab, et ka KarS § 266 lg-s 1 nimetatud valdaja mõiste

sisustamisel ei saa täielikult lähtuda tsiviilõiguslikest arusaamadest. Valdajana KarS § 266 mõttes

tuleb vaadelda eeskätt isikut, kes teostab hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala üle tegelikku võimu

ja kes samas soovib seda võimu teostada ehk kellel on valitsemissoov (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 12). Erinevalt tsiviilõiguslikust

käsitlusest ei hõlma KarS §-s 266 sätestatud valdaja mõiste aga AÕS § 33 lg-s 2 nimetatud kaudset

valdajat, sest viimasel puudub faktiline võim asja üle. Küll võib valdajaks KarS § 266 tähenduses olla

ka isik, kelle valdus ei põhine õiguslikul alusel (AÕS § 34 lg 1).

Praeguse kriminaalasja kontekstis nõustub kolleegium kohtute järeldusega, et Xxxxx 37 hoone

tehnoruumi valdajaks KarS § 266 tähenduses oli K OÜ, kelle töötajatel (majahalduril ja koristajal) oli

ainukesena tehnoruumi ukse luku võti ja kes kontrollis sissepääsu tehnoruumi. Kohtud on üheselt

tuvastanud, et P. Pahki tungimine tehnoruumi oli vastuolus K OÜ tahtega ja seega ka "valdaja tahte

vastane" KarS § 266 lg 1 mõttes.

10. Kolleegiumi hinnangul oli Xxxxx 37 tehnoruum P. Pahki jaoks ka KarS § 266 tähenduses

"võõras".

Omastamise (KarS § 201) ja varguse (KarS § 199) koosseisu kontekstis on kolleegium selgitanud, et

asi on isikule "võõras", kui see ei ole tema ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis AÕS § 68

mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19;

11. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-8-11, p 10; 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 23

ja 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 15.) Jäädes eeltoodud seisukoha juurde, leiab

kolleegium, et KarS §-s 266 tuleb koosseisutunnust "võõras" sisustada varavastaste süütegude

koosseisudest erinevalt. KarS § 266 tähenduses on isikule võõras hoone, ruum, sõiduk või piirdega

ala, mis ei ole tema otseses valduses. Selline tõlgendus lähtub järgnevast. Varguse ja omastamise

koosseisudega kaitstakse õigushüvena omandit. Endale kuuluvat asja ära võttes (KarS § 199) või seda

enda või kolmanda isiku kasuks pöörates (KarS § 201), ei saa isik omandit kahjustada. Seevastu

karistusseadustiku 16. peatüki 2. jaos paikneva §-ga 266 kaitstavaks õigushüveks on avalik rahu ja

kord. Omavoliline sissetung kahjustab avalikku rahu ja korda sõltumata sellest, kas sissetungiga

kaasneb omandi (AÕS § 68) rikkumine või mitte. KarS § 266 kaitseb sarnaselt AÕS §-dele 44 ja 45

hoone, ruumi, sõiduki või piirdega ala otsest valdajat ka kaudse valdaja (sh asja omaniku) poolt toime

pandud valduse rikkumiste eest. Nii tagab seadusandja karistusõiguslike abinõudega valduse kaitse ja

väldib tõeliste või oletatavate õiguste maksmapanekut omakohtu korras. Näiteks kui

korteriomanditeks jagatud kinnisasja kaasomandi esemesse kuuluv ruum on antud isiku valdusse

korteriomanike (kaasomanike) otsuse või kokkuleppega, mis ei ole korteriomandiseaduse (KOS) § 12

lg-st 1 või § 8 lg-st 2 tulenevalt konkreetse korteriomaniku suhtes kehtiv ja rikub tema KOS § 10 lg-

st 2 tulenevat õigust kaasomandi eset kasutada, saab korteriomanik AÕS § 89 ja KOS § 10 lg 2 alusel

nõuda enda omandiõiguse rikkumise kõrvaldamist. (Kaasomandi eseme kasutamise võimaldamisele

suunatud nõude kohta vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-2-

1-13-12. Kaasomandi eseme valitsemist puudutavate korteriomanike otsuste ja kokkulepete ning

nende kehtivuse kohta vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-

116-11; 18. jaanuari 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-151-10 ja 9. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-

146-10). Peaks aga korteriomanik või viimaselt korteri (sh kaasomandi eseme) kasutusõiguse saanud

isik eelkirjeldatud olukorras omavoliliselt kaasomandis olevasse, kuid võõrasse valdusse antud ruumi

sisse tungima, võib tema käitumine vaatamata KOS § 10 lg-st 2 tulenevale õigusele KarS § 266 järgi

karistatav olla.

Kuna kohtute tuvastatu kohaselt ei olnud Xxxxx 37 tehnoruum P. Pahki otseses valduses, oli see

ruum tema jaoks ka KarS § 266 mõttes võõras.

11. Seoses KarS § 266 dispositsioonis nimetatud koosseisutunnusega "ebaseaduslik" märgib

kolleegium järgmist.

Valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine kui võõra

valduse rikkumine on eelduslikult alati ebaseaduslik. Seda tulenevalt AÕS § 40 lg-st 1, mille kohaselt

on valdus seadusega kaitstud omavoli vastu. Seega ei ole sissetungimise ebaseaduslikkus KarS § 266

mõttes käsitatav blanketse koosseisutunnusena ega eelda, et igal üksikjuhul tuleks väljapoole

karistusseadust jäävate õigusnormidele viidates ära näidata, millise õigusnormiga sissetungimine

vastuolus oli (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-

06, p 14 ja 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 22). Kõneksolevas kuriteokoosseisus

osutab tunnus "ebaseaduslik" sellele, et kui konkreetsel juhul on isikul võõrasse hoonesse, ruumi,

sõidukisse või piirdega alale valdaja tahte vastaseks sisenemiseks seadusest tulenev spetsiaalne alus,

ei vasta tema tegu KarS § 266 objektiivsele koosseisule. Näiteks võib sissetungimisteo

koosseisupärasust välistav õiguslik alus tuleneda KrMS §-st 91, Politsei- ja piirivalve seaduse §-

dest 736-738 või AÕS §-st 41.

P. Pahki tegu ei vasta ühelegi seaduses sätestatud lubatavusklauslile, mis annab isikule õiguse tungida

valdaja tahte vastaselt võõras valduses olevasse ruumi. Seega oli P. Pahki tungimine Xxxxx 37

tehnoruumi KarS § 266 tähenduses ebaseaduslik.

12. Kohtud on tuvastanud, et P. Pahk pani talle süüksarvatava teo toime tahtlikult.

13. Samas leiab kolleegium, et kohtud ei ole pööranud piisavat tähelepanu selle kontrollimisele, kas

P. Pahki teo õigusvastasus karistusseadustiku 2. peatüki 2. jao mõttes ei ole välistatud. Maakohus on

põhjendanud, miks P. Pahki teo õigusvastasust ei saa välistada KarS § 29 (hädaseisund) alusel.

Kohtuotsustes ei leidu aga piisavalt motiive, veendumaks, et P. Pahki käitumist ei õigustanud ka

hädakaitse (KarS § 28). Praeguses kriminaalasjas tuvastatud asjaolude taustal loeb kolleegium selle

minetuse kohtuotsuse põhistamiskohustuse (KrMS § 3051) rikkumiseks, mis KrMS § 339 lg 1 p 7

kohaselt on oluline menetlusõiguse rikkumine ja toob vastavalt KrMS § 361 lg-le 2 ning § 341 lg-le 2

kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise. Üksikasjades seisneb

kohtuotsuse põhistamiskohustuse rikkumine järgnevas.

14. Kohtud tuvastasid, et P. Pahk tungis omavoliliselt K OÜ valduses olnud Xxxxx 37 tehnoruumi

selleks, et taastada tema kasutuses olnud korteri AA elektrivarustus, mille K OÜ oli vahetult enne

sissetungi katkestanud. Korteri AA elektrivarustuse katkestamise põhjus oli see, et korteri AA eest

olid majandamiskulude arved tähtaegselt tasumata. Maakohus ja viimasega nõustuvalt ka

ringkonnakohus leidsid, et K OÜ tegevus korteri AA elektrivarustuse katkestamisel oli õiguspärane.

Samas ei ole kohtud osutanud ühelegi õigusnormile, millel nende selline järeldus põhineb. Maakohus

viitas oma argumentatsioonis vaid "rõhuva enamuse korteriomanike huvidele". Kohtud pole välja

selgitanud sedagi, millised õigussuhted seoses Xxxxx 37-AA korteri elektrienergiaga varustamisega

korteri omaniku, Xxxxx 37 korteriomanike ühisuse, kaasomandi eseme valitseja ja elektrimüüja vahel

eksisteerisid.

15. VÕS § 208 lg 3 kohaselt kohaldatakse energia müügile ühendusvõrgu kaudu üldjuhul asja müügi

kohta seaduses sätestatut. Lisaks käsitleb elektrienergia müüki elektrituruseadus (ELTS).

Võrguühenduse katkestamist tarbijast tulenevatel põhjustel reguleerib ELTS § 90. Osutatud sätte

redaktsioon, mis kehtis süüdistuses märgitud ajal, nägi ette, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija

võrguühenduse, kui tarbija on jätnud tasumata võrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingu alusel

tasutava rahasumma või muul viisil oluliselt rikkunud võrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingus

ettenähtud kohustust (lg 1). Enne võrguühenduse katkestamist ELTS § 90 lg-s 1 käsitletud põhjusel

tuli tarbijale võrguühenduse kavandatava katkestamise kohta esitada teade, milles pidi olema

nimetatud võrguühenduse katkestamise põhjus ja kavandatud katkestamise aeg (lg 2). Füüsilisest

isikust tarbijale pidi teate edastama tähtsaadetisena (lg 3). Võrguettevõtja võis tarbija võrguühenduse

katkestada pärast seda, kui ELTS § 90 lg-s 2 nimetatud teate saatmisest oli möödunud vähemalt 15

päeva ning tarbija ei olnud võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul

kõrvaldanud ja sellest vastavalt võrguettevõtjat või müüjat teavitanud. Võrguühenduse katkestamisel

põhjusel, et füüsilisest isikust tarbija oli jätnud jaotusvõrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingus

ettenähtud rahasumma tasumata raskest haigusest või töötuks jäämisest põhjustatud ajutise

maksejõuetuse tõttu, võis tarbija selle asjaolu kohta edastada võrguettevõtjale või müüjale kirjaliku

teate, millele oli lisatud nimetatud asjaolu kinnitav tõend (lg 5). Sellise kirjaliku teate ja tõendid

saanud võrguettevõtja võis füüsilisest isikust tarbija võrguühenduse katkestada pärast seda, kui ELTS

§ 90 lg-s 2 nimetatud teate saatmisest oli möödunud vähemalt 30 päeva ja tarbija ei olnud

võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud ja sellest vastavalt

võrguettevõtjat või müüjat teavitanud (lg 6). Kui võrguühendus katkestati põhjusel, et

jaotusvõrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingus ettenähtud rahasumma oli jäetud tasumata, võis

võrguühenduse ajavahemikuks 1. oktoobrist kuni 30. aprillini katkestada hoones või selle osas, mis

oli eluruum ning mida kasutati alalise elukohana ja köeti täielikult või peamiselt elektrienergia abil,

üksnes pärast seda, kui ELTS § 90 lg-s 2 nimetatud teate saatmisest oli möödunud vähemalt 90 päeva

ja tarbija ei olnud võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud

ning sellest vastavalt võrguettevõtjat või müüjat teavitanud (lg 7). Põhiosas sarnase regulatsiooni

näeb ette ka ELTS § 90 kehtiv redaktsioon.

16. Kolleegium leiab, et võrguühenduse katkestamine tarbija võlgnevuse tõttu oli süüdistuses

märgitud ajal ja on ka praegu õiguspärane üksnes ELTS §-s 90 sätestatud alustel ja korras. Seega saab

võrguühenduse katkestamist tingivaks võlgnevuseks olla vaid ELTS § 90 lg-s 1 nimetatud lepingust

tulenev võlgnevus, mitte aga isiku muud võlgnevused. Võrguühenduse katkestamise õigus on

seejuures üksnes võrguettevõtjal, mitte kolmandatel isikutel. Võrguühenduse katkestamisel tarbija

võlgnevuse tõttu tuleb järgida ELTS §-s 90 ette nähtud menetlust.

17. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul välja selgitada, millised õigussuhted eksisteerisid

seoses Xxxxx 37-AA korteri elektrienergiaga varustamisega, ja sellest lähtuvalt hinnata, kas OÜ K

tegevus Xxxxx 37-AA korteri elektrivarustuse katkestamisel oli kooskõlas ELTS §-ga 90 või mitte.

Juhul kui ilmneb, et OÜ K tegevus Xxxxx 37-AA korteri elektrivarustuse katkestamisel oli

õigusvastane, tuleb kohtul KarS §-st 28 lähtudes kontrollida, kas Xxxxx 37-AA korteri

elektrivarustuse ebaseadusliku lõpetamise tõttu sattus P. Pahk hädakaitseseisundisse, kas tema

tungimine tehnoruumi oli sobiv ja säästvaim vahend õigusvastase ründe tõrjumiseks ning kui P. Pahk

ületas objektiivselt hädakaitse piire, siis kas ta tegi seda kavatsetult või otsese tahtlusega (KarS § 28

kohaldamise eelduste kohta lähemalt vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus

asjas nr 3-1-1-17-04 ja 4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04).

18. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 337 lg 1 p-st 7,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2011. a kui ka

Pärnu Maakohtu 31. augusti 2011. a otsused ja saadab kriminaalasja KrMS § 361 lg 2 ning § 341 lg 2

alusel uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule samas kohtukoosseisus. Lähtudes KrMS § 361 lg-st 2 ja

§ 341 lg-st 4, määrab kolleegium, et maakohus peab täiendama kohtulikku arutamist (sh kohtulikku

uurimist ja kohtuvaidlust) ulatuses, mis on vajalik selleks, et anda ammendav ja põhistatud hinnang

P. Pahki teo õigusvastasusele. Kuna Riigikohtu poolt tuvastatud kohtuotsuse põhistamiskohustuse

rikkumine (KrMS § 337 lg 1 p 7) ei puuduta kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste

asjaolude tuvastamist ega P. Pahki teo koosseisupärasuse hindamist, siis selles osas ei ole maakohtul

käesolevast otsusest tulenevalt vaja kohtulikku uurimist ega kohtuvaidlust korrata. Märgitu ei piira

aga maakohtule KrMS § 342 lg 4 kolmanda lausega antud pädevust.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi