3-2-1-105-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-105-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. september 2012. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Marju Ude ja Piret Ude hagi Mittetulundusühingu Lohusalu

Vesi ja Tiina Nuuteri vastu Mittetulundusühingu Lohusalu

Vesi kohustamiseks eemaldama kinnistut läbiv

magistraaltorustik ja Tiina Nuuteri kohustamiseks

eemaldama kinnistut läbiv liitumistorustik ning Tiina Nuuteri

vastuhagi Marju Ude ja Piret Ude vastu talumiskohustuse

tuvastamiseks või kinnistu koormamiseks reaalservituudiga

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-49163

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marju Ude ja Piret Ude kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3195 eurot 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marju Ude (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Denis Polman

Hageja Piret Ude (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Denis Polman

Kostja Mittetulundusühing Lohusalu Vesi (registrikood

80154823), esindaja vandeadvokaat Terje Eipre

Kostja Tiina Nuuter (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Terje Eipre

Kolmas isik kostjate poolel Keila vald (registrikood 75025710)

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2012. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31. märtsi 2011. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari

2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-49163.

2. Jätta läbi vaatamata Tiina Nuuteri vastuhagi Marju Ude ja Piret Ude vastu osas, milles Tiina

Nuuter palus tuvastada Marju Ude ja Piret Ude talumiskohustuse olemasolu Tiina Nuuteri

kinnistuni läbi Ristikivi kinnistu vett juhtiva veetorustiku suhtes.

3. Saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks Marju Ude ja Piret Ude hagi

Mittetulundusühingu Lohusalu Vesi ja Tiina Nuuteri vastu Mittetulundusühingu Lohusalu Vesi

kohustamiseks eemaldama Ristikivi kinnistut läbiv magistraaltorustik ja Tiina Nuuteri

kohustamiseks eemaldama Ristikivi kinnistut läbiv liitumistorustik magistraaltorustikust kuni

Sadamaküla kinnistuni.

4. Saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks Tiina Nuuteri vastuhagi Marju Ude ja Piret

Ude vastu Ristikivi kinnistu koormamiseks reaalservituudiga selliselt, et Sadamaküla kinnistu

igakordne omanik on õigustatud juhtima vett läbi Ristikivi kinnistu ning Ristikivi kinnistu

igakordne omanik on kohustatud taluma liitumistorustiku olemasolu Ristikivi kinnistu

maapõues.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Tagastada Marju Udele 29. veebruaril 2012 tasutud kautsjon 32 (kolmkümmend kaks) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marju Ude (hageja I) ja Piret Ude (hageja II) esitasid 23. novembril 2007 Harju Maakohtule MTÜ

Lohusalu Vesi (kostja I) ja Tiina Nuuteri (kostja II) vastu hagi veetorustike eemaldamiseks kinnistult

ja edaspidisest rikkumisest hoidumiseks. Hagejad palusid kohustada kostjaid eemaldama õigusliku

aluseta rajatud magistraal- ja liitumistorustiku.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad Harjumaal Keila vallas asuva Ristikivi kinnistu kaasomanikud.

Kostja II on Sadamaküla kinnistu omanik. Kostja II kinnistu on ümbritsetud hagejate kinnistuga.

Hagiavalduse kohaselt ehitas kostja I üle hagejate kinnistu 2003. a-l magistraalveetorustiku. 2004

ehitas kostja II läbi hagejate kinnistu ühendustorustiku magistraalveetorustikust oma kinnistuni.

Hagejad ei saa uuest torustikust vett, kuna kostja I keeldus nende kinnistut uue torustikuga

ühendamast.

Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et veetoru oli võimalik paigaldada ilma hagejate kinnistut läbimata.

Hagejad ei kasuta vett kostjate rajatud torustikust, vaid kasutavad vana torustikku. Kostja II ei

asendanud vana torustikku, vaid rajas uue liitumistorustiku. Hagejaid koormaks vähem, kui

liitumistorustik kulgeks nende kinnistu sellest osast, mis on kostja II kinnistu kasutuses. Hagejad ei

saa torustikega mõjutatud maa-alale ehitada ning peavad võimaldama juurdepääsu veetorustikule

hooldus- ja remonditööde tegemiseks. Hagejad ei saa seetõttu piirata kinnistut aiaga, istutada puid,

põõsaid, kasvatada juurvilju jms. Need piirangud vähendavad kinnistu väärtust.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi.

Nende vastuväidete kohaselt andis hagejate kinnistu eelmine omanik 2003 kostjale II suulise

nõusoleku veetorustike rajamiseks läbi oma kinnistu. Keila Vallavalitsus andis kostjale I ehitusloa

2. oktoobril 2003. Torustik ehitati 2003 lõpus, kostja II liitumistorustik ühendati

magistraaltorustikuga 2004 kevadel. Torustik asub vana torustikuga samas kohas, kostjad ei rajanud

uut torustikku. Hagejad kasutavad tasuta vett kostjate rajatud torustikust. Halduskohus tühistas

kostjale I antud ehitusloa 5. jaanuaril 2006.

Veetorustik on asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 mõttes tehnorajatis, mille talumiskohustus on hagejatel

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 järgi. Vaidlusalune torustik on vajalik

Lohusalu küla kinnistute veega varustamiseks, muid võimalusi ei ole. Hagejate kinnistu piiridest

väljapoole ei olnud võimalik torustikku paigaldada. Veetorustik ei piira hagejate kinnistu kasutus- ega

käsutusõigust. Torustik jääb ranna- ja kaldakaitsevööndisse, kuid see ei takista kinnistu kasutamist

põllumaana. Hagejate kinnistul on piirded olemas. Hagejate esitatud asjaolud ei vähenda kinnistu

väärtust. Veetorustiku ümberpaigutamine maksab 250 000 kuni 300 000 krooni.

3. Kostja II esitas 2. aprillil 2008 Harju Maakohtule hagejate vastu vastuhagi, milles palus tuvastada

hagejate kohustuse taluda veetorustikku või koormata nende kinnistu reaalservituudiga selliselt, et

Sadamaküla kinnistu igakordne omanik on õigustatud juhtima vett läbi hagejate kinnistu ning viimase

kinnistu igakordne omanik on kohustatud taluma liitumistorustikku maapõues. Kui reaalservituut ei

saa olla tasuta, palub kostja II määrata hagejatele õiglane tasu.

Kostja II ühendas pärast magistraalveetorustiku paigaldamist oma kinnistu sellega. Kuna senine

torustik oli amortiseerunud, vahetati 2004 välja ka hagejate kinnistut läbinud veetoru. Uus torustik on

samas kohas kus 1990-ndatel paigaldatud torustik. Tehnorajatise asukohta ei ole muudetud.

4. Hagejad ei tunnistanud vastuhagi.

Hagejad leidsid, et kostja II rajas uue torustiku, mitte ei asendanud vana. Eksperdiarvamuse kohaselt

on veetoru võimalik vedada väljapool hagejate kinnistut, see on ratsionaalne ning hinnavahe on

minimaalne. Seega ei ole alust koormata hagejate kinnistut reaalservituudiga. Torustike

ümberpaigutamise kulu oleks 2006-2007 tehtud ekspertiisi järgi 115 000 krooni.

5. Maakohus kaasas kostjate taotlusel 17. juuni 2008. a määrusega menetlusse Keila valla kolmanda

isikuna kostjate poolel.

6. Kolmas isik nõustus kostjate väidetega. Veetorustikud rajati nii hagejate kui ka avalikes huvides.

Hagejad tegutsevad põhiseaduse (PS) § 32 lg-s 2 sätestatu vastaselt. Hagi rahuldamine jätaks veeta

vähemalt kümme majapidamist.

Kuna vaidlusalusel maa-alal on lisaks ehituskeeluvööndile ka teekaitsevöönd, ei oleks hagejatel

võimalik ehitada maale, mille all asub torustik, hooneid ega muid ehitisi. Juurviljade kasvatamine

teekaitse sanitaartsoonis oleks ebatõenäoline, sest tiheda liiklusega teelt levib tolmu, heitgaase jne.

Seega on põhjendamatud hagejate väited, et veetorustikud piiravad nende kinnistu valdamise,

kasutamise ja käsutamise õigust.

7. Harju Maakohus jättis 31. märtsi 2011. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus

tuvastas hagejate kohustuse taluda nende kinnistut läbivat veetorustikku. Hagejate ja kostja II

menetluskulud jäid hagejate kanda, kostja I ja kolmanda isiku menetluskulud nende endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb rahuldada kostja II nõue tuvastada hagejate

talumiskohustus, mistõttu ei kohaldata kostja II alternatiivnõuet võimaldavat AÕS § 158 lg-t 2.

AÕS § 158 lg 1 järgi tuleb tuvastada, kas läbi hagejate kinnistu ehitatud magistraal- ja liitumistorustik

on vajalikud kostja kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks, kas neid on

võimalik ehitada hagejate kinnisasja kasutamata või kas nende ehitamine teises kohas põhjustaks

ülemääraseid kulutusi. Oluline on see, kas hagejad saavad torustike tõttu oma kinnistut

otstarbekohaselt kasutada või mitte. Hagejatel on kohustus taluda kostjate veevarustustorustikku.

Kostjale I on magistraalveetorustikku vaja elanike veega varustamise tagamiseks ja kostjale II vee

saamiseks oma kinnistul. Kostja II kinnistule ei ole võimalik veetorustikku ehitada hagejate

kinnisasja kasutamata, sest kostja II kinnistu on ümbritsetud hagejate kinnistuga. Veetorustik on juba

ehitatud ning ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et selle ümberpaigutamine oleks ülemäära kulukas.

Kuna kostjad ei ole tõendanud, et eelmine veetorustik asus samas kohas, kus vaidlusalune torustik, ei

kohaldu asjas AÕSRS § 152 lg 1. Tõendid kinnitavad, et ehitati uus torustik. Kuna kostjal I ei olnud

veetorustiku rajamiseks vajalikku kinnistusraamatusse kantud asjaõigust ja notariaalset kokkulepet, ei

ole oluline, et hagejate kinnistu eelmine omanik oli torustiku rajamisega nõus.

Maakohtu 13. mail 2009 määratud ekspertiisi akti kohaselt ei ole võimalik vaidlusalust veevarustuse

magistraaltorustikku ümber paigutada maantee äärde hagejate kinnistu ja tee asfaltkatte vahelisele

alale ega maantee ja mere vahelisele alale või oleks torustiku sinna rajamine äärmiselt keerukas.

Eksperdi arvates ei ole põhjendatud rajada veetoru maantee alla piki teed, sest see nõuab kalli

eritehnika kasutamist. Kuna hagejate kinnistule ei ole võimalik uusi ehitisi rajada, ei tohiks maa-

alune torustik neile probleeme tekitada. Ekspertiisiakti kohaselt ei oleks torustike ümberpaigutamise

kulud nii suured, kui väidavad kostjad, kuid see ei kaalu üles hagejate AÕS §-s 89 nimetatud õigusi

võrreldes kostja II ja teiste elanike õigusega vett saada.

Kolmanda isiku kirjast, milles nõuti piirdeaia ehitamise peatamist, ei saa järeldada, et aeda ei lubatud

hagejate kinnistule ehitada veetorustike olemasolu tõttu. Aia ehitamine keelati, kuna selleks ei olnud

luba taotletud. Hagejate kinnistule ehitamist piirab selle asumine teekaitsevööndis, mitte asjaolu, et

kinnistut läbib veetorustik.

8. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega

hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata.

9. Kostjad ja kolmas isik vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus muutis 31. jaanuari 2012. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, kuid

jättis resolutsiooni muutmata. Nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid võrdsetes

osades hagejate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt saab vaatamata asjaolule, et vaidlusalused veetorustikud rajati 2003

ja 2004, kohaldada 26. märtsil 2007 jõustunud AÕS § 158. Talumiskohustuse tuvastamise nõue on

tulevikku suunatud nõue, mille lahendamisel on õigustatud kohaldada kehtivat seadust.

Kostja II ei saa AÕSRS § 152 lg 1 alusel nõuda hagejate talumiskohustuse tuvastamist. Tegemist ei

ole enne maa esmakinnistamist rajatud veetorustikuga, vaid kostja II on rajanud uue veetorustiku, mis

saab vett 2003 kostja I rajatud veetorustikust. Vana torustikku, mis ühendas kostja II kinnistul asuvat

hoonet 1967. a-l rajatud torustikuga, ei ole kostja II kasutanud alates 2004. aastast.

AÕS § 158 lg 1 annab võimaluse isikul, kelle kinnistut veetorustik veega varustab, nõuda kinnistu

omanikult, kelle kinnistul veetorustik paikneb, et ta taluks veetorustiku olemasolu. Nõude esitaja

peab arvestama, et juhul, kui kinnistud müüakse, ei ole omandajatele talumiskohustuse tuvastamise

kohta tehtud kohtulahend siduv. Asjaolu, et veetorustik on juba valmis ehitatud, ei takista AÕS § 158

lg-s 1 sätestatud talumiskohustuse olemasolu tuvastamist.

Hagejad on kohustatud taluma enda kinnistul paiknevat kostja II rajatud veetorustikku, mis ühendab

kostja II kinnistu kostja I torustikuga. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja II kinnistut ei ole

võimalik ilma veeta eesmärgipäraselt kasutada ja veetorustiku ehitamine ei ole ilma hagejate kinnistut

kasutamata võimalik, kuna kostja II kinnistu asub hagejate kinnistu keskel.

Torustiku ümberpaigutamise kulutuste üle otsustamisel ei tule arvestada mitte ainult rahaliste

kuludega, vaid kaaluda ka seda, kas rajatis koormab hagejate kinnistut ja kas sellest põhjustatud

kitsendused ja piirangud hagejate kinnistu kasutamisel kaaluvad üles kostja II võimalikud kulutused.

Tõendatud ei ole, et rajatud veetorustikud takistaksid hagejatel oma kinnistut sihipäraselt kasutada.

Veetorustikud paiknevad nii kolmanda isiku kehtestatud mereäärses ehituskeeluvööndis kui ka

teekaitsevööndis, kus ei ole võimalik ehitada. Teekaitsevööndi piirangud ei välista ehitamist terve

kinnistu ulatuses. Asjaolu, kui sügaval maa sees veetorustik paikneb, ei ole määrava tähtsusega, sest

hagejatel ei ole võimalik ehitada selle kohale ehituskeeluvööndi piirangute tõttu.

AÕS § 158 lg 1 ei sisalda talumiskohustuse tuvastamise eeldusena torustike ümberpaigutamise

kulusid. Lähtudes sellest, et veetorustik on juba rajatud, on õiglane arvestada, milliseid kulutusi peaks

isik, kelle kinnistu veega varustamiseks on torustik rajatud, tegema selle ümberpaigutamiseks. Ka

hagejate kinnistust väljapool asuva torustiku rajamise kulud on suured. Tulenevalt eksperdi

arvamusest ei ole tõenäoliselt võimalik maantee ja juba olemasolevate tehnorajatiste tõttu rajada

veetorustikku väljapoole hagejate kinnistut. Uue liitumistorustiku rajamine hagejate kinnistu piirile

moodustab 58 400 kroonist ca 75%, kuid lisaks tuleb arvestada ka kostja I veetorustiku asemele uue

rajamisega, mille ehitusmaksumus on oluliselt suurem.

Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, milles maakohus leidis, et kostjale I on

magistraalveetorustik vajalik selleks, et tagada elanike veega varustamine. Kuna kostja I ei ole Keila

vallas vee-ettevõtja, ei saa hagejate talumiskohustus tuleneda sellest, et kostja I peab tagama teiste

kinnistute veega varustamise. Asjas on oluline, et kostja I veetorustiku kaudu saab vett kostja II, kes

on õigustatud nõudma, et hagejad taluks tema kinnistut veega varustavat torustikku. Oluline ei ole,

kes on kostja II kinnistut veega varustava torustiku ehitanud ja kes seda haldab, vaid see, et

torustikku on vaja kostja II kinnistu veega varustamiseks. Kui eeldada, et kostja II on õigustatud

nõudma ainult tema kinnistul paikneva majani kulgeva ühendustorustiku talumist, siis ei oleks

võimalik kostjal II oma kinnistut veega varustada, sest vee saab kostja II kostja I torustikust. Seetõttu

ei pidanud kostja I esitama hagejate vastu talumiskohustuse tuvastamise nõuet, maakohus sai

tuvastada kostja II huvist lähtudes selle, et hagejad peavad taluma ka kostja I ehitatud torustikku.

Kuna kostja II vastuhagi on rahuldatud ja hagejate hagi on jäetud rahuldamata, on hagejatel

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi kohustus hüvitada kostja II

menetluskulud. TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hagejate

kanda võrdsetes osades.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu

otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud kohaldanud valesti AÕS § 158. Ekslik on kohtute seisukoht,

et hagejate kohustus taluda kostjate veetorustikke on seotud nende ümberpaigutamise kulude

suurusega. AÕS § 158 lg 1 alusel on hagejatel talumiskohustus üksnes juhul, kui veetorustikku ei ole

võimalik ehitada nende kinnisasja kasutamata või selle ehitamine väljapoole hagejate kinnistut on

oluliselt kallim kui sama torustiku ehitamine üle hagejate kinnisasja. Torustiku kõrvaldamise kulud ei

ole selle sätte järgi hagejate talumiskohustuse tekkimise aluseks. Ebaseaduslikult rajatud veetorustike

omanikud ei saa oma õiguste kaitsmisel tugineda asjaolule, et juba rajatud torustike on ebaõiglane

kõrvaldada.

AÕS § 158 lg 1 kohaldamisel tuleb hinnata, kas hagejate kinnistu kaudu veetorustike rajamine on

odavam, kui nende ehitamine väljapool hagejate kinnistut. Seejuures tuleb lähtuda sellest, nagu

kostjate torustikke ei oleks veel ehitatud, nende paigaldamise ja eemaldamise kulusid ei arvestata.

Teises tsiviilasjas määratud kohtuliku ekspertiisi akt ei välista võimalust, et torustiku vedamine

hagejate kinnistu kaudu on kallim, kui selle paigutamine väljapoole kinnistut, mööda kinnistu piiri.

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et kostjate torustik ei riiva hagejate õigusi. Torustiku asukoht

on hagejatele koormav, lisaks ei saa hagejad selle kaudu vett, vaid peavad kasutama vana

amortiseerunud veetoru kaudu saadavat ebakvaliteetset vett. Samuti ei uurinud kohus piisavalt tee- ja

ehituskeeluvööndi sisu ja olemust.

Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud talumiskohustust saab realiseerida

ilma hagejate kinnisasja reaalservituudiga koormamata. AÕS § 158 lg 2 alusel on torustiku talumise

kohustuse nõudeõiguseks kinnistu koormamine reaalservituudiga.

12. Kostjad paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsused muutmata.

Kohtud on AÕS § 158 õigesti kohaldanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Hagejate nõue on

põhjendamatu ja ebamõistlik, selle rahuldamisel jääksid ka hagejad ilma kvaliteetse vee saamise

võimalusest. Eksperdiarvamusega on tõendatud, et magistraaltorustikku praegune asukoht on

optimaalseim ning selle rajamine mujale ei ole suurte kulude või teiste kommunikatsioonide ja

liinide, maanteekaitsevööndi piirangute ja kooskõlastuste hankimise tõttu põhjendatud või võimalik.

Hagejate kinnistul asuva torustikku ümberpaigutamisel ei lahene kõikide teiste kinnistute

veevarustuse probleem, vaja on kompleksset lahendust. Vanad torud on amortiseerunud ning tuleks

renoveerida.

13. Kolmas isik ei nõustu hagejate väitega, et kohtute otsused on ebaõiged. Ringkonnakohtu otsus on

põhjendatud, mistõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada täielikult materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. TsMS § 691 p 4 järgi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks hagejate hagi

kostjate vastu torustikke eemaldama kohustamiseks ning kostja II vastuhagi hagejate vastu kinnistu

koormamiseks reaalservituudiga. Kostja II vastuhagi hagejate vastu talumiskohustuse tuvastamiseks

tuleb jätta TsMS § 691 p 3 ja § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada

osaliselt.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad on Ristikivi kinnistu omanikud ja kostja II on Sadamaküla

kinnistu omanik. Sadamaküla kinnistu on ümbritsetud Ristikivi kinnistuga. Kostja I ehitas 2003

paralleelselt hagejate kinnistu merepoolse piiriga piki kinnistut veetorustiku, mis pidi varustama

mitut kinnistut veega. Kostja II ehitas 2004 läbi hagejate kinnistu veetorustiku enda kinnistul asuva

elamuni. Kostja II saab vett kostja I torustikust. Kostjate veetorustike ehitamiseks üle hagejate

kinnistu ei ole sõlmitud asjaõiguslepinguid ega seatud asjaõigust. Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari

2005. a otsusega on tühistatud Keila Vallavalitsuse 2. oktoobri 2003. a korraldus, millega oli antud

kostja I torustikule ehitusluba.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejad on kohustatud taluma oma kinnistul kostjate veetorustikke või

on hagejatel õigus nõuda kostjatelt nende kõrvaldamist. Maakohus tuvastas, et hagejatel on kohustus

taluda läbi nende kinnistu vett juhtivat veetorustikku. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega.

16. Kõigepealt selgitab kolleegium tsiviilasja menetlusliiki. Hagejad on esitanud kostjate vastu hagi,

milles paluvad kohustada kostjaid eemaldama hagejate kinnistut läbivad veetorustikud. Kostja II on

esitanud hagejate vastu hagi, milles palub tuvastada hagejate kohustuse taluda kostja II rajatud

veetorustikku või koormata hagejate kinnistu reaalservituudiga.

Hagi ja vastuhagi esitati enne 1. jaanuari 2009 ning maakohus lahendas poolte nõuded

hagimenetluses. Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiva TsMS § 475 lg 1 p 131 kohaselt on tehnorajatise

talumise asjad hagita asjad. Sama tuleneb TsMS § 6181 lg-st 1, mille kohaselt selles peatükis

sätestatud korras lahendatakse avaldusi avalikult kasutatavale teele juurdepääsuks (AÕS § 156 lg 1)

ning tehnorajatise talumise kohustuse suhtes (AÕS § 158 lg 1 ja AÕSRS § 152). Seejuures tuleb

tehnorajatise talumise asja all AÕS § 158 lg-te 1 ja 2 tähenduses mõista talumiskohustusest tulenevat

nõuet reaalservituudi seadmiseks (vt otsuse p 17). Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei anna iseseisvat

nõuet talumiskohustuse tuvastamiseks AÕS § 158 lg-s 1 toodud asjaoludel. TsMS § 6181 lg 2

kohaselt võib sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud avalduse läbi vaadata hagimenetluses, kui

see on esitatud vastuhagina või koos nõudega, mis tuleb läbi vaadata hagimenetluses.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 2

lg 3 teise lause järgi võib enne 1. jaanuari 2009 alustatud hagimenetluse viia lõpuni sõltumata sellest,

et pärast nimetatud kuupäeva tuleks asi lahendada hagita menetluses. Seega oli maakohtul ka kostja II

vastuhagi lubatud lahendada hagimenetluses.

Samas märgib kolleegium, et kui kohus TsMSRS § 2 lg 3 või TsMS § 6181 lg 2 alusel vaatab

tehnorajatise talumise kohustuse asja läbi hagimenetluses, tuleb selle asja läbivaatamisel järgida

hagita menetluse reegleid, mh menetlusosaliste kohta sätestatut. TsMS § 198 lg 3 esimese lause järgi

on hagita menetluses kohtul kohustus kaasata menetlusosalised omal algatusel. TsMS § 6182 lg 1

järgi on tehnorajatise talumise asjas menetlusosalisteks avaldaja ja kinnisasjade omanikud, keda

avalduse lahendamine puudutab, samuti kinnisasjade asukoha järgne kohalik omavalitsus, kui see

puudutab tema huve või aitab kaasa asja lahendamisele.

17. Maakohus leidis, et hagejatel on AÕS § 158 lg 1 järgi kohustus taluda nende kinnistut läbivat

veetorustikku. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse lõppjäreldusega. Kolleegium leiab, et

kohtud tõlgendasid ja kohaldasid valesti AÕS § 158 lg-d 1 ja 2.

Kuna kostja II reaalservituudi seadmise nõue on seotud kostja I ehitatud torustikuga, saab kohus

kostja II vastuhagi lahendamisel otsustada reaalservituudi seadmist kostja II kasuks ka kostja I

ehitatud torustikule. Kui kostja I soovib seada hagejate kinnistule reaalservituuti enda kasuks, on tal

seaduses sätestatud eelduste olemasolu korral õigus esitada nõue servituudi seadmiseks enda kasuks.

Maakohus tuvastas, et kostja II rajas 2004. a-l hagejate kinnistule uue veetorustiku. Kostja II

veetorustik on tehnovõrk AÕS § 158 tähenduses. Õige on kohtute seisukoht, et asjas ei kohaldu

AÕSRS § 152 lg 1, mis sätestab kinnisasja omaniku kohustuse taluda enne 1. aprilli 1999 püstitatud

tehnovõrku.

Torustiku rajamise ajal kehtinud AÕS § 158 järgi ei ole teisele isikule kuuluval kinnisasjal paiknev

tehnovõrk või -rajatis kinnisasja oluline osa. Uue torustiku talumise kohustuse sätestas ehitusseaduse

(EhS) § 14 lg 1, mille esimese lause kohaselt peab kinnisasja omanik lubama ehitada oma

kinnisasjale maapinnal, maapõues ning õhuruumis tehnovõrke ja -rajatisi, kui nende ehitamine ei ole

kinnisasja kasutamata võimalik või kui nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid

kulutusi. Tehnovõrgu ehitamiseks ehitusloa andmist reguleerinud EhS § 23 lg 5 teise lause järgi

väljastatakse ehitusluba teise isiku kinnisasjale tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks tehnovõrgu või -

rajatise omanikule, kelle kohta on kinnistusraamatusse kantud vastav asjaõigus või kes on sõlminud

vastava asjaõiguslepingu või kes on sõlminud kinnisasja omanikuga või isikuga, kellel on seadusest

tulenev maakasutusõigus, notariaalselt kinnitatud kokkuleppe tehnovõrgu või -rajatise ehitamiseks

või kellel on seadusest tulenev teisele isikule kuuluva maa kasutamise õigus. Seega oli torustiku

rajamise eelduseks teise kinnisasja omaniku nõusolek või seda asendav kohtulahend (TsÜS § 68

lg 5).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna kostja II nõue on suunatud tulevikku,

kohaldub asjas alates 26. märtsist 2007 kinnisasja omaniku talumiskohustust reguleeriv AÕS § 158.

Põhjendamata on aga järeldus, et AÕS § 158 lg 1 annab võimaluse tuvastada talumiskohustus ilma

kinnisasja reaalservituudiga koormamata.

Alates 26. märtsist 2007 kehtiva AÕS § 158 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma

tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid tehnovõrke ja -rajatisi, kui need on

teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks vajalikud, nende ehitamine ei

ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid

kulutusi. Tehnovõrkude ja -rajatiste talumiseks võib kinnisasja omanik AÕS § 158 lg 2 alusel nõuda

teise kinnisasja omanikult kinnisasja koormamist reaalservituudiga. Reaalservituudi täpsem sisu,

tehnovõrgu või -rajatise asukoht, tähtaeg ja tasu määratakse AÕS § 158 lg 3 järgi kokkuleppel. Kui

kokkulepet ei saavutata, määrab servituudi sisu, vajaduse korral tähtaja ja tasu suuruse kohus.

Servituudi seadmisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve.

Viidatud normid sätestati tsiviilseadustiku üldosa seaduse, asjaõigusseaduse, asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse, ehitusseaduse, planeerimisseaduse ja kinnisasja sundvõõrandamise seaduse

muutmise seadusega, mille seletuskirjas (1067 SE) on kinnisasja omaniku talumiskohustuse ja

reaalservituudi kohta märgitud järgmist: "Asjaõigusseaduse § 158 lõigete 2 ja 3 kohaselt võib antud

paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul kinnisasja omanik nõuda teiste kinnisasjade omanikelt kinnisasja

koormamist reaalservituudiga. Reaalservituudi täpsem sisu, tehnovõrgu või -rajatise asukoht, tähtaeg

ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab servituudi sisu, vajadusel

tähtaja ja tasu suuruse kohus. Servituudi seadmisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku

huve. Nimetatud muudatused on vajalikud seetõttu, et määratleda eraõigusliku talumiskohustuse

õiguslikku olemust. [...] eraõiguslik talumiskohustus tekib servituudi seadmisest. Tegemist on tavalise

reaalservituudiga ning õigustatud isik (valitseva kinnisasja igakordne omanik) saab maksma panna

servituudist tulenevaid õigusi. Asjaõigusseaduse § 158 annab seejuures õigustatud isikule (konkreetse

kinnisasja omanikule) õiguse nõuda servituudi seadmist. Seega ei tekita Asjaõigusseaduse § 158

mitte talumiskohustust, vaid talumiskohustust tekitava servituudi seadmiseks nõudeõiguse. Selline

käsitlus loob suurema selguse ja õiguskindluse, kuivõrd kõik eraõiguslikud talumiskohustused on

tulevikus kinnistusraamatust nähtuvad. Samuti on oluline see, et käesoleva eelnõuga ei loodaks

mingit sui generis tüüpi talumiskohustust, vaid servituudi seadmise nõudeõigus, sest see, mis on

servituut, on asjaõigusseaduses piisavalt reguleeritud. Nõudeõigus peab olema suunatud just

reaalservituudi ja mitte isikliku kasutusõiguse seadmisele."

Eeltoodust järeldub, et kinnisasja omaniku AÕS § 158 lg-s 1 ettenähtud talumiskohustust on võimalik

realiseerida üksnes AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõude kaudu. Servituudi seadmine

hõlmab sellega koormatud kinnisasja omaniku talumiskohustust (AÕS § 172).

18. AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi seadmise nõude rahuldamine eeldab sama paragrahvi

esimeses lõikes sätestatud asjaolude kindlakstegemist (vt otsuse p 17). Need asjaolud tuvastab kohus

kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 kohtuotsuse põhjendavas osas. Ka siis, kui kinnisasja omanik nõuab

talumiskohustuse tuvastamist koos reaalservituudi seadmisega, ei ole kohtuotsuse resolutsioonis vaja

talumiskohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada.

Kostja II on sõnastanud vastuhagi nõuded TsMS § 370 lg 2 mõttes alternatiivsetena, paludes

tuvastada hagejate kohustuse taluda veetorustikku või koormata hagejate kinnistu reaalservituudiga

(vt I kd, tl 77-81 ja III kd, tl 62-65). Kuivõrd kostja II eesmärk on saavutatav üksnes AÕS § 158 lg-

s 2 sätestatud nõude kaudu (vt otsuse p 17), oleks maakohus võinud jätta kostja II tuvastusnõude osas

vastuhagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus on jätnud maakohtu otsuse

muutmata. Kolleegium saab selles osas kohtute otsused tühistada ja jätta vastuhagi talumiskohustuse

tuvastamise nõude läbi vaatamata.

19. AÕS § 158 lg-s 2 sätestatud reaalservituudi nõudeõiguse realiseerimiseks peavad olema täidetud

AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud tingimused.

Kolleegium selgitab, et AÕS § 158 lähtub eeldusest, et tehnovõrku või -rajatist ei ole veel ehitatud.

Seda kinnitab nii AÕS § 158 lg 1 sõnastus kui ka AÕS § 173 lg 1, mille kohaselt on reaalservituudi

seadmiseks vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping, ning alates 26. märtsist 2007 kehtiva

EhS § 23 lg 5 teine lause, mille kohaselt väljastatakse ehitusluba teise isiku kinnisasjale tehnovõrgu

või -rajatise ehitamiseks kinnisasja omaniku nõusolekul.

Kolleegium leiab, et AÕS § 158 lg-s 1 sätestatud tingimuste olemasolu tuleb kontrollida ka olukorras,

kus reaalservituudi seadmist nõutakse pärast tehnovõrgu või -rajatise ehitamist. Seega tuleb lisaks

tehnovõrgu või -rajatise seadmise vajadusele ja ehitamise võimatusele ilma kinnisasja kasutamata

hinnata ka seda, kas võrgu või rajatise ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi.

Viidatud sätte alusel tuleb võrrelda kulusid, mis tekivad tehnovõrgu või -rajatise ehitamisel üle

kinnisasja, kuludega, mis kaasnevad nende ehitamisega kinnisasja kasutamata.

Õige on hagejate seisukoht, et kuna AÕS § 158 lg 1 ei sisalda servituudi seadmise eeldusena

olemasoleva võrgu või rajatise ümberpaigutamise kulusid, ei ole alust nendega arvestada. Ainuüksi

asjaolu, et torustik on juba ehitatud, ei anna alust AÕS § 158 lg-t 1 selliselt kohaldada. Põhjendatuks

ei saa pidada reaalservituudi seadmist ainult seetõttu, et kinnisasja omaniku nõusolekuta (vt otsuse

p 17) ehitatud tehnovõrgu või -rajatise ümberpaigutamise kulud on ebamõistlikult suured.

20. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus kostja II reaalservituudi seadmise nõude lahendamiseks

tegema kindlaks, kas veetorustikku on vaja kostja II kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks või

majapidamiseks ja torustiku ehitamine ei ole võimalik teist kinnisasja kasutamata või ehitamine teises

kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Lisaks tuleb kaaluda hagejate ja kostjate huve. Kolleegium

leiab, et hagejate huvidega arvestamisel ei ole asja lahendamise jaoks määravat tähtsust sellel, et

hagejad ei saa vett vaidlusaluste torustike kaudu. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejatele on

veeühendus tagatud teise veetorustiku kaudu. Hagejate huvide kahjustamise hindamisel saab

arvestada ka ehituskeelu- ja teekaitsevööndi olemasoluga. See, et teiste kinnisasjade

ehituskeeluvööndit on vähendatud, ei tekita hagejatele õiguspärast ootust ehituskeeluvööndi

vähendamiseks oma kinnisasjal.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kaasata menetlusosalised, juhindudes TsMS § 6182 lg-st 1,

ja võtta seisukoht, kas kostjal II on õigus nõuda hagejate kinnisasja koormamist reaalservituudiga

AÕS § 158 lg-te 1 ja 2 järgi või tuleb mõlema kostja ehitatud veetorustikud hagi alusel kõrvaldada.

Tehnorajatise talumise kohustuse asi tuleb lahendada hagimenetluses hagita menetluse sätete järg.

Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu ka sellele, et kostja II on palunud reaalservituudi seadmisel

määrata kindlaks reaalservituudi tasu (AÕS § 158 lg 3 teine lause). Seega juhul, kui maakohus leiab,

et hagejatel võib olla kohustus taluda kostjate veetorustike ja hagejate kinnistu tuleks koormata

reaalservituudiga, peab maakohus hagejatelt küsima, kas ja kui suurt tasu soovivad nad

reaalservituudi seadmise eest. Kui hagejad ei esita seisukohta võimaliku hüvitise suuruse kohta, on

võimalik neid kohustada kitsendusi taluma ka hüvitise suurust kindlaks määramata. Sel juhul võivad

nad nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses hagiga (vt Riigikohtu 19. aprilli

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 32).

21. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

22. Hagejate kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu