3-2-1-82-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-82-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Meelis Mäekuuse hagi BAUHOF GROUP AS-i vastu

töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu

lõpetamiseks ning hüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-10-23088

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Mäekuuse kassatsioonkaebus

BAUHOF GROUP AS-i vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5673 eurot 85 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Meelis Mäekuusk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Annemarie Kunila

Kostja BAUHOF GROUP AS (registrikood 10636638), esindaja

vandeadvokaat Margus Poola

Asja läbivaatamise kuupäev

17. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-23088

osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 21. juuni 2011. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, millega maakohus lõpetas Meelis Mäekuuse ja BAUHOF GROUP AS-i

1. oktoobril 2009 sõlmitud töölepingu 27. oktoobrist 2009 ja jättis rahuldamata Meelis

Mäekuuse nõude BAUHOF GROUP AS-i vastu viivise saamiseks ning jaotas menetluskulud.

Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-23088

muutmata osas, millega ringkonnakohus tuvastas Meelis Mäekuuse ja BAUHOF GROUP AS-i

1. oktoobril 2009 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse ning jättis muutmata Harju

Maakohtu 21. juuni 2011. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega mõisteti BAUHOF

GROUP AS-ilt Meelis Mäekuuse kasuks välja hüvitis 2483 eurot 85 senti.

3. Meelis Mäekuuse kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. BAUHOF GROUP AS-i vastukassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Tagastada Aase Sammelseljale Meelis Mäekuuse kassatsioonkaebuselt 13. veebruaril 2012

tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

6. Arvata BAUHOF GROUP AS-i vastukassatsioonkaebuselt 9. mail 2012 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Meelis Mäekuusk (hageja) esitas 14. mail 2010 Harju Maakohtusse BAUHOF GROUP AS-i

(kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada töölepingu lõpetamise tühisuse, lugeda tööleping

lõppenuks alates 11. novembrist 2009, mõista kostjalt välja kolme kuu keskmise töötasu suurune

hüvitis ning viivis ajavahemiku eest 27. oktoober 2009 kuni 31. mai 2011 ja viivis kahjuhüvitiselt

alates 1. juunist 2011 kuni kahju hüvitamiseni.

Pooled sõlmisid 11. mail 2009 tähtajalise töölepingu. Septembris 2009 andis kostja hagejale mõista,

et on huvitatud hageja töötamise jätkumisest ka pärast lepingu tähtaja möödumist. Lepingu lõppemise

tähtpäeva saabumisel 30. septembril 2009 jätkus töösuhe samadel tingimustel, kuid uut lepingut

kirjalikult ei vormistatud. 22. oktoobril 2009 esitas kostja hagejale tutvumiseks 1. oktoobri 2009

kuupäevaga töövõtulepingu kavandi. Samal päeval soovis hageja kostjalt kirjalikku töölepingut.

23. oktoobril 2009 teatas kostja, et ei luba hagejat enam tööle, sest töölepingut ei ole sõlmitud.

Kostjaga 26. oktoobril 2009 toimunud kohtumisel sai hageja aru, et kostja ei tunnista 1. oktoobri

2009 kuupäevaga lepingut tähtajatu töölepinguna. 27. oktoobril 2009 esitas kostja hagejale

töölepingu kavandi.

Kostja rikkus töölepingut, kui ei lubanud hagejat tööle. Kostja ei ole töölepingut nõuetekohaselt üles

öelnud, 27. oktoobril 2009 koos töölepingu kavandiga esitatud sama töölepingu lõpetamise teade ei

vasta töölepingu seaduse (TLS) §-s 95 ettenähtud nõuetele. Teates on viidatud lepingule, mida ei ole

kunagi sõlmitud. Kostja peab maksma hagejale lepingu rikkumise tõttu kolme kuu töötasu suuruse

hüvitise. Hüvitise suurust ei saa vähendada kahe nädala töötasuni, nagu soovib kostja. Hagejale

makstav kahjuhüvitis muutus sissenõutavaks õigusvastase teo - tööle mittelubamise - ajast, samast

ajast on kostja viivituses.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Pooled olid sõlminud töölepingu tähtajaga kuni 30. september 2009. Töölepingu tähtaja möödumisel

allkirjastasid pooled töölepingu lõpetamise akti ning kostja maksis hagejale lõpparve. Tööleping ei

kehtinud pärast tähtaja saabumist edasi ega muutunud tähtajatuks.

Kostja ja hageja leppisid suuliselt kokku, et hageja töötab tööandja juures alates 1. oktoobrist 2009

uue tähtajalise lepingu alusel "Ostumöllu" kampaania ajal. Hageja on korduvalt tunnistanud, et kostja

väljendas hagejale selgelt, et uus tööleping on tähtajaline. Hagejal ei saanud olla teadmist ega

põhjendatud ootust, et temaga on sõlmitud tähtajatu tööleping. Kostja pidi ette valmistama kampaania

ajaks sõlmitava tähtajalise lepingu kirjaliku dokumendi. 22. oktoobril 2009 esitas kostja hagejale

tähtajalise töölepingu asemel ekslikult tähtajalise töövõtulepingu kavandi. Hageja teatas, et ta ei ole

nõus töövõtulepingule allkirja andma ja nõudis uut lepingut. Kostja koostas uue tähtajalise töölepingu

kavandi, kuid 23. oktoobril 2009 hageja tööle ei ilmunud ja kostja telefonikõnedele ei vastanud.

Kostja ei nõustunud hageja 26. oktoobri 2009. a kompromissiettepanekuga, milles hageja nõudis

töösuhte lõpetamise eest ühe kuu töötasu suurust hüvitist. Kostja esitas 27. oktoobril 2009 hagejale

töölepingu kavandi ja sama töölepingu lõpetamise akti. Hageja kinnitas allkirjaga, et on töölepingu

lõpetamise aktiga tutvunud, ja kostja kandis selle alusel hageja pangakontole lõpparve.

Kostja leidis alternatiivselt, et 27. oktoobri 2009 töölepingu lisa nr 2 on ülesütlemisavaldus. See

avaldus vastab nõuetele, sest see on esitatud kirjalikult taasesitatavas vormis, sellest nähtuvad poolte

nimed ja lepingu lõpetamise tahe. Ülesütlemise põhjendamise kohustuse täitmata jätmine ei mõjuta

ülesültemise kehtivust.

Hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada töösuhte kestust. Hüvitise vähendamine on põhjendatav

sellega, et kuna pärast kampaania lõppu ei vajanud kostja hagejat töötajana, oleks hageja saanud

koondamise korral ühe kuu hüvitise. Viivise väljamõistmiseks ei ole alust. Hagejal on õigus saada

viivist, kui kohus lõpetab töölepingu, viiviseõigus tekib juhul, kui kohtuotsust ei täideta.

3. Harju Maakohus rahuldas 21. juuni 2011. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus luges 1. oktoobril

2009 sõlmitud töölepingu lõppenuks 27. oktoobril 2009 ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja

kolme keskmise kuutasu suuruse hüvitise. Maakohus jättis hageja viivisenõuded rahuldamata.

Menetluskuludest 6/7 jäi kostja ja 1/7 hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja ütles töölepingu üles nõuetekohaselt,

kui suurt hüvitist on hagejal õigus saada ja kas kostjal on kohustus maksta hagejale viivist. Pooled ei

vaidle hageja keskmise töötasu suuruse ega 11. mail 2009 sõlmitud tähtajalise töölepingu lõpetamise

asjaolude üle. Selle lepingu tähtaja möödumisel jäi hageja edasi tööle.

Tõendina on asjas esitatud 1. oktoobri 2009. a kuupäevaga töövõtuleping, millel on üksnes kostja

esindaja allkiri, hageja ei ole lepingut allkirjastanud. Kostja tunnistas, et töövõtulepingut ei sõlmitud,

sest see koostati ekslikult, tegelikult soovis kostja sõlmida hagejaga kampaania ajaks uue tähtajalise

töölepingu. 22. oktoobril 2009 allkirjastas kostja esindaja üleandmise ja vastuvõtu akti, hageja allkirja

aktil ei ole. Akti kohaselt pidi hageja kostjale üle andma 1. oktoobri 2009. a töövõtulepingu alusel

ajavahemikul 1. kuni 22. oktoobrini 2009 tehtud tööd. 1. oktoobri 2009. a töövõtulepingu p 1 järgi

olnuks hageja tööks kampaania kauba vastuvõtmine, kontrollimine ja ladustamine. Akt muudab

ebausutavaks kostja väite, et töövõtuleping oli ekslik. Isegi juhul, kui akt koostati varem, kui on

sellele märgitud, tõendaks see kostja tahet sõlmida töövõtuleping, sest töölepingu korral ei anta

tehtud tööd aktiga üle.

23. oktoobril 2009 oli kostjal ettevalmistatud hageja uus tööleping kampaania ajaks tähtajaga

1. oktoober 2009 kuni 27. oktoober 2009. Hageja on lepinguga tutvunud ja kirjutanud sellele allkirja

27. oktoobril 2009. Hageja selgitas, et see on allkiri lepinguga tutvumise kohta, mis ei tähenda

lepingu allkirjastamist.

TLS § 4 lg 2 teise lause järgi olid pooled sõlminud alates 1. oktoobrist 2009 suulise töölepingu.

Kirjaliku vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 11 lg 1, TLS § 4 lg 4). Kuna tööleping oli vormistatud suuliselt, võis selle ka suulises vormis

lõpetada (VÕS § 13).

Tunnistaja ütluste kohaselt nõustus hageja pärast töölepingu lõpetamist edasi töötama kuni

kampaania lõpuni. Hagejaga sõlmiti kampaania ajaks suuline tööleping, kampaania lõppes

25. oktoobril 2009. Kostja personaliosakonna töötaja ütluste kohaselt sai ta kesklaojuhatajalt teada, et

hageja aitab tal jätkata tööd kampaania ajal. Hagejaga mais 2009 sõlmitud tööleping lõpetati ja hageja

jäi tööle kampaania lõpuni. Sel päeval tegi tunnistaja tagantjärele ekslikult töövõtulepingu, tegelikult

pidanuks tunnistaja tegema kampaania ajaks töölepingu. Tunnistaja sai hagejaga peetud

telefonivestlusest aru, et hageja ei soovi uut töövõtu- ega töölepingut, sest tal on tähtajatu tööleping

(mais 2009 sõlmitud leping).

23. oktoobri 2009 töölepingu lisa nr 2 ei ole töölepingu ülesütlemise avaldus. 23. oktoobri 2009. a

tööleping, mida kostja soovis hagejaga sõlmida tagantjärele kampaania ajaks, lõppes TLS § 80 lg 1

kohaselt tähtaja möödumisel, kostjal ei olnud vaja seda üles öelda. Väidetav ülesütlemisavaldus on

pealkirjastatud töölepingu lisana, kostja ei ole selles viidanud asjaolule, et see on ülesütlemisavaldus.

Nimetatud dokumenti ei saa pidada ülesütlemisavalduseks ka seetõttu, et see ei vasta TLS §-s 97

sätestatud etteteatamistähtaegadele. Hagejale tutvustati seda 27. oktoobril 2009, s.o samal päeval, kui

tööleping teate kohaselt lõppes.

Töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. TLS § 107 lg 2 alusel tuleb tööleping

lõpetada 27. oktoobrist. Asjaolusid arvestades tuleb TLS § 109 lg 1 alusel mõista kostjalt hageja

kasuks välja kolme keskmise kuutasu suurune hüvitis, s.o 2483 eurot 85 senti.

Viivise saamise õigus tekib hagejal juhul, kui kostja ei täida kohtuotsust. Kuna töölepingu lõpetab

kohus, tekib hagejal hüvitise saamise õigus TLS § 109 lg 1 järgi alates ajast, mil kohus töölepingu

lõpetab. Sellest tulenevalt ei ole kostja hageja ees viivituses kuni kohtuotsuse tegemiseni.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

täielikult rahuldamata.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu.

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi

rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse rahuldada hagi täielikult.

7. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus muutis 22. detsembri 2011. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi ja

täpsustas resolutsiooni, tuvastades lisaks 1. oktoobril 2009 sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse.

Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebused rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud poolte

endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on vaidluse lahendamiseks vaja teha kindlaks, millal pooled

töölepingu sõlmisid, kas tööleping oli tähtajaline või tähtajatu ning millal tööleping lõppes või

lõpetati. Pooled ei vaidle selle üle, et 11. mail 2009 sõlmisid nad töölepingu tähtajaga 30. september

2009. Tähtajalise lepingu sõlmimise põhjuseks oli töömahu suurenemine suvel. Õige ei ole maakohtu

järeldus, et pooled ei vaielnud 11. mail 2009 sõlmitud töölepingu lõppemise üle tähtaja möödumise

tõttu. Hageja väitis, et 11. mail 2009 sõlmitud leping muutus tähtajatuks. Kostja leidis, et leping

lõppes tähtaja möödumisega. Lepingu lõppemise kohta on pooled vormistanud kirjaliku dokumendi,

millest nähtub nende ühine arusaam töölepingu lõppemise kohta TLS § 80 lg 1 järgi 30. septembril

2009. Seadus võimaldab vormistada tähtajalise töölepingu lõpetamise kohta dokumendi, milles

töölepingu pooled kinnitavad, et tööleping on lõppenud tähtaja möödumise tõttu. Ei vaielda selle üle,

et 30. septembril 2009 sai hageja kostjalt lõpparve. Pooled ei ole väitnud, et nad leppisid kokku

11. mail 2009 sõlmitud tähtajalise töölepingu pikendamise. Seega ei ole õige hageja väide, et see

tööleping muutus tähtajatuks hageja edasitöötamisega pärast tähtpäeva saabumist. Tõendid

kinnitavad, et 11. mail 2009 sõlmitud tööleping lõppes 30. septembril 2009.

Kuna esimene tähtajaline tööleping lõppes 30. septembril 2009, tuleb tuvastada, millised olid poolte

kokkulepped hageja töötamise kohta alates 1. oktoobrist 2009. Hageja tööle asumisel uut kirjalikku

töölepingut ei sõlmitud. TLS § 4 lg-te 2 ja 4 järgi sõlmitakse tööleping kirjalikult, kuid kirjaliku

vormi järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust. Kostja selgitas, et hagejaga lepiti kokku, et ta

töötab alates 1. oktoobrist 2009 kampaania ajal. Sellist kokkulepet on hageja kinnitanud

töövaidluskomisjoni menetluses, kuid hiljem on ta menetlusdokumentides väitnud, et kindlaid

kokkuleppeid pooled ei sõlminud ja hageja jätkas töötamist. VÕS § 1 lg 1 ja § 29 lg 1 järgi tuleb

lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Uue tähtajalise töölepingu

sõlmimist tõendavad tunnistaja ütlused, mille kohaselt pooled leppisid enne 11. mail 2009 sõlmitud

töölepingu lõppemist kokku, et hageja töötab kostja juures kampaania ajal. Kokku lepiti töötasu

suurus, mis oli suurem kui varasema lepingu järgi. Ka hageja on selgitanud, et temaga räägiti

töötamisest kampaania ajal. Töölepingu tähtaja võib määrata ka sündmuse saabumisega, milleks

praegusel juhul oli kampaania lõppemine.

TLS § 80 lg 3 järgi, kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping

tähtajatuks, välja arvatud, kui tööandja avaldas teistsugust tahet viie tööpäeva jooksul arvates ajast,

millal ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist. Seetõttu tuleb teha

kindlaks, millal lõppes kampaania, st millal saabus tähtpäev, mille saabumisel olid pooled kokku

leppinud töölepingu lõppemises. Kuna kostja ei ole tõendanud, millal saabus sündmus, millega

pooled seostasid töölepingu lõppemise, ei ole võimalik tähtajalise töölepingu lõppemise aega

määrata. Sellest tulenevalt muutus 1. oktoobril 2009 sõlmitud tähtajaline tööleping TLS § 80 lg 3

alusel tähtajatuks.

Tähtajatuks muutunud 1. oktoobril 2009 sõlmitud tööleping oli kostjal võimalik TLS § 83, § 85 lg 5

ja § 87 järgi üles öelda üksnes mõjuval põhjusel ja järgides etteteatamistähtaegu ning TLS § 95 lg-

te 1 ja 2 kohaselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Seadusest tuleneva aluseta või seaduse

nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Maakohus leidis

ekslikult, et töölepingu 27. oktoobri 2009. a lisa ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Töölepingu

lisa saab lugeda TLS § 95 lg-le 1 vastavaks töölepingu ülesütlemise avalduseks. Kuigi see dokument

ei ole pealkirjastatud ülesütlemisavaldusena, nähtub sellest kostja tahe tööleping üles öelda. Asjaolu,

et töölepingu lõpetamise alusena on märgitud TLS § 80 lg 1, ei muuda TLS § 95 lg 3 järgi

ülesütlemisavaldust kehtetuks. Kuna kostjal ei olnud töölepingu ülesütlemiseks seadusest tulenevat

alust, on ülesütlemine TLS § 104 lg 1 järgi tühine. Kostja ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise

alust esile toonud.

27. oktoobri 2009. a dokumendi kohaselt oleks pooltevaheline tööleping lõppenud 27. oktoobril

2009. Seega tuleb tööleping lugeda TLS § 107 lg 1 alusel lõppenuks nimetatud kuupäevast, mitte

11. novembrist 2009, nagu leiab hageja. TLS § 107 lg 2 järgi tuleb töölepingu lõpetamisel kohtus

lähtuda ülesütlemisavalduses märgitust, mille kohaselt lõpeb leping 27. oktoobril 2009.

Etteteatamistähtaja järgimata jätmisel on töölepingu poolel õigus nõuda TLS § 100 lg 5 järgi hüvitist.

TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui töövaidlusorgan lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul,

maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Maakohus on

töölepingu lõpetamise asjaolusid ja poolte huve arvestades õigesti mõistnud kostjalt hageja kasuks

välja kolme kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise.

Hageja on palunud välja mõista TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetud hüvitiselt viivise VÕS § 113 lg-

s 1 ja §-s 94 sätestatud määras alates töölepingu lõpetamisest. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja

kohustus tasuda TLS § 109 lg 1 järgi viivist muutub sissenõutavaks kohtuotsuse jõustumisel. Kostjal

ei teki kohustust tasuda hüvitist ajast, mil tööleping lõppes, vaid kohtuotsusest, millega kohus lõpetas

töölepingu ja mõistis välja hüvitise.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

hagi rahuldamata ja jaotati menetluskulud. Hageja palub selles osas teha uue otsuse ja mõista kostjalt

hageja kasuks välja viivise seaduses sätestatud määras ajavahemiku eest 23. oktoobrist 2009 kuni

21. juulini 2011 ja viivise hüvitamata kahjuhüvitiselt alates 22. juulist 2011 kuni kahju hüvitamiseni

hagejale ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TLS § 107 lg-t 2. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja ütles

töölepingu üles 27. oktoobril 2009 esitatud töölepingu lisaga ning ülesütlemine on tühine. Õige ei ole

aga ringkonnakohtu seisukoht, et ülesütlemise kehtivuse korral lõppenuks leping 27. oktoobril 2007.

TLS § 97 lg 2 p 1 alusel lõppenuks tööleping nõuetekohase ülesütlemise avalduse esitamise korral

15 kalendripäeva möödumisel, s.o 11. novembril 2009.

Ringkonnakohus jättis valesti rahuldamata viivisenõude. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millise

õigusnormi alusel on kindlaks määratud hüvitise sissenõutavaks muutumise aeg. Hüvitise maksmise

kohustus on seotud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu lõpetamisega. Kohus

lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel tagasiulatuvalt. TLS § 84 järgi muutuvad kõik töösuhtest

tulenevad nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemisega. TLS §-s 109 ettenähtud hüvitise maksmise

kohustus on olemuslikult kahju hüvitamine. Kostjal on kohustus maksta hagejale hüvitist, kuna ta

rikkus töölepingut. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 82, § 101 lg 1 p 6 ja § 113 alusel.

Isegi juhul, kui hüvitise maksmise kohustus muutuks sissenõutavaks kohtuotsuse tegemisest arvates,

pidanuks kohus tema viivise tasumise kohustuse tuvastamise nõude rahuldama.

Ringkonnakohus jaotas valesti menetluskulud, sest jättis tähelepanuta, et rahuldas hageja

apellatsioonkaebuse osaliselt. Erinevalt maakohtust rahuldas ringkonnakohus hageja nõude tuvastada

töölepingu ülesütlemise tühisus.

10. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Õige ei ole hageja seisukoht, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks 11. novembrist 2009. TLS § 97 lg 2

tõlgendamisel koosmõjus TLS § 100 lg-ga 5 nähtub, et kui TLS § 97 lg-s 2 sätestatud töölepingu

ülesütlemise tähtaegu ei ole järgitud, tuleb maksta hüvitist ulatuses, mida oleks makstud tähtaja

järgimise korral. Seadusest ei tulene, et tööleping kehtib etteteatamistähtaja jooksul edasi. Sellest

tuleb lähtuda ka juhul, kui tööleping lõpetatakse TLS § 107 lg 2 järgi kohtus.

Viivist ei saa välja mõista töölepingu lõppemise ajast ega 23. oktoobrist 2009. TLS § 107 lg 2

kohaselt lõpetab kohus töölepingu. Kuivõrd TLS § 109 lg 1 seob hüvitise saamise õiguse töölepingu

lõpetamisega TLS § 107 lg 2 alusel, ei saa hüvitise õigus tekkida varem kui selle sätte alusel

töölepingu lõpetamise kohtuotsuse jõustumisel. Enne kohtuotsuse jõustumist ei ole hagejal õigust

hüvitist saada, sest kohus ei ole töölepingut lõpetanud. Seega ei saa ka viivise nõudmise õigus tekkida

enne hüvitise sissenõutavaks muutumist, s.o kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude jaotust ei ole alust muuta, sest ringkonnakohus ei ole

hageja apellatsioonkaebust osaliselt rahuldanud. Maakohus ei märkinud kohtuotsuse resolutsioonis, et

sellega tuvastatakse töölepingu ülesütlemise tühisus, mistõttu pidi ringkonnakohus resolutsiooni

parandama. Kuna ka maakohtu tahe oli tuvastada lepingu lõpetamise tühisus, ei muutnud

ringkonnakohus maakohtu otsust sisuliselt.

11. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles

hagi rahuldati ja jäeti menetluskulud poolte kanda. Kostja palus teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata või saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et pooled võisid töölepingu tähtaja määrata kindlaks

sündmuse saabumise, s.o kampaania lõppemise ajaga. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled leppisid

kokku, et töölepingu tähtaeg on kampaania toimumise aeg. Vaatamata sellele on ringkonnakohus

lugenud töölepingu tähtajatuks, leides, et kostja ei ole tõendanud, millal kampaania lõppes. Kuna

pooled ei vaielnud selle üle, millal kampaania lõppes, ületas ringkonnakohus hagi ja

apellatsioonkaebuse piire ja tegi üllatusliku otsuse. Hageja ei ole kunagi vaidlustanud kampaania

kestust ega väitnud, et ta ei saanud aru, kui kaua kampaania kestis. Samuti ei ole hageja väitnud, et ta

jätkas töötamist pärast kampaania lõppemist, mistõttu muutus leping tähtajatuks. Seetõttu ei pidanud

ringkonnakohus tuvastama kampaania lõppemise aega. Samas on kampaania lõppemise aeg

tunnistajate ütluste alusel kindlaks tehtud.

Sõltumata kampaania lõppemise ajast ei saa lugeda töölepingut TLS § 80 lg 3 alusel tähtajatuks, sest

hageja ei jätkanud töötamist pärast 22. oktoobrit 2009 ja hiljemalt 27. oktoobril 2009, s.o viis päeva

pärast kampaania lõppu väljendas kostja selgelt, et ta ei soovi tähtajalise töölepingu jätkumist. Kui

ringkonnakohus leidis, et kampaania lõppemise aeg ei ole tõendite alusel piisavalt tuvastatav, kuid

sellest sõltub asja lahendamine, oleks ringkonnakohus pidanud saatma asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule.

TLS § 109 lg 1 teine lause andis kohtule aluse vähendada hagejale makstavat hüvitist, sest hageja

tööleping kestis alla ühe kuu. Kostjalt ei ole mõistlik välja mõista hageja kasuks hüvitist, mis ületab

mitu korda tema kuutasu.

12. Hageja vaidleb kostja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Viivisenõude rahuldamisel palub hageja lähtuda oma vastuses toodud arvutusest.

Kostja maksis hagejale ringkonnakohtu väljamõistetud hüvitise 23. jaanuaril 2012. Samas ei ole

kostja rahuldanud hageja 449 euro 75 sendi suurust viivisenõuet. Õige ei ole

vastukassatsioonkaebuses märgitu, et kostjal ei ole TLS § 4 lg 1 ja VÕS § 113 kohaldamisel

võimalust viivitusse sattumist vältida. Viivise maksmise kohustust saab vältida õigusvastasest

käitumisest hoidudes.

Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et poolte vahel oli 2009 oktoobris tähtajatu töösuhe. Kostja väide,

et hageja ei ole töölepingu tähtajatuks muutumisele tuginenud, ei ole õige. Hageja on kogu menetluse

ajal kinnitanud, et töösuhe tuleb lugeda tähtajatuks seaduse alusel, sest teda lubati 1. oktoobrist 2009

tööle ilma töölepingu olulistes tingimustes kokku leppimata. Seega jätkus töösuhe senistel

tingimustel. Kostja tegi mitmeid erinevaid tahteavaldusi, jättis 1. oktoobril 2009 töölepingu

vormistamata, koostas 22. oktoobril 2009 töövõtulepingu, millega hageja ei nõustunud, ning esitas

27. oktoobril 2009 hagejale 23. oktoobri 2009 kuupäevaga tähtajalise töölepingu.

Ringkonnakohus ei ole teinud otsust nõude kohta, mida hageja ei ole esitanud. Hageja esitas

töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise avalduse nii töövaidluskomisjonile kui ka kohtule ning

on palunud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi ei

rahuldanud.

Hagejale väljamõistetud hüvitise vähendamiseks ei ole alust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse töölepingu lõpetamise ja viivise välja

mõistmata jätmise osas. Tühistatud osas saadab kolleegium asja TsMS § 691 p 2 järgi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ülejäänud hageja nõuete, s.o töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamise ja töölepingu kohtus lõpetamise eest hüvitise väljamõistmise osas jääb ringkonnakohtu

otsus muutmata. Hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, kostja vastukassatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata.

14. Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on

kaevatud. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes 11. mail 2009 sõlmitud tähtajalise töölepingu

lõppemise üle. Hageja on kassatsioonkaebuses palunud tühistada ringkonnakohtu otsus üksnes osas,

millega jäeti rahuldamata tema viivisenõue. Samas nähtub kassatsioonkaebuse põhjendustest, et

hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsust ka osas, millega 1. oktoobril 2009 sõlmitud tööleping

lõpetati alates 27. oktoobrist 2009. Nimetatud osades on ringkonnakohtu otsuse vaidlustanud ka

kostja. Kolleegium kontrollib hageja kassatsioonkaebuse ja kostja vastukassatsioonkaebuse alusel

ringkonnakohtu otsust nii 1. oktoobril 2009 sõlmitud töölepingu lõpetamise kui ka viivise välja

mõistmata jätmise osas.

15. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmisid pooled 1. oktoobril 2009 tähtajalise töölepingu

kampaania ajaks. Ringkonnakohus on kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg-

ga 2 õigesti leidnud, et töölepingu tähtaja võib määrata ka sündmuse saabumisega. TsÜS § 135 lg 2

järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel ning üldjuhul möödub tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 kohaselt

tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00. Töölepingu seadus ei keela sõlmida töölepingut kindlalt

saabuva sündmusega määratud tähtajaga.

Kuivõrd tähtajalise töölepingu lõppemine on TLS § 80 lg 1 järgi seotud tähtaja möödumisega, pidi

töölepingu lõppemist tähtaja möödumise tõttu väitnud kostja tõendama, millal saabus sündmus,

millega pooled töölepingu lõppemise sidusid. Sellest tulenevalt ei ole õige kostja seisukoht, et

kampaania lõppemise aeg ei ole oluline. TLS § 80 lg 3 järgi loetakse tööleping tähtajatuks, kui töötaja

jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, v.a kui tööandja avaldas viie tööpäeva jooksul

teistsugust tahet. Seega on ka töölepingu tähtajatuks muutumiseks vaja teada, millal kampaania

lõppes.

Kostja ei tõendanud kampaania lõppemise aega, mistõttu muutus 1. oktoobril 2009 sõlmitud

tööleping TLS § 80 lg 3 alusel tähtajatuks. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et tähtajatu

töölepingu võis kostja üles öelda üksnes erakorraliselt, järgides seejuures etteteatamistähtaega ja

ülesütlemisavaldusele ettenähtud nõudeid. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja esitas hagejale

27. oktoobril 2009 töölepingu ülesütlemise avalduse, ning leidis, et see on TLS § 104 lg 1 kohaselt

tühine, sest kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda. Kolleegium lähtub kooskõlas TsMS § 688

lg-ga 3 ringkonnakohtu otsusega tuvastatud asjaoludest. Ringkonnakohus ei ole kaebuse piire

ületanud ega teinud pooltele üllatuslikku otsust.

16. Põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi lõpetada

alates 27. oktoobrist 2007.

Kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on tühine, loetakse TLS § 107 lg 1 järgi, et leping ei

ole ülesütlemisega lõppenud. TLS § 107 lg 2 alusel lõpetab kohus ülesütlemise tühisuse korral

töölepingu poole taotlusel ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et TLS § 97 lg 1 kohaselt võib tööandja öelda töölepingu

erakorraliselt üles üksnes etteteatamistähtaega järgides. Seega lõpetab kohus töölepingu kooskõlas

TLS § 107 lg-ga 2 ja § 97 lg-tega 1 ja 2 ajast, kui see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel.

Seadusandja tahet lõpetada tööleping töövaidlusorganis poole taotlusel ajast, kui see oleks lõppenud

etteteatamisaja möödumisel, kinnitab ka töölepingu seaduse eelnõu seletuskiri (299 SE III, lk 80).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul lõpetada poolte 1. oktoobril 2009 sõlmitud tööleping

ajast, mil see oleks lõppenud etteteatamistähtaja möödumisel. Töölepingu lõppemise aeg on oluline

hageja viivisenõude lahendamiseks.

17. Kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 järgi, maksab tööandja kooskõlas TLS § 109 lg-ga 1

töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ja poolte huve, võib kohus hüvitise suurust muuta. Kolleegium selgitab, et TLS § 109 lg 1

teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte

käitumisega.

Maakohus mõistis kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja tema kolme kuu keskmise

töötasu suuruse hüvitise. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu

järeldustest nähtuvalt ei anna töösuhte lühiajalisus alust hüvitise suurust vähendada, sest kostja käitus

töölepingu lõpetamisel vastuoluliselt. Seega on kohtud asjaolusid hinnates ja poolte huve kaaludes

leidnud, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis seaduses sätestatud suuruses.

Selline kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda ainult

juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Praeguses asjas ei olnud maakohus diskretsioonipiire

ületanud, mistõttu ei pidanud ringkonnakohus maakohtu otsustusse sekkuma. Sellest tulenevalt ei ole

ka kolleegiumil alust hüvitise suurust muuta.

18. Hageja on kooskõlas TsMS §-ga 367 palunud mõista kostjalt välja viivise TLS § 109 lg-s 1

sätestatud hüvitise maksmisega viivitamise eest kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi

protsendina hüvitisenõudest. Maakohus jättis viivisenõude rahuldamata, ringkonnakohus jättis

maakohtu otsuse muutmata. Kolleegium leiab, et põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et

tööandja kohustus tasuda TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitiselt viivist tekib kohtuotsuse jõustumisest,

millega kohus töölepingu lõpetab. Kohtuotsuse tegemisest arvutatava viivise nõude on

ringkonnakohus jätnud ekslikult tähelepanuta.

VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda

kohustuse täitmist. TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad kõik töölepingust tulenevad nõuded

sissenõutavaks töölepingu lõppemisest. TLS § 109 lg 1 ei sätesta, millal muutub sissenõutavaks

tööandja kohustus maksta töötajale hüvitist, kui töölepingu lõpetab kohus. Sellest tulenevalt leiab

kolleegium, et TLS § 84 lg 1 alusel muutub töölepingu lõppemise ajast sissenõutavaks ka töölepingu

lõpetamise korral makstava hüvitise nõue. Seega muutub TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitise nõue

sissenõutavaks ajast, kui kohus lõpetab TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu, s.o ajast, mil leping oleks

lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Asjaolu, et kohtuotsus, millega kohus töölepingu lõpetab,

jõustub pärast töölepingu lõppemise aega, ei muuda hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks

muutumise aega.

Hageja on esitanud maakohtule nõude mõista välja viivis aja eest alates 27. oktoobrist 2009 (tl-d 92

ja 107) ning ringkonnakohtule ja Riigikohtule aja eest alates 23. oktoobrist 2009 (tl-d 132 ja 189).

Hageja ei ole esitanud viivise arvestust juhuks, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel

ajast, mil tööleping oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (vt otsuse p 16). Kuna TsMS § 688

lg 5 järgi ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, saadab kolleegium viivise väljamõistmise nõude

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, kes peab andma hagejale võimaluse oma viivisenõuet

täpsustada.

Kostja on hageja viivisenõudele vastu vaielnud, kuid ei ole esitanud kohtule VÕS § 113 lg 8 alusel

nõuet vähendada viivist juhul, kui kohus selle temalt hageja kasuks välja mõistab. Kolleegium

märgib, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes

võlgniku taotlusel (vt nt Riigikohtu 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17).

19. Maakohus jättis menetluskuludest 6/7 kostja ja 1/7 hageja kanda. Ringkonnakohus jättis

maakohtu menetluskulude jaotuse muutmata ning apellatsiooniastme menetluskulud poolte endi

kanda. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, tuleb otsus tühistada ka maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause

järgi ringkonnakohtu otsustada.

20. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud

kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel

muule isikule. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et tasutud kautsjon

tuleb tagastada selle tasunud isiku arvelduskontole.

Kuna kolleegium jätab kostja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb sellelt tasutud kautsjon

arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik