3-2-1-109-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-109-12

Määruse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

J. E. I avaldus K. A. I, A. S. I, A. I. I, K. M. I ja E. S. I

tagasiviimiseks Rootsi Kuningriiki

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-58974

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. E. I määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja J. E. I (sündinud xx. oktoobril xxxx, Rootsi Kuningriigi

isikukood xxxxxx-xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Tõnu Tuulas

Puudutatud isik (ema) H. I (isikukood xxxxxxxxxxx), riigi

õigusabi korras määratud esindaja advokaat Peep Rajavere

Puudutatud isikud (lapsed) K. A. I (sündinud xx. septembril xxxx,

Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx), A. S. I (sündinud

xx. oktoobril xxxx, Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx),

A. I. I (sündinud xx. detsembril xxxx, Rootsi Kuningriigi

isikukood xxxxxx-xxxx), K. M. I (sündinud xx. märtsil xxxx,

Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx) ja E. S. I (sündinud

xx. aprillil xxxx, Rootsi Kuningriigi isikukood xxxxxx-xxxx),

lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat

Marje Mängel

Asja läbivaatamise kuupäev

10. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-11-

58974 muutmata, kuid muuta kohtumääruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata J. E. I määruskaebuselt 15. mail 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot

riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud J. E. I kanda.

5. Määrata Advokaadibüroo Leppik ja Partnerid Osaühingule riigieelarvest makstavaks tasuks

J. E. I-le kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 249 (kakssada nelikümmend üheksa)

eurot 60 senti.

6. Määrata Osaühingule Andres Rüütli Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks H. I-

le kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 153 (ükssada viiskümmend kolm) eurot

60 senti.

7. Määrata osaühingule Advokaadibüroo Marje Mängel riigieelarvest makstavaks tasuks

K. A. I-le, A. S. I-le, A. I. I-le, K. M. I-le ja E. S. I-le kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi

eest 172 (ükssada seitsekümmend kaks) eurot 80 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. E. I (avaldaja) esitas Rootsi Kuningriigi Välisministeeriumi ja Eesti Vabariigi

Justiitsministeeriumi vahendusel 1. detsembril 2011 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus Haagi

25. oktoobri 1980. a lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (Haagi

konventsioon) ning Euroopa Nõukogu 27. novembri 2003. a määruse nr 2201/2003, mis käsitleb

kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja

vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000 (Brüssel II a

määrus) alusel tagastada oma lapsed K. A. I, A. S. I, A. I. I, K. M. I ja E. S. I nende hariliku

viibimiskoha riiki, s.o Rootsi Kuningriiki.

Avaldaja ja H. I (puudutatud isik I) on olnud kümme aastat abielus. Avaldaja on Rootsi kodanik,

puudutatud isik Eesti kodanik. Abielust on sündinud viis last. Kõik lapsed on Rootsi kodanikud. Pere

elas Rootsi Kuningriigis ning Rootsi Kuningriigi õiguse järgi on vanematel laste suhtes ühine

hooldusõigus. Vanemad kavatsesid koos lastega kolida Rootsist Soome ja enne seda reisida puhkuse

ajal Eestisse, et külastada sõpru ja tuttavaid. Vahetult enne Eestist lahkumist, s.o 13. septembril 2011

lukustas puudutatud isik I koos oma ema ja ema sõbrannaga avaldaja ees ukse ning kutsus avaldajale

politsei, kuna avaldaja nõudis laste juurde sisselaskmist. Puudutatud isik I ei vasta avaldaja

telefonikõnedele. Puudutatud isik I hoiab lapsi Haagi konventsiooni mõttes õigusvastaselt Eestis ja

keelab lastel avaldajaga suhelda.

Avaldaja ei ole nõus, et lapsed viibivad lapseröövi tulemusel Eesti Vabariigis. Lapsed elasid enne

äraviimist Rootsi Kuningriigis ning see on laste harilik viibimiskoht. Seega tuleb lapsed viivitamatult

Rootsi Kuningriiki tagasi tuua. Asjas ei esine aluseid, mille tõttu võiks lapsed jätta Haagi

Konventsiooni artikkel 13 (1) b alusel tagastamata. Avaldaja on esitanud Rootsi Kuningriigis

Göteborgi kohtule hagiavalduse abielu lahutamiseks, laste hooldusõiguse, laste elukoha ja lastega

suhtlemise määramiseks.

Avaldaja ei nõustu puudutatud isiku I väitega, et pere asus 30. augustil 2011 Eestisse elama. Avaldaja

pole kunagi kavatsenud asuda Eestisse alaliselt elama ega andnud nõusolekut, et seda teeksid tema

lapsed. Avaldaja ja puudutatud isik I ei ole ühiselt otsustanud, et asuvad Eestisse elama. Rootsi

rahvastikuregistri väljavõtete kohaselt on kõikide laste alaliseks elukohaks Rootsi Kuningriik. Rootsi

Kuningriik jätkab lastele lastetoetuse maksmist 8114 Rootsi krooni kuus. Kõik see tõendab, et pere

on ennast nii juriidiliselt kui ka sotsiaalselt määratlenud kui Rootsi Kuningriigi alalised elanikud,

jätkates asukohariigi pakutud sotsiaalsete hüvede kasutamist ega ole lõpetanud sidemeid oma hariliku

viibimiskoha riigiga, milleks on Rootsi Kuningriik. Praeguseni ei ole lapsed Eestis

rahvastikuregistrisse kantud ja see pole ilma avaldaja nõusolekuta seaduslikult ka võimalik. Kuna

ümberkolimine ei ole seaduslik, tuleb igal juhul kohaldada vaidluses viidatud Brüssel II a määruse

artiklit 10, mille kohaselt tuleb avaldus lahendada Haagi konventsiooni alusel. Ümberkolimine peab

olema eelkõige seaduslik ja seaduslik oleks see juhul, kui avaldaja oleks sellega nõus. Isegi juhul, kui

oleks tegu seadusliku ümberkolimisega, ei tekiks Brüssel II a määruse artikli 9 kohaselt kolme kuu

jooksul uue asukoha kohtul pädevust. Haagi konventsiooni tähenduses eeldab viibimiskoht isiklikke

sidemeid asukohaga ja küsimus on eelkõige selles, millise aja jooksul omandab laps uue hariliku

viibimiskoha. See ei saa olla enne kuue kuu möödumist kolimisest. Praeguses asjas ei ole lapsed

harilikku viibimiskohta Rootsi Kuningriigis kaotanud, kuna avaldaja ei ole sellega nõustunud, et

lapsed kolivad alaliselt Eesti Vabariiki. Pere viibimist Eestis alates 30. augustist 2011 ei saa pidada

laste alalise elukoha muutmiseks.

Pere Rootsi rahvastikuregistri järgseks elukohaks on Smyckegatan 11 (Frölunda), kus pere elas neli

aastat 60 m² suuruses korteris. Praeguseks on avaldaja üürinud uue 160 m² suuruse korteri ning

lapsed tuleb tagastada uude elukohta, mis asub eelmise elukoha lähedal.

Avaldaja ja puudutatud isik I otsustasid ühiselt asuda elama Soome Vabariiki. Avaldajal on selles

riigis sugulasi ja tuttavaid. Nad taotlesid Soome ametnikelt nõusoleku laste kodus koolitamiseks.

Laste ema oli alati nõus, et lapsi koolitatakse kodus. Laste riided, lelud, raamatud ja muud asjad on

avaldaja valduses. Avaldaja ei ole nõus, et need Rootsist ära viiakse.

Puudutatud isik I asutas Rootsis oma ettevõtte (H. Design), mida ta sai kodus töötades laste kõrvalt

juhtida ja majandada. Puudutatud isik I sõlmis Nacka Kommuuniga lepingu koduseks lastehoiuks ja

see tagas perele hea sissetuleku. Nimetatud asjaolud tõendavad, et kodusest lastehoiust oli huvitatud

ka laste ema. Avaldaja pidi tavapärasest rohkem aitama lapsi hooldada, kuna vastasel juhul poleks

abikaasal olnud võimalik ettevõtlusega tegeleda. Vanemate roll pidi olema hästi tasakaalustatud ja isa

roll laste kasvatamises palju suurem kui tavapäraselt isadelt oodatakse. Avaldaja ei käsitanud lapsi

kordagi sissetulekuallikana. Juhul kui laste olemasolu tõttu ja ettevõtlusest laekusid mingid summad,

siis oli raha saajaks puudutatud isik I. Kuna puudutatud isik I ei osanud rootsi keelt, siis kogu

ettevõtlusega seotud asjaajamise ajas korda avaldaja ja ta aitas ettevõtlust pidevalt korraldada.

Puudutatud isiku I esile tõstetud väidetava hirmu ja muu sarnase õhkkonnas poleks laste ema oma

nimel ettevõtet teinud ega pidanud. Ettevõtte loomine on teadlik tegevus, mis nõuab asjalikku

kaalumist ja arukat tegevuse korraldamist. Nende tõendite alusel on võimatu asuda seisukohale, nagu

elanuks laste ema pidevas hirmus.

Vanemate ühisel kokkuleppel laste kodune koolitamine ei saa olla lastele erakordseks ohuks.

Avaldaja pole kunagi olnud selle vastu, et lapsed lähevad kooli või eelkooli. Vanemad täitsid ka

tegelikult kodukoolitust, koolitasid lapsi kodus ja lapsed ei jäänud hariduseta. Sellist koolitust

otsustati anda peres vanemate kokkuleppel, mistõttu on ebaõige ja eksitav väita, et tegemist oli vaid

avaldaja vastuseisuga. Rootsis on alternatiivsena kodukoolitus lubatud. Mõlemad vanemad

allkirjastasid avaldused kodus koolitamiseks. Ka Soome kolimisel selgitasid vanemad Soomes

koolikohustuse kodus täitmise võimalusi ja said selleks kahe vanema lapse osas ka loa. Pärast laste

tagastamist tuleb lapsed panna tavalisse kooli.

Avaldaja esitatud tõend laste arveloleku kohta Västra Götalandi regiooni laste tervisenõuandlas näitab

avaldaja hoolivat suhtumist oma lastesse ja seda, et puudutatud isiku I esitatud väited avaldaja

iseloomuomaduste kohta on alusetu liialdus. Tervisenõuandla seisukoht kujunes perega pikaajalise

suhtlemise tulemusel.

Puudutatud isik I ei ole esitanud tõendeid, mis annaksid alust jätta lapsed tagastamata. Asjaolu, et

puudutatud isik I saatis alles pärast lapseröövi intsidenti Rootsi politseile avalduse, näitab, et ta

soovib luua ebaõiget muljet, nagu oleks isa olnud vägivaldne, ja hankida sel viisil avaldaja vastu

tõendeid. Lääne Politseiprefektuurile avalduste esitamisel oli puudutatud isikul juba ilmselge

kavatsus luua tõendeid, et õigustada plaanitavat lapseröövi ja saavutada seeläbi eeliseid laste

tagastamata jätmiseks.

Sindi Linnavalitsuse arvamus tuleb jätta tähelepanuta, sest see kajastab üksnes puudutatud isiku I

ütlusi ning puudutab laste praegust asukohta ja olukorda. Laste tagastamata jätmise kohta tuleb

küsida arvamust Rootsi Kuningriigi pädevalt asutuselt, sh seda, mida võtaks Rootsi Kuningriik ette

laste turvalisuse tagamiseks.

2. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja palus jätta avalduse rahuldamata.

Avaldaja avaldusest nähtuvalt oli kuni 2011. a augustini laste päritoluriigiks ja elukohaks Rootsi

Kuningriik. Isa sooviks oli minna koos lastega elama Soome Vabariiki. Vaatamata eeltoodule märkis

avaldaja laste elukohaks Rootsi Kuningriigi. Laste ema sõnade kohaselt elas nende seitsmeliikmeline

perekond avaldaja ema kahetoalises üürikorteris, kus avaldaja, tema abikaasa ja viie lapse kasutuses

oli üks tuba (ca 16 m²). Pärast seda, kui korteri üürnik (avaldaja ema) suri, üürileping lõpetati ning

perekond oli sunnitud välja kolima.

Kuigi Rootsis peavad kõik lapsed koolis käima, ei lubanud avaldaja seda oma lastele, vaid soovis

asuda elama Soome (kus on liberaalsem haridussüsteem). Seetõttu Rootsis uut korterit ei üüritud,

vaid kõik laste ja puudutatud isiku I asjad paigutati kuni Soome elama asumiseni selleks otstarbeks

üüritud konteinerisse. Avaldaja takistab laste asjade kättesaamist.

Vestlusest lastega ja nende emaga selgus, et ükski nende pere lastest ei saanud isa vastuseisu tõttu

koolis käia. Laste ema sõnade kohaselt pole laste isa kunagi tööl käinud, samuti pole ta tegelenud

ettevõtlusega. Perekonna ainsateks sissetulekuteks on olnud lastetoetused. Vestlusest lastega (samuti

nende joonistustest) ja nende emaga järeldus laste isa vägivald perekonna suhtes. Laste ema

kinnitusel kandis avaldaja 2002. aastal vanglakaristust vägivallategude pärast oma endise elukaaslase

kallal.

Asja lahendamiseks tähtsate asjaolude selgitamiseks palus laste esindaja koguda Rootsi pädeva

keskasutuse vahendusel lisaandmeid.

3. Puudutatud isik I vaidles laste Rootsi Kuningriiki tagastamisele vastu ja palus jätta avalduse

rahuldamata.

Kuna laste viimaseks mõlema vanema ühiselt valitud elukohaks oli Eesti Vabariik, ei kohaldu lapse

elukoha üle peetavale vaidlusele Haagi konventsioon. Juhul kui Haagi konventsioon kohalduks,

tuleks lapsed jätta artikli 13 alusel tagastamata.

Avaldaja ja puudutatud isik I asusid 30. augustil 2011 koos lastega elama Eesti Vabariiki puudutatud

isiku I ema Sirje Tamme elukohta. Puudutatud isik I ei läinud koos perega emale külla, vaid sinna

asuti elama, sest pere oli kaotanud Rootsis eluruumi ja mujal ei olnud elada. Pikemas perspektiivis oli

ka plaan kolida edasi Soome Vabariiki. Kohe Soome kolida polnud võimalik, sest selleks polnud

perel raha. Soomes ja Rootsis elamine, sh eluaseme üürimine on sama kallis. Kuna vanematel ei

olnud raha üürida Rootsis eluaset, ei saanud pere üürida eluaset ka Eestis. Lapsed koliti vanemate

ühise otsuse alusel Eestisse ja nende harilik viibimiskoht on Eestis. Seega ei ole lapsi Rootsist

vanema nõusolekuta ära viidud. Eestis elava lapse elukoha muutmiseks on vaja mõlema lapse suhtes

ühist hooldusõigust omava vanema nõusolekut. Puudutatud isik I ei ole nõus laste elama asumisega

teise riiki ja nõusoleku andmisest keeldumine ei ole käsitatav laste õigusvastase kinnipidamisena.

Avaldaja ja puudutatud isik I elasid kuni 15. septembrini 2011 koos lastega puudutatud isiku ema

korteris ühise perena, kuni puudutatud isik I lahkus koos lastega eluruumist kooselu lõpetamise

sooviga. Puudutatud isik I lõpetas avaldajaga kooselu enda pikaajalise vaimse ja seksuaalse

väärkohtlemise ning laste väärkohtlemise tõttu. Puudutatud isik I esitas Rootsi Kuningriigi politseile

avalduse avaldaja vastu kriminaalasja alustamiseks puudutatud isiku I korduva ja pikaajalise

seksuaalse väärkohtlemise tõttu ning Lääne Prefektuurile tapmisähvarduse tõttu ajal, mil avaldaja

elas perega Eestis. Kahe nädala jooksul, mil avaldaja elas koos puudutatud isikuga I ja lastega Eestis,

tehti nende elukohast tema õigusvastase käitumise tõttu kolm väljakutset politseisse.

Kuna laste Eestisse elama asumisele eelnes sellekohane ühist hooldusõigust omavate vanemate otsus,

muutus Eesti Vabariik laste hariliku viibimiskoha riigiks Haagi konventsiooni tähenduses ning

puudutatud isiku I käitumist ei saa pidada laste õigusvastaseks kinnihoidmiseks Haagi konventsiooni

mõttes. Kui avaldaja soovib muuta laste elukohaks uuesti Rootsi, tuleb vastavalt laste ja vanemate

viimasele ühisele elukohale esmalt Eesti kohtus ning Eesti õiguse alusel lahendada vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamise küsimus ja anda hooldusõigus ühele vanemale. Puudutatud isik esitas

14. veebruaril 2011 Pärnu Maakohtule avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

suhtlemise korra kindlaksmääramiseks.

Puudutatud isiku I äriühingul ei olnud majandustegevust, kuna seda oli väikeste laste kõrvalt võimatu

teha. Äriühingu asutamise peaeesmärk oli saada pikema tähtajaga elamisluba (viis aastat), sest

perekonnasidemete tõttu tulnuks elamisluba igal aastal pikendada. Enamik rahakäibest puudutatud

isiku I pangakontol oli seotud laste koduhoiu hüvitamisega.

Laste tagastamine Rootsi Kuningriiki paneb lapsed ebakindlasse olukorda, sest sellega rikutakse laste

õigust saada haridust. Oma äärmise kiivuse ja kontrollivajaduse tõttu ei olnud avaldaja nõus laste

panemisega lasteaeda ja kooli ning puudutatud isik I nõustus sellega üksnes hirmust avaldaja ees.

Kuigi avaldaja nõudis laste jätmist koduõppele, ei teinud ta mitte midagi laste kodus õpetamiseks.

Puudutatud isik I pani lapsed Eestis kooli. Laste toimetamine Rootsi ja andmine isa hoole alla võtaks

vanematelt lastelt võimaluse saada haridust ning noormatelt võimaluse käia lasteaias ja mängida

eakaaslastega.

Västra Götalandi tervisenõuandla tõendis esitatud lause "isa suhtumine on olnud väga kaitsev" viitab

avaldaja kiivusele, äärmisele kontrollivajadusele ja omandiinstinktile pereliikmete suhtes. Laste

tagastamine Rootsi Kuningriiki annab avaldajale võimaluse laste peale karjuda ja lapsi füüsiliselt

karistada. Rootsi ühiskonna ja sotsiaalsüsteemi turvalisus ei hoia ära kirjeldatud laste õiguste

kahjustamist.

Laste tagastamine Rootsi Kuningriiki paneb nad ebakindlasse olukorda ka seetõttu, et avaldajal ei ole

Rootsis alalist elukohta, tööd ega sissetulekut. Kogu kooselu ajal sai perekond sotsiaalabi ja tuli

toime üksnes sotsiaaltoetustega. Avaldaja esitatud üürileping on fiktiivne.

4. Sindi Linnavalitsus palus jätta avalduse rahuldamata. Laste tagasisaatmine Rootsi Kuningriiki

halvendab oluliselt nende olukorda ja võib neile põhjustada füüsilisi ja psüühilisi kannatusi. Eesti

Vabariigis asudes on neile tagatud turvalisus, toimetulek, psühholoogiline abi ja sotsiaalne toetus.

Puudutatud isik I viibib alates 19. septembrist koos lastega Sindi Linnavalitsuse piirkonnas asuvas

Pärnu Naiste Varjupaigas. Ema ja laste elamistingimused varjupaigas on head, lastele on tagatud

turvalisus, nende igapäevased vajadused on rahuldatud, perel on tekkinud toetav sotsiaalne võrgustik

puudutatud isiku I lähedaste ja tuttavate näol. Samuti on võrgustikku alates pere varjupaika

saabumisest kaasatud Sindi linna lastekaitsetöötaja, sotsiaalnõunik ja Pärnu Ohvriabi töötaja.

Puudutatud isik I ja lapsed põgenesid avaldaja juurest Eesti Vabariigis vahetult enne Pärnu Naiste

Varjupaika toimetamist lähedaste kaasabil. Pere peatus pikemat aega puudutatud isiku I ema juures,

kuna Rootsi Kuningriigis kaotas pere oma elukoha.

Põgenemise põhjuseks oli avaldaja füüsiline ja psüühiline vägivald puudutatud isiku I ja laste suhtes.

Avaldaja on ka varem viibinud Rootsi Kuningriigis kinnipidamisasutuses ühe oma eelneva partneri

väärkohtlemise tõttu. 28. septembril 2011 on Lääne Prefektuuris algatatud avaldaja vastu KarS § 120

tunnustel menetlus tapmisähvarduste tõttu. Samuti on puudutatud isik I esitanud 19. oktoobril 2011 e-

maili teel Rootsi Kuningriigi politseile avalduse, milles süüdistab avaldajat seksuaalses

väärkohtlemises. Aastaid kestnud perevägivalla tõttu vajavad psühholoogilist abi nii lapsed kui ka

ema.

Lapsed ei ole kunagi käinud lasteaias ega koolis, kuna isa ei ole seda lubanud. Puudutatud isik I on

lapsi õpetanud kodus ja teeb seda ka praegu. Lapse õiguste konventsiooni artikli 28 järgi on lapsel

õigus kooliharidusele, kuid seda õigust ei ole neile senini tagatud. Kooliealised lapsed külastasid

Pärnu Õppenõustamiskeskust, mis kinnitas nende koolivalmidust. Läbirääkimised laste täielikuks

õppetöösse kaasamiseks käivad Pärnu Vabakooliga. Kõik pere lapsed on väga vähe saanud suhelda

teiste lastega, kuna Rootsis elades viibisid nad peamiselt toas, sest isa ei lubanud lapsi üksinda või

ainult emaga välja. Praegu on lastel olnud võimalus kord nädalas osaleda MTÜ Helma käivitatud

Sindi Sotsiaalkeskuse lastetoa tegevustes, kus nad saavad teiste lastega mängida ja suhelda. Lapsed

on alates septembrist muutunud oluliselt avatumaks, iseseisvamaks ja nende psüühiline seisund on

paranenud, nad on rahulikumad ja tunnevad end vabamalt.

5. Rootsi Kuningriigi pädev asutus vastas kohtu järelepärimisele järgmist. Avaldaja mõisteti

2002. aastal süüdi vägivallatsemises eelmise elukaaslase suhtes. Muid takistusi laste tagastamiseks

laste heaolu ohustamise seisukohalt ei esine. Laste elustandardi garandiks on Rootsi sotsiaalteenistus,

seda juhul, kui lapsevanemad ei suuda ise tagada lastele vajalikku piisavalt head elustandardit.

Senisesse eluruumi ei saa pere elama asuda, kuna üürileping on üles öeldud. Uus eluase on kehtiva

üürilepinguga kahekorruseline maja, mis asub linnast väljas looduskaunis kohas ning kool ja lasteaed

(eelkool) asuvad elukohast paari kilomeetri kaugusel. Tegemist on üsna hiljuti ehitatud elamuga.

Laste asjad asuvad avaldaja väitel kindlas hoiukohas.

Ükski lastest ei ole käinud koolis ega lasteaias, Rootsi võimud ei andnud koduõppe luba, kuigi laste

vanemad seda taotlesid. Rootsi ametkondliku seisukoha järgi peab laste õpetamine toimuma koolis

väljaõppe saanud pedagoogide juhendamisel, sest laste viibimisel koolis on lisaks pedagoogilisele ka

sotsiaalne eesmärk. Pere elas kaitstud identiteediga. Kuigi selliste peredega on tegeletud palju, ei ole

varem ette tulnud, et koolikohustuslikud lapsed ei käi koolis.

6. Pärnu Maakohus jättis 15. veebruari 2012. a määrusega avalduse rahuldamata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on Haagi konventsiooni preambuli kohaselt konventsiooni

allakirjutanud riigid kindlalt veendumusel, et laste hoolduse asjades on lapse huvid ülima tähtsusega.

Konventsioon on ellu kutsutud selleks, et kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest

äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus,

tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada

lapsega suhtlemise õiguse kaitse. Haagi konventsiooni artikkel 1 a kohaselt on konventsiooni

eesmärgiks tagada konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinnihoitavate laste

viivitamatu tagasitoomine. Konventsiooni artikkel 12 (1) täpsustab, et kui laps on õigusvastaselt ära

viidud või kinnipeetud ja kui kohtu- või haldusmenetluse alguseks osalisriigis, kus laps asub, on lapse

õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest möödunud vähem kui üks aasta, annab asjaomane

asutus korralduse laps viivitamatult tagasi saata.

Eeltoodust tulenevalt saab lapse Haagi konventsiooni alusel tema hariliku viibimiskoha riiki

tagastada vaid juhul, kui laps on teise riiki ära viidud või teda peetakse teises riigis kinni

õigusvastaselt. Haagi konventsiooni sätteid täiendavad Brüssel II a määruse sätted. Haagi

konventsiooni artikli 3 (ka Brüssel II a määruse artikkel 2 p 11) kohaselt on lapse äraviimine või

kinnihoidmine õigusvastane: a) kui sellega rikutakse isikule, institutsioonile või muule organile

ühiselt või üksi antud hooldusõigusi selle riigi seaduste alusel, kus oli lapse alaline elukoht enne

äraviimist või kinnipidamist, ja b) äraviimise või kinnipidamise ajal neid õigusi tegelikult kasutati kas

ühiselt või üksikult või oleks kasutatud, kui ei oleks toimunud äraviimist või kinnipidamist. Ühiselt

kasutatavaks loetakse hooldusõigust juhul, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks

vanemliku vastutuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse

elukohta. Oluline on märkida, et nimetatud tingimused peavad esinema samal ajal. Seega tuleb Haagi

konventsiooni alusel lapse tagastamise otsustamisel tuvastada esmalt, kas tegemist on laste

õigusvastase äraviimise või kinnipidamisega konventsiooni mõttes.

Asjas ei vaielda selle üle, et laste vanematel oli laste sünnist saadik laste suhtes ühine hooldusõigus.

Eraldi kokkuleppeid laste elukoha kohta ei ole laste vanemad sõlminud. Seega ei saa laste ema ilma

vastava kohtulahendita otsustada laste elukoha üle iseseisvalt, s.o laste isa nõusolekuta. Ka 2011. a

augusti lõpus Eestisse tulles olid lapsed koos ema ja isaga ning kohtu hinnangul (järeldus põhineb

kõikide ärakuulatud tunnistajate ütlustel ja vanemate endi seletustel) on ilmne, et avaldaja oleks laste

suhtes oma hooldusõigust teostanud jätkuvalt, kui puudutatud isik I ei oleks otsustanud lapsi

avaldajale enam mitte usaldada ning asunud nii enda kui ka laste elukohta avaldaja eest varjama

ja/või avaldajat tema ja laste viibimiskohta mitte lubama. Seega, takistades alates 13. septembri

2011. a õhtust avaldajale lastega suhelda ja muul viisil hooldusõigust teostada, pani puudutatud isik I

toime teo, mis on kvalifitseeritav laste õigusvastase kinnihoidmisena Haagi konventsiooni artikkel 3

mõttes. Tegemist ei ole laste äraviimisega avaldaja tahte vastaselt, sest Eesti Vabariiki tuldi ühisel

tahtel. Sellel, kas seda tehti külastamise, Soome edasikolimisel vahepeatuse või Eestisse

elamaasumise eesmärgil, ei ole kinnihoidmise aspektist tähendust. Põhjendatud ei ole puudutatud

isiku I seisukoht, et tegemist ei ole lapserööviga.

Kuna lapsed sündisid Rootsi Kuningriigis, elasid seal sünnist saadik koos mõlema vanemaga, lastel

on Rootsi kodakondsus ning registreeritud elukoht, tuleb hooldusõigusele kohaldada Rootsi

Kuningriigi õigust. Enne laste kinnipidamist Eestis oli laste alaline elukoht Rootsi Kuningriigis

Göteborgi linnas Smyckegatan 11. Hooldusõigust teostades on lapse vanemal Rootsi õiguse järgi

õigus ja kohustus lapse isiklikes asjades otsuseid teha. Mingit alalist elukohta või harilikku

viibimiskohta Eestis lastel koos vanematega ei tekkinud ega saanud sedavõrd lühikese aja jooksul

tekkida. Tunnistaja S. Tamme kinnitas küll elukohtade otsimist interneti vahendusel, kuid midagi ei

leitud ja kogu pere elas, tõsi küll pingelises õhkkonnas, viimased paar nädalat koos S. Tamme

elukohas. Asjaolu, et lapsed elasid alates 19. septembrist 2011 Pärnu Naiste Varjupaigas, ei anna alust

lugeda nimetatud viibimiskohta laste harilikuks viibimiskohaks ja seeläbi kõrvaldada võimalus Haagi

konventsiooni sätete kohaldamiseks. Avaldaja pöördus hooldusõiguse, sh laste elukoha määramise

õiguse, küsimuses hagiavaldusega Rootsi Kuningriigi pädevasse kohtusse, kes on hagi menetlusse

võtnud. Eesti kohus on hooldusõiguse küsimuse osas keeldunud puudutatud isiku I avalduse

menetlemisest viitega pädevuse puudumisele.

Kuna asjas tuleb kohaldada Haagi konventsiooni, tuleb kaaluda, kas esinevad asjaolud, mis annavad

alust jätta lapsed tagastamata. Puudutatud isik I, laste esindaja ja Sindi Linnavalitsus on esile toonud

järgmised võimalikud alused laste tagastamata jätmiseks: 1) avaldaja ei ole laste kinnipidamise ajal

oma hooldusõigust teostanud, kuna ei ole lastele tagastanud nende asju ega kandnud üle lastetoetusi

(Haagi konventsiooni artikkel 13 (1) a); 2) laste tagastamine võib neile põhjustada füüsilisi või

psüühilisi kannatusi või muul viisil neid ebakindlasse olukorda asetada (Haagi konventsiooni artikkel

13 (1) b); 3) tuleks järgida laste õigust saada haridust kui ühte inimõiguste ja põhivabaduste

printsiipidest, mida avaldaja ei suuda (ei ole senini suutnud) lastele tagada (Haagi konventsiooni

artiklid 20 ja 12, lapse õiguste konventsiooni artikkel 28, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni esimese protokolli artikkel 2). Lisaks märkis kohus, et Haagi konventsiooni

artikkel 13 (2) järgi võib kohus keelduda laste tagastamisest ka juhul, kui laps on jõudnud vanusesse

ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla. Sellele sättele on

laste endi seisukohti väljendades kaudselt viidanud nii laste esindaja kui ka Sindi Linnavalitsus ning

ka neid asjaolusid on kohtul kohustus oma pädevuse ja konventsiooni ning seaduse lubatavuse

piirides (laste vanus) kontrollida, eelkõige arvestades hagita menetluse omapära. Kõiki Haagi

konventsiooni artikli 13 sätteid kaaludes peab kohus sama artikli viimase lõike järgi arvestama lapse

sotsiaalset tausta puudutavat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu

pädev asutus.

Haagi konventsioon sisustab mõiste hooldamisõigus lapse hooldamisega seotud õigusega ja eelkõige

õigusega määrata lapse elukoht (artikkel 5 a). Rootsi Kuningriigi laste ja lapsevanemate seaduse §-

de 1, 2, 2a ja 11 järgi on lastel õigus hoolitsusele, turvalisusele ja heale lapsepõlvele; lapsi tuleb

kohelda austusega nende isiku ja individuaalsuse suhtes ning neid ei tohi kehaliselt karistada ega mis

tahes muul viisil alandavalt kohelda. Isik, kellel on lapse hooldusõigus, vastutab lapse isikliku heaolu

eest ja on kohustatud tagama lapse vajaduste rahuldamise. Samuti vastutab lapse hooldaja selle eest,

et lapsele oleks tagatud tema vanusele, arengule ja muudele asjaoludele kohane järelevalve ning et

laps oleks rahuldaval määral materiaalselt kindlustatud ja tal oleks rahuldav haridus. Kõigis

hooldusõiguse, elukoha ja suhtlusõiguse küsimustes peavad esikohal olema lapse huvid. Lapse

huvide hindamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata järgmisele: risk, et laps või mõni muu pereliige

satub väärkohtlemise ohvriks või et laps ebaseaduslikult ära viiakse või teda kinni hoitakse või muul

viisil olulist kahju kannatab, ning lapse vajadus lähedaste ja heade suhete järele mõlema

lapsevanemaga. Tuleb lähtuda lapse soovidest, võttes arvesse tema vanust ja küpsust.

Hooldusõiguse teostamist Haagi konventsiooni artikkel 13 (1) a mõttes tuvastades ei saa lähtuda

kitsalt lapsega koos elamise faktist, hooldusõigust tuleb ka faktiliselt teostada. Hooldusõigust saab ja

tuleb teostada lapse parimates huvides, nagu seda tuleb teha kõigi Haagi konventsiooni alusel esitatud

taotluste lahendamisel.

Avaldaja ei ole vaidlustanud puudutatud isiku I väidet, et laste asjad, mis on hoiustatud Rootsi

Kuningriigis hoiukonteineris, on senini puudutatud isiku I nõudest hoolimata üle andmata. Seda

kinnitas kohtuistungil nii laste vanaema S. Tamme kui ka Rootsi pädev asutus. Avaldaja on

kinnitanud ning esitanud oma konto väljavõtte, et ta saab lastetoetusi, kuid ei ole lastele seda raha

andnud. Õige ei ole avaldaja seisukoht, et tema sissetulekul ei ole asjas tähtsust. Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIÕK) 13. detsembri 2011. a lahendis nr 27852/09 (X. vs. Läti) heitis EIÕK lahendi p-s 74

riigisisesele kohtule ette, et see pööras vähe tähelepanu lapse materiaalsele kindlustatusele tema

päritoluriigis. EIÕK arvates annab see alust tuvastada inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni artikkel 8 lg 2 (võimude sekkumine era- ja perekonnaellu) rikkumine.

Praeguses asjas teenis avaldaja Rootsi Kuningriigist saadud andmetel ajavahemikul 2003-2011 töist

tulu keskmiselt 140 000 Rootsi krooni aastas (oluliselt vähem aastail 2007 ja 2009). Seega ei ole õige

puudutatud isiku I väide, et avaldaja ei ole abielu ajal kunagi töötanud. Milles avaldaja töö seisnes, ei

ole esitatud maksuandmetes täpsustatud. Avaldaja esitatud üürilepingu järgi on perekonna uueks

eluasemeks planeeritud eramu kuuüüriga 9250 Rootsi krooni, mis tähendab, et suurem osa avaldaja

sissetulekutest kuluks üürile. Kohtu arvates ei ole selline käitumine mõistlik, arvestades, et

puudutatud isiku I põhiline sissetulek on olnud seotud vaid tema taotlusega eralasteaia loomiseks oma

lastele, mille rahuldamise tulemusena hüvitas omavalitsus perioodiliselt lastehoiu tasu. Avaldaja ei

ole millegagi tõendanud, et puudutatud isikule I kuulunud ettevõttel H. Design oli majandustegevus.

Puudutatud isiku I kontodel nähtuv sissetulek on tema selgituse (mida kinnitas ka avaldaja enda

selgitus kohtuistungil) kohaselt just eelnimetatud hüvitis.

Avaldaja hooldusõiguse teostamine haakub otseselt lastele hariduse tagamisega. Kohustus tagada

lapsele rahuldav haridus tuleneb lisaks eelmärgitud Rootsi seadusele ka Lapse õiguste konventsiooni

artiklist 28 ja on kaitstud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli

artikliga 2. Endale võetud mis tahes haridus- ja õpetamisfunktsioone täites peab riik austama

vanemate õigust tagada lastele nende endi usuliste ja filosoofiliste veendumustega kooskõlas olev

haridus.

Avaldaja esitas tõendid selle kohta, et vanemad pöördusid Rootsi Kuningriigis lastele koduõppe

võimaldamiseks ühisavaldusega kohaliku Nacka Kommuuni poole. Asjas ei vaielda selle üle, et

Rootsi Kuningriigis on koolikohustus alates lapse 7-aastaseks saamisest ning kohalik omavalitsus

keeldus koduõppe loa andmisest. Avaldaja esitatud tõendid ei tõenda Soome võimudelt koduõppe loa

saamist. Nimelt palub Helsinki linna õppeosakond perelt lisaandmeid otsuse tegemiseks. Avaldaja ei

ole rohkem tõendeid esitanud. Seega on koolikohustuslikud K. A. I (9-aastane) ja A. S. I (8-aastane)

senini koolihariduseta ning pere lapsed ei ole käinud ka eelkoolis. Seda kinnitatakse ka Rootsist

saabunud vastuses kohtu küsimustele, kusjuures viidatakse, et selline juhtum on kogenud arvamuse

koostajal ette tulnud esimest korda. Lapsi tuleb õpetada koolis. Nii eelkoolis kui ka koolis käimisel

on lisaks hariduse andmisele ka sotsiaalne eesmärk. Laste õigust saada haridust ei ole seni suutnud

tagada ei laste vanemad ega Rootsi sotsiaalteenistus, millele küll laste elustandardi garandina samas

vastuses viidatakse. Oluline on rõhutada riigi rolli eelnimetatud nõude täitmisel, sest Haagi

konventsiooni mõttes tuleks lapsed tagastada just laste asukohariiki, mitte konkreetsele vanemale või

avaldajale.

Vähem kui pooleaastase Eestis viibitud aja jooksul on puudutatud isik I koostöös kohaliku

omavalitsusega korraldanud kooliealiste laste õppima asumise Eesti kooli, mille üle tunnevad lapsed

ise väga suurt heameelt. Vestlusel lastega avaldasid nad ilma igasuguste kõrvaliste mõjutusteta, et

neile meeldib koolis käia, kõik klassikaaslased on nende sõbrad ning ilma suunamiseta väljendasid

nad ühiselt, et isa ei lubanud neil Rootsis koolis ega õues käia.

Kuna Rootsi pädev asutus esitas kohtule 2001. ja 2002. aasta kohtuotsused avaldaja karistatuse kohta,

pidas Rootsi pädev asutus seda juhtumit vaatamata kümne aasta möödumisele oluliseks, et seda

võimaliku ohuna lastele esile tuua. Lähtudes ka tunnistajate ütlustest, on kohus veendumusel, et pere,

sh laste, senine elukorraldus Rootsis oli avaldaja täieliku mõjuvõimu all. Kohus ei ole tuvastanud ega

pea praeguses asjas tuvastama avaldaja vägivallatsemist puudutatud isiku I või laste suhtes. Avaldaja

suutis oma lastega vähemalt võõraste juuresolekul hästi hakkama saada. Siiski, avaldaja initsiatiivil ja

tema äärmusliku kiivuse ja kontrollivajaduse tõttu ei saanud lapsed koolikohustust täita, mistõttu jäi

tagamata laste õigus saada haridust. Ainuüksi viide lapse hariliku viibimiskoha riigi

sotsiaalteenistusele ei ole lapse tagastamise õigustusena piisav argument. Kuna avaldaja takistas lastel

suhelda omaealistega, ei teostanud avaldaja hooldusõigust kohaselt. Lapsed on jäänud senini ilma

heast täisväärtuslikust lapsepõlvest. Avaldaja selgitused tema varjatud identiteedi ja kartuse kohta

kurjategijate ees ning hirm, et ükski kool ei suuda tagada laste 100%-list julgeolekut, on otsitud ja

valdaja enda huvides esiletõstetud argumendid, millel ei ole tegelikku sisu või mida avaldaja ei

avalikusta.

Arvestades laste vaba suhtlemist ja rõõmu Eestis neid ümbritsevast (kuigi nende praegune eluase ei

ole eramu mitme magamistoaga), ei saa olla kindel, et laste tagastamine Rootsi Kuningriiki ei too

neile kaasa tõsiseid psüühilisi üleelamisi. Puudub igasugune kindlus, et isegi juhul, kui vanemad

lapsed kohaliku sotsiaalteenistuse kontrolli all kooli lähevad, võimaldatakse seda ka noorematele

lastele. Avaldaja käitumine Rootsi Kuningriigist koduõppeks eitava vastuse saamisel üürilepingu

lõpetamise ja Soome Vabariiki elama asuda soovimisega kinnitab veendumust, et avaldajal ei ole

mingit soovi lapsi koolitada ja tema äärmuslik kontrollivajadus lähedaste üle ei ole võrreldes

2001.-2002. a kriminaalasja materjalides kirjeldatuga muutunud. Nooremate, praegu veel

mittekoolikohustuslike laste seisukohalt on tegemist äärmiselt tõsise ohuga sattuda samasse olukorda,

kus praegu on pere vanemad lapsed.

Puudutatud isikul I ei olnud Eestis viibides põhjust pöörduda alusetult lühikese ajavahemiku jooksul

kolm korda politsei poole. Avaldaja väide, nagu selle põhjuseks oli laste kinnipidamise

ettevalmistamine, ei ole tõendatud. Tunnistaja S. Tamme kinnitas detailselt äärmiselt pingelist

olukorda tema kodus ajal, mil perekond seal viibis, samuti avaldaja pidevat kontrolli oma abikaasa

liikumise ja tegude üle (ka seda, et lapsi õue ei lubatud, kuigi oli suveaeg).

Laste harjumine Eesti oludega ei anna alust jätta neid tagastamata, samuti ei anna selleks alust

ainuüksi nende endi ärakuulamisel selgelt väljendatud soov Eestisse jääda. Kõiki asjaolusid arvesse

võttes ja kogumis hinnates on aga avalduse rahuldamata jätmine laste huvides. Mh tuleb arvestada ka

Sindi Linnavalitsuse, kui laste viimase viie kuu elukohajärgse omavalitsuse seisukohaga laste

tagastamata jätmise põhjendatuse kohta, kelle intensiivne tegelemine lastega on kindlasti andnud hea

ülevaate laste tegelikust psüühilisest seisundist ja nende tegelikest vajadustest, mis ka nende huvidele

vastavad.

Eeltoodut arvestades tuleb Haagi konventsiooni artikli 13 (1) a ja artikli 13 (1) b (see säte just

eelkõige mittekooliealiste laste osas), samuti artikli 20 (viitega artiklile 12 ja laste õigusele haridusele

nii Lapse õiguste konventsiooni art 28 kui ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

protokolli 1 artiklile 2) alusel jätta avaldus rahuldamata ja lapsed Rootsi Kuningriigis nimetatud

aadressile tagastamata. Mõne lapse tagastamine ja mõne Eestisse jätmine ei oleks põhjendatud.

7. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega avaldus rahuldada ja tagastada lapsed Rootsi Kuningriiki. Kaebuse põhjenduste kohaselt

jättis kohus vääralt Haagi konventsiooni artikli 13 (1) a ja b alusel lapsed tagastamata.

8. Laste ema ja lastele määratud esindaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle 28. märtsil 2012 ringkonnakohtule

lahendamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. aprilli 2012. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leiab avaldaja ekslikult, et avalduses esiletoodud

asjaolud annavad vastuvaidlematu aluse laste viimiseks avaldaja praegusesse elukohta. Maakohus on

käsitlenud nõutava põhjalikkusega avaldaja esiletoodud asjaolusid ja väiteid ning selgitanud piisava

selgusega, miks ei saa avaldaja esitatud avaldust rahuldada. Kolleegium nõustub, et tegemist ei ole

laste äraviimisega õigusvastaselt Haagi konventsiooni artiklite 1 a ja 3 tähenduses, sest Eesti

Vabariiki tuldi lastevanemate ühisel tahtel. Laste tagastamist avaldaja elukohta ei luba Haagi

konventsiooni artikkel 13, mille järgi tuleb laste tagastamise üle otsustamisel pidada eeskätt silmas

laste huve. Laste huvide tagatuse hindamisel on maakohus õigesti leidnud, et nende viimine avaldaja

valitud elukohta võib jätta lapsed ilma vajalikust materiaalsest kindlustatusest. Õige on maakohtu

järeldus, et avaldaja otsus kulutada pea kogu sissetulek ja lastetoetused uue elukoha üürimisele jätab

lapsed ilma vajalikust ülalpidamisest (artikkel 13 (1) a). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et

laste huvides ei ole elada avaldaja äärmusliku kontrollivajaduse tingimustes ega taluda avaldaja

veendumusi, mis on takistanud lastel omandada kohustuslikku haridust ja sotsiaalseid oskusi suhetes

väljaspool pereringi. Avaldaja isikuomadused ei taga laste normaalseks eluks ja arenguks turvalist

kodust õhkkonda ning avaldaja vägivaldusus laste ema suhtes röövib lastelt vaimse ja hingelise

heaolu (artikkel 13 (1) b). Kuna maakohus on avaldaja kõigile seisukohtadele selgelt ja põhjalikult

vastanud ning ringkonnakohus nõustub täielikult esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi avalduse rahuldamata jätmise

kohta pikemalt korrata. Hageja mittenõustumine maakohtu seadusliku ja põhjendatud kohtulahendiga

ei anna alust kohtumääruse tühistamiseks. Kõik menetlusosalised peale avaldaja on olnud

maakohtuga ühte meelt.

Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium täiendavalt, et kaebuses viidatud materiaalõiguse

ebaõiget kohaldamist, menetlusnormide rikkumist või tõendite ebaõiget hindamist ringkonnakohus

maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Kolleegiumi arvates on maakohus avalduses esiletoodud

asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega. Samuti on kohus kõiki esitatud seisukohti

põhjendanud, tuginedes asjas kogutud tõenditele, ning kohtu hinnang tõenditele on olnud

seadusekohane. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust

hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale.

Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega avaldus rahuldada.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuvastasid kohtud õigesti, et asjas on tegemist lapserööviga

Haagi konventsiooni artikkel 3 mõttes, kuid kohtud kohaldasid asjas vääralt ja vastuolus Riigikohtu

senise praktikaga Haagi konventsiooni artiklit 13.

Kohtute põhjendused on vastuolulised, sest ühest küljest asusid kohtud seisukohale, et avaldajal oli

hooldusõigus ja ta teostas seda ning oleks teostanud, kui ei oleks toimunud kinnipidamist, teisalt

tuginesid aga kohtud arusaamatul põhjusel Haagi konventsiooni artiklile 13 (1) a.

Kohtud tõlgendasid Haagi konventsiooni artiklit 13 (1) b meelevaldselt ega toonud eraldi välja ühtegi

asjaolu, millest nähtuks piisavalt konkreetne erakordne oht lastele. Kohtud asusid sisuliselt

lahendama hooldusõiguse küsimusi, mida on aga pädev lahendama Rootsi kohus. Laste tagastamata

jätmine annab puudutatud isikule I hooldusõiguse vaidluses eelise, kuna lapsed on tema õigusvastase

käitumise tõttu juba faktiliselt tema ainuhoolduse all ning avaldajalt on võetud igasugune võimalus

lastega suhelda.

Kohtud jätsid avaldaja varalist seisundit laste tagastamata jätmisel põhjenduseks tuues

põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et ka puudutatud isikul I ei ole sissetulekut ja lapsed elavad

Eestis varjupaigas. Samuti jätsid kohtud tähelepanuta avaldaja esitatud tõendi, millest nähtub, et

avaldaja on sõlminud töölepingu palgaga 21 000 Rootsi krooni kuus, millest jagub koos

lastetoetustega nii eluruumi üüri kui ka muude kulude tasumiseks. Ringkonnakohus ei võtnud selle

apellatsioonkaebuses esitatud avaldaja väite kohta seisukohta. Samuti jättis ringkonnakohus

tähelepanuta nii avaldaja kui ka puudutatud isiku I esitatud uued tõendid, mis olid asja lahendamise

seisukohalt olulised (Rootsi kooli direktori kinnitus lastele õppekoha võimaldamise kohta ja Rootsi

kohtu lahend laste hooldusõiguse kohta).

Asjas kaasati vääralt arvamuse andmiseks Sindi Linnavalitsus, kuigi Haagi konventsiooni artikkel 13

järgi tuleb arvestada laste hariliku viibimiskoha riigi pädeva asutuse arvamusega.

12. Puudutatud isik I ja lastele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta

selle rahuldamata. Mõlemad leidsid, et kohtud lähtusid asja lahendades õigesti laste huvidest ja jätsid

lõppjäreldusena õigesti lapsed Rootsi Kuningriiki tagastamata. Samas olid nad aga veendumusel, et

laste hariliku viibimiskoha riigiks ei saanud pidada Rootsi Kuningriiki, sest pere lahkus sealt, sinna ei

jäänud maha eluaset ega sotsiaalset võrgustikku (sugulasi, sõpru). Pere otsustas ühiselt püsivalt teise

riiki (Eestisse/Soome) elama asuda. Seega muutus Eestisse saabudes kohe ka pere harilik

viibimiskoht. Kohtud ei sisustanud vääralt Haagi konventsiooni artiklit 13 ning asjas esinesid

asjaolud, mis andsid alust jätta lapsed tagastamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu määrus lõppjäreldustes muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust

ringkonnakohtu määruse resolutsiooni tühistada. Küll tuleb muuta ringkonnakohtu määruse

põhjendusi.

14. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas lapsed tuleb Haagi konventsiooni alusel Rootsi

Kuningriiki tagastada. Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud õigesti seisukohale, et laste tagastamise

avaldus tuleb jätta rahuldamata, kuid kolleegium ei nõustu kohtute põhjendustega. Seetõttu tuleb

avaldus jätta rahuldamata käesolevas lahendis toodud põhjendustel.

15. Kolleegium juhib tähelepanu, et Haagi konventsioon on ellu kutsutud selleks, et kaitsta

rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike

tagajärgede eest ja kehtestada menetlus, tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku

viibimiskoha riiki, samuti selleks, et tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse (vt Riigikohtu

6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 15).

Haagi konventsiooni artikkel 1 a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada konventsiooni

osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinnihoitavate laste viivitamatu tagasitoomine.

Konventsiooni artikkel 12 (1) täpsustab, et kui laps on õigusvastaselt ära viidud või kinnipeetud ja

kui kohtu- või haldusmenetluse alguseks osalisriigis, kus laps asub, on lapse õigusvastasest

äraviimisest või kinnipidamisest möödunud vähem kui üks aasta, annab asjaomane asutus korralduse

laps viivitamatult tagasi saata.

Kolleegium juhib tähelepanu, et Haagi konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps

õigusvastaselt viidi või kus last õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki.

Seega tuleb lapse tagastamise küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud

õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku

viibimiskoha riiki naasmist.

16. Praeguses asjas on puudutatud isik I ja lastele määratud esindaja kogu menetluse vältel väitnud, et

tegemist ei ole laste õigusvastase kinnihoidmisega Haagi konventsiooni mõttes, sest laste hariliku

viibimiskoha riigiks oli väidetava laste õigusvastase kinnihoidmise ajal Eesti Vabariik. Puudutatud

isiku I väitel otsustas pere Rootsi Kuningriigist ära kolida ning asus ühisel tahtel 30. augustil 2011

elama Eesti Vabariiki. Eestisse saabudes perel Rootsis enam eluruumi ei olnud. Pere kavatses kolida

tulevikus Soome Vabariiki, kuid esialgu otsiti Eestis üürikorterit, sest Eestis on madalamad

elamiskulud.

Ka avaldaja väitel kolis pere Rootsist ära ja soovis asuda elama Soome Vabariiki. Avaldaja väitel ei

muutunud Eesti Vabariik pere, sh laste harilikuks viibimiskoha riigiks, sest pere tuli Eestisse üksnes

külla. Avaldaja kinnitas kohtumenetluses, et perel ei olnud Rootsi Kuningriigis sealt lahkumise järel

enam eluruumi ning pere asjad hoiustati konteineris.

Menetlusosaliste ülalmärgitud väiteid arvestades tuli maakohtul tuvastada asjaolud, mille alusel saaks

selgitada, kas laste hariliku viibimiskoha riik väidetava õigusvastase kinnihoidmise ajal oli Eesti

Vabariik või Rootsi Kuningriik. Kolleegium juhib tähelepanu, et lapse õigusvastase kinnihoidmisega

saab Haagi konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku

viibimiskoha riiki. Sellest tulenevalt ei ole õige maakohtu seisukoht, et kinnihoidmise seisukohalt ei

ole tähtsust, kas Eesti Vabariiki tuldi külastamise, Soome edasi kolimise vahepeatuse või Eestisse

elama asumise eesmärgil. Haagi konventsiooni kohaldamiseks pidi maakohus laste hariliku

viibimiskoha riigi välja selgitama.

17. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena.

Seega ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku

viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes

ega ole õige siduda lapse hariliku viibimiskoha riiki tingimata tema vanema elukohaga.

Euroopa Kohus on 2. aprilli 2009. a otsuses kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20. juuni 2009,

lk 14) tõlgendanud lapse harilikku viibimiskohta EL määruse nr 2201/2003 artikkel 8 lg 1 mõttes

järgmiselt: "Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 alusel tuleb mõistet „harilik viibimiskoht"

[kohtuotsuse eestikeelses tõlkes ekslikult „alaline elukoht"] tõlgendada selliselt, et harilik

viibimiskoht vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku

keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust,

õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust,

kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid

nimetatud liikmesriigis. Lapse alalise elukoha kindlaksmääramise õigus on siseriiklikul kohtul, võttes

sealjuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid."

Kolleegium asus 28. septembril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-11 tehtud määruse p-s 18 seisukohale, et

Euroopa Kohtu ülalviidatud lahendi järgi ei saa lapse harilikku viibimiskohta määrata üksnes selle

järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks

asjaolu, mille alusel saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Samas ei saa välistada ka

seda, et liikmesriik muutub lapse harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse liikmesriiki saabumist,

s.o nt juhul, kui vanemad on kokku leppinud, et perekond asub elama sellesse liikmesriiki. Oluline on

tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini

integreerunud. Seega tuleb lapse hariliku viibimiskoha riiki kindlaks tehes arvestada kõiki asjaolusid,

mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Samas lahendis märkis

kolleegium, et väikelapse integreerumist ühe või teise liikmesriigi keskkonda on keerulisem

tuvastada nii tema ea kui ka vanemast täieliku sõltumise tõttu, kuid vanemate kavatsusi lapse elu

korraldamisel ja selleks astutud samme ning perekondlikku kuuluvust arvestades saab määrata,

millise liikmesriigi keskkonda on laps integreerunud.

Kolleegium leiab, et ülalmärgitu järgi saab lapse hariliku viibimiskoha riigi määrata kindlaks ka

Haagi konventsiooni mõttes.

18. Maakohus tuvastas lapse hariliku viibimiskoha riigi kindlaksmääramiseks järgmised olulised

asjaolud: lapsed sündisid Rootsi Kuningriigis ja elasid kuni Eesti Vabariiki saabumiseni Göteborgis

aadressil Smyckegatan 11; avaldaja ja puudutatud isik I pöördusid Rootsi Kuningriigis

ühisavaldusega kohaliku omavalitsuse poole palvega lubada lastel koduõppele jääda; kohalik

omavalitsus keeldus koduõppeks luba andmast; avaldaja lõpetas Rootsi Kuningriigis pere eluasemeks

oleva korteri üürilepingu ning soovis asuda perega elama Soome Vabariiki; avaldaja palus Soome

Vabariigilt luba jätta lapsed Soome kolimise korral koduõppele; Soome Vabariigi ametiasutused ei

ole luba andnud; 2011. a augusti lõpus tuli kogu pere Eestisse; Eesti Vabariiki tuldi ühisel tahtel; pere

elas Eestis puudutatud isiku I emale kuuluvas korteris; puudutatud isiku I ema kinnitusel otsis pere

endale interneti vahendusel elukohta, kuid ei leidnud midagi; laste ja puudutatud isiku I asjad on

hoiustatud Rootsi Kuningriigis hoiukonteineris.

Kolleegiumi arvates andis maakohus nimetatud tuvastatud asjaoludele ülalmärgitud põhjendusi

arvestades väära õigusliku hinnangu, kui leidis, et lastel ei tekkinud ega saanudki tekkida sedavõrd

lühikese aja jooksul Eestis harilikku viibimiskohta. Õige on maakohtu järeldus, et Eesti Vabariiki ei

saa pidada laste harilikuks viibimiskoha riigiks seetõttu, et nad elasid alates 19. septembrist 2011,

s.o pärast väidetavat õigusvastast kinnihoidmist varjupaigas. Õige ei ole aga maakohtu seisukoht, et

Eesti Vabariik ei muutunud Eestisse kolides laste harilikuks viibimiskohaks. Kuna maakohus

tuvastas, et vanemad leppisid kokku, et tulevad kogu perega Eestisse, ega kavatsenud Rootsi

Kuningriiki naasta, lakkas Rootsi Kuningriik olemast laste hariliku viibimiskoha riik. Alates Eesti

Vabariiki kolimisest saab lugeda laste harilikuks viibimiskoha riigiks Eesti Vabariigi.

Kuna laste hariliku viibimiskoha riigiks oli saanud Eesti Vabariik, ei ole asjas tegemist laste

õigusvastase kinnihoidmisega Haagi konventsiooni mõttes ja avaldus tuleb jätta rahuldamata.

Esitatud asjaoludel on kolleegiumi hinnangul tegemist riigisisese vaidlusega vanema õiguste ja

kohustuste, eelkõige hooldusõiguse ja suhtlemisõiguse üle. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuna

laste harilik viibimiskoht on Eesti Vabariigis, saab sellise vaidluse TsMS § 70 lg 4 ja Brüssel II a

määruse artikkel 8 lg 1 järgi lahendada Eesti Vabariigi kohus.

19. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et iseenesest on põhjendatud avaldaja

väited selle kohta, et kohtud jätsid põhjendamatult lapsed Haagi konventsiooni artiklite 13 ja 20

alusel tagastamata. Kolleegium on korduvalt märkinud, et lapse võib jätta tagastamata üksnes väga

erandlikel asjaoludel ning viidatud sätteid tuleb tõlgendada kitsalt, et Haagi konventsiooni eesmärki

täita (vt Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 17-18; Riigikohtu

22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-06, p 14). Samuti on õige avaldaja viide sellele,

et lapse õigusvastase kinnihoidmise asjas on oluline selgitada välja laste hariliku viibimiskoha riigi

pädeva asutuse arvamus laste tagastamise kohta, mitte asja lahendava riigi pädeva asutuse arvamus

(vt Riigikohtu 6. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-06, p 20). Nimetatud väited ei anna

aga alust kohtute määrusi tühistada ja avaldust rahuldada, sest ülalmärgitud põhjendustel ei ole asjas

esitatud asjaoludel tegemist laste õigusvastase kinnihoidmisega Haagi konventsiooni mõttes.

20. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata avaldaja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1

järgi määruskaebuse esitaja kanda.

21. Asjas on kõigile menetlusosalistele määratud esindaja riigi õigusabi korras ning kõik esindajad on

esitanud taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi kulud.

Avaldajale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu

suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 249 eurot 60 senti (sh käibemaks). Taotluse

kohaselt kulus õigusabi osutajal 6,5 pooltundi, s.o kolm tundi ja 15 minutit määruskaebuse

koostamiseks. Õigusabi saaja on taotlusega tutvunud ja kinnitanud, et selles märgitud ajakulu on

põhjendatud.

Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse määrata kindlaks riigi

õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 153 eurot 60 senti

(sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulus õigusabi osutajal üks tund määruskaebusega tutvumiseks ja

kolm tundi vastuse koostamiseks. Õigusabi saaja on taotlusega tutvunud ja kinnitanud, et selles

märgitud ajakulu on põhjendatud.

Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas taotluse määrata kindlaks riigi õigusabi tasu

suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes osutatud õigusabi 172 eurot 80 senti (sh käibemaks). Taotluse

kohaselt kulus õigusabi osutajal poolteist tundi ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja kolm tundi

vastuse koostamiseks.

Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutajate taotlustes märgitud ajakulu on põhjendatud ja taotlused

tuleb rahuldada.

Taotlustel on kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud

dokumendi "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (viimati

muudetud 13. detsembri 2011. a otsusega) (kord) p-s 40 sätestatuga õigusabi saajate allkirjastatud

nõusolek, v.a laste esindaja taotlus.

Korra p 38 järgi on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 16 eurot iga

poole tunni kohta. Korra p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust

advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi

õigusabi osutamise kuludele käibemaks. Kolleegium leiab, et taotlustes märgitud ajakulu on

põhjendatud ning korra p 38 ja p 2 alusel tuleb määrata õigusabi osutajate riigi õigusabi tasuks

taotlustes nõutud summa. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab riigi õigusabi seaduse § 24 lg 1 ja korra

p 13 järgi välja Eesti Advokatuur.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu