3-3-1-35-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-35-12

Määruse kuupäev

11. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla kaebus Vabariigi Valitsuse

17. detsembri 2009. a korralduse nr 564 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a määrus

haldusasjas nr 3-10-145

Menetluse alus Riigikohtus

AS Lääne-Tallinna Keskhaigla määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Lääne-Tallinna Keskhaigla määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15. juuni 2011. a määrus ning Tallinna Ringkonnakohtu

21. veebruari 2012. a määrus haldusasjas nr 3-10-145. Saata asi uueks lahendamiseks Tallinna

Halduskohtule.

3. Tagastada AS-le Lääne-Tallinna Keskhaigla määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalminister kehtestas perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seaduse (STS 2007–2013) alusel

19. märtsi 2008. a määrusega nr 15 meetme „Kesk- ja piirkondlike haiglate infrastruktuuri

optimeerimine“ tingimused (määrus nr 15). Määruse alusel esitasid toetuse saamiseks taotlused kuus

haiglat. Projektid paigutati Sotsiaalministeeriumi moodustatud hindamiskomisjoni 22. augusti 2008. a

protokolliga järgmisse eelistusjärjestusse:

1) SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla projekt „SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla juurde- ja ümberehitus“

– koondhinne 92;

2) SA Tartu Ülikooli Kliinikum projekt „SA Tartu Ülikooli Kliinikum juurdeehitus“ –

koondhinne 77;

3) SA Ida-Viru Keskhaigla (IVKH) projekt „SA Ida-Viru Keskhaigla juurdeehitus“ – koondhinne 60;

4) AS Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) projekt „AS Lääne-Tallinna Keskhaigla juurde- ja

ümberehitus“ – koondhinne 58

5) AS Ida-Tallinna Keskhaigla projekt „AS Ida-Tallinna Keskhaigla juurde- ja ümberehitus“ –

koondhinne 56;

6) SA Tallinna Lastehaigla projekt „SA Tallinna Lastehaigla juurdeehitus“ – koondhinne 47.

4. septembri 2008. a korraldusega nr 386 (korraldus nr 386) kinnitas Vabariigi Valitsus meetme

investeeringute kava, mille kohaselt plaaniti toetuse andmine SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja SA

Tartu Ülikooli Kliinikum projektidele (vastavalt 1 034 880 000 kr ja 510 000 000 kr). Jagamata jäi

veel 179 920 000 kr.

8. juulil 2009 esitas LTKH Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalministeeriumi kohustamiseks

viima meede eelarve jagamata vahendite piires lõpule. Halduskohus jättis 18. jaanuari 2010. a

otsusega asjas nr 3-09-1488 kaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. oktoobri

2010. a otsusega LTKH apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

2. Septembris 2009 tegi Sotsiaalministeerium IVKH-le ettepaneku taotluse muutmiseks selliselt, et

taotletav summa (esialgses taotluses 234 915 254 kr) mahuks jagamata vahendite piiridesse. IVKH

esitas muudetud taotluse. 17. detsembri 2009. a korraldusega nr 564 (edaspidi korraldus nr 564)

lisas Vabariigi Valitsus korraldusega nr 386 kinnitatud investeeringute kavva kolmanda projektina

IVKH projekti toetussummaga 179 920 000 kr.

3. LTKH esitas 18. jaanuaril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 564 tühistamiseks ja

Sotsiaalministeeriumi kohustamiseks korraldusega nr 386 kinnitatud investeeringute kavas loetlemata

taotluste uueks hindamiseks selgete ja ühetaoliste hindamiskriteeriumite alusel ning selle põhjal uue

eelistusnimekirja koostamiseks ja Vabariigi Valitsusele esitamiseks. Lisaks palus kaebaja kohustada

Vabariigi Valitsust uue investeeringute kava kinnitamiseks.

Kaebuse kohaselt piirab vaidlustatud korraldus LTKH võimalust saada toetust oma haigla tegevuse

arendamiseks. Kaebajal on õigus teiste menetlusosalistega võrdsele kohtlemisele ning läbipaistvale ja

objektiivsetel alustel läbiviidud menetlusele. Üheks neljast projektide eelistusnimekirja koostamisel

hinnatud kriteeriumiks oli projektide finantsanalüüs, seega olid projekti maksumuse ja toetuse

suurusega seotud asjaolud hindamiskomisjoni poolt projektidele antud hinnete aluseks. Õiguspärane

olnuks anda kõigile investeeringute kavast välja jäänud taotlejatele võimalus taotlussumma

vähendamiseks ning seejärel projekte uuesti hinnata. Sotsiaalministeerium andis aga üksnes IVKH-le

võimaluse oma projekti muuta. Hinnatud pole ka seda, kas pärast taotluse muutmist on IVKH

projekti eesmärgid endiselt saavutatavad. Vaidlustatud korralduses puuduvad põhjendused, kuigi

tegemist on ulatusliku kaalutlusruumiga otsusega.

Kaebaja palus tunnistada määruse nr 15 § 14 lg 3 ja STS 2007–2013 § 17 lg 1 põhiseaduse vastaseks

juhul, kui kohus peaks nõustuma Sotsiaalministeeriumi poolt nimetatud sätetele antud tõlgendusega,

mille kohaselt need võimaldavad lubada vaid eelistusnimekirjas kolmandale kohale jäänud taotlejal

(IVKH) oma taotlust muuta ja Vabariigi Valitsusel muudetud taotlust hinnata ning selle rahuldada.

Rikutud on eelkõige PS § 12 lg 1 esimesest lausest tulenevat võrdsuspõhiõigust.

4. 14. aprilli 2010. a määrusega haldusasjas nr 3-10-145 tagastas halduskohus kaebuse

kohustamisnõuete osas halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud

redaktsiooni (HKMS v.r) § 11 lg 31 p 3 alusel ning võttis menetlusse tühistamisnõude. Kohus leidis,

et nii käesolevas haldusasjas kui haldusasjas nr 3-09-1488 esitatud kohustamisnõuete eesmärgiks on

saavutada projektide uus hindamine ning uue eelistusnimekirja koostamine.

LTKH esitas halduskohtu 14. aprilli 2010. a määrusele määruskaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus jättis 15. septembri 2010. a määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus muutis

Vabariigi Valitsuse vastu suunatud kohustamisnõude tagastamise õiguslikku alust ning tagastas nõude

HKMS v.r § 11 lg 31 p 5 alusel (kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise

õigust). Ringkonnakohus leidis, et seni, kuni Sotsiaalministeerium pole viinud läbi korraldusega

nr 386 kinnitatud investeeringute kavas loetlemata taotluste uut hindamist ega koostanud uut

eelistusnimekirja, ei saa Vabariigi Valitsuselt nõuda uue investeeringute kava kinnitamist.

5. 10. mail 2011 halduskohtule esitatud seisukohas selgitas LTKH, et on vaatamata kohustamisnõuete

tagastamisele jätkuvalt huvitatud tühistamisnõude menetlemisest, kuna selle nõude osas puudub

jõustunud kohtulahend. Kaebaja märkis, et korralduse nr 564 tühistamise korral võib tal tekkida õigus

nõuda riigilt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

6. 15. juuni 2011. a määrusega jättis Tallinna Halduskohus LTKH kaebuse HKMS v.r § 23 lg 3 p 1

alusel läbi vaatamata. Kohus mõistis kaebajalt kolmanda isiku IVKH kasuks välja menetluskulud

3250 eurot ja 70 senti.

Kohus selgitas, et investeeringute kava koostamise aluseks oli hindamiskomisjoni koostatud

eelistusnimekiri, mis Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsuse kohaselt haldusasjas nr 3-09-1488

oli Sotsiaalministeeriumi jaoks siduvaks eelhaldusaktiks. Eelistusnimekirja õiguspärasuse üle enam

vaidlust olla ei saa. Tallinna Ringkonnakohtu otsusest viidatud haldusasjas järeldub, et ka

investeeringute kava hilisemal muutmisel oli ministeeriumil õigus lähtuda eelistusnimekirjast.

Vaidlus puudub selle osas, et esimesest investeeringute kavast jäi esimesena välja IVKH projekt ning

alles teisena LTKH projekt. On ilmne, et olukorras, kus ministeeriumil oli õigus võtta investeeringute

kava muutmisel aluseks hindamiskomisjoni eelistusnimekiri, puudus tal kohustus projektide

ümberhindamiseks. Kuna jagamata vahendeid jätkus vaid ühe projekti jaoks, ei ole kaebusega

taotletava eesmärgi, milleks on kaebaja projekti lülitamine meetme investeeringute kavasse,

saavutamine võimalik.

7. LTKH esitas määruskaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu määruse tühistada. Kaebaja

leidis, et kohus rikkus menetlusökonoomia põhimõtet, tagastades kaebuse pärast seda, kui oli seda

juba menetlema asunud ning isegi kohtuistungi aja määranud, millest nähtub selgelt, et kohus ei

pidanud kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Kohus oli kaebust tagastamise ajaks menetlenud juba

poolteist aastat. Asjaolud ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajaks muutunud. LTKH on kaebuse

perspektiivikust kohtule esitatud dokumentides põhjendanud. Tegemist on sisuliselt keerulise

vaidlusega. Meelevaldne on kohtu järeldus, et kaebuse eesmärki pole võimalik saavutada. Kohus on

jätnud tähelepanuta, et kaebaja on viidanud ka võimalikule kahjunõudele, kui tuvastatakse tema

õiguste rikkumine. Kohus on tuginenud haldusasjas nr 3-09-1488 tehtud kohtuotsuses toodud

põhjendustele, need pole aga käesoleva haldusasja lahendamisel siduvad. Vaidlust korralduse nr 564

õiguspärasuse üle ei ole senini üheski kohtuasjas lahendatud.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. veebruari 2012. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus mõistis LTKH-lt kolmanda isiku IVKH kasuks

välja menetluskulud 316 eurot ja 80 senti. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu määruses esitatud

põhjendustega. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtul oli õigus kaebuse eduväljavaateid menetluse

käigus ümber hinnata. Ümberhindamise tingis Riigikohtu muutunud praktika – 22. juuni 2010. a

määrusega asjas nr 3-3-1-20-10 laiendas Riigikohus HKMS v.r § 23 lg 3 p 1 kohaldamisala ka

ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele, selgitades, et kaebuse saab ilmselgelt perspektiivituks lugeda

juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Halduskohus ei

eksinud menetlusnormide vastu ka Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2010. a otsuse haldusasjas

nr 3-09-1488 põhjendustele viidates, vaid kasutas ringkonnakohtu põhjendustega nõustudes oma

määruse põhjendamiseks samu argumente. Eelviidatud asjas leidis ringkonnakohus, et

hindamiskomisjoni koostatud eelistusnimekiri oli investeeringute kava moodustamisel siduv

eelhaldusakt ning et nimekirjast tuli lähtuda ka investeeringute kava täiendamisel. Hindamiskomisjon

pidas kolmanda isiku IVKH projekti suuremal määral avalikes huvides olevaks kui kaebaja projekti.

Projektide uus hindamine olnuks ajakulukam ja menetlusosalisi koormavam ning võinuks ohustada

projektide elluviimist STS 2007–2013 § 15 lg 1 p-s 4 nimetatud tähtaja jooksul. Seega käitus

Sotsiaalministeerium õiguspäraselt. Kuna määruse nr 15 § 14 lg-st 3 nähtuvalt pidid projekti

eesmärgid pärast taotletava summa vähendamist jääma samaks, on põhjendamatu kaebaja väide, et

hindamiskomisjon oleks uue hindamise tulemusena võinud saada teistsuguse taotlejate

eelistusnimekirja. Sotsiaalministeerium on STS 2007–2013 § 17 lg-t 1 ning määruse nr 15 § 14

lg-t 3 õigesti kohaldanud – nimetatud sätted võimaldasidki teha vähendatud summaga taotluse

esitamise ettepaneku vaid eelistusnimekirjas kolmandale kohale jäänud IVKH-le. Ilmselgelt

perspektiivitu kaebuse menetlemiseks ei anna alust kaebaja hüpoteetiline ja põhistamata väide

tulevikus kahju hüvitamise nõude esitamise kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. LTKH esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused

tühistada ning kohustada Tallinna Halduskohut sisulise menetlusega jätkamiseks. Määruskaebuses

esitatud põhjendused on loetletud järgnevalt.

a) Riigikohtu praktika järgi lasub kohtutel kaebuse perspektiivituse tõttu tagastamise korral

kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kohtud ei ole põhjendatud kaebuse perspektiivikust selgitavate

argumentide arvestamata jätmist.

b) Tegemist on keskmisest keerukama kaasusega, seda nii võimalikke praktilisi tagajärgi kui

õigusteoreetilist aspekti arvestades. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktikas

antud juhise, mille kohaselt tuleks keeruka õigusliku küsimuse korral eelistada kaebuse menetlusse

võtmist ning selle täiendavat analüüsimist, kui muud tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud.

c) Olukorras, kus kohtud on haldusasja eelmenetluses menetlenud juba enam kui kaks aastat, ei

saa kaebuse tagastamisel tugineda kohtusüsteemi efektiivse toimimise argumendile. Ka

ringkonnakohus menetles LTKH määruskaebust ebamõistlikult kaua – kaheksa kuud.

d) See, et kaebuse saab lugeda perspektiivituks juhul, kui soovitud eesmärgi saavutamine ei ole

esitatud kaebuse abil võimalik, ei välista kohtu kohustust kontrollida, kas kaebuses on esitatud selle

eesmärgi saavutamiseks vajalikud taotlused. Vajaduse korral tuleb kohtul teha kaebajale ettepanek

kaebuse muutmiseks. Halduskohus pole kaebajale kaebuse muutmise ettepanekut teinud.

e) Halduskohus ei oleks tohtinud eelmenetluse staadiumis üksnes teises asjas tehtud kohtulahendi

põhjendustele tuginedes otsustada kaebuse perspektiivikuse üle. Tegemist on asjaoludega, mida tuleb

hinnata kogumis teiste tõenditega uue kaebuse läbivaatamise hetkeks kujunenud faktide alusel,

kusjuures lähtuda tuleb eeldusest, et kaebaja väidetavad faktilised asjaolud on tõendatud.

f) Kaebuse perspektiivituks lugemise aluseks saaks olla kohtulikult kaitstava subjektiivse õiguse

rikkumise ilmne võimatus, mitte aga rikkumise heastamise võimatus. Ehkki kohtud on leidnud, et

ajalist plaani arvestades ei ole LTKH projekti investeeringute kavasse lisamine enam võimalik, tuleb

silmas pidada, et kaebaja on menetluses korduvalt viidanud kahjunõude esitamise võimalusele, kui

tuvastatakse tema õiguste rikkumine. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei saa kohus näiteks

tuvastamisnõude läbivaatamisel asuda sisuliselt hindama võimaliku kahju hüvitamise nõude

esitamisega seotud asjaolusid.

g) Praeguse kaebuse ese on teine kui haldusasjas nr 3-09-1488. Korralduse nr 564 osas

kohtulahendit ei ole.

10. Sotsiaalministeerium esitas määruskaebusele vastuse, milles leiab, et määruskaebus ei ole

põhjendatud. Sotsiaalministeerium leiab, et kohtud on kaebusele selle tagastamiseks piisava sisulise

hinnangu andnud. Kaebaja ei ole põhjendanud väidet, mille kohaselt on tegemist tavapärasest

keerukama kaasusega. Vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi, kuna ei reguleeri tema õigusi ja

kohustusi.

11. Kolmas isik IVKH esitas määruskaebusele vastuse, milles palub määruskaebuse rahuldamata

jätta ning kaebajalt tema kasuks välja mõista kassatsiooniastme menetluskulud õigusabile 633 eurot

ja 60 senti. Kolmas isik leiab, et kaebaja ei ole toonud välja ühtegi uut ja kohtute poolt hindamata

argumenti, mis kinnitaks kaebuse perspektiivikust. Praegusel juhul puudub kohtutel ilmselgelt

võimalus kaebuse rahuldamiseks, mistõttu kaebaja ei saa oma eesmärki saavutada. Menetlusnormid

ei piira kohtu õigust hinnata kaebuse perspektiivikust erinevates menetlusstaadiumites. Halduskohus

ei pidanud andma kaebajale võimalust kaebuse muutmiseks, kuna ka tuvastamiskaebus oleks

ilmselgelt perspektiivitu. Tuvastamiskaebuse rahuldamine on välistatud, kuna eelhaldusakt, millele

korraldus nr 564 tugineb (hindamiskomisjoni eelistusnimekiri), on jõus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kohtud on LTKH kaebuse korralduse nr 564 tühistamiseks tagastanud HKMS v.r § 23 lg 3 p 1

alusel, leides, et tegemist on ilmselgelt perspektiivitu kaebusega. Riigikohtu halduskolleegium on

selgitanud, et kaebust saab ilmselgelt perspektiivituks pidada eelkõige juhul, kui soovitud eesmärgi

saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik, näiteks on valitud vale nõudeliik (22. juuni 2010. a

määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 10, ning 15. detsembri 2011. a määrus asjas nr 3-3-1-57-11, p 16). Kui

tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleks eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning

küsimuse täiendavat analüüsimist, kui muud halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud

tingimused kaebuse menetlemiseks on täidetud (22. juuni 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-20-10, p 11).

13. Kohtud pidasid LTKH kaebust ilmselgelt perspektiivituks järgmistel põhjustel. Halduskohus

leidis, et vaidlustatud korraldus tugineb eelhaldusaktile (hindamiskomisjoni eelistusnimekiri), mis on

õigusjõus. Halduskohus tugines seejuures Tallinna Ringkonnakohtu 25. oktoobri 2010. a otsusele

haldusasjas nr 3-09-1488, nentides selle jõustumist ning järeldades, et puudub vaidlus selle üle, et

Sotsiaalministeeriumil oli vaidlustatud korralduse andmisel õigus lähtuda eelistusnimekirjast

(halduskohtu määruse p 14). Ringkonnakohus selgitas, et vaatamata sellele, et teises kohtuasjas

esitatud põhjendused ei ole uut asja lahendavale kohtule siduvad, võis halduskohus Tallinna

Ringkonnakohtu poolt haldusasja nr 3-09-1488 lahendamisel esitatud põhjendustele nendega

nõustumise korral viidata. Ringkonnakohus täiendas lisaks halduskohtu põhjendusi vaidlustatud akti

õiguspärasuse osas, leides, et tagamaks projektide elluviimist STS 2007–2013 § 15 lg 1 p-s 4

sätestatud tähtaja jooksul, ei pidanud Sotsiaalministeerium esimesest investeeringute kavast järele

jäänud eelarvevahendite jagamiseks taotlusi uuesti hindama, vaid sai lähtuda olemasolevast

eelistusnimekirjast. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja väide, et uue hindamise tulemusel oleks

eelistusnimekiri võinud olla teistsugune, ei ole põhjendatud. Mõlemad kohtuastmed tõdesid, et

eeltoodud põhjustel ilmselgelt perspektiivitu kaebuse menetlemiseks ei anna alust ka hüpoteetiline

kahjunõue.

Eeltoodust nähtub, et kohtud pidasid kaebust ilmselgelt perspektiivituks põhjusel, et nende jaoks oli

ilmselge vaidlustatud akti õiguspärasus. Seetõttu leidsid kohtud, et kaebusega taotletava eesmärgi,

milleks on kaebaja projekti lülitamine meetme investeeringute kavasse, saavutamine ei ole võimalik.

14. Riigikohus leiab, et vaidlustatud akti õiguspärasus ei ole ilmselge. Tegemist on keeruka õigusliku

küsimusega, mis nõuab täiendavat analüüsimist asja sisulisel menetlemisel. Haldusasjas nr 3-09-1488

lahendasid kohtud LTKH esitatud kohustamisnõuet Sotsiaalministeeriumi vastu meetme

lõpuleviimiseks jagamata eelarvevahendite osas. Kohtumenetluse ajal andis Sotsiaalministeerium

korralduse nr 564, millega määras jagamata eelarvevahendid IVKH projektile. Seejuures ei

sooritanud Sotsiaalministeerium aga LTKH poolt kohtumenetluses nõutud toiminguid, mistõttu

kohtud leidsid, et puudub alus menetluse lõpetamiseks HKMS v.r § 24 lg 1 p 4 alusel. Tallinna

Ringkonnakohus selgitas 25. oktoobri 2010. a otsuses, et kujunenud olukorras ei ole

kohustamisnõude rahuldamine enam võimalik ilma korralduse nr 564 tühistamiseta. Põhjendades

kohtumenetluse peatamata jätmist kuni korralduse nr 564 peale esitatud tühistamiskaebuse

lahendamiseni, analüüsis kohus ka seda, kas Sotsiaalministeerium oleks pidanud toetuseta jäänud

taotlused investeeringute kava täiendamiseks ümber hindama. Kohus leidis, et Sotsiaalministeeriumil

oli kaalutlusruum investeeringute kava täiendamiseks tehtavate menetlustoimingute valikul ning et

taotlejate erinev kohtlemine oli praegusel juhul põhjendatud.

15. Riigikohus leiab, et asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on asja nr 3-09-1488 lahendamisel ka

praeguses asjas vaidlustatud haldusaktile oma hinnangu andnud, ei muuda õiguslikku olukorda

ilmselgeks. Ringkonnakohus on praeguses asjas õigesti märkinud, et teises haldusasjas tehtud

kohtulahendi põhjendused ei ole siduvad uue vaidluse lahendamisel ka samade menetlusosaliste

vahel. Seega pidi halduskohus investeeringute kava täiendamise menetlusele praeguses asjas

omapoolse hinnangu andma. Teise kohtu antud hinnangu olemasolu ei tähenda, et halduskohtu otsuse

sisu oleks ilmselgelt ette teada.

16. Halduskohus on vääralt leidnud, et puudub vaidlus selle üle, kas Sotsiaalministeerium võis

investeeringute kava täiendamisel lähtuda hindamiskomisjoni eelistusnimekirjast. Riigikohus sellega

ei nõustu, leides, et praeguses asjas selles küsimuses vaidlus ongi. LTKH leiab, et taotletava

toetussumma vähendamine võib muuta hindepunkte, mis hindamiskomisjon projektidele annab,

eelkõige hinnatava kriteeriumi nr 4 „Projekti teostatavus, jätkusuutlikkus ning toetuse vajalikkus

tegevuse edukaks elluviimiseks“ osas (vt ka määruse nr 15 § 13 lg 3), mistõttu ei ole

eelistusnimekirjast lähtumine enam asjakohane. Seda väidet tuleb sisulises menetluses kontrollida.

Tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, mistõttu ei saa vaidlustatud korralduse ilmselge sisulise

õiguspärasuse motiivil välistada kaebuse eesmärgi saavutamise võimalikkust.

17. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt on LTKH eesmärgiks saavutada korralduse nr 564

tühistamisega võimalus esitada ka ise muudetud projekt, mida hinnataks läbipaistvas ja võrdses

menetluses ühes IVKH muudetud projektiga, misläbi LTKH projektil oleks võimalus saada lisatud

investeeringute kavva. Struktuuritoetuse jagamise ajakava arvestades ei oleks aga vaidlustatud akti

tühistamise korral enam võimalik asja uus otsustamine, millega võiks kaasneda LTKH projekti

lisamine investeeringute kavasse. Samale järeldusele on haldus- ja ringkonnakohus jõudnud LTKH

esialgse õiguskaitse taotluste lahendamisel, osutades, et isegi tühistamiskaebuse rahuldamise korral ei

oleks kaebajal tulenevalt toetussummade jagamisele sätestatud ajalistest piiridest enam võimalik

toetust kasutada ja oma projekti ellu viia (vt halduskohtu 21. jaanuari 2010. a määrus, toimiku kd 1,

lehed 152–155, ja ringkonnakohtu 15. märtsi 2010. a määrus, toimiku kd 1, lehed 198–201).

Ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruse kohaselt on seda tunnistanud ka kaebaja ise. Kuigi

kohtud on seega möönnud, et kaebuse eesmärk ei ole hiljem enam saavutatav, on esialgse õiguskaitse

taotlused jäetud rahuldamata ülekaaluka avaliku ja kolmanda isiku huvi kaitseks (HKMS v.r 122

lg 2). Avalik huvi seisneb kohtute hinnangul selles, et riigile eraldatud summad saaksid tähtaegselt

sihtotstarbeliselt kasutatud, samuti Ida-Virumaa kui mahajäänud piirkonna arengule kaasaaitamises.

Kohtud on seejuures märkinud, et kaebajal on võimalik oma õigusi kaitsta sekundaarsete

õiguskaitsevahenditega, nagu kahju hüvitamine.

Seega on lõppkokkuvõttes õige kohtute järeldus, et tühistamiskaebusega taotletav eesmärk ei ole

saavutatav, mistõttu tühistamiskaebus on muutunud eesmärgipäratuks ning ilmselgelt

perspektiivituks.

18. Kaebaja on selgitanud, et tema kaebuse eesmärgiks on ka kahju hüvitamise taotlemine juhul, kui

kohtud tuvastavad tema õiguste rikkumise. Seetõttu leiab kaebaja, et kui halduskohus jõudis

järeldusele, et tühistamiskaebus on ilmselgelt perspektiivitu, oleks kohus enne kaebuse tagastamist

pidanud andma kaebajale võimaluse kaebuses esitatud nõude muutmiseks. Riigikohus nõustub

kaebajaga. Kuigi esialgses kaebuses esitatud tühistamisnõue on muutunud ilmselgelt perspektiivituks,

ei saa sama järeldust teha võimaliku õigusvastasuse tuvastamise nõude kohta. Riigikohus on

korduvalt rõhutanud halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevat kohtu kohustust

juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt

Riigikohtu 21. veebruari 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-10, p 22 ja seal viidatud lahendid).

Selgitamisvajadus puudub juhul, kui ka muudetud kujul oleks kaebuse eduväljavaated ilmselgelt

olematud (Riigikohtu 26. märtsi 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-11, p 11).

Halduskohtumenetluse seadustiku kehtiva redaktsiooni (HKMS) § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja

kaebuse nõuet või alust muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi

saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav.

Käesoleva otsuse punktides 15 ja 16 toodud põhjenduste alusel leiab Riigikohus, et

tuvastamiskaebuse edukuse võimalikkust ei saa ilmselgelt välistada. HKMS § 45 lg 2 teise lause

kohaselt on isikul õigus esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks, millega võidi talle kahju tekitada. Riigikohus leiab, et hüvitamiskaebust ei saa

pidada ilmselgelt perspektiivituks, näiteks võib kaebajal olla võimalik läbiviidud menetluse

õigusvastasuse tuvastamise korral taotleda menetluses osalemisega seotud kulutuste hüvitamist.

Seega ei saa ilmselgelt välistada ka tuvastamisnõude lubatavust (HKMS § 45 lg 2 kolmas lause).

19. Vastuseks Sotsiaalministeeriumi väitele, et vaidlustatud akt ei saagi rikkuda kaebaja õigusi, kuna

ei reguleeri tema õigusi ega kohustusi, selgitab Riigikohus järgmist. Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena

mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud õigustloovat akti

tõlgendades hindama, kas see kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui kaitstakse ka

isiku huve, on isikul subjektiivne õigus nõuda asjakohasest sättest kinnipidamist (erikogu

20. detsembri 2001. a määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Määruse nr 15 ning STS 2007–2013 sätted,

mida kaebaja väitel on praegusel juhul rikutud, kaitsevad avalike huvide kõrval ka menetluses

osalenud taotlejate subjektiivset avalikku õigust menetlusele ja korraldusele, heale haldusele

(põhiseaduse § 14) ja teiste taotlejatega võrdsele kohtlemisele (põhiseaduse § 12 lg 1). Seega on

LTKH-l kaebeõigus korralduse nr 564 vaidlustamiseks.

20. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohus, et kohtud on rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme,

jättes LTKH kaebuse läbi vaatamata, andmata LTKH-le võimalust kaebuse nõude muutmiseks.

Seetõttu tühistab Riigikohus halduskohtu 15. juuni 2011. a määruse ja ringkonnakohtu 21. veebruari

2012. a määruse ning saadab asja HKMS § 238 lg 2 viimase lause alusel uueks lahendamiseks

Tallinna Halduskohtule. LTKH poolt Riigikohtule määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb

tagastada (HKMS § 107 lg 4).

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving