3-2-1-86-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-86-12

Määruse kuupäev

Tartu, 25. september 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i YIT Ehitus hagi Tamsalu valla vastu garantiikirja

realiseerimise õiguse puudumise tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-46550

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tamsalu valla määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS YIT Ehitus (registrikood 10093801)

Kostja Tamsalu vald (Tamsalu vallavalitsuse kaudu (registrikood

75033431)), esindaja vandeadvokaat Denis Piskunov

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-46550 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Tamsalu Vallavalitsusele määruskaebuselt 21. detsembril 2011 tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS YIT Ehitus (hageja) esitas 29. septembril 2011 Viru Maakohtule hagi Tamsalu valla (kostja)

vastu, milles palus tuvastada Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali (pank) 30. juulil 2010 väljastatud

garantiikirja nr 01T2081911476 (garantiikiri) realiseerimise õiguse puudumine. Koos hagiavaldusega

esitas hageja hagi tagamise taotluse, milles palus keelata hagi tagamise korras garantiikirja alusel

väljamaksete tegemise kostjale.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 20. juulil 2010 ehitustööde töövõtulepingu

nr S04TAM/11, mille objektiks olid Tamsalu Gümnaasiumi rekonstrueerimistööd, samuti nimetatud

töödega seotud ning nendest tulenevad tööd ja toimingud. Töövõtulepingu p 11.4 täitmiseks andis

hageja kostjale pangalt tellitud pangagarantii 10% ulatuses ehitustööde üldmaksumusest. Garantiikiri

väljastati 30. juulil 2010.

Töö tegemise käigus selgus, et ventilatsioonitööde aluseks olev projekt on kõlbmatu. Pooled pidasid

läbirääkimisi töövõtulepingu muutmiseks, kuid need ei viinud tulemuseni. Kuna kostja hoidus

kõrvale töövõtulepingu jätkamiseks vajaliku muudatuskokkuleppe sõlmimisest, olemasoleva projekti

alusel ehitamine oli keelatud ning hagejal ei olnud ka endal kohustust teha uus projekt, siis lõpetas

hageja 28. jaanuaril 2011 esitatud avaldusega töövõtulepingu ühepoolselt.

4. veebruaril 2011 esitas ka kostja töövõtulepingu ülesütlemise avalduse.

31. märtsil 2011 allkirjastasid pooled tehtud tööde lõppakti, mille kohaselt aktsepteerisid pooled töid

lõplikult kokku 62 312 euro 69 sendi väärtuses, see summa on hagejale ka tasutud.

25. juulil 2011 esitas kostja aga üllatuslikult pangale nõude garantiikirjast tuleneva 142 625 euro

10 sendi suuruse garantiikohustuse täitmiseks, sest hageja olevat rikkunud sõlmitud töövõtulepingut,

jäädes maha ehitusgraafikust ning lahkudes lõpuks ehitusobjektilt. 5. augustil 2011 keeldus pank

kostjale garantiikirja alusel väljamakse tegemisest põhjendusel, et garantiikiri on pangale tagastatud.

8. augustil 2011 edastas kostja pangale korduva nõude garantiisumma väljamaksmiseks ja teatas, et

kostja ei ole garantiist loobunud ega garantiikirja pangale tagastanud. 28. septembril 2011 teavitas

pank hagejat, et kavatseb garantiisumma 3. oktoobril 2011 kostjale välja maksta.

Hageja arvates ei ole kostjal õigust garantiid realiseerida, sest garantiikirja ei ole kostjale üle antud ja

garantiikohustust ei ole tekkinud. Isegi kui eeldada garantiikohustuse tekkimist, oleks garantiikirja

realiseerimine vastuolus töövõtulepingus sätestatuga ja hea usu vastane ning käsitatav õiguste

kuritarvitamisena, sest hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud. Olukorras, kus töövõtuleping lõpetati

ja seetõttu maksti hagejale tasu tehtud tööde eest ning kostjal ei olnud töövõtulepinguga seotud

rahalisi nõudeid, ei ole kostjal alust garantiid realiseerida. Ka töövõtulepingu p-st 11.4.1 tuleneb, et

ehitusaegne garantiikohustus kehtib ainult töövõtulepingu täitmise perioodil.

Hagi tagamise avalduse kohaselt muutub hagi rahuldamisel tuvastus kostja suhtes siduvaks alates

kohtuotsuse jõustumisest. Samuti ei tohi hageja huvi garantiikirja realiseerimata jätmise vastu jääda

kaitseta kohtumenetluse ajaks, sest vastupidisel juhul osutuks kohtuotsuse täitmine võimatuks.

Nimelt garantiikirja alusel pangalt summade kättesaamisel realiseeritaks lõpuni seesama õigus, mille

puudumise tuvastamist hageja taotleb.

2. Viru Maakohus rahuldas 30. septembri 2011. a määrusega hagi tagamise taotluse. Maakohus keelas

pangal garantiikirja alusel väljamaksete tegemise kostjale.

Kohtumääruses esitatud põhjenduste kohaselt on hageja esitanud tuvastushagi kostjal garantiikirja

realiseerimise õiguse puudumise tuvastamiseks. Maakohus nõustus hagi tagamise taotluse

põhjendustega. Hagi tagamata jätmise korral ei ole hagejal võimalik praeguses vaidluses õiguskaitset

saavutada, sest kui pank kannab kostjale garantiikirja alusel raha üle ja kui menetluses tuvastatakse,

et kostjal ei olnud õigust garantiikirja realiseerida, siis saab kostja raha ilma õigusliku aluseta. Seega

esineb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377 lg-s 1 sätestatud alus hagi tagamiseks ja hagi

tagamise korras tuleb keelata pangal garantiikirja alusel väljamaksete tegemine. Juhul kui hagi

tagamisega tekitatakse kostjale kahju, võib kostja TsMS §-s 391 sätestatud korras nõuda kahju

hüvitamist.

3. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist

ja uue määruse tegemist, millega hagi tagamise taotlus jäetakse rahuldamata.

Hageja vaidles määruskaebusele vastu ning taotles selle rahuldamata jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. detsembri 2011. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Määruse põhjenduste järgi nõustus ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendustega ega pidanud

vajalikuks neid korrata.

Hageja on hagi tagamise avalduses põhistanud nii nõuet, mille tagamist soovitakse, kui ka tagamise

aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on vaidlustatud määruses nimetatud põhistused märkinud ning

ringkonnakohus ei korranud neid. Hageja on hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid vajalikus

ulatuses põhistanud ning maakohus on õigesti, lähtudes hageja esitatud põhistusest, hagi taganud.

Maakohtu määrus vastab TsMS §-dele 463 ja 465.

Kostja väite kohaselt on maakohus ekslikult hagi taganud, kuna rahuldas hagi tagamise taotluse enne

hagi menetlusse võtmist. Asja materjalidest nähtuvalt on hagiavaldus ja hagi tagamise taotlus esitatud

maakohtule 29. septembril 2011. Maakohus on hagi taganud 30. septembri 2011 määrusega, hagi on

menetlusse võtnud 5. oktoobri 2011 määrusega. TsMS § 384 lg 1 kohaselt lahendab kohus hagi

tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval.

Kohus võib hagi tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta soovib kostja enne ära kuulata.

Hagi tagamise avaldus oli esitatud 29. septembril 2011 ning kuna maakohus ei ole soovinud kostjat

enne ära kuulata, siis on avaldus õigesti lahendatud. Asjaolu, et hagi menetlusse võtmise määrus on

tehtud hiljem kui hagi tagamise määrus, ei muuda hagi tagamist seadusvastaseks.

Tähelepanuta tuleb jätta kostja väited hagi perspektiivituse kohta, sest hagi tagamise taotluse

lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt. Samuti ei ole maakohus keeldunud hagiavalduse

menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 alusel, s.o maakohus ei ole lugenud esitatud hagiavaldust

alusetuks või perspektiivituks. Hagi esitamise sisuline põhjendatus selgub edasise menetluse käigus.

Maakohus on hagi tagamise taotluse rahuldamisel rakendanud ebaõiget menetlusnormi, st kohus

tagas hagi TsMS § 377 lg 1 alusel, pidi aga kohaldama TsMS § 377 lg-t 2. Samas ei ole tegemist

olulise menetlusõiguse rikkumisega, mis tingiks vaidlustatava määruse tühistamise.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-74-10 tehtud määruse p-s 14 asunud järgmisele seisukohale: "[...]

garantiist tulenevate väljamaksete tegemise peatamine vaidluse ajaks, kus lahendatakse sisuliselt, kas

kostjatel on hageja suhtes õigus garantiinõue maksma panna, st lepingujärgset tasu garantiijärgses

ulatuses saada, põhimõtteliselt võimalik. See võib olla ka mõistlik, kui garantiil on käimasoleva

vaidlusega tihe side (kui sellega tagatakse vaidluses lahendatavaid nõudeid), garantii realiseerimine

põhjustaks hagejale olulisi kulutusi ning garantii realiseerimise peatamine ei oleks kostjate huve

arvestades ebaproportsionaalne, mh kui on tagatud, et kostjad ei kaota seeläbi faktilist võimalust

garantiinõuet realiseerida, kui hagi jääb rahuldamata." Tuginedes eeltoodud Riigikohtu seisukohale,

leidis ringkonnakohus, et praegusel juhul esinevad kõik tingimused hagi tagamiseks hageja taotletud

viisil, s.o panga antud garantii on seotud tihedalt käimasoleva vaidlusega, garantii realiseerimine

põhjustaks hagejale olulisi kulutusi, mis väljenduksid garandile tagatissumma ja viivise

tagasimaksmises, ning garantii realiseerimise peatamine ei ole kostja huve arvestades

ebaproportsionaalne, sest hagi rahuldamata jätmise korral ei kaota kostja õigust nõuda garantiist

tuleneva tagatissumma tasumist.

Hagi tagamine hageja taotletud viisil teenib ka kostja huve, sest juhul, kui pank maksaks kostjale

tagatissumma välja, pärast aga selguks, et kostjal ei olnud õigust töövõtulepingust taganeda, peaks

kostja hüvitama hagejale garandile tasutud tagatissumma koos lisanduvate kuludega. Õige on väide,

et kui pank teeb väljamakse kostjale õigusliku aluseta, sh pärast garantiilepingu lõppemist, et teki

hagejal kohustust garantiid pangale tagastada. Samas aga omamata õigust nõuda kostjale

väljamakstud garantiisumma hüvitamist hagejalt, pöördub pank alusetule rikastumisele tugineva

nõudega kostja vastu.

TsMS § 378 lg 4 järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks

kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades

põhjendatuks. Rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb arvestada hagi hinda. Seega tuleb hagi

tagamisel arvestada eelkõige hageja õigustatud huvisid, kuid mööndusega, et hagi tagamise abinõu ei

koormaks kostjat ebaproportsionaalselt. Kostja väidab, et garantiisumma aitaks kostjal katta

töövõtulepingu nr SO4TAM/11 ennetähtaegsest lõppemisest tekkinud kahjusid ning saavutada

kiiremini Tamsalu Gümnaasiumi rekonstrueerimise. Ringkonnakohus möönab, et hagi tagamine võib

kostjat koormata, kuid selline koormamine ei ole ülemäärane.

Kostja väite kohaselt oleks maakohus pidanud kaaluma hagejat tagatist anda kohustamist.

TsMS § 383 lg 1 sõnastusest lähtuvalt on selle kohaldamine või kohaldamata jätmine kohtu

diskretsiooniotsus, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui on ületatud

diskretsioonipiire. Maakohus on teinud otsustuse mitte kohustada hagejat andma tagatist kostjal

tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks talle antud diskretsiooni piires ning ringkonnakohtul ei ole

alust kohustada hagejat TsMS § 383 lg 1 alusel andma tagatist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja

maakohtu määruse resolutiivosa punktid 1-4 ning teha uue määruse, millega jätta hagi tagamise

taotlus rahuldamata. Lõpliku lahendi tegemise võimatuse korral saata asi madalama astme kohtule

uueks lahendamiseks.

Kaebuse järgi ei saa perspektiivitut hagi tagada. Olukorras, kus hageja on veendunud kostja ja panga

vahel kehtiva garantiilepingu puudumises, ei ole tuvastushagi esitamine garantii saaja (kostja) vastu

kohane kaitsevahend garantii väljamaksmise keelamiseks. Hagiga taotletav eesmärk on saavutatav

nõude esitamisega panga vastu. Madalama astme kohtud ei ole hagi perspektiivikust hinnanud.

Hagi tagamise eeldused ei ole täidetud. Hüpoteetiline võimalus, et pangal võib tekkida õigus

pöörduda alusetust rikastumisest tuleneva nõudega kostja vastu, ei õigusta hagi tagamist. Kuivõrd

ühtegi teist TsMS § 377 lg-s 2 loetletud põhjustest hagi tagamiseks peale olulise kahju tekkimise

vältimise ei ole madalama astme kohtud tuvastanud, ei ole TsMS § 377 lg 2 ja selle kohaldamist

selgitava Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-74-10 p-s 13 toodud hagi tagamise eeldused täidetud.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud järeldust, et kostja koormamine ei ole ülemäärane.

Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus on teinud diskretsioonil põhineva otsuse mitte

kohustada hagejat andma tagatist kostjal tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks. Maakohtu määrus

annab tunnistust sellest, et maakohus ei ole tagatise andmist kaalunudki.

6. Hageja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

8. Praeguses vaidluses tuleb lahendada küsimus, kas hagi tagamise korras on võimalik keelata

garantiikirja alusel väljamaksete tegemine kostjale.

TsMS § 377 lg 1 järgi võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata

jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Selle sätte järgi on hagi

tagamise eesmärgiks kohtuotsuse, millega hagi rahuldatakse, täitmise lihtsustamine. TsMS § 377 lg 2

sätestab, et sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, võib kohus

hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja kasutusviisi, kui see on

vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda võib teha sõltumata sellest, kas

on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle

võimatuks. TsMS § 377 lg 3 esimese lause järgi võib tagada ka tuvastushagi.

9. Riigikohus on 31. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12 tehtud määruse p-s 12 leidnud, et hagi

tagamine praeguse juhuga sarnastel juhtudel on põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine

oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, st kostja rikuks

garantii esitamisega töövõtulepingut. Hageja peab toetuma asjaolule, et kostja rikub garantii

realiseerimisega pooltevahelist lepingut.

Seega tuleb ka praegusel juhul selgitada, kas hageja on nimetatud asjaolule tuginenud. Hageja on

hagis (p 2.2.3) mh tuginenud ka sellele, et kostja soovib garantiikirja realiseerida vastuolus

töövõtulepingus sätestatuga. Hageja ei ole hagiavalduse kohaselt töövõtulepingut rikkunud, seega ei

ole ka alust täitmistagatist realiseerida (hagiavalduse p 1.15).

Sisuliselt heidabki hageja kostjale ette töövõtulepingu rikkumist, mis seisneb garantiinõude

esitamises.

10. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12 tehtud määruses leidnud ka seda, et kui hageja toetub

hagiavalduses asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut, tuleb kohtul

hagi tagamise menetluses poolte huve kaaluda TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt. Riigikohus märkis

järgmist: "Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamatajätmisest pooltele tekkida võivaid

võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud

võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (sh ei

ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja

maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse

õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta

tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks

ära kuulata ka kostja seisukoha."

11. Maa- ja ringkonnakohus ei ole praegusel juhul hagi tagamist põhjendanud sellega, et garantii

realiseerimine oleks hageja arvates käsitatav töövõtulepingu rikkumisena. Piisav ei ole hagi tagamise

põhjendamine sellega, et hagi tagamata jätmise korral ei ole hagejal võimalik õiguskaitset saavutada.

Praeguse hagi korral ei ole hagi tagamise eesmärgiks kohtulahendi täitmise tagamine, vaid

pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgne reguleerimine TsMS § 377 lg 2 järgi.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada. Analoogiliselt tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12 tehtud

määrusega (vt määruse p 16) ei tühista kolleegium maakohtu määrust. Hagi tagamise määruse peale

esitatud määruskaebust lahendades võib ringkonnakohus vajaduse korral ka ise TsMS § 384 lg 2

alusel nõuda hagejalt hagi tagamise avalduse puuduste kõrvaldamist, st eelkõige hagejalt määruse p-

s 10 viidatud kaalumiseks vajalike asjaolude esitamist.

12. Kolleegium ei jaga määruskaebuse seisukohta, et hagi on selgelt perspektiivitu, kuna hageja

olevat veendunud garantiilepingu puudumises. Kolleegium viitab esmalt Riigikohtu 29. juunil 2012

tsiviilasjas nr 3-2-1-58-12 tehtud määruse p-le 14, mille kohaselt on hagi tagamise menetluses

üldjuhul võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema

hagil üldse edulootust (vt TsMS § 371 lg 2 p 1). Praegu on aga hageja esitanud lisaks garantiilepingu

puudumisele ka alternatiivse väite, et garantiikohustuse olemasolu korral on selle esitamine vastuolus

töövõtulepinguga ja hea usu põhimõttega. Sellise sisuga väite kohta ei saa aga hagi tagamise

menetluses tuvastada perspektiivikust.

13. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole teinud diskretsioonil põhinevat

otsust mitte kohustada hagejat andma tagatist kostjal tekkiva võimaliku kahju hüvitamiseks.

Maakohtu määrusest ei nähtu, et maakohus oleks kaalunud TsMS § 383 lg 1 kohaldamist, vaikimist ei

saa aga käsitada diskretsiooniõiguse teostamisena. Riigikohus on viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12

tehtud määruse p-s 16 leidnud, et ringkonnakohus peaks kaaluma TsMS § 383 lg-st 1 tulenevat

võimalust teha hagi tagamine sõltuvaks tagatise andmisest vastaspoolele tekkiva võimaliku kahju

hüvitamiseks. Ka praegusel juhul tuleks seda kaaluda.

14. Kolleegium jätab menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

15. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuse rahuldamise tõttu

tagastada.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik