3-3-1-42-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-42-12

Määruse kuupäev

10. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Ljudmilla Dovženko kaebus Eesti Vabariigi poolt õigustloova

akti andmata jätmisega tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-09-2215

Menetluse alus Riigikohtus

Ljudmilla Dovženko määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Ljudmilla Dovženko määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2012. a määruse haldusasjas nr 3-09-2215

punktid 2 ja 3.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. jaanuari 2012. a määruse haldusasjas nr 3-09-2215

punkt 1 osas, millega jäeti rahuldamata Ljudmilla Dovženko menetlusabi taotlus varalise

kahju hüvitamise nõudes ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks 911 euro 73 sendi suurust

riigilõivu ületavas osas.

4. Rahuldada Ljudmilla Dovženko menetlusabi taotlus Eesti Vabariigi poolt tekitatud varalise

kahju hüvitamise nõudes osaliselt.

5. Anda Ljudmilla Dovženkole aega varalise kahju hüvitamise nõudelt 911 euro 73 sendi

suuruse riigilõivu tasumiseks 15 päeva käesoleva määruse jõustumisest.

6. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ljudmilla Dovženko esitas 8. oktoobril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi

poolt õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud varalise kahju summas 1 355 993 krooni (86 663

eurot 75 senti) ja mittevaralise kahju summas 1 428 496 krooni (91 297 eurot 53 senti) hüvitamiseks.

Kaebuse kohaselt kasutas kaebaja eluruumi Tallinnas Kreutzwaldi 7-5, mis kuulus ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 27. septembri 1993. a otsuse nr 1096 kohaselt õigusvastase võõrandamise ajal

Theodor Teichile, kes oli Saksamaale ümberasunu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse

(ORAS) mõttes. Kahju tekitati pikaajalise õigusliku ebaselgusega, sest kuna ORAS § 7 lg 3 alusel

polnud selge, kas ümberasunu vara tagastatakse, puudus kaebajal võimalus kasutatavat eluruumi

erastada, mis tõi kaasa perekonna- ja eraelu puutumatuse põhiõiguse ning põhiõiguse menetlusele ja

korraldusele rikkumise. Kahju suuruse kindlaksmääramisel on võetud aluseks teostamata jäänud

võimalus erastada kasutatav eluruum või soetada endale tolleaegse hinnaga eluase mujal.

Erastamisvõimaluse puudumise ja eluruumide kallinemise tõttu kandis kaebaja varalist kahju saamata

jäänud tulu näol. Kaebajale põhjustati mittevaraline kahju stressi ja ebakindlusega tuleviku suhtes.

Kaebaja taotles ka enda vabastamist riigilõivu tasumisest.

2. Tallinna Halduskohus jättis 12. veebruari 2010. a määrusega haldusasjas nr 3-09-2215 kaebaja

riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. aprilli 2010. a

määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata ning Riigikohtu

halduskolleegium jättis kaebaja määruskaebuse 12. augusti 2010. a määrusega menetlusse võtmata.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 4. novembri 2010. a määrusega kaebuse riigilõivu tasumata

jätmise tõttu, Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. detsembri 2010. a määrusega kaebaja

määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Riigikohtu üldkogu tunnistas

29. novembri 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-22-11 põhiseadusega vastuolus olevaks

riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 11 koostoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010

kehtinud redaktsioonis), mis nägi ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli

nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 miljonit krooni tasuda riigilõivu 130 000 krooni,. Kaebajale

määrati kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud RLS redaktsiooni järgi tasumiseks riigilõiv 4425 eurot 88

senti (69 250 krooni) ja asi saadeti halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 9. jaanuari 2012. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale

riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva määruse kättetoimetamisest arvates.

5. L. Dovženko esitas 23. jaanuaril 2012 halduskohtule menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks, sest Riigikohtu üldkogu määratud riigilõivu tasumine ei ole talle tema majanduslikust

olukorrast tulenevalt võimalik.

6. Tallinna Halduskohus jättis 25. jaanuari 2012. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse

varalise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ja kohustas kaebajat tasuma sellelt nõudelt riigilõivu

2860 eurot 5 senti 15 päeva jooksul määruse jõustumisest arvates (p 1), andis kaebajale osaliselt

menetlusabi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, vabastades ta riigilõivu tasumisest summas, mis

ületab 319 eurot 55 senti, ning kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 319 eurot 55 senti kuue kuu

jooksul kuue osamaksena (p 2). Halduskohus tuvastas kaebaja esitatud andmetele tuginedes, et

kaebaja oli maksejõuetu Riigikohtu üldkogu määratud riigilõivu tasumiseks ja tal oli vajadus

menetlusabi saamiseks. Halduskohus eristas varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid ning

nendelt tasumisele kuuluvat riigilõivu, sest nende nõuete eduväljavaated olid halduskohtu arvates

erinevad. Varalise kahju summa oli arvutatud kaebaja poolt 1993. a hindades erastamata või

soetamata jäänud eluruumi ning 2006. a samaväärse eluruumi ostuhinna vahest lähtudes. Selline

kahjukäsitlus oli halduskohtu arvates ebaõige ja varalise kahju hüvitamise nõue seega perspektiivitu,

mistõttu tuli kaebajal tasuda sellelt nõudelt riigilõivu kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud RLS sätete

järgi 44 750 krooni (2860 eurot 5 senti). Mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt eraldi pidanuks

kaebaja halduskohtu arvates tasuma riigilõivu 46 500 krooni (2971 eurot 89 senti). Kuigi ka

mittevaralise kahju hüvitamise nõue oli halduskohtu arvates esitatud ebamõistlikult suures summas,

ei saanud seda nõuet pidada täies ulatuses perspektiivituks. Halduskohus leidis, et kaebaja ei saa

riigilõivust vabastamisel olla soodsamas olukorras, kui ta oleks asjakohasemat nõuet esitades ehk

taotledes õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Selliselt kaebuselt tuli kaebuse esitamise ajal tasuda

riigilõivu 319 eurot 55 senti (5000 krooni) ja seda summat ületavas osas otsustas halduskohus

kaebaja riigilõivu tasumisest vabastada.

7. L. Dovženko palus määruskaebuses halduskohtu määruse p 1 osas tühistada ja ta varalise kahju

hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumisest vabastada.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 8. mai 2012. a määrusega määruskaebuse osaliselt (p 1),

tühistas halduskohtu määruse p 1 osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus varalise kahju

hüvitamise nõudes menetlusabi saamiseks riigilõivu tasumisel 194 euro 93 sendi ulatuses (p 2),

rahuldas kaebaja taotluse varalise kahju hüvitamise nõudes menetlusabi saamiseks riigilõivu

tasumisel 194 euro 93 sendi ulatuses ja kohustas kaebajat tasuma varalise kahju hüvitamise nõudelt

riigilõivu 2665 eurot 12 senti 15 päeva jooksul määruse jõustumisest (p 3). Ringkonnakohus ei

pidanud varalise kahju hüvitamise nõuet tervikuna perspektiivituks, kuid leidis, et kahjunõudel

puuduvad eduväljavaated vähemalt 50 000 eurot ületavas osas. Selliselt summalt tulnuks kuni

31. detsembrini 2008 kehtinud RLS redaktsiooni järgi tasuda riigilõivu 30 250 krooni (194 eurot 93

senti). Ringkonnakohus vabastas kaebaja selle summa ulatuses riigilõivu tasumisest varalise kahju

hüvitamise nõudelt ning kohustas kaebajat tasuma seda summat ületavat riigilõivu (2860 eurot 5 senti

– 194 eurot 93 senti = 2665 eurot 12 senti) halduskohtu määruses näidatud tähtajal ja korras.

MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED

9. L. Dovženko palub määruskaebuses Riigikohtule tühistada ringkonnakohtu määrus punkti 3

osas ja anda talle varalise kahju hüvitamise nõudes riigilõivu tasumisel menetlusabi 1934 eurot 14

senti. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus eksinud kroonides esitatud summa

konverteerimisel eurodeks, sest 30 250 krooni on 1934 eurot 14 senti, mitte 194 eurot 93 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Käesoleval juhul on vaidluse all varalise kahju hüvitamise nõudelt tasumisele kuuluva

riigilõivuga seotud küsimused. Kaebaja ei ole vaidlustanud mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt

tasumiseks määratud riigilõivu summat, seega selles osas kolleegium oma seisukohta ei anna.

11. Kaebaja märkis õigesti, et ringkonnakohus on eksinud kroonides esitatud summa

konverteerimisel eurodeks, sest 30 250 krooni ei ole 194 eurot 93 senti, nagu märkis ringkonnakohus

vaidlustatud määruses (ega ka 1934 eurot 14 senti, nagu märkis kaebaja määruskaebuses), vaid 1933

eurot 33 senti, sest euro vahetuskursiks krooni suhtes on 15,6466. Sellise eksimuse tõttu on

ringkonnakohtu määruses ekslik nii summa, mille osas kaebaja riigilõivu tasumisest menetlusabi

korras vabastati, kui ka summa, mille kaebaja peab tema nõude täies ulatuses menetlemiseks

riigilõivuna tasuma.

12. Lisaks arvutusveale on ringkonnakohus kolleegiumi arvates eksinud ka menetlusnormide

kohaldamisel.

13. Nii ringkonnakohtu määruse tegemise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 104 lg-st 1 ja RLS § 57 lg-st 14 kui ka praegu kehtiva HKMS § 104 lg-st 1 ja RLS § 571 lg-st 2

nähtuvalt arvutatakse kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv nõudest

tervikuna, mitte selle osadest lähtudes. Kohus võib isikule menetlusabi andes vabastada ta kas

täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest ning kohus võib seejuures arvestada kaebuse

perspektiivitu ja perspektiivika osaga, kuid kohtul puudub õigus nõude perspektiivikale ja

perspektiivitule osale RLS aluseks võttes eraldiseisvaid riigilõive arvutada. Vastasel korral võiksid

erinevatelt nõude osadelt arvutatavad riigilõivu summad kokku ületada kogu nõudelt tasumisele

kuuluva riigilõivu summa ning olla juba seetõttu vastuolus seadusandja tahtega. Seega tuleb kohtul

isikule menetlusabi andes võtta aluseks kogu nõudelt arvutatav riigilõivu summa ning otsustada isiku

vabastamine selle tasumisest proportsionaalselt nõude perspektiivika osaga.

14. Isiku vabastamine riigilõivu tasumisest proportsionaalselt nõude perspektiivika osaga aitab

kaasa sellele, et isikud esitaksid kahju hüvitamise nõudeid mõistlikus suuruses. Mida suurem on

perspektiivikas osa kogu kahju hüvitamise nõudest, seda väiksema riigilõivu peaks isik osalise

menetlusabi andmise korral tasuma. Kui riigilõivu tasumisest osaliselt vabastamisele vaatamata

tuleks perspektiivitu nõudeosa eest tasuda riigilõivu alates 1. juulist 2012 kehtiva RLS § 571 lg 2 järgi

3% perspektiivitust nõudesummast, võiks isik esitada ükskõik kui suuri 25 000 eurot ületavaid

perspektiivituid kahjunõudeid, sest tasuda tuleks nagunii ainult RLS § 571 lg-s 2 nimetatud riigilõivu

ülemmäär 750 eurot, ja tegelik vabastamine osaliselt riigilõivu tasumisest ei oleks võimalik.

15. Kohus ei ole menetlusabi korras isikut riigilõivu tasumisest osaliselt vabastades seotud RLS

§ 571 lg-s 2 toodud riigilõivu alammääraga ja võib määrata isikule tasumiseks riigilõivu ka summas,

mis jääb alla nimetatud sätetes toodud alammäära. Alammäär kehtib kogu nõudelt tasumisele kuuluva

riigilõivu suhtes, mitte selle summa suhtes, mille kohus menetlusabi korras isikule riigilõivuna

tasumiseks määrab.

16. Käesoleval juhul on ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotlust lahendades ja kaebajat

osaliselt riigilõivu tasumisest vabastades võtnud aluseks halduskohtu poolt varalise kahju hüvitamise

nõudele kindlaks määratud riigilõivu summa (2860 eurot 5 senti, s.o 44 750 krooni). Halduskohus on

sellist riigilõivu summat kindlaks määrates läinud aga vastuollu Riigikohtu üldkogu 29. novembri

2011. a otsusega haldusasjas nr 3-3-1-22-11, millega määrati kaebajale tasumiseks riigilõiv varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõuetelt kokku 4425 eurot 88 senti (69 250 krooni). Halduskohtul

tulnuks kaebajale menetlusabi andmisel lähtuda sellest riigilõivu summast, mitte määrata kindlaks

Riigikohtu üldkogu otsuses toodust suuremaid riigilõivu summasid (varalise kahju hüvitamise

nõudelt 2860 eurot 5 senti (44 750 krooni) ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudelt 2971 eurot 89

senti (46 500 krooni), kokku seega 5831 eurot 94 senti (91 250,03 krooni)). Kaebaja ei ole

kahjuhüvitise summat oma taotluses muutnud, vaid on taotlenud ainult menetlusabi Riigikohtu

üldkogu määratud riigilõivu tasumiseks. Kui halduskohus pidas vajalikuks eristada varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid, pidanuks ta jagama Riigikohtu üldkogu otsusega määratud

riigilõivu proportsionaalselt varalise ja mittevaralise kahju hüvitiste summadega.

17. Ringkonnakohus pidas kaebaja varalise kahju hüvitamise nõuet perspektiivikaks 50 000 euro

(782 330 krooni) ulatuses, järelikult perspektiivituks 36 663,75 euro (573 663 krooni 3 senti) ulatuses

(86 663 eurot 75 senti – 50 000 eurot = 36 663 eurot 75 senti). Varalise kahju hüvitamise nõude

perspektiivitu osa moodustab kaebaja poolt nõutavast kahjuhüvitisest ca 20,6% (36 663,75 : (86 663

eurot 75 senti + 91 297 eurot 53 senti) x 100 ≈ 20,6%). Kui kogu kahju hüvitamise nõudelt kohustas

Riigikohtu üldkogu kaebajat tasuma riigilõivu 4425 eurot 88 senti (69 250 krooni), siis varalise kahju

hüvitamise nõude perspektiivitult osalt tuleks kaebajal tasuda riigilõivu proportsionaalselt, s.o 911

eurot 73 senti (14 265 krooni 47 senti) (4425 eurot 88 senti x 0,206 = 911 eurot 73 senti).

18. Eeltoodust lähtudes tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse p-d 2 ja 3 ning teeb selles

osas uue määruse, millega tühistab halduskohtu määruse osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja

menetlusabi taotlus varalise kahju hüvitamise nõudes ja riigilõivu tasumisest vabastamiseks 911 euro

73 sendi suurust riigilõivu ületavas osas. Kolleegium rahuldab osaliselt kaebaja menetlusabi taotluse

varalise kahju hüvitamise nõudes, vabastades kaebaja riigilõivu tasumisest 911 eurot 73 senti ületavas

osas ja andes kaebajale tähtaja 911 euro 73 sendi suuruse riigilõivu tasumiseks 15 päeva käesoleva

määruse jõustumisest.

19. Riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral kuulub kaebus HKMS § 104 lg 2

alusel varalise kahju hüvitamise nõudes 50 000 eurot ületavas osas tagastamisele.

20. Kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann