3-2-1-93-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-93-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. september 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

A. K. L hagi T. L vastu 8947 euro 63 sendi (140 000 krooni) ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-87222

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. K. L kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

8947 eurot 63 senti (140 000 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. K. L (sündinud x. xxxxxxxx xxxx), esindaja

vandeadvokaat Imbi Seimar

Kostja T. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Nigul Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-87222 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada A. K. L kassatsioonkaebuselt 8. veebruaril 2012 tasutud kautsjon 89

(kaheksakümmend üheksa) eurot 49 senti ja 21. veebruaril 2012 tasutud täiendav kautsjon

9 (üheksa) eurot 97 senti Niguliste Advokaadibüroo Osaühingule.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. K. L (hageja) esitas 18. detsembril 2008 T. L (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt

enda kasuks välja kahjuhüvitise 71 000 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja nõuet ning palus

kostjalt välja mõista hüvitise 140 000 krooni ja kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise kuni

kohustuse täieliku täitmiseni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 5. septembril 2001 abielu. Poolte abielu lahutati

11. detsembril 2007.

12. aprillil 2002 ostsid pooled Tallinnas Xxxxxxx x-xx asuva korteri, mis kanti 9. novembril 2004

korteriomandina kinnistusraamatusse. Korteriomand on abikaasade ühisvara. Alates 2006. aastast

takistab kostja hagejal ühisvaraks olevat eluruumi kasutada. Hageja on alates 1986. aastast kuni

praeguseni nii tööalaselt kui ka isiklike suhete tõttu Eestiga tihedalt seotud. Kostja käitumise tõttu ei

saanud hageja pooltele kuuluvat korterit kasutada ja pidi Eestis viibides ööbima hotellis või tuttavate

pool ning viimaks üürima 28. augustil 2007 Tallinnas Majaka 7-50 asuva korteri, mille eest tasus üüri

5000 krooni kuus. Hageja soovib, et kostja hüvitaks talle kaotatud kasutuseelise. Kostja on

enamsaadud kasutuseelise võrra alusetult rikastunud. Kasutuseelise väärtuse arvutamisel tuleb

aluseks võtta harilik üürimäär samaväärse eluruumi puhul samas piirkonnas, mis on minimaalselt

10 000 - 12 000 krooni kuus, sest eluruum on heas korras ja asub kesklinnas. Hageja soovib, et kostja

hüvitaks talle alates 2007. a oktoobrist kuni 2010. a veebruarini 5000 krooni kuus, s.o kokku

140 000 krooni (28 kuud * 5000 krooni = 140 000 krooni). Samuti soovis hageja, et kostja tasuks

alates 2007. a oktoobrist kuni põhivõlgnevuse tasumiseni viivist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Poolte abielu lahutati 11. detsembril

2007 hageja avalduse alusel. Pooled olid lahku kolinud ja hageja lahkus korterist omal soovil. 2007. a

oktoobri lõpus ilmus hageja ootamatult koos sõpradega kostja ukse taha. Nad olid lärmakad ning

käitumise ja sõnavara kasutuse järgi võis eeldada, et ka ebakained. Nõuti korterisse sisselaskmist ja

mingite hagejale kuuluvate asjade kättesaamist. Kostja ei lubanud hagejat ja temaga koos olnud

isikuid korterisse sisse.

Kostja ei ole toime pannud õigusvastast tegu, millega hageja oleks kandnud kahju, ning ühisomandis

olevat asja ei ole kahjustatud. Hageja esitas maakohtule hagi, milles palus ühisvara jagada ja jätta

korteriomand kostja ainuomandisse. Seega hiljemalt 12. oktoobriks 2007 oli hageja lisaks vastavalt

mõistetavale käitumisele esitanud ka sõnaselge kirjalikus vormis tahteavalduse jätta valdus maha.

Hageja alaline elukoht on Soomes. Kostjal puudub igasuguses vormis süü selles, et hageja otsustas

üürida endale Tallinnas korteri, mida kasutab korra nädalas. Ühisvara korral ei ole omanike õiguste

teostamise ulatus määratud (v.a kui ühisomanikud ei ole seda määranud lepinguga). Mõistlik oli

eeldada, et kui hageja loeb oma õigused rikutuks, siis ta esitab vastava nõudega hagi, s.o valduse

kaitse hagi. Kostja kasutas ja valdas kogu korterit üksi nii enne oktoobrit 2007 kui ka pärast seda.

Hageja esitatud eksperdi arvamus ei tõenda kahju suurust, kuna selles ei sisaldu ühisomaniku

kasutusõiguse väärtus. Hageja ei ole oma väidetavast kahjust maha arvanud kulusid, mida pidid

kandma mõlemad korteriomanikud, kuid mida on kandnud kostja üksi. Seega on hageja alusetult

säästnud.

Kahju hüvitamine oleks ebaõiglane. Kostja ei lahkunud ühisest korterist, sest tal ei olnud kuhugi

minna, ja ta valdas korterit ainuisikuliselt poolte kokkuleppel. Kostjale ei saa ka ette heita, et ta ei

soovinud endise abikaasa tagasitulekut eluruumi. Kostja käitus heas usus ega ole süüdi kahju

tekitamises.

3. Harju Maakohus jättis 4. juuni 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et hagejal ei ole kahju tekkinud, samuti ei ole kostja pannud toime õigusvastast

tegu, mis võiks olla kahju põhjustanud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse ning

saatis asja maakohtule eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab hageja nõuda kaotatud kasutuseelise hüvitamist,

kui tema kui ühisomaniku valdust on rikutud. Selleks tuleb tuvastada, et kostja rikkus õigusvastaselt

hageja valdust ning kostja käitumine põhjustas kahju ning need asjaolud peab hageja tõendama.

Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Pooled ei ole ühisvara

kasutamise kohta kokkuleppeid sõlminud ega kasutuskorda määranud. Seega leidis maakohus õigesti,

et mõlemal abikaasal on võrdne õigus korterit kasutada. Kuigi hageja lahkus korterist vabatahtlikult,

ei kaotanud hageja korteri ühisomanikuna õigust taastada korteriomandi valdus. Seega rikub kostja

alates 2007. a oktoobrist hageja seaduslikku valdust, mis on õigusvastane tegu.

Maakohus pidi eelmenetluses selgitama pooltele, milliseid asjaolusid tuleb tõendada, s.o et hageja

peab tõendama lisaks valduse rikkumisele ka kahju tekkimise kostja käitumise tõttu.

6. Harju Maakohus rahuldas 7. oktoobri 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 140 000 krooni, 1. veebruari 2010. a seisuga viivise 15 627 krooni 15 senti ja alates

2. veebruarist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud

määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et poolte abielu registreeriti

5. septembril 2001. 12. aprillil 2002 ostsid pooled endale Tallinnas Xxxxxxx x-xx asuva korteri.

Abielu lahutati 11. detsembril 2007. Alates 2006. a oktoobrist ei ole hageja korteriomandit kasutanud.

28. augustil 2007 sõlmis hageja Tallinnas Majaka 7-50 asuva korteri kasutamiseks üürilepingu üüriga

5000 krooni kuus. Alates 14. oktoobrist 2007 nõuab hageja kostjalt, et kostja laseks hageja korterisse

ja annaks talle vahetatud ukselukkude võtmed. Kostja ei ole nõus hageja valdust taastama ega korteri

võtmeid andma. Poolte ühisvara on jagatud kompromissiga, mille järgi jäi korteriomand kostja

ainuomandisse ning kostja on kohustatud tasuma hagejale 500 000 krooni.

Hageja esitas kostja vastu kasutuseelise hüvitamise nõude tulenevalt asjaolust, et kostja ei võimalda

hagejal eluruumi kasutada ja hagejal puudub sinna sissepääs. Kui hageja kui ühisomaniku valdust on

rikutud, saab ta nõuda valduse rikkumise tõttu tekkinud kahjuna kasutuseelise hüvitamist. Nõude

rahuldamise eeldusena peab olema tuvastatud, et kostja on rikkunud õigusvastaselt hageja valdust

(VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5), kahju tekkimine ning põhjuslik seos kostja käitumise ja kahju vahel

(VÕS § 127 lg 4) ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. Eeltoodud kahju hüvitamise aluste

olemasolu peab tõendama hageja. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju

tekitamises süüdi. Praeguses asjas oli poolte vahel ühisel omandil põhinev õigussuhe.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule ühel ajal

kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Tulenevalt AÕS § 70 lg-st 6 kohaldatakse

ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud

teisiti. 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 17 lg 1 järgi on abikaasadel võrdne õigus

ühisvara vallata, kasutada ja käsutada.

Õige ei ole kostja seisukoht, et kuna hageja loobus 2006 valdusest vabatahtlikult ja ühisvara

jagamisel korterit enda omandisse ei soovinud, siis ei ole kostja hageja valdust rikkunud. Pooled ei

ole ühisvara kasutamise kohta kokkuleppeid sõlminud ega korteri kasutuskorda määranud. Hageja

soovis valdust taastada, mida kinnitavad kirjalikud pöördumised. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

ei tahtnud, et hageja tuleks vaidlusalusesse korterisse elama. Seega on väär kostja seisukoht, et ta

tegutses hageja tahteavaldust kohaselt, kuna kostja pidi teadma, et hageja tegelik tahe on ühisvarana

olevat korterit vallata ja kasutada. Mõlemal abikaasal oli võrdne õigus kasutada kogu korterit alates

oktoobrist 2007. Hageja arvestas kasutuseelise kaotuse perioodiks 28 kuud, seega kuni 2010. aasta

jaanuarini. Pooled sõlmisid ühisvara jagamise kokkuleppe 15. jaanuaril 2010. Seega oli hagejal õigus

kasutada korterit kuni ringkonnakohtu määruse jõustumiseni jaanuaris 2010.

Valduse rikkumine on ka valdamise takistamine (AÕS § 40 lg 3). 2007. a oktoobris ei pääsenud

hageja korterisse, sest kostja oli ukselukud vahetanud ja keeldus hagejat sisse laskmast. Sellistele

asjaoludele ei ole kostja vastu vaielnud. Seega rikkus kostja teadlikult hageja seaduslikku valdust

alates 2007. a oktoobrist, mis on õigusvastane tegu. Hageja huvi on see, et kostja hüvitaks hagejale

valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse (kasutuseelise), millest ta kostja

tegevuse tõttu ilma jäi. Kahju hüvitamisega tuleb tagada VÕS § 127 lg 1 järgi olukord, mis oleks

võimalikult lähedane sellele, kui hageja oleks valduse rikkumise aja jooksul saanud korteriomandit

segamatult vallata ja kasutada. Valduse rikkumise korral on valdajal õigus nõuda hüvitisena valduse

objektiks olnud asja kasutuseelise hüvitamist rikkumise perioodil ja kahjuhüvitis määratakse lähtuvalt

valduse ja kasutusõiguse harilikust väärtusest rikkumise ajal. Valduse rikkumise korral on

hüvitatavaks kahjuks eelkõige kaotatud kasutuseelised TsÜS § 62 lg 1 mõttes, mille kohaselt on

esemest saadav kasu eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised).

Hageja kasutuseeliste kaotuse hindamisel tuleb lähtuda ühisomandis oleva korteriomandi

kasutusõiguse väärtusest. Hageja esitatud eksperdi arvamuse kohaselt oli korteri üüriväärtuseks

ajavahemikus 1. septembrist kuni 1. detsembrini 2007. a. 8600 krooni. Ekspert märkis, et

üüriväärtuse täpsusklass jääb keskmisest mõnevõrra madalamale, kuna hindajale ei tagatud objekti

ülevaatamise võimalust. Lähtuda tuleb arvamuses märgitud summast 8600 krooni, kuna hagejal oli

võimalus esitada täpsem arvamus. Eksperdi hinnang, et täpsusklass jääb keskmisest mõnevõrra

madalamale, on liiga umbmäärane. Hageja arvates on eksperdi arvamuse alusel kaotatud

kasutuseeliseks 5000 krooni, põhjendades seda lisaks ka asjaoluga, et nimetatud summa eest kuus

pidi ta üürima teise elamispinna. Kostja vaidles eksperdi arvamuses toodud üüriväärtusele vastu,

kuna üüri määramisel ei ole arvestatud asjaoluga, kui korter oleks ühiskasutuses. Samuti ei ole

arvestatud kulutusi, mis korteri kasutamisega kaasnevad. Kaotatud kasutuseelise arvutamisel võib

lähtekohaks olla kasu, mida hageja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks

pidi tegema. 2009. a novembris oli korteriomandi kommunaalmaksete ja majandamiskulude arve

1050 krooni 63 senti.

Vaatamata kohtu ettepanekule ei ole pooled rohkem tõendeid esitanud. Eksperdi arvamuses välja

toodud üüriväärtust saab lugeda hageja kaotatud kasutuseeliseks, millest tuleb maha arvata pool

majandamiskuludest, s.o 525 krooni. Kostja ei esitanud tõendeid, et kui vaidlusalune korter oleks

ühiskasutuses, oleks selle üüriväärtus väiksem. Kuna aga hageja nõuab ühe kuu kaotatud

kasutuseelisena 5000 krooni, siis sellest summast tuleb kahju suuruse arvestamisel ka lähtuda

(28 kuud * 5000 krooni), kuna see on väiksem eksperdi arvamuses märgitud üüriväärtusest, millest

on maha arvatud pool ühe kuu majandamiskuludest.

Kostja leidis, et ei ole süüdi kahju tekitamises, kuna ta käitus hea usu põhimõtte kohaselt ja ta ei

tahtnud, et hageja tuleks korterisse elama. Need asjaolud ei välista kostja süüd. Hageja ei kaotanud

seadusest tulenevat õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna kohus ei ole esitatud asjaoludel tuvastanud

hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist. Vaatamata asjaolule, et hageja soovis ühisvara jagamise

käigus, et korter jääks kostjale, ei võtnud see hagejalt ära õigust kuni ühisvara jagamise lõppemiseni

ühisvarana olevat korterit ühisomanikuna kasutada ja vallata. Tuvastatud ei ole, et hageja oleks

käitunud vastuoluliselt, sest kostja pidi teadma, et hageja soovis korteris elada. Samuti ei ole

tuvastatud teisi asjaolusid, mis annaksid aluse kahjuhüvitist vähendada (VÕS § 139).

VÕS § 113 lg 1 esimeses lauses sätestatu annab võlausaldajale rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral õiguse nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivisenõude suurus sõltub sellest, kas kostja esitatud

tasaarvestus on kehtiv või mitte. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib

viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise

ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või

osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seadusjärgseks viivisemääraks on:

1. juulist 2007 kuni 9. detsembrini 2008 - 11% aastas; 10. detsembrist 2008 kuni 30. juunini 2009 -

9,5% aastas; 1. juulist 2009 - 8% aastas. 1. veebruari 2010. a seisuga arvestas hageja sissenõutavaks

muutunud viivise suuruseks 15 627 krooni 15 senti ning kostja arvutusele vastuväiteid ei esitanud.

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29. detsembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled maakohtu tuvastatud asjaolude üle.

Vaieldakse selle üle, kas hagejal on õigus neil asjaoludel saada hüvitist. Hageja palub mõista kostjalt

välja rahalise hüvitise, sest ajavahemikul 2007. a oktoobrist kuni 2010. a veebruarini ei saanud ta

poolte ühisomandisse kuulunud korterit kostja käitumise tõttu kasutada. Seega tugineb hageja kostja

kohustuse rikkumisele. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju

tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamise õigusvastasus on sätestatud VÕS §-s 1045,

mille lg 1 p 5 järgi on õigusvastane kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse

rikkumisega kahju tekitamine. Viidatud sätte alla ei kuulu juhtumid, mil õigusvastane tegu, mille

tagajärjel kahju hüvitamist nõutakse, ei ole suunatud asja kahjustamisele või hävitamisele, vaid

omaniku valduse takistamisele. Valduse takistamisega tekitatud kahju hüvitamist saab omanik nõuda

valduse rikkumise tõttu ning sel juhul tuleb hüvitada kaotatud kasutuseelis. Kaotatud kasutuseelise

hüvitamisena ongi hageja oma nõude sõnastanud.

Pooled ei vaidle selle üle, et nad omandasid korteriomandi ühisomandisse ning elasid selles

omandamise järel ühiselt. Seega oli korter nende kaasvalduses kuni 2006. a oktoobrini, mil hageja

vabatahtlikult oma asjadega korterist lahkus. AÕS § 32 järgi on valdus tegelik võim asja üle, mis

lõppeb AÕS § 39 lg 1 järgi juhul, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul

viisil. Korterist välja kolides loobus hageja AÕS § 39 lg 1 tähenduses korteri valdusest. Seega hageja

valdus korterile lõppes ja kostja ei saanud hageja valdust sellest tulenevalt edaspidi kuidagi rikkuda.

Kuna vaidluse ajal kehtinud PKS § 17 lg 1 järgi on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata,

kasutada ja käsutada, ei jäänud hageja kui korteriomandi ühisomanik korteri valdusest loobudes

ainuüksi valdusest loobumisest tulenevalt ilma õigusest korterit ühiselt kostjaga vallata ja kasutada

ning seda õigust oli kostjal iseenesest võimalik rikkuda. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, kas

kostja on rikkunud hageja õigust korterit kasutada ning kas hagejal on õigus nõuda kostjalt sellest

tulenevalt hüvitist.

PKS § 17 lg 2 järgi valdavad, kasutavad ja käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel ning

kokkuleppe puudumisel lahendab vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus abikaasa

nõudel. Hageja ei ole pöördunud kohtusse nõudega kindlaks määrata ühisomandi kasutuskord.

Hageja esitas 18. detsembril 2008 hoopis hagi kostjalt rahalise hüvitise saamiseks. Vaidluse

lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja lahkumisel eluruumist oli pooltel kokkulepe eluruumi

edasise kasutamise kohta, sest kui pooltel oli selleks kokkulepe, mida kostja ei ole rikkunud, siis on

juba ainuüksi sellest tulenevalt hageja nõude rahuldamine välistatud.

Hageja lahkus 2006. a oktoobris eluruumist omal soovil ega ole sellest ajast alates eluruumis elanud.

Esimest korda pärast lahkumist nõudis hageja kostjalt eluruumi pääsemist 14. oktoobril 2007. Seega

ei esitanud ta mingeid nõuded ca aasta jooksul pärast lahkumist. Üürilepingu teise eluruumi

kasutamiseks sõlmis hageja 2007. a augustis. Seega ca kaks kuud enne seda, kui ta enda väidete

kohaselt esimest korda pärast lahkumist nõudis kostjalt vaidlusalusesse eluruumi sisselaskmist.

12. oktoobril 2007, s.o samuti enne sisselaskmise nõudmist, esitas hageja Harju Maakohtule hagi,

milles palus poolte abielu lahutada ja jätta ühisvara jagamisel korteriomand kostjale kohustusega

hüvitada pool ühisvara väärtusest. Mh märkis hageja, et korteriomandi kasutamine kaasomandina ei

oleks võimalik ning et ta loeb abielu lõppenuks eluruumist faktilisest lahkumisest. Veel enne seda,

6. septembril 2007, oli hageja esitanud hagi abielu lahutamiseks Soome kohtule. Selle kohtu otsuse

kohaselt on hageja kohtule kinnitanud, et abikaasad on elanud katkematult lahus viimased kaks

aastat. Kostja jäi hageja lahkudes korterit koos oma tütrega kasutama ning vahetas ukseluku.

Eluruumiga seotud kulutused, sh kommunaalkulud, kandis kostja üksi. Eespool toodud asjaolud

osutavad sellele, et hageja eluruumist lahkumisel 2006. a oktoobris oli poolte tahteks asuda eraldi

elama selliselt, et korterit jääb kasutama kostja ning hageja asub elama mujale, kavatsuseta

ühisvaraks olevasse eluruumi elama naasta. Poolte käitumisest saab järeldada, et lahku kolimisel

2006. a oktoobris sõlmisid nad kaudsete tahteavaldustega kokkuleppe, mille kohaselt nende

ühisvaraks olevat korterit jääb kasutama kostja. Kumbki pooltest ei ole väitnud, nagu oleksid nad

hageja lahkumisel kokku leppinud selles, et kostjal tuleb maksta rahalist hüvitist hagejale selle eest,

et hageja eluruumi faktiliselt ei kasuta. Poolte käitumisest aasta jooksul pärast lahkumist, mil hageja

ei esitanud kostjale korteri kohta mingeid nõudeid, kostja aga kandis kulutusi korterile hageja

osaluseta ega esitanud hagejale mingeid nõudeid, saab järeldada, et lahku elama asumisel ei lepitud

ühisomandiks oleva korteri kasutuskorra kokkuleppe osana kokku, nagu oleks kostjal kohustus

maksta hagejale hüvitist selle eest, et hageja võimaldab tal kogu korterit hagejata kasutada. Seega ei

ole alust kõnelda ka kasutuskorra kokkuleppe rikkumisest ega sellega võimalikult tekitatud kahjust,

mille hüvitamist oleks hagejal kostjalt õigus nõuda.

Kui hageja soovis muuta kaudsete tahteavalduste tegemise tulemusena sõlmitud kasutuskorra

kokkulepet, siis oleks tal tulnud esitada sellekohane hagi kohtusse. Kuna vaidlusalusel ajal kehtinud

perekonnaseadus ei sisaldanud täpsemaid norme ühisomandi kasutuskorra kindlaksmääramise kohta,

oleks kohus AÕS § 70 lg 6 järgi saanud korteri kasutuskorra kindlaks määrata asjaõigusseaduse

kaasomandi kohta käivate sätete alusel. Niisuguse hagi esitamisel oleks kohus saanud arvestada

ühisomanike ühiseid huve, pooltevahelisi suhteid, mõistlikkuse ja hea usu põhimõtet ning muud

olulist. Kohtuotsus oleks sel juhul asendanud kasutuskorra kokkuleppe sõlmimiseks vajalikku kostja

tahteavaldust. Kui kostja oleks kohtu kindlaksmääratud kasutuskorda rikkunud, oleks hageja saanud

nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Siiski oleks tulnud sellise hagi korral arvestada, et tegemist

oli ühisomanikega, kellele vaidlusalune korter kuulus kindlaks määramata osades (AÕS § 70 lg 4),

ning seega ei oleks selles suhtes olnud täielikult kohaldatavad põhimõtted, mida kohaldatakse

kaasomanikevahelises suhtes kasutuseelise hüvitamise nõudele juhul, mil kaasomanik kasutab

kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa. Hagi ühisomandis oleva korteri kasutuskorra

kindlaksmääramiseks hageja ei esitanud.

Isegi juhul, kui eitada poolte kokkulepet ühisomandi kasutamiseks eespool kirjeldatud viisil, ei saaks

kasutuseelise hüvitamiseks esitatud hagi rahuldada, sest hageja ei ole kasutuseelise väärtust

tõendanud. Kui pooltel ei oleks kokkulepet ühisomandi kasutamiseks, oleks mõlemal abikaasal

võrdne õigus ühisomandiks olevat korterit kasutada, sellel abikaasal aga, kellel korteri kasutamine

oleks teise abikaasa tegevuse tulemusena takistatud, oleks õigus nõuda korterit üksi kasutavalt

ühisomanikult kasutuseelise hüvitamist AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi. Sellisel juhul oleks hageja

huvi see, et kostja hüvitaks hageja valduse ja sellega kaasneva kasutamise ja tarbimise võimaluse

(kasutuseelise), millest ta kostja tegevuse tõttu ilma jäi. Kahju hüvitamisega tuleks tagada VÕS § 127

lg 1 järgi olukord, mis oleks võimalikult lähedane sellele, kui hageja oleks saanud korteriomandit

segamatult vallata ja kasutada. Kahjuhüvitis tuleks määrata, lähtudes kasutusõiguse harilikust

väärtusest hageja õiguse rikkumise ajal. Kasutusõiguse väärtuse määramisel tuleks siis arvestada

sellega, et ühisomand on kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas

kuuluv omand ja seega, et hageja kasutusõiguse sisuks oleks olnud kasutada pooltele kuuluvat

korterit ühiselt ja kõrvuti kostja ning tema tütrega. Seega võiks niisuguse kasutuseelise väärtust

võrrelda sarnastele tingimustele vastava ühiskorteri kasutusväärtusega, arvestades selles elavate

isikute arvu, kusjuures maha tuleks arvata kulutused, mida hageja peaks tegema sellise eluruumi

ülalpidamisele. Sellise sisuga kasutusõiguse hariliku väärtuse kohta ei ole hageja tõendeid esitanud.

AS-i Pindi Kinnisvara arvamus korteri üüriväärtuse kohta on esitatud tingimusel, et see antakse üürile

vabana teiste isikute õigustest, ehk tulu kohta, mida saadaks, kui korter välja üüritaks. Samuti

puudutab see arvamus üksnes kolmekuulist ajavahemikku, kuigi hageja soovib hüvitist 28 kuu eest.

Kuna hageja üüritud korteri kasutustingimused ei ole võrreldavad eespool toodud tingimustega, ei

saaks ka selle korteri üürihinna järgi vaidlusaluse kasutuseelise harilikku väärtust määrata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta maakohtu 7. oktoobri 2010. a otsus jõusse.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud ringkonnakohtu otsus vastuolus asjas

varem tehtud ringkonnakohtu otsusega, milles ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja rikkus

õigusvastase käitumisega hageja seaduslikku valdust. Ringkonnakohus rikkus vastupidisele

seisukohale asudes TsMS § 652, sest hindas uuesti varem hinnatud asjaolusid ja tõendeid ning jõudis

vastupidisele seisukohale, viitamata seejuures tõenditele, mis annaksid vastupidiseks järelduseks

alust, ning toomata välja, milles maakohus tõendeid hinnates eksis.

Hageja ei ole kunagi asjadega korterist lahkunud ega sõlminud kaudse tahteavaldusega kokkulepet

eluruumi ainukasutamise kohta.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole kahju suurust tõendanud. Hageja esitas eksperdi

arvamuse üürihinna kohta. Kui see ei olnud piisav, pidi kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1

järgi ise hüvitise suuruse määrama.

11. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vaidlustatud ringkonnakohtu otsus ei ole vastuolus ringkonnakohtu varasema otsusega, sest

vaidlustatud otsuses pidas ringkonnakohus võimalikuks, et kui kostja rikub hageja õigust

korteriomandit vallata, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist. Hageja ei ole eristanud valduse

rikkumist ja ühisomandi ühiselt kasutamise rikkumist.

Esitatud asjaoludel ei käitunud hageja valduse taastamist nõudes heas usus.

Kuna hageja ei ole menetluses varem taotlenud kohtult tekkinud kahju tõendamisel abi ning tugineb

sellele alles kassatsioonimenetluses, tuleb see hageja väide jätta tähelepanuta. Hageja ei ole kahju

tõendanud ning kostja ei ole tekitanud hagejale sellist kahju, mida oleks õiglane kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas abikaasal, kes on lahkunud poolte ühisest kodust, milleks oli

poolte ühisomandis olev korteriomand, on õigus nõuda korteriomandi ainukasutamise eest hüvitist

teiselt abikaasalt, kes jäi eluaset üksi edasi kasutama.

Hageja soovib, et kostja hüvitaks talle alates 2007. a oktoobrist kuni 2010. a veebruarini ühisomandis

oleva korteriomandi ainukasutuse tõttu saadud kasutuseelise. Seega soovib hageja, et kostja hüvitaks

talle kasutuseelise ajavahemiku eest, mil ta ei saanud poolte ühisomandis olnud korteriomandit

kasutada, ning seda alates ajast, mil hageja nõudis, et kostja laseks tal korterit kasutada, kuni ajani,

mil pooled jagasid ühisvaraks olnud korteriomand kohtuliku kompromissiga ja jätsid korteriomandi

kostja ainuomandisse kohustusega maksta hagejale vara kaotamise eest hüvitis. Hüvitise suuruse

palub hageja määrata kindlaks saamata jäänud kasutuseelise väärtuse järgi, milleks hageja hinnangul

on 5000 krooni (319 eurot 56 senti) kuus. Samuti soovib hageja, et kostja maksaks talle hüvitise

tasumisega viivitamise tõttu viivist seaduses sätestatud määras.

Asjas on tuvastatud, et korteriomand, mille saamata kasutuseeliste hüvitamist hageja nõuab, kuulus

abikaasade ühisvara hulka, st oli poolte ühisomandis kuni 2010. a jaanuari lõpuni.

14. Vaidlust lahendades tuleb kolleegiumi arvates esmalt arvestada asjaolu, et asi, mille kasutuseeliste

hüvitamist hageja kostjalt nõuab, oli poolte ühisomandis.

Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik õiguslik võim asja üle ning omanikul on õigus asja

vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja

rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Ühisomand on AÕS § 70 lg 4 järgi kahele või enamale isikule

ühel ajal kindlaks määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega kuulub ühisomanikele ühine

täielik võim kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühine (osadeks jagamata) õigus asja vallata,

kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Abikaasade kui ühisomanike õigused ühisvara,

sh ühisomandis oleva asja valitsemisel olid enne 1. juulit 2010 sätestatud lisaks ka toona kehtinud

PKS §-des 16 ja 17. PKS § 17 lg 1 järgi oli abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja

käsutada. Kolleegiumi arvates tähendas see koosmõjus AÕS § 70 lg-ga 4 seda, et mõlemal abikaasal

oli õigus kogu asja vallata, kasutada ja käsutada ning seda tuli teha ühiselt.

AÕS § 68 lg-s 1 sätestatud omaniku täielik võim asja üle hõlmas kolleegiumi arvates ka omaniku

õigust saada asjast kasu TsÜS § 62 mõttes, s.o nii eseme vilju kui ka eseme kasutamisest saadavaid

eeliseid (kasutuseeliseid). Kuigi kaasomanikule kuulus AÕS § 71 lg 2 sõnastuse järgi üksnes tema

osale vastav osa ühise asja viljast, on kolleegium viidatud sätet laiendavalt tõlgendades asunud

seisukohale, et see hõlmas ka kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-137-10, p 12). Seega oli kaasomanikul õigus saada nii oma osale vastav osa ühise asja viljast

kui ka kastutuseelistest. Kuna perekonnaseaduses reguleerimata küsimustes tuli AÕS § 70 lg 6 järgi

kohaldada kaasomandi sätteid, leiab kolleegium, et eelmärgitu kehtib ka ühisomandi puhul. Seega

kuulus ka asja ühisomanikele õigus saada asja vilju ja kasutuseeliseid, kuid erinevalt kaasomandist,

kus kaasomanike osad olid määratud ja kaasomanikul oli õigus saada oma osale vastav osa ühise asja

viljast ja kasutuseelistest, olid abikaasade osad ühises asjas määramata ja sellest tulenevalt oli ka

abikaasadel ühine õigus saada asja vilja ja kasutuseeliseid.

Eeltoodut arvestades kuulus abikaasadele kui ühisomanikele ühine õigus ühist asja kasutada ning

ühine õigus saada asjalt kasutuseeliseid.

15. Kuna mõlemal abikaasal oli ühisvara hulka kuuluva asja valdamise, kasutamise ja käsutamise

õigus, pidid abikaasad ühisomandist tulenevate õiguste teostamises, sh asja valdamises, kasutamises

ja käsutamises omavahel kokku leppima. PKS § 16 järgi võisid abikaasad sõlmida ühisvara valdamise

ja kasutamise kohta kokkuleppeid ning PKS § 17 lg 2 järgi tuligi abikaasadel ühisvara vallata ja

kasutada eelkõige kokkuleppel. Seega pidid abikaasad ühises omandis oleva asja valdamise ja

kasutamise üle ühiselt otsustama, sh võisid abikaasad omavahel kokku leppida, kas ühisomandis

olevat asja kasutatakse ühiselt, see antakse kolmandale isikule kasutada, seda kasutab ainult üks

abikaasa vms. Erinevalt abieluvaralepingust ei tulenenud sellisele kokkuleppele seadusest

kohustuslikku vorminõuet. Seega võis abikaasade kokkulepe olla sõlmitud TsÜS § 77 lg 1 järgi

mistahes vormis, sh abikaasade kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes, s.o tegudega,

millest võis järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.

Kui abikaasadel olid ühisomandis oleva asja valdamise ja kasutamise küsimuses erimeelsused ning

ühist nägemust ühisomandis oleva asja kasutamise kohta ei tekkinud või üks abikaasa kasutas

ühisomandis olevat asja teise abikaasa tahte vastaselt üksi, oli kummalgi abikaasal võimalik pöörduda

vaidluse lahendamiseks kohtu poole. PKS § 17 lg 2 teise lause järgi pidi abikaasa nõudel lahendama

abikaasade vaidluse ühisvara valdamise või kasutamise üle kohus.

Kuna perekonnaseaduses puudusid erisätted ühisomandis oleva asja valdamise ja kasutamise

põhimõtete kohta ning AÕS § 70 lg 6 järgi tuli ühisomandile kohaldada kaasomandi kohta käivaid

sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei olnud ette nähtud teisiti, sai kohus lähtuda kaasomandi

valdamise ja kasutamise põhimõtetest. Kaasomanikul oli AÕS § 72 lg 3 järgi õigus ühist asja

kasutada niivõrd, kui see ei takistanud teiste kaasomanike kaaskasutust. Kaasomanikud pidid ühist

asja valdama ja kasutama AÕS § 72 lg 1 järgi kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt.

Seejuures oli kaasomanikel AÕS § 72 lg 5 järgi õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis

oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele, ning

kaasomanikud pidid üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste

kaasomanike õiguste kahjustamisest.

Kui mõni kinnisasja kaasomanik keeldus kaasomandi kasutuskorra kokkulepet sõlmimast, võis iga

kaasomanik nõuda kohtult kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramist kohtumenetluses ning

kohtuotsus kasutuskorra kindlaksmääramise kohta asendas TsÜS § 68 lg 5 järgi kaasomanike

kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse (vt Riigikohtu 18. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

151-10, p 11; 17. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13; 8. veebruari 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 23). Seejuures oli kohtul kasutuskorra üle otsustades lai

diskretsiooniõigus, st lähtuda tuli hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi

kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra,

pooltevaheliste suhete jm oluliste asjaoludega; kohus ei olnud seotud kasutuskorra

kindlaksmääramisel taotletud kasutusviisidega (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-172-10; 17. aprilli 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-08, p 13; 8. veebruari 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 42; 16. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-03, p 14).

Ülalmärgitut arvestades pidid abikaasad kui asja ühisomanikud otsustama ühiselt asja valdamise ja

kasutamise üle ning vaidluse korral sai ühisomanikust abikaasa nõuda, et kohus määraks ühisomandis

oleva asja valdamise ja kasutamise tema soovitud viisil ja asendaks teise abikaasa tahteavalduse

ühisomandi kasutamise kokkuleppes, nagu see oli võimalik ka kaasomanike vahelises vaidluses

kaasomandis oleva asja kasutuskorda määrates.

Praeguses asjas ei ole pooled pöördunud kohtu poole, et määrata kindlaks korteriomandi ainukasutus,

samuti ei ole asjas esitatud kirjalikku kokkulepet korteriomandi kasutamise kohta. Küll on aga

ringkonnakohus tuvastanud, et pooled olid vastava käitumisega sõlminud kokkuleppe, et korter jääb

kostja ainukasutusse.

16. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi abikaasade kokkuleppe või kohtulahendi alusel ühe

abikaasa ainukasutusse, jäi teine abikaasa ilma võimalusest ühisomandis olevat asja kasutada ning

hoolimata abikaasade kui ühisomanike ühisest õigusest saada asjalt ühiselt kasutuseeliseid, sai asja

ainukasutuse korral kasutamisest eeliseid üksnes üks abikaasa.

Kolleegium juhib tähelepanu, et iseenesest võisid abikaasad enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 16

ja § 17 lg 2 järgi leppida kokku, et ühisvara hulka kuuluv asi jääb ühe abikaasa ainukasutusse tasuta,

või määrata ühisomandis oleva asja ainukasutuse õiglase, lahusvara arvel makstava hüvitise eest.

Poolte vaidluse korral sai ka kohus määrata ühisvara hulka kuuluva asja ühe abikaasa ainukasutusse

kohustusega hüvitada teisele abikaasale ühisomandis oleva asja kasutamisest saamata jäävad

kasutuseelised, kui see oli kõiki asjaolusid arvestades õiglane. Mõlemal juhul oli kolleegiumi arvates

võimalik hüvitada saamata kasutuseelist alates ainukasutuse määramisest kuni ühisomandi

lõppemiseni.

Praeguses asjas ei ole tuvastatud, et pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt jäi korteriomand kostja

ainukasutusse hüvitise eest. Samuti ei ole kohus määranud korteriomandit kostja ainukasutusse

hüvitise eest. Seega ei ole korteriomandist saadavate kasutuseeliste küsimus poolte vahel

reguleeritud.

17. Eelmärgitu ei tähenda siiski seda, et sellisel juhul ei oleks abikaasal enam võimalik nõuda hüvitist

ühisomandis olevalt asjalt saamata jäänud kasutuseeliste eest.

Iseenesest sai abikaasa igal ajal nõuda, et kohus määraks ühisomandis oleva asja ühe abikaasa

ainukasutusse ja mõistaks kasutuseeliste kaotuse tõttu teisele abikaasale välja hüvitise. Selline nõue

olnuks põhjendatud eelkõige olukorras, kus abikaasad soovisid säilitada ühisomandi pikemaks ajaks.

Olukorras, kus abikaasa soovis ühisomandi lõpetada ning saada kuni ühisomandi lõpetamiseni

hüvitist saamata kasutuseeliste eest, ei oleks eelneva nõude esitamine olnud kolleegiumi hinnangul

siiski otstarbekas. Sellises olukorras sai abikaasa nõuda hoopis ühisomanikele ühiselt kuuluva

kasutuseelise kui ühisvara jagamist PKS § 18 järgi. PKS § 18 lg 1 järgi võisid abikaasad jagada

ühisvara nii abielu kestel, abielu lahutades kui ka pärast seda. Seejuures võisid abikaasad PKS § 18

lg-te 3 ja 4 järgi koosmõjus TsÜS § 77 lg-ga 1 jagada ühisvara vormivaba kokkuleppega

(v.a kinnisasi), sh abikaasade kaudsete tahteavaldustega TsÜS § 68 lg 3 mõttes. Vaidluse korral jagas

PKS § 18 lg 5 järgi abikaasade nõudel ühisvara kohus.

Kolleegium leiab, et ka kasutuseelist ühisvarana jagades sai jagada üldjuhul üksnes selliseid

kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele

eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks kolleegiumi hinnangul vastuolus hea

usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru

saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta (vt Riigikohtu

seisukohti kaasomandi kohta: 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14;

16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13). Kui abikaasade ühisomandis olev asi

jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu,

sai kolleegiumi arvates eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni,

kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele

ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks.

Hoolimata sellest, et kohus pidi PKS § 18 lg 2 järgi määrama ühisvara koosseisu üldjuhul kindlaks

vara jagamise või abielusuhete lõppemise aja seisuga, ei tähendanud see kolleegiumi arvates seda, et

ühisomandis oleva asja kasutuseeliseid saanuks jagada üksnes selle päeva seisuga, mil nõuti ühisvara

jagamist või mil lõppesid abikaasade abielulised suhted. Kolleegiumi arvates kuulus abikaasadele kui

ühisomanikele asja kasutuseelis ühiselt kuni ühisomandi lõppemiseni ja sellest tulenevalt oli

abikaasal õigus nõuda kuni ühisomandi lõppemiseni saadud kasutuseeliste jagamist.

Seega sai abikaasa nõuda PKS § 18 alusel nii ühisvaraks olnud korteriomandi kui ka sellelt alates

nõude esitamisest kuni ühisomandi lõppemiseni saadava kasutuseelise jagamist abikaasade vahel.

18. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas 15. oktoobril 2007 maakohtule kostja

vastu hagi ühisvara hulka kuuluva korteriomandi jagamiseks (tsiviilasi nr 2-07-43102). Poolte

ühisvara hulka kuulunud korteriomand jagati Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2010. a

määrusega, millega kinnitati poolte kompromiss. Kompromissi järgi jäi korteriomand kostja

ainuomandisse ning kostja kohustus maksma hagejale enamsaadud vara eest hüvitist 500 000 krooni.

Korteriomandilt saadud kasutuseeliste jagamise nõuet hageja selles menetluses ei esitanud.

Ühisvara jagamise menetluse ajal, s.o 18. detsembril 2008 esitas hageja kostja vastu eraldi hagi

(praeguses asjas esitatud nõue), milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitise ühisvara hulka

kuuluva korteriomandi ainukasutuse tõttu saamata jäänud kasutuseeliste eest. Arvestades

ülalmärgitud põhjendusi, ei saanud hageja kolleegiumi hinnangul sellist nõuet kostja vastu esitada.

Hageja saanuks nõuda ainukasutuse määramist ja ainukasutuse tõttu kaotatava kasutuseelise

hüvitamist või ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise hüvitamist alates nõude esitamisest, s.o alates

18. detsembrist 2008. Ainukasutuse määramist ei ole hageja nõudnud, seega saab hageja nõuet pidada

pigem ühisvara jagamise nõudeks. Kui käsitada hageja nõuet ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise

jagamise nõudena, olnuks otstarbekas hageja hagid TsMS § 374 järgi liita. Seda ei ole asjas tehtud.

Nimetatu ei välista aga kasutuseeliste kui ühisvara jagamist eraldi menetluses, sest ei enne 1. juulit

2010 kehtinud ega praegu kehtivas perekonnaseaduses ei ole sätestatud põhimõtet, et kogu ühisvara

tuleb jagada korraga, ega seda, et osa ühisvara jagamine välistaks hiljem muu ühisvara jagamise.

Seega võis hageja esitada eraldi ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõude ja hageja

18. detsembril 2008 esitatud hagi saab käsitada ühisvarasse kuuluva kasutuseelise jagamise hagina.

19. Eeltoodut arvestades asusid kohtud vääralt seisukohale, et hageja nõude saab kvalifitseerida

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõudena.

Kolleegium on kaasomanikevaheliste nõuete kohta selgitanud, et asja kuulumisest mitmele isikule

kaasomandina tekib isikute vahel spetsiifiline võlasuhe, mille sisuks on kaasomanike õigused ja

kohustused üksteise suhtes, mis on reguleeritud eelkõige AÕS §-des 72 ja 75. Kui kaasomanik rikub

teise kaasomaniku õigust ühist asja vallata ja kasutada, saab kaasomanik esitada teise kaasomaniku

vastu kahju hüvitamise nõude kaasomandist tulenevate kohustuste rikkumise tõttu eelkõige

VÕS § 115 lg 1 alusel, mitte VÕS § 1043 jj alusel. Samas saab kaasomanik igal juhul nõuda

AÕS § 71 lg 2 alusel teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt Riigikohtu

15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 14-23). Kuna analoogselt vilja saamise

õigusele kuulub kaasomanikele ka kasu saamise õigus (vt ülal p 14 kolmas lõik), ei tule

kaasomanikule hüvitada mitte saamata jäänud kasutuseelised kui kahju, vaid kaasomanik saab nõuda

oma osa kasutuseeliste hüvitamist AÕS § 71 lg 2 alusel.

Kolleegiumi arvates saab eeltoodut arvestades ka abikaasadel olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6

ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, mida ühisomandi eripära arvestades ei saa nõuda üks

abikaasa teiselt abikaasalt, vaid mille saamiseks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis

omavahel jagada.

20. Kasutuseelise jagamisel tuleb mh selgitada kasutuseelise väärtus, s.o eseme kasutamisest

saadavate eeliste väärtus. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, kui seaduse

või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine

müügihind (turuhind). Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab kolleegiumi arvates määrata seega

korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel

saadava üüritasu järgi.

Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kummalgi abikaasal on õigus saada korteri ainukasutuse korral igal

juhul pool tavalisest üüritasust.

Kaasomandi kohta on kolleegium asunud seisukohale, et kui ühe kaasomaniku ainukasutusse jääb

suurem osa kaasomandi esemest kui tema kaasomandi mõtteline osa, saavad teised kaasomanikud

nõuda temalt kaasomandi mõttelisest osast suurema pinna kasutamise tõttu saadud kasutuseelise

hüvitamist, v.a juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu 20. detsembri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

149-10, p 13; 23. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 13).

Ühisomandi puhul ei saa siiski kasutuseeliste ulatust kindlaks teha ja kasutuseeliste hüvitamist nõuda

sarnaselt kaasomandile, s.o kaasomaniku mõtteliste osade järgi. Kuna ühisomandi puhul ei ole

abikaasade osad ühises asjas määratud, peab kohus abikaasa kui ühisomaniku kasutuseelise väärtuse

määramisel mh arvestama asjaolu, et abikaasadel on ühisomandi tõttu ühine jagamatu õigus kogu asja

kasutada ning saada esemest ühiselt kasu, sh kasutuseelist TsÜS § 62 lg 1 mõttes. Kolleegiumi

hinnangul on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva

kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või ainult selle tõttu, et tegemist on ühis- mitte

ainukasutusega. Mh võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat

korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete

kasutust arvestades oleks abikaasade tegelik kasutuseelis veelgi väiksem.

21. Praeguses asjas leidis ringkonnakohus, et kasutuseelise hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata

mh seetõttu, et hageja ei ole tõendanud VÕS § 127 lg 1 järgi vajalikku kahjuhüvitise suurust,

s.o ühiskorteri kasutusväärtust, arvestades selles elavate isikute arvu, millest on maha arvatud

eluruumi ülalpidamiseks tehtavad kulutused. Kuna abikaasa ei saa nõuda teiselt abikaasalt

ühisomandisse kuuluvaid kasutuseeliseid kahjuna, vaid kasutuseelised tuleb abikaasade vahel

ühisvarana jagada, ei ole kolleegiumi arvates õige lähtuda asjas VÕS § 127 lg-st 1. Õige on aga

ringkonnakohtu järeldus, et hageja ei ole ühiskasutuses oleva korteri kasutuseeliste väärtust

tõendanud.

Kuna kohtud on asjas eksinud hageja nõudele õigusliku hinnangu andmisel ning on pidanud seda

ekslikult ühe abikaasa nõudeks teise abikaasa vastu hüvitada kahju, on ringkonnakohus asunud

ekslikult seisukohale, et ainult hageja peab tõendama kasutuseelise väärtust. Ühisvara jagamisel lasub

ühisvara väärtuse tõendamise koormus mõlemal poolel selliselt, et kui pool esitab tõendi jagatava

ühisvara väärtuse kohta, siis peab teine pool juhul, kui ta ei nõustu teise poole esitatud tõendiga

ühisvara väärtuse kohta, esitama omapoolse tõendi ühisvara väärtuse kohta.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb käsitada hageja nõuet poolte ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise

jagamise nõudena ning kohus peab andma pooltele võimaluse tõendada ühisomandis oleva

korteriomandi kasutuseelise väärtust. Mh saab kohus kasutuseelise väärtuse määramisel lähtuda

TsMS §-s 233 sätestatust ning määrata selle suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades.

22. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et vaidlus tuleb lahendada enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse sätete järgi, nagu märkis kolleegium ka ülal põhjendustes.

PKS § 210 lg 1 järgi laieneb kehtiv perekonnaseadus küll kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis

olid tekkinud 1. juuliks 2010, kuid sama paragrahvi teise lõike järgi tuleb asjaolule või toimingule,

mis on tekkinud või tehtud enne praegu kehtiva seaduse jõustumist, kohaldada asjaolu tekkimise või

toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Lisaks on PKS §-s 211 täpsustatud, et kui enne 1. juulit

2010 sõlmitud abieluvaraleping ei näinud ette teisiti, kohaldatakse enne praegu kehtiva seaduse

jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates 1. juulist 2010

kehtivas perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut.

Viidatud sätteid koosmõjus tõlgendades leiab kolleegium, et seaduse mõtteks on alates 1. juulist 2010

abikaasade varasuhtes tekkivatele asjaoludele ja tehtavatele toimingutele kohaldada kehtivas

perekonnaseaduses varaühisuse kohta sätestatut ning enne seda tekkinud asjaoludele ja tehtud

toimingutele kohaldada toona kehtinud seadust. Kolleegium asus 25. mail 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-

36-11 tehtud otsuse p-s 18 seisukohale, et asja kuulumine ühisvara või lahusvara hulka tuleb

otsustada asja omandamise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätete järgi.

Kuna hageja esitas nõude hüvitada abikaasade ühisomandis olevalt asjalt ajavahemikul 2007. a

oktoobrist kuni 2010. a veebruarini saamata jäänud kasutuseelised, saab kolleegiumi arvates

lahendada kasutuseeliste kuuluvuse küsimuse kasutuseeliste saamise ajal kehtinud õiguse, sh enne

1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel koosmõjus toona kehtinud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse ja asjaõigusseaduse sätetega.

Kuna ülalmärgitud põhjenduste järgi saab hageja nõuet pidada ühisvara jagamise nõudeks ja hageja

esitas kostja vastu nõude 18. detsembril 2008, saab hageja nõuet pidada enne 1. juulit 2010 kehtinud

õiguse alusel esitatud ühisvara jagamise nõudeks. Kuna hageja esitas ühisvara jagamise nõude enne

1. juulit 2010 ja nõuet esitades sai ta tugineda nõude esitamise ajal kehtinud materiaalõiguse

normidele, s.o ühisvara jagamist reguleerivatele sätetele, saab kohus tema nõude ka toona kehtinud

perekonnaseaduse alusel lahendada. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 19 lg 1 järgi loeti

abikaasaade osad ühisvara jagamisel üldjuhul võrdseks ning § 19 lg 3 järgi määrati ühisvara

jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena või varaliste õiguste ja

kohustustena. Kolleegiumi hinnangul saab praeguses asjas jagada kasutuseelise poolte vahel varaliste

õiguste ja kohustustena.

Kui hageja soovib jagada ühisvara kehtiva perekonnaseaduse sätete järgi, tuleb hagejal taotleda

ühisvara jagamist kehtivas õiguses sätestatud viisil, mida ei loeta hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 4

p 3 järgi. Sellisel juhul saab kohus lahendada ka enne 1. juulit 2010 esitatud ühisvara jagamise hagi

kehtivas õiguses sätestatud viisil. Kehtiva PKS § 37 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel

kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. AÕS § 77

järgi otsustab kohus kaasomandit lõpetades, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi

ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende

osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada

kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kuigi kasutuseelise kui varalise õiguse jagamise

viisi perekonnaseadus otsesõnu ei sätesta, saab kolleegiumi arvates jagada abikaasade vahel ka

ühisvara hulka PKS § 25 mõttes kuuluvaid muid varalisi õigusi, sh kasutuseelist abikaasade vahel

vastavate õiguste ja kohustustena.

23. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon Niguliste Advokaadibüroo

Osaühingule.

Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu

otsustada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik