3-1-1-68-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-68-12

Otsuse kuupäev

8. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Margos Kelgu (Kelk) süüdistuses KarS § 117 lg 1, §

118 p 1

ja § 424 järgi; Meelis Puusti (Puust) süüdistuses KarS § 117 lg 1

ja § 118 p 1 järgi ning Veikko Hansbergi (Hansberg) süüdistuses

KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2012. a otsus kriminaalasjas

nr 1-10-3310

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Puusti kaitsja vandeadvokaat Neeme Leok, Margos Kelgu

kaitsja

vandeadvokaat

Otto

Preem

ja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Milvi

Väin,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Veikko Hansbergi kaitsja vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 29. juuli 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2012. a

otsused Margos Kelgu ja Meelis Puusti süüditunnistamises ja karistamises KarS § 117 lg 1 ja

§ 118 p 1 järgi ning Margos Kelgule mõistetud liitkaristuse osas.

2. Mõista Margos Kelk KarS § 117 lg 1 järgi õigeks.

3. Mõista Meelis Puust KarS § 117 lg 1 järgi õigeks.

4. Tunnistada Margos Kelk süüdi KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks

7 (seitse) aastat vangistust.

5. KarS § 64 lg 1 alusel mõista Margos Kelgule liitkaristuseks 7 (seitse) aastat ja 2 (kaks) kuud

vangistust.

6. Tunnistada Meelis Puust süüdi KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi ja mõista talle karistuseks

7 (seitse) aastat vangistust.

7. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

8. Margos Kelgu kaitsja vandeadvokaat Otto Preemi ja Meelis Puusti kaitsja vandeadvokaat

Neeme Leoki kassatsioonid rahuldada osaliselt. Prokuratuuri kassatsioon jätta rahuldamata.

9. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Valga Advokaadibüroo kasuks välja kaitsjatasu summas

307 eurot ja 20 senti (kolmsada seitse eurot ja kakskümmend senti), sh käibemaks 51 eurot ja

20 senti (viiskümmend üks eurot ja kakskümmend senti) vandeadvokaat Otto Preemi poolt

Margos Kelgule kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

10. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Valga Advokaadibüroo kasuks välja kaitsjatasu summas

307 eurot ja 20 senti (kolmsada seitse eurot ja kakskümmend senti), sh käibemaks 51 eurot ja

20 senti (viiskümmend üks eurot ja kakskümmend senti) vandeadvokaat Neeme Leoki poolt

Meelis Puustile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

11. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Ann Saar kasuks välja kaitsjatasu summas

460 eurot ja 80 senti (nelisada kuuskümmend eurot ja kaheksakümmend senti), sh käibemaks

76 eurot ja 80 senti (seitsekümmend kuus eurot ja kaheksakümmend senti) vandeadvokaadi abi

Ahto Sirendi poolt Veikko Hansbergile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Margos Kelk, Meelis Puust ja Veikko Hansberg anti kohtu alla süüdistuses KarS § 114 p 1 järgi S.

P. mõrvas. Kohtulikul uurimisel muutis prokuratuur süüdistust ja esitas süüdistatavatele süüdistuse

KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi selles, et nad kolmekesi koos ja ühise teotahtlusega peksid S. P.-d 7.

oktoobril 2010. a alates umbes kella 23-st Valga maakonnas Hummuli vallas XXX külas majas nr XX

M. Kelgule kuuluvas korteris nr Y kättemaksuks kunagise varguse eest. Süüdistatavad peksid S. P.-d

rusikate, jalgade, klaaspudeli ja taburetiga pähe ning rindkeresse pikema aja kestel, tekitades

kannatanule suurt valu ja piina. Peksmisega tekitasid süüdistatavad S. P.-le eluohtliku

tervisekahjustuse ja põhjustasid ettevaatamatusest tema surma. M. Kelk anti kohtu alla veel ka

süüdistuses KarS § 424 järgi mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kuid selles osas

kassatsioonimenetlust ei toimu.

2. Tartu Maakohtu 29. juuli 2011. a otsusega tunnistati M. Kelk süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1

järgi ja teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega seitsmeks aastaks ning KarS § 424 järgi

vangistusega kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti M. Kelgule liitkaristuseks seitse aastat ja

kaks kuud vangistust. Ka M. Puust tunnistati süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi ja talle mõisteti

karistuseks seitse aastat vangistust. V. Hansberg tunnistati süüdi KarS § 121 järgi S. P. kehalises

väärkohtlemises ja talle mõisteti karistuseks kaks aastat ja kaheksa kuud vangistust.

3. Maakohus tuvastas, et 7. oktoobril 2010. a umbes kella 23 paiku läksid V. Hansberg ja M. Puust

M. Kelgu korterisse Valgamaal alkoholi tarvitama. Seal viibis ka S. P., kes oli V. Hansbergi arvates

varastanud tema arvuti. Asjaolu, et S. P. kutsus V. Hansbergi vastu viimase tahtmist oma sõbraks,

tingis selle, et V. Hansberg tungis S. P.-le kallale, lõi teda kõigepealt rusikaga näkku ja hakkas

seejärel peksma. V. Hansbergiga liitusid S. P. peksmises ka M. Puust ja M. Kelk. Kõik kolm lõid

lühikese aja jooksul S. P.-d jalgade ja kätega näkku, rindkeresse ja vastu jalgu. Pärast seda jõid

peksjad viina ja pakkusid seda ka S. P.-le, kes hakkaski koos kolme ülejäänud mehega alkoholi

tarbima. Olles mõnda aega ühiselt viina joonud, lõi M. Puust järsku S. P.-le täis viinapudeliga

jõuliselt pähe, purustades seejuures pudeli. Ka pärast M. Puusti lööki jätkasid neli meest alkoholi

tarvitamist. Mõne aja möödudes haaras M. Kelk tabureti ja lõi sellega S. P.-le tugevasti vastu pead.

Sellegi teo järgselt jätkasid kõik neli viina joomist. Peagi alkoholi tarvitamine siiski lõpetati, V.

Hansberg ja M. Puust lahkusid, jättes kontaktivõimelise S. P. koos M. Kelguga viimase korterisse. M.

Kelk jäi magama ja avastas hommikul ärgates, et S. P. on surnud. Kohtuarstliku eksperdi arvamusest

tulenevalt oli surma põhjuseks aju-kolju tömp trauma parempoolse kõvakelmealuse verevalumi ja

peaajupõrutusega, mille tüsistusena tekkis peaajuturse.

3.1 Maakohus leidis, et süüdistatavate tegevust S. P. peksmises tuleb käsitleda kolme erineva

episoodina - S. P. peksmine üheskoos V. Hansbergi, M. Puusti ja M. Kelgu poolt; M. Puusti poolne S.

P. löömine pudeliga ning M. Kelgu poolne S. P. taburetiga löömine. Neid tegevusi ei saa pidada

kolme süüdistatava poolt kaastäideviimisega toime pandud üheks teoks, kuna tegemist on erineval

ajal, erinevatel motiividel ja erinevate isikute poolt toime pandud tegudega. Esimese peksmise käigus

ei tekitanud V. Hansberg, M. Puust ja M. Kelk S. P. surma põhjustanud peavigastust. Seega oli

tegemist S. P. kehalise väärkohtlemisega. Sellest tulenevalt tuleb V. Hansberg, kes rohkem S. P.

vastaseid tegusid toime ei pannud, tunnistada süüdi KarS § 121 järgi. Kohus märkis, et nii M. Puusti

poolne pudelilöök kui ka M. Kelgu hoop taburetiga olid mõlemad tugevad ja tabasid kannatanut otse

pähe. Mõlema süüdistatava rünne oli väga intensiivne ja toimus lühikese ajavahemiku jooksul,

millest tulenevalt olid nad teadlikud üksteise eelnevast tegevusest, ja pidid aru saama, et lüües

kannatanut elutähtsasse organisse, võib see tekitada ohvri elule ohtliku tervisekahjustuse. Seega tuleb

M. Puusti ja M. Kelgu tegevus kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi, millega on hõlmatud

ka nende poolt S. P. kehaline väärkohtlemine esimeses peksmises koos V. Hansbergiga.

Süüdistatavate kaitseversiooni, nagu oleks S. P. enne M. Puusti poolt pudeliga löömist teisi noaga

ähvardanud, mistõttu tegutses M. Puust hädaseisundis, ei tunnistanud kohus tõendatuks.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid M. Kelgu kaitsja vandeadvokaat Otto Preem,

M. Puust ja tema kaitsja vandeadvokaat Neeme Leok ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Milvi Väin.

4.1 M. Kelgu kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamise osas KarS § 117 lg

1 ja § 118 p 1 järgi, samuti mõistetud liitkaristuse osas ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada

M. Kelk süüdi KarS § 121 järgi ja mõista talle kergem liitkaristus. Kaitsja leidis, et ei ole võimalik

tuvastada, kelle poolt tekitatud vigastused põhjustasid S. P. surma. S. P. pudeliga löömise ajal oli M.

Kelk hädakaitseseisundis, sest S. P. ähvardas teda noaga. Samuti ei ole tuvastatud M. Puusti ja M.

Kelgu ühist teootsust. Kohtuga ei ole võimalik nõustuda selles, et eluliselt ei ole usutav, et S. P.

ähvardas teisi noaga. Ohvri näol oli tegu mitmeid võrdlemisi raskeid kuritegusid toime pannud

inimesega, kellelt võis sellist käitumist kõigiti oodata.

4.2 M. Puust taotles apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist talle mõistetud karistuse osas ja kergema

karistuse mõistmist, sest S. P. siiski ähvardas toas viibinuid noaga. Tunnistaja K. B. apellanti

süüstavad ütlused on valed, mis on seletatav sellega, et M. Puust ja K. B. on omavahel vaenujalal.

4.3 M. Puusti kaitsja taotles kohtuotsuse tühistamist kaitsealuse süüditunnistamise osas KarS § 117 lg

1 ja § 118 p 1 järgi ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada M. Puust süüdi KarS § 121 järgi.

Kaitsja märkis, et ei ole võimalik kindlaks teha, kelle tegevuse tagajärjel S. P. suri. Seetõttu saab M.

Puusti süüdi tunnistada vaid KarS § 121 järgi. Kuivõrd S. P. ähvardas M. Puusti noaga, siis lõi

süüdistatav S. P.-d hädakaitseseisundis. Tuvastatud ei ole M. Puusti ja M. Kelgu ühist teootsust.

4.4 Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist V. Hansbergi süüditunnistamise osas KarS § 121 järgi

ning uue otsusega tema süüditunnistamist KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi. Prokuröri arvates ei ole

õige eristada süüdistatavate poolt S. P. kolme erinevat peksmist. Kõik vägivallateod S. P. vastu

kujutavad endast ühte objektiivselt kokkukuuluvana vaadeldavat ühtse teotahtlusega toime pandud

kuritegu. Tunnistajate K. B. ja R. P. öeldust tuleneb, et kannatanu väärkohtlemine kestis mitu tundi

järjest ja oli pidev.

5. Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata järgmistel

põhjendustel. Süüdistatavate noaga ähvardamine S. P. poolt ei ole eluliselt usutav ja tegemist on

üksnes süüdistatavate poolt enda kaitseks välja mõeldud väitega. Tunnistaja K. B. ütlused on

hoolimata M. Puusti vastupidistest väidetest usaldusväärsed. Õige ei ole käsitada KarS § 117 lg 1 ja §

118 p 1 järgi kvalifitseeritud tegusid kaastäideviimisena kõigi kolme süüdistatava poolt kogu

mitmetunnise ajavahemiku jooksul. Õigesti on maakohus eristanud süüdistatavate tegevuses S. P.

kolme erinevat peksmist. V. Hansbergi, M. Puusti ja M. Kelgu esialgne ühine S. P. peksmine kujutas

endast tõepoolest kehalist väärkohtlemist. Küll aga põhjustasid oma hilisemate - samuti mitte

kaastäideviimise vormis toime pandud - tegudega nii M. Puust, lüües kannatanut viinapudeliga pähe,

kui ka M. Kelk, lüües mõni aeg hiljem kannatanut taburetiga pähe, kannatanul ajukolju tömptrauma

verevalumitega, sildveeni rebendi verejooksuga ja kõvakelmealuse verevalumi peaajupõrutusega,

mille tagajärjel saabus kannatanu surm. Lüües kannatanule esemetega tugevasti pähe ja tekitades

vähemalt kaudse tahtlusega kannatanule raske tervisekahjustuse, pidasid M. Puust ja M. Kelk

võimalikuks tagajärje eluohtlikkust, ent lootsid kergemeelselt, et kannatanu surm jääb saabumata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni M. Kelgu kaitsja vandeadvokaat O. Preem,

M. Puusti kaitsja vandeadvokaat N. Leok ning Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

M. Väin.

6.1 M. Kelgu kaitsja taotleb oma kaitsealuse KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 asemel süüditunnistamist

KarS § 121 järgi. Kuivõrd on õigesti leitud, et M. Kelk ja M. Puust ei tegutsenud kaastäideviijatena,

saab M. Kelku karistada talle süüks arvatud sätete järgi üksnes juhul, kui tõendada, et just tema löök

tõi kaasa S. P. surma. Et seda teha ei ole võimalik, tuleb süüdistatav KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi

õigeks mõista ja tunnistada ta süüdi üksnes S. P. kehalises väärkohtlemises.

6.2 Ka M. Puusti kaitsja leiab, kuivõrd ei ole tõendatud, et ohvri surma põhjustas just tema

kaitsealuse poolne löök, tuleb M. Puust KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi õigeks mõista. M. Puust

vastutab vaid KarS § 121 järgi S. P. kehalise väärkohtlemise eest.

6.3 Prokuröri hinnangul on kõik S. P. vastu toimepandud vägivallateod kantud süüdistatavate ühtsest

teotahtest, mistõttu erinevate episoodide eristamine ei ole põhjendatud. Ka V. Hansbergi ja M. Puusti

saabumisele M. Kelgu korterisse koheselt järgnenud S. P. peksmine V. Hansbergi, M. Puusti ja M.

Kelgu poolt oli tulenevalt erinevatest tõenditest sama intensiivne ja ohtlik kui hilisemad löögid pudeli

ja taburetiga. Seetõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises

kohtukoosseisus, et kõik kolm süüdistatavat tunnistataks süüdi kaastäideviimisega toime pandud S.

P.-le eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises ja S. P. surma ettevaatamatus põhjustamises.

7. Kassatsioonivastused on esitanud M. Kelgu kaitsja vandeadvokaat O. Preem, M. Puusti kaitsja

vandeadvokaat N. Leok, V. Hansbergi kaitsja vandeadvokaadi abi Ahto Sirendi ja Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör M. Väin.

7.1 M. Kelgu kaitsja leiab, et prokuratuuri kassatsioonis antakse kaastäideviimisega seonduvale väär

õiguslik hinnang. Kohtud on hinnanud asjakohaseid tõendeid õigesti ja seetõttu tuleb

kassatsiooniväited jätta tähelepanuta.

7.2 Ka M. Puusti kaitsja hinnangul on kohtud toiminud õigesti ja hinnanud tõendeid vastavalt

seadusele ja väljakujunenud kohtupraktikale.

7.3 Prokurör märgib kassatsioonivastuses, et vaidleb kaitsjate kassatsioonidele vastu ja jääb enda

kassatsioonis toodud taotluste juurde.

7.4 V. Hansbergi kaitsja leiab, et süüdistatavate poolt kooskõlastatud pikaaegsest S. P. peksmisest ehk

kuriteo kaastäideviimisest rääkida ei saa. Juhul kui Riigikohus otsustab rahuldada M. Kelgu ja M.

Puusti kaitsjate kassatsioonid ja kvalifitseerida süüdistatavate teod ümber KarS § 121 järgi, tuleb

kergendada ka V. Hansbergile mõistetud KarS § 121 ülemmäära lähedale jäävat karistust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Prokuratuuri hinnangul tegutsesid V. Hansberg, M. Puust ja M. Kelk 7. oktoobri õhtul ja ööl vastu

8. oktoobrit 2010. a S. P.-d pekstes kannatanu elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamises ja tema

surma ettevaatamatus põhjustamises kaastäideviijatena.

8.1 Kriminaalkolleegium leiab sarnaselt maa- ja ringkonnakohtuga, et nendele kuriteokoosseisudele

vastava teo kaastäideviimisest praegusel juhul kõneleda ei saa. Teadupärast näeb KarS § 21 lg 2

kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud

tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et

süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6.

märtsi 2001. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, p-d 6-7 ja 27. oktoobri 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-57-10, p 6.2). See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama

ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari

2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 24 ja 16. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

23-10, p 11.2).

8.2 Kohtud on arusaadavalt ja kooskõlas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega

põhjendanud, miks ei ole kõik kogu õhtu ja öö jooksul S. P. vastu toime pandud vägivaldsed teod

hõlmatud süüdistatavate ühise teootsuse alusel kooskõlastatud ühise tahtlusega. Ehkki ühise teoplaani

olemasolu ei välista asjaolu, et erinevad episoodid ei järgne üksteisele vahetult, vaid neid eristab

teatav ajavahemik, on kohtud seoses küsimusega süüdistatavate teo kaastäideviimisest õigesti

osutanud sellele, et kannatanu esimese peksmise ja M. Puusti pudelilöögi vahele jäi umbes

tunniajaline ning pudelilöögi ja M. Kelgu taburetihoobi vahele veel umbes pooletunnine ajavahemik.

Kohtud on tuvastanud, et vägivallaaktide vahelisel ajal jätkasid süüdistatavad kannatanuga suhtlemist

ja alkoholi tarbimist.

8.3 Kriminaalkolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga, et selliselt tuvastatud tehiolude pinnalt

ei saa teha järeldust, nagu olnuks V. Hansbergil, M. Puustil ja M. Kelgul olnud ühine plaan

põhjustada oht S. P. elule. Tuvastatu pinnalt on õigesti leitud, et nii M. Puust kannatanut

viinapudeliga lüües kui ka M. Kelk S. P.-d taburetiga lüües tegutsesid ilma ühise tahtluseta ja üksnes

omaenda initsiatiivil. Seega ei ole neid tegusid ühise teootsuse puudumise tõttu võimalik vaadelda

kaastäideviimistegudena. Eelnevast tulenevalt tuleb kõigile kolmele tuvastatud tegude kompleksile

anda eraldiseisev karistusõiguslik hinnang.

9. Kohtud on tuvastanud, et nn esimese peksmise käigus S. P.-le eluohtlikku peavigastust ei tekitatud.

Sellise järeldusega tuleb nõustuda, kuivõrd tõendatud ei ole, et S. P. peksmine vahetult pärast V.

Hansbergi ja M. Puusti saabumist M. Kelgu korterisse tõi endaga kaasa kannatanu jaoks eluohtliku

tervisekahjustuse. Samas ei nõustu kriminaalkolleegium kohtute seisukohaga, et tuvastatu pinnalt

saab M. Puusti (kannatanule viinapudeliga pähe löömise eest) ja M. Kelgu (kannatanule taburetiga

pähe löömise eest) süüdi tunnistada S. P. elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamises KarS § 118 p 1

järgi ja tema surma ettevaatamatus põhjustamises KarS § 117 lg 1 järgi. Nende sätete kohaldamine

eeldab üksiktäideviijate puhul seda, et tuvastatakse põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Põhjuslik

seos toimepandud teo ja saabunud tagajärje vahel on tagajärje teo toimepanijale omistamise

minimaalseim eeldus. Selles kriminaalasjas seda tehtud ei ole, sest pole tuvastatud, kas kannatanu

elule ohtliku tervisekahjustuse ja tema surma põhjustas talle pudeliga või taburetiga pähe löömine või

mõlemad koos. Samas ei saa välistada, et need tagajärjed ei oleks saabunud ilma V. Hansbergi, M.

Puusti ja M. Kelgu esialgse ühise peksmiseta. Seega võis S. P. elule ohtlik tervisekahjustus tekkida ja

surm saabuda kumuleeruvalt kõigi kolme kirjeldatud vägivallaepisoodi tagajärjel. Eeltoodust

lähtuvalt ei ole tulenevalt in dubio pro reo põhimõttest võimalik M. Puusti ja M. Kelku KarS § 117 lg

1 ja § 118 p 1 järgi süüdi tunnistada.

10. KarS § 25 lg-s 1 sätestatu kohaselt ei ole aga karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid

ka teo toimepanemise vahetu alustamine ehk süüteokatse. See tähendab, et juhtudel, mil isiku

süüditunnistamine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, peab kohus muu hulgas otsustama, kas

süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis kirjeldatud kuriteo katsena (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus nr 3-1-1-61-09, p 32; 22. septembri

2010. a otsus nr 3-1-1-60-10, p 17.1 ja 18. mai 2012. a otsus nr 3-1-1-30-12, p 22).

11. Tulenevalt KarS § 25 lg-st 1 saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo

toimepanemise tahtlus. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole asjas tuvastatud, et esimesel peksmisel

oli kõigil kolmel süüdistataval tahtlus põhjustada S. P. elule ohtlik tervisekahjustus. Sellise tahtluse

puudumisele viitavad kohtute tuvastatud järgmised asjaolud. Süüdistatavad peksid kannatanut ilma

spetsiaalsete abivahendita; peksmine ei olnud kuigi pikaajaline ega intensiivne; S. P. oli vahetult

pärast juhtunut kõigiti kontakti- ja tegutsemisvõimeline ning jätkas peagi süüdistatavatega alkoholi

tarvitamist ühises seltskonnas. Seega on V. Hansbergi tegevus kannatanu peksmisel õigesti

kvalifitseeritud üksnes kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 järgi. Kuid olles juba osalenud

kannatanu peksmises ja lüües seejärel kannatanut veel tahtlikult tugevasti viinapudeliga pähe -

so elutähtsasse piirkonda -, tegutses M. Kelk vähemalt kaudse tahtlusega tagajärje (oht kannatanu

elule) suhtes. M. Puust, kes samuti oli juba osalenud kannatanu peksmises ja nähes pealt ka M. Kelgu

poolt kannatanule pudeliga pähe löömist, tegutses ohvrit taburetiga tugevasti pähe lüües samuti

vähemalt kaudse tahtlusega seada ohtu kannatanu elu. Lüües inimest jõuliselt küllaltki suurte ja

kõvade esemetega katmata lagipähe peab lööja vähemalt võimalikuks ohvri elule ohtliku

tervisekahjustuse tekitamist ja möönab seda, st tegutseb tagajärje suhtes kaudse tahtlusega KarS § 16

lg 4 tähenduses. Kuna konkreetset tagajärge, mida M. Kelgu või M. Puusti tegu kannatanule

põhjustas, ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb M. Kelk ja M. Puust süüdi tunnistada S. P. elule

vähemalt kaudse tahtlusega ohtliku tervisekahjustuse tekitamise katses KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1

järgi. Kuivõrd aga ei ole võimalik tuvastada, kas S. P. surma põhjustanud peavigastuse tekitas

M. Kelgu või M. Puusti tegevus või mõlema tegevus koostoimes või hoopis kolme süüdistatava

tegevus kumulatiivselt, siis ei ole võimalik M. Kelku ja M. Puusti süüdi tunnistada S. P. surma

põhjustamises ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi ja nad tuleb selles süüdistuses õigeks mõista.

12. Andes M. Kelgu ja M. Puusti teole maa- ja ringkonnakohtust erineva karistusõigusliku hinnangu,

mõistab kriminaalkolleegium süüdistatavatele uued karistused. Karistuse mõistmisel tuleb

süüdistatavate kahjuks arvesse võtta seda, et M. Kelk ja M. Puust olid S. P.-d eelnevalt pekstes

realiseerinud hiljem toime pandud KarS § 118 p 1 katses neelduva KarS § 121 koosseisu. Samuti

peab märkima, et küll katsestaadiumisse jäänud KarS § 118 p-le 1 vastav tegu ei ebaõnnestunud

täielikult, sest nii pudeli- kui ka taburetilöök S. P.-d tabasid, mitte ei läinud ohvrist mööda. Samas

kõneleb süüdistatavate kasuks mitte üksnes asjaolu, et tegu jäi siiski kuriteokatse staadiumisse, vaid

ka see, et mõlemad on toimepandut puhtsüdamlikult kahetsenud. Seetõttu peab M. Kelku ja M. Puusti

karistama alla sanktsiooni keskmise määra jääva karistusega, mistõttu tuleb mõlemaid süüdistatavaid

KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi karistada vangistusega seitsmeks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel

suurendab kolleegium M. Kelgule KarS § 25 lg 1 - § 118 p 1 järgi mõistetavat karistust talle KarS §

424 järgi mõistetud karistuse - kuus kuud vangistust - arvelt ja mõistab M. Kelgule liitkaristuseks

seitse aastat ja kaks kuud vangistust.

13. Kõigi kolme süüdistatava kaitsjad on esitanud riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 1 kohase

taotluse kassatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasude suuruse ja kulude hüvitamise

kindlaksmääramiseks. M. Puusti kaitsja vandeadvokaat N. Leok ja M. Kelgu kaitsja vandeadvokaat

O. Preem taotlevad kassatsiooni koostamise eest kumbki OÜ-le Valga Advokaadibüroo 307 euro ja

20 sendi hüvitamist, sealhulgas käibemaks 51 eurot ja 20 senti. Kassatsioonivastuse koostamise eest

palub V. Hansbergi kaitsja vandeadvokaadi abi A. Sirendi hüvitada OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar

460 eurot ja 80 senti, sealhulgas käibemaks 76 eurot ja 80 senti. Kolleegium leiab, et kaitsjate

taotlused on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele, sest nendes märgitud toimingud olid

süüdistatavate kaitseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg on mõistlik. Eeltoodu alusel ja juhindudes

RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg 7 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsuse p-dest 2, 5 ja 23 ning KrMS § 186 lg-st 1 Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kaitsjate

taotlused kaitsekulutuste osas ja jätab need menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

14. Eeltoodu põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 262 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 29. juuli 2011. a ja Tartu Ringkonnakohtu 9. jaanuari 2012. a

otsused M. Kelgu ja M. Puusti süüditunnistamise ja karistamise osas KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1

järgi ning Margos Kelgule mõistetud liitkaristuse osas ning teeb uusi tõendeid kogumata uue

kohtuotsuse, raskendamata süüdimõistetute olukorda. Kaitsjate kassatsioonid rahuldab kolleegium

osaliselt, prokuratuuri kassatsiooni jätab aga rahuldamata.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Ott Järvasaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi