3-2-1-102-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Gennadi Timbergi hagi Aleksander Lõhmuse vastu

19 173 euro 49 sendi (300 000 krooni) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-

10-5852

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksander Lõhmuse kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

21 559 eurot 84 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Gennadi Timberg (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaat Peeter Viirsalu ja vandeadvokaat Paul Varul

Kostja Aleksander Lõhmus (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Villu Otsmann

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2012. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-10-5852

muutmata, kuid muuta selle otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Aleksander Lõhmuse kassatsioonkaebuselt 29. veebruaril 2012 tasutud kautsjon

191 (ükssada üheksakümmend üks) eurot 73 senti ja 7. märtsil 2012 juurde makstud kautsjon

23 (kakskümmend kolm) eurot 87 senti riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aleksander Lõhmuse kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gennadi Timberg (hageja) esitas Aleksander Lõhmuse (kostja) vastu 5. veebruaril 2010 Tartu

Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 300 000 krooni (19 173 eurot

49 senti) ja viivise.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja OÜ New Industry üks osanikest ja nõukogu esimees. 2007 uurisid

äriühingu osanikud pangalt laenu saamise võimalusi. Pank seadis laenu saamise tingimuseks

osakapitali suurendamise 40 000 kroonilt 1 500 000 kroonini. 5. veebruaril 2007 toimus osaühingu

osanike koosolek, kus otsustati suurendada osaühingu osakapital 1 500 000 kroonini ja muuta

vastavalt põhikirja. Koosolekul osales ka kostja. Iga osanik, sh kostja, pidi tegema 300 000 krooni

suuruse sissemakse. Lepiti kokku, et kõigi osanike eest teeb sissemakse hageja ja teised osanikud

maksavad neile langeva osa hagejale tagasi.

5. veebruaril 2007 esitati äriregistrile koosoleku protokoll ning uus põhikiri, mille kohaselt oli

osakapitali miinimumsuurus 1 500 000 krooni. 6. veebruaril 2007 võttis hageja sissemakse

tegemiseks Helto Grupp OÜ-lt 1 500 000 krooni laenu ja tema kinnistule seati laenuandja kasuks

hüpoteek. Hüpoteegi seadmise notariaalse lepingu sõlmimise juures viibisid kõik osanikud, sh kostja.

Seega pidi kostja olema teadlik, milleks laen võeti. 7. veebruaril 2007 tegi hageja osakapitali

suurendamiseks sissemakse 1 500 000 krooni. 26. veebruaril 2007 esitati parandatud koosoleku

protokoll koos osanike allkirjadega, sh kostja allkirjaga. Äriregistri kohaselt on kostja OÜ New

Industry 300 000 krooni suuruse osa omanik.

Osaniku tahteavaldus osakapitali suurendamiseks võib olla tehtud ka konkludentselt. Tunnistajate

ütlustega on tõendatud, et kostja allkirjastas osanike 5. veebruari 2007. a üldkoosoleku protokolli ja

põhikirja. Kostja oli nõus, et osakapitali suurendatakse, iga osa suuruseks on 300 000 krooni, teiste

osanike eest teeb sissemakse hageja ning hagejale tuleb teiste osanike osade eest tehtud sissemaksed

hüvitada. Kokkulepet tõendab ka kostja käitumine. Kostja koormas 12. veebruaril 2007 415 425 euro

suuruse hüpoteegiga oma kinnisasja OÜ New Industry 12. veebruari 2007. a laenulepingust

tulenevate kohustuste tagamiseks ning andis koos teistega 9267 euro 19 sendi (145 000 krooni)

suuruse solidaarkäenduse OÜ New Industry 26. juuli 2007. a laenu tagamiseks. Pooled ei leppinud

kokku, et kostja ei pea hagejale sissemakset hüvitama.

Juhul kui poolte vahel ei ole lepingulist suhet, tuleb nõue rahuldada käsundita asjaajamise sätete

alusel, sest hageja, tasudes kostja eest osakapitali suurendamise osamakse 300 000 krooni, ajas

võõrast asja. Samuti ei olnud asjaajamiseks õiguslikku alust. Hageja tegutses kostja eest sissemakset

tehes tahtlikult eesmärgiga kostjat soodustada. Kui hageja ei oleks kostja eest sissemakset teinud,

oleks äriühing võinud kostja vastu esitada rahalisi nõudeid. Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja

tasus tema eest sissemakse ja ta on 300 000 krooni suuruse osa omanikuna registrisse kantud. Kostja

on allkirjastanud põhikirja, mille kohaselt on osakapitali miinimumsuurus 1 500 000 krooni.

Lähtudes eeltoodust, tuleb eeldada, et kostja on oma kaudse tahteavaldusega väljendanud nõusolekut

käsundita asjaajamiseks. Lisaks oli sissemakse tasumine kostja objektiivsetes huvides, sest sellega

välditi tema vastu viivise- ja võimaliku kahjunõude esitamist. Samuti sai kostja seeläbi OÜ New

Industry 300 000 krooni suuruse osa omanikuks.

Kostja ei ole hagejale 300 000 krooni tasunud. Mõistlik aeg sissemakse hüvitamiseks oli kolm kuud.

Seega muutus hageja nõue kolme kuu möödudes sissenõutavaks ja hagejal on õigus arvestada viivist

alates 7. maist 2007.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja ei viibinud osanike 5. veebruari 2007. a koosolekul. Koosolekul ei otsustatud selle üle, et

kostja teeb sissemakse 300 000 krooni suuruse osa omanikuks saamiseks. OÜ New Industry ja kostja

ei ole leppinud kokku, et osa nimiväärtust suurendatakse. Äriregistri kannetel iga osaniku osa suuruse

kohta ei ole õiguslikku tähendust. Puudub nõuetekohane osakapitali suurendamise otsus või

dokument sellise otsuse tõendamiseks. Kostja pole allkirjastanud ühtegi sellist dokumenti ka pärast

nimetatud kokkusaamist. 5. veebruari 2007. a protokollil ja põhikirjal ei ole kostja allkirja ning

protokollis toodud otsus ei kajasta uute osade omandamist ega nende eest sissemakse tegemist.

Allkirjastamine ei saanud toimuda tunnistajate kirjeldatud viisil.

Kostja ei olnud teadlik, et hageja võttis OÜ-lt Helto Grupp laenu ja seadis oma kinnistule hüpoteegi

laenu tagamiseks.

Ebaehtsates dokumentides ja äriregistris kajastatud osa omandamine kostja nimele rahalise

sissemakse eest on tühine, sest osaühingu otsus ei ole seadusega kooskõlas. Otsuse alusel ei ole

tehtud äriregistrisse kannet osanike osade suuruse kohta. Kanne on üksnes osakapitali suuruse kohta.

Pooltel ei olnud kokkulepet sissemakse tegemiseks kostja osa eest ega raha tagastamiseks. Samuti ei

ole pooled sõlminud märkimislepingut, millest oleks näha, et kostja nõustus tasuma talle langeva osa

osakapitali suurendamisel. Kostja ei ole käitunud 300 000 kroonise nimiväärtusega osa omanikuna, ta

saab olla käitunud üksnes 8000-kroonise nimiväärtusega osa omanikuna. Kostja seadis OÜ New

Industry laenu tagatiseks enda eluasemele hüpoteegi.

Käsundita asjaajamise eeldused ei ole täidetud. Kostja ei ole asjaajamist heaks kiitnud, asjaajamine ei

vasta tema huvile ega tegelikule või eeldatavale tahtele. Hageja ei andnud kostjale võimalust

väidetavalt tema nimel toimetatud asjaajamisest keelduda, seega on hageja pahauskne õigustamatu

käsundita asjaajaja ja tal ei ole hüvitisenõuet.

Hageja ei näidanud oma käitumisega kahe ja poole aasta jooksul, et tegi sissemakse ka kostja eest ja

tal on kostja vastu nõudeid. Seega on hageja nõuded vastuolus hea usu põhimõttega.

3. Tartu Maakohus rahuldas 15. juuli 2011 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 18 662 eurot 20 senti ning 15. juuli 2011. a seisuga viivise 2897 eurot 64 senti ja sealt

edasi kuni põhivõla tasumiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohus jättis 10% poolte menetluskuludest hageja kanda ja 90% kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitati 8. veebruaril 2007 Tartu Maakohtu registriosakonda

OÜ New Industry osanike 5. veebruari 2007. a koosoleku protokoll, mille olid allkirjastanud

koosoleku juhatajana M. Sahharnõi ja protokollijana J. Timberg ning millega otsustati suurendada

osaühingu osakapital 1 500 000 kroonini. Protokolli kantud osanike nimekirjal ega protokollil ei ole

kostja allkirja, otsus ei sisalda osade uusi nimiväärtusi ega osa eest tasumise korda. Kohtunikuabi

tuvastas dokumendis puudused ja määras puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Hageja on esitanud

hagiavalduse lisana teise variandi osanike 5. veebruari 2007. a koosoleku protokollist, mis esitati

registriosakonda 26. veebruaril 2007. Sellel on osanike nimekirjas kostja nime juurde käsitsi

kirjutatud 300 000 krooni ning protokolli lõppu on lisatud kostja nimi ja allkiri. Kostja vaidlustab

nimetatud dokumentide ja enda allkirja ehtsuse.

8. detsembri 2010. a ekspertiisiakti nr DK-0178-10/3692 kohaselt ei ole võimalik määrata, kas

osanike 5. veebruari 2007. a koosoleku protokolli ja osaühingu põhikirja on allkirjastanud kostja.

22. veebruari 2011. a ekspertiisiakti nr DK-0006-11/101 kohaselt ei ole kostja nimetatud dokumente

tõenäoliselt allkirjastanud.

Asjas ei ole tõendatud, et osanike koosolek toimus just protokollis märgitud kuupäeval,

s.o 5. veebruaril 2007. Hageja soovis seda asjaolu tõendada enda vande all antud seletuse ja

tunnistajate M. Sahharnõi, J. Timbergi ja J. Reinomäe ütlustega. Tunnistaja J. Reinomägi ei osanud

öelda osakapitali suurendamise otsustamise koosoleku täpset aega. Tema väitel arutati seda küsimust

igal pool ja võib-olla ta viibis ka formaalse lõpplahendi juures. Ainsana kinnitab koosoleku

toimumist 5. veebruaril 2007 osaühingu juhatuse liige J. Timberg, kes on hageja poeg. Hageja ise

andis vande all ütlusi, et osakapitali suurendamine otsustati jaanuaris 2007, täpset kuupäeva ei

mäleta. Ka teine juhatuse liige M. Sahharnõi, ei mäleta otsuse tegemise täpset kuupäeva. Seega ei ole

kohtul olemasolevate tõendite alusel võimalik vastuvaidlematult tuvastada, millal toimus osanike

koosolek, millel otsustati põhikirja muutmine ja osakapitali suurendamine. Tunnistajate J. Timbergi ja

M. Sahharnõi ütlusi kostjalt allkirja võtmise fakti ja viisi osas ei saa pidada usaldusväärseks.

Tunnistajate J. Timbergi ja M. Sahharnõi ütlused ei ole kooskõlas teiste ja usaldusväärsemate

tõenditega, eelkõige käekirja ekspertiisi aktidega. Asjas pole tõendatud, et protokolli ja põhikirja on

A. Lõhmuse nimel allkirjastanud A. Lõhmus, ja seega on seda teinud tema nimelt mõni teine isik.

Vaatamata sellele, et kostja ei ole protokollis isiklikult oma tahet osakapitali suurendamiseks

avaldanud, ei saa osakapitali suurendamise otsuse tühisusele tugineda, kuna selle otsuse alusel on

tehtud osakapitali suurendamise kanne äriregistrisse ja kande tegemisest on möödunud kaks aastat

(ÄS § 1771 lg 3). ÄS § 1771 lg-s 3 sätestatud lühendatud tähtaeg, tuginemaks osakapitali

suurendamise otsuse tühisusele, kehtib sõltumata võimalikust tühisuse alusest, st ka siis, kui oleks

rikutud koosoleku kokkukutsumise korda. Samuti kehtib nimetatud tähtaeg kogu osakapitali

suurendamise otsuse (ÄS § 1921) sisu osas.

Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-97-10 kohaselt kujutab osakapitali suurendamise otsus (ÄS § 1921) endast

osaühingu tahteavaldust ehk ettepanekut teha pakkumus osakapitali suurendamiseks osakapitali

suurendamise otsuses ettenähtud tingimustel. Isiku ettepanek osa märkida on ofert ja osaühingu

nõustumine sellega aktsept. Selle tulemusena tekib ühingu ja isiku vahel märkimisleping. Osaühingu

ettepaneku peale teha pakkumus osakapitali suurendamiseks oli kostjal õigus teha ettepanek osa

märkida, mida saaks pidada oferdiks.

Kostja on teinud OÜ-le New Industry märkimisettepaneku esindaja vahendusel ja saavutanud

osaühinguga kokkuleppe osa nimiväärtuse suurendamiseks 300 000 kroonini. Asja materjalidest ei

nähtu, et kostja oleks teist isikut volitanud enda nimel osanikuna tegutsema, kuid samas on keegi

(ilmselt osaühingu juhatuse liikmed) ilma selleks õigust omamata teinud 26. veebruaril 2007

registripidajale esitatud dokumendis kostja nimel kirjaliku ettepaneku märkida endale suurendatud

osalus võrdselt teiste osanikega. Tegemist on võõra nime all tegutsemisega, millega sooviti kaasa

tuua õigusi ja kohustusi just kostjale ja millele kohaldub esindusõiguse regulatsioon.

Kostja selgitused tema kui osaniku huvide ja eesmärkide kohta 2007. a alguses on vastuolulised.

Kostja selgitused selle kohta, et ta ei soovinud osaleda osakapitali suurendamisel võrdselt teiste

osanikega on vastuolus tema käitumisega osaniku ja nõukogu esimehena. Osakapital oli enne selle

suurendamist 40 000 krooni, mis jagunes võrdselt viie osaniku vahel, ja kostja osa nimiväärtus oli

8000 krooni. Kui kostja ei oleks soovinud oma osa suurenemist võrdselt teistega, oleks tema osa

suuruseks jäänud 8000 krooni 1 500 000 krooni suurusest osakapitalist ehk 0,53%. Nimetatud osaluse

juures ei oleks kostja saavutanud osanikuna oma soovitud eesmärki, s.o saada osaühingust

pensionilisa. Samuti ei oleks võimalik rääkida investeeringutest, mida kostja soovis 2007. a juulis

täiendavalt veel käendust andes päästa. Nii väikese osaluse korral puuduks mõistlik põhjendus, miks

kostja nõustus tagama osaühingu laenu, seades talle kuuluvale varale 2 000 000 krooni suuruse

hüpoteegi. Kostja on oma käitumisega hüpoteegi seadmise ajal, mil ta oli enda kinnituse kohaselt

juba teadlik osakapitali suurendamisest, ja edasise käitumisega tõendanud, et ta kiitis kaudsete

tahteavaldustega heaks enda osa suurenemise võrdselt teiste osanikega. Seega on kostja kiitnud heaks

esindusõiguseta tegutsemise tema nimel osa märkimisel. Kostja ei ole käitunud alates 2007. a

veebruarist 8000-kroonise nimiväärtusega osa omanikuna. Kostja soovis säilitada oma võrdset

positsiooni osanikuna võrreldes teiste osanikega ja kasutada osaniku eesõigust osakapitali

suurendamise korral omandada väljalastavaid osi võrdeliselt oma osaga (ÄS § 193 lg 1). Osakapitali

suurendamise otsusega ei olnud ette nähtud teisiti.

Hageja tasus mh kostja osa suurenemise eest. Hageja lootis tasutud 1 500 000 krooni tagasi saada

osaühingu kasumi arvel. Kostja on väitnud, et temal oleks vajalik raha, s.o 300 000 krooni olemas

olnud, ja seda väidet ei ole hageja vaidlustanud. Seega oleks olnud ebamõistlik, et hageja oleks

võtnud kostja eest osakapitali tasumiseks laenu, mille kostja oleks pidanud hagejale kolme kuu pärast

tagasi maksma. See, et hageja võttis laenu, et tasuda osakapitali suurendamisel ka teiste osanike eest,

viitab asjaolule, et teistel osanikel oli hagejaga kokkulepe, et kohe ei pea teised osanikud osakapitali

sisse maksma ja seda teeb nende eest hageja.

Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid sõlminud kehtiva kokkuleppe osakapitali

suurendamiseks tasutud raha tagastamise aja ja viisi kohta. Seega ei saa kohus hagi rahuldada

VÕS § 108 lg 1 alusel. Samas ei ole kostja ka tõendanud, et ta ei pea tema eest tasutut hagejale

tagastama.

Hageja on teinud teo teise isiku (kostja) kasuks, kui tasus osaühingule kostja osa eest. Kostja oli

osakapitali suurendamisest ja selle eest tasumisest teadlik ja ta soovis ka edaspidi säilitada teiste

osanikega võrdset osalust. Seega on ta asjaajamise heaks kiitnud ja see vastas tema huvidele ning

tegelikule või eeldatavale tahtele. Kostja sai teada, et hageja on osakapitali eest tasumise korraldanud

ja oli sellega nõus ja ei vaielnud sellele vastu, seega ta on hageja tegevuse vähemalt kaudse

tahteavaldusega heaks kiitnud. Seda, et hageja on teda asjaajamisele asumisest teavitanud, on kostja

ise kohtule kinnitanud. Kostja käitumine näitas, et ta ei soovinud hageja asjaajamisest keelduda,

hageja arvestas kostja tahtega ja ajas asja kostja huvides. Hageja ei ajanud oma asja, mida tõendab

osanike nimekiri. Ka osakapitali suurendamise otsus ei sätestanud osaniku eesõiguse kohta võrreldes

ÄS § 193 lg-ga 1 erikorda. Samuti ei ole kostja keeldunud osaniku eesõiguse kasutamisest, mis oleks

andnud ÄS § 193 lg 2 alusel teistele osanikele täiendavaid õigusi uute osade omandamisel.

Maksekorralduse selgituste lahtri kirje ei saa olla siin määrava tähtsusega. Kostja ei ole tõendanud

hageja väidetavat pahausksust asja ajamisel. Hageja õiguste teostamine tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 138 lg 2 nõuet rikkudes ei ole tõendatud. Seega tuleb hagi VÕS § 1018 lg 1 p-de 1

ja 2 ning § 1023 lg 1 alusel rahuldada.

Osaühingu osakapital oli alguses 40 000 krooni ja seda suurendati 1 500 000 kroonini, seega tuli

osakapitali suurendamiseks teha sissemakseid kokku 1 460 000 krooni, mitte aga 1 500 000 krooni,

nagu on tasunud hageja. Kostjale langev osa oleks seega mitte 300 000 krooni, vaid 292 000 krooni

(18 662 eurot 20 senti). Hageja oli õigustatud kostja asju ajades tasuma osaühingule 292 000 krooni,

mistõttu tuleb hageja põhinõue üksnes selles ulatuses rahuldada.

Asjas ei ole millegagi tõendatud hagiavalduses esitatud väide, et mõistlik aeg kohustuse täitmiseks

oleks olnud kolm kuud osamakse tasumisest ehk et kostja kohustus muutus sissenõutavaks 7. märtsil

2007. Asjas on tuvastatud nii hageja enda avaldustega kui ka tunnistaja J. Reinomäe ütlustega, et

tagasimaksmises jäigalt kokku ei lepitud, hageja pidi saama kostja eest tasutu tagasi eelduslikult

osaühingu kasumi arvel. Asudes kostja asju ajama ja tema eest osamakset tasuma, ei olnud hagejal

täpselt teada, millal tal on võimalik kostja eest tasutu osaühingu kasumi arvel tagasi saada. Seega ei

ole põhjendatud hageja viivisenõue kostja vastu alates 7. maist 2007. OÜ New Industry pankrot

kuulutati välja 12. mail 2008 ja sellest ajast pidi olema osanikel, sh pooltel, selge ka asjaolu, et neil ei

ole võimalik kasumit saada. Hageja esitas kostjale nõudekirja võlakohustuse täitmiseks 23. juulil

2009 ja palus kohustuse täita hiljemalt 6. augustil 2009. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks

7. augustil 2009 ja sellest päevast on hagejal võimalik nõuda kostjalt 292 000 kroonilt (18 662 eurolt

20 sendilt) viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kokku on põhjendatud kostjalt välja mõista

ajavahemiku eest kuni kohtuotsuse tegemiseni 2897 eurot 64 senti viivist.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi

rahuldas, ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning jätta

menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 30. jaanuari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et ei nõustu kostja väitega, et kohtu hinnang

on üllatuslik, kuna hageja ei ole oma nõudes tuginenud asjaolule, et registripidajale dokumentide

esitamisel oli tegemist võõra nime all tegutsemisega, millega sooviti kaasa tuua õigusi ja kohustusi

kostjale. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega.

TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud

järeldused. Maakohus ei ole otsuse tegemisel tuginenud asjaolule, millele hageja ei ole viidanud.

Hageja väitis läbivalt maakohtu menetluses, et kostja oli teadlik tema osa suurendamisest ning oli

sellega nõus. Samuti väitis hageja, et kostja nõusolek tema osa suurendamiseks sai olla antud ka

konkludentselt. Maakohus hindas kõiki poolte esitatud asjaolusid ning tuvastas TsMS § 436 lg 7

ja § 442 lg 8 järgi õigesti, et kostja tegi OÜ-le New Industry märkimisettepaneku esindaja kaudu ja

saavutas kokkuleppe oma osa nimiväärtuse suurendamiseks. Maakohus tuvastas põhjendatult, et

kostja kiitis oma osaluse suurendamise heaks ja käitus alates 2007. a veebruarist 300 000 krooni

suuruse osa omanikuna.

Õige on maakohtu seisukoht, et kostja nimel on tehtud kirjalik ettepanek märkida osa 26. veebruaril

2007 registripidajale esitatud 5. veebruari 2007. a koosoleku protokollis, kus oli kostja suurendatud

osalus märgitud võrdselt teiste osanikega. Kostja vastuväited selles osas ei ole põhjendatud.

26. veebruaril 2007 registripidajale esitatud osanike koosoleku protokoll sisaldab ÄS § 1921 kohast

osakapitali suurendamise otsust, milles on muu hulgas märgitud osanike nimed ning igaühe osa

nimiväärtus. ÄS § 196 lg 1 järgi esitatakse äriregistrile avaldus osakapitali suurendamise

äriregistrisse kandmiseks siis, kui osakapital on täielikult sisse makstud.

Nähtuvalt asja materjalidest oli osakapital sisse makstud 7. veebruaril 2007. Seega, kuigi osakapitali

suurendamise otsuse tegemise kuupäev on vaieldav, saab eeldada, et otsus oli tehtud enne

7. veebruari 2007, s.o enne osakapitali sissemakse tegemist. Kostja nimel esindusõiguseta tehtud

tehing, s.o kostja ettepanek osaühingule märkida suurendatud osa nimiväärtus, on tehtud enne

7. veebruari 2007 ning avalduse esitamisega äriregistrile on osaühing aktseptinud kostja oferdi.

Maakohus järeldas õigesti, et kostja on osa märkimise heaks kiitnud ning seetõttu on tegemist

TsÜS § 129 lg 1 mõttes kehtiva tehinguga. Väär on kostja väide, et TsÜS § 129 lg 6 järgi vajas

heakskiit kirjalikku vormi. Asjakohane ei ole kostja viide ÄS § 170 lg-le 3, mille kohaselt võib

osanik osaleda koosolekul isiklikult või esindaja vahendusel, kelle esindusõiguse olemasolu on

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis dokumendiga tõendatud. Osa märkimisleping ei teki

osanike koosoleku otsuse vastuvõtmisega. Lepingu sõlmivad ühing ja isik. Sellisel juhul ei kohaldu

ÄS § 170 lg 3. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on oma käitumisega heaks kiitnud talle kuuluva

osaühingu osa nimiväärtuse suurendamise (ja sellega kaasnevad õigused ja kohustused).

Iseenesest õige on apellandi väide, et ÄS § 1921 p 4 järgi peavad tasumise tingimused olema ette

nähtud osakapitali suurendamise otsuses, kuid praeguses asjas ei sisaldanud otsus tasumise aega ja

kohta. Samas ei ole selline puudujääk osakapitali suurendamise otsuses maakohtu otsuse tühistamise

aluseks ega kinnita kostja väidet, et tal ei tekkinud kohustust tasuda. Osa märkimisega sõlmis kostja

lepingu osaühinguga ning tal on kohustus tasuda omandatud osa eest.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei saa tugineda osakapitali suurendamise otsuse tühisusele, kuna

selle otsuse alusel on tehtud kanne osakapitali suurendamise kohta ja kande tegemisest on möödunud

kaks aastat (ÄS § 1771 lg 3). Samuti on õige maakohtu seisukoht, et ÄS § 1771 lg-s 3 sätestatu kehtib

kogu osakapitali suurendamise otsuse sisu kohta ja sõltumata võimalikust tühisuse alusest.

Iseenesest õige on kostja väide, et ainuüksi osakapitali suurendamise otsus ja selle alusel kande

tegemine registrisse ei tõenda osa omandi tekkimist osanikul. Praeguses asjas aga tuvastas maakohus

kostja tahte suurendatud osa omandamiseks ning osa omandamise.

Maakohus rahuldas õigesti hagi käsundita asjaajamise sätete alusel ning ükski apellatsioonkaebuse

väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hageja on kostja osa eest sissemakse

tasumisega teinud teo kostja kasuks ning tegutsenud õigustatud käsundita asjaajajana VÕS § 1018

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Asjas on tõendatud, et kostja oli teadlik osakapitali suurendamisest ja sellest, et

hageja tasus selle eest. Samuti oli hageja kostjat asjaajamisele asumisest teavitanud.

Asjas ei tule kohaldada VÕS § 1022 lg-t 4, mille kohaselt vastutab käsundita asjaajaja igasuguse

asjaajamise tõttu soodustatule tekitatud kahju eest, kui käsundita asjaajaja teadis või pidi teadma, et

asjaajamine ei vasta soodustatu tahtele ja see tahe ei olnud vastuolus avalike huvide ega seadusega.

Praeguses asjas ei ole tõendatud hageja pahausksus asjaajamisele asudes.

Väär on kostja väide, et hagejal ei ole kostja vastu nõuet, kuna VÕS § 1023 lg 3 kohaselt ei olnud

hagejal asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist. Asjas ei ole esitatud

asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada VÕS § 1023 lg-t 3. Maakohus tuvastas, et hagejal ja kostjal

ei olnud tagasimaksmise kohta jäika kokkulepet, kuid kohus ei ole tuvastanud, et hagejal ei olnud

asjaajamisele asudes kavatsust nõuda kostjalt kulude hüvitamist. Asjaolu, et hageja võis pidada

võimalikuks kulutuste hüvitamist OÜ New Industry kasumi arvel, ei tähenda, et kostja oleks

vabanenud oma kohustusest hageja vastu olukorras, kus OÜ-s New Industry kasumit ei tekigi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldavas osas

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei võtnud kostja osa eest tasumise kohustust, sh ei saanud

märkimislepingu sõlmimine toimuda volituseta esinduse kaudu. Isikut ei saa esindada pärast tehingu

tegemist. Asjas on aga tuvastatud, et tehing tehti enne 7. veebruari 2007, kuid 8. veebruaril 2007

registripidajale esitatud protokoll kostja tahteavaldusi ei sisaldanud, millele juhtis tähelepanu ka

kohtunikuabi oma 12. veebruari 2007. a määruses. Protokolli teine variant esitati registripidajale

26. veebruaril 2007 ning selle lõppu on lisatud kostja nimi ja allkiri ning käsitsi kirjutatud juurde

300 000. Seega ei toimunud märkimist enne 12. veebruari 2012, st väidetav esindamine pidi toimuma

pärast väidetava märkimistehingu tegemist ja täitmist. Ringkonnakohtu otsus märkimistehingu ja

esindamise osas vastuoluline. Ringkonnakohus rikkus asja lahendades TsMS § 436 lg-t 1 ja § 232 lg-

t 1 ning kohaldas valesti TsÜS § 115 lg-t 1.

Asjas ei saa tugineda esindusele. Hageja ei ole hagi alusena toonud välja asjaolu, et 26. veebruaril

2007 registripidajale esitatud dokumendis oli märkimislepingu allkirjastanud kostja esindaja. Hageja

tugines asjaolule, et dokumendi allkirjastas kostja isiklikult. Kohus on seotud hageja esitatud

asjaoludega ega saa väljuda hagi piiridest. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 4 lg-t 1, § 5 lg-t 2

koostoimeS § 236 lg-ga 1 ning §-ga 436 ja eiras kohtupraktikat (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

4-06, p 46). Maakohus tugines üllatuslikult volituseta esindusele ning tegi seda alles kohtuotsuses,

millega rikkus kohtupraktikat (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).

Allkirja võltsimine ei ole käsitatav esindusena. Allkirja võltsimise korral ei tegutse isik esindajana

(esinduse korral allkirjastaks esindaja dokumendi esindajana, mitte esindatavana). Tuvastamata on

isiku tahe esindajana tegutseda ja asjaolu, et tehinguosalised tajusid esindust. Valesti on kohaldatud

TsÜS § 115 lg-t 1, § 116 lg-t 1, § 117 lg-t 1 ja § 118.

26. veebruaril 2007 registripidajale esitatud dokumendis ei sisaldu märkimistehingut, s.o sissemakse

tegemise kohustust ja ettepanekut sellise kohustuse võtmiseks. Ringkonnakohus jättis arvestamata

valitseva kohtupraktika osanike otsuse kui märkimiskutse siduvuse kohta (vt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-97-10, p 14 viitega otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-113-02, p 12), kohaldas vääralt

VÕS § 16 lg-t 1 ja ÄS § 1921 ning hindas vääralt tõendeid.

Kostja ei ole osa eest tasumise kohustuse võtmist heaks kiitnud. Hüpoteegi seadmine kui tegu ei

tähenda osa eest tasumise kohustuse heakskiitmist, eriti kui sel ajal ei ole üheski dokumendis

fikseeritud ei tasumise kohustust ega osade suurust. Muid heakskiitvaid tegusid kohtud ei tuvastanud.

Esindus toimus osanike otsuse allkirjastamisega, kuid järgitud ei ole selle heakskiitmiseks sätestatud

nõutavat kirjalikku vormi. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 68 lg-t 3, VÕS § 1018, samuti

ÄS § 170 lg-t 3 koostoimes TsÜS § 129 lg-tega 1 ja 6. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus on

põhjendamata, millega kohtud rikkusid TsMS § 436 lg-t 1 ja § 654 lg-t 5.

Isikut ei saa sundida osa eest sissemakset tegema. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata ÄS § 156 lg-s 3

sätestatud põhimõtte, mille kohaselt sissemakse tähtajaks tegemata jätmisel kaotab osanik oma osa,

mitte ei ole võimalik sundida teda sissemakse eest tasuma. Osade jaotumine on tühine, sest osanike

otsus on osaliselt tühine ja osanike nimekirja pole esitatud. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata

ÄS § 1771 ja ÄS § 182 lg 1.

Asjas tuvastati, et hageja pidi tasutud raha saama tagasi kasumi arvel. Seega ei kavatsetud tasuda

hagejale isiklike varade arvel. Kohtud jätsid vääralt kohaldamata VÕS § 1023 lg 3. Asjas puuduvad

ka käsundita asjaajamise üldised alused ning kohtud kohaldasid vääralt VÕS § 1018.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning jätta menetluskulud

kostja kanda.

Hageja vastuse kohaselt on nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Osanike

koosoleku otsus ei ole tühine ja kostja ei saa tühisusele registrikande tõttu enam tugineda. Hageja on

menetluses tuginenud sellele, et kostja sõlmis märkimislepingu isiklikult, kuid möönis menetluses ka

esinduse võimalikkust. Kohtute tuginemine esindusele ei ole üllatuslik, sest kohus tugines seda tehes

asjas esitatud faktilistele asjaoludele ning kvalifitseeris õigussuhte. Kostja soovis saada

300 000 krooni suuruse osa omanikuks ja kiitis enda nimel tehtud tehingud heaks. Kostja on

menetluses tunnistanud, et on 300 000 krooni suuruse osa omanik, kuid ei ole väidetavalt võtnud

kohustust teha täiendav sissemakse. Osanikud leppisid kokku, et hüvitavad hagejale sissemakse.

Seega oli kostjal kohustus see hagejale hüvitada. Alternatiivselt tugines hageja käsundita

asjaajamisele, mille alusel kohtud õigesti hagi rahuldasid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 ja

§ 692 lg 2 järgi jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes muutmata, sest

kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni tühistada. Küll tuleb

TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 järgi muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

10. Kuna hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles hagi jäi rahuldamata, vaidlevad

pooled kassatsiooniastmes selle üle, kas kostja peab maksma hagejale 18 662 eurot 20 senti ja

kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Hageja põhjendab oma nõuet sellega, et OÜ New

Industry osanikud, sh kostja otsustasid suurendada osakapitali 1 500 000 kroonini ning hageja tegi

OÜ New Industry osakapitali suurendamiseks kostja eest rahalise sissemakse 300 000 krooni. Pooled

ei vaidle selle üle, et hageja tegi OÜ-le New Industry rahalise sissemakse, ega selle üle, et osaühingu

osakapitali suurendati ja suurendamine kanti äriregistrisse, mille tulemusena sai kostja

300 000 krooni suuruse nimiväärtusega osa omanikuks.

11. Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude, kuna ta oli teinud

kostja eest OÜ-le New Industry rahalise sissemakse. Hageja väitel lepiti kokku, et ta teeb kõigi

osanike eest sissemakse ja osanikud maksavad neile langeva osa hagejale tagasi. Sellele tuginedes

esitas hageja kostja vastu lepingu täitmise nõude. Alternatiivselt, juhul kui kohus ei tuvasta, et pooltel

oli kokkulepe hageja tehtud sissemakse hüvitamise kohta, palus hageja rahuldada oma nõude

käsundita asjaajamise sätete järgi, sest hageja ajas sissemakset tehes kostja asja ja kostja on

asjaajamise heaks kiitnud.

Asja lahendamiseks tuli kolleegiumi hinnangul TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt esmalt tuvastada, kas

hagejal ja kostjal oli kokkulepe, et kostja kohustub hagejale tema eest tehtud sissemakse hüvitama,

ning kokkuleppe puudumise korral tuvastada, kas hageja tegutses käsundita asjaajajana, mis annaks

talle õiguse nõuda tehtud kulutuste hüvitamist.

12. Maakohus asus asjas esitatud asjaolude ja tõendite alusel seisukohale ja ringkonnakohus nõustus

maakohtuga selles, et asjas ei saa poolte kokkulepet sissemakse hüvitamise kohta tuvastada, mistõttu

ei saa hageja nõuet rahuldada lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kohustuse täitmise nõudena

VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 mõttes. Selle nõude üle pooled kassatsiooniastmes enam ei vaidle.

13. Käsundita asjaajamisega on VÕS § 1018 lg 1 järgi tegemist siis, kui isik teeb midagi teise isiku,

s.o soodustatu kasuks, ilma et viimane oleks andnud talle õiguse või pannud kohustuse tegu teha.

Seega saab õigussuhte kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata

selleks lepingu või seadus järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita kolmanda isikuna teise

isiku kohustuse (VÕS § 78) või teha muu teo teise isiku kasuks. Seega oli kohtutel alust lugeda

tuvastatuks, et hageja tegutses käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes, sest tegi kostja eest rahalise

sissemakse OÜ-le New Industry, s.o tegi teo kostja kasuks.

Hageja tegi kostja eest rahalise sissemakse OÜ-le New Industry, eeldades, et kostjal on kohustus teha

OÜ-le New Industry osakapitali suurendamiseks rahaline sissemakse, kuna osanikud leppisid

osakapitali suurenemises kokku. Kuna hageja tehtud rahalise sissemakse tõttu sai kostja OÜ New

Industry täiendavate osade omanikuks, siis ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kas kostja

oli sõlminud OÜ-ga New Industry märkimislepingu või kas kostjal oli OÜ New Industry vastu kehtiv

kohustus tasuda rahaline sissemakse. Hageja poolt kostja eest rahalise sissemakse tegemine on

käsitatav kostja asja ajamisena VÕS § 1018 lg 1 mõttes sõltumata sellest, kas kostjal oli kohustus

sissemakset teha. Kohtute põhjendused märkimislepingu kehtivuse kohta ei puutu seega asjasse.

Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et kui kostja ei sõlminud märkimislepingut või kui

märkimisleping sõlmiti, kuid see osutus kehtetuks, siis võib kostjal olla õigus nõuda OÜ-lt New

Industry alusetult saadu tagasi. Kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja nõuda VÕS § 1028 lg 1 järgi saadu saajalt tagasi, kui kohustust ei

ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud

eelduste esinemise korral, peab OÜ New Industry kostjale hüvitama VÕS § 1032 lg 1 esimese lause

järgi rahasumma, mille hageja oli maksnud kostja eest OÜ-le New Industry VÕS § 78 lg 1 alusel.

14. Kui isik on teinud teise isiku kasuks teo, kuuluvad talle VÕS § 1018 järgi käsundita asjaajajale

seaduses sätestatud õigused ja kohustused üksnes juhul, kui soodustatu kiidab tema asjaajamise heaks

või kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või kui

asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev

ülalpidamiskohustus või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Muu

hulgas on käsundita asjaajajal VÕS § 1023 lg 1 järgi õigus nõuda, et soodustatu hüvitaks talle

asjaajamisel tehtud kulutused, sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja

kandis need tema eest. Kulutuste hüvitamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita

asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks.

Praeguses asjas on kohtud õigesti tuvastanud, et kuna kostja oli osakapitali suurendamisest ja

tasumise kohustusest teadlik ning ta soovis säilitada teiste osanikega võrdse osaluse ega vaielnud

osakapitali suurendamisele vastu, kiitis ta kaudse tahteavaldusega asjaajamise heaks. Seetõttu on

kostjal kohustus hüvitada hagejale tema eest tehtud sissemakse.

Iseenesest on õige kostja väide, et käsundita asjaajaja ei saa VÕS § 1023 lg 3 järgi nõuda kulutuste

hüvitamist, kui asjaolusid arvestades on ilmne, et tal ei olnud asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda

soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist. Praeguses asjas asusid kohtud õigesti

seisukohale, et kuigi pooltel ei olnud kokkulepet, kuidas ja mil viisil kulutused hüvitatakse, ei saanud

sellest järeldada, et hageja tasutud sissemakset ei tule üldse hüvitada.

Eeltoodud põhjendustel asusid kohtud õigesti seisukohale, et hagi tuleb osaliselt rahuldada.

15. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171

lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.

Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest

maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu