3-3-4-2-12 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

ERIKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-4-2-12

Määruse kuupäev

3. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Ott Järvesaar, Lea Kivi, Indrek

Koolmeister ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Pädeva kohtu määramine Kuldar Kõivu avalduse

lahendamiseks seoses karistuse kandmise alguse aja

arvestamisega

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Halduskohtu 1. augusti 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-12-1359

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 28. juuni 2012. a määrus asjas nr 1-12-2606.

2. Saata asi lahendamiseks Tartu Maakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtusse saabus 28. juunil 2012 Kuldar Kõivu avaldus, milles paluti kohtul teavitada

Tartu Vanglat, millisest hetkest hakkas tema karistusaeg kulgema. Avalduse esitaja märkis, et Tartu

Maakohtu 9. aprilli 2012. a otsuse kriminaalasjas nr 1-12-2606 põhiosas esitatud kokkuleppe sisu

järgi hakkas karistuse kandmise aeg kulgema kokkuleppe sõlmimise päevast (20. märts 2012). Tartu

Vangla lähtub karistusaja kulgema hakkamise tuvastamisel aga kohtuotsuse kuulutamisest ehk

9. aprillist 2012. K. Kõiv palus maakohtul saata Tartu Vanglale õiend, millega kinnitatakse, et

K. Kõivu karistuse aja algus hakkas kulgema kokkuleppe sõlmimise päevast.

2. Tartu Maakohtu 28. juuni 2012. a kirjaga edastati K. Kõivu pöördumine maakohtu pädevuse

puudumise tõttu lahendamiseks Tartu Halduskohtule. Maakohtu kirjas märgiti, et kohtu menetluses ei

ole materjale K. Kõivu tingimisi ennetähtaegselt vabastamise otsustamiseks, mille raames tuleks

maakohtul kontrollida karistusseadustiku § 76 ja vangistusseaduse § 76 tähtaegu. Seetõttu puudub

maakohtul pädevus kinnipeetava pöördumise sisuliseks menetlemiseks ja haldusmenetlusse

sekkumiseks. Kirjas selgitati siiski avalduse esitajale, millisest hetkest tuleb karistuse kandmise aja

algust lugema hakata ning miks kohtuotsuse resolutsioonis ja sõlmitud kokkuleppe sisus märgitud

karistuse kandmise alguse hetk ei pruugi alati kokku langeda. Maakohus rõhutas, et kohtuotsusega ei

muudetud kokkulepitud karistuse pikkust.

3. Tartu Halduskohtu 1. augusti 2012. a määrusega edastati K. Kõivu avaldus pädeva kohtu

määramiseks Riigikohtu erikogule. Halduskohus asus seisukohale, et avalduse esitaja eesmärgiks on

kohtuotsuse täitmisel ilmnenud ebaselguse – karistusaja kulgema hakkamise hetk – lahendamine.

Pädevus selleks kuulub kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431 alusel maakohtule. Seetõttu

pole halduskohus pädev asja lahendama ning asi tuleb saata halduskohtumenetluse seadustiku § 121

lg 3 alusel pädeva kohtu määramiseks Riigikohtu erikogule.

ERIKOGU SEISUKOHT

4. Erikogu hinnangul nähtub maakohtule esitatud avalduse sisust taotlus lahendada kohtulahendi

täitmisel ilmnenud ebaselgus. Avalduses märgitust on tuvastatav ka ebaselguse sisu ja võimalik

allikas. Kohtulahendi täitmisel tingis väidetava ebaselguse kohtuotsuse resolutsiooni ja kohtuotsuse

põhjendavas osas esitatud kokkuleppe sõnastuslik erinevus. Seetõttu on kinnipeetav ja Tartu Vangla

erineval seisukohal karistuse kandmise aja alguse suhtes. Avalduse esitaja tahe on suunatud sellele, et

kohus selgitaks, millisest hetkest hakkas Tartu Maakohtu 9. aprilli 2012. a kohtuotsusega

kriminaalasjas nr 1-12-2606 talle määratud vanglakaristuse kandmise aeg kulgema, kas kokkuleppe

sõlmimise päevast või kohtuotsuse resolutsioonis märgitult kohtulahendi kuulutamisest alates.

5. Karistuse kandmise alguse hetk omab tähtsust esmalt karistuse täitmisele pööramisel, mis on

kriminaalmenetluse instituut, kuid ebaselgusega nimetatud küsimuses võib kaasneda küsitavusi ka

vangistuse täideviimise ajal, näiteks vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise tähtaja

arvutamisel. Vaidluse all olev küsimus puudutab kohtulahendi sisu selgitamist. Selle käigus ei sekku

lahendi teinud kohus või kohtulahendit täimisele pöörav maakohtu täitmiskohtunik haldusmenetlusse.

6. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et avalduse läbivaatamiseks on pädev halduskohus, peaks

halduskohus avalduse lahendamisel andma hinnangu ka maakohtu otsusele ja selles märgitut

vajadusel tõlgendama. Erikogu ei pea sellist lähenemist menetlusseadustikega kooskõlas olevaks ega

otstarbekaks. KrMS § 431 sätestab, et KrMS §-des 424–428¹ ja 430 reguleerimata küsimused ning

muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või

kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Kuna vastav erikord puudub,

tuleneb maakohtu pädevus kohtulahendi täitmisega seonduva küsimuse lahendamiseks KrMS §-st

431. Kohtule esitatud avaldus tuleb omakorda KrMS § 432 lg 1 kohaselt lahendada määrusega.

Eelnevast lähtuvalt on erikogu seisukohal, et vaidlusaluse avalduse läbivaatamiseks on pädev

maakohus.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 711 lg 3 kohaselt tühistab Riigikohtu erikogu pädeva

kohtu määramisel selle kohtu määruse, milles pädevaks kohtuks tunnistatud kohus leidis, et asi ei

kuulu tema pädevusse, ja saadab asja lahendamiseks tühistatud määruse teinud kohtule. Praeguses

asjas on Tartu Maakohus keeldunud avalduse lahendamisest ja saatnud selle lahendamiseks Tartu

Halduskohtule kirjaga. Riigikohus on senises praktikas käsitanud määrusena ka kohtudokumente (sh

kirju), mis pole küll vormistatud nõutavas vormis, kuid vastavad sisult määrusele (vt Riigikohtu

erikogu 4. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-3-4-2-10, p 10). Erikogu peab võimalikuks ka

praeguses asjas käsitada Tartu Maakohtu 28. juuni 2012. a kirja määrusena.

8. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes TsMS § 711 lg-st 3 tühistab erikogu Tartu Maakohtu 28. juuni

2012. a määruse ja saadab asja lahendamiseks samale kohtule.

Märt Rask, Ott Järvesaar, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving