3-1-1-70-12 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-12

1. Ma ei nõustu kriminaalasjas nr 3-1-1-70-12 tehtud kohtulahendiga KrMS § 318 lg 4 tõlgendamise

ega lahendi resolutsiooniga järgmistel põhjustel.

2.1 Käesoleva määruskaebemenetluse keskne küsimus on KrMS § 318 lg 4 uue, alates 1. 09. 2011

jõustunud redaktsiooni tõlgendamine osas, mis puudutab süüdistatava ja tema kaitsja

apellatsiooniõigust kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale. Kui enne nimetatud sättes tehtud

muudatuste

jõustumist

võis

kohtumenetluse

pool

sõltumata

tema

menetlusseisundist

kokkuleppemenetluses koostatud kohtuotsust apelleerida üksnes kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise motiivil, siis alates 1. 09. 2011 on süüdistataval ja tema kaitsjal õigus vaidlustada

kokkuleppmenetluse otsust ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral. Sellele viitab

ühemõtteliselt KrMS § 318 lg 4 uus tekst, mis räägib apellatsiooni esitamise õigusest ka juhul, kui

„kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei

näe“. Samale järeldusele – seadusandja on süüdistatava ja tema kaitsja edasikaebeõiguse piire

laiendanud ka materiaalõiguse osas – on põhjendatult jõudnud ka käesolevat kriminaalasja

lahendanud kriminaalkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis (p 7).

2.2 Ma ei saa aga kohtukoosseisu arvamusega nõustuda osas, mis puudutab materiaalõiguse

vaidlustamise piire ehk küsimust sellest, mida mõista olukorra all, et „kokkuleppes kirjeldatud tegu ei

ole kuritegu“. Kohtukoosseis leidis, et sellena tuleb mõista apellatsioonikohtu kohustust võrrelda

kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja

otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul

puudub aga pädevus hinnata, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud

(p 10). Taolisele positsioonile asumisega on kriminaalkolleegium põhjendamatult asunud piirama

süüdistatava ja tema kaitsja apellatsiooniõigust kokkuleppemenetluses ja seda viisil, mis ei ole

ühitatav KrMS § 318 lg 4 tekstiga. Esiteks tuleb märkida, et kõnealuse normi ls 2 eristab juba

puhtgrammatiliselt kahte erinevat situatsiooni: 1) seda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole

kuritegu, ja 2) seda, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud. Kohtukoosseisu poolt nimetatud kahest esimesele antud tõlgendus jätab täiesti

tühjaks teise alternatiivi, sest üldarusaama järgi ongi otsustus selle üle, millise karistusseaduse eriosa

sätte järgi faktilised asjaolud subsumeerida otsustus teole antavast õiguslikust hinnangust ehk selle

kvalifitseerimisest. Juba sel põhjusel ei ole KrMS § 318 lg 4 lauseosa „kokkuleppes kirjeldatud tegu

ei ole kuritegu“ võimalik tõlgendada kriminaalkolleegiumi kohtuotsuses märgitud viisil ning sellel

peab olema mingi muu tähendus, mis erineb sellest, kui kokkuleppes esitatud teokirjeldus ei ole

õigesti kvalifitseeritud.

2.3 Olen veendunud, et andes süüdistatavale ja kaitsjale õiguse apelleerida kokkuleppmenetluse

kohtuotsust ka põhjendusel, et kokkuleppes märgitu ei ole kuriteona vaadeldav, on seadusandja

nimelt pidanud silmas nende õigust taotleda ringkonnakohtult süüdistatavale omistatud kuriteo

tõendatuse kontrolli. Kriminaalkolleegiumi seisukoht, et see ei ole võimalik seetõttu, et

kokkuleppemenetluse kohtuotsuses puudub tõendite analüüs, ei ole veenev. Nimelt on

kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas, mida refereeritakse ka käesolevas kriminaalasjas tehtud

kohtulahendi p-s 9, leitud, et kohtu tegevus kokkuleppe kinnitamisel ei tohi taanduda pelgalt poolte

vahelise kokkuleppe n.ö tehnilisele kinnitamisele, vaid kohtul lasub eelnevalt kohustus tuvastada, kas

on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kes selle toime on pannud ja kuidas seda

õiguslikult hinnata. Kokkuleppes kajastatu peab olema kooskõlas kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Kokkuvõtvalt: kuigi KrMS §-ga 249 kokkuleppemenetluse kohtuotsusele sätestatud nõuded ei eelda

sellise kohtuotsuse koostamist, milles sisalduks ka tõendite analüüs, tuleb eelloetletud tehted asja

arutaval kohtunikul vähemalt mõtteliselt läbi teha. Seega on Riigikohtu varasemas praktikas õigesti

leitud, et kokkuleppesse võetud kuriteokirjeldus ei saa olla asi iseenesest, vaid see peab põhinema

kriminaalasjas kogutud tõenditel. Sama korratakse veelkordselt ka käesolevas kriminaalasjas tehtud

lahendi p-s 9. Pidades silmas, et apellatsioonimenetluse ülesanne on eeskätt esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkuse kontrollimine, ei näe ma ühtegi mõistlikku põhjust, miks ei ole ringkonnakohtul

samadest kriteeriumitest lähtuvalt edasikaebuse alusel võimalik eelloetletud küsimuste, sealhulgas

kuriteo tõendatuse uus täiendav kontrollimine. Kui apellatsioonimenetluse peamist õigustust nähakse

selles, et kohtunik nagu iga teinegi inimene võib eksida, siis ei saa välistada kohtuniku eksimust ka

kokkuleppmenetluses. Leian, et arutledes kokkuleppemenetluse edasikaebeõiguse piiride üle, ei saa

ega tohi tähelepanuta jätta ka kokkuleppemenetluse olemust tervikuna, millest tulenevalt puudub

selles lihtmenetluse liigis üks kõige olulisem kaitseõiguse garantii, s.o sõltumatu kohtuniku ees

toimuv arutelu süüdistatavale omistatud kuritegude faktilise tõendatuse ja neile antava õigusliku

hinnangu üle. Sel põhjusel esineb ka arvestatav risk kokkuleppmenetluse kuritarvitamiseks. Olen

seda meelt, et nimelt taoliste ohtude minimaliseerimiseks olid mõeldud seadusandja poolt alates

01.09.2011 KrMS lg-s 4 tehtud muudatused, millega laiendati kokkuleppemenetluses tehtud

kohtuotsuse vaidlustamise võimalusi ka materiaalõigusele. Täiesti ainetu on siinjuures aga

kokkuleppemenetluse materiaalõiguslike edasikaebevõimaluste piiramine väitega, et faktiliste

asjaolude tõendatuse vaidlustamine tähendab süüdistatava ja kaitsja poolt juba sõlmitud ja kinnitatud

kokkuleppest loobumist, kuna seadusandja ühemõtteliselt väljendatud tahteks ongi olnud

kokkuleppemenetluse kohtuotsuse apelleerimisvõimaluste avardamine menetlusõiguse rikkumistelt

edasiselt ka materiaalõiguslikele küsimustele.

3. Eeltoodust tulenevalt leian, et ringkonnakohtu määrus, millega eitati süüdistatava ja tema kaitsja

õigust esitada apellatsioon kuriteo faktiliste asjaolude tõendatuse peale, oleks tulnud tühistada ja

kriminaalasi saata uueks sisuliselt arutamiseks ringkonnakohtule.

Priit Pikamäe

riigikohtunik