3-1-1-70-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-70-12

Määruse kuupäev

1. oktoober 2012

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Ivo Kiviselja (Kiviselg) süüdistuses KarS § 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 266 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-11-13863

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ivo Kiviselja kaitsja vandeadvokaat Toomas Liiva, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Lääne Ringkonnaprokuratuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. august 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a kohtumäärus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroole Valdma & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ivo

Kiviseljale määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 96 (üheksakümmend kuus)

eurot, sealhulgas käibemaks 16 (kuusteist) eurot.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Ivo Kiviseljalt Eesti Vabariigi

kasuks välja 96 (üheksakümmend kuus) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ivo Kiviselg tunnistati Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2012. a otsusega kokkuleppemenetluses süüdi

ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära (s.o 320

eurot) ning KarS § 266 lg 1 järgi rahalise karistusega 50 päevamäära (s.o 160 eurot). KarS § 64 lg 1

alusel mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus 100 päevamäära (s.o 320 eurot). Samuti mõistis

maakohus I. Kiviseljalt kannatanu I. T. kasuks välja tsiviilhagi summas 188,48 eurot. Sama otsusega

tunnistati süüdi ka Aigar Kello, kuid tema suhtes maakohtu otsust ei vaidlustatud.

1.1. KarS § 266 lg 1 järgi tunnistati I. Kiviselg süüdi selles, et ta tungis 18. oktoobril 2009

ajavahemikus kell 02.30 kuni 03.00 Lihula linnas Tallinna mnt majas nr 29 asuva XXX parklas

valdaja tahte vastaselt kõrvalistuja küljeklaasi purustamise teel lukustatud ustega sõiduautosse. Oma

tegevusega tekitas I. Kiviselg sõiduki seaduslikule valdajale I. T.-le varalise kahju kogusummas

131,02 eurot.

1.2. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi tunnistati I. Kiviselg süüdi esmalt selles, et ta võttis

18. oktoobril 2009 ajavahemikus kell 03.00 kuni 04.00 pärast I. T. valduses olnud sõiduautosse

sissetungimist võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil I. T. rahakotist 1800 krooni

sularaha, sõiduauto kindalaekast I. T. nimele välja antud Eesti Vabariigi kodaniku passi ning

sõiduauto salongist mobiiltelefoni koos kõnekaardiga. Oma tegevusega tekitas I. Kiviselg I. T.-le

varalise kahju kogusummas 201,26 eurot.

1.3. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi tunnistati I. Kiviselg süüdi samuti selles, et ta tungis

ajavahemikus alates 7. kuni 11. juunini 2010 grupis koos A. Kelloga Lihula linnas XXXXXXX X

hoovis akna eest ära tõstmise teel kuuri, kust võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise

eesmärgil ära I. J.-le kuuluva kreissae elektrimootori koos kaabliga. Oma tegevusega tekitas

I. Kiviselg I. J.-le varalise kahju kogusummas 191,73 eurot.

2. Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2012. a otsuse peale esitas apellatsiooni I. Kiviselja kaitsja

vandeadvokaat Toomas Liiva, kes vaidlustas I. Kiviselja süüditunnistamise KarS § 266 lg 1 järgi ja

kannatanu I. T. tsiviilhagi rahuldamise. Taotlusi mõista süüdistatav KarS § 266 lg 1 õigeks ja jätta

I. T. tsiviilhagi rahuldamata põhjendas kaitsja järgmiselt.

2.1. KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine I. Kiviselja poolt pole tõendatud.

Süüdistatav viibis 18. oktoobril 2009 küll kõnealuses sõiduautos, kuid ei tunginud sinna

omavoliliselt. I. T. ütlusi selle kohta, et I. Kiviselg lõhkus sõiduki aknaklaasi ja sisenes tema tahte

vastaselt sõiduautosse, ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Samuti on kannatanu

I. Kiviselja suhtes vaenulikult meelestatud. Süüdistatava sõnul tungis kannatanu talle kallale, mistõttu

pidi I. Kiviselg end kaitsma. Sõiduauto aken purunes omavahelise rüseluse käigus.

2.2. Kannatanu ütlused on paljasõnalised ka sõiduautost sularaha ja Eesti Vabariigi kodaniku passi

varastamise osas. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsusest nr 3-1-1-

60-07 peab hageja kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks

tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse.

Hageja tõendamiskoormist on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud ka oma 28. jaanuari 2010. a

otsuses nr 3-1-1-79-09, millisest nähtuvalt peavad tsiviilhagis olema ära toodud need hagi aluseks

olevad faktilised asjaolud, millel süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmise

seisukohalt tähendust ei ole ja mis seega süüdistuse alusfaktide hulka ei kuulu, samuti tõendid, mis

selliseid asjaolusid kinnitavad.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a määrusega jäeti apellatsioon KrMS § 326 lg 2

alusel edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt

KrMS § 318 lg-st 4 võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse

peale apellatsiooni juhul, kui tegemist on kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (s.o

kokkuleppemenetlust reguleerivate) sätete või KrMS § 339 lg 1 rikkumisega, samuti juhul, kui

kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei

näe. Kuna I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis vaidlustatakse üksnes kokkuleppes kirjeldatud

faktiliste asjaolude tõendatust ega osutata ühelegi kokkuleppemenetlust reguleeriva sätte rikkumisele,

tuleb apellatsioon jätta läbi vaatamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a määruse peale esitas määruskaebuse I. Kiviselja

kaitsja T. Liiva, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist, apellatsiooni sisulist läbivaatamist ja

KrMS § 326 lg 2 põhiseadusvastaseks tunnistamist, kuna see ei taga kaebeõigust täies mahus.

Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Ringkonnakohtu määrus on vastuolus KrMS § 318 lg 4 mõttega. KrMS § 318 lg 4 kohaselt

võivad süüdistatav ja kaitsja esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni

muuhulgas juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. I. Kiviselja huvides esitatud

apellatsioonis on selgitatud, miks ei ole süüdistatavale KarS § 266 lg 1 järgi inkrimineeritud tegu

kuritegu. Hindamata kuriteo faktilisi asjaolusid, pole kohtul võimalik tuvastada, kas süüdistatavale

süüks arvatud tegu on kuritegu või mitte.

4.2. Tsiviilkohtumenetluses jäetakse hagi läbi vaatamata juhul, kui esineb asja läbivaatamist takistav

asjaolu. Hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et hagi pole kohtu menetluses olnud, ja seega

võib hageja pöörduda hagiga sama kostja vastu sama nõude kohta samal alusel uuesti kohtusse.

Õiguskorra ühtsuse põhimõttest lähtudes tuleb hagi ja kaebuse läbivaatamata jätmist käsitada

analoogiliselt - läbi vaatamata jätmine peab tähendama, et midagi sisulist ei arutata ega

argumenteerita, midagi ei määrata ega otsustata. Käesolevas kriminaalasjas jättis ringkonnakohus

I. Kiviselja huvides esitatud apellatsiooni ühest küljest läbi vaatamata, kuid hindas teisalt

apellatsioonis esitatud argumente.

4.3. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) protokolli nr 7 artikli 2

kohaselt on igal kohtu poolt kuriteos süüdi mõistetud isikul õigus pöörduda kõrgemalseisva kohtu

poole tema süüdimõistmise või karistuse uuesti läbivaatamiseks. Selle õiguse kasutamise alused ja

kord määratakse seadusega. Selle õiguse suhtes võib teha erandeid seaduses loetletud vähemtähtsate

õigusrikkumiste korral või juhul, mil asjaomase isiku üle mõistis esimeses astmes kohut kõrgeim

õigusemõistmise instants või kui isik on mõistetud süüdi pärast edasikaebamist tema õigeksmõistmise

vastu. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei esine ühtki alust EIÕK protokolli nr 7 artiklis 2 sätestatud

õiguse suhtes erandi tegemiseks, oleks ringkonnakohus pidanud I. Kiviselja huvides esitatud

apellatsiooni läbi vaatama. Kui lähtuda õiguskorra ühtsuse põhimõttest, on apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine võrdne sellega, et kaebus ei ole ringkonnakohtu menetluses olnud. Teisisõnu

jäetakse süüdistatav apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel kaebeõigusest ilma.

5. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek

Kalda, et ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni selle ilmse

põhjendamatuse tõttu õigesti läbi vaatamata. Prokuröri seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon oli õiguslikult asjakohatu. Kokkuleppemenetluses ei

uurita maakohtus vahetult tõendeid ega vaielda faktiliste asjaolude üle, vaid lähtutakse sellest, et

süüdistatav on kokkuleppes esitatud teokirjelduse ja selle õigusliku kvalifikatsiooniga vabatahtlikult

nõustunud. Kuna eeltoodu tõttu ei toimu tõendite uurimist ka ringkonnakohtus, oli väide, et

omavoliline sissetungimine I. Kiviselja poolt pole tõendatud, maakohtu otsuse vaidlustamisel

asjakohatu. Vastates küsimusele, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, tuleb kohtul

kontrollida, kas esitatud teokirjeldus vastab märgitud kuriteo kvalifikatsioonile, mitte hinnata

kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust. Kuna käesolevas kriminaalasjas sõlmitud kokkuleppes

kirjeldatud faktilised asjaolud vastavad omavolilise sissetungimise koosseisule, tunnistati I. Kiviselg

KarS § 266 lg 1 järgi õigesti süüdi.

5.2. I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon oli perspektiivitu ka põhjusel, et ringkonnakohtul

polnuks võimalik rahuldada kaitsja taotlust I. Kiviselja õigeksmõistmise osas. KrMS § 248 lg 1

kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluses teha õigeksmõistvat otsust.

5.3. KrMS § 326 lg 2 on kooskõlas nii inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kui ka

põhiseadusega, sest esiteks on süüdistatavale tagatud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud

alustel õigus kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsust vaidlustada. Teiseks kujutab ka

ringkonnakohtu poolt tehtav määrus, millega jäetakse apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi

vaatamata, endast kaebuse lahendamist kõrgema õigusemõistmisinstantsi poolt. Sellises lahendis

annab ringkonnakohus piiratud ulatuses hinnangu apellatsiooni väidete põhjendatusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jäeti I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioon läbi

vaatamata edasikaebeõiguse puudumise tõttu KrMS § 326 lg 2 alusel. Eelnevast tulenevalt on

määruskaebemenetluse poolte argumendid, mis puudutavad apellatsiooni läbi vaatamata jätmist selle

ilmse põhjendamatuse motiivil, praeguse vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsusetud ja tuleb jätta

edasise tähelepanuta.

7. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu määrus seaduslik ja nõuetekohaselt põhjendatud.

Vastuseks määruskaebuse etteheidetele märgib kolleegium, et kuni 31. augustini 2011 sai

kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitada KrMS § 318 lg 3 p 4 alusel apellatsiooni

üksnes kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 2. jao (s.o kokkuleppemenetlust reguleerivate)

sätete rikkumise korral. Alates 1. septembrist 2011 võivad süüdistatav ja kaitsja tulenevalt

KrMS § 318 lg-st 4 vaidlustada kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsuse aga ka juhul, kui

kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti

kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei

näe. Eeltoodust nähtuvalt on seadusandja edasikaebeõiguse piire laiendanud, andes süüdistatavale ja

kaitsjale teatud juhtudel kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse ka

materiaalõiguse osas.

8. Selgitamaks välja, kas õigus esitada apellatsioon juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole

kuritegu, tähendab õigust vaidlustada maakohtu otsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid või nendele

asjaoludele antud õiguslikku hinnangut, tuleb pöörduda KrMS § 306 poole. KrMS § 306 lg 1 kohaselt

peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse sellest, kas leidis aset tegu, milles

süüdistatavat süüstatakse (p 1), kas teo on toime pannud süüdistatav (p 2) ja kas tegu on kuritegu ning

millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida (p 3).

9. Kokkuleppemenetluse erisus seisnebki selles, et kohtumenetluse pooled lepivad enne asja

kohtulikku arutamist kokku nii teo faktilistes asjaoludes (KrMS § 306 lg 1 p-d 1 ja 2) kui ka sellistel

asjaoludel toimepandu õiguslikus kvalifikatsioonis (KrMS § 306 lg 1 p 3). Vastavalt KrMS § 247 lg-

le 2 eeldatakse kohtumenetluses, et kokkuleppes fikseeritud asjaolud on tõendatud. Viimane ei

tähenda siiski nagu ei peaks kokkuleppes kajastatu olema kooskõlas kriminaalasjas kogutud

tõenditega. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud varasemas praktikas seisukohale, et

kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei vähenda kuidagi kohtu rolli

õigusemõistmisel, rääkimata sellest, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt

sõlmitud kokkuleppe n.ö tehnilisele kinnitamisele. Kohtul tuleb ka selles menetluses eelnevalt

tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud

süüdistatav, kas see tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus

tuleb see kvalifitseerida. Samuti peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste

hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse ka sellest, kas süüdistatav on talle inkrimineeritud kuriteo

toimepanemises süüdi. Mõistetavalt ei saa nende küsimuste lahendamine toimuda sellise

põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava

küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. septembri 2005. aasta otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-05, p 9).

10. Kohtu kohustus lahendada ka kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei

tähenda aga seda, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täielikult vastama

KrMS §-s 312 sätestatule. KrMS § 249 kohaselt märgitakse kokkuleppemenetluses kohtuotsuse

põhiosas vaid seda, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab (p 1) ja kokkuleppe sisu

(p 2) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-81-11, p

28). Kuna kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses puudub tõendite analüüs selle kohta, kas

tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse, on aset leidnud ja kas selle on toime pannud süüdistatav, pole

apellatsioonikohtul võimalust maakohtu lahendit selles osas kontrollida. See tähendab, et lahendades

KrMS § 318 lg 4 uue redaktsiooni alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu,

peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte

dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla

subsumeeritavad. Ülaltoodud põhjustel ei ole ringkonnakohtul võimalust ega pädevust

KrMS § 318 lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist

leidnud. Arvestades asjaolu, et I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis vaidlustati üksnes

kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust, jättis ringkonnakohus selle järelikult

edasikaebeõiguse puudumise tõttu õigesti läbi vaatamata.

11. Seisukohta, et õigus esitada apellatsioon juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu,

võimaldab vaidlustada üksnes materiaalõiguslikku hinnangut, toetab veel asjaolu, et kokkuleppes

toodud faktiliste asjaolude vaidlustamisega loobutakse sisuliselt sõlmitud kokkuleppest. Tõlgendus,

millise kohaselt kaotaks vabatahtlikult sõlmitud kokkulepe edasise kaebemenetluse käigus igasuguse

siduvuse, muudaks kokkuleppemenetluse mõttetuks.

12. Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium sedagi, et ringkonnakohtu määrus on nõuetekohaselt

motiveeritud. Ringkonnakohus märkis oma määruses, et I. Kiviselja huvides esitatud apellatsioonis

vaidlustati kokkuleppes kirjeldatud faktiliste asjaolude tõendatust, ja jõudis seejärel järeldusele, et

selles osas ei saa maakohtu otsust vaidlustada. Seetõttu ei pidanudki ringkonnakohus apellatsiooni

sisulisi väiteid analüüsima vaid üksnes põhistama, miks apellandil kaebeõigus puudub. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus selles osas kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

13. Seoses kaitsja taotlusega tunnistada KrMS § 326 lg 2 põhiseadusvastaseks märgib kolleegium, et

PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes

asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Säte on

asjassepuutuv siis, kui selle põhiseaduspärasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle

põhiseadusvastasuse korral (vt Riigikohtu üldkogu 31. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-10, p 19 ja

18. mai 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-116-09, p 18). Kuna KrMS § 326 lg 2 ei piira I. Kiviselja õigust

vaidlustada tema suhtes tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, ei sõltu praeguses asjas tehtav Riigikohtu

lahend selle sätte põhiseaduspärasusest. Järelikult pole KrMS § 326 lg 2 käesoleval juhul

asjassepuutuv, mistõttu jätab kolleegium kaitsja taotluse tunnistada KrMS § 326 lg 2

põhiseadusvastaseks läbi vaatamata.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 21. veebruari 2012. a kohtumääruse muutmata ja selle

peale esitatud määruskaebuse rahuldamata.

15. I. Kiviselja kaitsja esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks

süüdistatavaga

konsulteerimise,

erialase

kirjandusega

tutvumise,

normatiivmaterjalide selekteerimise ja läbitöötamise ning määruskaebuse (taotluses ekslikult

apellatsiooni) koostamise eest Advokaadibüroole Valdma & Partnerid summas 96 eurot (sh

käibemaks 16 eurot). Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi

seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-

dest 2, 4 ja 23 rahuldada. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium jätab kaitsja määruskaebuse

rahuldamata, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 187 lg 2 alusel I. Kiviseljalt Eesti Vabariigi

kasuks välja mõista.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Hannes Kiris