3-1-1-66-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-66-12

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi S.K (S.K) süüdistuses KarS § 363 lg 1 ja

G.E süüdistuses KarS § 363 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-16795

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

S.K ja G.E kaitsja vandeadvokaat Martin Triipan

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

5. september 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 7. novembri 2011. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2012. a otsus S.K

süüdistuses KarS § 363 lg 1 ning G.E süüdistuses KarS § 363 lg 2 järgi ja saata kriminaalasi Pärnu Maakohtule

uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt G.E kasuks välja 1 372 eurot ja 80 senti (üks tuhat kolmsada seitsekümmend kaks eurot

ja kaheksakümmend senti), sh käibemaks, valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.K anti kohtu alla KarS § 363 lg 1 ja G.E KarS § 363 lg 2 järgi süüdistatavatena looduskasutusloata tegutsemises.

1.1. S.K-le ja G.E-le oli esitatud süüdistus selles, et S.K kui G.E juhatuse liige, tootmisjuht ja mäetööde vastutav spetsialist,

tegutsedes G.E majandustegevuse käigus ja huvides, jättis Keskkonnaministeeriumist taotlemata ja saamata

kaevandamisload dolokivi kaevandamiseks. Teades, et G.E puudub kaevandamisluba allpool toodud kohas ja ulatuses,

juhtis ja korraldas S.K G.E kaevandamistegevust. Selle tulemusel kaevandati ajavahemikul 2002.-2008. a Lääne

maakonnas Hanila vallas Esivere külas Kurevere II karjääris ja osaliselt Tamme I maaüksusel kaevandamislubadega

KMIN-034 ja KMIN-064 määratud mäeeraldise piiridest väljudes dolokivi maavara kaevandamise õiguseta

horisontaalsuunaliselt väljapoole mahus 16030 m3 ja vertikaalsuunaliselt sügavamale mahus 148800 m3. Sellest

ajavahemikul 2005-2008 kaevandati kaevandamise õiguseta Kurevere II karjääris vertikaalsuunaliselt sügavamale

75754,08 m3 dolokivi ja Tamme I maaüksuse 0,22 ha suurusel maa-alal horisontaalsuunaliselt väljapoole 15884,13 m3

dolokivi.

1.2. Kaevandades dolokivi ajavahemikul 19. märtsist 2002 kuni 1. aprillini 2005 Kurevere II karjääris 19. märtsil 2002

välja antud maavara kaevandamise loa KMIN-034 määratud mäeeraldise piiridest väljudes, rikkus S.K kuni 1. aprillini

2005 kehtinud maapõueseaduse (MaaPS) § 25 lg 1 sätteid, mille kohaselt tekib maavara kaevandamise õigus maavara

kaevandamise loa alusel ja kehtib nimetatud loaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa (mäeeraldise) piirides.

Kaevandades dolokivi ajavahemikul 1. aprillist 2005 kuni 3. novembrini 2008 Kurevere II karjääris maavara kaevandamise

lubadega KMIN-034 ja KMIN-064 määratud mäeeraldise piiridest väljudes ning Tamme I maaüksusel maavara

kaevandamise loata, rikkus S.K 1. aprillil 2005 jõustunud MaaPS § 25 lg 1 sätteid, mille kohaselt tekib kaevandamise õigus

maavara kaevandamise loa alusel. Maapõueseaduse § 2 p 11 kohaselt on mäeeraldis kaevandamisloaga maavara

kaevandamiseks määratud maapõue osa, seega hõlmab maavara kaevandamise luba kaevandamist ainult kindlaksmääratud

mäeeraldise piires.

1.3. MaaPS § 74 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt tekitati eelkirjeldatud käitumisega keskkonnale kahju 11 436 914,16 krooni.

2. Pärnu Maakohtu 7. novembri 2011. a otsusega mõisteti S.K ja G.E neile esitatud süüdistuses õigeks. Tsiviilhagi G.E

vastu keskkonnale tekitatud kahju 730 952,04 euro hüvitamise nõudes jäeti läbi vaatamata. Maakohus leidis, et süüdistus

on vastuoluline, ebakonkreetne ja süüdistusest ei ole võimalik aru saada, millised olid konkreetsed süüdistatavatele

etteheidetavad teod. S.K-le heidetakse ette seda, et ta jättis nõutavad kaevandamisload taotlemata ja saamata. Süüdistuses ei

täpsustata, millised nõutavad load jättis S.K taotlemata. Seetõttu ei saa kohus ise tuvastada, millised need load pidid olema.

Kuna loa saamine sõltub kaevandamisloa menetlemise tulemusest, siis ei ole süüdistusest võimalik aru saada, mida nõutava

loa saamata jäämisega S.K-le ette heidetakse. Lisaks sellele süüdistati S.K kaevandamislubadega määratud mäeeraldiste

piiridest väljumises. Kui süüdistatav jättis load taotlemata, siis ei saanud ta nende piire ületada. Süüdistusest ei nähtu, kui

palju, mis sügavusel ja millistes piirides tohtis välja antud lubadega kaevandada. Ei ole arusaadav, kuidas on tuvastatud

ebaseaduslikult kaevandatud dolokivi kogused. Arvandmeid ei ole kasutatud järjekindlalt, mistõttu süüdistuse väiteid ei ole

võimalik kontrollida. Tamme I maaüksuse osas märgib kohus, et S.K süüdistatakse sellel maaüksusel samal ajal

kasutusloata kaevandamises ja loa piiride ületamises. Selline süüdistus on ebakonkreetne ning kohtul puudub õigus ise

süüdistust täiendada või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist.

3. Maakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsiooni ringkonnakohtule, taotledes kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus. Prokurör leidis, et maakohtu otsuses puuduvad

põhjendused süüdistatavate õigeksmõistmise kohta, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni.

3.1. Maakohus ei analüüsinud sisuliselt seda, kas süüdistatavad panid neile süüksarvatud kuriteod toime, ning ei käsitlenud

ka kuriteoga keskkonnale tekitatud kahju suurust.

3.2. Prokurör ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et süüdistus on vastuoluline, ebakonkreetne ja süüdistusest ei ole

võimalik aru saada, millised konkreetsed teod S.K toime pani. Mõlemad süüdistatavad kinnitasid kohtuistungil, et said aru,

milles neid süüdistatakse. Ka kohtu jaoks, kes pidi kontrollima juba eelistungil KrMS § 268 p 2 kohaselt süüdistusakti

nõuetelevastavust, ei olnud kuni kohtuotsuse tegemiseni süüdistus vastuoluline või ebakonkreetne. Kohtuistungil ei

tekkinud ei kohtul ega teistel menetlusosalistel kordagi küsimust süüdistuse vastuolulisuse kohta.

3.3. Süüdistuses sisalduvate kuriteo tunnustele vastavate faktiliste asjaolude kirjeldus on piisavalt konkreetne ja selge, et

tagada kaitseõigust. Kohus on näinud vastuolu süüdistuse formuleeringus, et S.K jättis taotlemata ja saamata nõutavaid

kaevandamislubasid Keskkonnaministeeriumist ning teades, et G.E kaevandamisluba allpool toodud kohas ja ulatuses

puudub, andis korralduse kaevandamiseks. See süüdistuse osa ei ole vastuolus süüdistuse järgneva osaga, kus kirjeldatakse

seda, millal, kus ja millises mahus tegelikult kaevandati maavara kaevandamise loata, vaid on sellega loogiliselt seotud,

kuna süüdistuses kirjeldatud mahus kaevandamiseks luba G.E puudus ning selles kohas ja sellises mahus kaevandamiseks

polnud G.E luba Keskkonnaministeeriumist saanud. Süüdistuse kohaselt on tegu jätkuva kuriteoga ning dolokivi

kaevandamine toimus sisuliselt samas kohas ja samal viisil. Süüdistuses on märgitud kogu kaevandamisloata kaevandatud

dolokivi maht kuupmeetrites ja kogu selles ulatuses kaevandamiseks ka maavara kaevandamise luba puudus. Süüdistusest

on aru saada, et kogu süüdistuses märgitud kohas ja mahus dolokivi kaevandamine toimus maavara kaevandamise õiguseta,

mis on märgitud süüdistuses läbivalt erinevates lõikudes. Süüdistuses on viidatud ka MaaPS § 25 lg 1 sättele, mille kohaselt

tekib kaevandamise õigus maavara kaevandamise loa alusel. Maapõueseaduse § 2 p 11 kohaselt on mäeeraldis

kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa, seega hõlmab maavara kaevandamise luba

kaevandamist ainult kindlaksmääratud mäeeraldise piires. Seega ka mäeeraldise piiridest väljumine tähendab maavara

kaevandamist ilma loata ning mingit vastuolu sellega, et Tamme I maaüksusele polnud üldse maavara kaevandamise luba

väljastatud, ei ole. Samuti tuleb võtta arvesse, et sisuliselt oli tegemist ühe karjääriga ning süüdistuse kohaselt pandi

kuritegu toime jätkuva kuriteona, mistõttu vahetult loaga nr KMIN-034 kaevandada lubatud karjääri osa kõrval asetseva

Tamme I maaüksusel kaevandamisega kaasneb paratamatult ka nimetatud loaga määratud mäeeraldise piiridest väljumine.

3.4. Süüdistusest on ka selgelt aru saada, et Tamme I maaüksusele polnud kaevandamisluba üldse väljastatud ning seal

toimus maavara kaevandamine samuti maavara kaevandamise loata. Samuti on süüdistuses toodud konkreetselt välja, kui

palju kaevandati dolokivi Tamme I maaüksusel.

3.5. Kohus on süüdistusele ette heitnud, et selles pole täpselt välja toodud seda, kuidas on tuvastatud Kurevere II karjääris

vertikaalsuunaliselt 75754,08 m3 dolokivi kaevandamine. Kohus leidis, et süüdistuses peab olema konkreetselt näidatud,

kuidas on ilma loata kaevandatud dolokivi maht saadud. Prokuröri hinnangul ei tulene KarS § 363 lg 1 kuriteokoosseisust

üheselt, et süüdistuses tuleks kindlasti ära näidata konkreetne arvutuskäik, kuidas on ilma loata kaevandatud dolokivi maht

saadud ning kuidas ja kui suur keskkonnakahju on sellega tekitatud. Piisab ka sellest, kui süüdistuses on märgitud ära,

millal, kus ja kui palju on ilma loata maavara kaevandatud. Maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et KarS § 363 lg 1

puhul on tegemist formaalse kuriteoga. KarS § 363 lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse looduskasutusloata tegutsemise eest,

kui see luba oli nõutav, samuti loanõuete rikkumise eest. Kuna tegemist on formaalse kuriteoga, siis on kuriteokoosseis

täidetud juba siis, kui tuvastatakse see, et maavara kaevandaja tegutses looduskasutusloata. Kas kaevandamisega kaasnes

keskkonnale ka mingi konkreetne mõõdetav kahju, pole selle kuriteokoosseisu puhul isiku süüdimõistmise seisukohalt

määrava tähtsusega.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

4.1. Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröri hinnanguga, nagu puuduks maakohtu otsuses põhjendused. Kuna maakohus

leidis, et esitatud süüdistus on vastuoluline ja ebakonkreetne, siis ei pidanud ega saanudki ta hakata analüüsima süüteo

objektiivset koosseisu. Seetõttu ei ole asjakohane apellandi etteheide, et maakohus jättis analüüsimata, kas süüdistatavad

panid neile süüksarvatavad kuriteod toime, ning jättis käsitlemata kuriteoga keskkonnale tekitatud kahju suuruse.

4.2. Erinevalt apellandist leidis ringkonnakohus, et maakohus ei oleks saanud eelmenetluses või kohtuliku arutamise käigus

süüdistuse väidetavale vastuolulisusele ja ebakonkreetsusele reageerida. KrMS § 262 p 2 kohaselt võib kohtunik eelistungil

teha määruse süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks, kui see ei vasta KrMS § 154 nõuetele. Eelmenetluses ei saa aga

kohus anda süüdistusele õiguslikku hinnangut. Kuna S.K ja G.E kohta koostatud süüdistusakt vastas KrMS § 154

nõuetele, siis andis kohtunik nad kohtu alla. KrMS § 268 lg 2 kohaselt võib prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku

uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada, esitades muudatused ja täiendused kirjalikult kohtule ning teistele

kohtumenetluse pooltele. Kui süüdistuse muutmise või täiendamise tõttu osutub süüdistuse tekst või süüdistusakt

ebaülevaatlikuks, võib kohus omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel kohustada prokuröri esitama uut süüdistuse

tervikteksti või süüdistusakti. Käesolevas kriminaalasjas prokurör uut või muudetud süüdistust ei esitanud, mistõttu ei

saanud ka kohus kohustada prokuröri esitama uut süüdistuse tervikteksti või süüdistusakti. Oluline on, et kohus saab sedagi

teha vaid siis, kui süüdistuse tekst osutub muutmise tulemusel ebaülevaatlikuks. Seega ei saa kohus kohustada prokuröri

esitama uut süüdistust olukorras, kus süüdistus on ebakonkreetne või puudulik.

4.3. Puutuvalt S.K-le ja G.E-le esitatud süüdistusse, märkis ringkonnakohus, et KarS § 363 lg-s 1 sätestatud kuritegu on

koosseisutüübilt formaalne abstraktne ohudelikt, kuna koosseisupärane tegu asetab juba iseenesest õigushüve ohtu. Seega

ohu saabumine, ohtliku olukorra tekkimine või kahju tekkimine pole selle süüteokoosseisu jaoks oluline ja seega puudub

vajadus seda tõendada. Seetõttu nõustub prokurör kaitsja seisukohaga, et kuna KarS § 363 koosseis ei hõlma kahju

tekitamist, siis ei ole S.K ja G.E tegevusele karistusõigusliku hinnangu andmisel kahjul ja selle suuruse tuvastamisel

tähtsust. Kohtukolleegium leidis aga, et S.K-le esitatud süüdistus on tõepoolest vastuoluline ja arusaamatu, sest kui esmalt

süüdistatakse teda kaevandamislubade taotlemata jätmises, siis edasiselt heidetakse talle ette nii loata kaevandamist kui ka

loapiiride ületamist. Kuna kaevandamisloata kaevandamine ja kaevandamisloa nõuete rikkumine on KarS § 363 lg 1

objektiivses koosseisus sätestatud erinevad teod, siis ei ole esitatud süüdistusest võimalik aru saada, millist rikkumist S.K-le

ette heidetakse. Kaevandamisloa KMIN-034 kohaselt oli mäeeraldise pindala 9,66 ha ning loa KMIN-064 kohaselt 0,75

ha. Väljapoole neid piire toimunud kaevandamised on käsitletavad loa rikkumisena, mitte loata kaevandamisega. Esitatud

süüdistusest ei nähtu, kui palju on neid piire ületatud, sest süüdistus on keskendunud vaid kaevandatud dolokivi kogusele.

Välja antud lubadel olid mäeeraldise piirid määratud pinnamõõdus (hektarites) ning ära näidatud maavara varud ja

kaevandamise aastatoodang. Kaevandatud dolokivi kogusel on aga tähtsus eelkõige keskkonnale tekitatud kahju suuruse

kindlaksmääramisel.

4.4. KrMS § 14 lg 1 kohaselt täidavad kriminaalmenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsiooni ja kriminaalasja lahendamise

funktsiooni eri menetlussubjektid. Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada

kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära näidatud, ega muul viisil süüdistust

korrigeerida. Kohtu poolt kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule

esitatud süüdistuses kirjeldatud ning igasugune kohtupoolne süüdistuse sisustamine on keelatud. Kohtul ei ole ka

õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Olukord, kus kohus

esitaks prokurörile nõude või ka kõigest ettepaneku uue, kohtu hinnangul vettpidava süüdistuse esitamiseks, ei ole lisaks

KrMS § 14 lg-le 1 kooskõlas ka EIK art 6 lg-st 1 tuleneva kohtu erapooletuse nõudega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Lääne ringkonnaprokurör Indrek Kalda kassatsiooni Riigikohtule, taotledes maa- ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kassaatori hinnangul on

kohtud põhjendamatult lugenud G.E-le ja S.K-le esitatud süüdistuse ebakonkreetseks ning vastuoluliseks. Kassaator ei

nõustu kohtute hinnanguga, nagu ei oleks esitatud süüdistusest võimalik aru saada, mis on süüdistatavate vastutuse aluseks

olevad asjaolud. Kuna kohtud ei ole sisuliselt hinnanud, kas süüdistatavate tegevuses esines süüteokoosseis ja kas nad

tekitasid keskkonnakahju, on kohtuotsused KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkudes põhjendamata. Menetlusõiguse rikkumine on

viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Süüdistuses sisalduvate kuriteo tunnustele vastavate faktiliste asjaolude

kirjeldus on piisavalt konkreetne ja selge, et tagada kaitseõigust. Süüdistuses on selgelt välja toodud, et osaliselt jättis S.K

üldse kaevandamisloa taotlemata, osaliselt rikkus aga väljaantud lubade nõudeid. Kuna süüdistatavatele etteheidetava

käitumise puhul on tegemist formaalse kuriteoga, siis on kuriteokoosseis täidetud juba siis, kui tuvastatakse see, et isik, kes

maavara kaevandas, tegutses looduskasutusloata ning selle teoga mingi konkreetse kahju kaasnemine ei ole enam isiku

süüdimõistmise seisukohalt määrav.

6. Kaitsja esitas kassatsioonivastuse, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist.

Kassatsioonis sisuliselt korratakse apellatsiooni seisukohti, millele ringkonnakohus on juba hinnangu andnud. Kaitsja

arvates on S.K-le ja G.E-le esitatud süüdistus ebakonkreetne ja vastuoluline. Samuti nõustub ta kohtute hinnanguga, et

maakohus ei saanud asuda prokuröri juhendama selles, kuidas süüdistust paremini formuleerida. Arutatavas asjas on

väidetavalt kaevandatud väljaspool lubadega antud ala (nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas), samas ei ole süüdistuses

näidatud, kui palju mingis suunas on mäeeraldise piiri ületatud. Süüdistuses märgitakse üksnes väidetavalt loata kaevandatu

kogus ning seegi ei ole näidatud konkreetse kaevandamisloa põhiselt. Selleks, et süüteo toimepanemine oleks selge, peaks

konkreetse mäeeraldise piiri ületamine olema ilmselgelt ületanud võimaliku vea piiri. Süüdistusest ei nähtu aga, kui kaugele

horisontaalselt või kui sügavale vertikaalselt võis üldse kaevandada, ning samuti ei nähtu süüdistusest, et arvesse oleks

võetud mingitki aktsepteeritavat viga. Kaevandatud kogustest iseenesest ei saa kaitsja hinnangul mingeid järeldusi teha.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegiumi

hinnangul

tuleb

kassatsioon

rahuldada

ja

maa-

ning

ringkonnakohtu

otsus

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada.

8. Maakohus on asunud seisukohale, et S.K-le ja G.E-le esitatud süüdistus on vastuoluline ja konkretiseerimata, sest sellest

ei ole aru saada, millist tegevust või tegevusetust süüdistatavatele ette heidetakse. Süüdistusest ei selgu, millises osas toimus

ette heidetud kaevandamistegevus ilma loata ja millises osas küll loaga, kuid mäeeraldise piiridest väljudes. Süüdistusest ei

nähtu, kuidas on tuvastatud kaevandamisluba ületavalt kaevandatud maavara kogus ja kus täpselt on mäeeraldise piiridest

väljutud. Samuti ei selgu süüdistusest, millise koha ja koguse osas oli S.K teadmine, et tal puudub kaevandamisluba.

Ringkonnakohus ei ole omalt poolt maakohtu otsuse põhiosas süüdistuse puudulikkuse kohta toodud seisukohtadele midagi

olulist lisanud.

9. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et süüdistusaktis isikule tehtav etteheide peab olema keeleliselt arusaadav ja

vormistatud vastavalt keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Tuleb taunida praktikat formuleerida

süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid, sest see muudab

süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmeti mõistetavusi. Seetõttu

tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita

mõttekatkestusi (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 28). Arutatavas kriminaalasjas esitatud süüdistuses on kasutatud lausestust,

mis ei ole kooskõlas kirjakeele normiga, muutes süüdistuse teksti lugejale raskesti jälgitavaks. Sellegipoolest ei nõustu

kolleegium maakohtu otsuses S.K-le ja G.E-le esitatud süüdistuse kohta tehtud kriitikaga. S.K-le ja G.E-le on süüdistus

esitatud kokkuvõtlikult selles, et S.K, tegutsedes KarS § 14 lg 1 mõttes juhtivtöötajana juriidilise isiku (G.E) huvides,

korraldas kaevandamistöid väljaspool kaevandamislubadega (KMIN-034 ja KMIN-064) määratud mäeeraldiste piire.

Nende kaevandamislubadega määratud mäeeraldise piiridest väljaspool kaevandamiseks ta kaevandamisluba ei taotlenud

ega saanud. Väljaspool mäeeraldise piire kaevandati vertikaalsuunas sügavamale 148 800 m3 ja horisontaalsuunas

väljapoole 16 030 m3 dolokivi. Veel on süüdistuses täpsustatud, millisel ajavahemikul ja kuskohas konkreetsemalt

väljaspool mäeeraldist dolokivi kaevandati. Samuti on ära näidatud rikutud õigusnormid (MaaPS § 25 lg 1).

9.1. Maa- ja ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks ülaltoodud elemente sisaldav süüdistus vastuoluline ja segane, on

arusaamatu. Esmalt on kohtud asunud seisukohale, nagu oleks süüdistus vastuoluline põhjusel, et selles märgitu kohaselt

jättis S.K taotlemata nõutavad kaevandamisload ja andis siis korralduse kaevandamiseks. Mingit vastuolu ei esine. Fakt, et

S.K kaevandatud mahu jaoks kaevandamisluba ei taotlenud ega saanud, on oluline, hindamaks tema järgnevat, KarS § 363

lg 1 koosseisule vastavat käitumist. Kuriteokoosseisu ei realiseerinud S.K mitte lubade taotlemata jätmisega, vaid ilma loata

kaevandades.

9.2. Kohtud on asunud seisukohale, nagu süüdistataks S.K ja G.E osaliselt ilma loata kaevandamises ja osaliselt

kaevandamises küll loaga, kuid väljaspool mäeeraldise piire. Süüdistuse tekst niisugust seisukohta ei toeta. Nii S.K-le kui

G.E-le esitatud süüdistuse teises lõigus on sõnaselgelt märgitud, et prokuröri hinnangul puudus süüdistatavatel luba kogu

süüdistuses kirjeldatud kaevandamistegevuseks. Süüdistuse kolmandas lõigus on veelgi täpsustatud, et mäeeraldise piiridest

väljumise tõttu puudus süüdistatavatel kaevandamise õigus nii Kurevere II karjääris kui ka sellega külgneval maaüksusel

Tamme I. Ekslik on maakohtu arusaam (mida on omakorda korranud ringkonnakohus), nagu oleks süüdistuses mäeeraldise

piiridest väljunud kaevandamist käsitatud loanõuete rikkumisena, mitte loata kaevandamisena.

9.3. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, nagu peaks süüdistuses olema ära toodud

pikkusühikud, mille võrra on kaevandamisloaga mäeeraldise piiridest väljutud. Süüdistuses on märgitud, et mäeeraldise

piiridest väljuti vertikaalsuunas Kurevere II karjääris ja horisontaalsuunas Tamme I kinnistul. Nõudes, et süüdistuses peaks

täpsustama, kui mitu meetrit mingis suunas mäeeraldise piiridest väljuti, ei ole kohtud arvestanud süüdistuse sisuks oleva

kuriteo tõendamiseseme asjaoludega. Süüdistus on S.K-le esitatud KarS § 363 lg 1 ja G.E-le KarS § 363 lg 2 järgi

looduskasutusloata (kaevandamisloata) tegutsemise eest olukorras, kus luba oli nõutav. Osutatud süüteokoosseis on

deliktitüübilt formaalne, s.t koosseis ei hõlma tagajärge. Seega ei ole süüdistuse seisukohast tähtsust, kui mitu meetrit

mäeeraldise piiridest väljuti või kui palju maavara väljaspool mäeeraldise piire kaevandati. Süüdistusest peab nähtuma

etteheidetav tegu, loanõue ja asjaolu, et süüdistataval luba puudus. See, kui mitu meetrit mäeeraldise piiridest ühes või teises

suunas väljuti, on üksnes küsimus süüdistatavatele KarS § 363 järgi esitatud süüdistuse tõendatusest. Tuleb veel märkida, et

nii mäeeraldise piiridest Kurevere II karjääris vertikaalsuunas väljumise kui ka Tamme I kinnistul horisontaalsuunas

väljumise puhul on süüdistuses ära toodud väljaspool mäeeraldise piire kaevandatud dolokivi kogus. Mäeeraldise piiridest

väljaspool kaevandatud koguse tuvastamine on oluline eeskätt tsiviilhagi lahendamise, mitte aga koosseisu realiseerimise

seisukohast Seega on süüdistusest piisava konkreetsusega näha, kus ja millises ulatuses on mäeeraldise piiridest väljutud.

9.4. Ei saa nõustuda, et süüdistusest peaks nähtuma arvutuskäik üleliigselt kaevandatud koguse saamiseks. Süüdistus peab

sisaldama isikule ette heidetava käitumise faktilist kirjeldust ja etteheite õiguslikku sisu. Selles ei pea esitama arutluskäike,

millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist

hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi

süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses

endas (vt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19). Ka arutataval juhul tuleks see, millega ja kuidas on tõendatud või tõendamata

süüdistuses märgitud loata kaevandatud dolokivi maht, näidata kohtuotsuses.

10. Kaitsja esitas 3. septembril 2012 kriminaalkolleegiumile täiendavad seisukohad, milles väljendatakse arusaama, nagu

oleks KarS § 363 ja MaaPS§ 681 lg 1 omavahel üld- ja erinormi vahekorras. Kaitsja märgib, et MaaPS § 681 lg 1 sätestab

karistuse muu hulgas spetsiifiliselt maavara loata kasutamise eest, samuti loa nõudeid rikkudes toimuva maavara

kaevandamise eest. Samal ajal KarS § 363 näeb karistuse ette igasuguste looduskasutus- või saasteloata tegutsemise eest,

samuti nende loanõuete rikkumise eest. Mõlema koosseisu kohaselt järgneb vastutus teatud loodusvara kasutusloata

tegutsemise eest, kuid MaaPS § 681 lg 1 tegeleb spetsiifiliselt just maavara kaevandamisega ilma maavara

kaevandamisloata (mis on MaaPS-s sätestatud loa eriliik). Edasi märgib kaitsja, et kui KarS § 3 lg 5 alusel kohaldada

niisuguses olukorras KarS § 363, puuduks MaaPS §-l 681 igasugune väljund ning selle kohaldamine ei oleks praktikas

võimalik. Kuna aga ei saa eeldada, et seadusandja sätestas maapõueseaduses spetsiifiliselt maavara kaevandamise loata

tegutsemise eest vastutuse selliselt, et selle kohaldamine pole võimalik, tuleb leida tõlgendus, mis annab võimaluse MaaPS

§ 681 kohaldamiseks. Selliseks võimaluseks on sätte käsitlemine erinormina KarS § 363 suhtes.

11. Kaitsja arutluskäiguga tuleb osaliselt nõustuda.

11.1. Tõepoolest nähtub KarS § 363 lg 1 ja MaaPS § 681 lg 1 lugemisel, et nende koosseisude reguleerimisalad osaliselt

kattuvad. Nimelt näeb KarS § 363 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis ette vastutuse looduskasutusloa (sh selle alaliigiks oleva

kaevandamisloa) nõuete rikkumise eest. Samasisuline rikkumine on aga sätestatud MaaPS § 681 lg-s 1 väärteona. Kuna

KarS §-s 363 käsitletakse kõikvõimalikke looduskasutus- või saastelube, kuid MaaPS § 681 lg 1 räägib üksnes ühest

konkreetsest looduskasutusloa alaliigist - kaevandamisloast, siis tuleb MaaPS § 681 lg 1 pidada KarS § 363 lg 1 suhtes

erinormiks osas, milles kehtestatakse väärteovastutus kaevandamisloa nõuete rikkumise eest. Seega juhul, kui isikule

kriminaalmenetluses tehtava etteheite sisuks oleks kaevandamisloa nõuete rikkumine, tuleks tema tegu kvalifitseerida

üksnes MaaPS § 681 lg-s 1 või 2 sätestatud väärteona.

11.2. Erinevalt kaitsja poolt märgitust leiab kriminaalkolleegium, et S.K-le ja G.E-le esitatud süüdistuse puhul eelkirjeldatud

üld- ja erinormi vahekorda ei eksisteeri. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et MaaPS § 2 p-de 7 ja 8 sätestatust tulenevalt ei saa

maavara kasutamist ja selle kaevandamist lugeda samatähenduslikuks. MaaPS § 681 lg-s 1 on väärteona sätestatud küll

muu hulgas maavara loata kasutamine ja kaevandamisel loanõuete rikkumine, kuid mitte loata kaevandamine. Seega

kaevandamisloata kaevandamisel KarS § 363 rakendusala piirav erinorm puudub ja olukorras, kus süüdistatav on

kaevandanud ilma loata, on alati tegemist kuriteoga. MaaPS § 25 lg 1 kohaselt tekib maavara kaevandamise õigus

kaevandamisloa alusel. Sama seaduse § 35 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt kantakse kaevandamisloale muu hulgas mäeeraldise

asukoht ja suurus. MaaPS § 2 p-st 11 tulenevalt on mäeeraldis kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud

maapõue osa. Eelnevast tulenevalt kehtib kaevandamisluba üksnes konkreetse mäeeraldise piires ja kaevandamisel

väljaspool mäeeraldise piire kaevandamisluba puudub. Arutatavas asjas on aga S.K-le ja G.E-le süüdistuses ette heidetud

just kaevandamist mäeeraldise piiridest väljudes, seega ilma loata kaevandamist.

12. Kriminaalkolleegium leiab, et jättes S.K-le ja G.E-le esitatud süüdistusele sisulise hinnangu andmata, rikkusid maa- ja

ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mistõttu tuleb mõlemad otsused tühistada ja

saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtusse. Asja uuel arutamisel peab maakohus kontrollima süüdistatavate

käitumise vastavust neile etteheidetud süüteokoosseisule, järgides seejuures kolmeastmelisest deliktistruktuurist tulenevaid

tuvastamise nõudeid.

13. Väljaspool arutatava kriminaalasja menetluseset märgib kriminaalkolleegium obiter dictum´i korras veel järgnevat.

MaaPS § 681 lg 1 kohaselt karistatakse väärteo korras maavara või ülejäänud maapõue loata kasutamise eest, kui luba on

nõutav, ja loa nõudeid rikkudes või kaevandamisel loa nõudeid rikkudes või ehitiste püstitamisel, maaparandusel või

põllumajandustöödel ülejääva kaevise võõrandamise või kasutamise eest väljaspool kinnisasja Keskkonnaameti

nõusolekuta, või maavaravaru või loodusliku kivimi, setendi, vedeliku või gaasi, mis ei ole maavaravaruna arvele võetud,

sama isiku teisele kinnistule transportimise eest Keskkonnaameti nõusolekuta, või pealmaakaevandamisel eemaldatava

maavara katendi võõrandamise või väljaspool mäeeraldist kasutamise eest Keskkonnaameti nõusolekuta. Viidatud

koosseisu tähelepanelikul lugemisel ilmneb, et lauseosa „või kaevandamisel loa nõudeid rikkudes“ ei ole ülejäänud lausega

grammatiliselt korrektselt seostatud. Sellest tulenevalt võib esmapilgul jääda koosseisu lugedes arusaamatuks, mida

nimetatud lauseosaga mõeldud on: kas tegu on iseseisva koosseisualternatiiviga või seondub see mingil viisil eelnevate

koosseisualternatiividega. Põhiseaduse § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et

süütegu määratlev õigusnorm oleks selge ja üheselt mõistetav. Seadusandja poolt süüteokoosseisu grammatiliselt

ebakorrektne sõnastamine on seetõttu taunitav.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2 tühistab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu

7. novembri 2011. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2012. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kriminaalkolleegium rahuldab kassatsiooni.

15. Kaitsja on esitanud taotluse G.E poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulude, s.o 1 880,80 euro (sh

käibemaks), hüvitamiseks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega

tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kriminaalkolleegium märgib,

et ka olukorras, kus Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi prokuröri kassatsiooni alusel, tühistab maa- ja ringkonnakohtu

otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadab asja maakohtule uueks arutamiseks, tuleb süüdistatavale

hüvitada mõistliku suurusega menetluskulud, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel

kassatsioonimenetluses (vt nt RKKKo 3-1-1-36-12, p 24). Kolleegiumi hinnangul on kassatsioonimenetluses G.E poolt

kaitsjale makstud tasust mõistlik KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes 1372,80 eurot, mistõttu tuleb kaitsja taotlus rahuldada

osaliselt.

16. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi

tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust (vt RKKKo 3-1-1-99-11, p 9). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on

osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik ja selleks kulunud aeg põhjendatud. Küll aga on ülemäärane õigusabi eest

makstud tunnihind. Kaitsja taotlusele lisatud arvete kohaselt on õigusabi osutatud kokku 10,4 tundi, millest 8,6 tunni eest

on õigusabi tunnihinnaks olnud 160 eurot (lisandub käibemaks) ja 1,8 tunni eest 110 eurot (lisandub käibemaks).

Kolleegiumi hinnangul võib õigusabi tunnihinna mõistlikuks suuruseks lugeda 110 eurot, millele lisandub käibemaks.

Sellest tulenevalt tuleb G.E-le hüvitada kassatsioonimenetluses õigusabi eest makstud tasu 1144 eurot, millele lisandub

käibemaks.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi